ERR uudised – Rabarockil oli 24 purjus inimest.

veits piinlik tõdeda, et viis neist olid minu sõbrad.

k.

Viisitamme maine kujundamiseks läheb iga kuu 100 tonni. kulla linnavalitsus, tehke selle rahaga midagi paremat. andke mulle, kui ausalt mujale panna pole. Viisitamme mainet ei paranda ausõna mitte üks asi, tegemist on totaalse feiliga. feil!

aga hoopis parem uudis oli see, et superstaari-Jana laulab homses saates Cramiga duetti, ja mitte lihtsalt mingit niisama duetti, vaid Lacuna Coili lugu “Swamped”. selle peale ma kilkasin nagu fänn muiste.

k.

sattusin internetiavarustes täiskasvanud inimese peale, kes ei oska jalgrattaga sõita. esimene reaktsioon oli muidugi wtf, kuidas saab inimene osata mitte jalgrattaga sõita – aga siis jõudsin järeldusele, et jalgrattaga sõitmine ei ole evolutsiooniliselt küll nii oluline tegevus, et seda ilmtingimata igaüks oskama peaks. ehkki enamus ju tõenäoliselt oskab.

ma ise näiteks ei oska ujuda. kummalisel kombel ei näe ka ühtegi põhjust, miks peaks. samas, kui jällegi loogikat rakendada, siis on tegemist evolutsiooniliselt olulisema tegevusega kui jalgrattasõit. või siiski…. ma arvan, et keskajast kuni kahekümnenda sajandi alguseni ei osanud enamik inimesi tsiviliseeritud Euroopas ujuda. peaks täitsa uurima seda asja. oleks vähemalt mingi vabandus, sest olgem ausad, tänapäeval ju tundub veidi kummaline, et täiskasvanud inimene, kes pealegi on üles kasvanud jõe ääres ja mere lähedal, ei oska ujuda.

aga jah, ujuda ma tõesti ei oska. eriti. pinnal püsida muidugi mingi aja suudan, kui vette visataks. aga see aeg ei ole vist eriti pikk. mulle nimelt absoluutselt vesi ei meeldi. isegi dushi all käin suhteliselt vastumeelselt, sest märg ja vastik on. vanni ei tasu mind üldse saata, mõttetu tegevus (ükskord proovisin). üheski veekeskuses pole elus sees käinud. basseinis mõned korrad elus olen. ja merre satun keskmiselt korra aastas. kusjuures vahele pole ka nagu ükski suvi jäänud, pärnaka asi ilmselt, aga see minu mereskäimine on selline, et kui päevitades palav hakkab, siis kastan ennast märjaks. ühe korra.

kui saaks, oleks nagu kass. lakuks ennast lihtsalt puhtaks.

k.

ükspäev tegin süüa. see on iseenesest paras nalja…

ükspäev tegin süüa. see on iseenesest paras naljakoht, sest et ma oskan teha vist täpselt kolme asja (mune keeta ja kartuleid praadida pole proovinud). aga ükspäev tegin hakklihakastet, mis on teine naljakoht, sest ma ei söö hakklihakastet. aga noh, mõtlesin naiivse inimesena, et kui ma panen sinna toorjuustu ja kidney ube ja muud tavaari sisse, et siis on hea. lõhn oli vägagi hea, sest küüslauguga ma ei koonerda põhimõtteliselt, aga maitse oli…. noh, ütleme nii, et hakklihakaste on hakklihakaste, pane sa sinna sisse mis tahad. ja ma ei söö hakklihakastet

seda tehes tuli mulle veel meelde, kuidas mu perekond mahitas mind ühekorra tegema mingit kala-sibulahautist, mis oli nii õudne, et siiani ajab külmavärinaid peale. ise nad sõid ja kiitsid. mina ei sööks sellist asja ka siis, kui peale maksta.

üks asi, mis mul hästi välja tuleb, on oyaku donburi. aga peale mu enda ei armasta seda jälle eriti keegi.

tegelikult ma taha kunagi süüa teha, sest mulle lihtsalt ei meeldi süüa teha. ja sellepärast ma oskangi teha ainult oyaku donburit, chilli con carnet ja nüüd siis ka veel hakklihakastet toorjuustu ja kidney ubadega, mida ma püüan enam mitte kunagi teha.

k.