Esileht > Uncategorized > Täitsa metsas

Täitsa metsas

Kõik teavad, et eriolukorra ajal viibis enamus eestlasi kuskil metsarajal. Mina olen eluaeg olnud ilge rebel ja ma ei läinud kõige selle üheksa nädala jooksul ühegi metsaraja lähedalegi. Mis muidugi pole minu puhul midagi tavapäratut, ma käin üldse üliharva kuskil looduses, tavaliselt kord aastas jooksuvõistlusel vms. Kuna aga täna on esimene eriolukorrajärgne päev, siis muidugi ma panin tööpäeva lõppedes padavai metsa.

Mul oli selleks tegelikult ka hea põhjus, sest ma tahtsin jooksma minna, aga kuna ma tavaliselt jooksen kuskil lageda maantee servas, siis tänane ilm oli sellise tegevuse jaoks kole tuuline. Arvasin, et Raeküla terviserajal puude vahel on väiksem võimalus, et tuul mu ära viiks.

Ma olen selle konkreetse terviserajaga (mis on ka ainuke terviserada, mida ma üldse tean) niimoodi elus puusse pannud, et ise ka ei usuks. Rohkem kui kord. Ükskord väga ammu ma läksin sinna jooksma keset hirmpalavat suve väga lühikeste riietega. MITTE KEEGI ei öelnud mulle enne, et metsas on väga palju sääski ja parme. Sain sellest kogemusest sellise trauma, et ma ei julgenud enam aastaid sinna metsa minna. Kui ükskord traumast üle sain ja jälle julgema hakkasin, panin mitu korda radade valikuga puusse, sest milleks enne kaarti või rajaskeemi vaadata või midagi. Ühesõnaga olen ma seal käinud keskmiselt kord aastas ja alati oma valikut kahetsenud.

Tänagi ei lasknud ebaõnne jumalanna mul kaua oodata. Olin vaevu viissada meetrit sörkida saanud, kui komistasin puujuurika otsa ja lendasin käpuli. Või mis käpuli – ma rullisin poolteist korda ümber oma telje seal maas männiokaste sees, sest hoog oli ju sees. Nigu actionfilmis!

Ja mis on absoluutselt kõige esimene mõte, mis avalikus kohas käpuli käies pähe tuleb?

EGA KEEGI PEALT EI NÄINUD???

Õnneks ei näinud. Mets oli täiesti inimtühi. Parkla oli küll autosid täis, aga kus need inimesed olid, ma ei tea. Kuna ma pole seal kunagi kedagi näinud, siis on mul tekkinud teooria, et see terviseradade kompleks on multidimensiooniline. Inimene astub rajale ja on hops! mingis eraldi dimensioonis, kus teisi inimesi ei ole.

Kuna keegi pealt ei näinud, siis sain rahulikult edasi joosta. Rada oli ju pehme, haiget ei saanudki.

Kuskil kolmanda kilomeetri peal ma jäin korraks imetlema sipelgapesa ja tegema metsast pilti (minu jaoks väga eksootiline keskkond!), nii et ma nägin, et tagantpoolt tuleb keegi neoonkollases jakis mees (minu dimensioonis! There must be a glitch in the Matrix.) Kuna see mees oli veel tükk aega mu taga, pidin ma väga hoolikalt jalge ette vaatama, et enam mitte pikali käia.

Niisiis, väga sündmusrikas jooksuring ja enam ma sinna metsa ei lähe, see aasta on ära käidud. Mustikaid tuleb palju.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. mai 19, 2020, 7:30 e.l.

    Vedas sul, ma olen selle sügise-talve-kevade jooksul kolm korda käpuli käinud, tänaval, teiste nähes. Asfaldile on halvem kukkuda ka, korra lõin peopesad lõhki.

    • Klari
      mai 19, 2020, 8:07 e.l.

      Ma polnud väga ammu (aastakümneid) kukkunud, sellepärast see mu jaoks niimoodi uudise künnise ületaski.

  2. mai 19, 2020, 12:32 p.l.

    Looduses tuleb pika püksi ja käisega käia, ka siis, kui on +30. Olen näinud orienteerumispäevakul sinna toodud laste klasse. Et õpetaja on spordipäeva või -tunni teinuki päevakul. Plikadel lühikesed riided. Aga orienteerudes on sul kriipiv kuusevõsa! Nõgesed! (Hea rajameister istutab vajadusel ise nõgeseid juurde, et põnev oleks.) Sääsed! Ja ma näen, et lastel on tõsiselt halb olla. Õpetajal võiks aru peas olla ja ta võiks ju öelda, et lühike püks ei ole okei. Vale riide / varustusega metsa minek ajab inimesel isu pealt ära… võib-olla kogu eluks.

    Küsimus ka.
    Mis siis saab, kui keegi sind kukkumas näeb?
    Mispoolest see halb on?

    • Klari
      mai 19, 2020, 1:14 p.l.

      Vaata, kui sa oled nagu mina ja ei tea päris täpselt, mis see loodus on ja millega seda süüakse, siis sa lihtsalt ei tule selliste asjade peale. 😀

      Kui sa kukud avalikus kohas, siis on oht, et keegi pöörab sulle tähelepanu ja see on minusuguse jaoks kaugelt hullem kui luumurd. Ma olen piisavalt palju kordi rahva seas ära minestanud (mitte meelega) ja see on alati väga ebameeldiv kogemus. Mitte minestamise enese pärast, aga selle kammaijaa pärast, mis sellele järgneb…

  3. mai 19, 2020, 7:30 p.l.

    Mul vbla kammaijaa vastu polegi midagi, aga esimene mõte on, et “nüüd peetakse joodikuks”.

    • mai 19, 2020, 7:31 p.l.

      (ma nagunii ei oska päris normaalne välja näha ja seega on mul aeg-ajalt mure, kas ma olen juba täisasotsiaal või mahun veel kuidagi ühiskonda.)

  4. mai 20, 2020, 5:45 p.l.

    Kui sa kukud metsas ja keegi sind ei näe, siis kas sa kukud nähtamatult?

    • Klari
      mai 20, 2020, 8:38 p.l.

      Vot SEE on nüüd küll väga hea küsimus! Kas ma ikka kukkusin üldse, kui keegi ei näinud?

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: