Esileht > Uncategorized > Trenninädal 06.05 -12.05

Trenninädal 06.05 -12.05

Vigaste pruutide eri, nagu praegu ikka.

Esmaspäev, 06.05
Niisiis, jalalaba jälle pekkis, mis tähendab päev otsa tööl lonkamist ja õhtul mittejooksmist. Mõtlesin, et sõidan siis rattaga. Mõte oli hea, aga selgus, et mulle endiselt absoluutselt ei meeldi rattaga sõita ning et jalg on valus ka pedaalides. Sõitsin kaks tiiru ümber linna – 12 kilomeetrit, 40 minutit. Ei, rattasõit ei ole minu jaoks.

Teisipäev, 07.05
Jõusaal, tund ja 13 minutit. Jõutrenni tegemist jalg ei sega, isegi kükke ja värki saab teha.

Kolmapäev, 08.05
Jõusaal, 56 minutit. Selgus, et ka jõutõmmet saab täiesti normaalselt teha.

Neljapäev, 09.05
Veider päev, sest esiteks ärkasin hommikul megatonnise peavaluga ja manustasin päeva jooksul suurtes kogustes ibuprofeeni ja kofeiini. Ilmselgelt ei olnud ma õhtuks seisundis, kus adekvaatseid otsuseid teha, ja läksin jooksma. Ettevaatlikult. Jooksin vaikselt ja tasakesi 30 minutit ja selgus, et midagi hullu ei ole. Vastupidi, nii hea enesetundega jooksu pole väga ammu olnud (kuigi ma olen ennegi täheldanud, et kui ma ärkan megatonnise peavaluga ja tangin end päeva jooksul silmakulmudeni valuvaigisteid täis, siis on jube hea joosta – ärge seda kodus järele proovige). 4,38 minutit, keskmine tempo 06:51, keskmine pulss 144.

Reede, 10.05
Puhkepäev. Tantsuproov jäi ära mingit laadi meistrivõistluste tõttu.

Laupäev, 11.05
Kuna neljapäevane jooks oli okei ja jalga hullemaks ei teinud ei õhtuks ega järgmiseks päevaks, siis läksin taas väikesele ringile. 36 minutit, 5,17 kilomeetrit, keskmine tempo 06:57 ja keskmine pulss 149. Enesetunne taaskord väga hea isegi ilma igasuguste medikamentideta 😀 Hakkasin eelmise nädala vereproovi tulemuste pihta koheselt rauda võtma, aga ma ei usu, et see kohe nii kiiresti mõjub. Aga I’ll take my blessings where I can. Jalg suht-koht OK. Võibolla elame veel.

Pühapäev, 12.05
Puhkepäev. Sõitsin Tallinnasse ja põhimõtteliselt oleks end äärepealt surnuks söönud ja Aperoli sai ka veits nagu… no ikka sai.

Nädala põhiline valgustatus oli see, et kuna ma joosta eriti ei saa, siis tabas mind arusaam, et ma tegelt ju ikkagi tahan.

Teine huvitav uudis oli see, et nähtavasti toimub meil kuskil (ma ei tea täpselt, kus) varsti Bon Jovi kontsert ja soojendusesinejateks on Terminaator ja Santa Cruz. Mulle küll absoluutselt ei meeldi Terminaator ja Bon Jovi jätab mind ka pigem täiesti külmaks, aga vaadake, Santa Cruz on ÜLIVINGE bänd ja ma olen praegu nagu suht endast väljas, sest et nagu fuck noh. 😀 Midagi ei ole teha, ma olen 80-date hair metaliga üles kasvanud ja selline asi ei möödu jälgi jätmata. Või noh, üleüldse 80-datel üleskasvamine.

See muidugi ei tähenda, nagu ma hakkaks kuskile (kuhu?) Bon Jovi kontserdile minema, ma siin niisama krigistan omaette kodus hambaid.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: