Esileht > Uncategorized > Jooksust ja hair metalist

Jooksust ja hair metalist

Selle aasta esimesed 10 kilomeetrit joostud. Väärib äramärkimist, sest ehkki ma olen terve talv läbi stabiilselt jooksmas käinud (ise ka ei usu), siis eriti üle viie kildi pole teinud… paar aastat. Ma jooksin eesmärgipäraselt viimati 2019, eksole. Ja nagu arvata oligi, siis ka need viis kilti on olnud sellised, noh, keskpärased. Kohati veits katastroofilised. Vahepeal tundus mulle päris pikalt, et ega nüüd ongi kõik, ma ei jaksa enam üldse joosta, ja ei hakkagi kunagi jaksama*, ja ega nagu ju otseselt vaja polnud ka ja… ühesõnaga ikaldus, nagu ikka.

Eelmisel aastal ei osalenud ma ühelgi võistlusel, see oligi mu plaan kohe pikalt ette, enne kui aasta 2020 üldse pihta hakkas, ja me kõik teame, mis aastal 2020 juhtus, nii et niikuinii jäid kõik võistlused ära ka. Mu kavatsus oli vaadata, kas tuleb võistlemise isu üldse tagasi. Kusjuures isegi tuli. Natuke. Nii et aastaks 2021 ma ikkagi natukene võistlusi olen endale planeerinud – kui need muidugi toimuvad, seda ei tea keegi ette. Pärnu kolmik ja Ööjooks, ei muud. Luitejooksu koha pealt oleksin ülimalt üllatunud, kui see toimuks, aga ülejäänud on sügisel ja no mingi väike lootus praegu veel on. Eks näis.

Nii et nüüd ma siis jooksen eesmärgipäraselt. Mida muud mul teha olekski, jõusaalid teadupärast on taaskord kinni ja kui ma eelmise aasta koroonakevadega midagi enda kohta teada sain, siis oli see tõsiasi, et ma tõepoolest vihkan kodus treenimist väga kirglikult. Ma muidugi teadsin seda juba enne ka, aga eelmine kevad kinnitas seda teadmist väga. See aasta ma isegi üldse ei ürita. Fuhh.

Tänane 10 kilomeetrit oli tähelepanuväärne juba kasvõi selles mõttes, et ma tegelikult tundsin end hommikul mitte nüüd just otseselt halvasti, aga otseselt hästi ka mitte. Pea käis ringi ja iga püstitõusmine kippus pilti silme ees viltuseks võtma. See, et mul hooga püstitõusmise peale pilt eest ära läheb, on väga tavaline ja ei ületa mu jaoks mitte mingit uudise künnist, seega ma ei pidanud seda eriliseks probleemiks ja läksin jooksma. Küll aga olin valmis selleks, et võibolla tuleb s*tt jooks ja võibolla ei jaksa üle kolme kilomeetri üldse sörkida, sedagi on küllalt tihti viimasel ajal ette tulnud. Faktiline teadmine, et ma olen kunagi elus maratoni jooksnud, takistab mind päris tugevalt endale aru andmast oma tegelikest võimetest, ütleme nii (ehk siis mul on keeruline hoomata tõsiasja, et kui poolteist aastat ei jookse, siis arusaadavalt alustad nullist, eksole). Niisiis hoidsin ootused madalad, panin hea tuju tekitamiseks Spotify’st mängima mingi “Best of 80ies Hair Metal” playlisti ja läksin.

No ja teate. Võibolla oli asi selles playlistis, sest ma tõesti väga armastan hair metalit – you can take the girl out of the 80ies but you can’t take the 80ies out of the girl – aga joosta oli nii tore. Mis siis, et maantee peal oli ilge vastutuul, ikkagi oli tore. Püüdsin iga loo esitajat ära arvata ilma telefoni vaatamata ja kümne kilomeetri vältel ei suutnud identifitseerida ainult kahte artisti. Üks oli Lita Ford (pole ka ime, ma olen terves elus vist temalt ühte lugu ühe korra kuulnud) ja teine oli… Scorpions. Nagu… I don’t even. Kas Scorpions muidugi nüüd päris hair metal on, see on ka iseasi. Ja noh, see oligi tegelikult selline hetk, et “eee, jaaa, see on see…. oota ma tean küll mis bänd see on…. eee, noh…” Nimi ei tulnud lihtsalt meelde. Klaus Meine vokaali tunneb ilmeksimatult ära iga inimene, kes on vähemalt 40-aastane, sest “Wind Of Change” oli omal ajal ikka nagu THE lugu.

Ja mida oleks see postitus väärt ilma Mötley Crüe’ta?

k.

*- ma olen selles suhtes väga dramaatiline inimene, et kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda KOHE ja kui mul midagi ebaõnnestub, siis ei saa sellest asja MITTE KUNAGI.

Aa, üks naljalugu ka. Ükskord tööl ühel meie kliendil tuli uus projekt koodnimetusega Hanoi Rocks. Ma hakkasin kick-off meetingul üksinda kõva häälega naerma. Mitte keegi ei jaganud mu huumorit.

Rubriigid:Uncategorized
  1. epp
    aprill 5, 2021, 4:38 e.l.

    Jooksmisest on mul üsna ükskõik. Aga ma alati ohin vaimustusest, kui sa muusikast kirjutad. Äkki me sinuga oleme sünnitusel lahutatud kaksikud? Ja, issand jumal, Hanoi Rocks! MIKS keegi teine naerma ei hakanud?? Liiga noored? Liiga vanad?
    P.S. Kas ma olen maininud, et mul on Nike tossude kollektsioon? Vanad mudelid, hästi hoitud, lehmasõrad näiteks, ja ühed kõrgema säärega, millel tald meelega tossu küljest lahti, jne.

    • aprill 5, 2021, 6:11 p.l.

      Mu kolleegid on enamuses palju nooremad kui mina. Noored inimesed ei tea mingeid selliseid juuksebände 😀

      Sa vist oled oma kollektsiooni maininud küll, see tundub nii huvitav 🙂 Kas sa oled sellest blogis ka kirjutanud?

      • epp
        aprill 6, 2021, 3:05 e.l.

        Ei, ei ole kirjutanud. Vist peaks 🙂

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: