Esileht > Uncategorized > Keeled

Keeled

september 28, 2022 Lisa kommentaar Go to comments

Mulle väga meeldivad keeled. Igasugused, kõikvõimalikud. Eriti mulle meeldib neid kuulata, vahet pole, mis keel parasjagu on. Ma naudin väga erinevate keelte kõla ja mulle on täiesti arusaamatu, kui öeldakse, et mingi keel kõlab koledasti. Eriti tavaline on see väide saksa keele kohta. Ok, ma olen nõus, et saksa keel võibolla kõlab tõesti paremini Rammsteini kontekstis kui romantiliste armastuslaulude omas, aga mulle meeldibki Rammstein oluliselt rohkem kui mistahes romantika.

Kui juba muusika juurde jutt läks, siis ma olen elus kuulanud väga erinevat muusikat tohutu paljudes keeltes. Mulle väga meeldib kõikvõimalike erinevate rahvuste muusika, nii folkloorne kui tänapäevane, muidugi võiks öelda, et mulle üleüldse väga meeldib muusika kui selline 😀

Ma ei räägi ise just kuigi paljusid keeli – mu emakeeleks on eesti keel (üllatav, kas pole) ja ma oskan rahuldaval tasemel inglise keelt (ma ei tea, mis mu tase on, aga ma ei vaja subtiitreid filmidele ega seriaalidele, raamatuid lugedes vaatan vahel harva huvi pärast mõne sõna tähendust ja rääkida suudan ka täitsa soravalt, suur osa mu tööst toimub inglise keeles). Ma tahtsin omal ajal minna isegi Tartu Ülikooli inglise filoloogiat õppima, aga ma ei saanud sisse – mu teadmised mistahes keele grammatikast on ülimalt tagasihoidlikud, kogu mu keeleoskus tugineb puhtalt vaistule, aga vaistuga inglise filli vastu ei võetud. Sellele vaatamata oli mu sisseastumiskatsete suuline osa äärmiselt meeldiv ja kergesse fanatismi kalduv diskussioon William Blake’i luule üle (ma olin Tartusse sõitnud otse Tallinnast, kus ma olin mitu päeva veetnud Rahvusraamatukogus Blake’i lugedes, ma ei tea isegi, miks).

Koolis olen ma õppinud vene keelt, saksa keelt ja ladina keelt. Vene keelest enamvähem aru saan, aga rääkimisega toime ei tule, sest praktika puudub täielikult. Saksa keel on sellisel tasemel, et ma enamvähem saan aru, millest Rammsteini laulutekstid räägivad. Ladina keel oli meil lihtsalt koolis kõigile kolm aastat järjest kohustuslik. Lisaks saan koba peale enamvähem aru soome keelest, mida ma kunagi õppinud ei ole ja üles kasvanud olen ka Pärnumaal. Rääkida muide oskan soome keeles rohkem kui vene keeles (sest praktika on suurem, aga rääkimisoskus on sellegipoolest selline väga piiratud).

Vahepeal õppisin omal käel korea keelt. Tähestiku sain selgeks, nii et korea keelt lugeda ma oskan, aga selle keele grammatika on pehmelt öeldes tarbetult komplitseeritud (igapäevasuhtluses tuleb vallata kolme eri viisakustasandit, millel näiteks kõik tegusõnad pöörduvad erinevalt, kokku on eri viisakustasemeid tegelikult suisa viis või seitse, ma isegi ei mäleta enam, mõistagi on kõigis neis ise grammatika ja muu säärane).

Pärast korea keele osas allaandmist hakkasin Duolingo abiga õppima itaalia keelt. Miks ka mitte, eksole, nagu kõik Måneskini fännid maailmas, you’re not special. Endalegi üllatuseks selgus väga kiiresti, et näiteks tegusõnade pööramine oli üllatavalt loogiline, mis polegi niiväga üllatav, kui sa oled elus kunagi kolm aastat ladina keelt õppinud. Hetkel mul on Duolingos mingi 250 päeva pikkune katkematu streak, mida ma meeleheitlikult hoian, sest ma poleks mina, kui ma ei suhtuks mingisse täiesti triviaalsesse asja ülima obsessiivsusega. Kui palju Duolingo reaalselt keelt õpetab, ma ei tea, aga minu vanuses on igasugune ajutreening ainult teretulnud.

Just äsja oli mingi Euroopa keeltepäev ja selle raames sai ERRi lehel mängida keelte äraarvamise mängu. Lapsed lugesid erinevates keeles Harry Potteri lõigukesi ja kolm vastusevarianti oli valikus. Mulle õudsalt meeldib keeli nende kõla järgi ära arvata! 14 erinevast keelest panin õigesti 10, mis polegi nii paha variant, arvestades, et valikus olid ka sellised keeled nagu bulgaaria, tšehhi, poola, slovaki, sloveeni ja ma ei tea mis kõik veel. Nendega ma muidugi panin puusse. Ma olen neist varem ainult poola keelt kuulnud, ma arvan. Veidi veider oli see, et leedu keelt ma samuti ei olnud ära tundnud, ometi ma olen Leedus korduvalt käinud ja puha. Õnneks ei pidanud omavahel eristama erinevaid skandinaavia keeli, vot neil ma ka absoluutselt vahet ei tee.

Ma ise teadupärast ei ole puhas eestlane, mu isapoolne vanaisa oli ingerlane. Vähemalt osaliselt (meil on alust arvata, et tema vanaisa omakorda oli juut). Papa küll ei osanud ei soome ega ingeri keelt (või on see isuri keel? Ma ei suuda kuidagi aru saada, kas ingerlased ja isurid on üks ja sama või mitte), tema emakeel oli vist vene keel, aga kui meil soome keelt rohkem kuulda hakkas olema, siis ta ütles küll, et see kõlab ta jaoks tuttavalt. Eesti keelt muide rääkis ta täiesti puhtalt ja aktsendivabalt, ma täpselt isegi ei tea, kui vanalt ta Eestisse üldse sattus.

Ise tahaks ka rohkem keeli osata. Ma olen endast niipalju heal arvamusel küll, et ma arvan, et keelte õppimine ei ole mu jaoks iseenesest keeruline, küll on aga mul probleeme püsivusega. Nii palju keeli on ju maailmas olemas, mida ma üldse ei oska, palju põnevam oleks, selle asemel, et näiteks saksa keel rahuldaval tasemel omandada. Või noh, võibolla mitte saksa keel, selle grammatika on ka pagana keeruline mu jaoks (kolm aastat koolis andis sellest piisavalt hea trauma, ausõna). Aga samas ma ei tea ka eesti ega inglise keele grammatikast praktiliselt mitte midagi…?

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kaur
    september 28, 2022, 10:08 p.l.

    Ma kuulasin just elus esimest korda taanikeelset muusikat ja olin täies hämmingus 🙂 Maailm on ikka imeliselt mitmekesine.

  2. september 29, 2022, 1:39 e.l.

    Ingerlaste ja isuritega on segane ja oleneb, kes neist parajasti räägib. Pmst hüütakse Ingerimaaks territooriumi, mille põlisrahvad on/olid isurid ja vadjalased. Sinna kolis Rootsi ajal soomlasi ka, neid kutsuvad eestlased ingerlasteks. Soomesoomlased seevastu kutsuvad ingerlasteks neid ingerisoomlasi ja isureid kõiki kokku. Vbla kutsuks nad nii ka sealseid vadjalasi, aga neid pole enam peaaegu üldse alles. Isureid on kah vähe järel ja nüüd on seal õigel Ingerimaal vähe ka ingerisoomlasi, sest seal venestati rämedalt. Aga osa pääses Eestisse tulema ja siin olid natuke paremad ellujäämisvõimalused.

    • september 29, 2022, 9:20 e.l.

      Mingi teema oli kirikliku kuuluvusega ka, et kes luterlased ja kes õigeusklikud, aga ma ei viitsi seda hetkel enam guugeldada, kuidas see täpselt oli.

      Ingerlaste alad jäid sõja ajal täpselt Leningradi piiramise alla ja nad sealt siis kas põgenesid ise, aga ka sakslased asustasid neid Eestisse (tol hetkel siis tagalasse) palju ümber, minu vanaisa niimoodi Eestisse sattuski.

      • september 29, 2022, 4:40 p.l.

        Alguses olid need sinna läinud soomlased kindlasti luterlased (ja võib-olla isurid siis õigeusklikud?), mine tea, mis seal hiljem sai, ka Eestis käis millalgi tsaariajal usuvahetamine.

        • september 30, 2022, 10:17 e.l.

          Maapiirkondades (Eestis) käidi lihtsalt lähimas kirikus. Mu emapoolne suguvõsa on kõik õigeusu kirikus ristitud ja õigeusu nimedega lausa, ehkki täiesti eestlased, lihtsalt Tahkuranna õigeusu kirik oli nn. kodukirik.

          • oktoober 1, 2022, 7:12 p.l.

            Just Lääne-Eestis käis tsaariaja venestamisperioodil aktiivne usuvahetus, sest õigeusku minemise eest anti maad. Mu ema vanemad olid samal põhjusel ortodoksid.

            • oktoober 1, 2022, 7:48 p.l.

              Jaa, see teema vist oli ka. Mu emapoolne vanaisa ongi tegelikult sündinud kuskil… Orjoli oblastis, kus tema vanemad uusmaasaajad olid. Aga nad tulid sealt siiski Eestisse tagasi, ilmselt sai siin ka siis maad.

          • oktoober 2, 2022, 1:33 e.l.

            “Käidi lähimas kirikus”

            No just, aga see 1872. aastal ehitatud õigeusu kirik ei tekkinud sinna Tahkuranda iseenesest, vaid oli Venemaa poliitika sünnitis ja tahe. Samuti nagu meem, et teine usk kuidagi päästab mõisniku alt tulema ja teeb elu lihtsamaks.

            Kirikute ehitamine ja koguduste loomine on üks riigivõimu ja rahvuspoliitika kehtestamise viise igal pool. Käisin aasta tagasi Tbilisis ja imetlesin sealset uut ja suurt õigeusu kirikut. Aga ehitatud on see endisele armeenia kalmistule, mis buldooseriga siledaks lükati, kondid ja hauakivid segamini.

          • oktoober 2, 2022, 2:18 e.l.

            mhmh, samamoodi võlgneb Tartu oma ülikooli Rootsi riigi usupööramispoliitikale – muidu võiks imestada, milleks teha ülikool oma riigis nii kaugele äärealale. Asi oli just selles, et ääreala, tähendab, kahe konfessiooni piiriala, kus tuli riigiusku luterliku õppeasutusega jõuliselt kehtestada. Seda enam, et see tehti jesuiitliku kolleegiumi asemele (mille Poola riik oli küllap samasuguse motiiviga rajanud).

  3. september 29, 2022, 11:08 e.l.

    Lätimaa on teile nii lähedal, ja see keel kõlab ka nunnult, õpi lätit ka 😉
    Minu jaoks ehmatav kogemus oli prantsuskeelse metali kuulmine. See on ju nii pehme, voolav ja omamoodi meloodiline keel, ja siis nyyd niimoodi. Igasugu uudisasjade kuulamine käib mul ju muude asjade kõrvalt ja ehmatavad avastused ja liiga ennekuulmatud lood viivad tähelepanu töö juurest ära, nii et parem mitte.

    • september 29, 2022, 11:28 e.l.

      Kui ma vanasti tihedamini Lätis käisin, siis tulin sealt iga kord kolme-nelja uue sõnaga tagasi. Peaks jälle sinna asja tegema küll.

  4. september 29, 2022, 11:14 e.l.

    Kui Peeter Suur oleks Narva 1700. aastal ära võtnud, oleks ta teinud sellest uue Vene impeeriumi pealinna. Aga ta kaotas imemoel lahingu (Wikipedias pikk jutt) ja rajas uue pealinna Neeva jõe deltasse. Narva ta muidugi sai, aga 1704.

    Kui venelased oleks lahingu võitnud ja Narva pealinna teinud, oleks eestlastel olnud sama saatus mis nüüd ingeri / isuri rahval. Poleks olnud mingit Balti erikorda, pealinna äärelinnas ei saa ju olla mingeid oma rahvaid või keeli või asju. Nii et üks novembrituisk ja Karl XII väejuhtimine päästsid või lõid tol päeval kogu eesti rahva ja riigi.

    • september 29, 2022, 10:35 p.l.

      “Peterburg on ehitatud vadjalaste kontidele.”

    • september 29, 2022, 10:37 p.l.

      Valmiera kindlusevaremete juures on kirjas, et selle linna hävitasid Vene väed aastal 1702 kui ma õigesti mäletan. Sel juhul on see järjekordne peeter 1 stiilinäide.

    • september 30, 2022, 1:51 e.l.

      vat ei tea nüüd. Balti erikord oli rohkem kohalike aadlike moosimiseks, eesti keelele ei andnud see mingit staatust. Ja kohalike aadlikega oleks olnud vaja läbi saada ka pealinna külje all. Vbla oleks see hoopis tähendanud pealinna suuremat saksastumist (niigi oli vene impeeriumis väga palju sakslasi ametis).

      • september 30, 2022, 12:45 p.l.

        Erikord ikkagi lõi väga terava vahe õigus- ja kultuuriruumide vahele. Ilma selleta oleks tulnud totaalne venestamine, eriti hariduses. Nüüd jõudis tsaaririik sellega jõulisemalt algust teha 19. saj teisel poolel, aga siis tuli juba revolutsioon peale ja muud jutud.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: