Esileht > Uncategorized > Hapukurgihooaeg

Hapukurgihooaeg

Elu on nii vaikne, et mitte millestki ei ole kirjutada. Blogides on end üles kerinud teema laste kasvatamisest ja sellele kuluvast rahast ja kas vaesed inimesed peaksid lapsi saama ja kes üleüldse on vaene. Kuna mul lapsi ei ole ja suure tõenäosusega ka kunagi ei tule, siis see on mu jaoks võõras teema. Mul üldiselt pole ka sellist kommet, et teisi inimesi lastekasvatamise teemadel harida, sest ilmselgelt ma ka ei tea lastest midagi. No näinud muidugi olen. Süles hoidnud ka, ehkki see on kõige kindlam viis muidu marurahulik titt nutma ajada – andke ta minu sülle, kohe on hädakisa lahti. Ma ei oska nimelt lapsi käsitseda ja nad saavad sellest aru. Aga muidu üldiselt oli teema vaesusest ja sellest ma ei oska ka suurt midagi rääkida, sest ma ei leia, et ma oleks kunagi vaene olnud. See, et ma ka lapsepõlves elasin kortermajas, kus kuivkäimla oli maja peale üks ja seegi koridoris, ei ole mu meelest küll mingi vaesuse näitaja, sest nagu Manjaana blogis ka lahatud sai, nõukogude aeg oligi väga teistmoodi ja tänapäevased vaesuse kriteeriumid sinna tagasi rakendatuna ei päde.

Vaatasin igaks juhuks ka Perekooli foorumisse, aga sealgi polnud midagi huvitavat. Et miks Apple on nii populaarne ja et kes kasutab veel nuppudega telefoni. Ma ei tea, Apple tooted on mu meelest lihtsalt väga ilusad, loogilised, toimivad kompleksse süsteemina ja on väga kasutajasõbralikud. Ehkki väga kallid, selle vastu ma ei vaidle. Nuppudega telefon muide on mu endal ka, lisaks mu iPhone’ile. Mu töötelefon on mingi Nokia C2 või ma isegi ei tea, mis mudel see on. Kuna selle ainus funktsioon on see, et see vedeleb mu kotis ja ma korra kuus laen seda, siis mitte midagi rohkemat ma sellest ei tea. Korra kuus laen ma seda sellepärast, et viimase kõne sellele sain ma vist millalgi kevadel. Mu tööalane elu on muutunud uskumatult rahulikuks pärast seda, kui ma enam kliendihaldur ei ole – pärast kolmenädalast puhkust oli postkastis ainult ca 260 lugemata e-maili, vanasti oli see arv ikka üle 2000. Mis helinat teeb mu töötelefon, ei mäleta enam keegi (as opposed to nendele aegadele, kus see lakkamatult helises reede õhtul kella 6 ajal, kui ma juba ammu kodus oleksin tahtnud olla).

Kahjuks ei leidnud ma Perekooli foorumist enam viimase aja kõige huvitavamat teemat, mis lahkas küsimust, miks ikkagi Raja Teele abiellus Tootsiga. See teema oli lõpuks üle 7 lehekülje ja ma ei jõudnud seda lõpunigi lugeda. Kuna ma olen selline huvitav inimene, et ma pole kunagi ühtki Lutsu teost lugenud, siis oli see minu jaoks kõik väga huvitav. Miks ma kunagi ühtki Lutsu teost lugenud pole, ei tea ma ise ka, sest erinevalt enamikest eestlastest olen ma läbi lugenud kogu “Tõe ja õiguse”, sellest vaid kolmanda osa ühe korra, teisi mitu korda. See perekooli teema aga pani mind täiesti tõsiselt mõtlema, et peaks ikkagi lugema. Ma kahtlustan, et “Kevade” oli kuskil põhikooliprogrammis ja arvestades seda, mis koolis ma põhikoolis käisin, siis ei mäleta ma küll, et seal ainsatki raamatut oleks pidanud lugema. Aa, ei, nüüd valetasin, “Jane Eyre” pidime lugema küll. Aga “Kevadet” ma tõesti elus lugenud ei ole. Kahju, et meil seda kodus kuskil pole, ma loeks küll. Raamatukogust ma ei tea, kas ma julgen seda laenutada, siis ma ju peakski seda päriselt LUGEMA, sest raamatukogu tähtaeg teadupärast on püha. Kodus olevate raamatutega ma teen tavaliselt nii, et ma tõstan nad oma voodi kõrvale kuhja ja siis nad seal on. Hetkel on seal nii “The Hobbit”, “The Dance Of Dragons”, “Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, “Söekaevurid”, “Tõe ja õiguse” teine osa, ja siis kõige peal on raamatukogu raamatud, mida ma päriselt loen.

Mul õnnestus raamatukogust juhuslikult leida uus (või no uuemat sorti) ulmesari, millest ma praegu suures vaimustuses olen. Tegemist on Rick Yancey “Viienda lainega”, mis on üle väga, väga pika aja selline raamat, mida ma sõna otseses mõttes neelasin. Ma muidu eriti suures vaimustuses sellisest “young adult” ulmekirjandusest ei ole, aga see on täitsa normaalne. Väga hea vaatenurk sellele stsenaariumile, et tulnukad vallutavad Maa. See temaatika on potentsiaalselt väga lame ja seda on kirjutatud ja lavastatud aastakümnete jooksul oksendamiseni, aga Yancey käsitlus on selline… no mitte just enneolematu, aga piisavalt ebatüüpiline ja huvitekitav. Ja väga mõnusalt kirjutatud ja ei ole väga piinlik, nagu paljud young adult romaanid kipuvad olema – ma saan aru, et žanrist ja sihtgrupist lähtuvalt tuleb teatud piirides püsida, aga vahel on see ikka väga ebausutav ja ajuvaba. Sel aastal peaks selle raamatu järgi tehtud film ka välja tulema ja tegemist on ilmselt hästifilmitava materjaliga, sest et… ee, ma ei tea, kas ma olen sellest kunagi kirjutanud, aga kui ma loen raamatut – mistahes raamatut – siis jookseb mul peas film. Ikka kohe täitsa film, mõnikord ma ei saa isegi edasi lugeda, sest stseen ei lahendu hästi, kaameranurgad ei ole õiged, lavastuslikke variante on mitu ja ma ei oska parimat valida, tonaalsus ei klapi ja nii edasi. Mõni tekst jookseb hästi, mõni ei jookse üldse. Tavaliselt mulle ei meeldi sellised raamatud, millel mul peas film hästi ei jookse. Mulle väga meeldib ka vaadata raamatute järgi tehtud filme ja kui raamat mulle huvi on pakkunud, siis ma kohe väga tahan päris filmi näha, sest mulle pakub suurt huvi vaadata, kuidas teine inimene selle lavastanud on. Ja ma muide ei hinda iialgi neid filme selle järgi, et kas “raamat oli parem” või et ma ise nägin seda kuidagi teisiti. Mulle reeglina meeldivad need kõik.

No vot, jälle pikk jutt ei millestki.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. iir
    august 19, 2016, 5:28 e.l.

    viienda laine film tuli välja tänavu jaanuaris – ei ole kahjuks suurem asi, naudi raamatuid! 🙂

    • Klari
      august 19, 2016, 3:06 p.l.

      Äh? Huvitav, ma kogu aeg lihtsalt võtsin teadmiseks, et 2016 ja kõik… 🙂

  2. sesamy
    august 19, 2016, 2:21 p.l.

    “Viienda laine” järg on “Ääretu meri”. Lihtsalt infoks.

    • Klari
      august 19, 2016, 3:05 p.l.

      Ma tean, ma loen seda praegu 🙂

  3. Riiakas
    august 25, 2016, 12:23 e.l.

    Kuule, me oleme ühtekad. Tõe ja õigusega alustasin juba 5. klassis ja tõesti see 3. osa ei ole nagu päris see, mida mitu korda loeks (mäletad, Elma rääkis, et see Eestis avaldatu on tugevate kärbetega, välis-Eestis anti terviklik välja). Tootsi lugusid tean mina ka ainult filmist. Ükskord ma üritasin Kevadet lugeda, aga filmi põhjal oli juba konkreetne arvamus kujunenud ja raamat oli, noh, imelik 🙂
    Tavaliselt mulle filmid ei meeldi, sest raamatu põhjal on oma väikeses peakeses hoopis teine ettekujutus tekkinud. Aga seekord siis niimoodi…

  1. august 25, 2016, 9:20 p.l.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: