Esileht > Uncategorized > Banaanid ja kilekotid

Banaanid ja kilekotid

Mu lemmikus lugemisvaras (perekool of koors) on täna üleval tuline teema – banaanid ja kilekotid! Ehk siis kas panna poes banaanid kilekotti või mitte. Ühed sõimavad teisi ja teised omakorda esimesi, nagu perekoolis ikka. Kui kellelgi on kibelev häda täiesti lambist sõimata saada, siis tehke perekooli mingi teema. Absoluutselt vahet pole, millest, sõimatasaamine on garanteeritud!

Aga vat jah need banaanid ja kilekotid… Ma muide panen ka mõnikord banaanid kilekotti, ehkki mitte iga kord. Aga vahel panen. Sest banaanid on mõnikord märjad ja mul on siiani mingi lapsepõlvetrauma sellest, kuidas mu vanaema mitte iialgi ei kuivatanud ei oma käsi ega üleüldse mitte midagi ja seega olid meie majas suvalisel hetkel märjad nii ukselingid kui kapis olevad nõud. Ülirõve. Ma olen oma olemuselt ikka kass mis kass, sest kui ma puutun kogemata kokku mingi märja asjaga, siis on mu automaatreaktsioon kätt raputada samamoodi, nagu kass märjaks saanud käppa raputab. Ei, mulle ei meeldi vesi ja kohe eriti ei meeldi mulle sellega kokku puutuda siis, kui ma sellega pole arvestanud. Nii et märja banaanikobara kotti või ostukorvi panemine, kus see muude asjadega kokku puutub, on mu jaoks ikka ekstra rõve.

Seda muidugi juhul, kui poes üleüldse banaane on. Minuga juhtus sel nädalal taas intsident, kus ma läksin poodi banaane ostma ja banaane EI OLNUD. Lihtsalt ei olnud. Mitte et otsa said ja tühi alus oleks, vaid poe puuviljaosakonna layoudis polnud sellist kohtagi, kus banaanid oleksid võinud olla. Seekord polnud tegu mitte kolme iksiga Maximaga, nagu eelmine kord, vaid Rimiga, selle kõige suurema hüper-Rimiga (ma alguses kirjutasin Hyperrimiga, aga see nägi välja nagu ulmeromaani pealkiri). Ja mind tabas masendushoog, sest ma tean, et maailma banaanikasvatajatel on mingi suur jama mingi seenhaigusega, mis ähvardab banaanid kui sellised maailmast üleüldse ära hävitada. See oleks mu jaoks suur kaotus, sest banaanid kuuluvad vankumatult mu igapäevasesse toiduratsiooni ja ma ei kujuta ette, mida ma banaanide asemel siis sööma hakkaksin. Muud puuviljad on ka toredad muidugi, aga need nimelt ei kustuta nälga ega täida kõhtu, seega banaani asenduseks nad ei sobi kohe kuidagi.

Positiivsena aga käisin ma täna jõusaalis ja seal ei olnud MITTE ÜHTEGI inimest. Okei, mingid kolm tüdrukut olid kardiomasinatel, aga jõualal polnud peale minu reaalselt mitte kedagi. I-ME-LI-NE!!! Pärast veel kolm tšikki tulid tahapoole jõusaalialale ka, aga ainsatki meest polnud terves klubis kõik see aeg, mis mina seal veetsin 😀 Teate, mis on jõusaalis käivate meeste kõige tüütum omadus? Nad käivad alati kambakesi ja plädisevad lakkamatult. Mu eriline lemmik on see, kus üks mees teeb harjutust ja ülejäänud neli sõpra istuvad kõikidel vabadel masinatel ja pinkidel ümberringi ja vaatavad pealt. Sellega samaväärselt tüütu on muidugi see, kui kamp sõbrannasid kummilintidega tuharatrenni* teevad, võrdõiguslikkus ikkagi.

*Mul ei ole mitte midagi ei kummilintide ega tuharatrenni vastu, aga tavaliselt näeb see välja umbes nii, et neli tšikki hõivavad suure osa mingist vabast põrandapinnast, lamavad mattidel ja toksivad viis minutit telefonis, siis teevad, kummilint põlvede õmber, kümme puusatõstet ja toksivad jälle viis minutit telefonis ja nii edasi. Very fitness, much wow. Kui keegi räägib, et veedab iga päev tunde jõusaalis, siis ei pruugi see ilmtingimata tähendada, et ta seal mingit ränka trenni teeks, just sayin…

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. november 11, 2019, 3:03 e.l.

    mul on varasemast ajast nii palju kilekotte alles, et pistan neid poodi minnes alati paar tükki kotti (või noh, kui näen kodus mingit ekslevat kilekotti vedelemas, topin ta enam-vähem automaatselt kas õla- või seljakotti, nii et mõlemas on tavaliselt paar-kolm tükki ja poes käingi tavaliselt emma-kummaga) ja siis saab poes kõik liiga lögased või lögaseks minna ähvardavad asjad oma vanasse kilekotti panna. Mul on neid kuidagi nii palju kogunenud, et isegi kui muist läheb pärast kolme-nelja kasutamist katki, jagub ikka veel mitmeks aastaks.

    • Klari
      november 11, 2019, 9:02 e.l.

      Mul jällegi on need kogu aeg otsas, sest ma kasutan neid prügikottidena.

  2. Krõõt Padrik
    november 11, 2019, 9:05 e.l.

    Myfitness on muidugi eriti rikkalik koht selliste inimvaatluste jaoks. Samas on mu koduklubis nüüd mingi järjekordne vaimusünnitis, et tudengitele on argipäeviti lõunani sissepääs täitsa niisama. See on kohale toonud mingid elevil välistudengipiffide tandemid, kes teevad 1-2-kiloste hantlitega jubeda tehnikaga viis kükki, siis põrandal viis istessetõusu ja siis veedavad järgmised viis minutit üle saali naerda kädistades. Sest ega nad ju ometi midagi tõsist tegema tulnud ja üldse vaadake, kui haprad ja abitud nad on (ä). Ptüi noh. 😀 Ma üritan seda pidevalt raamistada nii, et kõik on ju algajad olnud ning äkki see viib mingi tõsisema harjumuse tekkimiseni, aga mingi suvaline ajaveetmine on ikka erikuradi tüütu jalus, kui tahaks oma trenni süvenenult jutti tehtud saada.

    • Klari
      november 11, 2019, 10:11 e.l.

      Ma olen aja jooksul aru saanud, et igas jõusaalis on mingi seltskond arulagedaid, neist lihtsalt ei pääse mitte mingi valemiga.

  3. -K-
    november 11, 2019, 12:00 p.l.

    Aga kuidas see ütlus oligi, et jõusaalis tuleb käia. Vahel ainult mitte sellepärast, et trenni teha, vaid vähemalt ei söö midagi tunnike-kaks 🙂

  4. november 11, 2019, 1:27 p.l.

    Mul viimasel korral oli see tore avastus, et minuga samas jõuksis käib vähemalt üks neiu, kelle meelest on ok võtta saali kaasa oma hiiglaslik kõlar ning sealt kommimuusikat pläristada. See oleks veel olnud kannatatav, aga samal ajal tegi ta ka intervalltreeningut ning sealt kõlarist kostusid ka tema taimeri läbilõikavad piiksud ja selle peale mu kannatus küll katkes ja palusin tal selle vaiksemaks sättida. Introverdi õudusunenägu, pärast käed värisesid viis minutit 😀
    Aga see-eest käin nüüd trennis jälle hommikul vara ja enamasti on kogu “päris” jõusaali ala täiesti vaba, aeg-ajalt surub keegi rinnalt kangi, aga see mind ei häiri. Juhhei!

    • Klari
      november 11, 2019, 1:53 p.l.

      Issand, see kõlari lugu on küll õudne O_o

      Mul on vastu panna ainult tibid, kes telefonist mingit youtube trenni järgivad ja loomulikult kõlariga, mitte kõrvaklappidega.

      Mul endal kahjuks on valida ainult peale tööpäeva aeg, mis pole kaugeltki ideaalne, aga no elame üle, aeg-ajalt saab pühapäeva hommikuti vaikust ja rahu nautida.

  5. Kaur
    november 11, 2019, 7:41 p.l.

    Perekool on nunnu jah.

    “Mis teie lapse nimi on? Mul kuue kuu pärast sünnitus ja kogun ideid”
    “Peeter”
    “MINGI VÄRDJAS OLED VÕI?”

    “Mis lilled teile aias kasvavad?”
    “Begooniad”
    “Ainult vene litsidele meeldivad begooniad!”

    Ja nii edasi.

    Trollid on seal head, suure kogemusega, ja leiavad üles selle nõrga koha, mis inimesel / küsimuse esitajal on, ja kütavad siis sinna täie mõnuga. Sest no kui inimene tuleb netist nõu küsima, siis tal ilmselt _on_ mingi ebakindlus – kas on tal vaja abi lapse lugema õpetamisel või on tervisega häda või suhtega. Hea troll oskab kohe otsustada, et küsija on vastavalt rongaema, paks lehm või räme lits, ja siis annab vastavalt hagu.

    • Klari
      november 11, 2019, 9:53 p.l.

      Oo jaa, Perekool on absoluutselt imeline!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: