Esileht > Uncategorized > A kes üldse tohib joosta? Kus? Ja kui kiiresti?

A kes üldse tohib joosta? Kus? Ja kui kiiresti?

september 20, 2017 Lisa kommentaar Go to comments

Ma olen juba mitu päeva mõelnud sellele, et millest kirjutada, ja ühtegi mõtet, nagu tavaliselt, ei ole. Ma ei ole teinud ka mitte midagi sellist, millest kirjutada saaks. Ega pole kusagil käinud. Peale töö. Tööl käin iga päev, muidugi. Katusealuses kontoris, tuntud ka kui penthouse, kus on soe ja tuul ei puhu, mis omakorda tähendab seda, et ma saan selga panna mis iganes riideid ma vähegi tahan! Kõlab naljakalt, aga peale aastat istumist lakkamatu külma tõmbetuule käes, kus ainuvõimalik variant oli palju fliisi (sest see on ainuke materjal, millest tuul läbi ei puhu), on see totaalselt vabastav ja täiesti peadpööritamapanevalt põnev. Mul on isegi selline luksus, et ma saan lühikeste varrukatega särgi väel laua taga istuda, kujutate ette! Seda pole minuga juba kaua aega juhtunud. Ma olen sellest katuse alla ehitatud kuudist nii vaimustuses, et mind ei morjenda isegi sealne totaalne õhupuudus ega see, et ma pean trepist üles ja alla saamiseks tavaliselt üle mingite vineerkastide ja väga suuremõõdulise toodangu ronima. Lugesin kokku, et see on mu 14 antud ettevõttes töötatud aasta jooksul juba üheksas füüsiline koht, kus istuda. Nii et arvata on, et mul seda luksust seal kauaks ei jagu, aga ma kavatsen seda nautida niikaua, kui vähegi saab.

See oli nüüd siis ainus märkimisväärt asi mu elus viimasel ajal. Teine ainus mõte, mis mu peas viimasel ajal ringelnud (ringlenud?) on, on seoses selle kahjatsusväärse juhtumiga, kus Mukunga võitis Jõhvi rahvajooksu ja teiseks jäänud eestlasest noormees keeldus poodiumil võitja kätt surumast. Kui keegi ei tea, kes on Mukunga, siis ta on üks väga pisike Keenia mees, kes jookseb väga kiiresti. Selles ei ole mitte midagi erakordset, keenialased jooksevadki väga kiiresti. Igal pool. Ma ei ole kindel, kas viimase viie aasta jooksul on kusagil maailmas toimunud mõnd suuremat sorti jooksuvõistlust, mida ei oleks võitnud mõni musta mandri esindaja. Kõik teavad, et Keenia mehed (ja naised) on väga kiired, eksole. Nüüd on siis nutt ja hala lahti, et kohalikel meestel pole võiduvõimalust juba eos olemaski, sest võõramaalased nopivad ülekaalukalt kõik võidud endale. Okei, kohalike sportlaste mure on arusaadav. Mustanahalised tõesti jooksevad väga kiiresti. Muide, mustanahalised mängivad hästi ka korvpalli ja mõnevõrra rassistlik käibefraas “white men can’t jump” pärineb juba 90-datest, nii et ei midagi uut siin päikese all. Norrakad jälle suusatavad hästi. Venelased ja hiinlased on näiteks iluvõimlemises kõvad tegijad, eksole. Praktiliselt igal spordialal on olemas mingi rahvus, mis mingil põhjusel teistest natukene parem kipub olema. Mitte ühelgi spordialal ei ole see rahvus eestlased, sest statistika on paraku meie kahjuks. Iga meie hea sportlase kohta on suvalisel teisel rahvusel nelikümmend sama head või veel paremat. Sest neid lihtsalt ongi rohkem.

Okei, olümpiamängudel oleme me võitnud mõne loetud medali ja sedagi poolkogemata, aga jätame rahvusvahelise tippspordi kõrvale ja tuleme tagasi väikeste kohalike rahvajooksude juurde. Et nagu jääb mulje, et niikaua kuni keenia mehed on stardis, pole teistel võidulootustki. Eks ta üldiselt kipub nii olema, aga mida siis teha? Keelata keenia meestel võistlustel osalemine ära? Kuna ma selle lause välja ütlesin, siis ütlen kohe ka järgi, et ma ei tahaks elada sellises maailmas, kus selliseid asju tehakse. Spordis võidab see, kes on antud hetkel konkurentsis parim. Nii lihtne see ongi. Mukunga, muide, on Tiidrek Nurme “jänes”, tempotegija, kelle Nurme on oma treeningkaaslaseks võtnud just nimelt seepärast, et temaga koos joostes ise kiiremaks saada. Tempotegijal on pikamaajooksus väga oluline roll – maailma kõige kiirem naismaratoonar Paula Radcliffe (valge! inglane!) jooksis oma isikliku rekordi just nimelt meestega koos võisteldes, sest mehed jooksevad kiiremini. Naiste arvestuses võisteldes jäi tema rekord veidi madalamaks, mis siis, et jooksja ise on ju sama. Loeb ka see, kellega koos joosta. Nii et ma ei tea, kellele tundub, et keenia meeste tulemused jäävad kättesaamatuks, hakaku nendega koos trenni tegema või midagi. Muide, Paula Radcliffe on maratonijooksu maailmarekordi omanik juba 15 aastat ja pole ükski keenialanna suutnud teda veel üle joosta. Maailma paremuselt teine tulemus on ikka veel kaks minutit aeglasem. Kodumaile tagasi tulles oli meil kunagi selline kõva jooksja nagu Pavel Loskutov, kelle isiklik rekord maratonijooksus on kiirem kui eelmisel pühapäeval Tallinnas joostud Balti- ja põhjamaade rekord (mille püstitas loomulikult Keenia jooksja). Nii et ilmselgelt on võimalik joosta kiiremini kui need üksikud mustanahalised, kes kuhugi pärapõrgusse (loe: Eestisse) võistlema tulevad, sest need muide pole Kipchoged ega Kimettod, vaid maailma mastaabis sellised üsna keskpärased vennad. Tsiteerides klassikuid – vähem möla, pikem samm.

Ebasportlikku käitumist on kehv vaadata ja rassiviha ajab mind sekundiga väga tigedaks, nii et ma tõesti tõmbasin sellest teemast end veits käima. Mul muidugi on hea kommenteerida, mina neile keenia meestele konkurentsi ju ei paku. Mingisugune hala teemal “nad on paremad kui meie, seega ärgu tulgu siia meiega võistlema, me tahame siin omaette kehvad olla” kõlab lihtsalt natuke totralt.

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: