Esileht > Uncategorized > Fänni elu (“The Witcher” ja muud loomad)

Fänni elu (“The Witcher” ja muud loomad)

detsember 21, 2019 Lisa kommentaar Go to comments

Mu elus on juba väga pikka aega üks läbiv teema ja pidevalt korduv protsess, mis mind iga kord millegipärast üllatab, mis siis, et see on kogu aeg üks ja sama. Muidugi selline asi ei esine ainult minul, vaid ma arvan, et väga paljudel inimestel. Võibolla mitte kõigil, aga väga paljudel.

Ma nimelt olen fänn. Ma olen kogu aeg millegi fänn, mis kestab mingi perioodi ajas, siis lõpeb ära ja kogu protsess algab jälle otsast peale. Ma ei räägi siinkohal muusikast (mille fänn ma ka teadupärast üleüldiselt olen), vaid filmidest ja seriaalidest. Natuke raamatutest ka. Naljakas ongi see, et see protsess on kogu aeg samasugune – ma satun millestki tohutusse vaimustusse, see kestab mingi teatud aja, lõpeb siis ühel hetkel ära ja ma olen väga kurb ja õnnetu, et see läbi sai. Aga alati tuleb ühel hetkel midagi uut. Õnneks. Muidu olekski päriselt kurb. See lõpp muide ei tähenda seda, et mu vaimustus asja vastu kaoks, lihtsalt filmiseeriad ja seriaalid saavad ühel hetkel otsa, enam juurde ei tehta. See ongi kurb moment asja juures, ja selline korraks nagu kaaluta olek, sest sa ju ei tea, misasi ja millal sind jälle järgmisena oma võrku püüab.

Esimene selline juhtum, mida ma mäletan, oli see, kui ma lugesin esimest korda elus “Sõrmuste isanda” raamatut. Ma pole iial ei enne ega pärast seda mitte ühestki raamatust sellist emotsiooni saanud ja kui ma kolmanda osaga lõpuni jõudsin, siis ma nutsin. Päriselt nutsin. Sest mul oli nii kurb, et see läbi sai ja kes seda raamatut on lugenud, see teab, millega see lõpeb – haldjad lähevad Keskmaalt jäädavalt minema ja nende ajastu saab otsa. Ma ei usu, et ma midagi nii traagilist oma elus rohkem lugenud olen 😀 Ma olin umbes äkki 17-aastane siis? See muuseas oli ka mu sissejuhatus fantaasiakirjandusse üleüldse.

Sealt edasi tulid “Sõrmuste isanda” filmid, tempoga üks film aastas, meeletu vaimustus mõistagi ja ehkki ma ei mäleta, kas ma kolmanda osa lõppedes lausa nutsin (oot, mis, muidugi nutsin, aga ausalt öeldes Aragorni kroonimisstseeni juures, see ajab mind siiamaani iga kord nutma), siis seda tohutut tühjusetunnet mäletan ma küll – et nüüd ongi kõik, otsas, rohkem ei ole, rohkem ei saa, mis ma nüüd oma eluga edasi teen? Ma olin kolm aastat elanud järgmist filmi oodates. Ja äkki olid need läbi saanud.

Vaadake, kui ma olen millestki vaimustuses, siis ma olen sellest VAIMUSTUSES. Väga emotsionaalselt.

Aga noh, nagu ma ütlesin, tuleb iga kord jälle mingi uus asi, millest vaimustuses olla. Nii mul siis oli “Kääbiku” filmide triloogia, ja mõistagi “Game Of Thrones”, mis mu elust kenasti kaheksa aastat ära sisustas, ja Marveli superkangelaste filmide saaga (Avengers jms), mis vist päris lõppenud pole, aga pärast “Endgame” vaatamist kevadel olin ma kinost välja tulles küll veits endast väljas. Raamatutega on seda nähtust ka esinenud, näiteks omal ajal Amberi printside seeria ja Elricu- saagad ja…

Kui kellelegi tundus, et siin on tegemist sajaprotsendilise fantaasia- ja ulmetemaatikaga, siis täpselt nii see ongi. Mina ju. Mulle endalegi tundub natuke veider, et siit on puudu nii Star Wars kui Star Trek, aga no jõuab veel. Võibolla.

Eile ehk reedel ehk 20. detsembril lasti välja “The Witcheri” esimene hooaeg. Ma espetsiaalselt tegin endale Netflixi konto selle jaoks ja siiani ma olen jõudnud ainult esimese osa ära vaadata, sest mul ikkagi on mingi muu elu ka olemas, aga… oi-oi. Ma olen väga vaimustuses. VÄGA vaimustuses. Nii kohutavalt suures vaimustuses olin ma viimati siis, kui “GoT” esimene hooaeg välja tuli, sest see oli sõna otseses mõttes kõige parem asi, mida ma iial elus näinud olin. Ma väga sügavalt loodan, et läheb paremini kui “GoT” (mis oli alguses hiilgav, keskel okei ja lõpus, noh, me kõik teame, milline see lõpus oli). Ma küll ei tea, mitu hooaega “Witcherit” tehakse, sest selle aluseks oleva raamatusarja maht on mingisugune 8 raamatut pluss videomängud, aga annaks jumal, et läheks natuke paremini. Esmamulje oli igatahes super.

Õnneks on mul nüüd kümme vaba päeva pluss Netflixi konto. Kõlab nagu tõeline recipe for success.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. detsember 23, 2019, 12:03 e.l.

    oo, mul on täpselt sama lugu, ainult et mul tulevad sellised hood ka muu kui ulme peale, nt vahepeal oli mul tõsine Stevensoni maania, kus ma tirisin netist mammutartikleid jms metat alla, mis rääkisid sellest, miks täpselt ja kuidas Stevenson hea on jne.

    ja ma otsin jätkuvalt raamatut, mis mind sama pöördesse ajaks kui “Sõrmuste isanda” universum, ma hakkan endale juba “Kuukivi” raamatu ülemteener Betteredge’i meenutama, kes leidis igaks elujuhtumiks sobiva “Robinson Crusoe” koha. Päris hästi leevendasid ärajäämanähtusid vahepeal paar blogi: üks võttis selle aeglaselt üle lugeda ja blogis iga peatüki kohta oma close readingu kogemusest, põhjalikult, kriitiliselt, aga armastavalt, ka kommentaarium oli puhas kuld. Ja siis oli üks teine blogija, kes kirjutas “Silmarillioni” kõnekeelsemalt lahti, lisades kaarte ja illustratsioone, ka seal oli kommentaarium kuld.

    ja vahepeal leidsin veel ühe blogija, kes nüüd juba elab sellest, et loeb raamatuid ja vaatab sarju, mida kõik teised ammu teavad, esimest korda elus. Ja blogib oma neofüüdikogemusest ja fännid rõõmustavad, sest see on peaaegu nagu ise esimest korda lugeda/vaadata. no ja nii ta reklaami pealt ka raha teenib. Mark Reads ja Mark Watches on need blogid.

    • Klari
      detsember 23, 2019, 12:09 e.l.

      Ma olen arvamusel, et “Sõrmuste isandast” ülemat ei ole olemas.

      Ses mõttes, et ma päriselt-päriselt olen ka “Game Of Thronesi” suur fänn ja kõiki hooaegu (peale viimase) 5+ korda vaadanud ja kõik raamatud läbi lugenud ja nii… aga sellist emotsiooni ei ole.

      Ma praktiliselt ei loe peale fantaasiakirjanduse midagi, ma nagu ei saa kuidagi enam – “päris maailm päris inimestega, mis mõttes, kelleks te mind peate, miks ma sellest lugema peaks???” 😀

      • detsember 23, 2019, 2:01 e.l.

        sõnastasin oma iha vahepeal kui “ma tahan raamatut, mis murraks mu südame samamoodi nagu “Sõrmuste isand”.

        “Kolm musketäri” on tglt ka üks mind kõvasti mõjutanud tükk, ja ka see on sellise magusvalusa lõpuga. Paistab, et kõige sügavama jälje jätavadki need raamatud, mis teevad õnnelikuks JA südame murravad.

  2. detsember 23, 2019, 12:06 e.l.

    kas sa oled muidu ka neid “Nõiduri” raamatuid ka lugenud? üks mu tuttav hakkas otsast pihta ja kirub, et stiil halb ja dialoog nõrk jne, ma nüüd ei teagi, kas ise riskin ette võtta (sest millegipärast loen ma alustatud raamatud peaaegu alati läbi ja kui juhtub kehv raamat olema, on igavene häda).

    • Klari
      detsember 23, 2019, 12:14 e.l.

      Ma hakkasin ühte kunagi lugema, aga ma ei jõudnud sellega kuigi kaugele – jube segane tundus ja ma ei saanud millestki aru, aga mu keskendumisvõime pole enam kaugeltki see, mis see kunagi oli. Nii et ma vist ei lugenud seda lõpuni.

      Samas seriaali praegu vaatan ja see on täiesti non-linear, taotluslikult, ja ma nagu ei ole üldse segaduses.

      Äkki eestikeelne tõlge oli kehv? Ma ei tea, mulle ka miski ikkagi seal ei haakinud, aga nüüd ma kavatsen need raamatud uuesti ette võtta, inglise keeles küll, mis muidugi ei pruugi olla parem tõlge, aga no poola keelt ma niikuinii ei oska rohkem kui ühe ropu sõna jagu.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: