uus kogemus jälle elus juures. magamatus, unetus. vaatad kella ja ootad hommikut, sest und niikuinii ei tule.

iseenesest täiesti uuelaadne elamus, sest ma olen pigem olnud terve elu selline inimene, kelle jaoks ööpäevas 16 tundi magada pole mingi probleem. oma depressiooni kõrgajal võisin ma vabalt kogu aeg ainult magadagi, sest ärkvel olla niikuinii ei tahtnud.

no ja nüüd siis siuke jama.

jõin eile õhtul suisa veini, et no äkki mõikab.

resultaat on see, et ma olen magamata ja pohmellis. häh.

k.

lugupeetud kehatemperatuur, palun naasege normaalsetesse kõrgustesse. ma ei ela subarktilises kliimas ja ei ole alajahtunud, seega pole põhjust ka selliseks kolmkümmendviis-kopikatega temperatuuri näiduks.

enesetunne on kordades sitem kui palavikuga, muide.

k.

vampiirid mingu ka…

ootasin tänast päeva päris pikalt. asutuses nimelt doonoripäev ja mina tuntud doonor ju. no mulle meeldib verd anda. mulle üldse teadupärast nõelad meeldivad.

aga vat ei ole alati nii, et muudkui lähed ja annad. hommikul tõustes oli mul tunne, et kukun läbi põranda. õnneks ei kukkunud. liikuma hakates ja tööle jõudes oli juba suisa inimese tunne. mõtlesin, et tühja kah, annan selle vere ära – ehkki ise teadsin, et pärast saab ülisitt olemine olema. aga sõrmeotste torkimisest kaugemale ma ei jõudnudki. hemoglobiin 116. minu puhul tavaline on mingi 150+. kõige madalam mu elus (või noh, doonorikarjääri jooksul) on olnud 142. ja see oli aastal 2000, kui ma söömisega eriti ei tegelenud. muidugi neil aastatel, kui ma end augustada ja tätoveerida lasin ja ise samal ajal konte nähtavaks näljutasin, ma doonoriks ei käinud ja seega andmed puuduvad.

aga praegu… jah, okei, ma tunnen end füüsiliselt kogu aeg halvasti ja jõuetuna ja peavalud on pidevad ja pilt käib vahel taskus, aga samas söön ma ju suhteliselt mõistlikult ja trenni teen ja isegi magan. ehkki halvasti. ja füüsiliselt halvasti tunnen ma end kogu aeg, hemoglobiinitasemega 150+ ka.

mis seal’s ikka. hakkan hematogeeni sööma! polegi ammu söönud.

k.

kuna paistab, et vähemalt esialgu keegi kirvega mu lõualuu kallale ei lähe, siis tulid vaikselt tagasi mõtted silmaoperatsioonist. noh, midagi peab ju laskma kuskilt ära lõigata, onju!

eriti täna hommikul tuli veidi masendus peale. ilm pime ja tuba ka hämar. panin prillid korraks lauale ja nentisin fakti, millega ma olen suurema osa oma elust elanud – olen pime mis pime. isegi juhiload olen ma pettusega saanud, aga ärge sellest kõva häälega rääkige. nimelt vist läheb asi erikomisjoni valdusesse juhul, kui prillid on tugevamad kui -4,5. a no kuna keegi minult otseselt ei küsinud, kui tugevad mu prillid on, siis sinnapaika see jäigi. kuna ma olen praktiliselt pime ainult ühest silmast, siis tegelikult ausalt ka, prillidega ma näen ikka täitsa normaalselt. nii et eriline liiklusohtlik element ma ei ole.

ainus asi, mis mulle muret valmistab, et fakt, et ma näen ilma prillideta elukole välja. sellepärast ma eriti läätsi ka ei kanna. ainult trennis või kui suuremaks rokkimiseks kuskil läheb. no ei suuda ma end peeglist vaadata, kui prille ees pole! ma tean küll, et harjumuse jõud ja nii edasi, aga ikkagi.

no ja loomulikult kardan ma seda ka, et kahekümne aasta pärast näiteks ei näe ma üldse midagi ja muud säärast. opi pikaajalised kõrvalmõjud vms, millest praegu veel midagi ei teata. aga samas…. vasaku silmaga näen ma praegugi ainult valgust ja värvilisi laike. nii et põhimõtteliselt oleks mul kaotada ainult üks silm. okei, poolteist.

ah, lihtsam vist oleks lasta mingeid hambaid eemaldada…. või kurgumandleid. või pimesoolt. mul on igasuguseid asju, mida ära annaks lõigata XD

k.

2008 algas lumega. lumi tähendab külma. külm tähendab mingit kuradi närvipõletikku mu lõualuude paremas pooles. või mis iganes see ka on. valus on igatahes. mis eriti tigedaks teeb, on see, et eelmine aasta oli täpselt sama lugu. ehkki oluliselt valutum. sel aastal aga… ai-ai.

hambaarstile jälle, mis seal ikka. mina ju ei tea, misasi seal valutab. tunde järgi näiteks kõik hambad, mis pea paremale poolele jäävad + lõualuu nii alt- kui ülaltpoolt. kuna mul pole siiani veel kunagi hambad valutanud, siis ma ei tea, mismoodi hambad valutavad. noh, siis kui põletik on hambajuures. a mis vahet seal on. aastal 2007 käisin ma hambaarsti juures umbes… 15 korda ja jätsin neile natuke vähem kui kümme tuhat krooni. asi see mul siis veel minna pole.

(tegelikult pole asi üldse nii traagiline, sest hambaarstile jätsin ma tegelt hoopis veits üle 6000 krooni ja Ibuprofeen mõjub mu lõualuuvalule praegu veel päris hästi. aint närida ei tohi. ka mitte hoolikalt ja aeglaselt vasaku poolega, sest see kulmineerub paratamatult jubeda valuga. mis millalgi vaibub ka, aga rõve ikkagi.)

k.

pohmakas on. ai, kui vastik.

kui nüüd keegi imestab, et kuidas MINUL saab pohmakas olla, siis on lugu siuke, et eile oli minu kallil õel viies pulma-aastapäev ja seda tuli vääriliselt tähistada. vahuveiniga. vahuvein on ai kui hea.

a nüüd on siuke tunne küll, et kaks pead on tõepoolest kaks pead. sest ma ei saa täpselt enam aru, mitu pead mul siis õigupoolest on.

k.

täna hommikul ärkasin enne kella selle vastiku tun…

täna hommikul ärkasin enne kella selle vastiku tundega, et kurk on valus ja nina kripeldab. praeguseks pole toimunud ei progressi ega regressi, kurk on endiselt valus ja nina kripeldab. ma vihkan kõige rohkem seda kohe-jään-haigeks tunnet, jääks siis juba ära, oleks selle asjaga ühel pool.

sellegipoolest käisin vapralt kangi tõstmas ja see vist maksab küll kurjalt kätte. no nii raske oli.

täna oli siis jälle see päev, mis mulle ei meeldi. mulle üleüldiselt ei meeldi igasugused napakad pühad. kristlikud pühad ja importtähtpäevad. kõige rohkem muide vihkan ma volbriöö transvaale – see on nagu korralik süljelarakas näkku kõigele sellele, millesse ma ise usun ja mida pühaks pean (sest nii uskumatu kui see ka pole, selliseid asju on ka olemas). ma ei talu, kui tähistatakse midagi, millest tähistajad ise mitte midagi ei tea. peaasi et läbu saaks ja et Port Arturi tagusel platsil mingi süldibänd mängiks.

aga tänane importpüha läks suhteliselt valutult, ainult hommikupoole ajasid närvi suhteliselt suvalised inimesed, kes ‘head sõbrapäeva’ hõiskasid. no mai tea, ma ikka igat nägu ka oma sõbraks ei pea. töökaaslasi näiteks.

k.

ma olen eluaeg arvanud, et ma olen lihtsalt matema…

ma olen eluaeg arvanud, et ma olen lihtsalt matemaatiline idioot, aga nüüd ma sain teada, et sellele on nimi ka olemas.

dyscalculia.

ehk siis käib sinnasamasse patta kui düsleksia ja düsgraafia…

ja sellel on igasuguseid huvitavaid sümpomeid, minu puhul näiteks:

# Inability to tell which of two numbers is the larger. (või siis pigem ma ei tee vahet, kas number on 584 või 845 või midagi muud. kui te kuulete, et ma omaette pobisen, siis ma jätan kõla järgi meelde, mis järjekorras need olema peavad.)
# Difficulty with everyday tasks like checking change and reading analog clocks. (raha lugeda ja rahaga arveldada ma ei oska, samamoodi ei osanud ma kuni keskkoolini vaadata seieritega kella ja praegu oskan vaadata ainult sellist, millel on numbrid peal. kriipsudega kell ei ütle mulle midagi).
# Inability to comprehend financial planning or budgeting, sometimes even at a basic level; for example, estimating the cost of the items in a shopping basket or balancing a checkbook. (nagu öeldud, rahaga arveldada ma ei oska. ma olen püüdnud oma sissetulekute ja väljaminekute üle arvet pidada, aga….. jah. ma ei saa siukstest asjadest aru.)
# Difficulty with times-tables, mental arithmetic, etc. (korrutustabelit ma peast ei tea, muide. a kes tänapäeval teakski?)
# Difficulty with conceptualizing time and judging the passing of time. (höööööööh. ajataju. puudub. täiesti. selles mõttes, et ma ei oska arvata, kas mingi sündmus leidis aset eelmisel aastal, viis aastat tagasi või millal siis.)
# Problems differentiating between left and right. (sellest ma võin anekdoote rääkida, eriti autokooli sõidutundidest. tantsuõpetajatel ka paluks vältida väljendeid nagu parem jalg või üle vasaku õla. )
# Having a poor sense of direction (i.e. north, south, east, and west) and may also have trouble still even with a compass. (ma olen ära eksinud näiteks metroos. ja olles 26 aastat elanud Pärnu linnas, ei tea ma suvalisest Rüütli tänava poest välja tulles, kuhupoole ma minema pean. siis ma ukse pealt vaatan, kummal pool hotell on. selle järgi tean.)
# Difficulty navigating or mentally “turning” the map to face the current direction rather than the common North=Top usage. (ärge mind kaarti lugema pange. suunataju ei ole.)
# Having difficulty mentally estimating the measurement of an object or distance (e.g., whether something is 10 or 20 feet away). (mulle meeldib, et aegajalt tuleb hinnata auto paiknemist mingist asjast, et 5 meetrit ristmikust jms. jee rait. huvitav, kas liikluspolitseile läheks selline diagnoos läbi? ma pigem väldin lihtsalt olukordi, mis eeldavad hinnangulisi kaugusi)
# Inability to grasp and remember mathematical concepts, rules, formulae, and sequences. (matemaatiline idioot, noh.)
# Difficulty keeping score during games.
# Difficulty with games such as poker with more flexible rules for scoring.

seda on mõnes mõttes raske selgitada, sest et kuidas sa ikka ütled, et sa oled 26-aastane ja kõrgharidusega, aga sa ei oska kella vaadata või et sa ei tee parema ja vasaku poole vahel vahet…. rääkimata siis numbritest, mis pole mu sõbrad.

ma hakkasin selle peale mõtlema, kuna mul on tööl vahel vaja arvutada mingeid asju. mitte kokku liita, aga arvutada jääke ja muid selliseid. kurja vaeva nägin, aga tulemust ei saanud. õudne hakkas.

ja olles lõpetanud humanitaargümnaasiumi humanitaarklassi, siis jah, matemaatika tõesti ei kuulunud nende ainete hulka, milles ma eriti edukas oleks olnud. ma mäletan liigagi hästi, kuidas ma aastate kaupa kõiki kontrolltöid mitu korda tegin….

k.