Seiklusrikas merereis

Kuna E. abikaasal kukkus (või on selle postituse kirjutamise ajal vist kohe kukkumas) selline natuke ümmargune vanusenumber, siis oli põhjust seda natukene tähistada. Ma neid numbreid välja tooma ei hakkaks, aeg on juba sealmaal. 100 veel ei olnud igatahes. Hea seegi.

Tähistada sai veidi ebatavalises vormis ehk siis vee peal. Pealkiri on natukene eksitav, sest merel me ei sõitnud, Pärnu jõel hoopis, aga oligi palju huvitavam. Merel pole ju midagi vaadata, kui just mööda kallast ei sõida, kaua sa seda vett ja horisonti ikka vahid – alguses on muidugi äge, aga see uudsus kaob kiirelt. Jõel seevastu on nii huvitav, et ei tea, kuhupoole ära vahtida. Tead ju põhimõtteliselt küll, mis asjad jõe ääres asuvad, aga jõe poolt neid naljalt ei näe. Väga huvitav on. Minule üllatuseks on Pärnu jões väga palju ujumiskohti, ma tõesti täiesti siiralt ei teadnud, et neid nii palju on. Kui see kellelegi veider tundub, siis mul on enda kaitseks öelda vaid seda, et Pärnu jõe kallas pole praktiliselt mitte kuskil lage, vaid metsane ja need ujumiskohad tänavatele ei paista. Üldse on Pärnu jõgi täiesti Pärnu linna piirides väga mitmekesine, sest kallast on nii kõrkjatesse kasvanud luha moodi kui udupeenete villade muruplatside kujul ja õnneks ka minu absoluutselt lemmikut jõekallast – kõrget, suurte kuuskede ja kõrge metsaga liivakallast. See meenutab mulle Röövlitütar Ronjat 😀

Kuna käisime sõitmas õhtusel ajal, siis viidi meid ka muuli vahele päikeseloojangut nautima. See oli ikka väga ilus 🙂

Loojang, muul, puu ja lehmad (keda pole näha).

Liigirikkus Pärnu jõel pühapäeva õhtul on muljetavaldav – kaatrid, kalapaadid, jaht, lootsikaater, kaubalaev, lennuk (see küll taevas, aga sellegipoolest)… äkki oli midagi veel? Küll oleks tore, kui ma saaks hiilata oma sõnavaraga ja öelda, et kakuam kuulus ka sinna hulka, aga ma guugeldasin praegu, milline kakuam välja näeb ja sellist nagu ei olnud. Kui ma oma praegusesse töökohta tööle tulin, siis hakkasin ma mööda käima Kakuami tänavast ja ma täiesti siiralt mõtlesin, et see on mingi väljamõeldud tänavanimi, sest ma polnud kunagi varem oma elus sellist sõna kuulnud. Minu suguvõsas pole iialgi ainsatki kalameest olnud, noh. Ma ei tea sellistest asjadest midagi.

Põnevaid momente muidugi tekkis siis, kui merelt tulev lootsikaater (krt, ma pidin jälle guugeldama, et loots on spetsialisti ehk kapteni ametinimetus ja mitte see kaater, millega ta sõidab) tekitas nii hea laine, et kõik kiljusid ja mina, kes ma seisin parasjagu kitsukeses praos reelingu ja kaptenisilla (ausalt, ma ei viitsi enam guugeldada, andke andeks, kui mu merendusterminid valed on) vahel, pidin pikali kukkuma. Aga õnneks läks, ehkki jook loksus klaasist välja 😀 Siis läks natukene aega mööda ja sadamast väljus kaubalaev. Kõik olid elevil, et nooh, kas saab kordusetendust. Ei saanud, sest sealt ei tulnud mingit lainet. Pettumus missugune. Võibolla neil inimestel, kes kõikumist ei armasta, ei olnudki pettumust. Inimene on ikka huvitav asi küll – ma ei saa üle suvalise silla minna ilma, et mul poole peal jalad alt ei kaoks, aga näe, laev kõigub, jube äge…

Pärnu kesklinna sild. Autoga võin vabalt üle sõita, jala parem ei läheks 😀

Nii et kui teil Pärnus enam maa peal midagi teha ei ole, minge jõele laevaga sõitma. Väga lahe on.

k.