Esileht > Uncategorized > Sügis on teadagi mis

Sügis on teadagi mis

Ma hakkasin kirjutama, et “sügis on uute alguste aeg”, aga sain siis aru, et pealkirja järgi jääks mulje, nagu ma kirjutaks millestki sisukast ja tõsisest. Et läksin kooli või mehele või ma ei tea mida veel. Ei, kallid lugejad, midagi sellist te siit blogist ei leia! Niisiis paningi sellise mittemidagiütleva pealkirja, millega ma ühtlasi pean silmas ka seda, et õues on november ja Pärnus sadas maha selle hooaja esimene lumi. Mingid inimesed kindlasti rõõmustaksid selle üle, aga mina ütlen ainult, et tegemist on järjekordse kliimaspetsiifilise jälkrõvedusega, sest sõnapaari “esimene lumi” all mõtlen ma tavaliselt midagi muud kui seda tänast tinahallist taevast maha sadanud märga löga. Kuigi ma nüüd päris täpselt ei teagi, milline see esimene lumi siis peaks olema. Kuidagi normaalsem, noh.

Ma vaatasin ühe korra (okei, kümme) netist lennupileteid Maltale ja nüüd näen ma igal pool massiliselt reklaame, mis mulle Maltale imekiiresti töökohta pakuvad. Kõlab väga ahvatlevalt, ngl (=not gonna lie, tõlkeks neile, kes päevad otsa ingliskeelses millenniali-slängis ei ela).

Tegelikult ma muidugi tahtsin kirjutada sellest, millest ma ikka kirjutan, ehk trennist. Jõusaalist täpsemalt. Veel täpsemalt sellest, kuidas ma alustan igal sügisel taaskord nullist ja kuidas mul on sellest juba nagu natukene kõrini. Suviti ma teadupärast jooksen ja ma ei tea, kas ma olen eriline suss ja lödipüks, aga mina ei suuda paralleelselt joosta ja jõusaalis käia. Mul olid selleks suveks väga kindlad ja konkreetsed plaanid jooksmise kõrvalt jõusaaliga jätkata, aga me kõik teame, mis sellest sai. Okei, võibolla kõik ei tea. Spoiler alert, ma ei käinud jõusaalis. Jah, mul oli selleks hea vabandus, sest ma ausõna püüdsin, aga ma ei jaksanud. Hea, et ma sel suvel püsti jaksasin püsida, eksole. Ma küll mingi ajani, võibolla poole suveni, tegelikult käisin kodu lähedal mänguväljakul lõuga tõmbamas ka. Jõudu iseenesest oli, jaksasin kolm järjestikust lõuatõmmet teha, aga energiat polnud üldse. Seda on natuke keeruline seletada, mis tunne see on, kui jõudu on, aga energiat mitte. Lõuatõmbed võtsid kesknärvisüsteemilt nii palju alati ära, et ma ühel hetkel jätsin selle lihtsalt sinnapaika. Siis muidugi kadus ka jõud kohe ära. Üks asi, mis minu puhul on garanteeritud – mul kaob väga kiiresti absoluutselt kogu jõud ja võhm, mis ma endale olen suutnud genereerida. Igal kevadel alustan jooksmisega nullist ja igal sügisel alustan jõusaaliga nullist. Hästi loogiline ja mõistlik, minu meelest ka.

Õnneks tuleb jõud tagasi kiiremini, kui see esialgselt üldse tuli. Vaatasin oma jõusaalimärkmikust, et eelmisel aastal jõudsin jõusaali hooaja algusest iseseisva lõuatõmbeni millalgi jõulude paiku. Jah, mul on jõusaalis alati märkmik kaasas ja ma kirjutan kogu oma trenni üles (jah, tavalise pastakaga tavalisse ruudulisse märkmikku). Praegu ma tegin taas esimese iseseisva lõuatõmbe novembri esimesel nädalal ehk täpsemalt eile. Eks ta jälle suht kole oli, aga keegi ei näinud 😀 Küki raskustega olen suht samal maal kui eelmise aasta samal ajal. See on nii väike, et ma ei hakka kirja panemagi. Loodetavasti ei juhtu minuga sama, mis juhtus eelmisel aastal, kus mul läks selg hulgaks ajaks pekki, nii et ma peale rinnalt surumise muud teha eriti ei saanudki. Siinkohal öeldakse tavaliselt, et vaata passi ka, aga mul pole passi. Õnneks.

Peale jõusaalis möllamise on mul jälle tulnud suurepärane idee tegeleda oma puusaliigeste liikuvusteemadega, mis oleks abiks no ma ei tea, seljavigastuste vältimisel näiteks, aga rehab on ju iiigaaaav. 😀 Aga no peaks. Mingi üleüldine respekt oma keha vastu võiks ju olla. Koordinatsiooni harjutan ka, õpin õhku visatud asjade kinni püüdmist. Ma olen selles katastroofiliselt halb, sest kõik, mis puudutab silm-käe koordinatsiooni, on minust kauge kaarega mööda käinud. Terve mu elu pole lootustki olnud, et ma midagi kinni suudaks püüda, mis on tekitanud hulgaliselt koomilisi situatsioone, mis ei pea olema isegi alati pallimängudega seotud (siia on maetud ka see koer, miks ma kõikvõimalikke pallimänge nii kirglikult vihkan…). No näiteks tahab keegi mulle kommi anda – ehk siis eemalt visata, hõigates “Näe, püüa!”, mille peale mina paanikas karjatan “ÄRA VISKA!!!”, aga selle aja peale see komm juba lendab mu suunas ja maandub kurat teab kuhu, sest mul pole aimugi, kuidas asju püüda, sest ma EI SAA ARU, kus nad ruumis paiknevad.

Ja kõikidele muudele hädadele lisaks on lumi maas!

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. suslik
    november 7, 2019, 11:22 e.l.

    oiappi, sa räägid nagu minust (jõudu on – energiat pole, silma-käe koordinatsioon puudub, puusaliigeste liikuvus, you name it). trennis ükskord olid soojenduseks mingid koordinatsioonivõimet nõudvad harjutused (kus käsi ei tea, mida jalg teeb jne). endal oli ka juba naljakas, siis treener lõpuks ütles, et kuule, sa istu lihtsalt maha 😀
    sügisprobleemidega kõigiga nõus ühesõnaga. jääs auto ja raynaud’, mhm. või noh, mkmm!

    • Klari
      november 7, 2019, 12:07 p.l.

      Mul muidu koordinatsiooniga enda keha osas probleeme pole, tantsijana suudan oma käsi-jalgu täitsa erinevalt liigutada 🙂 Isegi erinevates tempodes ja puha. Muid kehaosi ka, kõhutantsija lõbud. Aga mingeid muid objekte hallata… ei. 😀

  2. suslik
    november 7, 2019, 11:23 e.l.

    aa, ja mind lapsed narrivad selle “püüa!” trikiga. kõigil on jube lõbus. kahjuks on mul prillid ka, niiet kohe topelt saab nalja (no kui ma need endal püüdmishoos kätega vehkides peast löön vmt)

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: