Augusti raamatud

august 31, 2020 Lisa kommentaar

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan.” Flake, kodanikunimega Christian Lorenz, on, nagu öeldud, klahvkamees, kes mängib klahvpille ühes bändis. Väga tuntud bändis. Seda bändi muuseas pole raamatus kordagi mainitud, mis on väga kaval nüke, sest vastasel juhul võiks lugeja tähelepanu pigem sellele väga tuntud bändile minna. See bänd on muidugi Rammstein, aga sellest praktiliselt juttu pole. Flake on raamatu kirjutanud iseendast – oma lapsepõlvest Ida-Saksamaal ja muusikukarjääri kujunemisest ja sellest, milline inimene ta üleüldse on ja nii edasi. Väga muhe raamat, ehkki ma ei tea, kas seda oskab hinnata inimene, kes ei tea, kes Flake on ja pole teda kunagi näinud. Seevastu igaüks, kes Flaket kunagi elus näinud on, kasvõi mõnes Rammsteini videos, kui mitte lausa kontserdil, on ilmselt nõus, et Flake on natuke selline omapärane, aga väga huvitav tegelane. Raamatu on ta ka väga ägedalt kirjutanud. Rammsteini fännidele soojalt soovitan, teistele… ma ei tea.

Margaret Atwood “Kassisilm”. Ma olen seda raamatut elus lugenud mitmeid kordi, erinevates vanustes, ja iga kord on see täiesti erinev raamat olnud 😀 Praegu ma tundsin jälle, et peaks seda lugema. Ülikooli ajal olin veits Atwoodi fänn isegi, sest millegipärast segunes see mu peas Tori Amosega, kelle muusikat ma meeletutes kogustes kuulasin ja kes on olnud üks nendest elumuutvatest muusikutest mu jaoks. Aga mitte Tori Amosest ei tahtnud ma rääkida (kuigi ta on ainuisikuliselt vastutav selle eest, et mul punased juuksed on). “Kassisilm” on lugu sellest, kui keeruline on olla naine… naiste maailmas. Kui julmad võivad olla väikesed tüdrukud ja kuidas feministi tiitel kõlab avalikkuse silmis löövalt, aga tegelikult mitte midagi ei tähenda. Väga paeluv raamat mu meelest. Miks ma muidu seda nii mitu korda lugenud olen.

Charles de Lint “Kusagil lennata”. Vot selle raamatuga oli naljakas lugu. Mulle nimelt ükskord meenus üks kunagi ülikooli ajal (sellest on 20 aastat möödas!) loetud raamat, millest ma ei mäletanud ei pealkirja ega autorit ega ka mitte mingit sisu, ainult mingit sellist üleüldist feelingut, mida see minus oli tekitanud ja et raamat kuulus urban fantasy žanri. Nii. Kõrgharitud infospetsialist minus läks väljakutse peale hasarti ning paari korra Google sihtotstarbelise kasutamise järel ma selle raamatu ka leidsin. Ütleme nii, et ma olin enda üle päris uhke. Päris asjatu see haridus pole olnud. Nüüd mul on üks teine raamat veel vaja leida, millest ma umbes sama palju mäletan, need väljakutsed pole veel lõppenud… Käesoleva raamatu juurde tagasi tulles on see üks sellistest teostest, millest ma tahaks kohutavalt filmi näha. Esiteks on sellel nii hea visuaalne potentsiaal (kas ma olen maininud, et mul tihtipeale jookseb raamatuid lugedes film peas, valguse ja värvide ja soundtracki ja kõige muuga? Kas minus on kaduma läinud geniaalne filmirežissöör?) ja teiseks… on seal nii palju tegelasi, et ma ei suutnud lugedes hästi järge pidada ja näod oleks abiks olnud 😀 Aga raamat on hea. Fantasy, nagu öeldud, aga modernne, urbanistlik, ja samal ajal väga iidsetel lugudel baseeruv – loominimestest (tegelikult lindudest), kes selle maailma kunagi lõid.

Allan Vainola “Inventuur”. Üks nendest raamatutest, mida tuleks kindlasti lugeda, kui sa oled vähemalt 40-aastane ja oled oma elus olnud vähegi punk. Siis on seal palju äratundmist, palju sündmusi, millest sa oled kuulnud või millel ise osalenud, palju inimesi, keda sa tead ja oled näinud kui mitte päris elus, siis vähemalt laval ja palju muusikat, mis sind vorminud on. Mina olen natuke punk ikka olnud ja Vennaskonnaga üles kasvanud ja ma kahtlustan, et seal raamatus on üks pilt, kus ma võibolla isegi peal olen. Igatahes ma kahtlustan, et ma olen sellel üritusel viibinud. Vainola raamat on natukene nagu Mihkel Raua oma, aga palju sõbralikum ja leebem, sest ta kirjutab kõikidest inimestest nii ilusasti. Muuhulgas ka sellest, kuidas tal oli Vennaskonna kontserditel alati natuke mure nende väikeste tüdrukute pärast, kes lavaservast kinni hoidsid ja kelle taga käis suurte tanksaabastes meeste möll, aga õnneks ei juhtunud kunagi midagi halba. Tänks, Allan, teismeline mina ja mu tol ajal permentselt lavaservadest muljutud ribid tänavad sind selle muretsemise eest! 😀

Andrzej Zapkowski “Baptism of Fire”. Järjekordne osa nõidur Geralti saagast ja see on nagu… teate, kuidas tavaliselt on igal muusikaalbumil vähemalt üks suvaline ja mõttetu lugu, mida filleriks nimetatakse? Mulle tundub, et see raamat on filler. Seal ei toimu mitte midagi. Või okei, toimub, aga ma ei saa aru, kuidas see loos oluline on ja miks sellest terve raamat tuli kirjutada. Ma oskaks olulise kahe leheküljega ära öelda. Põhimõtteliselt on see raamat nagu kultusliku teatrilavastuse “Armastus kolme apelsini vastu” teine vaatus. Ainult et palju pikem. Ma väga loodan, et järgnevad raamatud on paremad ja lugu ikka läheb päriselt ka edasi… (Saate aru, ma olen elus kohanud inimesi, kes pole mitte ühtegi korda näinud “Armastust kolme apelsini vastu”. Nagu. What. Arvake, kas need inimesed said iialgi mu naljadest aru.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Keskealise mõtisklusi

august 27, 2020 2 kommentaari

Ma avastasin endalegi teatavaks üllatuseks, et oktoobri alguses toimuva pidavat Clawfingeri kontserti ei olegi edasi lükatud. Ma küll veel mürki selles suhtes ei võtaks, et see tõepoolest toimub, aga elame-näeme. Muud sellesügisesed üritused – näiteks mu poolt palavalt armastatud keskaja-folkbändi Faun kontsert ja venelaste-norrakate-ungarlaste-lätlaste ühistuur (Tyr, Arkona ja ma ei mäleta, mis bändid seal kõik olid) on 2021 sügise peale lükatud. Clawfingeri osas lootus püsib.

Hakkasin siis selle avastuse peale Clawfingerit kuulama ja eelmisi kontserte meenutades nostalgitsema. Nostalgia asemele tekkis kiiresti aga teatav hirm, sest Clawfingeri kontserdid on mu elus siiani olnud suhteliselt suure ohu allikas. Ühelt neilt sain ma siiani jäädava häälepaelte vigastuse ja teisest olin lihtsalt pärast igast otsast vigane. See häälepaelte vigastus on üldse mingi freak accident, ma ei tea, kas selline asi on üldse võimalik, aga midagi minuga seal igatahes juhtus – Rabarock 2007 (jeesus!), legendaarne megatolmupilvedes möödunud festival, kus ootamatult külmaks tõmmanud ööõhus sai Clawfingerile poolteist tundi järjest hullunult kaasa röökida. Kas põhjuseks oli päev otsa sissehingatud tolm, nullilähedane õhutemperatuur või puhtalt mehaaniline trauma või kõik kolm kokku, igatahes olin sellele järgneva nädala täiesti hääletu. Kurk ei olnud valus ega haige ega midagi, lihtsalt häält ei tulnud piuksugi. Tänase päevani ei saa ma laulda, valjusti rääkida ega bändidele kaasa röökida, sest see ajab kohutavalt läkastama. Mis muidugi ei tähenda, et ma kõike seda ei teeks, ma lihtsalt, noh, läkastan selle peale (dai pohh keegi köhib).

Teise kontserdi eel olin ma paar nädalat varem käinud silmade laseropil, seega ma ei saanud saali tagaotsas olla, sest prožektorid pimestasid liiga palju. Olin sunnitud minema lava ette. Arvata on, kuidas see kõik lõppes.

Kõige selle ohtra kogemuse valguses ma natuke kardan, sest ma olen ikkagi nüüdseks juba üle kümne aasta vanem kui tookord ja lähen veel kergemini katki. Aga võibolla ma ikkagi olen ka juba nii vana, et ma ei viitsi enam kuhugi moshpitti ronida, sest ega ma ei mäleta ka, millal ma taolise tegevusega tegelesin (kas Knife Party ajal esireas headbangimine paar aastat tagasi loeb?)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kui läheb rappa

august 22, 2020 2 kommentaari

Sõna otseses mõttes.

Ma olen mingi sada korda kirjutanud, kuidas ma ei salli metsa, aga mul on selleks ka väga konkreetsed põhjused. Asjad, mis ei ole mets, on väga OK. Meri ja mererand – väga OK. Raba – väga OK. Lagedad põllud – väga OK. Üleüldse lagedad vaated – väga OK. Silmapiiri paluks, ühesõnaga.

Ma käisin seal tegelt sünnipäeval. Jah.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Raamatuankeet

august 20, 2020 Lisa kommentaar

Ma alguses arvasin, et ma lasen selle konkreetse ankeedi üle, sest mida tean mina raamatutest, eksole.. (khm, ma olen kõrgharidusega infospetsialist, kui te ei teadnud, ma olen oma elus näinud ja käes hoidnud selliseid raamatuid, mille olemasolust tavaline inimene aimugi ei oma… ma olen raamatukogus isegi töötanud oma elus!)

Ankeet pärineb sisuliselt kõikidest blogidest praegu. Marca ja Indigoaalane ja Madli ja ma ei tea, kes kõik veel.

1. Praegu loen: Mitte midagi. Lõpetasin ühe raamatu eile õhtul ära ja ei ole veel uut alustanud. Ehkki mulle häguselt meenub, et mul paar kuud tagasi jäi poolikult vedelema üks Michael Moorcocki Elricu-lugude kogumik.

2. Krimka või armastusromaan.  Kui just peab, siis krimka. Igal juhul mitte armastusromaan. Võeh. Muidugi kui see armastusromaan oleks mingi perversse kiiksuga või muidu imelik, siis võibolla mulle meeldiks ka.

3. Pikk dialoog või pikk kirjeldus. Kumbki ei häiri mind. Ma tean, et kõik vihkavad Hugo’d, kes suudab kakskümmend lehekülge järjest kirjutada ühest kiriku uksest, aga mulle meeldib. Dialoogidega sama lugu, mu poolest las olla.

4. parim lastekirjanik. Hmm, ma ei oska niimoodi öelda. Lapsena ma lugesin valimatult kõike, mis kätte sattus, muuhulgas ka lastekirjandust, aga ma ei oska nüüd küll öelda, et mõni kirjanik mulle rohkem meeldiks või meeldinud oleks. Täiskasvanuna ma lasteraamatuid lugenud ei ole, sest mul pole lapsi ja iseenda jaoks ma ei viitsi.

5. kõige ebameeldivam raamatutegelane. Ma ei saaks öelda, et see otseselt tegelase süü oleks, aga ma pole siiani üle saanud traumast, mida põhjustas mulle “Videvik” ja veidi hiljem “50 Shades Of Grey” – nendes teostes on lisaks kõigele muule tõesti ka haruldaselt nürimeelsed ja kohutavad karakterid.

6. eesti või välismaa autor? Täiesti ükskõik.

7. 300 või 700 lehekülge?  Täiesti ükskõik. Ma loen raamatutes teksti, mitte leheküljenumbreid.

8. lemmik sel aastal loetud raamat? Flake “Klahvkamees”.

9. Novellikogu või luulekogu. Oi, ma pole ammu luulet lugenud… kunagi vanasti lugesin ikka väga palju. Aga novellid on mulle ka alati meeldinud, nii et novellikogu.

10. üksikule saarele võtan kaasa selle raamatu. James Frazeri “Kuldne oks”. Üksikule saarele sattumine oleks ilmselt ainus variant, mil ma üleüldse oma elu jooksul suudaksin selle raamatu läbi lugeda.

11. raamatupood või raamatukogu.  Raamatukogu loomulikult. Kõrgharidus, mäletate?

12.  esimene raamat, mille lugemist mäletan. Ma olen lugeda osanud nii kaua, kui ma üldse ennast mäletan. Ma olin nelja-aastane, kui mu vanemad kogemata avastasid, et ma loen vaikselt, soravalt ja omaette tavalisi trükitud raamatuid, kusjuures keegi polnud mind lugema õpetanud, ja ma ise ennast nii väiksena üldse ei mäletagi. Kuidas ja millal ma lugema õppisin, ei tea mitte keegi. Mul on muidugi lapsepõlvest üldse vähe mälestusi ka.

13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Ma ei tea ja ma ei tahagi seda teada. Palju.

14. lemmik naistekate autor: Ma ei ole kindel, kas ma olen elus üldse mõnd naistekat lugenud. Mis see naistekas on?

15. Seda autorit ei kavatse ma enam kunagi lugeda? Neid tüüpe, kes kirjutasid Videviku, Varjundid ja (jah, minestage nüüd) Harry Potteri.

16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: Must.

17. Ulmekirjandus on minu jaoks. See on nüüd see koht, kus ma teen hmm ja oo ja ee. Ma armastan väga fantasy’t, aga mitte niiväga science fictionit. Kui ulme on selline mitte väga tehniline, siis ma võin seda lugeda, aga kosmoseteemad ei ole päris minu jaoks. Ma muidugi olen neid lugenud ja palju, sest siiski, ulme, aga jah. Kas fantasy kuulub ka muidu ulme alla? Raamatukogudes on fantasy küll ulmekirjanduse riiulis tavaliselt. Ma väga armastan fantasy’t, nimelt. Kui te veel ei teadnud. Aga ütleme siis, et see on ka ulme, sest ega need piirid on tavaliselt väga segased. Seega jah, ulmekirjandus on minu jaoks.

18. See autor ajas mind nutma. Ma alguses hakkasin kirjutama, et ma tean, et ma olen mingite raamatute peale nutma hakanud, aga ma kahjuks ei mäleta, milliste. Aga siis tuli mulle meelde, kuidas ma esimest korda “Sõrmuste isandat” lugedes olin selle lõpus täiesti ahastuses ja sügavalt kurb, sest haldjad läksid Keskmaalt ära ja nende aeg sai otsa ja see oli nii traagiline mu jaoks, et ma tõesti südamest nutsin seda lugedes.

19. Ma soovitan sulle: ma ei soovita midagi, sest ma ise ei võta iialgi mingeid soovitusi kuulda.

20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga. Ma olen eemalt näinud päris elus Terry Pratchettit, kui ta kunagi sajandi alguses Tallinnas käis. No ja kohalike kirjanikega ma olen ka igasugustega kohtunud.

21. peale lugemise armastan ma veel: sporti teha, muusikat kuulata, filme vaadata, kontsertidel käia, šokolaadi süüa, no mida inimene ikka armastab?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kas ma peaks nüüd midagi tegema?

august 17, 2020 14 kommentaari

Nagu öeldud, sain ma eelmisel nädalal 40-aastaseks ja ma ei ole päris kindel, kas ma olen selle numbriga rahul.

Igatahes tunnen ma end kuidagi valesti ja rahutult.

Kas ma peaks midagi TEGEMA sellise numbri puhuks? Ja kui, siis mida? Juuksed ära lõikama? Viisakaid riideid hakkama kandma? Füsioterapeudi juurde minema, et miks ma igast otsast nii hoolega lagunen? Korvipunumisega tegelema hakkama? Veel midagi?

Ise nii vana, ja nii rumal, eksole…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Süldist ja raskustest

august 16, 2020 Lisa kommentaar

Millisel juhul on pühapäeval õhtul ülimalt hea, kui naabritest keegi trimmerdama hakkab? Siis, kui kuskil mujal naabruses mängib mingit sorti süldibänd, kellel on kõige halvemad lauljad, keda ma iial elus kuulnud olen. Sellisel puhul on trimmerdamine tõesti issanda kingitus, sest see natukene summutab seda koledat muusikalist kollektiivi. Ma ei teagi päris täpselt, millist muusikastiili ma rohkem jälestan – saksa šlaagreid või eesti sülti. Võimalik, et isegi eesti sülti, sest saksa šlaagrid võivad teatud situatsioonis olla isegi veidike stiilsed ja humoorikad (ma kujutan ette, ega mul suurt kogemust ei ole). Eesti süldimuusika on absoluutselt igas situatsioonis vääramatult jäle (ei pea ette kujutama, kogemust on väga palju rohkem, kui ma tahaksin).

Ärge küsige, miks meil siin süldibänd mängib, ma ei tea. Kahtlustan, et keegi on neile selle eest maksnud, mis on äärmiselt vale teguviis, sest see annab süldibändidele ajendi edasi tegutseda.

Nädal oli muidu päris väsitav, sest ma käisin terve nädala kontoris tööl, sain vahepeal 40-aastaseks, käisin reede õhtul sõbrannadega söömas ja laupäeval terve päeva Rocca Al Mare vabaõhumuuseumis. Vabaõhumuuseum oli lahe, ma ei olnudki seal varem käinud, välja arvatud 2018. aasta Tallinna Maratoni raames sealt läbi jooksmine. Päeva edenedes, kui me läksime niisama autoga sõitma Pirita ja Viimsi poole ja pärast suvaliselt Kopli ja Pelgulinna vahele, selgus, et Tallinnas on üldse vähe kohti, kus ma jooksnud pole.

Täna hommikul olin nii väsinud, nagu ma ammu polnud olnud, aga trenni läksin ikka, sest jõutõmme ootas mind ja see meeldib mulle alati. Jubeda väsimuse foonil oli muidugi loogiline teha väike 1RM katsetus ka. Ega muud häda polnudki, kui suur energiapuudus, jõudu oli normaalselt. Seeriate vahelise puhkepausi lõpetamine ja püstitõusmine oli kõige väsitavam, kui kang juba kätte sai, oli kõik lill. Tõmbasin 75 kilo, rõõm muidugi näha, et aastate jooksul mitte mingit arengut ei ole toimunud 😀

Või noh, siiski-siiski: lõuatõmmete puhul on praegu 5 tõmmet järjest laias haardes ja 7 tõmmet neutraalhaardes täiesti teostatav.

Küki ja rinnalt surumise maxi pole proovinud, neist ma ei tea midagi. Kükki võibolla kunagi varsti isegi proovin, sest ma ostsin endale… ma ei tea, mis nende eestikeelne nimetus võiks olla? Põlvetoed? Põlve… sidemed need ei ole. Knee sleeves, noh. 5 millimeetri paksusest neopreenist kompressioontooted. Johhaidii, millised imelised asjad. Koostöös mu hiljutise otsusega minna üle low bar squat’ile on mu küki sügavus nüüd ikka midagi täiesti uut. Muidu oli see väga nigel, nüüd nagu hakkab asi juba küki moodi minema.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Laiskusest ja tõukeratastest

august 11, 2020 2 kommentaari

Ma räägin kogu aeg inimestele, kui laisk ma olen, aga mitte keegi ei usu mind kunagi. Välja arvatud mu perekond, muidugi.

Küll aga üllatasin ma oma laiskusega hiljuti iseennastki, nimelt tahtsin ma minna eelmisel reedel trennist tulles korraks Gildipäevadelt läbi. Selle vahemaa jalgsi läbimist pidasin ma liig tüütuks ja võtsin Bolti tõuksi.

Mis see vahemaa võis ka olla, kakssada meetrit?

Tegelikult oli selle taga muidugi asjaolu, et ma lihtsalt tahtsin tõuksiga sõita.

Eile trenni minnes avastasin, et parimate suvepealinna traditsioonide kohaselt oli remondis üks kesklinna sõlmristmikke, mis tegi selle ristmiku eriti jalgsi ületamise täiesti võimatuks, aga ületada mul oli seda vaja, et ma parklast üldse trenni poole saaks. Trenni sain tänu kiirele ja ohtlikule sprindile buss nr. 40 nina eest (sest buss sõidab natukene aeglasemalt kui auto ja ma jõudsin selle eest üle tee joosta). Trennist tagasi tulin ilge ringiga. Jala. Sest muidu on neid tõukse iga nurga peal puntide kaupa, aga kui sul reaalselt vaja on, siis pole ühtegi! Päriselt. Ühtegi tõuksi polnud. Muidu oleks poole kiiremini saanud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ajaloo säilitamise huvides

august 7, 2020 9 kommentaari

Maailm on endiselt kummaline ja aeg on endiselt kummist. Kevad kestis väga kaua ja samal ajal üldse mitte ja täpselt sama kamm on selle suvega. Jaanipäev oli sada aastat tagasi, aga suve pole sel aastal üldse olnud. No ilma poolest ka eriti pole olnud, suvi teadupärast algab mu jaoks 25 soojakraadist. Aga muus osas on endiselt kõik väga imelik. Ma näiteks tean, et mul oli kolm nädalat suvepuhkust, aga millal? Ja mida ma selle ajal tegin? Selgub, et puhkus ei tundu väga puhkuse moodi, kui sa veedad selle täpselt samas paigas, kus sa viimased kuud töötanud oled.

Või on probleem hoopis selles, et kodukontoris töötamine ei tundu endiselt töötamise moodi? Jah, ma töötan endiselt kodukontoris. Ikka veel. Vahepeal ühe nädala olin kontoris. Järgmine nädal lähen jälle. Ikka veel ei tea mitte keegi, mis edasi saab. Ma ei pane just eriti suuri panuseid kontorisse naasmise peale, ütleme nii…

Ja nii see suvi möödubki. Ärkan hommikul üles, istun laua taha. Kaheksa tunni pärast tõusen laua tagant üles, lähen jõusaali. Tulen koju tagasi, lähen varsti magama ja hommikul hakkab kõik taas otsast peale. Noh, kui nüüd briljantselt aus olla, siis enne koroonat oli kõik täpselt samamoodi, ainukese vahega, et sõitsin vahepeal kakskümmend minutit autoga 😀 Nii et ei saa siin ikka kõike koroona kaela ajada. See, et ma mitte kunagi mitte kuskil ei käi, on ka pigem tavapärane, kuigi ma praegu pole isegi enam kindel, kas väljapool Tori valda ka veel mingi elu on, ma igatahes pole seda oma silmaga näinud, sama hästi võib ka mitte olla. Sama mütoloogiline kui Loch Nessi koletis.

Seega pole vaja imestada, miks siin blogis nii vaikne on. Ma istun päevad otsa kodus ja siin ei toimu mitte midagi. Ainus uudise künnist ületav asjaolu on see, et suvikõrvitsad ei olegi elevandisuurused. Seda pole kunagi varem juhtunud.

KUIGI, ma käisin eelmisel laupäeval elus esimest korda mustikal. Aga seegi toimus mu kodust paari kilomeetri kaugusel, mitte kuskil metsas. Rabas, kui täpne olla, ma olin selle jaoks isegi oma elu esimesed kummikud ostnud. Tegelt mul muidugi lapsena olid ka kummikud – kollased ja voodriga, väga peen värk. Samas need võisid ka kellegi teise omad olla, kellel siis nõukogude ajal ikka nii väga mingeid esimese ringi asju oli, minul noorema õena kohe kindlasti mitte.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Juulikuu raamatud

juuli 31, 2020 4 kommentaari

Juulikuu skoor on kehvake, lugemine hakkab tüütuks muutuma. 😀 Aga ma ei anna veel alla.

Püüdsin jätkata skandinaavia krimi lainel, esimeseks kuu raamatuks sai Yrsa Sigurdardottir “Tuhk”. Nagu autori nimest võib järeldada, on seekord tegu Islandiga, kus neil on aeg-ajalt vaja diilida sellise nähtusega nagu vulkaanipursked ja nende järelmõjud. Antud raamatu puhul siis on järelmõjusid igasuguseid, näiteks leitakse ühe linna vulkaanituha alt väljakaevamise käigus ühe maja keldrist kolm laipa ja üks pea… Mõistagi tekitab see teatavaid küsimusi. Raamat ise kahjuks väga põrutavalt põnev ei olnudki, ma pidin natuke ikka vaeva nägema selle lugemisega ja ma sain aru, miks mulle siiani elus krimkad pole suuremat pinget pakkunud – kui lugu ja tegelased väga huvitavad pole, siis pole mul motivatsiooni lugeda, sest mul on alati sügavalt ükskõik, kes lõpuks süüdlane on ja ma tihtipeale pärast raamatu lugemist mäletan kõike muud kui lõpplahendust. No mis teha, olen kord selline.

Järgmine raamat oli Arnold Schwarzenegger’i “Total Recall: My Unbelievably True Life Story”. Arnie on mõistagi absoluutne ikoon – ma võin oodata, kuni te välja mõtlete, kes kulturismi- ja actionfilmide maailmas temast veel suurem ikoon olla võiks. Raamatut lugedes ka selgub, miks ta just nimelt nii legendaarseks saanud on, ja põhjus on muidugi imelihtne. Tuleb endale seada eesmärk ja selle nimelt siis roppu tööd teha ja mitte kunagi alla anda. Nii saabki maailma parimaks kulturistiks, maailma kuulsaimaks filmistaariks ja pärast veel USA suurima osariigi kuberneriks kah. See võis kõlada natuke irooniliselt, aga tegelikult see polnud nii mõeldud. Mulle meeldib Arnie, on alati meeldinud ja ta on kahtlemata äärmiselt inspireeriv tegelane, iseäranis kui arvestada fakti, et pärit on ta ju kuskilt Austria külakolkast sõna otseses mõttes. Ja raamatu on ta ka hästi kirjutanud, sest iseenda üle nalja visata ta oskab ja samuti ei häbene ta kirjeldada oma paljusid prohmakaid oma eri karjääride vältel, olgu need siis tingitud keelebarjäärist, kultuurilise tausta eripäradest või lihtsalt iseloomuomadustest. Väga sümpaatne raamat, mis näitab, et ka elav legend ja ikoon on tegelikult ainult inimene.

Siis juhtus jälle see, et raamatukogust uusi raamatuid ei viitsinud võtta ja tuli kodus olemasolevatega hakkama saada. Lugesin lõpuks ometi lõpuni Andrzej Sapkowski “Time of Contempt”, mis on Witcheri-sarja viies raamat (romaanisarja teine), ja millega oli suht see häda, et ma vahepeal mõtlesin, et ma pean hakkama seda uuesti otsast peale lugema, sest ma alustasin seda millalgi kuid tagasi ja ma ei mäletanud enam hästi, mis seal esimeses otsas toimus. Sirvisin natuke, hakkas meelde tulema küll, sain lõpuni lugeda. Miks üldse pooleli jäi, ei teagi, sest kui uuesti lugema hakkasin, läks lõpuni nigu niuhti. Mul on eluaeg see häda olnud, et koju ostetud raamatuid ma kipun mitte lugema. Nendega nimelt ei ole mitte mingit kiiret, teadupärast. Ma näiteks ostsin endale ülikooli ajal sellise raamatu nagu “Kuldne oks”, ja ma ei usu, et ma oma eluea jooksul seda lugema jõuan hakata. Pensionile jäämisele ma ei panustaks. Tuleks Sapkowski juurde tagasi, aga ega ma nüüd nii väga hästi ka ei mäleta, millest raamat rääkis.

Kuu lõpetuseks võtsin riiulist midagi kiiret ja lihtsat – Martin Huxley “Nine Inch Nails”. Raamat minu kõigi aegade kõige palavamalt armastatud bändist. Ma olen seda umbes sada korda maininud, aga ma mainin seda suurima rõõmuga veel, et Nine Inch Nails on minu jaoks see üks, ainumas ja igavene lemmikbänd. Ma tean, et ma ütlen väga tihti igasuguste bändide kohta, et see on mu lemmik ja nii, ja see vastab tavaliselt tõele ka, aga NIN on alati, vankumatult ja vääramatult number üks ja mingis täiesti eraldi kategoorias mu jaoks. Kui keegi ütleks mulle, et ma tohin nüüdsest elu lõpuni kuulata ainult ühte bändi, siis selleks oleks Nine Inch Nails. Ja kui ma peaksin panema pingeritta kogu maailma muusika kogu maailma ajaloo jooksul, siis kõigepealt oleks NIN, siis oleks tükk tühja maad ja siis tuleks kõik muu. Nii väga armastan ma seda bändi, ausõna, juba kakskümmend aastat 😀 Ja see muidugi ka, mida ma alati olen öelnud, et Trent Reznor on sisuliselt jumal ja absoluutne geenius ja ta võiks kirjutada ka saksa šlaagreid (kõige jälgim muusikažanr, mida ma tean), ja ma arvaks ikkagi, et see on the shit. Nüüd ma olen selle tiraadi järjekordselt jälle kirja pannud ja võiks ka raamatust natuke kirjutada, ainult et ega sellest midagi erilist kirjutada ei ole. Tavaline bändi-biograafia. Või noh, mis bändi. Trent Reznor ongi eluaeg suht ainuisikuliselt Nine Inch Nails olnud. Iseenesest tore sellises kontsentreeritud vormis lugeda, esimese kolme albumi saamislugusid ja muud (raamat on 1997. aastal kirjutatud, nii et käsitleb ainult “Pretty Hate Machine”, “Broken” ja “The Downward Spiral” albumeid). Raamat on meedia ja intervjuude põhjal kokku kirjutatud, seega midagi otseselt uut siit teada ei saa, aga vähemalt ülevaatlik ja natukene ikkagi huvitav ka. Kuidas Trent oma helisid teinud on (mitte nii, nagu arvata võiks) ja kuidas mõnele loole on pandud rohkem helisid, kui inimese kõrv ja aju töödelda suudab. Mis on ka NINi põhivõlu mu meelest. HELID. Noh ja muud sellist ka, mis NINiga ikka kokku käib. Kuidas Trent muusikatööstusega kogu aeg pahuksis on ja kuidas Trent kogu maailma ja iseäranis iseendaga kogu aeg pahuksis on 😀

Augustiks mul on esimesed raamatud juba raamatukogust koju toodud – suutsin olla see klient, keda kõik raamatukogutöötajad vihkavad. See, kes sajab sisse viis minutit enne sulgemise aega ja ikkagi riiulite vahele kaob. Ma olen raamatukogus töötanud, ma tean neid kliente küll 😀 Aga no kust mina pidin selle peale tulema, et raamatukogu mingi kell kinni pannakse ja mis kell täpselt ja mis see kell ÜLEÜLDSE on, ma tulin trennist nimelt, mul polnud aimugi, mis kell olla võiks. Kuna väga kiireks läks, siis said kõik raamatud eestikeelsed vahelduseks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tööelu

juuli 23, 2020 2 kommentaari

Elu rahvusvahelises kontsernis be like:

“Ma ei tea enam, mitu tehast meil on. Kui ma arvutasin, siis ma sain üheksa, aga presentatsioonis on kümme ja ma ei tea nüüd enam, kui palju neid tegelikult on.”

Ma olen sellel nädalal taas füüsiliselt kontoris pärast 18 nädalat kodukontoris töötamist ja let me tell ya, veits imelik on 😀 Ma muidugi väga igatsesin oma tooli, sest mul on maailma parim kontoritool. Ma sain selle kunagi sada aastat tagasi Belgia tehasest ja ma lasen selle endale hauda kaasa pakkida, sest see on maailma parim kontoritool. Selle parim omadus (lisaks kõigile muudele omadustele) on see, et see tool on kohutavalt raske ja see ei sõida mul tagumiku alt minema. Mul on õnnestunud kõikide nende aastate vältel vaid kaks korda sellest mööda istuda. Millegipärast on mul komme istuda hästi tooli esiservale (mitte nagu normaalne inimene) ja kõik muud ratastega toolid sõidavad selle peale mul tagumiku alt minema, sest need on liiga kerged. See tool mitte. See kaalub hinnanguliselt mitukümmend kilo ja ma tean seda hästi, sest ma olen selle tooliga väga palju kordi kolinud ja korduvalt ka korruste vahel.

Järgmisel nädalal töötan taas kodus ja pean kohaliku mööbliga hakkama saama. Teisalt ma kodus töötades jällegi tean kogu aeg, mis ilm õues on (sest kodus on mul aknad) ja praegu ma näiteks tunnen sellest infost puudust. Mitte et see oluline oleks, aga ikkagi.

k.

Rubriigid:Uncategorized