Esileht > Uncategorized > Vaatan veel asju

Vaatan veel asju

Käisin eelmise nädala lõpus kaks korda teatris, kusjuures mõlemat etendust käisin vaatamas juba teist korda. Mitte et Endla mängukava nüüd nii otseselt ammendunud oleks, aga kuidagi juhtus nii.

Esimene kordus, mida ma vaatasin, oli 2017. aasta publikulemmikuks valitud “Mitte praegu, kallis!” Žanrimääratluseks on talle pandud tragikomöödia… no ma ei tea, väga traagiline ei ole, aga kohutavalt naljakas on küll. Kui ma seda esimest korda vaatamas käisin, siis ma teise vaatuse ajal juba naersin nii kontrollimatult, et ma ei saanud enam aru, kas ma naeran või nutan ja mul pisarad jooksid täiesti ohjeldamatult. Aa, võibolla siin see traagika peitubki? Nüüdseks ma võin kinnitada, et see on ka teist korda vaadates kohutavalt naljakas ja ma naersin (ilmselt sama koha peal, ma arvan) sama kontrollimatult, nii et pisar väljas. Huvitav, kuidas näitlejad suudavad mängida, kui samal ajal saalitäis publikut sõna otseses mõttes naerda röögib? Nojah, eks tuli laval ka naeru tagasihoidmise paus ette. Mis on veel eriti naljakas, loomulikult.

Teine kordus oli “Vedelvorst”. See oli huvitavam kogemus, sest esimest korda vaatasin ma seda siis, kui lavastus oli veel hästi uus, kolmandat korda laval. Nüüd on seda juba kaks aastat mängitud ja vahe oli tuntav. Mulle küll meeldis see esimest korda vaadates ka, aga praegu oli väga hästi näha, kuidas asi on sisse mängitud ja oluliselt sujuvam. Naljakas muidugi on ka. Kusjuures osad naljad olid raudselt improvisatsioonilised. Ja mõnes mõttes on hämmastavalt tänapäevane tükk – mitte ainult kostüümide ja butafooria osas, vaid ka sisult. Läbiv küsimus, et milleks ilmaasjata rapsida ja rahmeldada, kui saaks ju tegelikult ka niisama murul põõnata, nii et päike perset soojendab (see oli natuke peenemalt sõnastatud, aga mõte jääb samaks) sobib mu meelest tänasesse maailma ülihästi. Peaaegu saja aasta vältel pole mitte midagi muutunud. Tegelikult ma usun, et ka tuhat aastat tagasi oli raudselt elu kohati liiga kiire ja pöörane (noh, samamoodi nagu noored on hukas olnud maailma algadest saadik, ega siis inimesed on ikka samasugused kogu aeg).

Teatri sammassaalis – mille lühtreid mulle iga jumala kord meelde tuletatakse, sest palju aastaid tagasi meie gümnaasiumi lõpuaktuse vältel purunes šampanjakorkide abil nii mõnigi neist – on hetkel Valgevene graafikute näitus. Roman Sustovi litograafiad on MINGE PEKKI kui ägedad. Ma veetsin nende ees väga palju aega.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: