Septembri raamatud

Jaan Talts, Paavo Kivine “Tahtmine”. Taas üks neist “raamatukogus pole käinud, võtan kodust riiulist midagi” nähtusi. Kusjuures ma olen ammu tahtnud seda raamatut juba lugeda, nüüd lõpuks jõudsin siis. Kõik teavad, kes on Jaan Talts, onju? Aga seda ka teadsite, et ta püstitas oma sportlaskarjääri jooksul 41 maailmarekordit? No vot, mina ei teadnud. Kui nüüd kuskil viktoriinis küsitakse, siis teate. Olümpiamedalid, maailmameistrivõistluste medalid, Euroopa meistrivõistluste medalid niikuinii. Raamat ise on muidugi selline, et kui tõstesport üldse ei huvita, siis ma lugeda ei soovita, sest peale tõstespordi seal muud ei ole. Mul on ka tõstesport selline üsna uus huvi, sellepärast ilmselt polnud varem lugenud ka. Aga eks leiab sealt muudki, peaasjalikult seda, kuidas tippsportlane mõtleb ja tegutseb. Ja ma pakun teile isegi tsitaadi. “Ütleksin, et inimene suudab nii palju ja nii kaua, kuni ta usub oma võimetesse, kuni tal on elueesmärk ja kuni ta tahab selleni jõuda. Mida rohkem usku, tahtmist, mida kõrgemal siht, seda enam suudetakse. Inimene võib paljut, peaaegu kõike. Ta ei või ainult üht – järele jõuda oma järjest eemalduvatele unistustele. Seetõttu ei tunne ta ka kõige suurema triumfi hetkel täiuslikku rõõmu. Teadmine, usk: ma suudan rohkemat – see rikub ka kõige kaunima hetke täiuse. Igasugune võit on rahu ainult üürikeseks hetkeks, vaid selleks korraks.” Vot selline keeruline asjapulk on tippsportlane.

“Sütevaka lood”. Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium sai sellel aastal 30-aastaseks ja tolle tähtsa sündmuse tähistamiseks anti selline raamat välja. Mina olen selle kooli 7. lennu vilistlane ja loomulikult mul oli seda raamatut hädasti vaja. Ülimalt humoorikas lugemine oli, muide. Algab, nagu kõik lood siin maailmas, ikka algusest – kuidas üks seltskond veidi pööraseid inimesi pöörastel 90-datel ühe veidi pöörase erakooli lõid ja mis sellest siis kõik edasi sai. Raamatut lugedes ja tagasi meenutades olid 90-dad tõesti küllaltki pöörane aeg, mulle tundub, sest ma ei ole kindel, et teistes koolides selliseid asju toimus nagu meil. Aga no meil olid üldse kõik asjad teistmoodi kui teistes koolides 😀 Ma hullult tahaks siia panna miljon tsitaati raamatust, aga ma ei hakka panema, sest kõrvalseisjad ei saaks sellest vist aru ja vilistlased teavad niikuinii… Küll aga tekitas üks koht raamatus minus kerge maailmapildi kõikumise… “Gümnaasiumis õpetas matemaatikat äärmiselt nõudlik Laine Maidlas, kelle õpilasena oli raske ühtki kontrolltööd üle kolme saada – seegi tulemus saavutati enamasti teisel katsel. “Samas olid ülikooli kõrgema matemaatika kursused pärast seda lihtsalt lust ja lillepidu”, tähendab Siim.” (Siim on üks vilistlane.) Vaadake, ma olen end eluaeg matemaatikas idioodiks pidanud ja see Laine Maidlase kontrolltööde korduvtegemine oli mu gümnaasiumi argipäev, eksole… hmm. Äkki ma ei olegi päris idioot?

Äärmiselt paslik, ma leian, on siia lisada ka video Sütevaka Õpside Bändilt, sest, halloo, Õpside Bänd. Koosneb PSHG päris õpetajatest, frontmaniks ei keegi muu kui koolidirektor Andres.

Sellelt suht kannapöördena muidugi tundus järgmine lugemine – Silver Anniko “Rusikad” uus, kärpimata ja tsenseerimata väljaanne. Ma olen vana versiooni elu jooksul mitu korda lugenud, see on hea paks raamat, annab tükiks ajaks tegevust. Uus versioon, või ütleme siis algne versioon on veel paksem, sest omal ajal rappis nõukogude tsensuur käsikirja ikka päris korralikult. Tegemist pidada olema vaat et kultusteosega, ma seda ei oska kommenteerida, aga minu arust on see tükk toredat lugemist küll. Mis mulle selle raamatu juures kõige rohkem meeldib – karakterid on ülivärvikad, trafaretsed ja kohati väga üheplaanilised, aga see-eest täiesti usutavad ja ehkki raamat pole ilmselt eriline süvakirjandus, siis päriselt, see pole sugugi halb raamat. Hoogne ja tempokas veel lisaks kõigele. Kohutav seebikas, kohati muigava ajav, aga no ikkagi nähtus omaette. Lugesin praegu vikipeediast, et kirjanik olevat planeerinud seda raamatut kolmeosalise romaanisarja esimeseks, aga kuna autor kahtlastel ja siiani lahendamata asjaoludel 1981. aastal mõrvati, siis sinnapaika see ka jäi. Muidu võibolla oleks meil üks selline rahvalikum “Tõde ja õigus” ka, mida päriselt ka keegi lugeda viitsiks.

Kuna ma septembrikuus kordagi raamatukokku ei jõudnud, siis kuu viimaseks jäi jälle üks kohalik ülelugemine, Eiv Eloon’i “Kaksikliik”. Ma olen seda ka elu jooksul mitmeid kordi lugenud ja ma arvan, et see võis kergesti olla üks mu elu esimesi ulmeromaane, enne kui ma üldse teadsin, misasi on ulmeromaan. Kõige esimene vist oli klassikaliselt küll “Lilled Algernonile”, aga see on novellikogu. No ma õppisin nelja-aastaselt lugema ja lugesin seepeale kõike, mis mulle vähegi kätte sattus, raamatust arusaamine ei olnud mu jaoks primaarne, ütleme nii. Seepärast ma praegu seda raamatut lugedes vist alles esimest korda aru saingi, millest see tegelikult räägib 😀 (PS – kui ma ütlen, et ma olen elus mingit raamatut lugenud, siis nii tavaliselt on, aga see ei ütle mitte midagi :D) Ja uskumatul kombel ei saagi seekord öelda, et see raamat räägib inimestevahelistest suhetest… sest see räägib hoopis sellest, et kas inimliigi püsimajäämine teise liigi arvelt on õigustatud. Selline tore moraaliküsimus.

k.