Esileht > Uncategorized > Julged kirjutada, julge ka tunnistada

Julged kirjutada, julge ka tunnistada

Kas teised blogijad julgevad päriselus avalikult kellelegi tunnistada, et nad blogivad? Ma mõtlen selliseid tavalisi blogijaid, mitte staarblogijaid, keda niikuinii kõik teavad. Mina näiteks ei julge. Ma pole mitte iialgi mitte kellelegi mitte mingis kontekstis öelnud, et ma blogin. Arvestades tõsiasja, et ma olen bloginud juba üle 15 aasta, siis on see muidugi täiesti ajuvaba, aga nii on.

On muidugi juhtunud, et inimesed päriselust on mulle öelnud, et nad on mu blogi lugenud – töökaaslased või tuttavad – ja siis on mul alati NII KOHUTAVALT PIINLIK. Miks, ma ei tea. Ma kirjutan maailma igavaimat blogi maailma igavaimatest asjadest. Võibolla ongi mul sellepärast piinlik, et ma nii igav inimene olen? Peaks rohkem äkki skandaalsematel teemadel kirjutama? Seksist ja BDSMist? Poliitikast? Teistest blogijatest? Ilmselgelt seda ei juhtu, sest siis oleks mul veel piinlikum, kui inimesed saaksid teada, mida ma tegelikult asjadest mõtlen. (Väike vihje: mitte midagi. Ma olengi tegelikult ka nii igav inimene.)

Üldse on mul alati kohutavalt piinlik, kui mõni inimene mõnda mu isiklikku aspekti kuidagi märkab või välja toob. Ükspäev sel nädalal hakkas minuga jõusaalis rääkima üks noormees, kui ma parasjagu lõuatõmbeharjutusi tegin. Lõuatõmbed on mu jaoks üks valus teema, sest ma ei jaksa neid teha ja ma tunnen alati veidi häbi oma ürituste pärast, mis siis, et enamik naisi ei jaksa ja 99% isegi ei proovi kunagi. See noormees muide tegi mulle komplimendi, öeldes, et väga hea on vaadata, kui tüdrukud sellist asja proovivad teha, et väga äge on ja et ma kindlasti ühel päeval jõuan niikaugele. Siuke tore sõbralik noormees oli, ütles “tüdruk” ja puha (ilmselgelt ei tea ta, kui vana ma olen). Mina, vana sotsiaalfoobik, surusin enesekindlalt alla oma automaatreaktsiooni Bolti-kiirusel minema joosta ja rääkisin vastu nagu normaalne inimene muiste. Ma arvan. Ehkki ma ei mäleta täpselt, mida ma võisin öelda. Loodetavasti ikka midagi sellist, mida normaalne inimene võiks öelda. See tundub kindlasti kummaline, aga minu jaoks oli see suur edasiminek, sest ma flipin ikka täiesti ära, kui mõni võõras inimene ootamatult mu poole pöördub. See muide oligi mu kõige suurem hirm üleüldse jõusaali mineku puhul, et äkki keegi hakkab minuga suvaliselt rääkima ja siis ma ei julgeks enam sinna kunagi tagasi minna. Aga näe, julgesin. Teen edusamme ikka igal rindel, tuleb välja. Ja jah, ma tean, et see tundub kummaline, aga ma tõesti väga kardan inimestega suhtlemist.

No vot ja selliste asjade pärast ma ei julgegi kellegi tunnistada, et ma blogi pean. Sest ma tean küll, et ma näen välja nagu täitsa normaalne inimene, aga ise lähen peast hulluks, kui keegi mulle kaks lauset ütleb. Ja ise kirjutan sellest. Ja ma peaks seda kuidagi valju häälega tunnistama? Haa. Good one.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. veebruar 20, 2017, 9:48 e.l.

    Ma ei häbene seda, et kirjutan, aga kui kusagil laia lõuaga rääkida, et blogin jne, võib ju juhtuda, et küsitakse aadressi ja siis oleks imelik keelduda. Samas ma ei taha, et kõik, keda ma tunnen ja tean, mu blogi loeks. Mul pole selle vastu midagi, et võõrad loevad, aga omad võiks pigem mitte lugeda. Kas see meikib senssi? Sel põhjusel ma ka ette ja taha ei pasunda, et blogin 🙂

    Sina küll igav inimene ei tundu. Ei blogi ega oma mujale tehtud kommentaaride põhjal 🙂

  2. Kaur
    veebruar 20, 2017, 2:38 p.l.

    Mina ei häbene. Ma pean kahte blogi: laste ja iseenda oma. Laste-blogi loevad lapsed ise ka (mõnikord). Iseenda blogis ei kirjuta ma millestki huvitavast, ei arutle päevauudiste teemal ega võta mingeid meeme sisse – see on puhtalt päevik. Kui keegi tahab, loeb, kui ei taha – mul ükskõik.

  3. kitty
    veebruar 20, 2017, 4:48 p.l.

    mina just tahaks, et mu blogi loeks isiklikud tuttavad, ja häbenen pigem võõraste ees. paraku mu tuttavad ei ole väga usinad blogilugejad ja sellest ajast, kui google reader kinni pandi, nad ei loegi enam. ja vot mida mina häbenen teha: minna inimestele ütlema, et õu, ma nüüd blogisin jälle, minge lugege.

    ükskord võtsin end kokku ja tegin spetsiaalse facebooki-grupi, kuhu blogist uue sissekande kohta automatselt teavitus läheb. no vaatasingi kõik oma FB sõbrad ükshaaval läbi ja otsustasin, kas ma tahaks või ei tahaks, et see inimene mu blogi loeb. see töötab muidu üsna kenasti, aga tähendab seda, et enamus kommentaare tulevad facebooki, mitte blogisse. aga ma ka ju tahaks, et mu blogikannete sabas käiks elav diskussioon ja tekiks uued sõpruskonnad, umbes nagu ritsiku juures!

  4. veebruar 20, 2017, 11:37 p.l.

    mu ema luges mu vana blogi, aga kui ma blogi ümber kolisin, siis ma talle ütlesin et ma ei blogi enam ja ta ei teagi, et ma tegelt blogin ikka. aga ema võttis kõike liiga isiklikult. võõrastel on ju pohlad.

    ma just eile, kui sa kommenteerisid, mõtlesin, et sa oled juba nagu mingi vana tuttav, kuigi me pole kohtunud. ja jube vahva oleks kohtuda. et ma oleks jube rõõmus, et ohh kui tore, näen kedagi esmakordselt ja sa flipiks ära, et ohh kui hirmus, näen kedagi esmakordselt 😀

  5. ritsik
    veebruar 21, 2017, 11:09 e.l.

    Ma ka ei ütle kunagi kuskil, et blogin ja tunnen sama, mida Kristallkuul: pigem lugegu võõrad, mitte omad ja kindlasti mitte kolleegid, sest ma ei taha päriselus oma nõrkusi ja emotsioone välja näidata. Mõned lähemad sõbrad loevad ja tütred mõnikord. Meest ei huvita ja mitu sõpra küll teavad, et blogin, aga nad ei viitsi lugeda.
    Klari, huvitav, et ma pole sind kunagi trennis kohanud. A ma siis ei tule tere ütlema, kui su ära tunnen, et sa ei ehmataks :)!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: