Esileht > Uncategorized > Trenninädal 09.07 – 15.07

Trenninädal 09.07 – 15.07

Ma keeldun tegemast mingit countdowni maratonini, sest see on nii hirmus. Kuigi, kui kedagi väga huvitab, siis 9 nädalat.

Esmaspäev, 09.07
Trennivaba päev, suhteliselt. Tegin kodus mingisuguseid loodetavasti stabiliseerivaid ja tugevdavaid harjutusi, venitasin, rullisin. Mitte ülearu hoolsalt, aga midagigi. On väga… humbling (ma ei oska seda sõna kuidagi eesti keelde tõlkida), kui sa ühe poole aastast teed jõutõmmet oma keharaskus + 15 kilo kangil ja siis teise poole teed mingeid jalatõsteid ja asju. Sellepärast ma üldkokkuvõttes kõiges nii vilets olengi, et ma ei suuda otsustada, kas ma tahan olla jõutõstja või pikamaajooksja.

Teisipäev, 10.07
Plaanis oli jooks 30 minutit. Noo… 20 sellest sain tehtud. Tegin jälle töö juures Clark Kenti (ehk siis vahetasin WC kabiinis tsiviilriided jooksuriiete vastu, mul mujal kuskil seal riideid vahetada pole) ja ei hakanud isegi autoga kuskile sõitma, läksin niisama lennujaama teele, seal uued kergliiklusteed ja uued seninägematud tänavad ja puha… no müristas jah, aga sportlane minus on väga #pohhyolo suhtumisega, et mis see väike vihm ikka teeb. Ei no väike ei olekski midagi teinud, aga väikesest vihmast oli asi kaugel. Ütleme kahe minuti jooksul hakkasid piisad langema ja see kõik saavutas väga kiiresti Ööjooks 2017 taseme, ehk siis metsik paduvihm (koos tänavatel vulisevate kelmikate jõekestega) ja nagu suht peakohal olev äike. Et asi liiga leebeks ei jääks, tuli mehiselt rahet ka. Jesus take the wheel. Jooks jäigi 20-minutiliseks peamiselt seetõttu, et see rahe oli ikka ausalt öeldes sitaks valus, noh. Ja ega ma ikka veits kardan äikest ka. Positiivse poole pealt oli jooksutempo päris korralik 😀 Kokku siis 21 minutit, 3,31 kilomeetrit, keskmine tempo 06:35 (maksimum lausa 05:39) ja keskmine pulss 146. Kui tiba ekstreemsed ilmaolud välja arvata, siis tegelikult oli väga hea joosta, sest kõik teavad, et vihmaga on mõnus minek. Eriti humoorikas oli muidugi see, kuidas ma koju sõites pidin tõdema, et alates Papiniidust polnud piiskagi sadanud ja koju jõudes nägi see asi umbes niimoodi välja, nagu ma oleks lihtsalt heast peast kõige riietega Sauga jõkke hüpanud… ei, ma lihtsalt otsustasin hakata tegelema triatloniga ja aja kokkuhoiu mõttes ühildasin jooksu ja ujumise…

Kolmapäev, 11.07
Läksin jõusaali. Seal tegin muuhulgas üle väga, väga pika aja kangiga kükke. Tühja kangiga. Mis kaalub kõigest 20 kilo. Tõsine trennimotivatsioon, ma lihtsalt ei või noh.

Neljapäev, 12.07
Jooks, 60 minutit. Taaskord panin kõigega nii puusse, kui üldse annab. Esiteks taas ilmafaktor – õues oli mingi tagasihoidlikud 27 kraadi sooja. Teiseks olin otsustanud minna jooksma Raeküla metsa. Nii lolli otsust pole ammu enam teinud, sest ma ei tulnud ju selle peale, et mu eelmise päeva jõusaaliavantüüridest valusaks jäänud jalad ei tule puhtfüüsiliselt toime liivaküngaste otsas jooksmisega. Ma olen seal metsas nüüdseks jooksmas käinud kogu elu jooksul ma arvan mingi kuus-seitse korda ja ma mäletan ainult üht korda, kus ma seda metsa kogu hingest ei vihanud. Ma ei tea, miks ma sinna ikka minna üritan. Ma loodan küll, et ma enam seda viga ei tee. Aga iseennast tundes ma selles nii kindel ei oleks. Sellegipoolest oli väga rõve. Kuskil maanteel lauspäikese käes oleks vist ka vähem rõve olnud.

Reede, 13.07
Tantsuproov, peaaegu-mingi-tund-aega. Mul ei olnud selle lõpuks riietel ainsatki kuiva kohta, üks väga higine värk.

Laupäev, 14.07
Trennivaba, käisin kõigepealt Lõunakeskuses, siis käisin ERMis, siis käisin Tagurpidi Majas (millest ma postitasin Instagrami pildi peene Stranger Things teemalise naljaga, aga enamus inimesi vist ei saa sellest aru, et mis upside down ja mis demogorgon… ). ERM oli tore. Ma nägin sellest ma arvan et 30%, nii et karta on, et ma pean sinna veel minema. Negatiivse poole pealt jäin ilma Pärnus valitsenud väga huvitavast suveilmast. Muidugi oli see nali, mu äikesetormi-, paduvihma- ja rahekvoot on selleks nädalaks juba teisipäevast saati täis.

Pühapäev, 15.07
Juhtus selline asi, mille kohta ma täiesti siiralt ja ausalt arvasin, et seda ei juhtu mitte kunagi. Aga elu on täis üllatusi. Nimelt lubas ilmateade taas sellised tagasihoidlikud 29 kraadi sooja, aga mul oli vaja minna ja 3 tundi joosta. Raske südamega panin endale pühapäeva hommikuks kell 7 äratuse, et teha juba ette õõvatekitav asi nimega hommikujooks… Tegelikkuses ma muidugi ärkasin juba kella poole seitsme paiku ja jooksma sain veidi enne poolt kaheksat. Mitte miski ei muuda tõsiasja, et ma koperdan hommikuti kohutavalt kaua, enne kui üleüldse midagi toimuma hakkab. Jõin kohvi ja sõin banaani ja maapähklivõiga saia ja no lõpuks sain jooksma ka. Väga suure üllatusena pidin nentima fakti, et oodatud jubeduse asemel oli ülimalt mõnus hoopis. Esimesed kaks tundi olid vähemalt väga mõnusad. Kolmas tund oli juba siuke, et kole palav oli ja jalad olid kole valusad, aga no joostud see sai. Kokku täpselt 23 kilomeetrit, 2 tundi ja 56 minutit. Jooksin kodust Papiniidu sillani, kust ma siis ümber K-Rauta ja Espaki ümber pöörasin ja tagasi tulin. Keskmine tempo 07:39 ja keskmine pulss 157. Pool üksteist olin kodus nigu muiste, ma tavaliselt alles sellise ajaga jooksma lähengi. Pool päeva nagu maast leitud. Käisin pealelõunal veel jões ujumas ja puha. Poleks iial uskunud, et hommikul vara jooksmine võibki päriselt mõnus olla.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: