ma pole suurem asi seriaalivaataja. tegelikult olen ma keskmisest kehvem seriaalivaataja, sest enamus seriaale on lihtsalt jube igavad. ma jätsin isegi Heroes’i vaatamise peale kolmandat osa pooleli, sest no nii kuradi igav oli.
aga on asju, mis suudavad isegi mind panna seriaale vaatama. nädalavahetusega sai täiesti ära tõestatud, et üks neist asjadest on näiteks Jonathan Rhys Meyersi hoolega eksponeeritud paljas ülakeha. pani mind täiesti andunult vaatama seriaali teemal, mis mind muidu absoluutselt ei huvita – no mitu filmi võib teha Henry VIII-nda naistemagatamisest? rääkimata sellest, et antud seriaali (“The Tudors”, eelmise aasta produktsioon, nii et täitsa uus, kordagi pole pestud) ajalooline taust jääb mulle igavesti hoomamatuks. no mulle jääb enamus ajaloosündmusi ja muud poliitikat täiesti hoomamatuks, ja mida muud oligi oodata, kui jutt käib Jonathan Rhys Meyersi hoolega eksponeeritud paljast ülakehast?
häda on ainult selles, et seda seriaali on üldse kokku ainult 10 osa. appi!
aga muidu ongi suhteliselt hale ja naeruväärne, kui ma mingitest näitlejatest ootamatult sõltuvusse satun ja endale eesmärgiks sean kõik kättesaadavad filmid ära vaadata (no alles see oli, kui ma järjest kõik, 100%, Orlando Bloomi filmid ära vaatasin?) siinkohal on alati abiks see, kui tegemist on suht noorte meestega, kes veel väga palju filme pole jõudnud teha. aga sellegipoolest olen ma tavaliselt siis sunnitud vaatama filme, mida ma iialgi muidu ei vaataks. nagu näiteks Mission Impossible III. no oli see vast ilge linateos. ja Jonathani osa selles täiesti mittemidagiütlev. ei ole minu elu ka kerge, ei ole.
k.
nägin unes perfektseid päikeseprille.
MUST. GET.
aga muidu ma vaatasin eile ETV pealt filmi ja Jonathan Rhys-Meyers on jätkuvalt väga seks. isegi tema ülimalt nasaalne hääl ei häiri mind. miks peakski, ma räägin ju ise ka läbi nina. ehkki madalama häälega, ma kahtlustan. ma lindistasin ükspäev oma häält ja pidin tooli pealt maha kukkuma. ma räägin nagu mees!
ja siis ma tahan uut autot. seda. see on nii seks auto, et täitsa lõpp.
k.
minu nõrkuseks ja üleüldiseks suureks needuseks terve mu eluea jooksul (hah) on kättesaamatud mehed. kättesaamatud selles mõttes, et nad on kas kuskil teises maailma otsas (nagu näiteks Ric, kellel õnnestus üldse väga edukalt täiesti orbiidilt kaduda ja aastate jooksul ka kadunuks jääda, muide väga vastik on mitte teada, kas su armas inimene on ikka veel elavate kirjas või mitte), või on nad kaugelt liiga logisevate kruvidega (nagu näiteks Victor, kes küll minu viimaste andmete kohaselt peaks resideeruma jätkuvalt Brüsselis, mis on kah tegelikult suhteliselt kaugel, aga oluliselt vähemoluline faktor kui tema kaugelt liiga logisevad kruvid), või on nad lihtsalt väga lihtlabaselt abielus (siinkohal ma enam nimesid ei nimeta, sest vahelduseks on tegemist mitte väljamaa meestega).
minu viimane nõrkus (e. kättesaamatu mees) on mu nõrkuseks olnud juba eelmisest kevadest saadik ja asi on võtnud absoluutse naeruväärsuse mõõtmed. sest et ma olen kõik see aeg olnud peast täiesti ja totaalselt armunud ja mul on sellepärast mõnevõrra piinlik.
ühest küljest oleks hea oma mõistus jälle tagasi saada. teisest küljest ega ma seda nüüd siis niiväga ei igatse ka. võrreldes näiteks Victori-ajaga on mu mõistus ikka päris heas korras. vahelduseks on päris hea suhelda (olgugi kättesaamatu) mehega nii, et su psüühikat ja mõistust hoolikalt ja tükkhaaval lahti ei lammutata lihtsalt niisama, eksperimendi mõttes. kurat, tagasi mõeldes oli ikka päris hull värk tookord. mul läks aastaid aega, enne kui ma jälle aru sain, kes ma olen. aga see selleks.
mul on ainult natuke hirm selle ees, et mis siis saab, kui kevad tuleb ja mulle paratamatult hormonaalsete mässude tõttu kõik mehed ületamatult ilusad hakkavad tunduma (nagu alati). siis ma pean küll hakkama apelleerima oma…. moraalsetele põhimõtetele, mis on juba iseenesest nii kaheldava väärtusega, et midagi huvitavat igatahes saama hakkab.
aga ma ei kurda. mulle meeldib armunud olla, olgu ta siis nii kättesaamatu kui tahes. ma püüan korralikult käituda.
k.
mul on tööl millegipärast kuidagi palju ilusaid noori poisse. nad on siin muidugi juba hea hulk aega olnud ja ega ma nüüd seda siis äsja ka ei avastanud, aga väga hea on, et nad siin on. mul teadupärast ei ole enam sellist töökohta, kust palju rahvast päevast päeva läbi käiks, ja siis on äärmiselt positiivne, et selles stabiilselt kohal olevast seltskonnas on eksemplare, kes suisa ila tilkuma panevad.
leidsin teise koha veel, kus Fazeri piparmündishokolaadi müüakse. Tervise Paradiisi poes. aga mul on veel suurem osa sellest Enge tankla omast alles.
sest et eile mul läks kuidagi niimoodi, et ma sõin kella üheteistkümne ajal lõunat ja siis järgmine kord taipasin süüa alles ükskord kell pool üheksa peale trenni. selleks ajaks muidugi olin valmis ära sööma ühe suuremat sorti elevandi ja enamuse tema lähisuguvõsast. suure söömaga läks shokolaad meelest. kuidas see võimalik on, mina ei tea.
k.
