Imelikud asjad, mis minuga viimasel ajal juhtunud on

Näiteks käisin ma nüüdseks juba umbes kuu aega tagasi juuksuris ja selle tulemusena on mul nii lühikesed juuksed, et ma ei oska tänase päevani nendega mitte midagi peale hakata. Rõõmustasin esimese pauguga küll, et oo, ma saan nüüd hakata lokke tegema jms, aga ma ei arvestanud sellega, et juuste enneolematu lühidus ei muuda tõsiasju, et esiteks ma ei oska lokke teha ja teiseks mu juuksed on nii veendunult sirged, et neid lihtsalt ei huvita, kas neisse tehakse lokke või ei. Ühesõnaga muutus mu elu kõige sellega kuidagi ootamatult keeruliseks ja ma ei olnud selleks valmis. Juuksed said nii lühikesed sellepärast, et ma ei tulnud selle peale, et kui öelda juuksurile “lõika”, siis ta lõikabki. “Lühikesed” tähendab siis umbes sellist rinnahoidja alumise servani pikkust, mis on muide totaalselt teistmoodi, kui oled harjunud elama vööni juustega.

Eile käisin optometristi juures ja sain mingisuguse naljaka prilliretsepti. Kas ma neid prille ka ostan, ma veel ei tea, sest selleks tuleks ju minna prilliraame proovima ja ma vanast ajast mäletan, et see oli üks õudne ettevõtmine. Ma käisin ükskord kunagi ammu (2006? 2008?) laseropil korrigeerimas oma korralikku lühinägelikkust ja tänu sellele on mul tagataskust võtta ainult kaks kogemust – see, kui ei näe mitte essugi ja see, kui näed kõvasti paremini, kui mistahes keskmine inimene. Mul pole õrna aimugi, mida tähendab näiteks mingi -1 lühinägevus või veel midagi väiksemat ja seetõttu ma ei oska arvatagi, kas mu praegune “maitea, mulle tundub, et ma vist ei näe enam nii hästi” on üleüldse lühinägelikkus või ei ole. Sest peale oppi oli mu kotkapilk ju 120% ja kui selle pealt 100% peale kukub, siis võibolla tõesti annab tunda, ma ei tea ju. Ja ma ei saanudki seda tegelikult teada, sest prilliretsepti sain ma 0-tugevusega, aga see-eest väikese silindriga. Osta või ära need prillid, sest uudishimu on igatahes tugev. Ja samas olen ka segaduses, sest ma lugesin internetist, et astigmatism on kaasasündinud, aga vanasti mu prillidel küll mingit silindrit ei olnud.

See seik tuletas mulle ka meelde seda, kuidas ma vahetult enne oppi olin kõige suuremas mures selle üle, et mismoodi ma küll hakkan pärast ilma prillideta käima, imelik oleks ju, nägu nagu täitsa paljas. Olin veel täiesti veendunud, et jätan vanad prillid alles ja lasen 0-klaasid sisse panna, sest ma ei suutnud iseennast ilma prillideta üleüldse ette kujutadagi. Mul olid alati sellised kandilised, suure ja paksu musta raamiga prillid ka, sest go big or go home ja I don’t do subtle. Ilma nendeta oli tõesti kuidagi alasti tunne. Aga spoiler alert, peale oppi mul millegipärast ei tekkinud hetkekski enam tahtmist prille ette panna 😀

Üleüldse surfan tugevalt igasugu nostalgialainetel (sest ma olen vist vana vms). Kirjutasin detsembris, kuidas mul tekkis koledasti tahtmine metalit kuulata ja kuna ma ühtegi metalbändi ei teadnud, siis hakkasin kuulama Dir En Grey’d – bändi, mida ma 20 aastat tagasi jõhkralt fännasin ja siis ühel hetkel nende vastu huvi kaotasin, sest nad läksid väga metaliks kätte ära ja tol ajal mulle nii metal ei meeldinud. Nüüd ma pole siiani sellest bändist üle saanud ja minu õnneks on nad vahepeal 20 aastat hoolega tegutsenud ja plaate välja andnud.

Sain ühel hetkel aru, et miks nad mulle praegu nii meeldivad. Mulle nii väga meeldib Kyo hääl, sest see on mu jaoks nii nostalgiliselt turvatunnet tekitav ja selline… awww.

Kyo hääl samal ajal:

Väga awww tõesti. 😀

(Samas te ei saa mulle öelda, et “Agitated Screams Of Maggots” ei ole kõige lahedam nimi, mis eales ühele laulule pandud)

Kevad võiks ka nüüd tulla, ma ostsin endale uued saapad, aga ma ei taha neid lume ja muu plägaga jalga panna, sest need saapad maksid kõige rohkem, mis ma elades mõne riietuseseme või jalatsi eest maksnud olen.

k.