Esileht > Uncategorized > Augusti raamatud

Augusti raamatud

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan.” Flake, kodanikunimega Christian Lorenz, on, nagu öeldud, klahvkamees, kes mängib klahvpille ühes bändis. Väga tuntud bändis. Seda bändi muuseas pole raamatus kordagi mainitud, mis on väga kaval nüke, sest vastasel juhul võiks lugeja tähelepanu pigem sellele väga tuntud bändile minna. See bänd on muidugi Rammstein, aga sellest praktiliselt juttu pole. Flake on raamatu kirjutanud iseendast – oma lapsepõlvest Ida-Saksamaal ja muusikukarjääri kujunemisest ja sellest, milline inimene ta üleüldse on ja nii edasi. Väga muhe raamat, ehkki ma ei tea, kas seda oskab hinnata inimene, kes ei tea, kes Flake on ja pole teda kunagi näinud. Seevastu igaüks, kes Flaket kunagi elus näinud on, kasvõi mõnes Rammsteini videos, kui mitte lausa kontserdil, on ilmselt nõus, et Flake on natuke selline omapärane, aga väga huvitav tegelane. Raamatu on ta ka väga ägedalt kirjutanud. Rammsteini fännidele soojalt soovitan, teistele… ma ei tea.

Margaret Atwood “Kassisilm”. Ma olen seda raamatut elus lugenud mitmeid kordi, erinevates vanustes, ja iga kord on see täiesti erinev raamat olnud 😀 Praegu ma tundsin jälle, et peaks seda lugema. Ülikooli ajal olin veits Atwoodi fänn isegi, sest millegipärast segunes see mu peas Tori Amosega, kelle muusikat ma meeletutes kogustes kuulasin ja kes on olnud üks nendest elumuutvatest muusikutest mu jaoks. Aga mitte Tori Amosest ei tahtnud ma rääkida (kuigi ta on ainuisikuliselt vastutav selle eest, et mul punased juuksed on). “Kassisilm” on lugu sellest, kui keeruline on olla naine… naiste maailmas. Kui julmad võivad olla väikesed tüdrukud ja kuidas feministi tiitel kõlab avalikkuse silmis löövalt, aga tegelikult mitte midagi ei tähenda. Väga paeluv raamat mu meelest. Miks ma muidu seda nii mitu korda lugenud olen.

Charles de Lint “Kusagil lennata”. Vot selle raamatuga oli naljakas lugu. Mulle nimelt ükskord meenus üks kunagi ülikooli ajal (sellest on 20 aastat möödas!) loetud raamat, millest ma ei mäletanud ei pealkirja ega autorit ega ka mitte mingit sisu, ainult mingit sellist üleüldist feelingut, mida see minus oli tekitanud ja et raamat kuulus urban fantasy žanri. Nii. Kõrgharitud infospetsialist minus läks väljakutse peale hasarti ning paari korra Google sihtotstarbelise kasutamise järel ma selle raamatu ka leidsin. Ütleme nii, et ma olin enda üle päris uhke. Päris asjatu see haridus pole olnud. Nüüd mul on üks teine raamat veel vaja leida, millest ma umbes sama palju mäletan, need väljakutsed pole veel lõppenud… Käesoleva raamatu juurde tagasi tulles on see üks sellistest teostest, millest ma tahaks kohutavalt filmi näha. Esiteks on sellel nii hea visuaalne potentsiaal (kas ma olen maininud, et mul tihtipeale jookseb raamatuid lugedes film peas, valguse ja värvide ja soundtracki ja kõige muuga? Kas minus on kaduma läinud geniaalne filmirežissöör?) ja teiseks… on seal nii palju tegelasi, et ma ei suutnud lugedes hästi järge pidada ja näod oleks abiks olnud 😀 Aga raamat on hea. Fantasy, nagu öeldud, aga modernne, urbanistlik, ja samal ajal väga iidsetel lugudel baseeruv – loominimestest (tegelikult lindudest), kes selle maailma kunagi lõid.

Allan Vainola “Inventuur”. Üks nendest raamatutest, mida tuleks kindlasti lugeda, kui sa oled vähemalt 40-aastane ja oled oma elus olnud vähegi punk. Siis on seal palju äratundmist, palju sündmusi, millest sa oled kuulnud või millel ise osalenud, palju inimesi, keda sa tead ja oled näinud kui mitte päris elus, siis vähemalt laval ja palju muusikat, mis sind vorminud on. Mina olen natuke punk ikka olnud ja Vennaskonnaga üles kasvanud ja ma kahtlustan, et seal raamatus on üks pilt, kus ma võibolla isegi peal olen. Igatahes ma kahtlustan, et ma olen sellel üritusel viibinud. Vainola raamat on natukene nagu Mihkel Raua oma, aga palju sõbralikum ja leebem, sest ta kirjutab kõikidest inimestest nii ilusasti. Muuhulgas ka sellest, kuidas tal oli Vennaskonna kontserditel alati natuke mure nende väikeste tüdrukute pärast, kes lavaservast kinni hoidsid ja kelle taga käis suurte tanksaabastes meeste möll, aga õnneks ei juhtunud kunagi midagi halba. Tänks, Allan, teismeline mina ja mu tol ajal permentselt lavaservadest muljutud ribid tänavad sind selle muretsemise eest! 😀

Andrzej Zapkowski “Baptism of Fire”. Järjekordne osa nõidur Geralti saagast ja see on nagu… teate, kuidas tavaliselt on igal muusikaalbumil vähemalt üks suvaline ja mõttetu lugu, mida filleriks nimetatakse? Mulle tundub, et see raamat on filler. Seal ei toimu mitte midagi. Või okei, toimub, aga ma ei saa aru, kuidas see loos oluline on ja miks sellest terve raamat tuli kirjutada. Ma oskaks olulise kahe leheküljega ära öelda. Põhimõtteliselt on see raamat nagu kultusliku teatrilavastuse “Armastus kolme apelsini vastu” teine vaatus. Ainult et palju pikem. Ma väga loodan, et järgnevad raamatud on paremad ja lugu ikka läheb päriselt ka edasi… (Saate aru, ma olen elus kohanud inimesi, kes pole mitte ühtegi korda näinud “Armastust kolme apelsini vastu”. Nagu. What. Arvake, kas need inimesed said iialgi mu naljadest aru.)

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: