Esileht > Uncategorized > Lõbusaimad matused ever

Lõbusaimad matused ever

Küünlad olid, pärjad olid, kõned olid, leinaseisak oli, kirst oli ka… samas kui nüüd tõele päriselt au anda, siis kadunuke on ka nagu veel alles, oma mingisuguses füüsilises vormis… et kas need nüüd siis ikka olid päris matused? Ärasaatmine kindlasti.

Mai kultuurikeskusest räägin, mis te siis arvasite?

Mitte-pärnakad võibolla ei tea, aga kultuurikeskus “Mai” oli Pärnu kultuurielu väga tähtis osa ning alternatiivkultuuri absoluutne põhipanus, põhiliselt vist üheksakümnendatel. Ja toredal kombel mitte ainult ühe alternatiivkultuuri, vaid suisa mitme – majas toimusid legendaarsed festivalid “Mai Musa Fest” (rock ja punk), “CopKilla” (hiphop) ja “Fiesta” (ma isegi ei tea, jazz?) Sisuliselt kõik selle majaga seonduv on tänapäevaks legendaarne, aga ma ei hakka seda ümber jutustama, sest ma pole pädev.

Meie (= mina, E. ja L.) gümnaasiumiaastatel ja minul natukene enne ka oli “Mai” keskus põhiline pidude koht, sest väikeses saalis ja Rohelises Salongis mängisid kogu aeg bändid ja mulle praegu tundub, nagu me oleks seal iga nädalavahetus konsadel käinud, aga päris nii tihti seda vist ei juhtunud. Aga bände sai seal majas nähtud ikka päris palju. Minu jaoks tähendas see koos vanema õega varakult kohale minemist, sest mu õemees töötas seal helistuudios ja maja helimehena – saime stuudio kaudu tasuta sisse, hängisime peo algust oodates ja soundchecke kuulates niisama, ja pärast, kui pidu läbi oli, siis hängisime jälle ja ootasime, kuni tehnikud oma töö lõpetasid, et koos taksoga koju sõita. See enne ja pärast hängimine oli mu jaoks vahel ägedamgi kui kontsert ise, sest mõistagi sai seal igasugust nalja. Vahel sai bändidega ka nalja, muidugi – mina, E. ja L. olime alati kontserdi ajal esimeses reas, kus me end tihtipeale toore jõuga ja kolmekesi üksteise käevangus lavaservast kinni hoidsime, et tagant pealepressiv rahvamass meid sealt lahti ei rebiks. Mul olid reaalselt tol perioodil stabiilselt ribide peal permanentsed muljumisjäljed. See esirea positsioon andis näiteks ükskord võimaluse ühe nimetuks jääda sooviva bändi lauljal saapapaelad omavahel kokku siduda (ärge küsige, miks, tundus tol hetkel mõistlik idee).

Rohelises Salongis jällegi ei olnud lava, mis tähendas, et bändid mängisid nurgas publikuga samal tasapinnal ja aeg-ajalt mõni purjus punkar kukkus bändi sisse ka.

Vot sellised olid minu üheksakümnendad. Pärast gümnaasiumi lõppu seal vist eriti enam selliseid pidusid ei toimunud, või vähemalt me ei suutnud eile seda enam meenutada.

Natuke oli nagu võõrik, et matusetalitus ja sellele järgnevad bändid olid suures saalis, mis toimis aastaid Pärnu linna ainsa kinona ja ehkki ma eeldan, et sellel laval on omal ajal ka kontserte tehtud, siis mina sellistel käinud ei ole. Küll aga oli tuttav luust ja lihast läbilõikav külm – õnnetu saatusega majakoloss on nüüdseks vist juba paar aastakümmet seisnud suuremalt jaolt tühjana ja ilma kütteta (kui mu mälu mind ei peta, siis küte kadust sealt majast juba siis, kui seal veel helistuudio töötas!) ja võite arvata, mis temperatuur seal on. Jah, seal töötas kino ka ilma kütteta. Päriselt. Jah, talvel ka.

Nüüd see majakoloss siis lõpuks suudeti maha müüa, mõistagi läheb see lammutamisele ja asemele tuleb… midagi muud.

Natuke ajalugu ka, mis ma kiirelt guugeldades leidsin: Mai Musa Fest 1997 kava. Ma vaatasin kolm päeva järjest kõik bändid ära! Kolmas päev oli niuke house ja electro päev, sinna ma vist pidin üksi minema, E. ja L. ei tahtnud.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Nell
    oktoober 10, 2021, 8:31 p.l.

    Ma olin nende kontserdivärkide ajal liiga noor aga talvel kütmata kinos filmide vaatamisest on mälestusi hulgim.

  2. oktoober 10, 2021, 10:17 p.l.

    mul tekkis nüüd lapsepõlvest kahtlus, et järsku olen ma seal “Röövlitütar Ronja” filmi vaatamas käinud. Päris kindel ei saa olla, ainult seda mäletan, et Pärnus, ja oli umbes selline hoone.

    • Klari
      oktoober 11, 2021, 10:49 e.l.

      Teisi samalaadseid hooneid Pärnus ei ole mu teada. Samas kinosid on teisigi olnud, rannas näiteks Kuursaali kõrval oli Rannakino ja kesklinnas Rüütli tänava otsas oli kino “Kiir” (seal ma pole kunagi käinud, oli vist enne minu aega ära).

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: