Esileht > Uncategorized > Tõsine postitus ka

Tõsine postitus ka

Tõsiseid postitusi leidub siin blogis harva, sest ma üldiselt ei taha sellistel teemadel rääkida, veel vähem kirjutada ja ammugi mitte mõelda, aga ma teen seekord seda. Ilmselgelt ma hakkan seda ka hiljem väga kahetsema, aga eks ma siis kahetsen, mis seal ikka.

Mul oli täna taaskord arenguvestlus nagu igal aastal ja jälle üllatas mind hingepõhjani täpselt üks ja seesama asi, mis mind igal aastal üllatuma paneb. Arenguvestluse vormis on üks punkt, kus tuleb anda hinnang teatud isikuomadustele või oskustele või ma ei mäleta, kuidas see täpselt defineeritud on. Eeldused on numbriliselt kirja pandud ja siis ülemus annab hinnangu. Ise pead muidugi ka endale hinnanguid andma. No ja siis iga-aastane nali – ma ise leian (ilma naljata, täiesti tõsiselt) et mu suhtlemisoskus on ümmargune null ja meeskonnatöö oskust pole ka ollagi, ja ülemus omakorda leiab, et ma olen väga hea suhtleja ja imeline meeskonnamängija. Nüüd mul tekib küsimus, et kas ma oskan jätta endast nii imetabaselt hea mulje, või on mul hoopis ülimadal enesehinnang? Ülemused vahetuvad mul ka suht igal aastal, nii et seda muret ei saa olla, et mingi konkreetne inimene minust mingil põhjusel lihtsalt heal arvamusel on. Nii et ilmselgelt on siin teine põhjus…

Muidugi ma ironiseerin, sest ma tean väga hästi, et mul on ülimadal enesehinnang, sest ma veedan kogu oma ärkveloldud aja uskumuses, et ma olen loll ja mõttetu, ei saa mitte millegagi hakkama, kukun kõiges koheselt läbi enne, kui üldse midagi ette võtma hakkangi ja kõik inimesed vihkavad mind. Kui vahel juhtub, et ma mõne asjaga ka hakkama saan, siis ma reeglina ei pane seda tähelegi, sest et alati on ka väga palju negatiivset, millele keskenduda. No ja kui ka ei ole, siis välja saab alati midagi mõelda. If there is a will, there is a way! Näete, jälle läksin sarkastiliseks. Veel üks asi, mida ma ei oska – tõsistest asjadest tõsiselt rääkida. Ma olen psühholoogiat õppinud, ma tean, kuidas asjad peaks teoreetiliselt toimima – eduelamused ja positive affirmation ja muu säärane. Aga ma reaalselt ei mäleta, et mul iialgi mõni eduelamus oleks olnud. Ma tean ainult seda, et ma olen kõiges alati feilinud. (Pange tähele – ma TEAN, et mu aju ütleb mulle seda ja et see ei vasta tegelikult tõele, aga mul nii häid eneseteraapilisi oskusi ei ole, et ma oma aju väga hästi juhtida oskaks.)

Arenguvestluse üks osa on alati ka see, et pead rääkima, millised ambitsioonid sul on. Kui te veel ei teadnud, siis väga kummaliseks peetakse, kui sul ambitsioone ei ole. Ma tean seda hästi, sest ma olen täiesti sajaprotsendiliselt ambitsioonivaba inimene. Veel enamgi, ma olen inimene, kellele on pakutud ametikõrgendusi ja ma olen neist ära öelnud. Seda peetakse VEEL kummalisemaks. Tsiteerides filmiklassikat – “ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, ma olen väga andekas, mind võidakse edutada…” Ma lähen põhimõtteliselt koheselt hulluks, kui ma mõtlen, et ma peaks millegi eest vastutama – ma ei saa, ma ei oska, ma olen loll ja mõttetu, ma ei tule mitte millegagi toime, kõik peavad mind viimaseks idioodiks…

Okei, ma tegelikult ei tea, kas neid asju peetakse kummaliseks või ma lihtsalt arvan, et MIND peetakse kummaliseks. Vt ka üle-eelmist lõiku.

Kahjuks ma ei tea, mida sellest minu kohta üliharuldasest eneseanalüüsist järeldada võiks. Et ma pean oma probleemidega tegelema? Tore ju oleks, aga kas ma seda ka kunagi tegema hakkan? Ma olin umbes 17, kui ma sain aru, et mul on mingit, ma ei tea, abi vaja. Ma olen praegu 40. Ma vist ei pea välja ütlema, et selle 23 aasta jooksul pole selles vallas küll midagi toimunud.

Vähemalt on järgmise arenguvestluseni aasta aega, ma ei pea enne seda oma puuduvaid ambitsioone lahkama.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. kitty
    aprill 29, 2021, 8:28 p.l.

    aga… kas sa kannatad selle kõige (puuduvate ambitsioonide, eduelamuste puudumise jne) all? või on nagu Pipi tedretähnidega, et sulle meeldib niiviisi täitsa hästi? siit sissekandest paistab justkui, et probleem tabab ainult arenguvestluste ajal, see on siis mis, tund aega aastast? selle võib ju ära kannatada 🙂 aga kas mingi osa loost on veel rääkimata? kuidas muul ajal on?

    • Klari
      aprill 29, 2021, 9:18 p.l.

      Ei, asi ei ole ju ambitsioonides. Ma tõin arenguvestluse sellepärast mängu, et see on ainus kord aastas, kus ma enda kohta mingit tagasisidet saan ja ma olen iga kord väga hämmingus, et see tagasiside positiivne on.

    • aprill 30, 2021, 12:22 e.l.

      üks koht, kus minu arust on lausa loogilne, et enda ja teiste hinnangud lahku lähevad, on need tegevused, mis endale ei meeldi, aga kuidagi saavad patuga pooleks ära tehtud. Tundub ootuspärane, et kui millegi tegemine on ilge piin, siis on ka tunne, et ma ei oska seda teha, sest kui oskaks, oleks ju tore, right?

      Raske oleks ette kujutada kedagi, kes vihkab suhtlemist ja sealjuures end heaks suhtlejaks peab.

      Ometi ei pruugi päris elus ikkagi nii lihtne olla, et (eba-)meeldimine = (eba-)õnnestumine. Ma olen vahel pärast tantsutunni andmist elukaaslaselt küsinud (kui ka tema trennis on), et kuidas mul täna tund õnnestus? ja on täitsa rabav, kui vähe on tema hinnang seotud sellega, kui edukalt ma ennast ise tundsin.

      Paistab, et ükskõik kui hästi mul kõrvaltvaataja arust välja kukub, on mul endal siis, kui kõht on tühi või pea magamata või muidu paha tuju, alati ka tunne, et küll ma õpetan halvasti.

      *

      Meeldimise koha pealt – sinu blogi on esimene ja ainus nii spordiline blogi, mida ma lugeda viitsin. Ma ei oska öelda, mis need jooksu- ja trennipostitused nii hästi loetavaks teeb, aga midagi siin on, mille külge ma kinni jään, kuigi teoreetiliselt peaks ma olema nohik, kes loeb ainult raamatu- ja heal juhul filmipostitusi.

  2. el_maestro
    aprill 30, 2021, 10:13 p.l.

    Mul on Eestis olles alati selline tunne, et ei kõlba millekski ega saa millegagi hakkama. Üheski teises riigis ei ole mulle töövestlusel öeldud asju nagu “no vanus on selline et tited ka juba kindlasti taga”. Või küsitud, kas ikka kõik hambad on suus, muidugi läbi lillede, et kuidas teil naeratusega on. No ei saa tõsiselt enam võtta positiivset tagasisidet inimeselt, kes selliseid asju öelnud on.
    Ambitsioonid tähendavad tavaliselt rohkem tööd mitte palju suurema palga eest – tänan, ei. Aga no mul pole ka kunagi olnud mingit unistuste tööd.
    Seega jah, ongi vist nii, et kui tööd otseselt ei vihka, aga mingit erilist huvi ka selle vastu pole, siis tundubki, et oled oma töös pigem keskpärane.

  3. mai 2, 2021, 10:52 p.l.

    Enesehinnang on kompleksne asi. Jordan Peterson (arvatagu tema väljaütlemistest mida iganes, aga ta on siiski kliiniline psühholoog, ehk siis midagi siiski oma erialast teab) on oma kirjutistes välja toonud, et madal enesehinnang on üks osa sellest ‘eternal suffering’, mis enamikku inimestest saadab. Ehk siis – meie mina-pilt on juba vaikimisi vildakas, sest me teame kõiki enda puudusi, mida kõrvalolijad ei märka, ja meie sisemised kõhklused, kahtlused, hirmud ja põdemised on suuresti selle kriitilise enesehinnangu vili.

    Ambitsioon on kahe otsaga. “Ambitsiooni” arenguvestluse kontekstis võiks jagada kolmeks eri terminiks:
    1) soov midagi saavutada, ennast teistele tõestada, on servast edevuse ja tunnustuse otsimisega seotud. Seda tõesti ei pruugi paljudel olla.
    2) see, kui sa leiad töös midagi mis sulle väga meeldib ja võtad endale hea meelega sellega seotud ülesandeid. Head juhti huvitab, mis on su kirg – mis on need ülesanded, mida sulle meeldiks rohkem teha või kus sa ennast tugevana tunned, et ta teaks, missugust rolli sinu abil kõige paremini täita
    3) inimesed, kes otsivad pidevat enesearengut. See ei ole nii väga väljapoole tõestamise, vaid just sissepoole tõestamise vajadus. Näiteks võtadki teadlikult endale neid ülesandeid, kus sa tunned, et ei ole kõige tugevam, selleks, et saada selles paremaks. Hea juht aitab sind selle ülesande puhul toetusega ja juhendab, kuidas alustada ning aitab keerulisemates kohtades. Tulemuseks kasvad inimesena ja saad tööalaselt uusi oskuseid juurde. Kõige lihtsam näide on avaliku esinemise hirm – see on lihtsalt läbi harjutamise õpitav, tuleb lihtsalt endale võtta ülesandeid, mis sunnivad sellisesse rolli – alates koosolekul ettekande tegemisest kuni lõpuks kusagil konverentsil vms. kohas esinemiseni.

    Võib-olla tuli veidi seosetu jutt, aga ehk on abiks 🙂

  1. mai 13, 2021, 11:22 e.l.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: