Esileht > Uncategorized > Sündmusterikas trenn

Sündmusterikas trenn

Mitte iga trenn ei ole sündmusterikas. Tavaliselt ei juhtu trenni ajal mitte midagi huvitavat – lähed saali, teed oma harjutused ära, lähed paar korda mingite suvaliste asjade peale närvi ja ongi kõik. Kõige huvitavamad asjad, mis minuga trennis juhtuvad, on midagi sellist, et ma kukutan ise endale kangi jala peale või läheb reie tagaosa masina tross pooleks (minuga reaalselt juhtunud asjad, muide). Neid ei juhtu õnneks ka väga tihti, kuigi selle reie tagaosa masina suhtes olen ma siiani võrdlemisi kahtlustav.

No aga siis täna. Jalatrenn. Juhtub ikka, eksole, ma teen nädalas kaks jalatrenni tavaliselt. Alustasin kükkidega. Kolmanda seeria ajaks tõmbasin endale tõstevöö nii kõvasti ümber, et pilt pidi eest ära minema. Uus ja võrdlemisi huvitav kogemus, ütleme nii. Kui ühe augu võrra tagasi lasin, polnud sellest vööst enam tolku. Otsustasin, et veidi liiga tihkelt ümber olev vöö on parem variant ja ilmselt ajusse jõudev vähene hapnik andis julgust seeriatega 60 kiloni välja minna. Mis oleks olnud jumala okei raskus, kui ma oleks samal ajal ka hingata saanud. Kas mu vööümbermõõt on viimase trenniga võrreldes kasvanud või kahanenud, et selline jama tekkis, teab vaid jumal taevas (vihje – kindlasti ei ole mu keha juures juba tükk aega midagi kahanenud).

Järgmise harjutusena tegin bulgaaria käärkükki (ehk siis tagumine jalg pingil), sellega õnneks midagi huvitavat ei juhtunud.

Kolmandaks puusatõsted kangiga. Väga normaalne, välja arvatud pisiasi, et mu puusa esimesel küljel on nüüd lõhkenud veresoon, sest ilmselgelt ei ole ühe inimese puusapainutaja mõeldud 90-kilost raskust enda peal hoidma.

 

img_1303

Sellega mu seiklused muidugi kaugeltki veel ei lõppenud. Reie esiosa masinal sain taas ilma eriliste vahejuhtumiteta ära teha, aga järgmise harjutuse ehk reie tagaosa tegemise ajal hakkas mul ninast verd jooksma. Kuna see oli tänase päeva jooksul juba kolmas kord, siis ma väga ei lasknud end sellest häirida. Vähemalt ei läinud masinal jälle tross pooleks.

Ühe harjutuse sain reie tagaosale veel ära teha, aga siis sai mu trenn küll ootamatu lõpu, sest mu mõlemad jalalabad läksid väga, väga valusalt krampi ja ma sain veel riietusruumiski tükk aega vaevelda. Õnneks ei olnud seal peale minu kedagi, sest ma kõndisin sõna otseses mõttes sokkis mööda garderoobi ringiratast, hüperventileerisin ja oigasin. Ma kujutan ette, et see võib kõrvaltvaatajale veits ehmatavalt mõjuda. Krambid kätes ja jalgades esinevad mul absoluutselt igal talvel juba nii kaua, kui ma ennast mäletan. Väga tüütu ja ebameeldiv.

Vot selline huvitav päev. Lisaks sadas õhtul lund – nagu mingi veebruar oleks, täiesti arusaamatu!

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: