Esileht > Uncategorized > Kohvist

Kohvist

Ma olen siin blogis umbes miljon korda kirjutanud, et ma joon palju kohvi, aga ega ma vist kohvist suurt rohkem midagi kirjutanud ei ole. Aga võiks ju. Kohv on nii tore nimelt, ja mul on kerge umbusaldus nende inimeste suhtes, kes kohvi ei joo. Ma pole nimelt kindel, kas nad on ikka päris inimesed. Samamoodi suhtun ma inimestesse, kes magusat ei söö. Ma ise nimelt armastan kõike magusat väga palju, umbes sama palju kui kohvi.

Just veidi aega tagasi lugesin Perekooli foorumist (kes veel ei tea, siis see on paik, kust ma ammutan absoluutselt kõik oma tarkuse maailmas, seepärast ma nii tark olengi), et kes head kohvi saanud ei ole, see muidugi võib pätikat juua. Ja mul oli nagu totaalne “äh?” reaktsioon, sest ma olen veendunud ja lojaalne pätika-armastaja. Aga see väide muidugi võib ka tõele vastata, et ilmselt ma ka tõesti ei ole elus kunagi head kohvi saanud, sest mis puutub kohvi joomisse, siis olen ma üldiselt pigem kvantiteedi peale väljas.

Jaa, tõepoolest, sellises igapäevases tavaelus on pätikas mu eelistatuim kohvi-variant. Kes ei tea, siis pätikas on selline ülimalt prosta nähtus, kus kohvipuru pannakse tassi põhja ja kuum vesi valatakse peale. Siis tuleb natukene oodata, no umbes niikaua, kuni temperatuur joodavaks muutub, natukene tassi keerutada ja loksutada, et kohvipuru põhja vajuks ja võibki jooma hakata. See on minu meelest absoluutselt kõige maitsvam kohvivariant ja millegipärast on see palju parema maitsega kui french press (või siis presskannukohv maakeeli öelduna), ma arvan, et sellepärast, et joomise ajal see kogu aeg “tõmbab” edasi. Kruus muidugi peab suur olema. Ja mis väga oluline – ei mingeid lisandeid! Ei mingit koort, piima, suhkrut või ma ei tea mida veel. Ei, parim kohv terves maailmas on must, mõru, kange ja kuum pätikas. Mul on presskann olemas küll, aga ma joon kodus ikkagi ainult pätikat. Presskannukohv on paremuselt järgmine. Tavalise filtrikohvimasina toodangut ma muidugi joon ka – jeesus, ma joon absoluutselt igasugust kohvi, mis vähegi kofeiini sisaldab! – aga mu eelistus see ei ole ja seda masinat mul ka ei ole.

Aga teate, mida ma tööl joon? Lahustuvat kohvi! Saku Lätte kuuma veega! Niikaugele oleme siis jõudnud oma kunstieluga. Ma ei saa seal tootmises mingi kohvitassiga väga ringi siiberdada. Mul on mingi üks konkreetne lahustuv kohv, mis juua kannatab ja suhteliselt normaalse maitsega on. No olgem ausad, mingit maitseelamust sellest muidugi ei saa, aga lahustuv kohv pidada kõige rohkem kofeiini sisaldama, nii et funktsiooni mõttes võib juua küll. Eks ta selline lauaviina tase juba on, ehtne sõltlase värk, aga no… kohv!

Meil on tööl ka müntidega kohviautomaat, mille firmat ma ei hakka nimetama, sest see kohv on väga halb. Aga ma vahel joon seda ka… piimaga varianti, mis on natukene vähem rõve, sest siis pole seda jubedat kõrbemaitset nii väga tunda.

Piimaga kohvi juurde tulles on näiteks Statoilis, vabandust, Circle K’s saadaval selline nähtus nagu flat white. Ma pole siiani aru saanud, MISASI see flat white on ja mille poolest see erineb tavalisest piimaga kohvist, aga see on selle tanklaketi kohvidest ainus, mis mulle maitseb ja lõpuks ometi ma saan sealt ka kohvi osta sellist, mis päriselt hea on ja mitte lihtsalt funktsionaalsuse mõttes. Internet ütleb, et flat white on espresso piimavahuga, aga see vaht on… ee, väga peene tekstuuriga ja seetõttu pehmem kui näiteks cappuccino vaht. Ma ei ole kohviteadustes väga kodus ja baristakogemust mul ka ei ole, seega ma päris kindel ei ole, mis witchcraft seal mängus on, aga igatahes on flat white oluliselt maitsvam kui cappuccino, sest mulle tundub, et seal on muuhulgas ka rohkem kohvi. Näiteks latte pole väga minu teema, sest see on suuremas osas piim. Eks ma olen elus joonud piisavalt lattesid ja cappuccinosid ka, sest kellele siis ei meeldiks erinevaid kohvijooke juua ja ma olen piisavalt vana selleks, et mäletada aega, kus latte oligi nagu päris peen ja moodne värk. Ma olen elus isegi ühe pumpkin spice latte joonud, sest et noh, peen värk, aga emotsioon oli väga meh ja ilmselt jäi see ka viimaseks mu elus. Peamiselt seetõttu, et see oli magus. Ma ei armasta magusat kohvi.

Sel suvel sain ka sellise väga hea ja toreda kohvielamuse nagu iced cold brew. Jääkohv on suvel väga tore asi. Cold brew, nagu selgus, oli ka väga tore. Cold brew kontseptsiooniga tutvustas mind kunagi keegi abivalmis kommenteerija mu enda blogis ja see on tõepoolest hea. Ma pole seda küll siiani veel ise teinud, aga mul on kindel plaan see ära proovida. See pole nimelt eriti keeruline – tuleb võtta kohvipuru, valada sellele peale külm vesi ja lasta sellel 12 tundi seista – aga ma olen ikka haruldaselt laisk inimene ka. Kuna tegemist on külma veega, siis on cold brew sellise mõnusa maheda maitsega.

Ahjaa, üks asi veel, mida ma õudsalt tahaks proovida, on americano. Ma ei tea, kas Eestis seda kuskil osta saab, aga ma uurin selle välja, sest teoorias on see kõvasti lihtsam, kui cappuccino või latte. Americano nimelt on espresso + kuum vesi. Või ka külm vesi, kui on soov iced varianti teha. Mul loomulikult ei ole kohvimasinat ja ma ausalt öeldes ei kavatse seda endale ka soetada (sest ma armastan väga pätikat, eksole), nii et mul on variant seda proovida tööl selle suhteliselt rõveda masina espressoga. Ma pole siiani julgenud 😀

Ühesõnaga mulle tõesti meeldib kohv. Kas ma joon liiga palju kohvi? Võibolla. Kas ma kavatsen sellest loobuda? Ei iialgi. Kas ma olen kohvist sõltuvuses? Absoluutselt. Aga no püha jumal, miks ma peaks loobuma millestki, mis mulle nii väga maitseb? Ma üksvahe üritasin näiteks teed juua kohvi asemel, aga ei… tee ei ole kohv. Ma lihtsalt üritan päevas mitte üle kolme tassi juua. No iga päev ei tule välja (joon näiteks kuus… või seitse…) aga ma üritan ikkagi. Vähem nagu küll ei tahaks.

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized
  1. november 13, 2017, 1:17 e.l.

    Mul on nüüd ka kodus kohvipakk ja ma olengi oma võõrutustega nii kaugele jõudnud, et ei joo seda vahetpidamata, vaid piirdun ühe tassiga päevas. (ma olen oma blogis kirjutanud, et sõltuvused mulle ei meeldi ja kohv on harva juues hoopis mõjusam).
    kuid ma avastasin ka juba ammu, et pätikas on kõige parem. Filtrikohv jälle kõige halvem. Presskannukas on joodav, aga see kannu pesemine on tüütu ja pätikas on parem.

    aga mul on nüüd kodus korralik valik erinevaid teesid ja ma tean, et eestis teekultuur puudub täiesti ja isegi viisakas söögikohas võidakse sulle maailma kõige halvemat teed anda. tegelikult on hea tee samahea kui kohv, aga täiesti teisest maailmast. noh umbes nagu coca versus kohv. kuigi roheline tee pidavat igatpidi kasulik olema, coca ilmselgelt mitte.

  2. Krõõt
    november 13, 2017, 10:12 e.l.

    Oo, kohv! Kusjuures pätikohv pidi olema enamike baristade endi esimene eelistus, seega pätikohvi mahategemine on pigem selline kadakasakslik “iccandäää, teil polegi Jura masinat kodus vääää-äää?” Muidu Americanona tehakse kohvi vist peaaegu igas kohvikus, kus musta kohvi espressomasinaga tehakse.

    • Klari
      november 13, 2017, 12:51 p.l.

      No ma ka loogiliselt mõtlen, et pätikas on ju kõige-kõige puhtam ja naturaalsem kohvi vorm üleüldse, ei mingeid torusid ega asju, mis kohvi maitset võiks muuta…

      Kuidas kohvi kohvikutes tehakse, ma ei tea täpselt, sest ma pole sellega kunagi kokku puutunud, aga ma arvasin varem, et americano ongi tavaline must kohv, seega võibolla tõesti 🙂

  3. kitty
    november 13, 2017, 1:17 p.l.

    enamuses maailmas ongi americano tavaline must kohv, ainult eesti on selline imedemaa, kus saab neid kaht asja eraldi tellida:) ma murdsin mitu aastat pead selle mõistatuse üle. selgub, et eesti kohvikus “must kohv” on caffe crema, mis tähendab põmtselt seda, et kogu vesi lastakse kohvipaksust espressomasinaga läbi (rohkem kui espresso jagu). ja americano on siis see, kui tehakse väikse veega espresso ja ülejäänud kuum vesi valatakse sinna peale. maitsed on erinevad. mine kohvikusse, telli mõlemad ja proovi järele 🙂

    • Klari
      november 13, 2017, 1:29 p.l.

      oo, väga põnev 🙂 kindlasti lähen testima kuhugi.

  4. Nell
    november 13, 2017, 7:08 p.l.

    Ma julgen väita, et on mitte kohvi joojaid, kes päris väga kahtlased ei ole. Aga minu vabanduseks on, et ma joon kanget musta teed ja minu tee on kangem kui nii mõnegi kohvijooja kohv. Must tee pidada sisaldama kofeiini rohkem kui tavaline kohv. Seega ma kofeiinil (must tee ja koola) siiski tiksun aga ilma kohvita.

  5. november 13, 2017, 8:57 p.l.

    Ohhhhh ma ei ole üldse mitte ainuke 😀 Pätikohv on kõige parem üldse! Juhtusin mingil ajahetkel kuulama raadiosaadet, kus kohvispets pajatas, et kõige parem ja puhtama maitsega kohvi saab siis, mida vähem asjadega see kohvi kokku puutub. St et pätikas ongi see kõige õigem ja puhtam, sest kohv puutub kokku vaid kruusiga. Vastupidiselt siis peenele Jura masinale, kus kohv veedab kõige pealt jumal teab kui kaua aega mingi plastik v paberist kapsli sees surutuna, siis plastikmasinas ja siis tuleb läbi metalltoru ja siis kruusi. Et kohvipuru on tundlik asjandus, siis omandab ta maitset igast komponendist, millega ta kokku puutub. Kui ma seda juttu kuulsin, siis tahtsin tormata kõigi oma peeneid kohvimasinaid omavate tuttavate manu ja möirata advokaadi kombel “I rest my case!”, sest ma olin aastaid üritanud tulutult seletada, et mida peenem masin, seda s…m kohvi ja väitnud, et ma tunnen masinast tulnud kohvil kõrvalmaitset. Keegi muidugi ei uskunud ja arvasid, et ma niisama vingun.
    Ma olen üle keskmise kohvisõltlane alates 16. eluaastast või varemgi ilmselt juba. Ja ma arvasin ka, et kõik kes kohvi ei joo, on imelikud. Saatus mängis mulle vingerpussi ja nüüd olen abielus mehega, kes muidugi kohvi suu sissegi ei võta. Aga ta tihti kompenseerib selle puudujäägi mulle pühapäeva hommikuti kohvi tehes ja voodisse tuues. 😀

    • Klari
      november 13, 2017, 9:01 p.l.

      Pätikas for the win!

  6. november 20, 2017, 1:43 e.l.

    jaaa, absoluutselt nõus, pätikas on kõige parem. Presskannukohv suhtub sellesse nagu… nagu… varjud koopaseinal platonlike ideaalide maailma kohvisse.

    Üks asi näiteks, mis presskannukohvil puudu jääb, on see hea vaht, mis pätika tegemisel peale tekib. see jääb kannus sõela vahele kinni. ja isegi ilma sõelata kannus jääb kuhugi tilasse pidama.

    Nii et minu argument polegi niivõrd see, et keerulisemalt tehtud kohvil oleks kõrvalmaitsed, vaid et kõigil muudel kohvidel on see vaht koos oma maitsebuketiga puudu.

    Kuigi hea kohvimasinaga tehtud hea masinakohv võib olla peaaegu sama hea (ja tal on kah hea vaht).

    ja kolmandaks õnnestus ühel itaalia padrel kunagi demonsteerida, et mokakannuga tehtud kohvi sisse sobib isegi suhkur. ta kloppis suhkru nende esimeste eriti kangete tilkadega, mis kannu ilmusid, vahtu ja pärast valas sellele suhkruvahule ülejäänud kohvi peale. vat seal nägin ma isegi suhkrul pointi, kogu kupatus oli nagu kange mõrkjas vedel (aga mitte liiga vedel) kompvek.

    Pätika kohta lisan, et minu jaoks on ka tass oluline. Kui mu kohvitass katki läks, otsisin tükk aega uut – vaja oli, et see ei oleks liiga õhuke, aga mitte ka liiga paks – õhukesest tassist joon ma teed ja liiga paksu servaga tassist võib ehk piima juua. Kõige parem on selline keraamika, mis on sama kerge kui portselan, aga paksem. Ma ei oska öelda, milles asi on, aga sellises tassis käitub kohvipaks kompaktsemalt kui muidu – koguneb ilusti tassi põhja, mitte ei uju ringi, ja kui ma paksu ära hakkan viskama, on kenasti kühveldatav, mitte poolvedel. Küllap see mõjutab ka maitset.

  7. Xavi
    november 21, 2017, 11:55 p.l.

    Jäin siin mõtlema sellele, mis sa ütlesid, et kohvimasina igasugu torud, filtrid ja osad rikuvad kohvi maitse ära. Ma ise ei armasta kohvi, olen puhtakujuline tee-inimene. Aga ma elasin mingi aja sellistes oludes, kus mul oli tee tegemiseks ainult üks metallkruus ja teepuru. Metallkruusis ajasin vee gaasipliidil keema ja siis valasin otse tassi teepurule. Tagasi mõeldes tundub, et tolle tee maitse oli igati etem selle veekeetjaga tehtud tee maitsest, mida praegu joon. Et siis ikka on oluline, millises kannus vett keeta, nagu teegurud väidavad, see pole pelk tseremoonitsemine. Aga võib-olla oli asi hoopis vees.
    Parim kohv, mida olen elus joonud, oli pätikohv. Mingi Rootsist toodud kohv, mida eelmise sajandi üheksakümnendatel jõin. (Olen hiljem ka kohvi saanud, nii et… )

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: