Esileht > Uncategorized > Esimene lumi

Esimene lumi

Sest nii ongi. Pilti ma muidugi pole sellest teinud, sest ma istun päev otsa ilma akendeta kontoris (mask peas) ja päevavalgust näen ma ainult nädalavahetuseti. Aga nädalavahetusel veel ei olnud lund maas.

Täna oli taas selline jooksutrenn, kus ma väga kaua diskuteerisin endaga, kas üldse minna jooksma või mitte. Esiteks sadas lund, eksole. Ma pole kunagi varem elus sellisel aastaajal jooksmas käinud ja ma arvasin kogu aeg siiani, et jooksmine pimedas, potentsiaalse vihma ja tuulega novembrikuus on maailma kõige jälgim asi. Suure üllatusena on selgunud, et väga mõnus on hoopis. No hea küll, tuul on endiselt nõme, nagu absoluutselt igal aastaajal (kõikidest ilmastikunähtustest vihkan ma kõige rohkem tuult). Aga külm, vihm ja pimedus on ägedad! Oleks mulle keegi seda enne öelnud? Sellest poleks muidugi midagi kasu olnud, ma poleks uskunud. Noh, samas olgem ausad, miinuskraadid olid vist viimati 2018. aastal, või äärmisel juhul 2019 väga alguses. Blogi ajalugu sirvides võin oletada, et 2019. märtsi alguses mõni külmakraad võis isegi veel olla. Sellepärast ongi tore ilmast kirjutada, saab ise hiljem lugeda.

Ühesõnaga, mu diskussioon iseendaga kulmineerus sellega, et kui ma koju jõudsin, sadas nunnult, aga mitte liiga tihedalt lund, temperatuur oli plussis, tänavad olid puhtad (ehkki märjad), tuult ei olnud ja ma ei näinud ühtegi põhjust, miks mitte jooksma minna.

Sellest kujunes imeline kuus kilomeetrit, sest lumi oli maas, jõulukaunistused on igal pool väljas, pilvekihi taga oli aimata täiskuud ja joosta oli väga hea. Paaris pimedas kohas suutsin muidugi lompi astuda, aga mis sellest. Jõulukaunistused, saate aru! Mulle pole eluaeg jõulud meeldinud, ma vist hakkan tõesti vanaks jääma.

Suvel ma ei jooksnud (ühe korra vist üritasin), sügisel miskipärast hakkasin uuesti ja olen stabiilselt kaks korda nädalas jooksmas käinud. Umbes. Mõnikord ühe korra, mõnikord kolm korda. Siis muidugi juhtub see, et ma olen taaskord kümme-üksteist trennipäeva järjest pannud ilma ühegi puhkepäevata ja mu keha koputab mulle kujundlikult öeldes vastu pead, et mul natukene mõistust koju tuleks. Ma ei julge väita, et ma nüüd terve talve kavatsen jooksmas käia, sest võib siiski juhtuda, et päriselt tulebki lumi maha ja ma seda lume asja nüüd ausalt öeldes ei tea. Aga noh, ma olin ka kindel, et pimedus, vihm ja alla kümne kraadi temperatuurid on rõvedad. Kui mulle nüüd lumi ka meeldima peaks hakkama, siis on minuga ikka midagi väga valesti. Siis oleks mingit professionaalset abi vaja.

Sellised lood siin kohalikul spordirindel. Olen vankumatu optimist ja unistan 2021. aasta jooksuvõitlustest.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. november 30, 2020, 10:35 p.l.

    Nonii, ja nüüd tulen mina ja ütlen, et metsas pole tuult. Ma tean, sa ei usu, olgu pealegi. Aga ei ole.

    • Klari
      november 30, 2020, 10:42 p.l.

      Usun küll, mu kogemus 2018. aasta Võidupüha Maratonilt ütleb seda ka. Et metsas pole tuult. Aga mu logistiline elukorraldus ei võimalda mul sinna metsa pääseda neil päevadel, kui ma jooksen. Pluss metsas on pime ja mul pole pealampi.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: