one world one sky

Covenant eile õhtul oli… äge. tabasin end mõttelt, et kümme aastat tagasi oli see täielik ime, kui leidsin Tallinnast plaadipoest Covenanti albumi (milleks oli Northern Light, mis on üks olulisemaid albumeid mu elus), ja nüüd on seesama bänd päriselt mu ees laval. ma ikka aegajalt üllatun selle üle – ma nimelt ei ole reisija inimene ja seega sõltun pea täielikult kohalike kontserdikorraldajate armust ja olen näinud ainult neid bände, mis siinmail käinud on. ma saan täiesti aru, et kõik normaalsed inimesed nägid ka kümme aastat tagasi Covenanti suurtel maailma lavadel, aga mina ei ole selline inimene. see selleks.

nii et jah, tõsiselt armas oli taas kord üht olulist bändi näha. ma usun, et enamus blogilugejaid ja muid tuttavaid on juba aru saanud, et ma olen tõesti VÄGA sõltuv muusikast ja see on TÕESTI väga oluline asi mu elus. järgmise kõrvalepõikena peaks mainima, et ma pole iialgi aru saanud inimestest, kes kuulavad raadiot – et mismõttes te lasete kellelgi teisel teha teie muusikavalikut??? ma tõesti ei saa sellest aru, andke andeks XD ja ei, ma ei kuula ise iialgi raadiot. ma ei pane isegi oma iTunesi iialgi shuffle peale. või tegelt, paar korda olen pannud. aga see kestab maksimaalselt kaks lugu korraga ja siis ma juba panen albumi kaupa mängima tagasi.

nüüd ma siis alustan kolmandat lõiku katsega kirjutada Covenanti laivist… ehkki, mis siin ikka niiväga kirjutada on. kolm ontlikku lipsustatud Rootsi härrasmeest olid laval igati vinks-vonks ja mul ei ole halada mitte ainsagi asja üle. iseäranis kuna setlist oli väga meeldivalt kokku pandud ja sisaldas lugusid ka minu lemmikalbumitelt vanast heast ajast. millegipärast viimased paar Covenanti albumit mulle pole väga istunud, aga ka need lood olid laivis tegelikult päris vinged. ja ma pean jälle rõhutama, kui väga mulle meeldib vaadata, et bänd vähemalt teeb nägu, et neile meeldib seal laval olla. vaatamata sellele, et rahvast oli nagu vähevõitu. suhtumine oli igatahes põhjamaiselt professionaalne. eks nad ole seda asja juba kaua teinud ka muidugi.

kirsiks koogitükil oli lisalugu (lisaplokke muide oli KAKS) albumilt “Dreams Of A Cryotank”, mis teatavasti ilmus aastal 1994 ja oli seega ilmselt vanem kui nii mõnigi tshikk lava ees… siuke old-school oli ka väga hea kuulata. ma alguses natuke kartsin, et asi tuleb väga “Modern Ruin” keskne. aga klassikud nagu “Dead Stars”, “Bullet”, “Stalker” ja “One World One Sky” olid ka kõik ilusasti olemas. ja allolev lugu ka.

ma tegelt tahaks veel kirjutada, MIKS mulle Covenant ja kogu see futurepop värk nii meeldib. aga ma ei oska vist. see on lihtsalt nii… karge, puhas ja sirgjooneline. üldse mulle meeldib väga selline dark electro, millel on puhas sound ja puhas vokaal – igasugu distortion jms on ka muidugi tore ja äge ja mulle meeldib, aga hea, tugev ja puhas vokaal on ikka üle kõige. ja see vokaal oli laivis ikka päris ilus.

k.

oh mis meeldivad uudised jälle rada7 vahendusel…

“29. septembril külastab esmakordselt Eestit maailma üks tunnustatumaid dark-electro bände Covenant (SWE). Rootsi elektroonilise muusika trio kontsert leiab aset Tallinnas, Rock Cafés.

Covenant alustas aktiivselt muusikaga tegemist 1994. aastal kui ilmus bändi debüütalbum “Dreams of Cryotank”. Plaadi andis välja Skandinaavia üks suurimaid elektroonilise muusika plaadifirmasid Memento Materia. Tumedaid hittlugusid täis materjal tõmbas kohe nii fännide kui muusikakriitikute ja plaadifirmade tähelepanu.

Kahe järgmise albumiga “Sequencer” (1996) ja “Europa” (1998) kinnitas Covenant enda koha maailma industriaalmuusika eliidi hulgas. Kriitikud panid bändi stiiliks electronic body musicu koos progressive-techno ja industriaalse tehhno-roki elementidega. Hiljem hakati seda stiili futurepopiks nimetama. 2011. aasta jaanuaris ilmus Covenantil uus stuudioalbum “Modern Ruin”.

Covenantist sai selliste bändide nagu Front 242 ja FrontLine Assembly mantlipärija, keda peetakse electronic body music algatajateks. Covenanti muusikas on kuulda ka Kraftwerki ja Human League’i traditsioone. Selline kombinatsioon koos kaasaaegse kõla ja rütmidega teeb Covenanti stiili unikaalseks. Oma 15aastase karjääri jooksul on Covenant töötanud mitme tuntud produtsendiga – sealhulgas Jacob Helleriga, keda tuntakse tema töö tõttu Rammsteini ja Clawfingeri albumite kallal.

Covenantist on läbi aastate saanud tumeda elektroonilise muusika stiilikoon. Elegantsed ülikonnad, enesekindel käitumine laval ja kaasahaarav muusika – see kõik on Covenant.

Covenanti koosseisus astub 29. septembril Rock Café lavale ka Daniel Myer (Architect, Haujobb, Destroid), kes erikülalisena esines 8. mail Tallinnas endise Depeche Mode liikme Alan Wilderi sooloürituse raames.

Piletid Covenanti kontserdile hinnaga alates 20 EUR tulevad müügile Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades üle Eesti reedel, 13. mail kell 10.00.”

mis toimub? futurepop ja muu tumeelektroonika on ühtäkitsi nii popiks saanud, et kõik kolm suurt juhtkuju* (Apoptygma Berzerk, VNV Nation ja Covenant) peavad Tallinnast läbi käima? mitte et mul selle vastu midagi oleks, suisa vastupidi. ma armastan kõiki neid kolme bändi väga, väga ja väga.

see on muidugi hea, et asi toimub Rock Cafes. ma kohe ei kannata seda Tapperit miskipärast.

Covenanti album “Northern Light” on üks nendest… elumuutvatest albumitest mu jaoks. üks neist, mida kuulad lakkamatult, ja mis ka kümme aastat hiljem kõlavad ikka veel oluliselt, värskelt ja detailirikkalt. need albumid ei devalveeru mitte kunagi, sest nad saavad osaks sinu identiteedist.

ja kuna ükski muusikateemaline postitus ei ole täielik ilma juutuubita, siis palun, elumuutev ja identiteeti defineeriv lugu.

k.

* – mina ise pean neid kolme bändi juhtkujudeks. ma võin muidugi väga rängalt ka eksida.

alguses ma mõtlesin, et tuleb nõme päev (noh, et esmaspäev ja töö ja nii), aga hommikul lugesin Rada7.ee-st uudist, mis jälle rõõmust lakke hüppama pani.

VNV Nation tuleb Tallinna!!!!!!

saate aru, jah? VNV Nation!!! ma vist ei pea siinkohal ütlema, et tegemist on ILGELT hea bändiga, aga ma nii igaks juhuks mainin ära, et tegemist on bändiga, mis on umbes nii kümme aastat ja natuke peale olnud üks olulisemaid bände mu jaoks… jaa ma saan aru, et mul on neid olulisi bände päris palju, aga noh, nii lihtsalt on. ja VNV Nation on kultus ja klassika ja teerajaja ja nii edasi.

lõpetuseks teile üks väga klassikaline ja kultuslik VNV Nationi lugu.

k.

mind ikka veel üllatab millegipärast, et tänapäeval läänemaailmas keelatakse mingeid lugusid ja muusikavideosid ära. ma ei saa sellest päris täpselt aru, sest minu meelest pole nendes keelatud või muul moel tsenseeritud lugudes tavaliselt midagi nii kohutavalt jubedat. noh, erandeid muidugi on, ma arvan, et keegi ei eelda, et Rammsteini legendaarset “Pussy” videot peaks keset päeva MTV pealt mängima… mitte et MTV üleüldse Rammsteini mängiks mu meelest, selle bändi kogu temaatika on vist selle kanali jaoks ilmne liig. Rammsteini viimane album põhimõtteliselt bänniti isegi Saksamaal ära (või õigemini selle avalik müük). Saksamaal juhtub ka vahel imeasju, ka Oomph!i singel “Gott Ist Ein Popstar” sattus mingite virilate kirikutegelaste halvakspanu alla ja sai mitmeid eetrikeelde (mul on isegi selleteemaline t-särk olemas…)

aga no MTV on muidugi legendaarne oma tsensuuri ja ärakeelamistega. eriti meeldib mulle kuulata Eminemi lugude clean-versioone, kohati tundub, nagu tüübil oleks tugev kõnehäire…

aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin, oli see, et viimati keelati ära 30 Seconds To Mars uusim video “Hurricane”. et liiga palju BDSM seksi ja ma ei tea mida veel. tegelt ma kahtlustan, et otsuseid tegevatel tüüpidel hakkas lihtsalt kade, et Jared Leto on kirjeldamatult paremas vormis kui nemad. muidu ma olen viimasel ajal olnud sellest videost täiesti sõltuvuses. no on jah natuke BDSM värki, aga mitte midagi kohutavat ega shokeerivat. või olen mina siis lihtsalt nii haruldaselt rikutud ja moraalitu tegelane…

täispikk ja tsenseerimata variant siis… eks mõned siis vaatavad pimedas toas ja teki all, kui muidu ei saa.

k.

popmuusika!

seda, et mulle meeldib Eminem, teavad nüüd juba kõik.

aga praegu vaatan ka VH1 pealt mingit weekly album charti, ja mulle meeldivad absoluutselt kõik lood selles tabelis. mitte ühtegi esitajat ei tea, aga ikka meeldivad XD ahjaa, üheksandal kohal oli Lady Gaga, kes mulle ka algusest peale väga meeldib. aga muidu see popmuusika maailm on natuke tume mu jaoks, ehkki sugugi mitte nii ilge, nagu see mulle ikka siiamaani tundunud on.

ehh, vanadus, mis muu mind nii leebeks teinud on.

k.

kui ma umbes gümnaasiumis või nii olin, siis ma olin surmkindel, et maailmas on ainult kaks muusikastiili, mis mulle absoluutselt mitte iialgi meeldida ei saa – saksa shlaagrid ja hip-hop.

saksa shlaagrite suhtes olen ma jätkuvalt samal arvamusel (no ilgemat asja annab alles välja mõelda), aga hiphopi suhtes muutsin ma meelt umbes niipea, kui Eminemi esimesed singlid väga kuulsaks said. aga ega ma siis seda avalikult kellelegi öelda ei julgenud. ma olen ikka selline karmim tibi olnud. nii et ma olen vist umbes kümme aastat selline kapifänn olnud. alles nüüd hiljuti postitasin facebooki julge teate, et mulle meeldib Eminem ja ma nagu isegi ei häbene seda. eks vanus teeb igasuguste asjade suhtes väga leebeks, sellest ma olen juba aru saanud.

nii et ma olen viimasel ajal kõvasti Eminemi viimast albumit kuulanud ja mulle ikka kohe tõsiselt see meeldib. allolev lugu ka – väga selline… corny ja kuidagi… naiivne, aga nunnu muidu ju.

aga muidu ma pean tunnistama, et kogu ülejäänud hiphopi ja muu säärase muusika maailm on minu jaoks ikka väga tume maa ja ma ei tea sellest suurt midagi. ei hakka nagu väga kõrva ka, kui raadiost või telekast mängitakse, välja arvatud mõned Snoop Doggi lood, mida ma tean. ma ei teagi, miks see nii on, aga Eminem mulle ikka väga meeldib. tegelikult vist tean ka, aga ma ei oska seda niimoodi sõnastada, et see kuidagi rassistlik välja ei kukuks. ma jumala eest ei ole rassist, absoluutselt vastupidi, aga mulle vist just meeldib see, kuidas valged mehed seda teevad, ja see on teistmoodi. no ikkagi tuli rassistlik mõtteavaldus, aga olgu siis seekord nii.

k.

mis ühendab neid kolme allpool postitatud videot omavahel?

video 1:

video 2:

video 3:

õigesti arvasid need, kes tundsid ära ühe mehe kolm erinevat projekti.

Delerium on mu ammune lemmik, Front Line Assembly on mõistagi industriaaliklassika ja Conjure One ma avastasin enda jaoks alles mõned aastad tagasi, aga ilgelt meeldib. mõned inimesed lihtsalt on nii geniaalsed noh.

k.

vat nüüd tekkis mul huvitav probleem. et kui ma tahaks mingit rockmuusikat kuulata, siis mul EI OLE sellist asja.

täiesti arusaamatu, müstiline ja absurdne – MINUL ei ole rockmuusikat! mu iTunes näitab 12 gigabaiti ja 1795 lugu, ja riiulis on virnades plaate, aga mida ei ole, on sihuke täitsa tavaline, uuemat sorti rockmuusika.

mida mul siis on? mul on hästi palju tume-elektroonikat, kergemat ja raskemat, ilusat, sügavat ja rämedat. mul on hästi palju idamaist kõhutantsu-muusikat, tavapärast ja modernset, kiiremat ja aeglasemat, ja varieeruva kvaliteediga. mul on keskaja värki, mul on folkmetalit, mul on gooti naljamuusikat, mul on arvutimängu soundtracke ja igavene persetäis Nine Inch Nailsi, muust industriaalrockist rääkimata. mul on isegi Eminemi, for crying out loud. aga mul on väga limiteeritud hulk salvestisi muusikalistelt kollektiividelt, kes kasutaks kooslust trumm-bass-kitarr-vokaal…. suutsin tuvastada ainult Placebo, 30 Second To Mars, Viikate ja The Dreaming.

püha ikaldust. seda poleks ma iseendalt oodanud.

k.

ja alles seda postitust hiljem lugedes sain ma aru, kui vanaks ma olen saanud – kasutan parema arusaamise puudumisel terminit ‘rockmuusika’…. no mida veel??

nüüd ma tahaks teiega jagada värsket avastust muusikalainelt (värske = 10 minutit vana).

tegelikult ma muidugi teadsin juba ammu, et selline projekt olemas on, aga alles täna hommikul vaevusin oma kõrvaga kaema. oleks muidugi võind oluliselt varem seda teha… aga parem hilja kui mitte kunagi.

tegemist siis kohaliku tumeelektroüllitisega Freakangel. mulle ikka alati väga meeldib, kui Eestis tehakse sellist muusikat, mis mulle meeldib ja eriti meeldib mulle see, kui see muusika ka väljapoole jõuab. muidugi nende kohalike tumeelektro asjadega on tihtipeale nii, et siinmail ei tea keegi, et siuke bänd olemas on, tüübid löövad umbes Saksamaal laineid ja esinevad suurtel gootifestaritel… a kelle süü see on, et kohalik skene on mingi 50 inimest? okei, 100. mööndustega. ma olen aegajalt saanud BFTVlt oma pileti, mille järjekorranumber on sinna 100 kanti. aga 100 inimest pole ka just mingi kriitiline mass.

tegelt ma ei tahtnud üldse mitte sellest rääkida. projekt on äge ja plaat tuleb kohe välja ja ma hakkan seda kohe tellima. nii et tshekkige biiti onju.

k.

natuke torupillikütet teie reedeõhtusse. nagu ma juba varemgi olen öelnud, mul on raske uskuda, et on olemas inimesi, kellele ei meeldi torupillid. mulle väga meeldivad.

k.