Pluss ja miinus

juuni 8, 2020 Lisa kommentaar

Kodukontori pluss – mul on kodus aknad (erinevalt kontorist) ja ma näen, mis ilm õues on.

Kodukontori miinus – mul on kodus aknad (erinevalt kontorist) ja ma näen, mis ilm õues on.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Maikuu raamatud

mai 31, 2020 3 kommentaari

Mul on nüüd kas mingit sorti mälukaotus või mängib aeg minuga vingerpussi või ma ei tea, mis toimub. Seda on teisedki inimesed üle maailma kurtnud, et praegusel segasel ajal – karantiinid, lockdownid, isolatsioon ja muud moesõnad – ei käi aeg päris tavapäraselt. Aeg venib ja tuhiseb korraga. Ma ei tea, kuhu maikuu kadunud on, sest alles oli mu meelest 13. märts ja ma olin veel kontoris. Teisalt jälle tundub, et ma pole kontoris käinud aastaid. Arvestades, millal ma sinna ükskord tagasi pääsen, läheb ilmselt palju aastaid veel mööda ja endiselt oli alles 13. märts.

Niisiis, maikuu möödus täiesti märkamatult ja raamatuid lugesin vähe, samas ma pean ütlema, et seda kuud ei olnudki ju tegelikult olemas, nii et selle kohta hea küll.

Esimene raamat, mis ma lugesin, oli Tonny Gulløvi “1000-aastane kuningriik”, mida ma ajasin taga tükk aega (raamatukogud teadupärast olid kinni ju vahepeal). Millest see raamat on? Viikingitest. Kõik teavad juba ainuüksi mu tätoveeringuid nähes, et mulle meeldivad viikingid (kes mind näinud ei ole, siis mul on ruunimärke ja Urnese stiilis elukas ja Põhjala lohed ja.) Ühesõnaga. Raamat on impressiivne telliskivi ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis alles esimene osa ma ei tea, kui mitmest. Kas ma järgesid lugeda viitsin, ma ei tea, sest raamatu lõpp läks juba diagonaalis lugemiseks. Liiga paks raamat oli ja ajaloolistele seiklusromaanidele omaselt oli liiga palju poliitikat. Ma ei viitsinud lõpuni aru saada, mis kuningas ja kus ja mille jaoks. Samas aga ei saa öelda, et igav raamat oleks olnud, seiklusi oli palju ja veriste võitlustega ei koonerdatud.

Viikingite juurest oli paslik hüpata kohe teise huvitava teema ehk Aasia juurde (kedagi ei üllata). Lugesin Margus Kalami “Minu Aasia”, mida ma olen mitu korda näinud tituleeritavat kõige paremaks Minu-sarja raamatuks. Või kindlasti üheks parimatest. Oli hea lugemine küll, ei saa salata. Margus Kalam on see mees, kes pani püsti Universaal Universumi nimelise poeketi ja kahtlemata on tegemist ühe mu lemmikpoega ever terves maailmas sellest ajast saadik, kui see ainukesena veel Tallinna vanalinnas asus. Ma fännasin igasugu pisikesi esoteerikapoode omal ajal kõvasti (teine põhipood mu elus oli Loitsukeller, heh). Aga ärge palun esoteerikateemadega mulle lähenege, see ärritab mind väga. Kristallidest hoian end kõvasti kaugemale kui trendikas kaks meetrit. Õnneks Kalami raamatus esoteerikast juttu ei ole, vaid paljudest seiklustest paljudes eri Aasia riikides, kust ta oma poodidesse kaupa otsimas ja toomas käib. Aasia on ikka üks hull piirkond, midagi pole öelda 😀 Raamatut lugeda ja omaette irvitada on hea, muidugi. Vahepeal tekib küll õigustatud küsimus, kas autor on seal Aasias otsimas kohalikku käsitööd või hoopis naist ja ega ta vist ise ka päris hästi aru ei saa, samas üks ei välista teist ja noh, seiklusi jätkub nii ühe kui teisega. Tõesti väga hea ja kirev raamat, soovitan soojalt.

Siis juhtus selline lugu, et raamatukogus ma polnud käinud ja pidin uue raamatu alustamiseks oma isikliku raamaturiiuliga leppima. Mul leidub seal sõnulseletamatuid asju. Nagu näiteks Anny Wothe “Pisarate maa”, mille on välja andnud Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus aastal 1924. Kust see pärit on, pole mul aimugi. Välja näeb täpselt nagu peaaegu sada aastat vana raamat.

img_1738

Gooti kirja lugemisega harjub kiiresti, aga see edeneb siiski aeglasemalt kui tavaline ja ma olen sunnitud lugema iga sõna eraldi ja visuaalselt on s-tähed ikkagi väga f-tähe moodi ja kõik see kõlab mu peas nagu halvasti istuvate proteesidega Dracula. Kasutatav keel on samuti sada aastat vana ja oh jeesus, ma hakkasin praegu otsima, mis aastast saksakeelne originaal pärineb, ja frau Wothe on kirjutanud mingisugune viis miljardit romaani, millest käesolev on avaldatud aastal 1920. Eestikeelne tõlge muide üllatas mind väga ühe väljendiga, milleks oli sõna “rippumatu” tähendamaks “sõltumatu” ja ma olin väga üllatunud, sest ma arvasin, et see on mingi minusuguste keeleoskamatute värdkeel, sest see on tegelikult otselülitus soome keelest ja tänapäevases eesti keeles sellist väljendit korrektselt rääkides ei kasutata (peale minusuguste, kes ei oska isegi Soome pealinna nime ega veoauto sünonüümi eesti keeles õigesti kirjutada, ma süüdistan siin selles oma geene, sest soome keelt ma ju ei oska). Aga vot hoopis sada aastat vana väljend on! Kui nüüd raamatust ka natuke rääkida, siis tegemist on armastusromaaniga, mis on ülidramaatiline ja arusaadavalt oleks väga läila, kui tegevus ei toimuks Põhja-Norras, mis annab kogu sellele kupatusele siiski natukene kargemat nüanssi juurde. Lisaks keeleüllatustele sain veel teise üllatuse ka, minus tärkas meeletu tung kunagi külastada lisaks Islandile ka Tromsö linna, ja ma sain teada, et Tromsö, mis asub Eestist ikka väga kõvasti põhja pool, on meist oluliselt soojemate talvedega. Nende absoluutne külmarekord ajaloo jooksul on olnud -18 kraadi!!! Miinus kaheksateist!!! Põhja-Norras! Vrdl ka Eesti külmarekord -43 kraadi. Isegi Islandi külmarekord jääb meie omale alla. What.

Ja nii see maikuu läbi saigi. Rohkem ma küll ei suuda meenutada, et ma sel kuul raamatuid lugenud oleks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Täitsa metsas

mai 18, 2020 8 kommentaari

Kõik teavad, et eriolukorra ajal viibis enamus eestlasi kuskil metsarajal. Mina olen eluaeg olnud ilge rebel ja ma ei läinud kõige selle üheksa nädala jooksul ühegi metsaraja lähedalegi. Mis muidugi pole minu puhul midagi tavapäratut, ma käin üldse üliharva kuskil looduses, tavaliselt kord aastas jooksuvõistlusel vms. Kuna aga täna on esimene eriolukorrajärgne päev, siis muidugi ma panin tööpäeva lõppedes padavai metsa.

Mul oli selleks tegelikult ka hea põhjus, sest ma tahtsin jooksma minna, aga kuna ma tavaliselt jooksen kuskil lageda maantee servas, siis tänane ilm oli sellise tegevuse jaoks kole tuuline. Arvasin, et Raeküla terviserajal puude vahel on väiksem võimalus, et tuul mu ära viiks.

Ma olen selle konkreetse terviserajaga (mis on ka ainuke terviserada, mida ma üldse tean) niimoodi elus puusse pannud, et ise ka ei usuks. Rohkem kui kord. Ükskord väga ammu ma läksin sinna jooksma keset hirmpalavat suve väga lühikeste riietega. MITTE KEEGI ei öelnud mulle enne, et metsas on väga palju sääski ja parme. Sain sellest kogemusest sellise trauma, et ma ei julgenud enam aastaid sinna metsa minna. Kui ükskord traumast üle sain ja jälle julgema hakkasin, panin mitu korda radade valikuga puusse, sest milleks enne kaarti või rajaskeemi vaadata või midagi. Ühesõnaga olen ma seal käinud keskmiselt kord aastas ja alati oma valikut kahetsenud.

Tänagi ei lasknud ebaõnne jumalanna mul kaua oodata. Olin vaevu viissada meetrit sörkida saanud, kui komistasin puujuurika otsa ja lendasin käpuli. Või mis käpuli – ma rullisin poolteist korda ümber oma telje seal maas männiokaste sees, sest hoog oli ju sees. Nigu actionfilmis!

Ja mis on absoluutselt kõige esimene mõte, mis avalikus kohas käpuli käies pähe tuleb?

EGA KEEGI PEALT EI NÄINUD???

Õnneks ei näinud. Mets oli täiesti inimtühi. Parkla oli küll autosid täis, aga kus need inimesed olid, ma ei tea. Kuna ma pole seal kunagi kedagi näinud, siis on mul tekkinud teooria, et see terviseradade kompleks on multidimensiooniline. Inimene astub rajale ja on hops! mingis eraldi dimensioonis, kus teisi inimesi ei ole.

Kuna keegi pealt ei näinud, siis sain rahulikult edasi joosta. Rada oli ju pehme, haiget ei saanudki.

Kuskil kolmanda kilomeetri peal ma jäin korraks imetlema sipelgapesa ja tegema metsast pilti (minu jaoks väga eksootiline keskkond!), nii et ma nägin, et tagantpoolt tuleb keegi neoonkollases jakis mees (minu dimensioonis! There must be a glitch in the Matrix.) Kuna see mees oli veel tükk aega mu taga, pidin ma väga hoolikalt jalge ette vaatama, et enam mitte pikali käia.

Niisiis, väga sündmusrikas jooksuring ja enam ma sinna metsa ei lähe, see aasta on ära käidud. Mustikaid tuleb palju.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trend ei hüüa tulles

mai 10, 2020 19 kommentaari

Pöörastel üheksakümnendatel olemas olnud inimesed äkki mäletavad sellist brändi nagu Kappa. Tegi dresse. Nailonist, nagu üheksakümnendatel kõik asjad olid. Nägid võrdlemisi obnoxious välja, nagu üheksakümnendatel kõik asjad olid.

Vahepeal polnud sellest brändist mitte midagi kuulda ja enamus inimesi ilmselt pole sellest tänase päevani midagi kuulnud, aga mina ei ole enamus inimesi – mina kuulan Lõuna-Korea ja Hiina popmuusikat ja jälgin Instagramis ja Twitteris mitmeid Lõuna-Korea ja Hiina popstaare. Tänu sellele (äärmiselt täiskasvanulikule) käitumisele ma olen paljusid neid Aasia popstaare ja moeikoone näinud Kappa dresse kandmas, mis oli esmase hooga veidi koomiline, sest need dressid näevad endiselt natuke obnoxious välja ja võibolla on need endiselt ka nailonist, igatahes meenutavad need mulle väga üheksakümnendaid. Aga esiteks on üheksakümnendad ammu juba suure hooga mitu kammbäkki ära teinud ja teiseks on Hiina ja Lõuna-Korea trendid, eriti streetwear (muust ma ei tea niikuinii midagi) veidike teistmoodi kui meil siin.

No ja kujutage siis ette mu siirast vaimustust, kui ma täna nägin Rimis (!!!) suhteliselt esimese asjana Kappa tosse. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid viiekümne protsendise allahindlusega. Loomulikult ma ostsin need ära ja olen iseendaga nüüd koledal kombel rahul. Näevad välja võrdlemisi obnoxious, sest neil on suur logo külje peal, nailoni kohta ma ei tea.

Kas varsti neljakümne aastaseks saav inimene peaks oma isiklikku stiili kujundama Lõuna-Korea ja Hiina popstaaride järgi, on ka küsimus, mis võiks igaks juhuks vastamata jäädagi. Aga no kuulge. Rimist!

EDIT:

Kuna ma olen pointless blogija, siis ei tulnud ma selle pealegi, et pilti teha või veel hullem, blogisse panna, aga kommentaaride mõjul ma parandan selle vea. Sorry, kui need sellele haibile nüüd päris ei vasta, ma ostsin need igapäevajalanõudeks. Nad tegelt näevad välja küll sellised, mida neljakümneaastane võiks kanda, ma praegu vaatan. Suht ortopeedilise välimusega 😀

img_1723

Muuseas, tšeki peal oli nende asjade kohta kirjas “kingad”. Nüüd ma võin rahuliku südamega väita, et mul ikkagi on üks paar kingi olemas.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Progress

mai 6, 2020 4 kommentaari

Eriolukorra kaheksandal nädalal panin esimest korda jalga teksapüksid. Niipalju siis minu lubadusest elada eranditult dressides.

Iseenda kaitseks võin öelda, et rinnahoidjat pole veel selga pannud, meiki pole sahtlist välja võtnud ja juukseid pole ka värvinud (kaheldav, kas ma neid kamminudki olen.)

Kui ükskord jälle inimeste sekka saab minna, siis ma arvan küll, et ma ei oska enam käituda ega midagi. Seda muidugi ei juhtu niipea, sellel kuul veel kindlasti mitte.

Oi, aga esimese etteplaneerimata ja nimekirjata poeskäigu tegin täna ka (raudselt sellepärast, et mul teksad jalas olid!) No ma läksin pakiautomaadist oma uut kellarihma ära tooma ja tee peal tuli õunaisu. Läksin siis poodi ja ostsin õuna. Eelmises maailmas täiesti mittemidagiütlev tegevus, praegu on tunne, nagu ma ei tea millega oleks hakkama saanud.

Kellarihma vajadus tekkis sellest, et ma ostsin endale eelmisel nädalal uue kella – Polar Ignite ja selle default rihm on väga nõmedast materjalist. Õnneks on sellel vahetatavad rihmad. Spordikellade pooleksläinud rihmasid olen ma elus näinud rohkem kui ühe.

Uue kella ostsin sellepärast, et tahtsin 😀 Veensin end umbes aasta aega, et a) mul ei ole uut kella vaja ja b) ma võin endale osta uue kella, kui ma tahan. Variant b ilmselgelt lõpuks võitis (tavaliselt võidabki).

k.

Rubriigid:Uncategorized

So do you make sweaters or do you kill people?

mai 4, 2020 1 kommentaar

On üks film, mis mulle ilgelt meeldib – “Wanted”. Sellel on väga palju väga ägedaid koostisosi, aga parim asi ever:

– James McAvoy aktsent. Mis on väga veenvalt ameerikalik, aga ülimalt hõrgu šoti alatooniga. James McAvoy on nimelt väga šotlane. On olemas üks homeeriliselt naljakas videoklipp, kus ta mängib air traffic controllerit (ma tõesti ei tea, mis see eesti keeles peaks olema, lennujuht?), ma ei saa mitte midagi aru, aga kohutavalt naljakas on.

Muud imelised aspektid selle filmi juures, suvalises järjekorras:

– Nine Inch Nails heliribal
– Angelina Jolie
– Morgan Freeman
– ohjeldamatu, aga vaimustav slow-mo kasutamine
– imetabased väikesed detailid, mida ma märkan ka alles umbes kahekümnendal vaatamiskorral (mulle meeldib see film, OK)
– eriefektid, mis on halva maitse piirist nii juuksekarva kaugusel, et need on vaimustavad

Okei, terve see film on halva maitse piirile nii lähedal, et see on absoluutselt vaimustav. Lugu on klišee ja dialoogid mitte eriti märkimisväärsed, aga visuaalne pool on ülihea. Mulle tundub, et see ühendab kõiki mu lemmikfilme 😀

See hull kasahh (Timur Bekmabetov) on teinud muid üliägedaid filme veel, näiteks mu suured lemmikud Nigh Watch ja Day Watch (need on venekeelsed vene filmid, aga ma ei oska kirillitsas trükkida).

k.

Rubriigid:Uncategorized

Aprilli raamatud

mai 1, 2020 4 kommentaari

Tuleb tunnistada, et see iseenda võetud kohustus lugeda ja pärast kirjutada täitsa toimib. Mis on ilmselt põhjus, miks lastel kästakse lugemispäevikuid täita. Muidu ju ei loeks. Vist. Mina vist küll ei loeks… ma ei tea, mulle meeldib lugeda (äärepealt oleks kirjutanud, et ma oskan lugeda) aga millegipärast on kõik muud asjad alati olulisemad ja sada muud häda. Loeks küll, kui seda metsa ees ei oleks.

Ei, kõik on äge. Mulle meeldib, et ma ennast lugema olen pannud, mis siis, et ma valin laisa inimesena hästi kerget lugemisvara, parem ikka kui fanfiction – ma olen aastaid jube palju fanfictionit lugenud, aga ma üldiselt ei räägi sellest kõva häälega 😀

Aga siis need raamatud, mida ma aprillis lugesin.

Kõigepealt kolm Minu-sarja raamatut. Ma tegelt ka avastasin selle sarja alles praegu enda jaoks, ma pole enamikke neist lugenud, avastamist jätkub pikemaks.

“Minu Rootsi – sünnitusvaludeta ühiskond” – Charlotte Lii Tipp. Raamatut lugedes meenus see emotsioon, mis ma sain, kui esimest korda Rootsi läksin (töölähetusele, aga ikkagi). Sõitsin rongiga Stockholmi lennujaamast Gävlesse, vaatasin rongiaknast välja ja meenutasin, kuidas lapsepõlves tähendas Rootsi minu jaoks esimest normaalset, vaba ühiskonnaga riiki, millest ma teadlikuks sain. Mitte nii keeruliselt, aga rootsi lasteraamatuid lugedes sain väga selgelt aru, kuidas rootsi lapsed said olla normaalsed, tavalised lapsed ja elada tavalist laste elu, erinevalt nõukogude lastekirjandusest, kus lapsed pidid alati olema suure isamaa eest väljas ja muu säärane kamm. Isegi eesti lastekirjandus oli nõukogude ajal ikka veits nagu… ajupesu. Uhh. Õudne. “Bullerby lapsed” oli nagu mingi täiesti teine maailm – see muidugi oligi täiesti teine maailm 😀 Ühesõnaga, Rootsi mulle meeldib. Päriselt. Ma olen seal käinud küll ainult paaril töölähetusel ja palju kordi Stockholmis turistitamas, aga mulle ikkagi väga meeldib seal (näiteks Soome minus sellist emotsiooni ei tekita). Raamat muide oli ka tore, sellest nagu polegi veel juttu teinud, eksole. Eks see Rootsi ühiskond veits kiiksuga on, aga no see ongi teine maailm.

“Minu Los Angeles” – Helen Tootsi. No kes siis LAst unistanud ei ole, eksole! Lugege see raamat läbi, enam te ei unista. Mitte et ma oma kõrges vanuses enam nii naiivne oleks, aga päris õõvastav tundub küll. Igas mõttes. Kahjuks ma lugesin selle raamatu suht diagonaalis läbi, sest väga ei istunud. Veits nagu pealiskaudne kirjutis pealiskaudsest linnast.

“Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest” – Contra. Vaat Läti on ka üks mu suuri lemmikuid ja inimesed vaatavad mind alati imeliku näoga, kui ma seda ütlen, aga päriselt, ma olen suur Läti fänn. Müstika, kuidas suts Pärnust edasi sõita oled teises riigis, mis on ühelt poolt täpselt samasugune kui Eesti ja teiselt poolt jälle totaalselt teistsugune. See Läti tabamatu teistsugusus on nii võluv. Riia on imeline linn ka, erinevalt jällegi Helsinkist, näiteks. (Okei, Helsingi. Ma TEAN ju.) Kui maailm kunagi jälle lukust lahti keeratakse, põrutan ma esimesena just nimelt Riiga. Contra jällegi Riiast väga ei kirjuta, mainib paar korda ainult, küll on aga palju juttu Valmierast (kus ma miskipärast pole kordagi käinud) ja Ventspilsist (mis mulle üldse ei meeldinud). Äge raamat on, soovitan seda lugedes seda kõike enda peas Contra häälega ette ka kanda. Palju on juttu kirjandusest, mis on arusaadav ja ettearvatav. Aga teadupärast on Contra ka kirglik maratoonar ja minu õnneks on palju juttu ka jooksmisest ja spordist, mis on teema, millest ma aru saan, sest ühestki raamatus mainitud läti kirjanikust polnud ma varem kordagi kuulnud.

Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas” – Piper Kerman. Raamat, mille alusel on vändatud üks mu lemmikseriaale “Orange is the new black”, mida ma ei väsi kiitmast. Tõsielul põhinev lugu. Ma ei tea, kas ma ilma seriaalita sellest raamatust nii palju arvakski? Mitte et halb raamat oleks, aga seriaal on veits nagu suurem kui elu ja paratamatult otsid lugedes kogu aeg paralleele ja samu tegelasi ja raamat ise jääbki lõpuks varju. Kas teenimatult, ma ei teagi. Samuti ma ei tea, kuidas oleks seda lugeda ilma seriaali vaatamata?

“Vaikne karje” – Angela Marsons. Mu uus lemmik krimikirjanik, nüüd mul on kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud läbi loetud ja ma ei teagi, mis nüüd edasi saab 😀 Ma tahan veel! Hakkan mingeid teisi krimkasid lugema vä?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jalutamas

aprill 25, 2020 7 kommentaari

Käisin jalutamas. Mul oli vaja pakk automaadist ära tuua ning loogiline on, et selle jaoks tuleb tervele linnale tiir peale teha. Ma olen selle eriolukorra ajal käinud rohkem jalutamas kui terve oma eelmise elu jooksul kokku*. Ma nimelt ei salli jalutamist eriti, see on nii mõttetu, aga noh, kevad ju ja mida mul targemat ikka oma eluga hetkel peale hakata on.

Ühe positiivse asja olen küll kogu selle olukorra juures suutnud leida. Ma ei ole veel iialgi elus nii igapäevaselt märganud, kuidas kevad tuleb ja loodus ärkab. Ma olen siiani alati kuskil jaanipäeva paiku avastanud, et ohhoo, puud on lehes, millal see küll juhtus?

JA VEEL – ma olen mitmeid aastaid järjest kirjutanud, kui väga ma vihkan aprilli. Päriselt, see on novembriga koos kõige hullem aeg aastast. Selle aasta aprill on igasuguse loogika vastaselt väga meeldiv olnud, selles mõttes, et ma olen iseendaga võrdlemisi sõbralik.

Aga jah, käisin jalutamas. Nägin hulgaliselt eriolukorra reeglite rikkumisi, aga no mida sa inimestest tahad. Põhiliselt käin ma nüüd kärestiku juures – meie palju kära tekitanud paisu asemel on nüüd kärestik, ja mingite kärestikuspetside sõnutsi pidi see olema väga hea kärestik. Ma ei tea, ma ei ole kärestike teemas väga sees, aga ma usaldan siinkohal spetsialiste. Kui nemad ütlevad, et on hea kärestik, ju siis on.

Linnapilti on tekkinud uuelaadne prügi. Kirurgimaskid ja ühekordsed kindad. Ma ei tea, mis on valesti läinud ühe inimese ajuehituses, et ta üleüldse prahti maha loobib, aga arvata oligi, et ega need inimesed globaalse pandeemia raames kuidagipidi targemaks ei ole läinud. Arvake, kui tigedaks ma iga kord lähen, kui järjekordset kirurgilist maski maas vedelemas näen?

33b40d54-aea3-4c75-b7e2-c5bd9e0f1cc5

Mul on nõrkus tööstusmaastike, raudteede ja vabrikute vastu. Süüdistage selles keskkonda, milles ma üles olen kasvanud. Mu lapsepõlvekodu on sisuliselt kohe selle vabrikuhoone taga.  Või ütleme siis, et teisel pool seda vabrikuhoonet, sest ma olin ju pildi tegemise hetkel ise selle vabriku taga. Vasakul on jõgi, tee läheb mööda jõekallast. Ees paistab vabriku korsten, mis on tänase päevani mu jaoks tähiseks, et kodu on lähedal (st et kui ma kuskilt kaugemalt koju sõidan, siis vabriku korstna vaatevälja ilmumine teeb südame alt alati soojaks.)

k.

 

* – kui ma teismeline olin (kolmkümmend aastat tagasi), siis ma veetsin küll kõik õhtud niisama linna peal ringi jõlkudes. Vahel üksi, vahel sõbrannadega. Sest ka üheksakümnendatel ei olnud absoluutselt mitte midagi muud oma eluga peale hakata.

Rubriigid:Uncategorized

Turbulent Defender

aprill 22, 2020 2 kommentaari

Kuninganna Elizabeth II
Aretha Franklin
Vin Diesel
Beyonce
Catelyn Stark
Dr. Watson
Triss Merigold
Will Turner

ja last but not least… Captain America!

Aa no ja mina ka.

Ei, ma olen nõus olemas mistahes paadis, kui seal on Captain America.

See “turbulent defender” kõlas inglise keeles lihtsalt nii hästi, et ma pidin selle blogipostituse pealkirjaks panema.

Ehk siis ma lõpuks ikkagi andsin alla ja tegin ka seda Myers-Briggsi isiksusetesti, mida kõik blogijad praegu teevad. Ma muide olen seda kunagi ka päris tasulisena (!) teinud ja üleüldse ma olen seda mitmeid kordi teinud, kahjuks ma ei mäleta, kas alati on sama tulemus tulnud. No ekstravert pole ma küll iial elus olnud, see on selge. (Ma õppisin ülikoolis lisaerialana psühholoogiat ja meil oli seal selline aine nagu enesediagnostika. Me saime seal hullumoodi teha kõikvõimalikke päris teste, mida on kliinilises psühholoogias kasutatud, aga mida enam ametlikult ei kasutata. Kohutavalt põnev aine oli. Mu absoluutne lemmiktest oli “joonista fantastiline loom”.)

Myers-Briggsi järgi on (vähemalt hetkel) mu isiksuse tüüp Kaitsja (Defender), ISFJ-T. (Introverted Sensing Feeling Judging)

Protsendid:
Meel
15% ekstravert – 85% introvert
Energia
32% visionäär – 68% realistik
Olemus
29% loogiline – 71% empaatiline
Taktikad
82% planeeriv – 18% otsiv
Identiteet
15% veenev – 85% ettevaatlik

Postituse alguses olev loetelu on teistest kuulsatest Defenderitest (kes siis veel, kui mitte Captain America?)

Mu lemmik-Avenger on tegelikult Black Widow, aga no Cap’ on ka ikka väga kõrgel kohal.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kuu aega eriolukorda

aprill 12, 2020 Lisa kommentaar

Täna sai siis täis neljas nädal eriolukorras. Selle tähistamiseks käisin esimest korda selle nelja nädala jooksul linnas. (Ma igaks juhuks täpsustan, et kui ma kunagi mistahes kontekstis kasutan terminit “linnas käima”, siis ma mõtlen selle all Pärnut. Ma ise elan ühes teises linnas. Ma elan Sindis, ehk siis, ma EI ela maal :D)

Otsustasin nimelt, et mulle aitab kohalikus tibatillukeses Coopis pensionäridega külgede kokkuhõõrumisest. Ma ei tea, mis loogika mul oli suuri toidupoode vältida, aga täna ma sain aru, et see loogika oli täiesti ebapädev. Suures Rimis oli ruumi maa ja ilm, inimesi väga vähe (ma pole mitte kunagi elus seal poes nii vähe rahvast näinud!), tualettpaberit nii et tapab, desinfitseerimisvahendeid igal sammul ja poeskäik oli lausa lust ja lillepidu. Keegi ei roninud selga, kärupapi puhastas järjest kõiki kärusid, kuskil polnud ühtegi saba ja inimesed hoidsid viisakalt distantsi. Ainult banaanidega oli pahasti, nagu ikka.

Kodukontor jätkub aprilli lõpuni. Kui ma esimesel kodus töötamise päeval olin vaikusest halvatud ja pidin teleka taustaks mängima panema, siis nüüdseks ma olen vaikusega vägagi ära harjunud ja kui ükskord tööle tagasi saab, siis tuleb ilmselt jälle ümber harjuda. Muidu on rutiin väga hästi paigas. Hommikumantlis tööd ei tee, mul pole üldse kommet hommikumantlis ringi hängida, ma panen automaatselt ennast voodist välja tulles alati riidesse niikuinii. Juuste kammimisega on kehvem lugu, aga meil videokoosolekuid pole ka. Jumalik on see, et ma olen juba kuu aega järjest ainult dressipükstes elanud ja raske saab olema inimeste sekka tagasi minna, ma kardan… samamoodi pole ma kuu aega järjest värvinud ripsmeid (rääkimata muust meigist) ega pannud selga rinnahoidjat 😀 Dressipüksid ja spordirinnakad for the win!

Tööpäev kestab nagu ikka 7.30 – 16.00, selles osas pole midagi muutunud. Kohvi joon vähem, mis on positiivne. Söön vist ka vähem, sest ma olen kuu ajaga kaalust kaotanud umbes kolm kilo. Osa sellest on kindlasti mu raske töö ja vaevaga kasvatatud lihasmass, aga osa on midagi muud ka, sest kõik märgid viitavad sellele, et eriolukorra lõppedes on mul nähtav siksbäkk. Suurest trennipuudusest teen esimest korda elus kõhulihasteharjutusi.

Jooksmas käin ka, niisama jalutamas mõnikord, sest ega ma endiselt ei viitsi kodust välja minna. Kodus trenni üritan ikka mõni kord nädalas ka teha. On selgunud, et mul on isegi teatav treeningvarustus olemas – erinevaid kummilinte (suured, väiksed, erineva vastupanuga ja kujuga), slider-kettad, igivanast ajast jäänud hantlid (üks paar 2,5 kilo ja üks paar 1 kilo) ja ühte trennikotti ladusin sisse kogu virna vanu ENE entsüklopeediaid, mis mul olemas on, mis andis tulemuseks siiani teadmata kaaluga improvisatsioonilise treeningvahendi. Kõike seda loominguliselt ära kasutades saab täiesti arvestatavat lihastrenni teha, mis muidugi pole kaugeltki see, mida ma piisavaks peaksin, aga mis on siiski parem kui mitte midagi. Ja last but not least, Rentsist inspireerituna soetasin endale lõuatõmbekangi! Vähemalt oma überkörperi suudan ma kõige sellega mingiski vormis hoida, sest suvi tuleb eriolukorrast hoolimata ja kui mitte muud, siis naabrid saavad mind mu koduaias imetleda. Mu naabrid on kõik vanuses 70+, kahtlemata oskavad nad seda vääriliselt hinnata.

Muus osas olen aru saanud, et ma olengi päriselt mega-introvert, ma nimelt absoluutselt ei tunne end kuidagi üksiku või kurvana. Muidugi ma hullult tahaks näha oma õde ja hängida oma sõpradega, aga küll kord ka see aeg tuleb ja saab jälle gin-tonicuid juua! Sõpru peaks küll ette hoiatama, et ma kavatsen nad katki kallistada, kui kord jälle tohib.

k.

Rubriigid:Uncategorized