räägitakse, et loomad lähevad oma peremeeste nägu. või vastupidi. eks ta nii ole küll.
pildil on loom omastanud Amberi kroonikate koondköite. kui perenaisele kõlbavad mahukad fantasy-romaanid, siis ei ütle ka kass nendest ära.
värvisin täna lõpuks ometi ära ka oma juuksed. hennasse segasin sisse kaneeli ja ingverit, nagu piparkooke oleks teinud. kaneelilõhn püsis juustes minu suureks pettumuseks ainult niikaua, kuni nood ära kuivasid. praeguseks on see asendunud tavapärase hennalõhnaga, mis on ausalt öeldes täiesti masendav. esiteks on see lõhn vastik ja teiseks ei kao see kuhugi ka seitse nädalat peale värvimist.
k.
lazy cat is lazy.
veel kaks veidrat asja:
- kui me laupäeval Tallinnas käisime, siis polnud tee peal ühtegi rekkat. ei minnes ega tulles. müstika. majanduslangus? ja ärge tulge mulle väitma, et laupäeval rekkad ei sõida. päris vähe ei sõida. ma olen küll ja veel nendega hädas olnud, ka kell neli öösel Pärnusse sõites.
- nägin eelmisel reedel Maximas Vändra-Avelit ja fakt, et ma seisin 20 minutit mingis faking kassasabas, ei olnudki enam NII piinav. aga ega ma enam sinna Maximasse ei lähe kah. miks ma sinna üldse läksin, pole aimugi.
k.
siuke muna.
õudselt sõbralik muna muidu.
k.
nägin unes kohutavaid suuri madusid (kes ründasid) ja ärkasin öösel korduvalt selle peale, et mul olid kassi vurrud ninas. muide, oma gigantses geniaalsuses mõtlesin lõpuks ometi välja, kuidas saavutada seda, et seesama kass mind hommikul kell viis üles ei ajaks. lahendus oli geniaalselt lihtne. kardinad tuleb ette tõmmata. kuna need valgust läbi ei lase, siis ei saa loom aru, et hommik on. naiivne elajas 
aga asjal on muidugi kerge downside ka, ma ei salli pimedas ärkamist. aga noh, elame üle. parem masendav ärkamine kui see, et kell viis ninast hammustama hakatakse.
hommikul vahetasin enne kodust väljumist neli korda riideid. kaks korda neist tulin välisukselt tagasi.
peale tööd lähen otsima mingeid tõeliselt kummalisi asju nagu näiteks ingveripulbrit ja paprikapulbrit. mitte söögitegemiseks, oh ei. meil läks muuseas eile elektripliit katki, nii et süüa vist ei saa enam kunagi. aga ingveripulbrit ja paprikapulbrit kasutavad minusugused kosmeetilistel eesmärkidel. peas.
k.
muidu kui ma hommikul kell neli rokimöllult koju laekusin, siis vaatasin, et suure toa põrandal diivanijala juures on mingi imelik puru maas. lähemal uurimisel selgus, et tegu on ämbliku jalgadega. viis tükki. keha ja üks jalg, ma oletan, olid lihtlabaselt ära söödud. söömises kahtlustatav sattus mu kojutulekust siuksesse ekstaasi, et möllas täiesti arutult mööda tube tükk aega ringi, samal ajal kui mina magada üritasin. aga hommikul oli viisakas ja ei ajanudki mind kell viis üles. üheksani lasti magada.
miks see mulle praegu meelde tuli on see, et meil on toas kärbes ja kass on hädas, sest ta on vana ja paks ja ei saa seda kärbest kätte. aga asi seegi, et ta selle ämbliku nahka pani, sest siiani on ta vähemalt minu nähes neid niisama lolli näoga vahtinud.
nii et ma olen maganud suurepärased viis tundi, ja ma olen muuhulgas ka osalenud mingites kahtlase väärtusega aiatöödes (porgandid, peedid ja kaalikad on igatahes maas) ja ma olen käinud autoga sõitmas ja ma käisin isegi jooksmas ja nüüd ma tunnen küll, et magaks päris hea meelega.
k.
tõin Morrisonile õuest nurmenuku, et las imetleb ja nuusutab ja saab ka kevadest natukene osa.
imetles ja nuusutas ta jee. peksis käppadega ja püüdis ära süüa hoopis. ilumeelt mitte kopika eestki.
k.
(tähendab, loomulikult ei tasuks arvata, et ma tegelikult ka mõtlesin, et kass lille nuusutab. nii naiivne ma nüüd ka ei ole. kuigi eks ta esimesed kümmekond sekundit tegelt nuuskis küll.)
kaks ühes – suured lemmikud ja kired – kassid ja mod/suspension.
I can has hooks?
nummi.
k.
kindlasti tahaksid kõik kassiomanikud teada, mida nende kassid teevad siis, kui neid endid kodus pole.
mina sain täna teada, et Morrison vaatab salaja telekat. paneb selle endale mängima ja siis vaatab. täna jäi vahele. ükskord muidugi tegi ta seda ka siis, kui ma olin kodus – ju oli põnev seep K2 pealt parasjagu. ja kindlasti ei saa unustada seda unustamatut ööd, kus ta mulle jaapani õuduka a’la Ring korraldas (pole üldse lahe ärgata selle peale, et kõrvaltoas sahiseb signaalita telekas, mis end pealekauba sisse-välja lülitab).
ma olen oma kassi pärast natuke mures, päevasel ajal midagi harivat sealt telekast kindlasti ei näidata. lugegu parem raamatuid.
k.
ma lõin kogemata kassile küünarnukiga vastu pead.
küünarnukk sai täitsa haiget.
on alles kõva peaga loom. ise ta ei paistnud sellest kolakast midagi arvavat. kivipallur, ausõna.
k.
lähenev valentinipäev on mind kurjaks ja okkaliseks teinud. ja üldse mitte sel põhjusel, mis kõige loogilisem oleks – noh, et ma olen vallaline ja suhtevaba ja keegi mulle südamekujulist torti ei kingi. (JUMAL TÄNATUD. ma olen maailma kõige ebaromantilisem inimene ja südamekujulised tordid valentinipäeval on absoluutne idiootsuse tipp ja kui keegi julgeks midagi sellist mulle presenteerida siis oleks see momentaalne suhte lõpp. ökk).
valentinipäev ajab mind kurjaks ja okkaliseks sellepärast, et osad inimesed lähevad siis peast jaburaks ja suhtlevad ainult “kallid sõbrad” stiilis. wtf. ma tean ise väga hästi, kes mu sõbrad on, ja need eelpoolnimetatud eksemplarid kohe kindlasti seda ei ole. nii üksik ja meeleheitel ma nüüd ka ei ole, et töökaaslasi ühtäkki sõpradeks pidama hakkaks.
midagi pole muutunud, 98% inimestest on ikka sellised, kes mulle ei meeldi. 
lisaks kõigele olen ma juba kolmandat ööd magamata. aru ma ei saa. und lihtsalt ei ole ja kõik. lisaks sellele on Morrisonil tekkinud komme mulle magamise ajal pähe ronida ja padi endale võtta. ja kui ta leiab, et ma ikka veel oma padja suhtes mingeid kummalisi omanikuillusioone oman, siis hammustab. ninast.
mulle ei meeldi isegi õues ja külmal ajal mütse kanda, rääkimata siis veel sellisest mütsist, mis tuleb pähe keset ööd voodis, on karvane, soe, paks (i.e. ülekaaluline) ja nurrub. ja ninast hammustab.
k.
