Esileht > Uncategorized > Minu elu kontserdid – igasugused

Minu elu kontserdid – igasugused

Jällegi kord kellegi blogist varastatud teema, aga nii hea ja täpselt mulle, eksole. Pluss ma ei jaksa enam Witcherist ja jõusaalist kirjutada. Või noh, JAKSAKS vabalt, aga keegi ei tahaks seda lugeda.

Niisiis, kontserdid. Ma ütlen kohe ära, et ma ei oska seda sõna käänata, nii et vabandan ette võimalike grammatikavigade pärast.

Teema laenatud siit blogist.

Esimene kontsert – nagu KÕIGE esimene? Kõige-kõige esimene? Ma tavaliselt vastan sellele küsimusele nii, et mu esimene kontsert oli 1993. aasta suvel Vennaskonna ja Tuberkuloitedi ühistuuri raames, Sindi seltsimajas. Ma olin siis 12-aastane ja Vennaskonnal oli just ilmunud legendaarne kultusalbum (punktid maha tarbetu kordamise eest) “Usk. Lootus. Armastus.”, mis minu meelest on tänase päevani täiesti geniaalne ja üks Vennaskonna paremaid albumeid, kui mitte just lausa parim. See on see vastus, mis ma tavaliselt annan. Sest ma salgan maha fakti, et 1992. aastal käisin ma vaatamas ka sellist bändi nagu Charizma, sest inimestel ei ole vaja sellist asja teada, eksole. Aga näiteks mu esimene suurkontsert oli Metallica 1999. aastal Lauluväljakul.

Viimane kontsert – Infected Rain, Lacuna Coil ja Eluveitie mingi kuu aega tagasi Helitehases. See oli ilmselt eduelamus, sest ma olen viimased kuu aega eranditult kuulanud metalit ja folk metalit ja ma ei tea mida veel, igatahes mitte seda, mida ma viimased aastad kuulanud olen.

Parim kontsert – Nine Inch Nails, 2014. aasta mais Arena Rigal. Maailmas lihtsalt ei ole NINiga mitte midagi võrdset. See on mingi täiesti eraldiseisev kategooria mu jaoks, mitte midagi ei ole teha. See kontsert oli igas mõttes täiesti imeline, perfektne, täiuslik audiovisuaalne orgasm. Sorry, aga nii on. Ma ei usu, et miski suudaks seda elamust mu jaoks ületada.

Halvim kontsert – seda lippu hoidis kogu aeg Placebo 2007. aasta Saku Suurhalli kontsert, aga praeguseks ma pean tunnistama, et 2019. aasta Rammsteini laiv Riias oli nagu veel halvem… aga selle vead olid ainult ja ainult(!!!) tehnilised ja kohalikud. Bändil ei ole midagi viga. Süüdi oli peaasjalikult kontserdipaik, mis omakorda hävitas nii saundi kui lava, usun ma.

Kõige lärmakam kontsert – mis mõttes lärmakam? Ma käingi ainult väga lärmakatel kontsertidel, ma ei oska siin midagi erilist välja tuua. Ükskord No-Big-Silence’i kontserdilt tulin küll niimoodi tagasi, et järgmine päev ka veel eriti midagi ei kuulnud, aga selles olin ma ise süüdi, et ma lava ette ronisin.

Kõige rohkem näinud – välismaa bändidest kahtlemata Rammstein (nüüdseks kuus korda), aga kohalikest No-Big-Silence (kahekohaline arv kordi).

Järgmine kontsert – 2020. juulis muidugi jälle Rammstein, aga võibolla tuleb vahele midagi veel, iial ei või teada.

Soovin, et oleksin näinud – veits kahju, et ma sel suvel Ed Sheerani kontserdil ei käinud, sest ma olen teda korra laivis näinud ja mulle hullult Ed Sheeran meeldib. Ta laivid on nii ägedad mu meelest. Muudest ma nagu ei tea, kui ma tahan mingile kontserdile minna, siis ma lähen.

Soovin, et saaksin uuesti näha – nagu juba nähtud bändidest? Nine Inch Nails mõistagi. Aaaaaaaaa ja muidugi Knife Party.

Ma miskipärast eeldasin, et see küsimustik tuleb põnevam, aga väga ei olnud. Ma olen elus liiga palju kontsertidel käinud ja liiga palju bände näinud, tundub.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: