Mulle meeldivad pealkirjad
Ma olen nigel meediatarbija (aga see-eest kohatult agar sotsiaalmeedia tarbija) ja ajakirjandusest kui sellisest ma suurt midagi ei tea ei teoreetilises ega praktilises plaanis, aga üks asi mulle väga meeldib – pealkirjad. Kõik ju teavad, et pealkiri saab olla väga hea ja saab olla ka väga halb, aga pealkirjal on ainult üks eesmärk – panna sind edasi lugema, mis selle pealkirja all on. Vahel on pealkiri puhas clickbait, vahel on autori või toimetaja sõnaseadmisoskus suisa tiivad võtnud, vahel ei saa nagu arugi, mis seos pealkirja ja artikli vahel on… aga jah, pealkirjad on toredad ja mulle meeldivad. Ma igaks juhuks mainin ka ära, et ma tavaliselt ainult pealkirju loengi.
Teine asi, mis mulle meeldib, on teadusuudised. Sügava humanitaarina ma ei saa neist reeglina midagi aru, aga see ei takista mul vahel olla suisa obsessiivsuseni huvitatud mingitest asjadest (millest ma aru ei saa). Meenutagem seda perioodi mu elus, kus mu lemmikasi maailmas oli Suur Hadronite Põrguti. Ei, ma ei tea, misasi see on. Aga seal põrkavad osakesed kokku ja tekivad uued, senitundmatud osakesed ja mulle sellest piisab, et ma juba oleks vaimustuses. 😀
Ja nende kahe toreda asja – pealkirjade ja teadusuudiste – koosmõjul oli mu päeva parim osa see artikkel: Saturn võib Titanist ilma jääda ja külili kukkuda.
Ma ei suuda isegi kirjeldada neid emotsioone, mis mind valdasid seda lugedes! Siinkohal tunnen kaasa kõigile inimestele, kellel on olnud õnne minuga vestelda sellistel hetkedel. Saad aru, Saturn! Kukub külili!
Ma püüan siiani ette kujutada, kuidas planeet külili kukub, aga mu kujutlusvõime jääb natuke jänni ja seetõttu ma sellistest asjadest nii vaimustuses olengi – need käivad mul nii kaugelt üle mõistuse, et enam huvitavamaks minna ei saagi. Asjad, millest ma aru saan, pole pooltki nii põnevad.
Kui kellelgi nüüd Saturni pärast hirmus mure tekkis, siis selle külilikukkumiseni läheb veel miljardeid aastaid, enne jõuab Päike muutuda punaseks hiiuks, mis siseplaneedid endasse neelab ja ülejäänud sassi ajab. Ülipõnev!
k.
Lisa kommentaar
special k 
Nii tore postitus.
Jagan tundeid teadusuudiste suhtes. Keskkooli-tatikana lugesin umbes sama isuga Akadeemias ilmuvat Hawkingi järjejuttu “Aja lühilugu” ja ragistasin musta augu sündmuste horisondi kallal ajusid nagu mingi zen-budistiliku koani kallal. Kuidagi hea tunne hakkab kohe.
Samamoodi on õudselt mõnus vaadata Maa kaugemast geoloogilisest ajaloost harivaid saateid, ma ei väsi iial mandrite triivimisest ja vulkaanidest ja orogeeniast.
Mulle jäi sellest Saturni-uudisest hoopis see meelde, et tegemist olevat nii pikaajalise protsessiga, et enne kui Titan on Saturni külili lükanud on päike muutunud punaseks hiidtäheks ja nad mõlemad alla neelanud. Ehk siis tegelikult on tegemist täiesti ebaolulise faktiga sündmusest, mis kunagi päriselt ei juhtu.
Seda küll, aga lihtsalt… kontseptsioon külili kukkuvast planeedist… can’t beat that.