minu kestev (kuid mitte ülearu õnnelik) professionaalne suhe mu uue tööarvutiga (Dell, mäletatavasti) on toonud mulle päris mitu sügava hämmingu momenti.

- aku kestab kaks tundi. MISMÕTTES. see on jumala tutikas arvuti. mu maci aku kestab umbkaudselt viis tundi.

- eriti sügav hämming tabas mind siis, kui ma torkasin selle Delli sabasse oma isikliku hiire (mis pole mitte mingi Mighty Mouse, aga täiesti tavaline Microsofti reahiir) ja SEE EI TOIMINUD. ma olen selle üle siiani hämmingus. kaks ja pool aastat macikasutamist on mind täiesti võõrutanud riistvara installimise kontseptsioonist.

- wifi kasutamiseks oli vaja teha mingeid…. tegevusi. mida ma õnneks veel häguselt mäletasin.

midagi oli veel, aga ma ei suuda seda kahjuks enam meenutada.

jah, mugavusega harjub kiiresti. kunagi oli elementaarne, et arvuti normaalseks toimimiseks oli vaja ilgelt vaeva näha. ma sain alati hakkama ka, omade jõududega üldjoontes isegi. aga enam ma seda vaeva nägema vist nõus poleks… ses suhtes vastab täiesti tõele, et ‘once you go mac you will never go back’. ma olen ju näinud, KUI lihtsalt saab

k.

ma olen korduvalt väitnud, et minu koju enam mitte-mäkke ei tule, aga näe, mis juhtus:

see Dell pole muidugi tegelikult minu oma. õnneks. tööd vast ikka teha kannatab, aga selle jaoks ju antigi. hea on see, et numpad on. tööl mul on seda hädasti vaja, ilma oleks ma juba ammu peast loll. no ja muidugi on sellel Office 2010… oeh, ma pole ammu end nii rumalana tundnud. minu suust ei kuule just tihti appikarjeid stiilis “issand, kuidas ma seda printida saan?”… aga no nii see oli. eis mitään, areneme.

ma olen ju ka selline inimene, kelle jaoks ilma arvutita ei ole elu maal. mismoodi enne inimesed elasid, sellest ma aru ei saa. samas on mul elus ikka väga vähe arvuteid olnud, praegune mäkk on alles kolmas umbes kümne aasta jooksul. kaks esimest olid mõistagi PCd, aga ma olen aru saanud, et kurikuulus väide “once you go mac, you will never go back” peab paika. ma küll ei kujuta ette, miks ma peaks endale veel iialgi mõne mitte-mäki ostma. ma vist olen väga ajupestud, aga kui ma panen kõrvuti mäki ja mingi muu firma arvuti (nagu ma just ülaloleval pildil tegin), siis juba väljanägemine on puhas selling point. no ei ole teisi nii ilusaid arvuteid, lihtsalt ei ole. muide, see käib ka teiste Apple toodete kohta. jah, ma saan aru küll, et te mõtlete, et ma olen lihtlabane tibi, aga mul on mu praegune mäkk olnud natuke üle kahe aasta ja ma olen sellega NII SIIRALT rahul, et ma absoluutselt ei oska mitte midagi muud tahta. selle kahe aasta jooksul on mu arvuti kokku jooksnud kaks korda. vanadest windowsi-aegadest ma mäletan, et kaks korda päevas oli ka kohati juba täitsa normaalne… not.

k.

ostsin endale sünnipäevaks iPod Nano ja ma ei jõua end selle teo eest ära kiita.

mu eelmine mp3 mängija oli Creative Zen Nano Plus (ma ei tea, mis värk selle nanoga on?) ja ehkki see on jätkuvalt täiesti töökorras, olid sellel ikka mitmed vead ka. esimene ja kõige suurem viga oli see, et mahutavus oli ainult 1GB. no kamoon. 1GB??? selle peale mahub ca 8 albumit. ilmselgelt väga vähe igatahes. lugematuid kordi istusin nõutu näoga arvuti ees ega osanud otsustada, mida seekord sinna peale laadida. ja lisaks kõigele kukkus sellel ühelt maalt ka patareipesa kaas ära. see on antud mudeli tüüpviga.

igatahes oma 30. sünnipäeva puhuks saatsin Creative pensionile ja ostsin iPodi. 5nda generatsiooni mudel. raadio, sammulugeja, videokaamera ja ma isegi ei tea, mis lisad veel. kõige olulisem – Apple toode. teine kõige olulisem – 16GB. now we’re talking. mu muusika juba mahub sinna ära. enamvähem. no ja muidu ka popp ja noortepärane onju.

äärmiselt minulikult juhtus see, et kolm päeva pärast ostmist lasi Apple turule totaalse uuenduskuuri läbinud iPod Nano kuuenda generatsiooni. aga ma ei tunne end seetõttu halvasti, sest mu meelest on see uus väga…. nõme. umbes sama nõme kui Shuffle, mis oli nõme enne ja on nõme ka nüüd. see kinnitusklamber on ainuke asi, mis selle juures head on ja mis Nanol ka võiks olla. ma saan aru, et jube äge on teha tehnovidinaid hästi pisikesi, umbes nii et look what we can do, aga kas nad selle peale ei tule, et väiksed asjad kaovad ära????

see oli siis mu sügavmõtteline Apple-teemaline postitus.

k.

omfg, mingi lollakas spämmimootor üritas mind just tillist tõmmata. ma sain kohe hulk aega naerda….

windows security alert, my ass…. maci peal sellist asja näha on muide väga lõbus XDXDXD

(tegemist on mingi suvalise veebilehega, mis simuleerib viirustega nakatunud windowsit ja üritab kergeusklikule windowsi-kasutajale ilmselt omakorda mingit pahalast sokutada vms… no millal nad küll sellist malware’i hakkavad kirjutama, mis kasutaja op-süsteemi kah ära tunneks? või peavad nad keskmist mäkikasutajat piisavalt lolliks, et windows security alert ära peaks ehmatama?)

k.

Terviseparadiisil on käimas miskit sorti aklimatiseerumisprogramm. see tähendab seda, et kui sa tuled bodycombatist ja tilgud higist, siis oled sa ilmselgelt end trennis kuumaks ajanud ja õue minek tähendaks organismile üleliigset shokki. aklimatiseerumisprogrammina astub siinkohal ette ilma sooja veeta dushiruum. kuna tegemist oli siiski bodycombatiga, siis külm vesi mõjus ausalt öeldes päris kosutavana. bodycombat on selline trenn nimelt, kus isegi põlvetõstejooks lõõgastavana mõjub. või vähemalt see, kuidas lõpus ringis jooksma kamandatakse, on ausalt täielik puhkus juba. ma poleks iialgi uskunud, et jooksmine võib lõdvestavalt mõjuda. ilmselgelt polnud ma enne seda avastust ka bodycombatit teinud.

teine asi, mis mu mõtteid eile suure osa päevast köitis, oli Apple uus üllitis iPad.

vat selle üle ma mõtlesin eile praktiliselt terve päev ja suure osa veel tänasestki. müstiline asi. näeb äge välja, aga tundub olevat täiesti kasutu. mina ei suuda oma nigela mõistusega välja mõelda selle toote sihtgruppi. aga ma arvan, et Steve Jobs on ses suhtes targem kui mina (sellepärast tema ongi Steve Jobs eksole ja mina noh ei ole seda mitte). sest loogiline oleks, et Apple ei tee uut toodet ilma sihtgrupita, onju. a mis see sihtgrupp siis oleks… noh, eks aeg näitab. mina igatahes mitte. mina ei suuda küll välja mõelda, misasja ma selle iPadiga teeksin, kui see mul oleks. kui ma oleks siuke tüüpiline Apple kasutaja, siis oleks mul kodus laua peal iMac, kaasaskandmiseks miskitsorti MacBook, telefoniks iPhone ja võibolla muusika kuulamiseks iPod. muidugi saaks hakkama ka ainult MacBooki ja iPhone’iga. no ja mina pean üldse ainult MacBookiga hakkama saama, sest ma olen nii vaene, et telefoniks on mul mingi kolmanda maailma turgudele mõeldud Nokia. aga tagasi teemasse… iPad oleks nagu mingi lüli MacBooki ja iPhone vahel. selle vahega, et see pole ei üks ega teine. pigem on see suur iPhone, mis ei mahu ühtegi taskusse ja millega ei saa helistada. mis sellega siis teha saab – erinevas vormis meediat vaadata/kuulata. netti kasutada. mis veel – ei olegi täpselt aru saanud. netifunktsiooniga e-reader siis põhimõtteliselt?

oma nõutuses pean nõustuma kellegi arvamusega (ma ei mäleta, kust ma seda lugesin), et Apple on suunanud oma uue toote turusegmendile, mida veel reaalselt ei olegi, aga mis kahtlemata tekib. toode ees, nõudlus järel. kui nõudlust ei ole, siis tuleb see tekitada. ei, ega ma selles ei kahtlegi – Apple tooted kipuvad seda tegema jah. miks muidu on maailmas olemas iPodid ja siis mingid muud mp3 mängijad? iPhone’id ja siis mingid muud telefonid? iPod juba põhimõtteliselt ongi mp3 mängija sünonüüm. iPhone reformis samuti maailma arusaama sellest, mida üks telefon teha saaks.

ma ei arva sugugi, et iPad oleks mingi halb toode. ma ei arva üldse, et Apple halbu tooteid toodaks. ma maksin mitte vähe raha ühe valge plastmassjunni eest, sest ma ei tahtnud mingit suvalist ja poole odavamat arvutit (mis teeks ju põhimõtteliselt samu asju), vaid ma tahtsin MacBooki. mul on olemas täiesti laitmatult funktsioneerivad mp3 mängija ja mobiiltelefon (Creative ja Nokia, üldsegi mitte mingid suvalised firmad omal alal, eksole), aga ma tahan ikkagi iPodi ja iPhone’i. (aga mul ei ole nii palju raha.) Apple marketing lihtsalt ütleb sulle, et on täiesti OK maksta nende toodete eest palju rohkem kui teiste firmade analoogsete toodete eest, sest need on ju Apple tooted. ma ei oska enam isegi arvata, kas nende tooted on ka selle võrra paremad. kogemus MacBookiga kipub seda arvamust muidu toetama küll, jah, sest kogu selle aja jooksul, mis see arvuti mul on olnud, pole mul olnud mitte kõigeväiksematki probleemi. Windowsi-maailmast tulnuna tundub see kuidagi uskumatu ja tekitab kerget segadust. samas oleks ju normaalne, et asjadega pole probleeme. ja ikkagi, ma ei arva, et Apple toodang oleks absoluutselt veavaba. ma tean, et ei ole. aga miski nende juures on nii köitev, et nende asjade absurdselt kõrged hinnad (no olgem ausad, on ikka ka) ei näi nagu ülepakutud ka. ülihea turundus, mis muud. loovad oma iPadile sihtgrupi nagu nalja, mis see nende käes ära ei ole.

Apple müstilise turunduse kasuks räägib juba see, et tüübid tegid mingi üsna arusaamatu asja ja ma ei saa sellest juba kaks päeva rahu. mina, kes ma mingi tehnikahuviline isegi ei ole. kirjutasin sellest oma blogi ajaloo kõige pikema postituse. vat see juba näitab midagi.

k.

mulle tundub, et ma saan sel talvel kõvasti küttepuude pealt kokku hoida. praegu vähemalt tundub. et kui külm hakkab, siis võtan aga arvuti sülle ja probleem hoobilt lahendatud. need macbookid ju lähevad nii kuradi soojaks põhja alt. mismoodi mehed neid kasutavad, ma üldse aru ei saa, kui neil on olemas teatud kehaosad, mis ideeliselt ei tohiks väga üle kuumeneda järeltuleva põlve huvides ja nii.

teisalt jälle, kuivõrd ma olen naine, siis ausalt öeldes kord kuus tavaliselt on hea, kui selline väga soe asi sülle võtta on XD

aga kuna ma just püüdsin enda kõrval diivanil vedelevat telekapulti kasutada hiirena (tulutult, peaks mainima), siis selle sügavamõttelise avaldusega sugudevahelisest erinevusest peaks tänase päeva lõpetatuks lugema ja ära magama minema. homme on rõõm jälle minu poolel mitmete huvitavate (not) koosolekutega.

k.

leidsin Bloodlines’i mingi hack-versiooni Mac OSX jaoks. ametlikku ju pole. kui see nüüd tegelikult töötaks ka, siis oleks väga tuus. sest mu Mac-switchi ainuke negatiivne kõrvalmõju oligi see, et ma ei saand enam Bloodlines’i mängida.

õlut tahaks. kell on mingi 12 hommikul. see on uus tase.

aga vaadake, kui hästi mu mac ilma ennustab:

(see ei pea nali olema, ma loodan, et see tulebki nii.)

k.

Roju eputas oma desktopiga. eputan ka.

taustapilt on maci enda defaultidest. maci enda defaultid muide on kõik jube ilusad (ja neid on palju), nii et ma täitsa valisin kaua aega. aga see on selline väga rahulik ja ilus. mulle ju meri õudselt meeldib.

ikoone pole! ei tule ka! mitte kunagi! ma lähen alati jumala närvi, kui mul on töölaual üle viie ikooni. vanal windowsiga masinal püüdsin alati kõik ikoonid ära koristada. ja ma tööl vahel vaatan, kuidas inimestel on terve töölaud sadu ikoone täis ja… argh. ja ma olen jumala kindel, et mu macile jääbki ainukeseks ikooniks ainult see kõvaketas.

docki peal on suuremalt jaolt mingid default jurad, sest noh nii uus arvuti on alles.

k.

horoskoobid ei valeta. miks nad peaksidki, eksole. eile ütles horoskoop (Postimehe oma, kui ma ei eksi), et kuula head muusikat. see ei osutunud raskeks. koju jõudes ootas mind ümbrik, mis sisaldas endas No-Big-Silence’i uut albumit. autogrammidega veel, sealjuures. silenceride värk. (hah, mis fanclubi elitism).

ütleme nii, et eesseisvad NBSi kontserdid ei tule kerged. plaat tõotab laivis vägagi karm kõlada. heedbäng ja nii edasi. mul on kael juba ainuüksi plaadi kuulamisest haige (mingi nõme närvipõletik vist). eks saab järgmine reede näha. ja kuulda. ja pärast halada, kui vanaks ma jäänud olen. aga nagu lubatud, siis 35 on see vanus, kus ma lõpetan (võibolla) lava ees moshimise. mul on sinna veel natuke aega. ja kui ma jätkan seda rida, et oma tegelikust vanusest veits noorem välja näen, siis võib juhtuda, et venitan neljakümneni välja. muidugi ma ei kujuta täpselt ette, kuidas ma neljakümneselt end lava ees sedasi rebestan, vigastused on minu kõrges vanuses kerged tulema, pole ma viimastel aastatel üheltki kontserdilt tervena pääsenud. välja arvata vast viimane Sisters Of Mercy oma, kus ma siivsalt paigal seisin (kõrged kontsad och pikk seelik). tavaline aftermath on väljaväänatud häälepaelad (markantseim näide 2007. aasta Rabarock, nädal aega olin pärast tööl põhimõttel pilt-on-häält-ei-ole), paar päeva liikumatu kael, paar sinikat ja raudselt mingi jalavigastus (kas nikastan ise kuidagi valesti maandudes või hüppab keegi jala peale vms). püsiv kuulmiskahjustus niikuinii. häälepaeltega kusjuures vist pärast seda kurikuulsat rabakat ongi mingi jama, sest midagi sai paigast ära röögitud. ever since on laividel juubeldamine veits valu tekitav. mis mind muidugi ei takista. kuuekümnesena ilmselt kahetsen. aga kuna ma koorilaulja ei ole, siis hui mul seda häält vaja. ongi teistel rahulikum, ajan vähem geniaalsusi suust välja.

varsti lülitun NBSi lainelt ümber Eurovisiooni lainele. living dangerously.

PS vaadake mu õunaga arvutit kah:

sitt pilt ma tean. pildistage ise midagi, mis on valge ja läigib.

k.

märkimist väärt saavutused tehnika vallas jätkuvad – täna eemaldasin vanast kasutult seisvast arvutirümbast kõvaketta. omaenese väikeste valgete kätega ja Leatherman multitool’i abiga. enne mõistagi lugesin internetist juhtnööre. intelligentne ja ettemõtlev inimene nagu ma olen, ei lähenenud kohe toore jõuga. toorest jõudu läks muidugi lõpuks ikka ka vaja, sest vähe sellest, et kõvakas oli kere külge kinni kruvitud, oli selle paigutus ka selline, mis eeldab suuremat sorti kolmemõõtmelise puzzle oskusi ja vilumust. aga kätte ma ta sain. isegi nii palju olin ette mõelnud, et vedisin töö juurest koju jupi antistaatilist mullikilet ketta transportimiseks. hea, kui selliseid asju suvaliselt jalus vedeleb.

ja ka see oli omaette saavutus, et ma suutsin macile koti kah osta. kui arvuti ost oli ülimalt lihtne ja kiire (macbooke on ju mõni loetud mudel), siis jeerum kui keeruline oli osta kotti. sellise ülimalt olulise aksessuaari valik võttis ikka aega. arvake miukse ma siis ostsin. väljast on must, seest aga täiesti roosa. komplektis valge maciga näitab see ehedalt, et ma olen hinges ikkagi tibi.

k.