olen avastanud endas mingi kummalise joone, mida ma ei teadnudki endas olevat. nimelt on minust saanud midagi sellist rõõmsameelse idioodi ja täieliku klouni vahepealset. selles mõttes, et tõsist juttu rääkida ma ei oska, kogu aeg ajan mingit totaalset lollust suust välja ja ise tahan, et kõik mu naljade üle naeraksid. kui mõni ei naera, olen hullult nördinud – noh, et äkki saabki aru, et ma ei ole mitte tegelikult naljakas, vaid hoopis meeleheitlikult meeldida püüdev tropp, kes ainult üritab naljakas olla. ja meeldida ma muudmoodi ei oska, kui ainult oma totravõitu huumorimeelega. millest paljud üleüldse arugi ei saa ja ilmselt mind niisama idioodiks peavad. minu peen absurdihuumor ja lakkamatu sarkasm muidugi on jah sellised debiilsuse piiril balansseerivad. iseäranis sarkasm. sellega ma feilin kogu aeg, aga näe ei õpi ka. aga no ei oska ma mingit normaalset nalja teha. ilma sarkasmita ka nagu üle ühe lause ei tule. ja iroonitsemisega on selline paha lugu, et kui sellest aru ei saada, siis jääd ise suhteliselt lolli valgusse.

nii et ongi nii nagu mu vanem õde mulle juba lapsena ütles – räägi vähem, paistad targem välja. kui saaks veel selle nipi ka kuidagi kätte, kuidas vähem rääkida…

(ei peaks nüüd järeldama seda, nagu ma oleks mingi hull seltskonna hing või põleks pidevalt kannatamatust soovist inimestega suhelda. seda mitte. lihtsalt tööl on olukord ületanud isegi minu absurditaluvuse piirid ja seetõttu ma ei oskagi enam muud kui iga asja peale lolli nalja teha. mis jätab minust mulje, nagu ei võtaks ma seda kõike seal tõsiselt. loomulikult ei võta, kui võtaks, oleks põhjust muretsemiseks.)

k.

nartsiss õitseb. üks. köögiakna all. mingi hädine krookus oli ka. võsa on õrnroheline ja mu isa tõmbas mootorsaega kõikide aknataguste pärnade oksad maha, nii et mu vaene kass peab leppima ainult nende lindudega, mis elupuude otsas istuvad. mul on nimelt toakass ja lindudega ta muudmoodi tutvust teha ei saa.

aga jah, põhimõtteliselt on kevad. ma suutsin isegi hambaarstile aja kinni panna, sest mul on ju jätkuvalt lahendamata lõualuusse peetunud hamba saaga. mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam olen ma veendunud, et mulle meeldib, et see hammas seal on. sest alternatiiv on operatsioon teadupärast. appi. ei taha.

ma mõtlesin praegu umbes kümme minutit sel teemal, et kuidas kirjeldada seda tunnet, mis kevad minus tekitab. jõudsin järeldusele, et mitte mingit tunnet ei tekita. üleüldse olen viimase aasta aega elanud umbes samamoodi, nagu kunagi mõned kuud ühe kahtlase psühhiaatrilise ravimi peal. täiesti tundetult, ja hiljem on ainult mäluauk. suur ja hämmingut tekitav, et keegi on mu elu minult varastanud.

intellektuaalsed võimed känguvad silmnähtavalt. olen juba peaaegu lõpuni lugenud ühe kohalikku päritolu ulmeromaani ja siiani pole aru saanud, millest see romaan õieti kirjutatud on. minu elus on vist jäädavalt lõppenud ajad, kus ma Baudrillard’i ja Freudi suutsin lugeda. praegu ei suuda end isegi ulmekast arusaadavalt läbi närida. ja sel päeval, kui Pratchett enam naljakana ei tundu, kuulutan end ametlikult mahakandmisele.

EDIT:

tegelikult jätab see kevade saabumine mind vist suht külmaks seetõttu, et loodus kui selline jätabki mind suht külmaks. no ei ole minu element (küsige, millal ma viimati metsas käisin – ma arvan, et see võis olla umbes viisteist aastat tagasi ja kindlasti mitte mu omal vabal tahtel).

k.

Roju andis teatepulga edasi ja ma puhtast viisakusest lihtsalt mainin selle ära.

teatepulgaks oli “10 nõuannet 16-aastasele minale”.

mul ei ole oma 16-aastasele minale mitte ühtegi nõuannet anda, ainult üks konstanteering: ei, see ei lähe kunagi üle.

isegi selle tarkusetera pidi mulle mõned aastad tagasi andma Ric (keda ma ikka veel kuradi moodi igatsen ja ma loodan, et ta on veel elus) ja tol ajal olin ma ta peale suisa vihane selle pärast. nüüd ma tean, et muidugi oli tal õigus.

vastik on tõdeda, et ma olin 16-aastaselt vaimselt märksa tervem kui praegu.

k.

kas kevaddepressioon saab alata veebruari alguses? tegelikult kui aknast välja vaadata, siis saab vist küll. eriti kui arvestada tõika, et sügis- ja kevadmasenduse vahel pole see aasta vahet olnudki. mis on ka loogiline. talve ju polnud.

see masendus on selline loll asi, et ma ei teagi. kunagi ammu juba kirjutasin, et depressiooniga võib elada terve elu (kahtlustan, et väga paljud elavadki) ja just siis, kui sa ise mõtled, et oled juba kõike näinud, tundnud ja kõigega harjunud, leiab su väike sõber mingi senitundmatu tahu või koha ja lajatab ikka lagipähe. ja seda ootamatum see iga kord on. millegipärast.

praegu leidis mu väike sõber jälle suht nõutukstegeva rünnakutaktika. nimelt tunnen ma vist esimest korda elus, et ma olen jumalast üksi, mul pole mitte kedagi ja kõik on mu maha jätnud. eks ma muidugi olen ise ka piisavalt pikki samme astunud, et inimesi oma elust ära lõigata… mida ma nüüd loomulikult haledalt kahetsen. ma ju ka ikkagi tahaks kedagi näha, kellegagi rääkida ja kellegagi kokku saada. mis siis, et ma ei oska. tahan ikkagi. aga hirm on suurem. et ma olen nõme, lolli jutuga ja absoluutselt ebahuvitav. et mul pole kellelegi midagi öelda. et ma ei oska millestki rääkida. et ma lähen mingile lollile egotripile ja ühel hetkel leian, et hoopis kogu muu maailm on nõme, mitte mina.

mul on haiglaselt madal enesehinnang ja haiglaselt suur ego. üks mees ütles mulle kunagi, et ma olen sisemiselt nii väärastunud, et ma ei saa kunagi oma mätta otsast kaugemale nägema. et minu maailma keskpunktiks jään alati vaid ma ise ja see ei muutu mitte kunagi. muidugi ega sel mehel endal ka kõik kruvid päris oma koha peal ei olnud, aga loomulikult oli tal õigus. vähemalt oma enesehaletsustrippidel ma leian alati, et tal oli õigus. kui ma end paremini tunnen, siis ma leian, et ta oli ise ka vähe vasakule. tegelikult tundis ta ju ainult ühte varianti minust. ühte viletsamat. ega ma siis tegelikult halb inimene pole. ma oskan inimestest hoolida küll, mis siis, et ma võibolla ei oska seda välja näidata.

nutt ja hala. igatahes teadke, et te lähete mulle vägagi korda, kui te vähegi leiate, et te võiks mulle korda minna. eks ma püüan ka ennast kunagi kokku võtta ja maailma tagasi tulla.

k.