ma käisin esmaspäeval üle pika aja (umbes paar kuud) bodycombati trennis ja praegu on mul valusad absoluutselt kõik lihased, mis mul vähegi olemas on. kusjuures selle paari kuu vältel käisin ma üle pika aja (umbes aasta) bodypumpis ja see nagu niisugust agooniat küll ei tekitanud.

tegelikult on mul õnnestunud vaid kaks korda oma elus oma mingid lihased nii kohutavalt haigeks treenida, et nutma ajab. üks kord oli siis, kui ma jõusaalis millegipärast reie tagaküljega hoogu läksin ja pärast nädal aega vaid väga lühikeste ja aeglaste sammudega käia suutsin. teine kord oli see, kui me tantsutrennis poolteist tundi dabket õppisime ja see mu säärelihased jälle umbes nädalaks kivikõvadeks ülivalusateks pakkudeks muutis.

aga selline mõõdukas lihasvalu on tavapärane ja käib treenija elustiili juurde.

viimasel ajal on siin mõned kirjutanud, kuidas nad trennipihvideks muutunud on… huvitaval kombel on palju äratundmisrõõmu. mina olin samamoodi kooli ajal maailma kõige ebasportlikum inimene. ma jälestasin kehalist kasvatust kirglikult ega suutnud seal absoluutselt millegagi hakkama saada – ilma naljata. ma olin kohe harukordselt andetu ja sain vaevu-vaevu mingid kohustuslikud asjad tehtud. kuna ma olen vana inimene, siis mingi osa mu koolielust käis veel nõukogude ajal ja normatiivid olid ju kõigile ühesed ja vastuvaidlematult täitmisele kuuluvad… no ma ei mäleta küll, et ma mõnegagi oleks suutnud normaalselt toime tulla. ma TÕESTI olin kehalises tegevuses täiesti mõttetu tüüp. laiskus on üks asi, aga no ma ei suutnud neid asju teha, mida nõuti… lihtsalt ei jaksanud, et jõudnud, ei osanud ja ei tahtnud. eriti tragikoomiline võis mu kehalise õpetajale muidugi tunduda see, et mu vanem õde oli kõva kergejõustiklane… aga no mina ka selles süüdi polnud. üksvahe mölliti mind isegi korvpallitrenni – et nii pikk tüdruk ja nii mõttetu, nii need asjad ei käi. täpselt ühe korra ma seal trennis käisin ka.

aga kui ma nüüd sellele kooli kehalisele kasvatusele tagasi mõtlen, siis hoolimata oma praegusest trennisõltuvusest ja muidu sportlikust eluviisist (haha) ei oskaks, suudaks ega tahaks ma tänagi teha mitte ainsamatki asja, mis seal programmides oli. minu mäletamist mööda – jooksmine (sellest ma kirjutan veel eraldi), suusatamine (jälestan, jälestan, ei taha telekastki vaadata! väkk!!!), pallimängud (jõhkrad ja mõttetud, eriti arvestades mu olematut silm-käe koordinatsiooni), kergejõustik (sisaldab päris palju jooksmist, eksole…) ainuke asi, mis mulle enamvähem meeltmööda oli, oli klassikaline kolmas akrobaatikaveerand. see tundus nagu enamvähem talutav ja mingites normaalsuse piirides. kukerpalli ma teha oskasin, hundirattaga sain koba peale hakkama, kitsest ülehüppamist ei kartnud, isegi poomi ja rööbaspuudega sain hakkama. peaasi et jooksma ei pidanud ja lendavaid asju see ka ei sisaldanud. XD minu tipphetk oli see, kus mingis klassis (pakun umbes, et kaheksandas) tuli teha erinevatest võimlemiselementidest koosnev kava. see sisaldas sillastpööret, millega ma kuidagi hakkama ei saanud…. tegin siis alternatiivkava, mis sisaldas seisuasendist tagurpidi silda laskumist. see on tänase päevani mu leivanumber ja party trick (jah, ma suudan seda ka täna teha, hoolimata oma kõrgest vanusest, ja ei, ma pole iialgi elus võimlemise ega akrobaatikaga tegelenud).

jooksmisega on mul omaette suhted… terve elu olen ma seda kirglikult jälestanud, sest ma ei suuda seda teha. kolm aastat olen ma nüüd teadlikult püüdnud end jooksma harjutada ja treenida – täiesti tulutult. jätkuvalt ma lihtsalt ei suuda sörkida rohkem kui kolm minutit järjest. üle-eelmisel suvel käisin jooksmas üheksa nädalat järjest – programmi järgi, järjepidevalt… tulemus ümmargune null. ma ei suuda joosta ja see ei hakanud mulle natukestki meeldima. praegusel hetkel ootan ma kannatamatult kevadet, et…. jooksutreeningutega alustada. *headdesk* ma ei ole normaalne inimene. mul on kas ülikompulsiivsed kinnisideed või eriti julm masohhismi avaldumisvorm. ma tean täpselt, et ka sel suvel jõuan ma samale järeldusele, mis eelneval kolmel aastal – ei, minust ei saa jooksjat. mis muidugi ei takista mul ikka ja jälle kangekaelselt üritamast…. aga tühja sest. niikaua kuni ma kellelegi liiga ei tee, ei saa selles ka midagi halba olla, eksole

nii et kogu selle eelneva jutu peale on mul endalgi vahel kummaline mõelda, et minust selline trenniinimene on saanud. aga muidugi ma olen suhteliselt pirtsakas selles suhtes, mida ma teen. reeglina ma külastan rühmatreeninguid, sest mulle meeldib konkreetsus. lisaks olen ma kohutavalt laisk ja ise üksinda treenides ei suuda ma end tegudeni sundida, sellepärast ei käi ma ka näiteks jõusaalis. olen käinud, aga ma hakkan seal kohe viilima. muidu raskusi tõsta mulle meeldib ja kui ma oleks väga rikas, siis palkaksin ma endale eratreeneri, kes mind sunniks. praegusel hetkel ma seda muidugi teha ei saa. kahjuks. sellepärast ma käingi rühmatrennides, sest seal viilida ei saa, ego ei luba. omapäi võin ma sõita jalgrattaga, mis mulle väga meeldib. täiesti välistatud on muidugi suusatamine (jälkus kuubis), ujumine (ma ei oska ujuda ja mulle ei meeldi vesi), igasugused sportmängud (mõttetud mu meelest) ja muu tiimitööd nõudev asi. no ja nii ma siis teengi neid Les Millsi trenne igasuguseid, sest see on siuke lihtne ja mõtlemist mittenõudev tegevus. mingit tulemust keegi ei oota, sinu tegevusest keegi ei sõltu ja kui trenni minna ei viitsi, siis ei lähe.

aga nüüd ma… jah, lähen trenni ära.

k.

teine tervisespordi teemaline postitus veel. mis vist tuleb pikk ja lohisev, sest ma pole ammu oma trennidest kirjutanud, sest mulle tundub, et see ei huvita kedagi. mis mõistagi ei pruugi nii olla, sest ise ma loen alati kõiki trenniteemalisi blogisid, foorumeid ja muidu asju ülimalt hea meelega, isegi kui need on sellistelt aladelt, millega ma ise ilmaski tegelema ei hakkaks, nagu näiteks murdmaasuusatamine, MMA või kulturism. ainukeseks erandiks on motosport, sest see on asi, millest ma lihtsalt aru ei saa. no trenniinimese asi, ikka meeldib lugeda, kuidas teised trenni teevad ja mida söövad jms. kusjuures sporti vaadata pole mulle iialgi meeldinud ja ma pole seda iialgi ka vaadanud (ma olen ilmselt ainuke eestlane, kes pole näinud ainsatki Veerpalu suusatamist, ainsatki Noole kõrgushüpet ega ainsatki vormeli, jalgpalli või kergejõustiku MM, EM, OM vms võistlust.) ainsad spordialad, mida ma võin telekast vaadata, on võistlustants, iluuisutamine, iluvõimlemine ja ekstreemsport (sedagi mööndustega, motoalad endiselt pinget ei paku) – ja sealgi paelub mind ainult esteetiline elamus, tulemustest on mul sügavalt poogen. aa, viimasel ajal on ka erinevad võitluskunstid huvi pakkuma hakanud, eriti MMA ja muay thai.

aga ma pidin ju OMA trennidest kirjutama.

tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest lahedast fenomenist, mis mulle on silma hakanud. kuna ma käin trennis ühes suures Pärnu spa-hotell-veekeskus tüüpi asjanduses (Tervise Paradiisis), siis satub meile trennidesse aegajalt ka soome turiste. või ka mõnest muust rahvusest. erinevas vanuses ja treenituse astmes. olen näinud bodypumpis mingit hollandi meest, kes on ka ise treener; ja olen näinud Zumbas vanemat soome härrasmeest, kes suutis vaevu jalga jala kõrvale tõsta (mitte et ta NII vana oleks olnud, lihtsalt selline… mitte väga hea koordinatsiooniga). seda viimati mainitud härrat nägin eile. ja temasuguseid soome pensionäre olen kohanud teisteski trennides, ja neid kõiki ühendab üks asi – ükskõik kuidas nad seal trennis hakkama saavad, nad ise on nii rõõmsad ja rahul. mis siis, et tammub terve tund praktiliselt ühe koha peal, ise on ikka heas tujus ja naerul. ja vot see ongi NORMAALNE!!! trenni tulekski teha nii, et endal hea tuju on, hoolimata sellest, kuidas see asi välja kukub. peaasi, et endale liiga ei tee muidugi.

nii et võtkem soomlastest eeskuju. eestlased põevad kohutavalt palju. ma loen pidevalt mingitest foorumitest, kuidas inimesed ei julge trenni minna – ma olen paks, mul ei ole kalleid Nike riideid, ma ei saa hakkama, ma ei ole heas vormis, trennis käivad ainult peenikesed solaariumipruunid tibid. jah, käivadki, kui teie ei tule! okei, ma olen ka heas vormis ja sale noor inimene, aastaid trenni teinud (no aastaid viis vist juba ikka XD) aga ma ei vaata iialgi halvustavalt neid, kes tulevad ja PROOVIVAD treenida hoolimata oma vanusest, väljanägemisest, kehakaalust, vormist või millest iganes. julge pealehakkamine ei ole pool võitu – see ongi terve võit. mu meelest. ja ma olen täiesti kindel, et 99% inimestest jõusaalides, ujulates, aeroobikasaalides mõtleb samamoodi kui mina, muidugi 1% idiootsust on kõikjal, aga see ei ole küll asi, millest ennast morjendada lasta.

ise ma püüan ka eeskuju võtta selles suhtes, et ma üritan ikka nautida seda, mida ma teen. näiteks viskas mul eelmisel talvel üle bodypump ja ma ei käinudki seal ühtegi korda kuni üle-eelmise nädalani, siis ma jälle mõtlesin, et prooviks. kolm korda siis käisin, esimene kord oli mitte kõige hullem, teine kord oli juba täitsa OK ja kolmas kord oli täiesti õudne, raske, vastik, halb ja kohutav. nii et nüüd ma vist jälle ei lähe päris kaua aega, sest kõik see kopp tuli ikka täiega tagasi. siis eelmise aasta detsembrist kuni selle aasta augustini tegin fanaatiliselt bodycombatit. sellest ma ikka olin ahvivaimustuses. eks ma muidugi olin seda mitu aastat oodanud ka. combat oli nagu absoluutselt minu jaoks – agressiivne, energiline ja vihane. ja muidugi see emotsioon, mis tekib, kui kujutletavale vastasele (näiteks lollile ülemusele) korduvalt jalaga pähe lööd… ja küünarnukilöögid olid alati mu lemmikud. no kõik oli ilus, kuni ma ühel päeval avastasin, et minu sisemine agressioon on otsas, ma ei suutnud enam vaimselt ühtegi lööki teha. ja sinnapaika mu sisemine Chuck Norris jäigi.

nii et praegu on mu trennikavas bodybalance, zumba ja idamaine tants. bodybalance on endiselt vaimustust tekitav, kuna ma tunnen kogu aeg reaalselt, kuidas mu keha sellele reageerib. jõud, nõtkus, tasakaal – lemmikpoosid on täissild, tantsija ja erinevad ‘sõdalased’ – neid tehes on tunne, et kogu keha areneb kogu aeg just nii, nagu ma tahan. ja muidugi fakt, et ma kolmekümneselt suudan probleemideta teha silda põhimõtteliselt igast asendist, olles samas suhteliselt buratino, ehk siis täiesti paindumatu isend (aga see ongi mu keha huvitav omapära XD)
zumba on lihtsalt tore ja toidab mu sisemist tantsijat (see on õnneks veel alles). ja kuna ma olen kõhutantsu juba aastakese nuusutand, siis ka latinorütmide järgi nõksub mu puus päris hästi. tants on mu eluaegne kaaslane ja sellest ma ilmselgelt ei pääse, pole muud, kui sellega leppida. ma siinkohal ei taha väita, et ma mingi hea tantsija oleks, aga mingi asja sees üles kasvades (minu puhul siis võistlustantsumaailm) jääb see vist igaveseks saatma. sest see on lihtsalt nii loogiline. ja tantsu puhul pole ma valiv – oleksin nõus ja üsna innukas õppima mistahes tantsustiili. võibolla ainult eesti rahvatantsu jätaks välja (sest see on mulle millegipärast väga vastukarva, mis siis, et ma pole seda iialgi tantsinud) ja balletis ma ka mõistagi laineid ei lööks (ehkki unistan lihtsalt tehnilisest balletitreeningust, sest see võiks mu rühi ja liikumisega imet teha)

aga hääkene küll. ma olen seda postitust juba umbes tund aega kirjutanud ja aitab.

k.

sõitsin oma viimase rattasõidu millalgi siis, kui veel hästi ilusad sügisilmad olid, ja sellest ei ole nii kohutavalt palju aega möödas. küll aga on kohutavalt palju aega veel kevadeni, mil ma saaks jälle rattasadulasse istuda ja maanteed mõõta. ja see on väga kurb. sest ma igatsen rattasõitu juba praegu täiesti kohutavalt.

nii hardcore ma ka ei ole, et praeguste ilmadega sõita. ma saan hädavaevu aknastki välja vaadatud.

k.

jalgrattakiivri reguleerimine on tuumafüüsika. ausalt. lisaks näeb see kiiver välja nagu oleks selle disaininud H. R. Giger, mis iseenesest oleks muidugi lahe (kuna Giger mulle kohutavalt meeldib), aga ma pole kindel, kas ma ikka tahan välja näha nagu Alien. jah, ma saan aru, et ma halan mõttetult selle kiivri teemal ja ma ei peaks seda tegema kasvõi juba sellepärast, et ma sain selle kauba peale ja tasuta asjade üle pole ilus iriseda. kui ma oleks selle ise 500 krooni eest ostnud, siis ma võibolla isegi ei halaks.

aga rattast tegin pilti ka.

k.

kogu see kuum suvi ja kohalik töörahva ülestõus* on mu viinud niikaugele, et läksin poodi ja ostsin endale jalgratta. tegelikult oli see mul plaanis juba umbes kolm aastat tagasi, nüüd te siis teate kõik, kui kiire otsustusvõimega ma olen.

rattaga koju sõites nägin isegi Evelini jalutamas, aga ma ei hakanud üle tee minema… sest mul oli kiiver peas, nägin välja nagu tõeline tropp** ja ei tahtnud ta lapsi hirmutada.

aga ratas on aus. Trek 7100 WSD, kui kedagi huvitab. sellega koju sõites sain teada nii mõndagi uut: a) jalgratta käigud on umbes 4 korda keerulisemad kui auto omad (21 vs 5… loogiline ka onju), b) käsipiduriga pidurdamine on uudne ja harjumatu kogemus, c) ratturipüksid on järgmine asi mu ostunimekirjas ja d) kiivri rihma alla kinnijäävad sitikad ei ole ägedad.

k.

* – mäss, ülestõus, revolutsioon, proletariaadi diktatuur, nimetage seda kuidas tahes, aga naljast on asi kaugel.

** – ma tean väga hästi, et kiiver pole iluasi ja et sellel on konkreetne funktsioon ja sellepärast ma selle üldse pähe paningi, aga see ei muuda fakti, et ma näen sellega välja nagu tropp.

surfasin täna spordiklubide lehekülgedel (mulle meeldib seda teha, vaatan lihtsalt, mis trenne mujal tehakse jms) ning ühel lehel oli mingi trenni kirjelduses tõeline pärl, trükitähtedega veel – ja mis peamine: antud treening ei soodusta naistel lihaskasvu!

ei no andke abi tõesti. ma juba mitmeid aastaid imestan, kuskohast tulevad sellised naised, kes juba hantli eemalt nägemisest meeletut lihaskasvu kogema hakkavad… kulturismi ja fitnessiga tegelevad naised näevad roppu moodi vaeva, et lihast kasvatada, ja siis mingi sort suguõdesid kasvab kohe iseenesest. kas pole maailm mitte ebaõiglane, ah? selle peale ka vist naljalt ei tule, et naise organism ilma vastavate lisaaineteta pole eriti suutelinegi mingit erilist lihaskasvu genereerima. a võibolla mõnel siis on. kole lugu muidugi. äkki peaks teadlased neid uurima kuidagi.

teemaga haakuvalt jookseb delfi naistekas juba mitmeid nädalaid teema pealkirjaga ‘bodypump muudab keha koledaks’, teemaalgatus just selles stiilis, et kas teile ei tundu, et bodypump teeb keha kuidagi nurgeliseks ja mehelikuks ja mis kõik veel. ma kohe vaatasin selle peale end kriitilise pilguga peeglist. ma olen nüüdseks umbes 4 aastat bodypumpi teinud ja no…. ma ei tea ka. võibolla need, kes mind päris elus teavad, oskavad öelda, kas ma olen kuidagi koledam kui enne või mitte. enda arust nagu ei ole. mingit erilist lihaskasvu ei ole ka täheldanud. äkki ma olen mingi ebard?

miks ma siin üldse sappi pritsin on muidugi see, et mul on kangitõstmisest kopp ees ja ma vist jätan selle mõneks ajaks katki. eks elu näitab.

k.

ma olen mitmekülgne inimene. see tähendab laias laastus seda, et mul on kummalised ja üksteisega absoluutselt kokkusobimatud huvid, muusikamaitse, riietumisvalikud jms. nüüd olen ma ka nii vana, et see mind ennast enam isegi ei häiri. mitmekülgsus on teadupärast hea. ja teisi inimesi ma suudan ka vahel üllatada. mis on ka hea, või vähemalt naljakas.

kuna ma teadupärast trennisõltlane olen, siis olen oma trenniharrastused ka väga mitmekülgseks suutnud ajada. seda vist teavad kõik, et ma olen neli aastat fanaatiliselt bodypumpi harrastanud. märtsikuust lisandus mu klubi kavasse bodybalance, ma kohe kilkasin rõõmust ja olen sellest ajast seda ka fanaatiliselt harrastanud. septembrist võtsin end kokku ja hakkasin kõhutantsutundides käima. ja spordiklubi üllatas mind veelgi, lisades oma kavasse ka veel bodycombati, mille ma siis esmaspäeval ära proovisin. saladuskatte all võin öelda, et ma olen combatit Pärnusse oodanud umbes neli aastat. ca kaks aastat tagasi kaotasin igasuguse lootuse. combat ei petnud mu lootusi, oh ei! ma tundsin enne trenni küll sellist teatavat laadi surmahirmu, sest ma arvasin, et mu aeroobne vastupidavus on nullilähedane. aga ma üllatasin iseend kõvasti. power oli nii kõva, et väsimust nagu ei jõudnudki tunda. riided mõistagi olid peale trenni läbimärjad. trenn ise ülikõva. tänaseks turja, õlgade ja seljalihased täiesti valusad. ootan järgmist trenni.

Les Millsi kontseptsioontrennide suhtes ma olen tõsiselt suhteliselt fanaatiline, mulle see süsteem väga sobib ja ma fännan neid trenne täiega. tavaline aeroobika näiteks on minu jaoks jube nüri. isegi selle tantsulisemad variandid. ei meeldi. igav. ei motiveeri. ja huvitaval kombel kolm kuud kestev kava (nagu see LM puhul on) ei tüüta… no okei, lõpuks hakkad jah juba uut kava ootama aga see käib ka nagu asja juurde ja on omamoodi põnev periood.

ma muidugi nüüd hoopleks kah, et ma olen oma elu parimas vormis, aga see on siililegi selge. viis aastat tagasi ma teadupärast end absoluutselt ei liigutanud.

k.

eile õhtul avasin ametlikult välispordi hooaja. vormi hindamine ja varustuse kontroll.

nüüd võis ekslikult jääda selline mulje, nagu ma oleks mingi tõsiselt spordiga tegelev inimene. aga ei, ambitsioonid on mul täiesti olemas. mul nimelt on tõsine ambitsioon üks kord oma elus saavutada selline seisund, kus ma suudan näiteks pool tundi järjest joosta. ma ei tea, mis eriline masohhismi vorm see mul on, sest mäletatavasti olen ma terve oma elu jooksmist enamvähem kirglikult vihanud. siinkohal vist tuleb tänada kehalise kasvatuse õpetajaid, nagu alati. traumad on visad kaduma (issand, ma vist sööks pigem räime kui jookseks Cooperi testi….). ja ma muidugi olen jooksmises harukordselt andetu ka. vastupidavus null, kopsumaht napikalt piisav keskmisele Metsatöllu kontserdile kaasaröökimiseks. ja ometi mingi napakalt kangekaelne kinnisidee jooksmisega tegelema hakata. selles jällegi ma süüdistan seda va soomepoolset osa oma päritolus.

muidugi, kui viis aastat tagasi keegi oleks mulle väitnud, et ma hakkan regulaarselt mitu korda nädalas trenni tegema, ja jumal hoidku, lihastrenni, ja et see hakkab mulle MEELDIMA, ja et ma teen seda veel aastaid järjest, siis ma oleks selle inimese mõistagi välja naernud. aga tänaseks päevaks ma vist olen sunnitud nentima, et pole ma nii väga spordikauge inimene midagi, kui ma terve elu uskunud olen. suusatama, ujuma või näiteks korvpalli mängima ei paneks mind mõistagi mitte mingi vägi siin maailmas, sest need tegevused on ikka üle mõistuse jälgid. või noh, ujuda ma lihtsalt ei oska ja mul puudub ka igasugune huvi seda õppida. aga siuke lihtne rauasikutamine on igati loogiline ja mõistlik tegevus mu jaoks. muidugi ma eelistan seda tavaliselt bodypumpi vormis teha, sest ma olen ikkagi loomult äärmiselt laisk inimene ja omaette jõusaalis punnitades lööb see kohe välja. vat oleks mul üks inimene, kes mind regulaarselt jooksma ka ajaks, siis võiks minust selles suhtes ka asja saada. võibolla ma isegi alluks dressuurile.

aga kui nüüd tagasi tulla selle postituse esimese lause juurde, siis eilne vormi hindamine ja varustuse kontroll oli iseenesest õnnestunud ettevõtmine. vorm oli uskumatult hea (MINU kohta, loomulikult) ja varustus… noh jah, seda te juba teate, et oma 175 cm pikkusega ma väljun kõrgelt ja kaugelt spordirõivaste tootjatele teadaolevatest gabariitidest ja mingisuguseid dressipükse minusugused hiidnaised endale ei leia. mitte et ma siis mingeid udupeeneid jooksupükse tahtnud oleks, käivad prostamad (elik odavamad) säärekatted ka – oleks need sääred vaid kaetud. aga no ma ei tea, mõte oli juba meeste püksid osta, aga neil teadupärast on kalduvus olla oluliselt laiemad kui mina olen. nii peenikesi mehi kui mina pole vist olemas (mu 16-aastane õepoeg ei loe). samas, kust saavad riideid 16-aastased kahemeetrised harjavarred?

k.

läksin oma mittefunktsioneeriva kaelaga (vt eelmist postitust) tantsutrenni. ha ha. nice try. nisukseid liigutusi Nike koreograafid kindlasti ette ei näinud. või mis liigutusi. mul kael näiteks paremale poole üldse ei paendu hetkel.

ja täna olin üldse üks rõlge mutt. läksin tööle sellesama särgiga, mille ma kontserdilt ostsin, kohe sealsamas Rock Cafe pelleris ülle rebisin ja lava ees rokkisin. rõlgus seisnes selles, et ma seda särki vahepeal pesnud ei ole.

k.

pole tükk aega midagi kirjutanud. põhjus lihtne. mul lihtsalt pole midagi kirjutada. elu möödub tavapärasel marsruudil töö-trenn-kodu ja ongi kõik.

trennist niipalju, et vahetasin spordiklubi ja peamiselt tegelen udupeene nimetusega asjandusega Nike Rockstar Workout (NRSW). stiiliks nu-soul. minu jaoks muidugi ulme, selles mõttes, et ma teadupärast ei jaga sellistest muusikastiilidest ainsatki matsu. aga polegi vaja. ma oskan oma käsi-jalgu liigutada ükskõik millises rütmis, kuidas aga vaja on.

aga laupäeval läheme Eveliniga pealinna Clawfingerit kaema. vahel juhtub, et ka meiesugused vanainimesed kooserdavad kodust välja.

aa, muide, Liisi sünnipäev oli ka vahepeal ja mul tekkis kange tahtmine nende juurde sisse kolida, äkki ma saaks siis kogu aeg nii hästi süüa. Liis on nimelt süüdi suht karmis inimsusevastases kuriteos, nimelt olen ma juba kaks korda söönud tema tehtud pastat (just nimelt ISEtehtud pastat!) ja olgem ausad, pärast seda nagu poemakaron suht enam ei eruta. ja ma tahaks siinkohal mainida, et ma olen (olin) inimene, kes siiralt armastab kiirmakarone.

k.