Esileht > Uncategorized > Maikuu raamatud

Maikuu raamatud

Mul on nüüd kas mingit sorti mälukaotus või mängib aeg minuga vingerpussi või ma ei tea, mis toimub. Seda on teisedki inimesed üle maailma kurtnud, et praegusel segasel ajal – karantiinid, lockdownid, isolatsioon ja muud moesõnad – ei käi aeg päris tavapäraselt. Aeg venib ja tuhiseb korraga. Ma ei tea, kuhu maikuu kadunud on, sest alles oli mu meelest 13. märts ja ma olin veel kontoris. Teisalt jälle tundub, et ma pole kontoris käinud aastaid. Arvestades, millal ma sinna ükskord tagasi pääsen, läheb ilmselt palju aastaid veel mööda ja endiselt oli alles 13. märts.

Niisiis, maikuu möödus täiesti märkamatult ja raamatuid lugesin vähe, samas ma pean ütlema, et seda kuud ei olnudki ju tegelikult olemas, nii et selle kohta hea küll.

Esimene raamat, mis ma lugesin, oli Tonny Gulløvi “1000-aastane kuningriik”, mida ma ajasin taga tükk aega (raamatukogud teadupärast olid kinni ju vahepeal). Millest see raamat on? Viikingitest. Kõik teavad juba ainuüksi mu tätoveeringuid nähes, et mulle meeldivad viikingid (kes mind näinud ei ole, siis mul on ruunimärke ja Urnese stiilis elukas ja Põhjala lohed ja.) Ühesõnaga. Raamat on impressiivne telliskivi ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis alles esimene osa ma ei tea, kui mitmest. Kas ma järgesid lugeda viitsin, ma ei tea, sest raamatu lõpp läks juba diagonaalis lugemiseks. Liiga paks raamat oli ja ajaloolistele seiklusromaanidele omaselt oli liiga palju poliitikat. Ma ei viitsinud lõpuni aru saada, mis kuningas ja kus ja mille jaoks. Samas aga ei saa öelda, et igav raamat oleks olnud, seiklusi oli palju ja veriste võitlustega ei koonerdatud.

Viikingite juurest oli paslik hüpata kohe teise huvitava teema ehk Aasia juurde (kedagi ei üllata). Lugesin Margus Kalami “Minu Aasia”, mida ma olen mitu korda näinud tituleeritavat kõige paremaks Minu-sarja raamatuks. Või kindlasti üheks parimatest. Oli hea lugemine küll, ei saa salata. Margus Kalam on see mees, kes pani püsti Universaal Universumi nimelise poeketi ja kahtlemata on tegemist ühe mu lemmikpoega ever terves maailmas sellest ajast saadik, kui see ainukesena veel Tallinna vanalinnas asus. Ma fännasin igasugu pisikesi esoteerikapoode omal ajal kõvasti (teine põhipood mu elus oli Loitsukeller, heh). Aga ärge palun esoteerikateemadega mulle lähenege, see ärritab mind väga. Kristallidest hoian end kõvasti kaugemale kui trendikas kaks meetrit. Õnneks Kalami raamatus esoteerikast juttu ei ole, vaid paljudest seiklustest paljudes eri Aasia riikides, kust ta oma poodidesse kaupa otsimas ja toomas käib. Aasia on ikka üks hull piirkond, midagi pole öelda 😀 Raamatut lugeda ja omaette irvitada on hea, muidugi. Vahepeal tekib küll õigustatud küsimus, kas autor on seal Aasias otsimas kohalikku käsitööd või hoopis naist ja ega ta vist ise ka päris hästi aru ei saa, samas üks ei välista teist ja noh, seiklusi jätkub nii ühe kui teisega. Tõesti väga hea ja kirev raamat, soovitan soojalt.

Siis juhtus selline lugu, et raamatukogus ma polnud käinud ja pidin uue raamatu alustamiseks oma isikliku raamaturiiuliga leppima. Mul leidub seal sõnulseletamatuid asju. Nagu näiteks Anny Wothe “Pisarate maa”, mille on välja andnud Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus aastal 1924. Kust see pärit on, pole mul aimugi. Välja näeb täpselt nagu peaaegu sada aastat vana raamat.

img_1738

Gooti kirja lugemisega harjub kiiresti, aga see edeneb siiski aeglasemalt kui tavaline ja ma olen sunnitud lugema iga sõna eraldi ja visuaalselt on s-tähed ikkagi väga f-tähe moodi ja kõik see kõlab mu peas nagu halvasti istuvate proteesidega Dracula. Kasutatav keel on samuti sada aastat vana ja oh jeesus, ma hakkasin praegu otsima, mis aastast saksakeelne originaal pärineb, ja frau Wothe on kirjutanud mingisugune viis miljardit romaani, millest käesolev on avaldatud aastal 1920. Eestikeelne tõlge muide üllatas mind väga ühe väljendiga, milleks oli sõna “rippumatu” tähendamaks “sõltumatu” ja ma olin väga üllatunud, sest ma arvasin, et see on mingi minusuguste keeleoskamatute värdkeel, sest see on tegelikult otselülitus soome keelest ja tänapäevases eesti keeles sellist väljendit korrektselt rääkides ei kasutata (peale minusuguste, kes ei oska isegi Soome pealinna nime ega veoauto sünonüümi eesti keeles õigesti kirjutada, ma süüdistan siin selles oma geene, sest soome keelt ma ju ei oska). Aga vot hoopis sada aastat vana väljend on! Kui nüüd raamatust ka natuke rääkida, siis tegemist on armastusromaaniga, mis on ülidramaatiline ja arusaadavalt oleks väga läila, kui tegevus ei toimuks Põhja-Norras, mis annab kogu sellele kupatusele siiski natukene kargemat nüanssi juurde. Lisaks keeleüllatustele sain veel teise üllatuse ka, minus tärkas meeletu tung kunagi külastada lisaks Islandile ka Tromsö linna, ja ma sain teada, et Tromsö, mis asub Eestist ikka väga kõvasti põhja pool, on meist oluliselt soojemate talvedega. Nende absoluutne külmarekord ajaloo jooksul on olnud -18 kraadi!!! Miinus kaheksateist!!! Põhja-Norras! Vrdl ka Eesti külmarekord -43 kraadi. Isegi Islandi külmarekord jääb meie omale alla. What.

Ja nii see maikuu läbi saigi. Rohkem ma küll ei suuda meenutada, et ma sel kuul raamatuid lugenud oleks.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. mai 31, 2020, 10:02 p.l.

    Tromsö on väga nunnu, soovitan 🙂 Käi vanas polaarimuuseumis ja botaanikaaias, ka siis, kui sind polaarteemad ja botaanikaaiad ÜLDSE ei huvita 🙂

    Islandi külmarekord – neil on mäed ja arktilised liustikud, kus keegi lihtsalt ei mõõda mingeid temperatuure. Mõned ilmajaamad on küll liustikel ka. Me olime seal maikuus ja nii põhjalikult ära jäätunud inimesi ei ole ma vist elu sees näinud; meie tütarlaste patsid ja juuksed olid nagu lumekuninganna muinasjutu printsessidel, valged kohevast jääst puhmad. Aga kohalike kirjeldus talvest rannikul oli “ühel päeval sajab meeter lund, järgmisel päeval sulab kõik ära ja järgi jääb täiesti ebainimlikus koguses muda ja soppa”.

  2. Klari
    mai 31, 2020, 10:06 p.l.

    “ühel päeval sajab meeter lund, järgmisel päeval sulab kõik ära ja järgi jääb täiesti ebainimlikus koguses muda ja soppa” – kõlab nagu Eesti.

    Ma tegelikult ei ole kindel, kas ma tahan eriti põhja poole reisida, sest minu jaoks on juba Eestigi ebainimlikult külm, mul oli viimati soe 2018. aasta suvel. Aga samas ma tahaks näha virmalisi natuke paremas versioonis kui see hädine natuke, mis meil siin näha on. Mis tähendab, et ma peaks talvel sinna Tromsösse minema. A neil on seal vist talvel soojem, eivä? 😀

  3. juuni 1, 2020, 1:12 e.l.

    Ei kõla nagu Eesti. Meil sajab… natukene. Ja puhub ka natukene.

    Ma võin sulle ühe tuttava kontakti anda, kes elas talvel Tromsös. Usun, et ta heameelega kirjeldab sealset ilma 🙂 Virmaliste pildid olid tal igatahes imelised. “Minu Norra” räägib samuti Tromsöst. Virmalise jaoks sobib ka Põhja-Rootsi väga hästi. Lenda Kirunasse ja vahi palju soovid 🙂

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: