Esileht > Uncategorized > November

November

Oktoobrikuu postitused jäid võrdlemisi kesiseks – käisin Maltal, käisin Placebo kontserdil, käisin Clawfingeri kontserdil. Kõik. Samas, ega ma oktoobris eriti midagi muud ei teinud ka. Ühe korra käisin spaas ja ühe korra füsioterapeudi juures. Ja iga päev tööl. Mis muidugi on võrreldes minu tavapärase eluga ülimalt tihe kuu ja mul on praegu raske uskuda, et ma Maltal kuu aega tagasi olin, sest see tundub nagu kuskil eelmises elus. Mitte et ma ei igatseks iga jumala päev seda päikesepaistet ja sooja mereõhku.

Õpin igapäevaselt itaalia keelt, mul on Duolingos mingi 250 päeva pikk streak ja ma võin uhkusega teatada, et Maltal viibides oli lausa kaks juhust, kus ma sain natukene aru, mida mu kõrval valjus itaalia keeles räägiti. Hästi natuke, aga siiski – ja see oli puhas eduelamus.

Füsioterapeudi juures oli ka humoorikas. Sain teada, et mu selg on kõver mitte ainult külgsuunas, vaid ka rotatsioonis. Probleem, muide, on mul põlvega, mis on ka loogiline, kui üks jalg on teisest kaks sentimeetrit pikem (vt ka külgsuunas ja rotatsioonis kõver lülisammas). There’s nothing straight about me.

Alanud novembriga otsustasin taaskord (nagu väga paljudel eelnevatel aastatel) pidada kuni jõuludeni mingit magusapaastu laadset asja. Ma söön kogu aeg, igapäevaselt, nii palju suhkrut, et see pole enam ühestki otsast normaalne ja see takistab mul juba normaalset funktsioneerimist. Eile, esimesel novembril veetsin esimese paastupäeva kontoris päev otsa kummikomme ja piparkooke süües. Great success.

Suve lõpus alguse saanud hommikul enne tööd jõusaalis käimine on enamvähem mu lemmikasi maailmas praegu. Ärkan rõõmsa ja entusiastlikuna hommikul kell 5, trennid on imeliselt head ja üleüldse ma ei saa aru, miks ma terve elu pole niimoodi elanud. Siin muide ei olnud grammigi sarkasmi, ma tõesti fännan neid hommikusi trenne väga. Selgituseks ma pean vist ütlema, et minu jaoks pole mingit vahet, kas ärgata kell 5 või kell 6, arulagedad kellaajad on need mõlemad. Küll aga ei ole ma hommikuste trennide juures suutnud veel tuvastada ainsatki negatiivset aspekti, nii et ma kavatsen seda jätkata. Ainsa võibolla mitte nii ägeda asjaoluna esineb see, et ma jõuan nüüd tööle umbes 15 minutit enne kaheksat ja selleks ajaks on parkimisvõimalusena alles jäänud tavaliselt veel kõige kaugem parkla, kust kontorisse on pikk maa ja kus pole mitte mingit valgustust, nii et seal on kottpime ja väga kriipi. Aga see on suht kolmanda maailma probleem. Lisaks lahenes ära ka mind pikka aega painanud probleem, mida hommikuks süüa, sest mul sai juba ammu kõikidest hommikusöökidest kopp ette. Nüüd viskan enne kodust väljumist hinge alla pool annust preworkout-pulbrit ja söön autos ühe banaani. Peale trenni kontorisse jõudes on mul juba kõht piisavalt tühi, et ma enam hommikusöögi osas valiv ei ole. Söön rõõmuga oma kaasavõetud juustusaia.

k.

Rubriigid:Uncategorized
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: