tegin klassikalise naiseliku lükke – ei suutnud otsustada, kumba sviitrit ma tahan, seega ostsin mõlemad. vahe on neil ainult kaeluses, muide, muus osas on identsed.

sügisgarderoob, noh.

k.

maailm on teinud mingisuguse ringi, millegi ümber, ja jõudnud mingisse punkti, kus ta juba olnud on. ma nimelt ostsin endale retuusid. mul olid viimati retuusid… kusagil üheksakümnendate algusepoole. pärast seda olen ma kirglikult retuuse vihanud. aga no igati loogiline on, et nad ju ühel hetkel peaksid varsti jälle moeajaloo hämarusse vajuma, nii et minust oli ka väga loogiline samm need endale osta. samalaadse loogikaga olen ma elu jooksul endale soetanud platvormkingad (väga mugavad, ehkki kuuesentimeetrise talla peal), Kangoli tagurpidise soni (nagu nähtud filmis Jackie Brown, nii et see võis tol hetkel isegi veel moes olla), ja muidki kummalisi asju.

sellest blogist jääb ilmselt mulje, et ma ostan endale kogu aeg ohjeldamatult asju. vahel mulle tundub see endale ka nii. eriti arvestades fakti, et need asjad on reeglina ka väga kummalised. aga kuna ma kirjutan tavaliselt iga ostu kohta ka postituse, siis nii hull see vast ka ei ole – mulle endale jällegi tundub.

k.

läksin poodi, ostsin kleidi.

naine ikkagi.

ma ei ole pärast gümnaasiumi lõpetamist (1998) kleiti kandnud. vist. nii et oli äramärkimist vääriv sündmus.

k.

täna tekkis mul küll küsimus, et miks ei suuda mitte ükski spordiriideid tootev firma toota pikki pükse naisinimesele, kes on pikem kui 168 cm?

kui ma enda ümber ringi vaatan, siis pole ma sugugi ainuke naisterahvas, kes antud numbrist pikem on. nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis mõned on isegi minust pikemad. nii et mingi eriline looduse ime ma siinkohal ei ole.

tunnen end rämedalt diskrimineerituna. panen ma jee jalga pükse, mis kusagil kolm sentimeetrit pahkluust kõrgemal ära lõpevad.

k.

(Nike püksid suuruses L, kõige suurem poesolnud suurus, oli just 168 pikkusele. väiksemad numbrid olid veel lühemad. Puma ja Crafti püksid polnud eriliselt pikemad. ja röögatut hinda maksid nad seejuures niikuinii. ~800 krooni eest ma tahaks küll, et mul pahkluud vähemalt kaetud oleksid – kombekas naisterahvas ikkagi!)

korraliku ostuhulluna käisin äsjaavatud Pärnu Keskuses.

enne kui ma edasi kirjutan, peaks tegelikult mainima, et ehkki mulle aegajalt tundub, et ma mingi ostuhull olen, olen ma tegelikult väga niru poes käija. kaks poodi maksimum, siis mul on kopp ees. ja üleüldse on teada-tuntud fakt, et Eestis ei müüda niikuinii selliseid riideid, mis mulle meeldiks. välja arvatud vast Lunapolises. no ja nende riietega ma ei oskaks kuhugi minna ju ka – isegi mitte vooldile, sest mulle tundub, et korsetid ja tüllist miniseelikud ei ole tantsimiseks kõige mugavamad. ehkki ma pole proovinud. ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis olen ma kunagi ühel vooldil kella kolmeni tantsinud ka oma New Rock saabastes. aga see oli väga ammu ja ma olin siis palju noorem ja kobedam.

aga tulles tagasi PK juurde, siis tol polnd väga vigagi. iseäranis ootasin ma New Yorkeri poodi. see erineb tavapoodidest peamiselt seetõttu, et ma leidsin sealt suisa paar asja, mis ma osta tahaks. aega polnud, sellepärast ostmata jäi. 360-kraadise pöördena korsettide, tüllseelikute ja New Rockide juurest – nendeks asjadeks olid üks kaabu, üks õlapaeltega maksikleit ja üks paar gladiaatorisandaale (mida ma eelmisel suvel väga taga igatsesin). ma muuseas kavatsen need ära osta ja kandma hakata. võimalik, et koos. minust võib kõike oodata. kaabu on mul hetkel väga suureks kinnisideeks. here’s why. mulle endale tundub, et ma võiks sellega isegi seksikam välja näha kui antud kaunis norra noormees. muidugi ma võin ka rämedalt eksida. eks elu näitab.

k.

ahaa. head uut aastat.

ei tasuks järeldada, et uus aasta nüüd siis nii tormiselt saabus, et ma alles nüüd toibusin. ta tuli nii suhteliselt tähelepandamatult, et ma jõudsin selle kohe jälle sujuvalt ära unustada. ja üldse pole midagi märkimisväärset vahepeal toimunud. ainult eile sain jälle aru, et mind ei tohi ühtegi spordiriideid müüvasse kaubandusettevõttesse sisse lasta. mitte kunagi. mitte ühelgi tingimusel. isegi siis mitte, kui ma näiteks nutma hakkan. aga ma olin isegi tubli, sest ma suutsin veenda end mitte ostma Adidase kolmveerandpikkuses pükse ja väljusin poest ainult ühe Reeboki dressika ja paari Adidase randmesidemetega. algselt läksin ma vaatama, kas neil randmetoega tõstmiskindaid on. ei saanudki teada, kas oli või ei. vist ei olnud.

k.

kaubandusvõrk ajas mind eile jälle hämmingusse. mismõttes ei müüda gladiaatorisandaale? selle suve must-have jalatseid lihtsalt ei müüda? kus siin loogika on?

k.

juureravi oli sündmustevaene. 10 minutit ja asi selleks korraks tahe. valus oli muidugimõista ainult rahakotil, nagu alati.

jõusaali läksin siis ka üle pika aja. vahepeal polnud absoluutselt mitte midagi muutunud, ikka täpselt samad näod. isegi jalanõusid polnud mõned mehed suutnud endale muretseda, ikka lasid samamoodi ringi – tegijamad vennad plätudes, vähemtegijad paljajalu. minu kükk ja jõutõmme ja muud rammunumbrid jäid ära, kuna mehi oli rohkem kui kange. liigutasin niisama hantleid ja imetlesin oma kaunist muskulatuuri peeglist.

pärast käisin üle tunni aja poodides ja masendusin kohaliku kaubamaja rõivavalikust. no ma ei saa enam aru, kas ma olen liiga vana või liiga noor, aga sadadest nähtud hilpudest ei oskaks ma ühtegi endale selga panna. mõni ime siis, et ma pean iga jumala päev teksade ja bändisärkidega ringi käima, sest vähemalt mulle jäi selline mulje, et sel suvel on kohustuslik olla otsekui klassikalisest lavaka lõpuetendusest Oklahoma. mingid ruudulised särgid ja lühikesed teksapüksid ja hõljuvad valged rahvusliku tikandiga telgi kujuga ürbid. jumal kui õudne oli. viimase sellise trauma sain ma siis, kui neoonvärvides sametdressid a’la Marat moodi tulid. ja üldse olen ma sel kevadel liiga palju näinud asju, mida ma väga hästi mäletan veel sellest ajast, kui nad esimest korda moes olid. ja nad olid siis ka jubedad, mind you.

eraldi äramärkimist traumaatilisuse osalt väärivad tisside alla ulatuva soonikvärvliga püksid. ma ka ei usuks, kui ma poleks oma silmaga näinud.

k.

õudsalt lahe on, kui osta asju ja need sujuvalt ära unustada. siis pärast on leidmise rõõm

näiteks täna hommikul leidsin ma külmkapist pudeli Coke Zerot (jah, ma suutsin pärast mitmenädalasi meeleheitlikke otsinguid skoorida pooleliitrise Coke Zero ja selle sujuvalt ÄRA UNUSTADA).

praegu leidsin terve shokolaadi. millal ma selle otsin, pole aimugi.

ma kohe vaatan veel, mis mul kuskil peidus on.

aga parim oli see, kui ma leidsin kapist lühikese kaitsevärvilaigulise seeliku ja olin sügavas hämmingus, et kas see on tõesti minu oma ja millal, ja peamine, MIKS ma selle küll ostnud olen.

ma arvan, et mu mäluga polegi kõige hullemad lood, aga mu poodlemisharjumused vajavad tõsist ümberhindamist.

k.

läksin poodi ja tahtsin osta jakki. sellist kaitsevärvi ja riidest. sest et mu ainsaks ülerõiva moodi asjaks (hooajal märts – november) on must nahkmantel ja mul on sellest kopp ees.

arvake, kas ma sain omale jaki. muidugi mitte.

see-eest ostsin Rademarist hoopis jooksujaki (jah, sellise special jooksujaki). mis on muuseas helesinine.

mul on valge ja heleroosaga jooksutossud ka.

jooksma pole ma veel jõudnud, tänan küsimast.

k.