Esileht > Uncategorized > Tallinna Maraton 2018 – minu esimene 42,195 kilomeetrit

Tallinna Maraton 2018 – minu esimene 42,195 kilomeetrit

september 10, 2018 Lisa kommentaar Go to comments

Ma saan aru, et minult praegu pikisilmi oodatakse seda postitust, kuidas ma jooksin oma elu esimese maratoni 🙂 Eks ma siis pean kirjutama, kuigi ma ausalt öeldes nagu ei oska ikka veel sellest midagi arvata, sest mulle vist pole see veel päris hästi kohale jõudnud… Või ma ei tea, ma vist ootasin mingeid suuremaid emotsioone või midagi?

Tallinnasse läksin laupäeva pealelõunal. Jalutasin bussijaamast Vabaduse väljakule ja jõudsin sinna umbes siis, kui 10 kilomeetri käijate start just minemas oli. See rahvamass oli ikka ebareaalne! 10K osalejaid oli vist mingi 10K ja pealegi (ehk siis üle 10 000 inimese…) Võtsin välja oma stardimaterjalid, uitasin natuke expol ringi, üritasin aru saada, kus pagana kohas kõik asjad sel aastal asuvad ja siis juba oligi 10 kilomeetri kiiremate finish. Rahvast oli megapalju, aga see oli ainult tore. Eriti kuna oli lootus, et pühapäeva hommikul maratoni stardi ajaks sellist massi kohale ei tule.

img_1137

Ööbisin õe juures, kes oli parim toetustiim ever. Tegi mulle süüa ja tõusis minu pärast pühapäeva hommikul õudvara üles, et mulle putru teha ja mind kallistusega teele saata. Laupäeva õhtul saime veel täiesti eksprompt ja etteplaneerimata sugulaste juurde külla minna, mis oli ka tore, ma polnud seal kohutavalt ammu käinud ja toredate inimestega lobiseda oli mõnus. Mul olid närvid täiesti kapi otsas küll, aga niisama kodus diivani peal vedeledes oleks ilmselt palju hullem praadida olnud.

Magama läksin kuskil poole üheteist paiku, voodi oli mõnus ja eneselegi üllatuseks magasin isegi täiesti rahulikult. Ega ikka iga päev ka koduses helistuudios magada ei saa. 😀

Hommik oli ootuspärane – äratus kell 6.30, puder ja kohv, riided selga, number külge, määrisin end vaseliiniga igast otsast kokku (ma ei saa, see vaseliini teema on lihtsalt nii kummastav, aga no mida sa teed?) ja bussi peale. Õhtusest paanikast oli järel vaid ootusärevus ja põnevus.

Vabaduse väljakul olin umbes kella 8 paiku kohal, nii et uitasin seal natuke aega niisama, käisin vetsus, võtsin pika dressi pealt ära, määrisin VEEL vaseliini, andsin koti pakihoidu, võimlesin, kobisin stardikoridori. Viie tunni grupp oli minust paar stardigruppi ehk tükk maad tagapool.

img_1139

Maratoonareid oli stardis üle 2000, mis tähendas, et stardipakust ülesaamiseks läks ikka kohe mitu minutit. Õnneks rada läks kohe laialt Pärnu maanteelt allamäge, nii et mingeid troppe kuhugi ei tekkinud. Sellest mäest alla, kust eelmistel aastatel üles on tulnud joosta.

Esimesed kilomeetrid olid vaimselt rasked. Paanika oli endiselt kergelt sees, sest et nagu… 42 kilomeetrit? Geelivöö kippus särki üles rullima ja pidin seda esimestel kilomeetritel mitu korda kohendama. Muud midagi häda polnud, lihtsalt… hirmus natuke. Minust läksid peagi mööda nii 4:30 tempogrupp, kus tuvastasin Kristeli selja ja 4:45 tempogrupp, kus oli ka juba kevadel Rannametsa jooksul kohatud blogilugeja Gerli, kellega paar sõna vahetasime. 5:00 gruppi ikka ei kuskil. No ma ei hakanud selja taha ka vaatama, las nad siis olla. Hoidsin pulsi 160 kandis ja tempo 06:50 lähedal, need mõlemad sobisid. Ega ma tempot niiväga ei vaadanudki, pulssi ikka aeg-ajalt jälgisin, et see üle 160 väga ei läheks.

Esimesed 10 kilomeetrit olid üsna sündmustevaesed. Rada viis lennusamadast mööda, läbi Kalamaja ja Telliskivist ning Balti Jaamast mööda Pelgulinna. Esimeses kahes joogipunktis ei olnud mulle üllatuslikult WC putkasid, aga ma oleks seda teenust hea meelega kasutanud. Tegin siis kiire peatuse raja ääres asunud Ristikheina kohvikus 😀 Tagasi rajale suundunult nägin eespool õhupalle, mis tähendas, et 10 kilomeetrit pärast starti oli viie tunni grupp mu lõpuks ka kätte saanud. Püüdma ma neid küll ei hakanud, sest ma ausõna ei viitsinud mingeid kiiremaid liigutusi teha ja nii ma siis jälle ei saanud grupis joosta.

Rada viis Pelguranda ning sealt läbi mingi pargi Paldiski maanteele. Mu ees jooksis punt Lõuna-Aafrika vabariigi kodanikke oma lipuvärvides, ühel mehel ka lipp õlgadel ja neile elati tee äärest häälekalt kaasa. Neil endal oli ka päris lõbus, nagu kuulda võis. Mul oli ka päris chill juba hakanud. Paldiski maanteelt edasi tuli Vabaõhumuuseum. Minu elu esimene Vabaõhumuuseumi külastus, muide. 😀 Ega ma rõõmus ei olnud, kui seda kruusateed nägin, sest mul on juunikuisest Võidupüha Maratoni poolikust ikka korralik hingeline trauma, aga õnneks see tee oli päris kõva ja võrdlemisi sile. Ainult et kestis kohutavalt kaua – ikka päris mitu kilomeetrit, mulle tundus. Tee lookles ja eespool ei näinud enam ei lõuna-aafriklasi ega viie tunni grupi õhupalle ja… veidi nüri rajaosa oli. Mul oli hea meel, kui sealt jälle välja ja asfaldile sai. Ainult et veidi aja pärast oli siis tulemas see laudtee, mida ma juba eelmise aasta poolmaratonist teadsin ja ega see ka mõnus ei ole. Õhupallid olid taas silmapiirile tagasi imbunud, eespool jooksis üks mees, Taani lipp pikkupidi õlgadele keebiks seatud ja nägi seega välja nagu ristirüütel 🙂

Stroomi ranna juures äkitselt liitusid rajaga poolmaratoni omad. Rahvast sai korraga kole palju ja rannapargis tuli joosta mitu korda edasi-tagasi… ka veits nüri. Geelipunktis olid geelid otsas (!!!) ja ma olin ise oma vööst ühe soolaga geeli ära kaotanud. Õnneks sain ühelt pargipingilt ühe Enerviti geeli, mille keegi oli sinna ilmselt ära visanud. Kinnine pakk, ma ikka mitu korda kontrollisin 😀

25 kilomeetrit sai täis ja edasi algas tundmatus. Minu pikimaks trenniks oligi 25 kilomeetrit jäänud. Mis seal’s ikka. Olin enda peas teinud plaani, et püüan vähemalt 30 kilomeetrit jooksusammul vastu pidada ja edasi teen näiteks 5+5 minutit intervallidega kõndi ja jooksu vaheldumisi. Jalgadega oli siiani olukord OK, suurt väsimust ei olnud, pulss püsis endiselt alla 160, tempo oli veits üle 07:00 läinud. Siis aga hakkas maratoni kõige raskem osa… mida ma ei osanud kuidagi oodata 😀 Ühel hetkel kuulsin eespoolt mingit nõmedat muusikat, mis nagu tundus jooksjatega kaasa liikuvat. Tükk aega, ikka nagu kostab ja üldse ei lähe ära ja… selgus, et tegemist ühe ratastoolis osalejaga, kellel oli tooli taha kinnitatud mehiselt suur kõlar ja sealt kostis siis selline klassikaline 80-date itaalia estraad. Nagu päriselt. See ei ole kindlasti selline muusika, mida ma tahaks maratoni teises pooles kuulda. Ega üleüldse mitte üheski teises situatsioonis terves elus, onju. No aga vot seda muusikat ma kuulsin järgnevad pool tundi seal Kopli vahel. Jeesus, kui tige ma olin.  Kogu jooksuplaan muutus hoobilt selliseks, et ma sellele vanale liiga lähedale ei satuks, sest see muusika oli väga halb, aga see-eest väga vali. (Vili oli hõre, aga see-eest väga madal…) Olukorra lahendas lõpuks rajaskeem, mis suunas poolmaratoni osalejad paremale ja maratoonarid Paljassaarde. Siis see vana lõpuks mu kuuldeulatusest ka kadus. Mul oli selleks ajaks 32 kilomeetrit täis ja kuna lõpuni oli jäänud vaid 10 kilti, hakkasin oma kõnnipause tegema. Jooksusamm oli selleks ajaks ikka üsna maratoonari oma juba. Kange.

Capture

Paljassaare poolsaare lõik oli edasi-tagasi, hiljem selgus, et rämedalt pikk ja väga elamustevaene. Poleks teisel pool teed kogu aeg inimesi vastu tulnud, oleks võinud sinna igavusest surra. Mul oli selleks ajaks juba maratoni tunne peal küll – magusatest geelidest eluks ajaks kopp ees, jalg kange ja tee ääres polnud ergutamas mitte kedagi. See ütlus, et maraton algab 30. kilomeetril, vastab tõele küll – selleks ajaks rühid lihtsalt juba hambad ristis edasi, et lõpuks ometi finishisse jõuda. Mul muidugi 32. kilomeetril laksas korraga pähe, et oh shit, ma vist teengi selle ära? Veits uskumatu, kas pole. Niisiis, inimesed tulevad vastu, oh näe, 4:30 tempomeister ka. Hakkasin pilguga Kristelit otsima ja varsti ta tuligi, hõikasin kõva häälega ja lõime raja servas üksteisele plaksu. Või noh, peaaegu, napikalt oleks mööda löönud 😀 See andis tükiks ajaks kohe jälle head meelt, ausõna.

Teine head meelt tegev asi oli see, et poolsaare otsast tagasi tulles tuli ikka veel inimesi vastu, muuhulgas ka Taani lipuga ristirüütel ja punt Lõuna-Aafrika Vabariigi kodanikke. Millal ma neist möödusin ja kuidas nad minust nii tahapoole jäid?

37 kilomeetrit. Ainult viis on lõpuni! Ma olin arvanud, et maratoni lõpp saab palju raskem olema, aga tegelikult ei olnudki. Muidugi mu jalad olid valusad ja kanged, aga ma olin oodanud palju hullemat. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi, pulss ei olnud sugugi liiga kõrge, võhma oleks jätkunud vist maailma lõpuni. Mitte kuskilt ei hõõrunud, mitte ükski vigastus ei andnud kuskilt otsast tunda, enesetunne oli endiselt palju parem kui näiteks juba paljumainitud Võidupüha Maratoni poolikul… ja mis see viis kilomeetrit siis minna pole?

Balti jaama tagune kihas juba rahvast ja mida linna poole, seda rahvarohkemaks ainult läks. Seda teed pidi olime hommikul juba läinud. Mere puiestee, inimesed ergutavad… enam ikka ei kõnni ju. Finish oli sedakorda toodud vanalinna, mööda Viru tänavat üles, Olde Hansast mööda ja Harju tänavale. Et kui eelnevatel aastatel on finishiks tõus, siis seekord oli finishiks tõus munakividel. Thanks, Tallinna Maraton! 😀

Finishikoridoris nagu ikka, imeline spurdihoog ja läbi see oligi. Ajaks 05:11:12. Medal kaela, veepudelid, kohuke… Õde jõudis esimesena kohale ja siis juhtus see, mida ma kogu aeg meeleheitlikult olin lootnud, et EI juhtu, ehk siis ma hakkasin pisardama 😀 Kallistasime ja siis tulid vanemad ja lõpuks ma pidin neile ütlema, et kuulge, lõpetage see kallistamine ükskord ometi ära, muidu ma hakkan päriselt nutma. 😀

Tore oleks muidugi öelda, et ülekeevad emotsioonid ja muu säärane, aga tegelikult ei olnud. Pingelangus, muidugi, ja kergendustunne, et enam jooksma ei pea. Tõsiasi, et ma nagu vist tegelikult ka läbisin täispika jooksumaratoni, hakkas kohale jõudma umbes poole tunni pärast.

IMG_2807

Lõppkokkuvõtteks? Ma ootasin palju, palju hullemat. Mul ei olnud kuskilt üle mõistuse valus, mul ei hakanud mitte midagi mitte kuskilt hõõruma, ma ei tundnud hetkekski, et ma enam ei suuda või ei jaksa. Ei ühtegi halba mõtet ega allaandmistunnet. Muidugi ma teadsin ette, et alates 30. kilomeetrist hakkan kõndima, reaalselt jooksin järjest isegi 32 kilomeetrit, aga kõndima hakkamise plaan oli mul algusest peale olemas. Võibolla kellegi jaoks on see juba eos allaandmine, aga ma ei saa öelda, et see mulle väga korda läheks. Ainsa negatiivse aspektina esines see, et kuskil 30. kilomeetri paiku hakkasid geelid mulle hullult vastu ja teeninduspunktides oli apelsin üldjuhul otsas. Leib ja sool olid see-eest sajandi maitseelamus 😀 Mingil hetkel hakkas kergelt sees keerama niikuinii ja seetõttu tegin igaks juhuks mõne kõndimispausi pikemalt, sest Paljassaares raja ääres üks naine juba oksendas ja ma ei tahtnud eriti sama saatust kogeda. Geele võtsin kokku üldse 5 tk (kaks SiS tavalist, ühe SiS soolaga, ühe Enerviti ja ühe SiS kofeiiniga, millest ma enamuse küll juba minema viskasin). Igas joogipunktis jõin vett, nendes joogipunktides, kus geele ei võtnud, jõin spordijooki.

Rajakorraldus oli nii ja naa. Midagi otseselt katki ju ei olnud, kuigi viimastes teeninduspunktides asjade lõppemine tundus nagu veits veider. Eriti see, et esimeses geelipunktis olid geelid lihtsalt otsas. Kahtlustan poolmaratoni omasid, sest teises punktis, mis pooliku rajaga ei kattunud, oli geele kõriauguni (mitte et ma neid siis enam tahtnud oleks, aga nii põhimõtteliselt). Kilomeetritähiseid oli VÄGA vähe, mis oli veider. Paljassaares hõikusid mitu vanema generatsiooni esindajat küsimusi, kui palju veel lõpuni on. Rada aga laias laastus oli OK, Stroomi ranna edasi-tagasi sõelumine vast oleks võinud olemata olla. Ilm oli lihtsalt imeline, alla 20 kraadi, pilves, ilma erilise tuuleta. Minul palav ei hakanud, aga ma jooksen teadupärast väga aeglaselt ka.

Nii et great success. Kas järgmisel aastal kordamisele? Ei, sest mul on järgmiseks aastaks hoopis teised plaanid. Aga põhimõtteliselt ei ole maraton mitte midagi üleinimlikku ega mõistusevastast 🙂 Ise jäin mõistagi rahule, eelkõige sellega, et emotsioon püsis kogu jooksu kestel hea ja kuna mu eesmärk oli esimene maraton maksimaalselt mõnusalt lõpetada, siis sellega tulin toime.

img_1144

Tallinna Maraton 2018 numbrites:

Ametlik distants: 42,2 km
Distants minu kella järgi: 42,53 km
Brutoaeg: 05:11:12
Netoaeg: 05:09:44
Keskmine tempo: 07:17
Max tempo: 05:33
Keskmine pulss: 151
Max pulss: ei tea, kell peksis vahepeal segast, 219 see kindlasti ei saanud olla
Splitid:
Capture2

Nii et tehtud see mu EV100 suurprojekt ongi. Hea meel on, eelkõige sellest, et enam ei pea nii palju jooksma 😛

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Krõõt
    september 10, 2018, 8:25 p.l.

    Ma ikka kõva häälega naersin siin selle itaalia estraadionu lõigu peale. 😀 Aga palju õnne eduka esimese maratoni puhul! Ma kusjuures ütleks ka, et ehkki vahepeal ma täiega surin, oli see siiski palju positiivsema emotsiooniga jooks, kui Võidupüha poolik selle tormiga välja kukkus tänavu.

    • Klari
      september 10, 2018, 8:33 p.l.

      See estraadionu seik on praegu mulle endale ka naljakas, sest selliseid asju juhtub jumala eest ainult minuga… ilma võibolla olekski liiga tavaline kogemus olnud 😀

      • Krõõt
        september 10, 2018, 8:37 p.l.

        See on tegelikult päris õudne, kui vaimselt tekib juba väsimus ja siis hakkab kuskilt mingit väsitavat läbureostust peale tulema. Ma seal Stromka pargis läksin Ironmani telgi peale ikka päris närvi kohe. Akki seal vahepeal oli parem muusika, aga tol hetkel oleks tahtnud sealt lihtsalt karjudes kaugusesse joosta, mitte 3x mööda tiirutada. 😀 Kujutan nüüd ette, et see kõlariga mu ees oleks liikunud hoopis… Brr.

      • Klari
        september 10, 2018, 8:40 p.l.

        Ma niigi jälestan igas muus olukorras ka, kui ma pean kuulma mingit sellist muusikat, mida ma hetkel ei taha kuulda. Aga vot Ironmani telgi muusikavalikut ma ei mäleta. Kõva tümm oli küll, aga misasi täpselt, ei tea. See-eest oli rajal mitu telki, kus raskemat sorti rocki mängiti – Metallicat ja Iron Maidenit ja Green Dayd ja muud säärast. See üllatas küll positiivselt 🙂

      • Krõõt
        september 10, 2018, 8:43 p.l.

        Jaa, see viimane meeldis mulle ka. Mingid 00ndate muusikaga telgid olid ka päris vahvad.

  2. september 10, 2018, 9:50 p.l.

    Kas vaseliin päriselt aitab ka hõõrumise vastu või sul lihtsalt juhtumisi ei hõõrunud kuskilt midagi?

    • Klari
      september 10, 2018, 9:56 p.l.

      Ma ei oska öelda – mul ei ole mitte iialgi mitte kuskilt mitte midagi hõõrdunud jooksmise ajal, välja arvatud need kaks korda, kui ma olen geelipakid rinnahoidjasse pannud võistluse ajaks. Aga kuna geelipakendid on keevitatud servadega plastik, siis see on ka väga loogiline, et need seal lõpuks naha maha hõõruvad.

      Maratoniga käib kaasas hulk hirmsaid legende hõõrumistest ja krampidest ja haamritest, ja kuna ma ei kogenud neist ühtegi, siis ma natuke nagu tunnen, end mind on väheke alt veetud, et polegi nagu täit maratonielamust saanud 😀

      Aga suures hirmus ma määrisin end tõesti enne vaseliiniga kokku kõikidest piirkondadest, mis ma suutsin välja mõelda, et võivad hõõruma hakata. Maratoonarite puhul on see standardtegevus, nii et ma arvan, et äkki see siis aitab? Muidu seda ju ei tehtaks?

      • september 11, 2018, 3:23 p.l.

        ma olen sellise ehitusega, et kui ma korraga higistan JA liigun, siis hakkavad reied üksteise vastu hõõruma. seni olen probleemi õhukeste lühikeste retuusidega lahendanud, aga tervitaksin iga vähempalavat lahendust.

      • Klari
        september 11, 2018, 3:42 p.l.

        Ma tean – teoreetiliselt – et enamikel naistest, kes pikamaajooksuga tegelevad, on seesama probleem. Mille nad siis lahendavad kas vastava püksipikkuse või vaseliiniga. Aga jällegi – kuna mul endal seda ei esine, siis ma tõesti ei tea, kas vaseliin reaalselt aitab või ei.

    • Kaur
      september 11, 2018, 11:17 e.l.

      Minu arust on see hõõrumise värk kuidagi riietest kinni. Aga ma ei ole aru saanud, kuidas. On inimesi, kel hakkab 10 km peal miski hõõruma – nagu KUIDAS? On neid, kes jooksevad ultrat ja ei hakka. Vaseliini pole proovinud, nii et selle kohta ei oska öelda.

      Väga tubli muidu 🙂

  3. kitty
    september 10, 2018, 11:12 p.l.

    hurraa, hästi tehtud! mumst ka kõige olulisem on see, et lõpuks ei peaks iseennast, maailma ja sporti vihkama:)

    • Klari
      september 11, 2018, 9:54 e.l.

      Jaa, mõnus emotsioon on kõige olulisem, ma olen sellega täiesti nõus!

  4. september 11, 2018, 10:16 e.l.

    tubli 🙂 palju õnne!
    Me olime siis seal paljassaare lõpu juures suhteliselt samal ajal, või oli neid naisi mitu aga mul endal hakkas ka korra seest keerama, kui sellel naisel sealt järsku purskama hakkas :S
    noh sügisel ei pea maratoni jooksma :d kevadel on ka ju maratone 😀 😛

    • Klari
      september 11, 2018, 10:18 e.l.

      neid pidi seal mitu olema, sest mina nägin üht õnnetut siis, kui Paljassaarde alles minema hakkasin ja tema oli sealt juba tulnud, ehk siis mingi alla 4:30 ajaga naine (4:30 grupp tuli hiljem alles vastu).

      sulle ka palju õnne! ära tehtud ikkagi 🙂

      • september 11, 2018, 10:42 e.l.

        ilmselt küll jah aga see oli päris hirmutav, kui halb sellel naisel oli :S nii et meil läks õnneks, hea emotsiooniga tehtud 🙂

  5. Unistaja
    september 17, 2018, 2:53 e.l.

    Mul on maraton veel unistuseks aga järgmine aasta tahame mehega poolmaratoni koos teha. Mõnele tundub see küll vist nagu naljanumbr aga meie oleme väga jooksukauged inimesed, nii et seegi on paras väljakutse, milleks treenida. Iseenda premeerimiseks plaanime valida midagi siit https://www.kingitus.ee/kingitus-pulma-aastapaevaks (tõenäoliselt igakuiselt või nii) ja kui kunagi maratoni tehtud saame, siis unistuste reis Jaapanisse.

    • Klari
      september 17, 2018, 12:47 p.l.

      Poolmaraton ei ole sugugi mingi naljanumber, vaid täiesti tõsine distants. Mullegi tundus see kunagi täielik ulme 🙂

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: