Esileht > Uncategorized > Maraton Eesti Vabariik 100

Maraton Eesti Vabariik 100

Ma pean selle postituse vist kohe ära kirjutama, muidu tuleb pärast äkki liiga positiivne postitus (sest kõik halb ununeb, eksole) ja siis jääb mulje, nagu oleks tegemist mingi toreda üritusega olnud või midagi.

Tähendab, üritusel endal ei olnud viga midagi. Kahe Silla Klubi korraldab minu klassivend Vahuri eestvedamisel väga häid jooksuvõistlusi, ausõna. Korraldus on nende poolt absoluutselt alati viis pluss. Selle suhtes mul pretensioone ei ole. Lisaks, juba üritus ise – tavapäraselt Võidupüha Maratoni nime kandev võistlus sai selleks aastaks auväärse nimetuse Maraton Eesti Vabariik 100. Tutvustav tekst veebilehelt 2silda.ee:

Maraton Eesti Vabariik 100 on 22. juunil 2018 Pärnumaal toimuva Võidupüha maratoni erisündmus, mis tähistab riigi juubelit erilisel-sportlikul moel. Pärnumaa Võidupüha maraton kannab endas oma erilist „lugu“ – Pärnumaal on tugevad seosed Eesti iseseisvuse saavutamise tähenduses. Nii ütleb ka maratoni tunnuslause „Tuli tuleb juurte juurest“. Eesti vanim asulakoht on leitud maratonidistantsile jäävast Pulli külast ning „Manifest Eestimaa Rahvastele“ loeti ette just Pärnus Endla teatri rõdult.

Et igal aastal Võidupüha paraadil presidendi süüdatav võidutuli saab oma jõu päev varem Tori Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus läidetavast mälestustulest, mille maratoonarid seejärel Pärnu toovad, on spordisündmusel kanda ka eriline, rituaalne roll.

Seega on Maraton Eesti Vabariik 100 nime all toimuv erisündmus väärikas kingitus spordirahvale ja sünnimaale. Osaleja jaoks on see kordumatu „üks-ja-ainus-kord“ toimuv sündmus, mis võimaldab tähistada tähtsat sünnipäeva jooksurajal sõprade ja tuttavatega kõrvuti pingutades.

Sini-must-valge maratoni distants viib osaleja mööda olulistest ajaloomälestistest ning tutvustab Pärnumaa kaunist loodust. Pulli küla, Reiu muinasasula leiukoht, Reiu-Raeküla luitemännik, pilkupüüdev Jaansoni kallasrada, Tallinna Väravad, Vallikäär, Pärnu rand – ja need on vaid mõned orientiirid, mis muudavad maratonikogemuse omalaadseks. Lisaks maratonile on kavas poolmaraton, virtuaaljooks “e-maraton EV100” ning lastejooksud. Kõiki maratonil ja poolmaratonil osalejaid ootab rajal ja selle ääres palju sini-must-valget ning finišis väärika ja temaatilise medaliga vastuvõtt iseseisvuse väljakuulutamise mälestusmärgi juures Pärnu Rüütli platsil.

Küll aga oli mu täna joostud poolmaraton selline rist ja viletsus, et tule issand ise appi noh. Ja kõige pullim on see, et ma isegi ei tea, keda süüdistada! See on alati hull lugu, kui süüdlast ei leia.

Eellugu sellele võistlusele on see, et millegipärast tabas mind kaks päeva enne võistlust totaalne tahtmatus ja mul polnud vähimatki soovi minna kuhugi mingit poolmaratoni jooksma. Ma lihtsalt ei tahtnud! Mul pole iialgi varem mingi võistluse suhtes sellist lausvastumeelsust olnud, ja ma ei tea siiani, millest see tuli. Ma ei tundnud end valmis olevat. Mul hakkasid kaks päeva enne valutama selg, vasak puus (eelmise suve vigastus, mis siiani endast mitte mingit märku pole andnud), hüppeliigesed ja ma ei tea, mis kohad veel. Ma olin valmis suvalisel hetkel nutma puhkema, sest ma TÕESTI ei tahtnud minna. Ja siis, kui ma täna hommikul ärkasin selle peale, et tuul tahtis maja ümber puhuda…

Ühesõnaga Eesti Vabariik 100 nime kandva maratoni korraldustiim sai suurepäraselt hakkama küll kõige muuga, aga ilma tellimus oli neil väheke nihu läinud. Terve päev puhus tuul kiirusega 40-42 km/h. Muus osas oli ilm isegi ideaalilähedane, 15 soojakraadi ja vihma ka nagu eriti ei sadanud (spoiler alert, poolmaratoni distantsi ajal ei sadanud piiskagi), aga see tuul… see tuul!

Sisendasin endale, et eelnevalt valitsenud kuumus ja lauspäike oleks kordades hullem variant ja toppisin endale ikkagi pealelõunal riided selga ja lasin end poolmaratoni starti Reiu Puhkekülas sõidutada. Külm oli. Tuuline oli. Vihma tibas. Kas ma juba ütlesin, et külm oli? Võistluskeskuses tuli juba isegi natuke positiivsem tunne sisse kogu selle melu sees, tervitasin tuttavaid ja oligi aeg starti minna.

Ja sealt mu kannatuste rada algas 🙂 Tähendab, ma teadsin, et esimesed peaaegu kuus kilomeetrit on Reiu-Raeküla metsas ja edasi mingi pagana raudteetammi kõrval, aga ma nagu reaalselt ei kujutanud ette, mida see tegelikult tähendab. Kui ma ükskord asfaldile sain, siis olid mu jalad reaalselt surnud. Kutud. Valusad. Ja suurem osa oli alles ees! Ühtlasi teatas mu alaselg mulle umbes viiendal kilomeetril, et tema nüüd murdub kohe pooleks. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma pole mitte kunagi üldse oma terves elus veel NII läbi olnud nii lühikese maa peale. Ahjaa, kõige lõbusam osa tervest jooksust – mul hakkas kohe stardis pistma ja see ei jäänud järgi kuni lõpuni. Joosta 21 kilomeetrit nii, et keegi keerab kogu aeg su parema külje sees teravat nuga… puhas rõõm. Not. Ühesõnaga minu lootus, et asfaldile saades läheb lihtsamaks, suri suht Papiniidu silla all ehk umbes üheksandal kilomeetril. Edasi läks ainult veel raskemaks. Miks? Sest see 40 km/h tuul, mis esimestel metsakilomeetritel tunda ei andnud (sest, mets) puhus edaspidi kogu aeg ainult vastu. Vahepeal külje pealt, aga suht ikka vastu.

Esimesed kõnnipausid tekkisid kümnenda kilomeetri paiku. Ma lihtsalt ei jaksanud, mul oli nii valus. Ribide all oli valus, puusades oli valus, pöiad olid valusad. Kõikide valude kogumina vist olidki puusad kõige hullemad. Pistmise tõttu oli hingamine ka korralikult häiritud ja kas ma seda vastutuult ikka mainisin?

Kõnni ja jooksu seguga läksin muudkui edasi, ja kui ma jõudsin omadega mere äärde, siis sain teada, et see tuul on seal VEEL tugevam. Sain teada ka, et kui see puhub küljelt, siis see lükkab mu tee teise serva. Nagu, lihtsalt. Vähe sellest, et mul oli valus ja raske, ma ei suutnud tee pealgi püsida. Rannaparki jõudes võtsin ka kõrvaklapid ära, sest ma ei tahtnud enam muusikat kuulata. Sellist asja polnud minuga varem juhtunud. Mul muidugi polnud varem ähvardanud ka jalad otsast murduda, nii et igasugu huvitavaid esmakordseid juhtumisi.

Kui lõpuni oli jäänud viis kilomeetrit, siis see mind veel väga ei rõõmustanud. Küll aga hakkas mind rõõmustama see, kui rannapromenaadilt sai teha tagasipöörde ja siis oli lõpuni veel umbes kolm kilomeetrit. Samuti tuli tee teisel poolel inimesi vastu ja oh imet, ma polnudki viimane. Ma reaalselt vahepeal arvasin, et olen, sest ma olin ikka väga üksi seal tuule pillutada. Eks ma muidugi arvasin seda ka, et kolm kilomeetrit jaksan sörgisammuga lõpuni minna küll, aga tutkit vasja. Ei jaksanud. Oh, ja siis muidugi see ka veel, et ma oleks äärepealt Ammende Villa ees nutma hakanud. Okei, NII õudne ei olnud, et nutma oleks pidanud. Tegelt ka ei olnud. Aga mul on nutmine enamvähem automaatreaktsioon igasugu pingeolukordadele ja ma võibolla olin selleks hetkeks juba piisavalt kaua pinges olnud. Sest teate mis? Tuul ei tapnud enam.

Ja siis olidki juba Tallinna Väravad ja juba sai Rüütli tänava otsast sisse ja oli vaja minna veel üks pikk finishisirge, kus kõigele vaatamata isegi üsna kiire jooksusammu veel sisse sai, ja siis saigi juba vastvalminud Rüütli platsi kõrval finisheerida, medali kaela ja kujutage ette, isegi võidutuli ei olnud veel ära läinud! Vanemad olid finishikoridori ääres ergutamas ja nii hämmastav kui see ka pole, siis sinimustvalgete lippude rägastikus finisheerimine mind enam nutma ei ajanudki. Aga issand, mu jalad olid nii valusad.

Kooserdasin natuke veel platsil ringi, võtsin õlut (sest ma peaks peast puhta loll olema, kui ma tasuta õllest ära ütleks, olgugi see alkoholivaba) ja veel mingit söögikraami ja siis saigi koju minna. Kõikidele lõpetajatele oli muidu võimalus võtta ka paberdiplom (paberdiplom!), aga selle järgi oli nii pikk järjekord, et ma poleks paremagi tahtmise juures jaksanud seda seista. Nii et diplomit mul pole.

Ajaks 02:32:26. Ei olnud kõige viimane, ei olnud naiste arvestuses kõige viimane, ei olnud isegi vanuseklassis kõige viimane. Muu nagu pole oluline 🙂

Lõppkokkuvõttes hea, et tehtud sai. Niipalju oli kasu, et nüüd ma tean, mis kohad kõige nõrgemad on (puusad, gluteus medius, pöiad ka) ja saab hakata neid tugevdama. Eelmise aasta puusavigastus siiski taas välja ei löönud ja peale väsimusvalu pole mu jalgadel häda midagi. Hämmastaval kombel ei tundnud ma mitte ainsatki korda, et mul põlved valusad või tundlikud oleks (mul on põlved muidu üks õrn koht), võibolla olid muud hädad lihtsalt suuremad, ma ei tea. Kui ma nüüd kuidagi saaks teada, miks mul ometi võistlustel alati niimoodi pistma hakkab ja mis ma selle vastu teha saaksin, siis oleks juba päris hea.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: