They ask me why so hot? Cos I’m italiano!

Selle pealkirja peale on vist ilmselge, et ma hakkan rääkima neljast ilusast ja andekast italiaanost, keda ma reede õhtul pealinnas vaatamas käisin.

Måneskini kontserdi pilet oli üks neist päris mitmest, mis mul mitu aastat realiseerimist ootas, sest ka seda kontserti lükati mitu korda edasi. Måneskin on üks mu lemmikbände, nagu kõik teavad, nad on kaks aastat järjest olnud mu Spotify kõige enimmängitud artist ja mulle päriselt see bänd väga meeldib.

Aga eilse kontserdi osas on mul kriitikat ka.

Esiteks – te võite selle Saku Suurhalli ümber nimetada Unibet Arenaks või mistahes muuks asjaks, see ei muuda fakti, et selles saalis on halb akustika ja seal mängivatel bändidel halb heli.

Teiseks – Måneskin andis selle aasta alguses välja uue albumi nimega “Rush” ja minu meelest ei ole see hea album. See muidugi ei ole otseselt halb album, aga see pole ligilähedanegi nende eelmisele, “Teatro d’ira vol. 1”, mis on ülihea album. Aga “Rush”… sellel albumil on kaks lugu, mida ma olen kuulanud täpselt ühe korra ja mida ma skipin absoluutselt iga jumala kord, ja ma ei ole lugude skippija. Jah, seal albumil on ka häid lugusid, aga põhimõtteliselt on see ebaühtlane ja arusaamatu toode, mille osas ma saan küll väga hästi aru, miks see oli vaja välja anda, aga ma ei tea, ärge rohkem enam nii tehke, andke hoopis see “Teatro d’ira vol.2” välja või midagi. Aga eks ma olen leebe ka ja andestan oma lemmikutele palju ja alla 25-aastastelt inimestelt olekski palju oodata, et nad päris täpselt teaksid, mida nad igal hetkel teevad.

Niisiis. Kontsert. Unibet Arena oli välja müüdud (müüdi välja mingi tunniga, kui ma õigesti mäletan) ja ma natuke pelgasin seda, sest mul on kogemus ühest teisest viimseni väljamüüdud kontserdist sellessamas asutuses ja ma veetsin selle kontserdi suures osas teadvuseta olekus. Kui ma veidi enne kella seitset hakkasin areenile lähenema, looklesid selle ümber mitmesajameetrised sabad sissepääsuks ja üks turvamees karjus kõva häälega: “Minge teise maja külje peale ka, seal on ka sissepääs!” Sõnakuuleliku inimesena läksingi ja ennäe, oligi sissepääs, ilma igasuguse järjekorrata. Ehk siis ma sain sisse mingi kahe minutiga, aga tänu sellele terendas mul imetabane võimalus seista tund aega põrandal rahvasummas lihtsalt niisama ja kontserdi algust oodata. Mis mul üle jäi, seisin siis. Olin üsna keskel nii lava suhtes kui kauguse poolest.

Veidi peale kella kaheksat siis löödigi kitarrile, bassile, trummidele ja Damianole hääled sisse ja kahetunnine rokenroll-spektaakel sai alguse. Jah, nad mängisid kaks tundi. Ja pole midagi iniseda, laivbändina on nad tasemel ja setlist oli igati viisakas (ehkki ootuspäraselt üsna viimase albumi põhine). Mis mulle Måneskini puhul väga meeldib – neil on kostüümid! Ei tule itaallased mingite suvaliste roobadega lavale, ikka igaks kontserdiks on uued kostüümid, väga kaunisti koordineeritud ja puha. Tallinna kontserdi omad olid väga ilusad, muide, punase ja mustaga ja tähekeste motiividega. Lahtiriietumist muidugi esines ka, Victoria tõmbas kohe esimese loo ajal tissi paljaks, Damiano võttis kõigepealt maha pintsaku ja hiljem ka selle all olnud pitsist… ma arvan, et see oli body ja selle äravõtmine ei käinudki tal kõige lihtsamalt. Ethan mu meelest kandis alguses korsetti, aga pärast nagu vist oli palja ülakehaga (ega ta trummide tagant liiga hästi välja ei paista). Thomas nagu alati oli ainuke, kes algusest lõpuni vankumatult riides püsis. Damiano puhul muidugi on see lahtiriietumine niikuinii selline mõttetu asi, sest praeguseks on juba ka tema tätoveeringutel tätoveeringud (ja ma ei tea, kas te tunnete sama, aga minu meelest täistätoveeritud keha ei tundu kunagi alasti olevat).

Niisiis kaks tundi puhast kütet ja isegi halb heli ei suutnud seda toorest nooruslikku rock’n’rolli energiat kuidagi pisendada. Mulle vahepeal reaalselt tundus, et katus tõuseb pealt ära. Areenil siis. Kisa oli nii kõva lihtsalt. Siinkohal palun vabandust mu lähedal olnud inimeste käest, kellele ma võibolla oma koledas itaalia keeles kõrva röökisin või midagi. Aga nagu… see kontsert oli tõesti võimas. “Rush” nimelt on selline album, mis kirjutati selle jaoks, et oleks rohkem ägedaid lugusid, mida laivis mängida – ja niimoodi see tõesti töötab. Lavalt laivis töötavad isegi need lood, mida ma skipin 😀 Ja lisaks tuntud bängeritele muidugi ka tuntud ballaadid. Oo, ja Thomas, kes on kasvanud suurepäraseks NII sada protsenti rokenroll kitarristiks, et teda vaadata on puhas lust – peamine rõõm seisneb muidugi selles, et tema liikumine laval ei ole absoluutselt mitte kuidagi seotud selle muusikaga, mida ta parasjagu mängib ja see näeb lihtsalt nii homeeriliselt naljakas välja. Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on.

PS – twelve points go to lavavalgustuse disainile. Chef’s kiss!

Grazie mille ragazzi e torna di nuovo!

k.

(Koju sõites sõitsin otsa põdrale. 0/10 do not recommend.)