Esileht > Uncategorized > Oktoobri raamatud

Oktoobri raamatud

Jõudsin lõpuks ometi raamatukokku ka. Nagu sinna oleks siis kohutavalt keeruline minna, Pärnu Keskraamatukogu on nii keset linna, et enam rohkem keset ei anna olla, suur parkla täpselt ukse ees, pluss ma käin vähemalt neli korda nädalas sealkandis trennis ja tihtipeale pargin täpselt sellessamas suures parklas seal raamatukogu ees… Ja ei no ma ei saa seal raamatukogus käidud, milline ränk töö ja vaev see iga kord on! 😀

Ükskord tuli mulle pähe selline geniaalne mõte, et hakkan otsast peale jälle läbi lugema kõiki Terry Pratchetti raamatuid ja panen niimoodi järjest lõpuni välja. Idee on hea, ma ei tea, mis siin saaks valesti minna. Natuke heidutas mind avastus, et raamatukogus on Pratchetti raamatuid kolm riiulitäit, aga ma olen elus maratoni jooksnud, kolm riiulitäit Pratchettit on selle kõrval lust ja lillepidu. Avastasin teatava üllatusega, et seal riiulis on selliseid raamatuid, mida ma üldse elus veel lugenud polegi. Ongi midagi oodata, kuigi ma võtan Kettamaailma kõigepealt, sealt ma nagu omast arust olen enamvähem kõiki lugenud. Vist. Hakkasin siis otsast peale – “Võlukunsti värv”. Ma olin kindel, et ma olen seda lugenud (kakskümmend aastat tagasi), lugedes tundus, et ma ikka vist ei ole seda lugenud, aga praegu ma olen jälle täiesti kindel, et ma olen seda lugenud, sest sealt raamatust pärinevaid nalju nagu näiteks “roosa on otsas!” olen ma juba pikka aega teinud. Aga suuremas osas oli küll väga uuelaadne tunne. Mälu on mul teadupärast hea, aga väga lühike. Ma ei hakka Pratchettit ümber jutustama ega kirjeldama ega arvustama, sest Pratchett. Sellel poleks mingit mõtet. Muuseas, ma olen oma elus sir Terry Pratchettit oma ihusilmaga näinud, kui ta 2001. aastal Tallinnas käis. Ma kahjuks ei saanud osaleda sellel lugejatega kohtumisel, sest ma pidin tööle minema (ja jäin meelega hiljaks, sest ma siiski PIDIN teda vilksamisigi korraks nägema, kui ta raamatupoodi tuli), aga mitmed mu tuttavad on kirjeldanud, kuidas ta kirjutas raamatutesse pühendusi TÄPSELT selle inimese jaoks kõnetavaid asju. Nagu, KUIDAS ta teadis. Kõik olid hämmingus 😀 (Tegelt ma tean, kuidas selliseid asju tehakse, aga ikkagi, natukene müstifikatsiooni on ju sellise legendi jaoks lubatud.)

Ane Riel “Vaik”. Assa kurat, see oli hea raamat. Kaanel märge “Põhjamaade parim põnevusromaan 2016” ja see on täpselt selline raamat, et kui korra kätte võtad, siis enam käest panna ei saa – aga samal ajal vähemalt mina ei suutnud seda väga suurtes kogustes korraga lugeda, sest et veits liiga hirmus oli. Selle raamatu fiiling on täpselt nagu ühe mu lemmikfilmi “Requiem For A Dream” oma – rusuv, ängistav, masendav ja õõvastav, aga samal ajal nii kohutavalt hea, köitev ja kaasahaarav. Soovitan väga. Aga hoiatusega.

Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”. See pole muide ilukirjandus, mis minu puhul on haruldane, aga noh, temaatika on ju intrigeeriv, kes siis poleks kuulnud Henry VIII kurikuulsast sariabiellumisest ja nende naiste reeglina väga kurvast saatusest. Divorced, beheaded, died, divorced, beheaded, survived, nagu ka raamat ütleb. Rõhuv enamus mu teadmistest sel teemal on pärit omaaegsest skandaalsest teleseriaalist “The Tudors”, mis küll ajalooliselt päris täpne ei ole, aga ilma selle seriaali (korduva) vaatamiseta ma selles raamatus vist üldse ei orienteeruks… ma vaatasin millalgi kevadel selle seriaali taaskord ära ja avastasin enda suureks üllatuseks, et selle kõrval on “Game Of Thrones” täielik morsipidu, sest juba esimese hooaja esimeses osas oli paljast ihu rohkem kui ühes keskmises GoT hooajas kokku 😀 Aga see selleks. Seriaal mulle meeldib. Raamat on ka OK, sest see keskendub õnneks ikkagi suures osas tõesti kõigile neile naistele, mitte niiväga tolleaegse Inglismaa keerukale poliitilisele ja religioossele olukorrale (kuigi sellest ka muidugi mööda ei saa). Näete, ma harin ennast, mitte ei loe kogu aeg ainult fantaasiakirjandust!

Carolly Erickson “Truudusetu kuninganna: romaan Henry VIII viiendast naisest”. Lasin kohe sama auruga edasi 😀 Henry VIII viies naine oli Katherine Howard, kes abiellus kuningaga, olles ise umbes 17-aastane, samal ajal kui Henry oli juba vana mees (tolle aja kohta). Kuna ta erinevalt teistest Henry VIII naistest ka eriti haritud ega võibolla ka väga tark ei olnud, siis truudusetu olevat ta tõepoolest olnud ja pärast mõneaastast abielu lõppes tema elutee samal tapalaval, kus kuus aastat varem tema nõbu Anne Boleyn oma peast ilma jäi. Raamat ise on seekord ilukirjanduslik romaan, Katherine’i enda jutustuses kirjutatud. Tema vaatevinklist lugedes on muidugi päris kurb mõelda, et sa võid ju olla Inglismaa kuninganna ja puha, aga tegelt on su ainus funktsioon sünnitada poeg, soovitatavalt mitu, ja kui sa sellega toime ei tule, siis ongi su elu otsas. Muide, Henry VIII oli tegelikult poegi küll ja kõige pikema elueaga neist tõusis ka tema surma järel troonile, aga see kõige pikem eluiga jäigi sinna kuhugi 10 aasta kanti. Mis tol ajal polnud ju teadupärast ka kuigi haruldane.

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”. Kettamaailma teine lugu ja kui esimene raamat oli selline enamvähem sissejuhatus, siis see on juba täieõiguslik Pratchett oma klassikalises headuses. Ma sain ikka omajagu naerda.

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”. Mul see põhjamaade krimi ikka hirmsasti meeldima hakanud, nii ma siis võtan raamatukogust iga kord mingi sellise põhjamaise nimega autori suvalise raamatu. Kiidetud olgu Pärnu Keskraamatukogu töötajad, kes eraldi krimiromaanide riiuli kokku on pannud. Seekordne on ikka väga põhjamaine, tegevus nimelt toimub Gröönimaal. Ma ausalt öeldes isegi ei teadnud, et Gröönimaal päriselt inimesi elab… või no kui ma päris aus olen, siis ma vist ei ole oma elus Gröönimaa peale rohkem mõtteid mõelnud kui tuhande aasta tagune viikingite asustus. Hea raamat on, väga nordic noir. Rohkem nordic ei saaks vist olla ka. PS ma saingi alles väga hiljuti teada, et see žanr, mis mulle nii meeldib, ongi nordic noir. Uskumatu, et raamatute lugemine niimoodi uusi teadmisi võib tekitada! Teisalt jällegi ma olen kehv krimiromaanide lugeja, sest mul on tavaliselt ükskõik, kes süüdlane on ja ma tihtipeale raamatut lõpetades ei saagi sellest aru 😀 Mingid muud asjad on nagu tähtsamad. Kõlab veidralt, ma tean.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 1”. Ohh, ma ei oska selle kohta midagi kirjutada. Läbi lugesin, aga ei meeldinud ja ma ei viitsi selle peale enam mõelda. Polnudki väga ammu lugenud raamatut, mis ei meeldi.

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”. Lugu võlukustist ja võrdsusest. Ja et kas naised ikkagi siis saavad võluriteks hakata või ei saa. Sissejuhatus nõidade maailma, mul on nõiad kogu aeg olnud suured lemmikud Pratchetti lugudes. Ja muidugi ma pean mainima, et ma sain lõpuks ka aru, misasi on pealoogia. Ma olen seda elus sada korda guugeldanud, aga nüüd mulle kuidagi jõudis kohale. Liiga lihtne kontseptsioon vist oli… Occami habemenuga ja muu säärane.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: