Kui nahk on probleem

Eile ja täna on tulnud kaks uudist/artiklit, mis mind koheselt käima on tõmmanud, sest tegemist on teemadega, mis mulle väga südamelähedased on ja mille kohta mul on palju arvamusi.

Esimene uudis oli eile see, et alates eilsest kuupäevast on Air Balticu töötajatel (pilootidel ja cabin crew’l jms) lubatud näidata oma piercinguid ja tätoveeringuid, ehk siis neid ei pea enam riietega või muuga kinni katma. Minul, rõngastatud ja tätoveeritud isikul on selliste nõudmistega eluaeg olnud suur kana kitkuda. Vähe sellest, et ma ise end vabatahtlikult modifitseerinud olen, ma olen ka surmveendunud, et need ei näita inimese kohta absoluutselt mitte midagi ja minu jaoks on alati jäänud sügavalt arusaamatuks, miks mingil konkreetsel ametikohal nagu ei tohiks tätoveeringuid nähtaval olla. Või ei tohiks neid üldse olla. Minu tagasihoidlike arusaamade juures ei muuda naha sisse kantud tint inimese oskuste, iseloomuomaduste ega teadmiste juures absoluutselt mitte midagi. Piloot oskab lennukit juhtida tänu sellele, et ta on läbinud vastava koolituse ja omandanud teatud praktika, mitte tänu sellele, et tal pole näiteks kõrvarõngaid. Pangateller oskab mind nõustada täpselt samamoodi, olenemata sellest kas tal on mõni tätoveering. Kirurg oskab ka endiselt oma tööd samamoodi edasi teha pärast tätoveerimissalongi külastust.

Muide, kas te teadsite, et näiteks Lõuna-Koreas ja Hiinas (ja võibolla ka kusagil mujal) on televisioonis keelatud näidata tätoveeritud ja rõngastatud inimesi? Ma olen väga palju näinud selliseid telesaateid ja show’sid, kus astuvad üles noored popartistid, kes on tätoveeritud – nende kehakaunistused on siis kas riietega kaetud, plaastritega üle kleebitud (jah) või lihtsalt hiljem post-productionis ära hägustatud/blurritud. Mis eesmärki see peaks täpselt täitma, ma ei tea. On tõesti võrdlemisi jabur vaadata teleshow’d, kus omavahel võistleb hulk underground räppareid, kes on eranditult kõik veidratest kohtadest suurte plaastrilatakatega kaetud.

Kindlasti on olemas väga palju inimesi, kes nüüd kohe ütlevad, et tätoveeringud on rõvedad ja nad ei taha neid vaadata. Teate, teised inimesed ei ole siin maamunal selle jaoks, et teile esteetilisi elamusi pakkuda. Päriselt. Minule näiteks ei meeldi kuldehted ja ma ei taha neid vaadata (tõsiselt, ma ei tee nalja), aga ma ei tuleks selle pealegi, et hakata hädaldama, et nüüd ei tohiks keegi kuldehteid kanda, sest minule need ei meeldi. Sest minuga ei juhtu absoluutselt midagi, kui ma mõneks ajaks korraks näen kuskil midagi, mis mulle eriti ei meeldi.

Siia nüüd haakub ka mu teine teema. Tänases Õhtulehes oli artikkel (mida ma lugeda küll ei saanud, sest maksumüür, seega jah, ma räägin asjast, mida ma isegi lugenud pole) sellest, kuidas naisi häirib, et neid jõusaalis jõllitatakse ja pildistatakse, kuna nad kannavad suvel palavaga lühikesi pükse. Ma ise kannan ka, aga õnneks ma pole märganud ei jõllitamist ega pildistamist. Siin muidugi võib olla mitu põhjust, võibolla ma olen lihtsalt nii kole, et keegi ei taha mu poole vaadatagi, aga võibolla ma ei pane eriti tähele, mis mu ümber toimub. Mõlemad variandid on üsna tõenäolised. Sedasorti arvamusi aga olen ma lugenud küll, et naised ikka tõepoolest ei tohiks kanda lühikesi pükse ega treenida spordirinnahoidja väel. Sest see olla ebameeldiv vaadata. Üleüldse liibuvad riided olla ebameeldiv vaadata (jõusaalis). Siinkohal mul on täpselt seesama vastus neile inimestele, mille ma juba ülalpool välja tõin. Teised inimesed pole siin kellegi teise maailma kaunistamiseks, eksole. Mina käin saalis spordirinnahoidja väel väga lihtsal põhjusel – sest ma tahan ja kellegi asi ei ole. Lühikesed püksid on suvel kuumaga asendamatud, sest ma keeldun higistamast pikkades retuusides, kui õues on 30 kraadi ja jõusaalis kleepuv saun. Muidugi eks siin on omad negatiivsed küljed ka. Näiteks pole ma siiani suutnud otsustada, mis on ebameeldivam aisting – kas paljaste higiste jalgade kleepumine mingi masina külge või pikkades pükstes ülekuumenemine. Ja näiteks kükki tehes libiseb kang higise selja pealt lihtsalt maha, kui õlad paljad on – aga selle vastu aitaks ainult varrukatega särk ja minu kogemuse kohaselt libiseb kang ka kanga pealt maha, kui särk seljas, nii et selle vastu ei aitagi vist midagi. Kui siis high bar kükk, aga seda ma teadupärast ei tee.

Et siis siin ongi see igivana teema, et kui palju paljast ihu on OK. Ma saan aru, et iga inimese piirid selles küsimuses on erinevas kohas ja mu enda piirid on… ma ei teagi, kas mul on üldse mingeid piire, igatahes tunduvad need olevat palju kaugemal kui kõikidel teistel inimestel. Oi jah, ja kui selle palja ihu peal veel tätoveeringud ka on…

Kas tegemist on mõttetu esimese maailma probleemiga? Muidugi, aga ma olen valmis surema sel mäel, et igal inimesel on õigus teha oma kehaga täpselt seda, mida ta ise tahab ja katta seda täpselt niipalju ja täpselt sellega, millega ta ise tahab. Ja kui kellelgi teisel on seda ebameeldiv vaadata… no ei pea teisi inimesi jõllitama, see on ebaviisakas.

(Jah, ma aktsepteerin fakti, et ühiskonnas on välja kujunenud mingisugused normid, mis iganes põhjustel. Ei, ma ei nõustu väga tihti nende normidega.)

k.