Esileht > Uncategorized > Kas kehal on mälu?

Kas kehal on mälu?

september 17, 2022 Lisa kommentaar Go to comments

Ükskord väga ammu juhtus minuga üks asi. Aasta siis oli 2007, Järvakandis toimus festival Rabarock ja esimese päeva peaesineja oli Clawfinger. Parasjagu oli ka juuni keskpaik, umbes kuu aega ei olnud sadanud piiskagi vihma, kogu festivaliala oli üksainus suur tolmupilv ja imeilus päikesepaisteline suvepäev kulmineerus nullkraadi lähedaseks ööks. Kõik need asjad kokku tähendasid seda, et ma hingasin päev otsa tolmu sisse ja röökisin hilisõhtuses külmas end rootsi rap-metal klassikute saatel hääletuks. Sõna otseses mõttes hääletuks – terve järgneva nädala ei väljunud mu kurgust piuksugi. Festivalil oli veel ka teine päev, kus ma arusaadavatel põhjustel enam ühelegi bändile kaasa laulda ei saanud, ainsaks erandiks Kosmikud, millele kaasa elades ma suutsin leida mingi sellise häälepaelte võnkesageduse, mis võimaldas… ma ei tea, kas just häält teha, aga no midagi ligilähedast.

Ma ei tea siiani, mis see oli, mis minuga juhtus, ilmselt mingi häälepaelte vigastus, kui selline asi üldse eksisteerib. Järgnenud hääletu periood oligi selline… lihtsalt hääletu, mul ei olnud kurk valus ega üleüldse mitte midagi viga peale selle, et ma ei suutnud häält kuuldavale tuua. Seda lihtsalt polnud.

Eriti tore lugu on see, et see vigastus on olnud jääv. Kuna mul on tänase päevani kombeks käia bände kuulamas ja neile kaasa elada kõvasti lauldes ja röökides, siis kahjuks tean ma väga hästi, et kui ma tahan tekitada häält, mis on valjem tavalisest rääkimisest (okei, ma räägin kõva häälega muidu küll), siis tekitab see minus väga suurt ebamugavust – ehk siis mul on kurgus koheselt tunne, et midagi rebeneb ja mind ajab kohutavalt läkastama. Nii et kui te näete mind mingi kontserdi ajal köhimas, siis see ei ole koroona, vaid see on juba aastast 2007 mind saatmas. Kas see takistab mind kaasa laulmast ja röökimast? Ei, muidugi mitte.

Eile käisin Kosmikute kontserdil (jälle sügis ja Pärnu ja sügis sanatooriumis)… ja no mu kõri vist tundis selle bändi ära vms, igatahes ei saanud ma niigi palju kaasa laulda kui tavaliselt. Aga see-eest oli muidu tore, ma just hiljuti suutsin oma töökaaslastele ette lugeda tervelt kolm Eesti bändi, mis mulle meeldivad, ja Kosmikud on kindlalt nende seas (nad olid väga üllatunud, et mismõttes mulle ei meeldi Traffic).

Eriti õudne on see, et oktoobri lõpus toimub (vist ikka toimub) Clawfingeri kontsert ja olles sedagi bändi näinud rohkem kui kord, ootan taas põnevaid kehavigastusi. Iseäranis arvestades asjaolu, et minu vanuses pole kehavigastuste jaoks tarvis kuhugi moshpitti ronidagi.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Nell
    september 18, 2022, 7:08 p.l.

    “mismõttes mulle ei meeldi Traffic” tõi meelde ühe ürituse, kus bändimees küsis, et kas järgmiseks teeks äkki Shanonit, et rahvas lava ees röögatas “EIIIIIIIIIIIII!” kuis kopsud võtsid…. 😀 (Shanon olla rokkbänd…)

  2. KK
    september 19, 2022, 10:41 e.l.

    Vastan küsimusele: minu meelest on. Peale ühte ja siiani ainsat (kolm korda üle vasaku…) koerarünnakut mul läheb terve keha pingesse kui ma kuulen selja taga tumedat jooksumüdinat. See koer tuli hääletult ja kiiresti. Kuni selle hetkeni mul puudus igasugune alateadlik hirm koerte suhtes. Ettevaatlikkus muidugi oli, aga et põhjendamatult läheks krampi, ei. Nüüd ma olen umbusklik ja mul on tunne, et ka mu koer tajub seda. Nad ju loevad omanikke nagu avatud raamatut. Ta sai muidugi ka ise hambajäljed tagumiku peale, õnneks vaid kriimustustena. Võeh, ma olen absoluutselt kindel, et keha mäletab.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: