Häid asju ka

november 9, 2020 4 kommentaari

Kaur oli mu eelmise postituse kommentaaris ülimalt entusiastlik ja sügavas usus, et ma leian kindlasti veel midagi, mille üle kurta, ja ta absoluutselt ei eksi, ma leian alati midagi, mille üle kurta. Ma unustasingi selles postituses mainimata, et TP jõuksis on rinnalt surumise pingid vale kõrgusega.

Aga maailmas on ikka häid asju ka. See, et Mardile saabus täna oinapäev, oli päris positiivne. Muus osas näisid asjad siiski tavapärast rada minevat. Mis on tavapärane rada? Üks Helmetest või ka mõlemad ütlevad midagi ebasobivat. Jüri kirjutab Facebookis, et ai-ai, sõbrad, nii ei ole ilus. Opositsioon algatab umbusalduse. Umbusaldus kukub läbi. Möödub paar päeva. Üks Helmetest või ka mõlemad ütlevad midagi ebasobivat. Jüri kirjutab Facebookis… ja nii edasi ad infinitum. Täna õnneks tekkis sellesse surnud ringi niuke kelmikas kõrvalehüpe.

Ameerika asjus vist on ka hea uudis, et Biden võitis, kuigi ma ausalt öeldes selle kohta suuremat ei tea. Isiklikult mulle tundub, et Trumpist hullemat varianti oleks keeruline leida, aga jällegi, iial ei või teada. Ettevaatlik optimism on vist omal kohal. Mitte et ma USA poliitikast üleüldse midagi teaks.

Eelmise postituse juurde jälle tagasi tulles tekkis kommentaarides väike arutelu selle üle, et mida kõike Pärnus veel üleüldse olemas ei ole, lisaks juba teadaolevalt toredatele jõusaalidele ja näiteks mistahes kontserdipaigale (Tempel pandi kinni). Aga Pärnusse tuleb asju juurde ka. Näiteks on siin nüüd võimalik osta bubble tea’d, ja ma kasutasin eile suure entusiasmiga seda võimalust kohe ka ära. Ma nüüd ei teagi, kas see ikka on hea, et nad siin seda müüvad, aga õnneks ma enam kesklinna eriti ei satu, vähemalt mitte sel aastal. Järgmise aasta alguses avatakse 24/7 Fitness spordiklubi, siis ma saan jälle linnasüdames trennis käia. Ja kardetavasti kõrvalmajast bubble tea’d osta. See meeldis mulle liiga palju, nagu kõik asjad, mis sisaldavad endas peamiselt suhkrut.

Kõigele muule lisaks olen avastanud enda suureks üllatuseks, kui mõnus on praegu jooksmas käia. Väga mõnus. Poleks iial uskunud. Muidugi siiani on veel ka väga soe ikkagi olnud ja võibolla ma varsti muudan oma arvamust. Aga praegu on veel ülimõnus!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tavaline halapostitus

november 7, 2020 16 kommentaari

Pärnu MyFitness on nüüd nädal aega kinni olnud (pandigi päriselt kinni, mitte ajutiselt) ja see tekitab minus suurt… ma ei teagi täpselt, mida. Pahameelt. Mitte otseselt stressi, aga lihtsalt sellist pahameelt, kus ma olen mossis ja tujust ära ja jonnin ja ei taha sugugi olukorraga leppida. Nagu selline keskmine kolmeaastane, noh. Aga erinevalt kolmeaastasest ma siiski tean, et midagi pole parata, elu on karm, aga see-eest ebaõiglane. Ja kui ma tahan trennis käia, siis ma pean seda lihtsalt tegema kusagil mujal.

Ainult et see trennis käimine, minu lemmiktegevus maailmas, on nüüd muutunud üldse mitte mu lemmiktegevuseks maailmas ja ma olen sel nädalal tundnud esmakordselt elus, et ma ei taha trenni minna. Ma pole iialgi varem elus tundnud, et ma ei taha trenni minna. Nagu öeldud, on see mu lemmiktegevus maailmas, või noh, siiamaani on olnud, ja ma olen aru saanud, et see on kuidagi selline tingimuslik. Näiteks kevadise eriolukorra ajal, kui jõusaalid olid suletud, tegin ma kodus trenni nii kuidas ma vähegi sain, ja ma vihkasin iga minutit sellest. Kuni lõpuni välja. Mulle meeldib treenida jõusaalis! Ja nagu nüüd viimane nädal on näidanud, siis sugugi mitte igas jõusaalis ka veel. #nuttjahala

Jah, ma olen ülihalb kohaneja ja iga väiksemgi muudatus mu igapäevases rutiinis viib mu endast täiesti välja, no mis ma sinna teha saan?

Olen niisiis nädal aega käinud Tervise Paradiisi jõusaalis, mille kohta ma olen varemgi korduvalt kirjutanud, et see ei meeldi mulle absoluutselt ja ega mu tunded ei ole vahepeal muutunud, ütleme nii. Kusjuures, asi ei ole selles, et tegemist oleks halva jõusaaliga. Seal on küll asju, mis minu meelest ka objektiivselt kehvasti on, aga peamiselt on asi lihtsalt selles, et *minule* seal ei meeldi. Jonn, kolmeaastane, teate küll.

Põhihäda on see, et seal on palju rahvast. See on objektiivselt arusaadav, sest kellelegi ei meeldi ülerahvastatud spordiklubid. Teine häda on see, et seal ei ole vaba põrandapinda eriti. Või nagu üldse vaba ruumi. Sest ma püüdsin välja mõelda, kus ma saaks teha näiteks oma harjumuspärast soojendust või sangpommiharjutusi või ma ei tea, burpee’sid, aga ma ei osanud sellist kohta välja mõelda. Mitte et ma jõusaalis väga tihti burpee’sid teeks, aga KUI ma peaksin tahtma neid teha, mis siis, ah? Sangpomme on küll palju, seda ei saa salata. Neli kükipuuri on ka, nagu ma endale pidevalt korrutan. Aga kaablitega on kehvasti ja mina kui suur kaablifanatt olen sellest häiritud. Eks ma siis pean kastist välja mõtlema ja loomingulisem olema ja teistsuguseid harjutusi kasutama, mis tuleks igas mõttes kasuks, eksole, aga ma ei taha. Miks ma pean. #jonn #kolmeaastane

Enamus MF tüüpe on samamoodi sinna üle kolinud (selgitab rahvarohkust), muuhulgas ka kõik need, keda ma lootsin enam mitte kunagi elus näha… plätumees näiteks. Plätumees on üks tüüp, kellel pole tosse, ilmselgelt, sest ta käib jõusaalis alati mingite vanade jubedalt lääpatallatud kummiplätudega. Võiks ju öelda, et mis see minu asi on, ja ega ei olegi, aga jõusaalis päris jalanõude kandmine on mu meelest kuidagi nagu elementaarne ja turvaline, eivä? Siin ma olen muidugi natuke silmakirjalik, sest ma olen ükskord ise elus käinud trennis sokkides (sest ma unustasin tossud koju) ja mõnikord ma võtan jõutõmmeteks näiteks ka tossud jalast ära. Ja noh, tossud võivad ju jalas olla, aga kui tõstekangi ots jala peale kukutada, siis see on valus ikkagi (küsige, kuidas ma seda tean).

Aga noh, ma ei tea, trennid ma olen siiani tehtud saanud, kuigi omaette pahurdades. Pluss mul pole veel ainsatki korda õnnestunud end pärast trenni sooja veega pesta, mis siis, et ma olen iga kord erineva duši valinud (suure spaa ja veepargina on seal õnneks väga suur duširuum ka). SEE on küll mu jaoks päris probleem, sest ma käin alati tulikuuma duši all ja kui mul seda võimalust ei ole, siis ma olen päris tujust ära.

Ma ei tea, kas ma sain nüüd kõik oma mured ära kurta või jäi midagi veel tuleviku tarbeks ka.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mul muud tarka pole öelda

november 6, 2020 Lisa kommentaar

Tänane Postimees annab suuniseid eluks, juhul kui sul on vaja selliseid valikuid langetada. Noh, et kas tahad sõjaväkke minna või ei, siis saad vastavalt valida, kas pigem olla jehoovatunnistaja või ülemaailmselt populaarse poistebändi liige.

(Taustaks niipalju, et sõjaväeteenistus on kohustuslik kõikidele täisealistele Lõuna-Korea Vabariigi meestele, välja arvatud siis vist jehoovatunnistajatele, tuleb nii välja. K-popi fännidele on alati kurb moment, kui mõni iidol kaheks aastaks meelelahutusmaailmast kaduma peab, eksole. BTSi kohta käis kõlakas, et äkki neile tehakse erand, aga paistab, et ei tehtud. Ma üleliia sellesse pole süvenenud, sest endiselt ei ole muutunud asjaolu, et mulle ei meeldi BTS.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Oktoobri raamatud

november 1, 2020 Lisa kommentaar

Jõudsin lõpuks ometi raamatukokku ka. Nagu sinna oleks siis kohutavalt keeruline minna, Pärnu Keskraamatukogu on nii keset linna, et enam rohkem keset ei anna olla, suur parkla täpselt ukse ees, pluss ma käin vähemalt neli korda nädalas sealkandis trennis ja tihtipeale pargin täpselt sellessamas suures parklas seal raamatukogu ees… Ja ei no ma ei saa seal raamatukogus käidud, milline ränk töö ja vaev see iga kord on! 😀

Ükskord tuli mulle pähe selline geniaalne mõte, et hakkan otsast peale jälle läbi lugema kõiki Terry Pratchetti raamatuid ja panen niimoodi järjest lõpuni välja. Idee on hea, ma ei tea, mis siin saaks valesti minna. Natuke heidutas mind avastus, et raamatukogus on Pratchetti raamatuid kolm riiulitäit, aga ma olen elus maratoni jooksnud, kolm riiulitäit Pratchettit on selle kõrval lust ja lillepidu. Avastasin teatava üllatusega, et seal riiulis on selliseid raamatuid, mida ma üldse elus veel lugenud polegi. Ongi midagi oodata, kuigi ma võtan Kettamaailma kõigepealt, sealt ma nagu omast arust olen enamvähem kõiki lugenud. Vist. Hakkasin siis otsast peale – “Võlukunsti värv”. Ma olin kindel, et ma olen seda lugenud (kakskümmend aastat tagasi), lugedes tundus, et ma ikka vist ei ole seda lugenud, aga praegu ma olen jälle täiesti kindel, et ma olen seda lugenud, sest sealt raamatust pärinevaid nalju nagu näiteks “roosa on otsas!” olen ma juba pikka aega teinud. Aga suuremas osas oli küll väga uuelaadne tunne. Mälu on mul teadupärast hea, aga väga lühike. Ma ei hakka Pratchettit ümber jutustama ega kirjeldama ega arvustama, sest Pratchett. Sellel poleks mingit mõtet. Muuseas, ma olen oma elus sir Terry Pratchettit oma ihusilmaga näinud, kui ta 2001. aastal Tallinnas käis. Ma kahjuks ei saanud osaleda sellel lugejatega kohtumisel, sest ma pidin tööle minema (ja jäin meelega hiljaks, sest ma siiski PIDIN teda vilksamisigi korraks nägema, kui ta raamatupoodi tuli), aga mitmed mu tuttavad on kirjeldanud, kuidas ta kirjutas raamatutesse pühendusi TÄPSELT selle inimese jaoks kõnetavaid asju. Nagu, KUIDAS ta teadis. Kõik olid hämmingus 😀 (Tegelt ma tean, kuidas selliseid asju tehakse, aga ikkagi, natukene müstifikatsiooni on ju sellise legendi jaoks lubatud.)

Ane Riel “Vaik”. Assa kurat, see oli hea raamat. Kaanel märge “Põhjamaade parim põnevusromaan 2016” ja see on täpselt selline raamat, et kui korra kätte võtad, siis enam käest panna ei saa – aga samal ajal vähemalt mina ei suutnud seda väga suurtes kogustes korraga lugeda, sest et veits liiga hirmus oli. Selle raamatu fiiling on täpselt nagu ühe mu lemmikfilmi “Requiem For A Dream” oma – rusuv, ängistav, masendav ja õõvastav, aga samal ajal nii kohutavalt hea, köitev ja kaasahaarav. Soovitan väga. Aga hoiatusega.

Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”. See pole muide ilukirjandus, mis minu puhul on haruldane, aga noh, temaatika on ju intrigeeriv, kes siis poleks kuulnud Henry VIII kurikuulsast sariabiellumisest ja nende naiste reeglina väga kurvast saatusest. Divorced, beheaded, died, divorced, beheaded, survived, nagu ka raamat ütleb. Rõhuv enamus mu teadmistest sel teemal on pärit omaaegsest skandaalsest teleseriaalist “The Tudors”, mis küll ajalooliselt päris täpne ei ole, aga ilma selle seriaali (korduva) vaatamiseta ma selles raamatus vist üldse ei orienteeruks… ma vaatasin millalgi kevadel selle seriaali taaskord ära ja avastasin enda suureks üllatuseks, et selle kõrval on “Game Of Thrones” täielik morsipidu, sest juba esimese hooaja esimeses osas oli paljast ihu rohkem kui ühes keskmises GoT hooajas kokku 😀 Aga see selleks. Seriaal mulle meeldib. Raamat on ka OK, sest see keskendub õnneks ikkagi suures osas tõesti kõigile neile naistele, mitte niiväga tolleaegse Inglismaa keerukale poliitilisele ja religioossele olukorrale (kuigi sellest ka muidugi mööda ei saa). Näete, ma harin ennast, mitte ei loe kogu aeg ainult fantaasiakirjandust!

Carolly Erickson “Truudusetu kuninganna: romaan Henry VIII viiendast naisest”. Lasin kohe sama auruga edasi 😀 Henry VIII viies naine oli Katherine Howard, kes abiellus kuningaga, olles ise umbes 17-aastane, samal ajal kui Henry oli juba vana mees (tolle aja kohta). Kuna ta erinevalt teistest Henry VIII naistest ka eriti haritud ega võibolla ka väga tark ei olnud, siis truudusetu olevat ta tõepoolest olnud ja pärast mõneaastast abielu lõppes tema elutee samal tapalaval, kus kuus aastat varem tema nõbu Anne Boleyn oma peast ilma jäi. Raamat ise on seekord ilukirjanduslik romaan, Katherine’i enda jutustuses kirjutatud. Tema vaatevinklist lugedes on muidugi päris kurb mõelda, et sa võid ju olla Inglismaa kuninganna ja puha, aga tegelt on su ainus funktsioon sünnitada poeg, soovitatavalt mitu, ja kui sa sellega toime ei tule, siis ongi su elu otsas. Muide, Henry VIII oli tegelikult poegi küll ja kõige pikema elueaga neist tõusis ka tema surma järel troonile, aga see kõige pikem eluiga jäigi sinna kuhugi 10 aasta kanti. Mis tol ajal polnud ju teadupärast ka kuigi haruldane.

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”. Kettamaailma teine lugu ja kui esimene raamat oli selline enamvähem sissejuhatus, siis see on juba täieõiguslik Pratchett oma klassikalises headuses. Ma sain ikka omajagu naerda.

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”. Mul see põhjamaade krimi ikka hirmsasti meeldima hakanud, nii ma siis võtan raamatukogust iga kord mingi sellise põhjamaise nimega autori suvalise raamatu. Kiidetud olgu Pärnu Keskraamatukogu töötajad, kes eraldi krimiromaanide riiuli kokku on pannud. Seekordne on ikka väga põhjamaine, tegevus nimelt toimub Gröönimaal. Ma ausalt öeldes isegi ei teadnud, et Gröönimaal päriselt inimesi elab… või no kui ma päris aus olen, siis ma vist ei ole oma elus Gröönimaa peale rohkem mõtteid mõelnud kui tuhande aasta tagune viikingite asustus. Hea raamat on, väga nordic noir. Rohkem nordic ei saaks vist olla ka. PS ma saingi alles väga hiljuti teada, et see žanr, mis mulle nii meeldib, ongi nordic noir. Uskumatu, et raamatute lugemine niimoodi uusi teadmisi võib tekitada! Teisalt jällegi ma olen kehv krimiromaanide lugeja, sest mul on tavaliselt ükskõik, kes süüdlane on ja ma tihtipeale raamatut lõpetades ei saagi sellest aru 😀 Mingid muud asjad on nagu tähtsamad. Kõlab veidralt, ma tean.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 1”. Ohh, ma ei oska selle kohta midagi kirjutada. Läbi lugesin, aga ei meeldinud ja ma ei viitsi selle peale enam mõelda. Polnudki väga ammu lugenud raamatut, mis ei meeldi.

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”. Lugu võlukustist ja võrdsusest. Ja et kas naised ikkagi siis saavad võluriteks hakata või ei saa. Sissejuhatus nõidade maailma, mul on nõiad kogu aeg olnud suured lemmikud Pratchetti lugudes. Ja muidugi ma pean mainima, et ma sain lõpuks ka aru, misasi on pealoogia. Ma olen seda elus sada korda guugeldanud, aga nüüd mulle kuidagi jõudis kohale. Liiga lihtne kontseptsioon vist oli… Occami habemenuga ja muu säärane.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Seriaalisoovitus – “The Queen’s Gambit”

oktoober 31, 2020 2 kommentaari

Kel Netflixi vaatamise võimalus, siis soovitan väga, väga soojalt. Imeline, kaunis, stiilne ja kaasahaarav seriaal… malest. Tegelikult mitte ainult malest, vaid ühest tüdrukust, kes on küll lapsest saadik hiilgav malegeenius, aga teisest küljest väga sügavalt õnnetu ja keerulise saatusega inimene. Põhiliselt on see seriaal kõikehõlmavast üksindusest, mis leevendub alles kõige viimases osas, seda südantsoojendaval, aga mitte üleliia moosisel moel.

Visuaalselt väga ilus ja stiilne, sest tegevus toimub kuuekümnendatel ja peategelane Beth on küll samaaegselt malegeenius ja rahusti- ning alkoholisõltlane, aga ka väga moekas noor naine ning see on kunstnikele andnud väga kena mängumaa. Meigikunstnikele ka, sest Bethi lainerijoont kadestaks küll igaüks.

Ja male… poleks iial uskunud, et malest saab teha nii põneva ja kaasahaarava seriaali. Male pole just eriti põnev ja glamuurne, eksole. Aga ei maksa lasta ennast heidutada, kui malest midagi ei tea, sest see ei sega. Mina näiteks ei oska malet mängida ja ma tean malest ainult niipalju, mismoodi malendid laual algasendis paiknevad ja mismoodi liiguvad ettur ja ratsu. Kogu mu maletarkus, sellega kaugele ei sõida, eksole. Aga seriaalitegijad on sellega arvestanud ja sellegipoolest osanud kogu selle asja väga köitvaks teha. Malespetsiifilise konsultandina oli tegev olnud suisa Garri Kasparov, kes disainis ka kõik näha olevad mängud (neid on palju) ja arvustustes on lugeda, et maleinimesed on seriaaliga täitsa rahul, pidi korralik olema. Usaldame eksperte.

Ja last but not least – kõige lõpus, viimases stseenis on näha meie enda Eesti näitlejat Tiit Lilleorgu! Meie mees Netflixi seriaalis!

Lõpetuseks ma tahaks tervitada kõiki selle põlvkonna inimesi, kes selle tunnusmuusika ära tunnevad. https://www.youtube.com/watch?v=fFIJ1herfx8

k.

Rubriigid:Uncategorized

Reede õhtu

oktoober 23, 2020 Lisa kommentaar

Vaatan CrossFit Games’i otseülekannet ja Justin Medeirosel on selline legit lokkis mullet peas, et johhaidii. Noah Ohlsenil jällegi pisike manbun keset pealage. Nende kõrval näevad naised kuidagi liiga normaalsed välja, kuidas seda küll parandada?

Esimese paari sutsaka järel on meestest Matt Fraser ja naistest Tia-Clair Toomey teinud väga pika puuga väga puhta töö, aga mitu päeva on veel ees, eksole. Kui teid huvitab. Ilmselt mitte.

Kuna see kõik muidugi toimub teisel pool maakera, siis ma lähen varsti magama ja saan hommikul teada, kuidas tänase päeva teiste eventidega läheb.

MyFitness pannakse nädala pärast kinni ja praegu on seal jõusaalis lihtsalt imeline käia, sest põhimõtteliselt mitte kedagi enam ei ole, mõni üksik uitab veel ringi. Novembrist hakkan ilmselgelt kusagil mujal käima, ma isegi ei tea veel, kus, aga sellist luksust ma oma elus vist enam ei näe.

k.

(esimese päeva lõpuks oli Fraser jõudnud teise koha mehest ette 220 punkti võrra. ulme mees.)

Rubriigid:Uncategorized

Kuidas sina oma mune hoiad?

oktoober 19, 2020 13 kommentaari

Täna Twitterist.

Vaatame mööda faktist, et ameeriklased on imelikud oma kogustega (12 muna karbis), sest nad on kõikide maailma kogustega imelikud.

Aga nagu.

Ma olen nr.1 ja mulle pole MITTE KUNAGI tulnud pähe variant mune kuidagi teistmoodi karbis hoida. Muidugi ei saaks öelda, et ma üleüldse kunagi oleksin kasvõi poolt mõtet selle peale mõelnud, kuidas munad poolikus karbis paiknevad. Kas see tähendab, et mul on sada targemat mõtet kogu aeg peas (jah) või seda, et ma ei pane pooli asju enda ümber mitte kunagi tähele (jah), või hoopis seda, et ühel heal päeval võtan ma külmkapist munakarbi valepidi kätte ja me kõik saame aru, kuidas see lõpeb?

Milline paljude võimaluste maailm.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esmakordsed kogemused

oktoober 11, 2020 1 kommentaar

On tore, kui elu pakub elamusi, millesarnaseid varem kohanud ei ole. Kas need elamused just täpselt SELLISED peavad olema, ma ei tea, aga no ju siis pidid.

Nimelt olen väga hiljuti saanud esmakordselt elus sellise kogemuse, et riided jäävad väikseks. Käsi südamel, minuga ei ole kunagi varem midagi sellist juhtunud. Uskumatu, ma tean, aga nii on. Nüüd ma muudkui avastan igasugu asju, mis mul on sada aastat kuskil kapis vedelenud ja mis mulle enam selga ei lähe. Mul pole kedagi süüdistada ka, sest ma olen ise oma suure töö ja vaevaga selle probleemi endale tekitanud (märksõnad on siinkohal õlad ja tagumik). Imelik on see naise elu. Häda, kui peeglisse vaatad ja endale liiga väike tundud, ja häda, kui kümme aastat vanad riided enam selga ei lähe.

Teine esmakordne kogemus oli mul täna trennis, kui ma sain aru, et ma olen jõusaalitropp. Ma teen alati trenni, klapid peas. Alati, sest ma absoluutselt ei taha mingite teiste tüüpide omavahelist juttu pealt kuulata. Ma lihtsalt ei viitsi. Ja ma lähen närvi 😀 Aga täna ma tulin oma mugavustsoonist välja ja ei pannud kohe klappe kõrva ja tänu sellele ma sain teada, et mu jõutõmbed teevad pauku, kui ma vahepeal kangi maha panen! Appi, kui piinlik. Muidugi kõikide teiste inimeste jõutõmbed teevad ka pauku, kui kang maha panna, aga ikkagi. Voltisin paar matti ketaste alla, selline väga ghetto crash padding, aga ega see eriti ei aidanud. Õnneks ma teen jõutõmmet ainult pühapäeva hommikuti, mil allkorrusel asuvates kontorites loodetavasti keegi ei tööta.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Retuusid retuusideks, aga sokid?

oktoober 10, 2020 4 kommentaari

Sel nädalal on mõnes blogis jälle üles tõusnud retuusiteema. Ikka selles tavalises võtmes, et kas retuuse võib kanda või mitte. Ja kui, siis kes. Ja kus. Ja millal. Ja nii edasi.

Minu käest ei ole mõtet sellist küsimust isegi mitte küsida, sest minu seisukoht retuuside teemal on vankumatu, raudkindel ja tavaliselt ka kaugele näha. Ja ma ei häbene sugugi tunnistada, et minu garderoobis on retuuside ja mitte-retuuside (ehk siis muude pükste) suhe ülekaalukalt retuuside kasuks.

Ma üleüldse ei saa aru, miks retuuse siis kanda ei võiks? Kas sellepärast, et need on liibuvad ja järgivad täpselt kehakuju? On ju olemas muid riideid ka, mis liibuvad ka kehakuju järgivad? Miks retuusid on kuidagimoodi rohkem sobimatud kui skinny-teksad? Sellega ma muidugi olen sajaprotsendiliselt nõus, et retuusid võiksid olla igal juhul täiesti läbipaistmatud. Mitte ei võiks, vaid lausa peaks. See muide polegi nii iseenesestmõistetav, kui võiks arvata, ka väga nimekate spordirõivaste tootjate nimesid ja logosid kandvad nime poolest spordiretuusid on aeg-ajalt täiesti läbipaistvad. Ka mu enda poolt palavalt armastatud Nike, mõnikord.

Aga sokid? Mis nendega siis on? Vaadake, ma olen sünniaasta poolt üsna iidne küll juba, aga ma ei ole veel jõudnud sellesse vanusesse, kus ümbritsevad trendid mind külmaks jätaks. Teisalt olen ma juba sellises vanuses, kus ma tihtipeale mõtlen, et kas see trend tegelikult ka meeldib mulle või oleks ikka veits imelik. No nagu need sokid, mis tänapäeva trennirõivastuse juures on pikad, valged, froteest ja üleval servas kahe triibuga. Nagu kaheksakümnendatel. Muidu need on nagu jumala ägedad, aga täpselt selline asi, mille kohta ma ei tea, kas ma julgen endale neid jalga panna või mitte. Ma muidu kannan alati ainult pahkluu-sokke, mul on nendega mingit sorti fiksatsioon lausa. Teine fiksatsioon, mis mul on, on see, et ma ei paneks mitte iialgi trenni jalga tumedaid sokke, see on minu puhul täiesti välistatud, minu trennisokid peavad olema absoluutselt alati valged või siis äärmisel juhul värvilised. Minu puhul, kes ma kannan 98% musta värvi riideid, on see kummaline, aga nii on. Nii et värvi poolest need kaheksakümnendate võimlasokid väga sobiks, pikkuse osas ma kahtlen. Aga mulle nii meeldib, kuidas need välja näevad! Ma teadsin kohe, et kaheksakümnendatel üleskasvamine jätab inimesesse teatava jälje. Mulle väga meeldib ka hair metal, et te teaksite.

Sellised keerulised probleemid siis mu elus hetkel. Mul on muidugi veel keerulisemaid probleeme ka, nimelt pannakse Pärnu MyFitness selle kuu lõpus kinni ja ma pean hakkama kuskil mujal jõusaalis käima ja see tekitab minus suurt stressi. Suuremat kui sokid.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Modifikatsioonid

oktoober 5, 2020 2 kommentaari

Mitte kehamodifikatsioonid, ehkki neid on mul ka rohkem kui tavalisel inimesel. Need modifikatsioonid, mida tuleb teha trennis ja niisama tavalises elus, kui sa oled parasjagu vigastatud. Ja mina olen teadupärast kogu aeg kuskilt otsast vigastatud. Ma isegi ei imesta enam ammu selle üle, sest ma tean küll, kui vana ma olen.

Praegu on mul tuksis parema käe ranne. See taaskord ei üllata mind, sest mul õnnestus seda vigastada kunagi 2004. aasta paiku ja see on sellest ajast saadik kogu aeg valus olnud (see ei ole nali), aga millalgi üle-eelmisel nädalal või nii suutsin ma seda veel kuidagi trennis millegagi üle koormata, nii et nüüd see on veel valusam kui tavaliselt. Ei, see ei ole karpaalkanali häda, ehkki mu töö ja eluviisi järgi võiks seda arvata.

Mu esimene reaktsioon kõikide vigastuste osas on alati seda kõigepealt eirata ja loota, et äkki läheb ise üle. Tavaliselt ei lähe ja siis mu järgmine tegevusplaan on natukene oma tegevusi modifitseerida ja loota, et äkki läheb ise üle. Kui see ka ei aita (tavaliselt ei aita), siis ma guugeldan, panen ise endale diagnoosi ja tegelen mingisuguste ravivõtetega, lootes, et äkki läheb siis üle. Selle tegevuse tagajärjed on varieeruvad, aga siiani pigem positiivsed olnud. Iseenesestmõistetavalt ei ole ma mitte kunagi mitte ainsagi probleemiga pöördunud mitte ühegi professionaali poole, sest et see oleks liiga lihtne ja loogiline. Okei, tegelikult ma muidugi kardan, et mulle öeldakse, et ma pean igasuguse füüsilise tegevuse koheselt lõpetama ja parimal juhul ettevaatlikult ujumisega tegelema. Mul pole otseselt midagi ujumise vastu, välja arvatud need väiksed pisiasjad, et ma ei oska ujuda ja ma ei salli vett.

Ühesõnaga, mu parem ranne. Hea uudis on see, et ma saan absoluutselt ilma igasuguste probleemideta joosta. Halvem uudis on see, et ehkki ma saan ilma suuremate probleemideta teha ka jõusaalis enamikke asju, oleks targem enamikke neist enamikest asjadest pigem mitte teha. Jõusaaliharjutuste omapära on teadupärast see, et suuremalt jaolt hoian ma mingitest võrdlemisi rasketest asjadest kinni. See arusaam koitis mulle üllatusliku selgusega siis, kui ma hakkasin kirja panema harjutusi, mida ma saaks teha ilma rannet koormamata. Võiks ju mõelda küll, et jalgu saab lõdvalt treenida, aga tuleb välja, et ka jalgu treenides hoian ma enamasti mingitest rasketest asjadest kinni… Näiteks ei saa ma teha isegi kükki, vähemasti mitte low-bar kükki, sest ma kahtlustan, et mu selja lihasmass on ebapiisav kangi fikseerimiseks low-bar asendis ja see paneb randmetele liiga suure koormuse liiga halvas asendis. Selge on ka see, et lähitulevikus mu lihasmass oluliselt määral ei suurene (kui üldse, heh), nii et selle asja peale peab veel mõtlema.

Aga siiski olen ma leidlik inimene ja jalatrenni ma eile ära tegin. Jätsin ära jõutõmbed (igaks juhuks, sest suurest raskusest kinnihoidmine ei tundunud hea mõte) ja üleüldse üritasin teha siukse “look mom no hands” värgi. Mis muide on ikkagi keerulisem, kui arvata võiks, sest kahekümnekiloste ketaste teisaldamisest ei pääse ma kuidagi. 120 kg jalapressi = kuus 20-kilost ketast masinale tõsta ja pärast ära tõsta. 110 kg puusatõstel = neli 20-kilost ketast kangile panna ja pärast ära panna. Sain aru, miks jalapäevad nii väsitavad on ja siin peitub ka vastus küsimusele, miks ma kardiot ei tee – see kuradi ketaste lappimine on ise juba paras kardio 😀 Lisaks veel paras ajugümnastika, sest arusaadavatel põhjustel püüdsin ma võimalikult palju tõsta ja paigaldada neid kettaid vasaku käega ja no jeesus maria, ma ei oska vasaku käega ikka üldse mitte midagi teha. Puhas vedamine, et mulle ükski ketas jala peale ei kukkunud. Ülejäänud trenni sain õnneks enamalt jaolt masinatega ära aetud, mis on meil kaablisüsteemil ja ma ei pidanud rohkem kettaid teisaldama.

(Teha harjumuspäraseid asju vasaku käega on täiesti legitiimne ja soovitatav ajutreening, nagu ka tagurpidi kõndimine ja muu säärane. Minu vanuses tuleb ka selliste asjade peale mõelda.)

k.

Rubriigid:Uncategorized