käisin just kuuris kütet toomas ja mu sõrmeküüned valutavad külmast praegu. rõvedus kuubis. minu meelest võiks see talv juba end kokku pakkida ja minema asutada, ma ei taha enam!!!

selle talve jooksul muide olen suutnud kolm korda saavutada taseme, kus sõrmed külmuvad valgeks ja tunne neis kaob. ja seda kinnastega. miks see nii juhtub, ma ei tea. jah, ma tean, et mu vereringe pole kunagi olnud mingi eriline staar, aga no… kindad käes paari külmakraadiga autoga sõites (!!!) sõrmed küljest külmetada ei ole ka nagu päris normaalne.

k.

austet Pärnu linnavalitsus,

ma saan aru, et te olete omale tööle võtnud hulga kutselisi kaevureid ning nüüd on vaja neile rakendust leida, aga te võiks ju vähemalt MÕNE tänava lahti jätta, mida mööda ma saaks tööle ja koju sõita.

ette tänades,
K. (kelle jaoks väljend “kopp on ees” on omandanud viimase kuue kuu jooksul totaalselt uue dimensiooni.)

nutt ja hala:

- mu pulsikell läks katki. kellarihm õigupoolest. pooleks. kell ise ja pulsivöö on täiesti töökorras. absurd. ma pean nüüd uue kella ostma puhtalt sellepärast, et mingi plastikjunn otsa lõppes.

- ma ei leia enam seda kohta, kus müüakse Better Bodies’i trenniriideid. need riided on super ja panevad igasugustele naikidele kolme pika puuga ära. aga ma ei saa enam aru, kus neid müüakse. seda poodi pole enam olemas, kus enne müüdi.

- juba teist päeva pole wifit ja ma istun kaabli otsas nagu mingi tropp. mis lõbu on läpparist, kui ma ei saa sellega voodisse ronida?

- mingid krdi ahvid panid supermodellide uue hooaja samale ajale kui Bones on teiselt kanalilt. mismõttes. Bonesist ma ei loobu, ei, kaugel sellest. a sitt ikkagi.

- Bourne Supremacy oli telekas nii hilisel kellajal, et ma jäin poole pealt magama.

nii raske elu mul ongi.

k.

see, mis õues toimub, on täiesti ajuvaba. kui ära ei upu, siis kukud surnuks. kas see 65 sentimeetrit lund ei saaks kuidagi niimoodi ära minna, et ma ei peaks iga sammu juures oma elu ja saapakontsade pärast kartma? kontsade pärast kardan kohe eriti. muidugi normaalsed inimesed vist ei kannaks kunagi nii kõrgete kontsadega saapaid, eriti mitte jää peal, aga normaalsetel inimestel on jalanõude suhtes rohkem valikut ka. mina, kui ma leian endale saapad, mis mulle jalga lähevad, ei mõtle kontsakõrguse peale enam poolt mõtetki. õnneks ma jalgsi ringi ei liigu. kui peaks liikuma, siis ma oleks vist juba ammu surnud. paar nädalat tagasi ma käisin jalgsi poes (ma ei tea, miks) ja nentisin, et jalgsi liikumine on palju ohtlikum kui autoga sõitmine. pisut plekki su isiku ümber loob teatava turvalisuse illusiooni küll. siiski, nagu elu täna kujundlikult näitas, on ka kümmekond sammu autost Selverisse uskumatult keerulised. ma oleks pidanud isegi aru saama, miks see parklakoht tühi oli (hiiglaslik lomp oli piisav vihje). aga ei, mina ei saanud sellest aru enne, kui ma sinna sisse astusin. ja kuna ma juba astunud olin, siis ümber parkima ma ka enam ei hakanud. lõppude lõpuks kuivavad ka sokid kunagi ära.

k.

nii uskumatu kui see ka pole, sõideti mu autole JÄLLE otsa. seekord siis parklas. ise olin poes muidugi samal ajal, aga keegi hea inimene sekkus ja selleks ajaks, kui ise auto juurde naasin, siis mind juba oodati ja politsei oli juba kohale kutsutud ja puha. muide, auto kahjustus oli rohkem selline… noh, tolmukahjustus, isegi värvikahjustuseks oleks seda palju nimetada

aga ei, sellel autol on needus või midagi peal. seda on saanud juba remontida rohkem kui misiganes tavalist autot, ma olen täitsa kindel selles. no ühe korra ma sõitsin kogemata ise vastu väravat ka. aga üks kord on sellele sõidetud tagant sisse ja ühe korra külje pealt. aa ja ühe korra torgati töökoha parklas rehv läbi. ja see auto on umbes viis aastat vana või nii. siit moraal austet blogilugejatele – ärge ostke endale tumerohelist väikest autot. teised juhid lihtsalt ei näe seda!

muidugi asi võib ka minus olla, et ma lihtsalt olengi selline inimene, kellega kogu aeg juhtub igast paska. XD

k.

täna tekkis mul küll küsimus, et miks ei suuda mitte ükski spordiriideid tootev firma toota pikki pükse naisinimesele, kes on pikem kui 168 cm?

kui ma enda ümber ringi vaatan, siis pole ma sugugi ainuke naisterahvas, kes antud numbrist pikem on. nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis mõned on isegi minust pikemad. nii et mingi eriline looduse ime ma siinkohal ei ole.

tunnen end rämedalt diskrimineerituna. panen ma jee jalga pükse, mis kusagil kolm sentimeetrit pahkluust kõrgemal ära lõpevad.

k.

(Nike püksid suuruses L, kõige suurem poesolnud suurus, oli just 168 pikkusele. väiksemad numbrid olid veel lühemad. Puma ja Crafti püksid polnud eriliselt pikemad. ja röögatut hinda maksid nad seejuures niikuinii. ~800 krooni eest ma tahaks küll, et mul pahkluud vähemalt kaetud oleksid – kombekas naisterahvas ikkagi!)

naljapäev ma ütlen tead. hommikul kell pool seitse sain esimese tünga.

rada7 stiilis.

no ei olnud hea nali, ei olnud – ma hommikul kell pool seitse poleks osanud aimatagi, et esimene aprill on. valinud siis vähemalt mingi selline bänd, mis mulle eriti korda ei lähe (kas neid vähe on), aga Nick Cave läheb mulle vägagi korda. sellepärast oligi halb nali. et no ma jäin ju uskuma. alguses.

moss jah.

k.

ei mingit kevadet. tramaütlen.

hommikul auto tagumist ust lahti tõmmates varises märkimisväärne kogus lund autosse sisse (maasturi tagumist ust mõtlen siinkohal, teistel autodel on selle koha peal pakiruum). rookisin auto sisemuse lumest tühjaks. väljaspool oli kõige alumiseks kihiks jää, selle peal paks kiht märga lund ja kõige peal veel igaks juhuks natuke jääd. kõik nullkraadi tõttu väga märg.

peale trenni poodi minnes ligunesid läbi mu jalanõud – paksud seemisnahast Vansi skeiditossud. rõve.

aga Apoptygma Berzerki uus album läheb järjest paremaks.

kontserdist on haiged sääremarjad ja tallaalused. see on midagi täiesti uut. ei mäleta, et oleks midagi oluliselt teisiti teinud kui tavaliselt. ehkki jah, headbangimist enam ei harrasta – olen sisimas kena inimene ja mõtlen ümberkaudsete peale. lõppude lõpuks on mul poolde selga juuksed.

k.

mõttetu ving ja hala, aga kui mingi spordiklubi tituleerib end linna parimaks, siis neil võiks olla midagi, mis on teistest parem ka. muidugi pärast seda, kui ma Tallinnas Myfitnessis ühe korra trennis käisin, siis tunduvad absoluutselt kõik Pärnu spordiklubid pisikeste vastikute peldikutena. millest ma iseenesest võibolla isegi saan aru, mastaapide erinevus ja nii edasi, aga vinguma ajab aegajalt ikkagi. eriti siis, kui sa püüad teha trenni viimseni täistuubitud saalis, kus õhku pole oluliselt palju rohkem kui Saku Suurhallis Ozzy Osbourne’i kontserdi ajal. okei, nii hulluks asi ei läinud, sest Ozzy ajal panin ma pildi umbes kolm korda tasku lihtsalt liikumatult paigal seistes. trennis pole seda veel juhtunud. eriti. aga ikkagi. Pärnu parimas klubis võiks ju natuke õhku olla. ja natuke suuremad ruumid. ja nii edasi. midagiGI. mul on muide kodus saunas suurem leiliruum kui seal spordiklubis. ilma igasuguse naljata.

k.

fuck. täiesti lambist on lõplikult üles öelnud mu arvutikõlarid. needsamad, mis ma ükskord kogemata ostsin, millest üks lakkas töötamast umbes kuu aja pärast ja teine vedas siiani välja. not anymore.

see tähendas muidugi esiteks seda, et ma pidin kõrvaklappe kasutades vaatama lõpuni Children Of Dune’i esimese osa, mis eile pooleli jäi, ja teiseks seda, et ma pean uued kõlarid ostma. see saab keeruline olema, sest et nõuded kõlaritele on äärmiselt spetsiifilised. a) väikesed ja b) musta värvi. katsuge te keegi öelda, et ma ei tea, misuke mu tehnika olema peab!

k.