Esileht > Uncategorized > Trenninädal 05.07.2021 – 11.07.2021

Trenninädal 05.07.2021 – 11.07.2021

Kuumalaine jätkub ja ei näita leevenemise märke. Erinevalt muust Eestist ei ole minu kodus sadanud ka piisakestki vihma ja kui ma päris aus olen, siis tunduvad meediareportaažid Tallinna hiigeltugevatest vihmauputustest veits nagu ulmevaldkonda kuuluvateks, sest nagu… vihm? Vesi… taevast? Can’t relate.

Esmaspäev, 05.07.2021

Jooks, 5 kilomeetrit. Pärast enamalt jaolt autos veedetud nädalavahetust oli ühest küljest päris meeldiv jalgu liigutada, aga teisest küljest… mu keskmine tempo oli 07:19, aga mulle tundus kogu aeg, et ma jooksen väga kiiresti. See ei olnud tore.

Teisipäev, 06.07.2021

8*400 meetrit. Eelmise päeva peale leidsin, et äkki veidi kiiremad liigutused oleks mõistlik teha. Ilmaennustus lubas õhtuks tundide kaupa vihma, mõni ennustus lausa väga suurtes kogustes vihma. Arvake, millest teisipäeva õhtul haisugi ei olnud. Ma nii unistasin vihmas jooksmisest, aga pidin leppima 27 soojakraadi ja 96% õhuniiskusega, seda kell 8 õhtul kaunis tuulevaikuses. Mul on pikad juuksed ja koju jõudes oleks mu patsi järgi küll võinud arvata, et tegelikult vihma sadas, sest pats oli täispikkuses läbimärg. Õnneks olen ma juba päris vana inimene ja ma võin vabalt oma tillukeses kodulinnakeses ringi silgata mikrolühkarite ja spordirinnahoidja väel, sest mind absoluutselt ei huvita, kas see on OK. Riiete kandmine sellises kliimas on ilmselge liig. Kui nüüd jooksust endast ka rääkida, siis 400 meetrit järjest hoida tempot, millega ma mõni aasta tagasi 10 kilti jooksin, on ikka päris-päris raske ja kui ma ei teaks, et ma olen sellise tempoga päris mitu korda kümmet kilti jooksnud, siis ma mingil juhul ei usuks.

Kolmapäev, 07.07.2021

Jõusaal. Kuna olin päev otsa koledasti tige ja halvas tujus, siis sisuliselt läksin saali, tegin neli harjutust (rinnalt surumine, jõutõmme, seljatõmme ja military press) ja läksin jälle minema. Ma olen seda varem ka kirjutanud, et selliseid jõusaalitrenne, mis nagu mingi muu asja taustaks või toeks peaksid olema, ma teha ei taha. Eks sama lugu on muidugi teiste asjadega ka – kuna mul läheb mistahes arengu saavutamiseks väga palju aega, tööd ja vaeva, siis ma saan keskenduda ainult mingile ühele konkreetsele tegevusele. Ja ilma arenguta ma ei viitsi üleüldse mitte midagi teha, sest mis mõtet sellel siis üldse oleks. Jah, mulle reaalselt tõesti väga meeldib kangi tõsta, aga ma suuda ette kujutada, et ma tõstaksin seda mingi paar korda nädalas kogu aeg sama raskusega ja ühtemoodi. Wtf, ei.

Neljapäev, 08.07.2021

Puhkepäev.

Reede, 09.07.2021

Pärnus juhtus selline imetabane ja enneolematu asi, et kell kolm hakkas vihma sadama. Töölt koju minnes oli autoga sõitmine pehmelt öeldes komplitseeritud, sest nii kõvasti sadas. Koju jõudes muidugi tuli nentida, et seal polnud tilkagi tulnud, what else is new. Õhtul kell kaheksa jooksma minnes temperatuur 29 kraadi, nagu ikka. Jooksin viis kilomeetrit ja kavatsesin seda teha umbes sellise 07:00 kandis tempoga, aga reaalselt tuli välja keskmine tempo 06:46. Keskmine pulss 150 ja enesetunne üle ootuste normaalne, mis tekitas üle pika aja jälle tunde, et äkki see jooksmine ei olegi mission impossible. Võibolla ma pean oma kehale kuidagi lihtsalt suutma selgeks teha, et üle 150 pulss ei tähenda seda, et kohe ära surema peaks.

Laupäev, 10.07.2021

Puhkepäev. Ülikuuma ilma tõttu ma püüdsin end terve päev mobiliseerida ujuma minekuks, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Väliujulas, kus mulle ujuda meeldib, on alati väga palju rahvast ja ma vihkan hingepõhjast seda, kui mingid pubekad mulle pidevalt pähe üritavad hüpata. Mujal jões on muidugi ka ujumiskohti, aga siis peaks minema kaldast jalad põhjas ja ma vihkan veekogude põhjasid veel rohkem kui pähehüppavaid pubekaid. Jõevesi meil siin läbi ei paista ja ma nagu lapsepõlvest mäletan, et jõepõhi oli kiviklibune. Ma eelistan igal juhul ujuda ujulas, kus ma ei oma sellest jõepõhjast absoluutselt mitte mingisugust aimu, sest ma lihtsalt ei tea, kui sügav seal on ja ma ei tahagi seda teada. Inimese kohta, kelle ujumisoskus on kõvasti alla keskmise, on see suhteliselt ebaloogiline, ma tean. Aga veekogude põhjad, väkk. No ja see jõevesi on liiga soe niikuinii. Ja muud hädad.

Pühapäev, 11.07.2021

Jooks 12 kilomeetrit. Kõige alustuseks oli mul äratus kell 6 hommikul. Pühapäevasel päeval. Teate, kui nõme on ärgata pühapäeva hommikul kell kuus? Eriti arvestades fakti, et ma pole absoluutselt hommikuinimene? Kuna ma pole ka eriline õhtuinimene, siis muidugi suurt vahet pole.

Niisiis. Väljavaade joosta 12 kilomeetrit ei pakkunud mulle vähimatki positiivset emotsiooni, hoolimata tõsiasjast, et ma olen ise end vabatahtlikult poolmaratonile kirja pannud, selle eest raha maksnud ja selle jaoks hetkel treenin. Positiivsete emotsioonide puudumise peamiseks põhjuseks oli see, et ma pole siin viimasel ajal eriti joosta jaksanud, isegi viie kilomeetri sees on tulnud kõnnipause teha ja ma sõna otseses mõttes lihtsalt kartsin juba ette, et kõik läheb pekki. Nii et jooksu esimene ots oli selline nigel ettevõtmine, kus ma kogu aeg endalt küsisin, miks ma seda teen, ja endale lubasin, et ma ausõna rohkem ei tee. Aga mingil hetkel läks nagu… heaks. Ma ei mäletagi täpselt, mis hetkel, kuskil seal viienda kilomeetri kandis ja mulle hakkasid vaikselt meenuma eelmiste aastate pikad trennid, ja peamiselt see tunne, et pikk trenn ongi raske ja väsitav, aga see on jumalast OK, sest see ongi selliseks mõeldud. Ja üleüldse ei olnud enesetundel tegelikult viga mitte midagi, sest ilm oli täiesti mõistlik ja kui tuju oli paremaks läinud, siis oligi kõik jumala fain. Muidugi jalad pole pikkade distantsidega enam harjunud, sest ma pole mitu aastat enam nii pikalt jooksnud (ja endiselt ma ei suuda lugeda 12 kilomeetrit mingiks pikaks distantsiks), aga võhmaga huvitaval kombel nagu probleemi üldse ei olnud. Kõnnipause polnud absoluutselt mingit vajadust teha ega midagi. Hakkab nagu tasapidi jälle meelde tulema see jooksmine, tundub nii. 12 kilomeetri aeg 01:28:53, keskmine tempo 07:24 ja keskmine pulss 150. Jah, ma jooksin vanasti kiiremini, aga ma olin vanasti noorem ka.

Hommikune jooksmine mulle muidugi endiselt ei meeldi, aga ega muud varianti väga ei ole, eriti kui see suvi samas vaimus edasi läheb. Eile oli seitsmevennapäev ja 32 kraadi sooja, vanarahvas teadis rääkida, et sellist ilma tuleb järgmised seitse nädalat. Ma lugesin kalendris ära, see on täpselt augusti lõpuni. Äkki ma peaks hakkama harjutama end kuumaga jooksma, kas sellisel tegevusel on mingit pointi?

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: