Rabarocki mõtteid veel:

hinnad. ma ei leia, et festivalikontekstis oleksid hinnad üle pingutatud, aga mõni asi oli natuke naljakas küll. näiteks ühe riidekaubitseja omad – tavaline hoodie 20EUR, lukuga hoodie 40EUR. nagu… lukk maksab 20EUR? vaevalt. samas jällegi ma ise ostsin Goresoerdi särgi 10 EURi eest, mis on väga odav, ma arvan, et vist kõige odavam merch üldse, mis ma kuskilt ostnud olen. mitte et ma kõiki neid hindu nüüd nii täpselt mäletaks, arvestades seda, kui palju bändisärke ma olen endale aastatega kokku ahnitsenud.

parkla. õnneks ma ei tea sellest midagi.

manuaalkastiga peldik?

ja Lehm!

no ja siis muidugi wall of death Goresoerdi laivi ajal, hoolimata faktist, et lava ees oli umbes 50 inimest, kui sedagi. meenutab kangesti üht Whaw!Zaiksi laivi aastaid tagasi, kus üks keskmisest kogukam härrasmees otsustas crowdsurfi teha (ja lava ees oli umbes 20 inimest, kui sedagi…) ei pea vist eraldi mainima, et hästi see ei lõppenud. iseäranis minu jaoks, sest mina jäin alla.

ja loomulikult ei suuda ma tänamata jätta oma vanadusest tingitud alalhoidlikkust, mis sundis mind reedel jalga panema tanksaapad* ja kaasa võtma vihmavarju. ma võisin kergesti olla ainuke inimene, kellel olid absoluutselt kõik riided kuivad kuni päeva lõpuni.

K.

* – vanadusest tingitud laiskus ja mugavus tähendab ühtlasi ka seda, et ma polnud oma Dr. Martenseid jalga pannud umbes kaks aastat, kuna ma olen kogu aeg Vansidega käinud. oma legendaarsed kahekilosed New Rockid olen ma juba ammu kapi tahanurka ära pannud, lootmatagi neid veel elades jalga panna. ei jaksa mina siukseid asju taga vedada.

mind on tabanud kerge identiteedikriis – sest kui äsjalõppenud Rabarocki tervest lainapist meeldisid mulle kõige rohkem Pendulum ja Def Räädu (sic!!!), siis kas on mul üldse veel elu jooksul mõnele rockfestivalile asja?

samas mulle ilgelt meeldis ka Goresoerd, nii et päris lootusetu olukord vist veel ei ole.

muidugi kui nüüd teistpidi võtta, siis iseenesest ei ole siin midagi imestada. elektro ja selle erinevad derivaadid on mulle väga sügavalt hingelähedased olnud juba oi kui palju aastaid, nii et Pendulum on igati aa-okaa. muide see on laivis tõesti ülikõva bänd. ilgelt hea. no ja sellest ma pole ka väga saladust teinud, et mulle viimasel ajal kuidagi nagu hiphop on meeldima hakanud. ja ega mul pole enda kaitseks midagi öelda ka.

a no Goresoerd oli ikka ka väga nunnu XD

k.

mul on tunne, et sel kevadel kulutan ma väga palju raha kontserdipiletite peale… aga see on hea. head bändid mulle meeldivad.

16. aprill on ju teadupärast VNV Nation (ja StandART ja Forgotten Sunrise ka), neist kolmest ühtegi pole ma veel laivis näinud. ei, isegi mitte FSi. ma ei tea isegi, kuidas see nüüd niimoodi juhtunud on.

juunis on 30 Seconds To Mars ja muidugi Rabarock…

Rabarockiga ju kaasneb alati ka see põnev kuudepikkune ärevus bändide osas. sel aastal kuidagi eriti kaua läks aega esimeste väljakuulutamisega… minu jaoks pole mingit pauku veel käinud, aga aega ju veel on, ainult 4 nime vist välja hõigatud. Pendulum, Filter, Mustach ja NoMeansNo. Pendulum on siuke bänd, et kõigile hullult meeldib ja mina ei saa neile üldse pihta, ja ometi mulle meeldib elektrooniline muusika ju väga… a võibolla laivis on väga lahe? Filter on teismeeast (hilised 90ndad) meeles küll ja kuna Richard Patrick on ju vana NIN-i mees, siis totaalne feil ilmselt see olla ei saa. a ma pean meelde tuletama, mis bänd see nüüd täpselt oli (sest mu teismeeast on natuke aega juba möödas onju). Mustach… omab seda stiili vokaali, mis mulle absoluutselt ei meeldi ja kuna ma olen seda bändi ükskord laivis näinud ka, siis ma tean ka seda, et kui nad juba üks kord mulle ei meeldinud, siis vaevalt et teine kord targem on. NoMeansNo pole ka päris minu tass teed, ehkki tuleb tõele au anda, et ma ei tea sellest bändist mitte midagi.

eks te neid Rabarocki artistide postitusi näete tulevate kuude jooksul veel, selles võite kindlad olla. sest ma olen vist üks väheseid inimesi, kes seal muusika ja bändide pärast käib (ja selle pärast ka, et mulle on armsaks saanud need lõputud kilomeetrid tolmu festivaliplatsi ja parkla vahel, sest ma ei saa kuidagi aru, kuidas ühte väiksesse alevisse NII pikk vahemaa saab mahtuda…)

k.

(ja jah, ma olengi selline inimene, kes kirjutab kuulsa ja pika ajalooga ja paljumüünud usa bändi kohta, et totaalne feil ei saa ju olla…)

RABAROCK ON TAGASI ja mul pole hetkel midagi rohkemat öelda, sest ma hüppan jäkuvalt õnnest üles-alla.

k.

käitusin eile Järvakandis väga siivsalt ja viisakalt, ja sellest hoolimata on mul hääl ära. mis toimub? ma ei röökinud ühelegi bändile kaasa. okei, Velikije Lukile. aga ainult natukene.

ja tervislik seisund pole ka järgnevatel aastatel ilmselt kahepäevaste festivalide tarbeks sobilik. mis ma siis tegin – kõndisin. seisin. istusin. KMFDMi ajal veits õõtsusin jalalt jalale. ja peaaegu 24 tundi hiljem valutavad mul ikka veel kõik kohad. persse. ma ei ole ju NII vana.

nutt ja hala. tegelt oli ju äge. ilm oli ilus (väga hea planeering minu poolt külastada Rabarocki just sellel päeval, kui on head bändid ja ilus ilm) ja bändid olid head. eranditult kõik. välja arvatud The Wildhearts, millest ma ei kuulnud piiksugi. sest ma olin hoopis parklas. mind ajab alati naerma festivali reeglites kirjas olev lause, mis sätestab, et parklas asjatult viibimine on keelatud. noh, ega me seal ükski aasta asjatult viibinud pole – suur kogus alkoholi saab selle ajaga ära hävitatud.

KMFDM oli isegi ägedam, kui ma arvasin. ja märksa rajum.

k.

lugesin eile hommikul Rabarocki lõplikku lainappi ja ajakava ja elu muutus korraga keeruliseks. noh, ma olin kuni selle ajani millegipärast arvamusel, et see aasta jääb vahele… aga nüüd ma selles enam nii kindel ei ole. no mai tea. piletit mul ju ei ole ja…. issand, ma ütlesin, et keeruliseks läks. ajakava vaatasin selle mõttega, et ma olin vahepeal natuke leebunud ja mõtlesin vaikselt ühepäevapileti vms peale. no ei saa nii ka. mõlemal päeval on ju asju, mida näha tahaks. nii pole aus. ikkagi vist peab minema.

koomiline on see, et iga aasta peab ikka mingi lapsepõlvebänd ka olema. sel aastal siis Anthrax. (ei, ma ei püüagi väita, et mul kerge lapsepõlv oli.)

k.

kurikuulus Bonne stagedive Pitchshifteri ajal (Rabarockil)…

ai see võis valus olla.

k.

ERR uudised – Rabarockil oli 24 purjus inimest.

veits piinlik tõdeda, et viis neist olid minu sõbrad.

k.

Rabarocki pildid minu kaamerast.

sain aru, et pildistada ma ei oska ja mingi vana odava digiseebiga püüda bände pildistada on ikka väga nüri üritus. a no. ikkagi. ise tehtud, hästi tehtud.

vihm ja Pitchshifter võtsid hääle ka ära. mitte küll nii totaalselt kui Clawfinger eelmine aasta, aga natuke ikka.

k.

jah, ongi nii, nagu ma arvasin – et kas mina olen vanaks jäänud (vana, haige ja kiilakas, nagu Kristjan ütles) või on see Rabarock end minu jaoks ammendanud. sest et no tuimemat asja annab otsida. ma ei teagi, mis seal siis viga oli, aga igatahes oli kohutavalt igav ja tüütu. ei ole huvitavaid bände, ei ole huvitavaid inimesi, no okei, mõni naljakas tüüp oli ka, aga ikkagi. aint Konn oli põhitegija. Konnast näete hiljem pilte.

vana ja haige – olin sunnitud lahkuma Danko Jonesi neljanda loo ajal, kuna mu selgroog ähvardas kildudeks puruneda ja iga samm lava eest parklasse (ja kohapeal käinud teavad, et neid samme oli palju) oli selline agoonia, et mu vaateväli oli ääristatud tulipunase ja mustaga, küüned olid peopessa surutud ja kui inimesi mulle väga lähedal ei olnud, siis ma oigasin läbi hammaste. koju pidin sõitma mingis kummalises ettepoole kummargil asendis, nina vastu rooli. vanuses 27 ja natuke peale olen ma siis selline, kes rockfestivali tingimusi enam füüsiliselt välja ei kannata. lahe.

tänane päev on alles ees ja no krt… ma ei viitsi. ma loodan, et Pitchshifter on lahe, sest et vastasel juhul…. ma ei tea.

k.