Esileht > Uncategorized > Rakvere Ööjooks “Valged ööd”

Rakvere Ööjooks “Valged ööd”

Kui mu ema kuskil selle jooksu alapealkirja nägi, siis küsis ta mu käest, et kas need korraldajad on peast soojad, mis ajast augustis valgeid öid on? Kui ta vaid oleks teadnud… aga sellest hiljem 🙂

Eellugu sellele jooksule on päris pikk. Olin mitu aastat juba mõelnud, et võiks ka ju ükskord Ööjooksule minna, ikkagi omaette elamus, mida mujalt ei saa. Tavaliselt takistas mind see, et samal õhtul toimub alati Pärnus tänavafestival Augustiunetus, kus ma alati esinemas olen käinud. Aga kui sel aastal selgus, et selleks päevaks on 12. august, mis on mu sünnipäev, siis otsustasin, et see on MÄRK ja tuleb minna. Ööjooksule siis.

Registreerisin end mõistagi poolmaratoni distantsile, aga juuli keskel juhtus minuga selline kurb lugu, et skoorisin endale vigastuse. Üks trenn jäi teisel kilomeetril pooleli, sest nagu noaga pussitamise tunne kuskil tuharalihase keskel ei olnud küll sedasorti valu, millega joosta oleks saanud (väikese väsimusvaluga siin ja seal harjub pikamaajooksu puhul ära, see ei sega, aga terav ja lõikav valu ei ole seda mitte). Võtsin aja maha, keskendusin võimlemisharjutustele, venitamisele, rullimisele – ja muidugi kaotasin ka igasuguse motivatsiooni ja lootuse ja tahte ja kõik muud asjad. Täpselt sellelsamal nädalal oleksin pidanud tegema kriitilise kõige pikema jooksu, mis enne poolmaratoni väga olulise tähtsusega on, aga seda ma muidugi teha ei saanud. Ööjooksust loobuda aga ei tahtnud, seega registreerisin end ümber 10 kilomeetri distantsile ja nädala pärast hakkasin taas vaikselt kilomeetreid mõõtma. Esialgu nelja ja viie kaupa, kui ükskord ka suhteliselt viisaka tundega 10 kilomeetrit läbida õnnestus, hakkas eluisu tasapisi tagasi tulema. Otsest valu enam pole olnud, aga selline kangus ja “kinnine” tunne on puusas endiselt, nii et võtan jätkuvalt väga rahulikult.

Niisiis jõudsime eilse päevani, kus mul oli sünnipäev ja selle tähistamiseks siis Baltikumi kõige erilisem jooksuvõistlus. Ilmateade lubas 30 kraadi ja äikest. Mina olin lisaks vigastusele ja kesisele trennitegemisele veel ka teisipäeval haigeks jäänud (Weekendi järelmõjud?), nii et selle 10 kilomeetri kohta ma arvasin, et kui 01:15 kandis finishisse jõuan, siis olen juba kõva tegija küll. Õnneks oli see mind tabanud nohu vist kõige kergem mu elus siiani üldse, laupäevaks oli praktiliselt otsas juba. Sõitsin Rakverre ja olin valmis ühest küljest kõigeks ja teisest küljest eimillekski. Mingit erilist tahtmist küll ei olnud kümmet kilti joosta, sest ilmateade ei valmistanud pettumust ja kella nelja ja kella kaheksa vahel (see aeg, kui ma Rakveres hängisin) oli kuum, lämbe, päike küttis, õhk oli sisuliselt füüsiliselt kombeldav (peamiselt niiskuse moel). Jooksmiseks kõige halvem ilm üldse.

Start anti kell 20.00 poolmaratonile ja kümme minutit hiljem 10 km läbijatele. Avastasin stardikoridoris enda suureks üllatuseks, et olen kõige tagumises reas 😀 Aga kuna mul mingeid ambitsioone teadupärast polnud, siis mul oli sellest savi. Eesti Ööjooksu start on juba ise elamus omaette – koridoride kõrvalt ülespaiskuvad tulekeeled, taevasse lastav ilutulestik ja eepiline vali muusika. No nii, Rakvere, üllata mind, mõtlesin viis minutit enne starti. Etteruttavalt võib öelda, et 10 kilomeetri distantsi alapealkiri “Raju Rakvere” oli ka lausa prohvetlikult täppi pandud…

Esimesed kilomeetrid olid rasked. Lämbe, niiske kuumus ja tihe, peamiselt kõndiv rahvamass (stardi veel tagantotsast, eksole). Tempo oli olematu ja pulss pole mul veel iial elus nii kõrge olnud. Jooksin rahulikult, aeglaselt ja sisuliselt chillisin niisama. Rajakõrvast melu on Rakveres tõesti palju, praktiliselt igal kilomeetril, kui mitte tihedamalt – muusikud, trummarid, tuleartistid, ansamblid, tantsijad, DJd. Lisaks niisama pealtvaatajad – tõesti tore. Muidugi tõusumeetreid on neil seal ka kõvasti. Kuskil viiendal kilomeetril hakkas aimdus, et varsti võib vihma saada, sest täpselt ees olid süsimustad pilvemassid ja hakkas nagu kergelt välgutama. Ja nii oligi. Jooksu teine pool möödus äikesetormis, paduvihmas, kohati pahkluuni vees. “Valged ööd” tähendas siin ilmselt seda, et taevas oli välgumöllust tõepoolest pool aega valge. “Raju Rakvere” omakorda kirjeldas hästi olukorda, kus särk pidi seljast ära lendama, vabatahtlikud hoidsid rajapiirdeid kinni ja joostes polnud sõna otseses mõttes mitte midagi näha, sest vett tuli taevast mitte ämbriga, vaid mingi palju suurema anumaga. Ja te ei kujuta ette, kui LAHE see oli! Kes jooksmisega ei tegele, siis nendele võib öelda, et vihmaga joosta on umbes sada korda kergem kui palavusega, nii et ma nautisin seda distantsi teist poolt ikka sajaga. Ja siis tuli see lõik (ma ei tea selle tänava nime, sest ma olen Rakveres käinud koos eilsega täpselt kaks korda), kus allamäge tänav oli pikalt-pikalt ääristatud suurte õueküünaldega ja see oli NII ILUS (selleks ajaks oli suurem torm läbi ka ja sadas lihtsalt niisama). Viimasel kilomeetril aitasid tuju veelgi tõsta veel leegiheitjatega ääristatud tänavalõik ja loomulikult rajasuunajatena tegutsevad sõdurpoisid, kes mitte ainult ei suunanud, vaid ka täiest jõust ergutasid ja kaasa elasid. Ja finish – üle pahkluu ulatuv vesi, mis finisheerijate alt kahte lehte lendas ja mille alla oli kahjuks jäänud ka ajavõtusüsteem, mistõttu paljude (ka minu) finishiaega lõpuprotokollis ei ole.

Kuna mina läksin jooksust elamust saama, siis pole mul lõpuajast sooja ega külma (see jäi mu kella andmetel kuhugi 01:08 kanti), aga kes ikka aega või rekordit jooksma läks, neil võis muidugi kahju olla küll. Elamuse sain täie raha eest ja veel rohkemgi. Finishikoridorides jagati igasugu nänni – näiteks Vytautase mineraalvett (miks teistel jooksudel mineraalvett ei anta?), suuri punaseid õunu, aga ka Snickersit ja mingit suhkrustatud vitamiinijooki, nii et igaühele midagi. Mulle sobivad nii õunad, šokolaad kui mineraalvesi kõik. Absoluutselt kõik osalejad olid luuüdini läbi vettinud ja kõigil lõbu laialt. Mäletate, kui äge oli lapsena soojas suvevihmas lompides hüpata? No vot, täpselt selline emotsioon valitseski. Ilm oli endiselt soe ja tuuleiilid jäid korraks vaid rajale, ehkki paduvihm kestis ja kestis. Lugesin küll seda ka, et poolmaratoni lõpetajad said veel mingi tormiraju kaela. Mina läksin kuivi riideid selga panema ja kirusin enda puudulikku aruraasukest, et mul oli küll olnud oidu kaasa võtta vihmavari (et autoni jalutada), aga mitte vahetusjalanõusid. Nii et sõitsin koju tagasi nendesamade läbivettinud tossudega. Jällegi spordiga mittetegelevate inimeste rahustuseks võin öelda, et tänapäeva jooksuriided ja -jalatsid on nii head, et isegi kui need on läbimärjad, siis ei ole need eriti ebamugavad.

Paduvihm hakkas järgi andma alles kuskil peale Türit, nii umbes kesköö paiku ja äikesemöllu jätkus ka umbes sinnamaani. Pärnus olla kergemalt läinud.

Nii et lõppkokkuvõtteks – esimene Ööjooks pakkus elamust rohkem, kui oleks osanud oodata ja ma olen ülirahul, et see just kõik nii läks – sest poolmaratoni ma vist siiski sellistes tingimustes läbida poleks tahtnud.

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized
  1. Minna Sjuteist
    august 13, 2017, 9:05 p.l.

    lõpetasime sama aja kanti 🙂
    läksin lihtsal elamusele ja selle sai, aga kahju ikka, et õiget aega ei teagi..

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: