Esileht > Uncategorized > Suvepealinna rõõmud

Suvepealinna rõõmud

Kui õues on 31,5 kraadi sooja, siis tähendab see seda, et jõusaalis on vähem rahvast (sest kõikidel teistel on rannakehad valmis saanud ja nad saavad neid presenteerida).

Ühtlasi oli see jõusaal kõige jahedam koht, kus ma täna viibinud olen*. Seal võis isegi olla mingit laadi ventilatsioon. See muidugi ei tähendanud seda, et mul poleks kõrvaklapid higist läbivettinutena kogu aeg peast ära kukkuda üritanud.

*Okei, luiskan, mu autos on kliimaseade.

Ükspäev sõpradega vesteldes selgus, et neid hämmastas tõsiasi, et ma käisin viimati ujumas 2018. aastal. Mind ennast see ei hämmasta, see on minu puhul pigem reegel kui erand. Neid suvesid, kus ma kordagi vette ei lähe, on ikka palju olnud. Kas ma sellel suvel jõuan ujuma, ei tea veel keegi. Eks ma sügisel ütlen, kuidas läks.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. juuni 18, 2020, 11:35 p.l.

    Kuna mu enda blogi enam pole, kurdan siin, et käisin post-eriolukord esimest korda eile jõuksis ja no .. ma ei tea, millal ma nii nõrgaks jäin + ma ei tea, kas mu lihasvalu järgmise kolme nädala jooksul kaob.
    Hea tühi ja jahe oli ka mul, tundub, et ka tartlaste rannakehad on valmis.

    • Klari
      juuni 19, 2020, 9:47 e.l.

      Oo jaa, see taasalustamise rõõm oli mul ikka ka. Või noh, see nagu kuidagi kestab endiselt. Pärnus on millegipärast ainult kaks varianti, kas on laulupidu või pole kedagi ja ma pole suutnud veel aru saada, kas selle taga on mingi loogika või ei ole.

  2. juuni 19, 2020, 10:42 e.l.

    Ma käisin eile basseinis ujumas ja kogu aeg oli nii imelik, nii imelik. Miks ma olen siin, mitte mingis järves? Rahvast oli ujumas tõesti meeldivalt vähe, kogu rada minu oma.

    Samas SPA oli tihkelt täis, niipalju kui ma nägin.
    Vot SELLEST ei saa ma aru.
    Ujulas trenni teha (või jõuksis) – no inimesel on eesmärk ja ta ei lase ilmal end segad.a
    Aga vedeleda ranna asemel mingis auruses siseruumis lihtsalt niisama?
    Kui väljas on selline suvi?????
    wtf.

    • juuni 19, 2020, 1:50 p.l.

      praeguste soojade ilmadega hakkab mul tasapisi tunne, et järves või jões saab praegu ujuda ainult öösiti, sest “kui väljas on selline suvi”, on seal jube raske inimestevaba kohta leida.

      • juuni 20, 2020, 6:55 p.l.

        Miks, ometi, peaks leidma inimestevaba koha…??? Las ujuvad kah, nii merre kui järve mahub mitmekesi ka ära…

        Eile oli Paralepa rand Haapsalus pea inimvaba. Täna – Österby – no mõni supleja oli ja paar koera. Mis mul neist?

      • juuni 21, 2020, 3:37 e.l.

        nad kipuvad vahel suhtlema. Kui ujumiskoht on kitsas, siis ongi sinna mitmel inimesel korraga niiviisi raske mahtuda, et ei suhtleks (noh, nt kuidas jagada, et üksteisele sisse minnes ja välja tulles jalgu ei jääks). see on arusaadav. aga mõni teeb seda kohe meelega ja räägib pikad jutud maha.

        või siis on nad lihtsalt lärmakad ja purjus.

        rääkimata sellest, et seal, kus inimesi, peab riietega ujuma, ja see on ebameeldiv. a noh, ma saan aru, et igaüks ei ole nii suur riietevaenaja. suhtlemise point on vast üldisemalt mõistetav.

      • Klari
        juuni 21, 2020, 9:27 e.l.

        Suvepealinna inimesena ma nüüd pean küll ütlema, et mul on pea võimatu ette kujutada inimtühja ujumiskohta 😀 Samas ma jällegi ei tea, Pärnus on lisaks merele ju ka jõgi, jões on ujumiskohti palju, mina ei tea neist ühtegi ja ehkki isegi Sindis on neid vähemalt neli kui mitte rohkem, siis inimesi ilmselt on palju ikkagi igal pool.

      • juuni 22, 2020, 2:28 e.l.

        aa, kui inimesed on minust mõnekümne meetri kaugusel, on OK. kahe meetri kaugusel ei ole tore.

  3. juuni 22, 2020, 2:27 e.l.

    mul lapsena ikka õnnestus Pärnus inimtühje rannakohti leida. kui ma lähenesin rannale mingeid kahtlasi aasateid, mitte normaalset tänavat v rannateed pidi (ma ei tea, kas need aasateed enam alleski on, vbla on keegi kinnisvarageenius ka sinna midagi ehitanud ja naiivsetele üleujutusvõhikuist soomlastele maha müünud ja neistki rannalõikudest on plaaž saanud). Aitas ka see, kui oli ebapopulaarne ilm – pilves või tibutas. Leidsin piisavalt sageli piisavalt inimtühje rannakohti, et sain rahus isegi joonistada või maalida, ilma et keegi üle õla vahtima tuleks.

  4. juuni 24, 2020, 5:11 e.l.

    jõudsin tänasel jaaniõhtul järeldusele, et ka inimesed minuga samas rannas ja vbla isegi lähemal kui mõnekümne meetri kaugusel on OK, kui nad on kas kained või pole vähemalt joobnuna nii tüütud, et purjusolek silma hakkaks.

  5. juuni 25, 2020, 5:30 p.l.

    Ma olen nüüd kahe päeva jooksul kuulnud rohkem roppusi kui eelneva aasta jooksul kokku. Põhiliselt vene teismelised. MIKS peab noor inimene enne vette kargamist rõõmsal toonil hõikama “joobannõi v rott”? Purjus – ma saaks aru, aga need noored olid kõik liiga noored, et purjus olla.

    Inimestest saab eemale ujuda. Käisin just Purgatsi järves. Tegin järvele ringi peale. Nägin kaugemas nurgas pardi pesakonda, paari meetri kauguselt, äärepealt oleksin sellele pihta ujunud. Part ja viis-kuus poega istusid kaldast paari meetri kaugusel mingi noti peal. Vana part vaatas mind korraks, siis ignos. Ujusin hästi rahulikult nende lähedal; pardipojad sukeldusid, väristasid saba, puhastasid sulgi ja minust oli neil sajaga ükskõik.

    Ujumiskoha liivarannas on seal vene koloonia, tihedalt koos, a no las nemad olla. Kui ma tahan nendega samas rannas olla, siis olen. Kui ei taha, ujun minema. Minu oma valik ju?

    • Klari
      juuni 25, 2020, 8:40 p.l.

      Mida muud võiks oodata inimestelt, kes märtsi keskpaigast on olnud sunnitud kodus nelja seina vahel istuma?

      Mind kusjuures inimesed üldse ei sega, ujumas ei käi ma sellepärast, et ma ei armasta vett 😀

  6. juuni 26, 2020, 6:37 p.l.

    Kui te räägite, et inimesed teid ei sega – nagu selgub, ka mind ei sega lihtsalt inimesed – siis kas see laieneb ka neile inimestele, kes tulevad juttu tegema ja küsivad muuseas, kus te elate jne?

    Ma annan endale aru, et selline küsimus võib olla lihtsalt suusoojaks, aga mul lähevad selle peale häirekellad tööle ja ma hakkan ette kujutama, kuidas mind pärast koduteel jälitatakse.

  7. juuni 29, 2020, 1:07 e.l.

    Täna paar tundi tagasi. Jõuan obskuurse metsajärve äärde (Soodajärv). Seal on minu üllatuseks inimene. Lähenen talle, 3 meetri pealt teen juttu. Selgub, et vesi on soe, inimene käib siin ujumas iga päev, talle väga meeldib ja ta soovib mulle ka edukat ujumist. Muuseas küsisin, kus inimene elab.

    Veidi eemal oli tee peal teine inimene, selle käest küsisin teed ja jutustasime paar lauset tollesama Soodajärve kohta.

    Pärast ma pool tundi murdsin pead, et kas nad mõlemad jäid kartma koduteel jälitamist või kuidas nende ujumiskoha lähedal vestluse algatamistega nüüd on. Ja et miks minult pole keegi rannas küsinud, et kus ma elan? Ah???

    • juuni 29, 2020, 7:08 p.l.

      nu loota võib, et a) kõik ei ole nii närvilised nagu mina; b) sa eritad ise piisavalt rahulikku atmosfääri. Küllap on asi selles, et mul on – vähe, kuid siiski – kogemusi võõraste meesterahvastega, kes hakkavad sabas käima (mõni on luba küsinud – “vähemalt kaks meetrit vahet”, nõudsin mina ja mees kuuletus rõõmsalt, ju oleks ta endale dominatrixi soovinud -, mõni küsimata ja suht demonstratiivselt).

      ja sestsaadik on vahel natuke imelik tunne võõra meesterahva juuresolekul tavariietest ujumisriietesse või tagasi vahetada. eriti kui tundub, et see mees ise ei kavatse üldse ujuda.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: