eile õhtul jõin oma elu ilmselt kõige kallima õlle. maksis 40 krooni, olles seejuures veel alkoholivaba ja 0,3l (isegi mitte poolene, saatearujah). täna sain kogemata teada, et poehind on mingi 11 krooni ja natuke peale. aga kuna ma eilse ostsin ööklubist, siis ma eriti ei imesta. tegelikult. ma teadupärast suur ööklubitaja ju ei ole ja hindadega kursis ka mitte. tegelikult ma ei tea, kas see oli mu elu kõige kallim õlu või mitte, sest nagu öeldud, oli see alkoholivaba ja alkoholiga teadupärast on see lugu, et mida rohkem seda tarbida, seda odavamaks ta läheb. mingist hetkest on täitsa tasuta. ja teatud faasis hakkab sulle tunduma, et sulle makstakse veel pealegi. aga kõik see loomulikult muutub järgmisel hommikul (või siis, kui sa ükskord oma pangakontot vaatad.)

aga ööklubis käisin ma No-Big-Silence’i kontserdil. ööklubist ise muide – Sugar, Pärnus – interjöör on küll selline, et sobiks ideaalselt gooti pidudeks. aga no see, et tegemist on Pärnuga, nullib sellise võimaluse muidugi koheselt ja eos. lava tagune valge drapeering mulle millegipärast ilgelt meeldis. a no see selleks. kontsert ise oli äge. kuna tegemist oli siiski Pärnuga, siis mingit hullemat möllu ei tasunud oodata ja ega seda (vist) ei olnud ka… ütlen ‘vist’, kuna ma selja taha väga ei vaadanud ja fännide esindus lava ees oli olemas, nii et hullema möllu puudumisest hoolimata olen ma täna suhteliselt vigane praktiliselt kogu kehast.

minusuguste vanainimeste meeleheaks oli kogu krempel juba kell 10 läbi, mis oli väga positiivne, kuna mul on ju teadupärast pühapäeva hommikuti kõhutantsutrenn. tänane muidugi oli mu üleüldise vigasuse tõttu suht feil. vabalt oleks praegu suuteline tantsima, mõõk pealael, niikunii kael ei liigu…

aa ja siis eile õhtul võtsin end kokku ja püüdsin kokku arvutada, mitmel NBSi kontserdil ma elus käinud olen. umbkaudu 15 sain kokku. mõnda võibolla ei mäleta ka. kümne aasta kohta väike number küll, tundub mulle tagantjärgi.

k.

I use this blog to push my agenda

veidike promo ja reklaami ka (täitsa tasuta):

No-Big-Silence läheb tuurile, Starstealer plaati tutvustama.

16.10 – Tartu – Rock&Roll
17.10 – Tallinn – Rock Cafe (Rocktoberfest)
18.10 – Viljandi – Puhas Kuld
23.10 – Võru – MADhouse
24.10 – Pärnu – Sugar

ehk siis juba neljas kord ajaloo jooksul saab NBSi Pärnus näha. võimalik, et nad on siin rohkemgi käinud, aga mina isiklikult tean kolme korda. esimene oli siis, kui ilmus Whaw!Zaiksi esimene ja kahjuks ka viimaseks jäänud album ja NBS soojendas. see võis olla no… üheksa aastat tagasi? laiv jäi mu mälusse igaveseks ja eredalt tänu sellele, et mingil hetkel jäin ma stagediveri alla. too polnd väga väike mees ka ja lavaesine oli na hõredavõitu. õnneks jäin terveks, ehkki õhu tagasisaamine kopsudesse osutus üllatavalt keeruliseks. teine kord oli miskil suve avamise laadsel üritusel. sealt pärineb ka mu osavalt skooritud Rajasaare trummipulk (osav skoorimine tähendas julmalt kellegi käest äraväänamist.) kolmas kord oli kõige ägedam, sest silenceride osakaal publiku hulgas oli ülekaalukas ja see oli ülimalt positiivne, sest Pärnu ei hiilga just väga oma rokisõbralikkuse või üleüldse millegi poolest.

kõrvalepõikena mainiks ära, et ükskord ma püüdsin kokku lugeda kordi, mil ma olen NBSi laivis näinud. feilisin rämedalt. liiga suur number umbes kümne aasta vältel. eks mul muidugi on nigel mälu ka. näiteks tänase päevani ei tea ma mõnda Starstealeri lauluteksti peast. näiteks Bonemani ei tea – liiga palju keerulisi sõnu mu jaoks.

k.

olen sunnitud tunnistama, et No-Big-Silence’i uus album “Starstealer” on äärmiselt salakaval. ei ole nagu eelmine, “War In Wonderland”, mis lajatab oma fantastilisusega kohe lagipähe ja kümnest loost kaheksa on instant hitid (kaheksa sellepärast, et üks oli hitt juba aastaid tagasi ja teine on siuke kahtlane lugu, noh igal albumil on ju üks selline). ei, Starstealer annab end kätte alles mitmenda-setmenda kuulamise järel. või on minul tänapäeval väga pikad juhtmed lihtsalt. ega ta alguses ka ju halb ei tundu, seda nüüd küll mitte. tundub selline… kummaline. et vaja veel ikka kuulata, enne kui arvamust hakkad formuleerima – ja siis ühel hetkel avastad, et see plaat on täiesti ootamatult imbunud sulle mitte enam naha alla, vaid otse luuüdisse. põmm. kõik.

nii et No-Big-Silence ei kuulu (õnneks) nende bändide hulka, kelle esimesed kolm albumit on head ja edasi läheb perse. mulle tundub, et nende puhul läheb asi kogu aeg ainult järjest paremaks. ja vot seda ma pean ka ütlema, et kui NBS ühel heal päeval peaks laiali minema, siis ma oleks tõsiselt kurb. ausalt.

aga uuest albumist veel – loodan, et ka laivis avab see plaat end varsti täies mahus. esitluskontserdil päris sellist tunnet ei tekkinud, sest vanad head hitid kippusid uusi lugusid natukene varju jätma. aga ma arvan, et see kõik muutub.

seda ma mainisin vist juba varemgi, et uus plaat on olemuselt väga küberpunk mu meelest – puha selline külm ja metalne. sõjajärgne imedemaa. tugevalt kitarripõhine, aga siiski külm. mis mulle iseenesest väga meeldib. ja loomulikult ma ei saa mööda minna faktist, et Crami tekstid on jätkuvalt väga lemmarid. ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga NBS on juba palju aastaid üks mu lemmiktekstidega bänd. (ja ma reeglina panen tekstidele väga suurt rõhku, professionaalne kretinism ilmselt).

aga kui nüüd tüdrukutest rääkida, siis WiW kaanetüdruk oli ilusam kui Starstealeri oma – naiste puhul ma ei oska käte paljusust just põhjapanevaks argumendiks pidada XD

k.

eile NBSi kontsert oli ühelt poolt karmim kui oodatud ja teisalt lihtsam. lihtsamaks tegi selle tõik, et minusugusel vanainimesel on väga hea seista esireas piirde ääres, on kuhu toetuda. karmima poole pealt jällegi pakub seesama piirdeaed head tuge ka selle jaoks, et üle selle piirde väga vägivaldselt headbangida. ütleme nii, et praegusel hetkel mu kael veel eriti valus ei ole. see on alles selles totaalse tuimuse faasis, kus lihased püüavad otsustada, kas kestva majandussurutise tingimustes teenida edasi või lusikas nurka visata. eks ma annan otsusest teada. igatahes saab see valus olema.

ei, aga väga viis oli. ehkki ma pean tunnistama, et ma pole kümne aasta jooksul veel halba NBSi kontserti näinud. jep, eilne kontsert oli natuke aastapäeva moodi, sest mitmesuguste keerukate arvutuste tagajärjel tõdesin ma, et esimest korda nägin ma NBSi laivis enamvähem kümme aastat tagasi. põhjus jälle minu jaoks end iidsena tunda, onju. kui nüüd keegi oskaks enamvähem ka seda arvata, mitu korda kokku ma NBSi laivis näinud olen, siis oleks ka lahe. aga mul endal puudub isegi selle numbri suurusjärgu kohta igasugune aimdus. ma arvan, et see number on ilmselt kahekohaline, aga see on ka kõik.

nii et iidse ja lojaalse fännina saan ma öelda, et uut plaat tahab muidugi veel laivis sissetöötamist, aga tundub paljutõotav. Radioactive Paradise ja 505 Signs Of Chaos on väga head laivilood. ja vana kulda oli ka piisavalt, iseäranis rõõmustasin Vamp-o-Drama üle, mis teadupärast on ju mu isiklik hümn ja theme song XD (kes ei tea, siis kasutajanime vampodrama ja selle erinevad derivaadid olen ma netis kasutanud ka juba varsti vist kümme aastat…)

ja muidugi Iiris Vesik! kes oli nii väike, nii nunnu ja mu poolest võiks täitsa NBSi püsiliige olla, sest ta sobis sinna lavale nii ülihästi, et täitsa lõpp.

eilse õhtu isiklikuks tipphetkeks peaks aga siiski pidama seda, et enne kontserdile jõudmist suutsin ma esmakordselt elus segadusse sattuda automaat- ja manuaalkäigukastiga autode vahetamisel. ehk siis olles sõitnud viimased paar nädalat automaadiga, päädis see kõik sellega, et ma istusin üle pika aja oma manuaal-Getzi rooli, vajutasin pidurit ja keerasin süütevõtit. ja olin ise sügavas hämmingus, et miks see auto nüüd siis käima ei lähe. kui ükskord meelde tuli, et sellel on ju sidur ka, siis sõitmine ei olnudki enam keeruline. pärast kontserti autosse istudes pidin ka veel mõttes pedaalid üle lugema.

nii et ei ole see vanainimese mälu enam suurem asi. ma teen pidevalt ka sellist mac vs. pc nalja, et hommikuti tööarvutis püüan sulgeda programme akna vasakust nurgast. enne kui ma jälle aru saan, et see ei ole mac, see ei käi nii. huvitaval kombel oma arvutis ei lähe kunagi midagi segamini.

k.

horoskoobid ei valeta. miks nad peaksidki, eksole. eile ütles horoskoop (Postimehe oma, kui ma ei eksi), et kuula head muusikat. see ei osutunud raskeks. koju jõudes ootas mind ümbrik, mis sisaldas endas No-Big-Silence’i uut albumit. autogrammidega veel, sealjuures. silenceride värk. (hah, mis fanclubi elitism).

ütleme nii, et eesseisvad NBSi kontserdid ei tule kerged. plaat tõotab laivis vägagi karm kõlada. heedbäng ja nii edasi. mul on kael juba ainuüksi plaadi kuulamisest haige (mingi nõme närvipõletik vist). eks saab järgmine reede näha. ja kuulda. ja pärast halada, kui vanaks ma jäänud olen. aga nagu lubatud, siis 35 on see vanus, kus ma lõpetan (võibolla) lava ees moshimise. mul on sinna veel natuke aega. ja kui ma jätkan seda rida, et oma tegelikust vanusest veits noorem välja näen, siis võib juhtuda, et venitan neljakümneni välja. muidugi ma ei kujuta täpselt ette, kuidas ma neljakümneselt end lava ees sedasi rebestan, vigastused on minu kõrges vanuses kerged tulema, pole ma viimastel aastatel üheltki kontserdilt tervena pääsenud. välja arvata vast viimane Sisters Of Mercy oma, kus ma siivsalt paigal seisin (kõrged kontsad och pikk seelik). tavaline aftermath on väljaväänatud häälepaelad (markantseim näide 2007. aasta Rabarock, nädal aega olin pärast tööl põhimõttel pilt-on-häält-ei-ole), paar päeva liikumatu kael, paar sinikat ja raudselt mingi jalavigastus (kas nikastan ise kuidagi valesti maandudes või hüppab keegi jala peale vms). püsiv kuulmiskahjustus niikuinii. häälepaeltega kusjuures vist pärast seda kurikuulsat rabakat ongi mingi jama, sest midagi sai paigast ära röögitud. ever since on laividel juubeldamine veits valu tekitav. mis mind muidugi ei takista. kuuekümnesena ilmselt kahetsen. aga kuna ma koorilaulja ei ole, siis hui mul seda häält vaja. ongi teistel rahulikum, ajan vähem geniaalsusi suust välja.

varsti lülitun NBSi lainelt ümber Eurovisiooni lainele. living dangerously.

PS vaadake mu õunaga arvutit kah:

sitt pilt ma tean. pildistage ise midagi, mis on valge ja läigib.

k.

Viisitamme maine kujundamiseks läheb iga kuu 100 tonni. kulla linnavalitsus, tehke selle rahaga midagi paremat. andke mulle, kui ausalt mujale panna pole. Viisitamme mainet ei paranda ausõna mitte üks asi, tegemist on totaalse feiliga. feil!

aga hoopis parem uudis oli see, et superstaari-Jana laulab homses saates Cramiga duetti, ja mitte lihtsalt mingit niisama duetti, vaid Lacuna Coili lugu “Swamped”. selle peale ma kilkasin nagu fänn muiste.

k.

eile – Kosmikud ja NBS.

esiteks ma pean ütlema, et ilmselt oleks ma võinud hakata sõitma ka kell seitse hommikul ja ma oleks ikkagi Kosmikute seti poole peale kohale jõudnud. ma lihtsalt oskan maailma kauemini Pärnust Tallinnasse sõita. ei, ma ei tea, miks. ma ei sõida nagu eriti aeglaselt ka.

aga kontsert oli mõistagi äge. NBSi uus trummar on ka väga äge. väga seks mees. mul vanainimesel oli kohe kena vaadata. muide, võtsin vastu otsuse, et kui 35 saan, siis lõpetan selle pulli ära. esiridades heedbängimise ma mõtlen. mul oli kael juba enne kange, kui ma üldse kohalegi jõudsin. aga kuivõrd mul on selle 35ni veel aega, siis ma eile tagasi ei hoidnud ja söandasin suisa ette keskele minna (ma muidu tavaliselt rohkem äärte poole hoidja olen). õhku polnud kopika eestki, temperatuur ja õhuniiskus küündis kuhugi sinna keskmise sauna tasemele ja nagu tavaliselt, oli My Tears Are Fire avasämpli kõlades päris hea meel – et nagu lõpuspurt ja siis saab vanainime koju koti peale aga muidu oli väga vinks-vonks, olgugi et ma sain küünarnukiga kaks korda näkku ja mingi kahtlase jalavigastuse. Martensid on muidu väga head jalanõud, aga ilmselt mitte hüppamiseks mõeldud, peab natuke vaatama, kuidas maandud.

muide, eespoolnimetatud loo pürotehniline lahendus oli veits muudetud, kahe suure tulekahuri asemel oli mitu väiksemat lavale jaotatud, leegid olid tunduvalt madalamad, aga üldmulje nagu kuidagi lahedam. ja nii palav polnud ka

ja siis. kes iganes mõtles välja selle, et siseruumides enam suitsetada ei tohi, see tulgu järgmisele NBSi kontserdile ja vaadaku, millise idiootsusega ta on hakkama saanud. higised inimesed tihedas summas koos haisevad kordades rõvedamalt kui kogu seltskond suitsetamas.

Roju ja pinkuspiderut muide ei näinudki. tuttavatest oli üldse ainult fs ja need mõned üksikud silencerid, keda ma nägupidi tean.

k.

sellel aastal, otsustasin ma, kavatsen ma kuulata …

sellel aastal, otsustasin ma, kavatsen ma kuulata kõiki bände, mis Rabarockile tulevad. ja seda enne Rabarocki. et ma nagu enamvähem teaks, millest me räägime, onju.

selle otsuse pihta ma kuulasin hakatuseks kohe mehiselt Apoptygma Berzerki. mis on juba hulk aega last.fm andmetel mu overall top artist. teisel kohal muide on In Extremo ja kolmandal Oomph!, kui kedagi huvitas.

õnneks on olemas Evelin, kes mulle täna meelde tuletas, et Rabarocki pilet on vaja ära osta. ise ma ju siukste asjade peale ei tule. aga ostetud ta nüüd on.

tuumakamaks minnes saabus siis Rabarocki meililisti selline sõnum ka, et esimesed artistid on paigas. need siis Apoptygma Berzerk (norra popelektroonika kuningad, issand ma lõin ikka tantsu selle uudise peale), Pain (mingi Rootsi metal), Peer Günt (mingi soome metal) ja Poets Of The Fall (veel soome metalit?) tähendab see soome metali värk on mu enda poeetiline lämin, ma pole neid bände veel kuulanud. POTF pidi maispeissis mingi tegija olema. vaatab seda asja.

aa ja siis Eestist Dagö ja Metsatöll. No-Big-Silence teatas omakorda juba jupp aega tagasi, et nemad see aasta ei esine.

tulles veelkord NBSi juurde, siis ma sain kätte oma fännklaabi särgi (väga tuus särk) ja NBSi mütsi (väga tuus müts). nüüd ma olen mütside võrra jälle rikkam. mul on nimelt üks Rammsteini müts ja üks NBSi müts ja rohkem mul mütse pole. talvemütse ai miin. et muidu hakkab must veel asja saama, täna oli seljas Promodi seelik ja Montoni pintsak, aga sinnajuurde käisid ka vankumatult Dr. Martensi saapad ja NBSi pibo.

ja ma olen jälle kord mõttetu maasturiga tibi ja ma ei oska parkida. ma ei tea, kas auto on liiga suur või on parkimisplatsid liiga väiksed. kahtlustan viimast. sest ma olen ikka suuremaid maastureid ka näinud kui mu õe Suzuki Grand Vitara, millega ma praegu sõidan.

k.