Ilmaennustaja

mai 24, 2019 2 kommentaari

Kui te mingit spets ilma tahate, siis küsige mu käest. Nädala alguses, kui Pärnus hakkas võimust võtma suvi, mis kolmapäevaks keris end 28 soojakraadini, ütlesin mina tööl lõunalauas, et pühapäevaks paluks kümme kraadi ja mitte rohkem.

Praegu tundub, et eriti hea õnne puhul tulebki äkki 10 kraadi ära, tõenäoliselt isegi vähem.

Pühapäeval nimelt on Rapla Selveri Suurjooks.

Nüüd ma mõtlen, et äkki oleks pidanud mingi 15 tellima, sest 9 kraadi, tuul ja vihm ei ole ka eriti selline ilm, millega ma väga tahaks kuhugi jooksma minna… okei, kahtlemata on see sada korda parem variant, kui 28 kraadi ja lauspäike, aga no… keeruline on siin Eestis elada. Ma vist pean selle talvejope jälle kapist välja võtma, mille ma vahepeal juba saabunud suve tõttu ära panin.

Ilmaennustuse vaatamine on mulle tagasi toonud eelmise aasta Võidupüha Maratoni trauma, millest ma vaikselt juba hakkasin üle saama. See oli ikka ekstra jõhker. Pühapäevaks lubab tuult 10 m/s, mis on umbes selle 2018. aasta Võidupüha Maratoni ja 2017. aasta Weekend Festivali masti juba küll. 😀

Headest uudistest niipalju, et tulemas on jaanipäev ja sellega seoses kõikjal suured pidustused. Ilma kohta ma ei oska midagi arvata, aga tore oli lugeda kuulutust Pärnu vallikäärus toimuva suur ejaaniku kohta, kus astub üles kollektiiv 5Miinust ja pidu on peresõbralik ja ilma vanusepiiranguta…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ajaloolise järjepidevuse huvides

mai 22, 2019 2 kommentaari

… märgin ära, et temperatuur lameda tõrvapapikatusega akendeta plekk-karbis (tuntud ka kui minu töökoht) on kell 12.05 umbes-täpselt 29 kraadi. Sest et suvi on või midagi.

Iseenesestmõistetavalt olen oma päevase muljetavaldava kohvikoguse vahetanud valge Monsteri vastu. Ma ei ole kindel, kas see on hea idee, aga nii see hetkel on.

Ärkasin hommikul kell 05:28 kummalise heli peale, mis võis olla nii avatud akna taga tiirutav hiigelherilane või trimmeriga muru niitev naaber. Jõudsin voodist püsti karata ja akna kinni panna, ja heli päritolust sotti ei saanudki. Juhul kui see oli herilane, pidi see olema VÄGA suur.

Suur probleem on ka see, et ma panin maha 8 päevalilleseemet, kõik tõusid üles ja ma ei raatsi nüüd ühtegi välja võtta.

k.

Rubriigid:Uncategorized

It needs to be said

mai 21, 2019 4 kommentaari

Game of Thrones 8 hooaeg ja eriti selle lõpp:

Mina:

7VE

 

 Nagu… ma olen 8 aastat olnud selle sarja andunud fänn. Vankumatu. Ma olin raamatusarja fänn üldse juba ammu enne, kui seda sarja ülepea tegema hakatigi. Ma rääkisin kõik need 8 aastat fanaatiliselt inimestele, kui kohutavalt ägeda asjaga tegemist on. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, siis läks vaja kõigest mingi 3 viimast osa, et ma hakkaks kahetsema, et ma seda üleüldse kellelegi soovitanud olen, sest et nagu kuradima piinlik on nüüd, noh.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 13.05 – 19.05

mai 19, 2019 Lisa kommentaar

Esmaspäev, 13.05
Jumal tänatud, et reedel ärajäänud tantsuproovi esmaspäeval tegime, sest õues oli ilm täielik jälkrõvedus kuubis, päev otsa ladistas vihma sadada ja sooja oli mingi 6 kraadi.

59550252_2272689199444001_4412767713374502912_n

Proov oli nii ja naa. Päkal liikumine meeldib jalale oluliselt vähem kui mistahes muu tegevus, aga arvake, mismoodi kõiki neid idamaiseid ja mustlastantse tantsitakse? Loomulikult päkal. Lisaks on mul mingi täielik tiivapaanika. Ma pean laupäeval tiibadega soolot tegema. Halp.

Teisipäev, 14.05
Esmaspäevane tantsimine jalale ei meeldinud, aga kuna ebamõistlike otsuste tegemine on üks mu tugevamaid külgi, siis läksin sellegipoolest õhtul jooksma. Üleüldse on mu jalaga seis hetkel selline, et ilmselgelt ei saa see terveks enne, kui sellele täielikku koormusvaba perioodi ei anta, aga sellist perioodi ma ei näe lähitulevikus juhtuvat, nii et las ta siis olla. Jooksin 10 minutit soojenduseks, 25 minutit eeldatavas võistlustempos ja 10 minutit lõdvestus otsa. Kuna terve see kevad on igas mõistes suur hädaorg olnud ja minu suurepärane idee, et hakkan metsikult kiirust treenima ja värki, pole vilja kandnud, siis ma muidugi ei kujuta ette, misasi see võistlustempo üleüldse on. Järgmisel nädalavahetusel ootab mind Rapla Selveri Suurjooksu 10 km, kui mul muidugi veel jalg selleks ajaks all on, ja mul pole aimugi, kas ja mis ajaga ma 10 kilomeetrit läbida jaksan. Igatahes oli selle 25-minutilise lõigu keskmine tempo midagi 06:20 kanti, tundus võrdlemisi okei.

Kolmapäev, 15.05
Puhkepäev. Käisin õhtul ühel koolitusel ja enne seda oli aega, jalutasin rannas. Pärnu randa inimtühjana tihti ei näe. Mitte et see eile inimtühi oleks olnud, muidugi. Üleüldse oli veider päev, sest olin ootamatult sattunud paralleelmaailma nimega Eurovisioon – ma nimelt ei ole näinud, kuulnud ega tea mitte kõigevähematki mitte ainsastki eurovisiooni laulust ja seega ei saanud ma suure osa päevast absoluutselt aru, millest inimesed räägivad.

Neljapäev, 16.05
Vahepeal oli saabunud kevad. Läksin jooksma. 40 minutit kergelt. Kergusest oli asi kaugel, sest mu jalad olid totaalsed puupakud. 5,71 km, keskmine tempo 07:00, keskmine pulss 146, max 154. Vahetasin välja oma pulsivöö, nii et nüüd ma julgen oma pulsinumbreid jälle uskuda, enne varieerusid need treeningu vältel 30-st 225-ni. Õudne tuul nagu oli ka.

Reede, 17.05
Tantsuproov tund ja 5 minutit. Keskmine pulss 119 ja maksimum näiteks 158, mis on täiesti normaalne, muide 😀 Vanasti ma sain sellise pulsinumbri mustlastantsuga, nüüd ma saavutan selle tiibadega ka (Isis wings, noh). Need tühjad ei kaalu mitte midagi, aga tuuletakistus on korralik 😀

Laupäev, 18.05
Põhimõtteliselt nagu vaba päev, õhtul käisime esinemas ühe teise tantsutrupi korraldatud kevadkontserdil, kus ma esitasin kaks tantsu, ühe neist selle paljuräägitud tiibadega soolo. See oli ikka päris õudne. Esimest korda mingi uue tantsuga lavale tulla on alati õudne, aga minu jaoks on eriti õudne alati mingi tantsuvahendiga seda esmakordselt teha. Teisena tegime mustlastantsu tamburiiniga, mis oli oluliselt parem, sest ma olen seda meie enda programmi raames palju kordi juba esitanud. Muidugi õhtu ei möödunud ka ilma minupoolsete rassistlike naljadega, tsiteerin, “millal enne mustlast vaja kutsuda on, need tulevad ikka ise”.

Pühapäev, 19.05
Jooks, 50 minutit. Õudus kuubis. 6,52 kilomeetrit, keskmine tempo 07:41, keskmine pulss 150, maksimumpulss 160. Muidugi keegi ei käskinud mul keset päeva 26 soojakraadiga jooksma minna. Sest esmaspäevasest talvest sai nimelt nädala lõpuks südasuvi. Kellelegi veel see Eesti kliima väga loogiline tundub või?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Veel meigijutte – aga mitte nii igapäevane

mai 18, 2019 1 kommentaar

Ma olen kirjutanud minevikus kaks postitust, mis kirjeldasid mu igapäevaseid meigitarbeid – siin ja siin. Millegipärast on 2018 aasta postituses rohkem asju kui 2015. aasta omas… mine võta kinni, miks.

Lisaks igapäevasele meigile teen ma aeg-ajalt ka mitte nii igapäevast meiki. Johtuvalt oma hobist olla tantsija teen ma tihtipeale ka lavameiki. Kusjuures koomiline on see, et mul ongi kaks meigirutiini – igapäevane meik ja lavameik. Kui mul on vaja teha midagi sellist, mis jääb nende kahe vahepeale, ehk siis mingit sellist tavalist pidulikku meiki, siis ma olen veits hädas. Asi kipub minema lappama ja meik tiba liiga dramaatiliseks. Iga kord igale poole nagu päris ei sobi, noh. Kuigi samas kelle asi, ma võin ise vabalt istuda näiteks teatris sellesama meigiga, mille ma muidu esinemiseks teen. MIND ei häiri ju, mina olen sellise väljanägemisega harjunud, teised inimesed ei ole 😀

Kuna ma täna pidin jälle õhtul esinema minema ja selle tarbeks meigi tegema, siis kõigepealt kraapisin kõik kasutusse minevad asjad keskpõrandale kokku ja tegin neist pilti.

 

img_1374-1

Ma ei hakka lahti kirjutama, mis siin pildi peal on, sest enne läheks issanda päike mitu korda looja, kui ma selle asjaga lõpule jõuaks. Võtmesõnad on must lainer, must lauvärv, valge lauvärv, kunstripsmed ja punane huulepulk. Ja kõik muu muidugi ka 😀

Kusjuures ripsmed ma pärast panin teised, sest pildil olevad tundusid mulle liiga naturaalsed ja lahjad.

Samuti kuulub mu esinemistarvikute arsenali kuldne glitter juukselakk, millega ma kogu oma nähtava nahapinna (kõht, selg, dekoltee, õlad, käsivarred) üle pihustan. Brutaalne tegevus, sest glitter teadupärast on selline asi, mis maailmast pärast enam iialgi kuhugi ei kao. Mina olen ammu leppinud faktiga, et kõik mu asjad on suvaliselt glitteriga koos. Aga mitte täna, sest ma sain oma viimase laki ostuga tünga ja selles lakis lihtsalt pole glitterit sees, kuigi see on täpselt seesama lakk, mida ma alati ostnud olen. Praak ilmselt. Väga nõme.

Lava taga koridorinurgas tehtud selfi kümme minutit enne lavaleminekut.

img_1380

Kuna mul on väga… ee, aukus silmad (kuidas on eesti keeles “hooded eyes”?) siis muidugi pole mu lauvärvist ega lainerist pildi peal tuhkagi näha.

Sellised lood siia laupäeva õhtusse.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 06.05 -12.05

mai 12, 2019 Lisa kommentaar

Vigaste pruutide eri, nagu praegu ikka.

Esmaspäev, 06.05
Niisiis, jalalaba jälle pekkis, mis tähendab päev otsa tööl lonkamist ja õhtul mittejooksmist. Mõtlesin, et sõidan siis rattaga. Mõte oli hea, aga selgus, et mulle endiselt absoluutselt ei meeldi rattaga sõita ning et jalg on valus ka pedaalides. Sõitsin kaks tiiru ümber linna – 12 kilomeetrit, 40 minutit. Ei, rattasõit ei ole minu jaoks.

Teisipäev, 07.05
Jõusaal, tund ja 13 minutit. Jõutrenni tegemist jalg ei sega, isegi kükke ja värki saab teha.

Kolmapäev, 08.05
Jõusaal, 56 minutit. Selgus, et ka jõutõmmet saab täiesti normaalselt teha.

Neljapäev, 09.05
Veider päev, sest esiteks ärkasin hommikul megatonnise peavaluga ja manustasin päeva jooksul suurtes kogustes ibuprofeeni ja kofeiini. Ilmselgelt ei olnud ma õhtuks seisundis, kus adekvaatseid otsuseid teha, ja läksin jooksma. Ettevaatlikult. Jooksin vaikselt ja tasakesi 30 minutit ja selgus, et midagi hullu ei ole. Vastupidi, nii hea enesetundega jooksu pole väga ammu olnud (kuigi ma olen ennegi täheldanud, et kui ma ärkan megatonnise peavaluga ja tangin end päeva jooksul silmakulmudeni valuvaigisteid täis, siis on jube hea joosta – ärge seda kodus järele proovige). 4,38 minutit, keskmine tempo 06:51, keskmine pulss 144.

Reede, 10.05
Puhkepäev. Tantsuproov jäi ära mingit laadi meistrivõistluste tõttu.

Laupäev, 11.05
Kuna neljapäevane jooks oli okei ja jalga hullemaks ei teinud ei õhtuks ega järgmiseks päevaks, siis läksin taas väikesele ringile. 36 minutit, 5,17 kilomeetrit, keskmine tempo 06:57 ja keskmine pulss 149. Enesetunne taaskord väga hea isegi ilma igasuguste medikamentideta 😀 Hakkasin eelmise nädala vereproovi tulemuste pihta koheselt rauda võtma, aga ma ei usu, et see kohe nii kiiresti mõjub. Aga I’ll take my blessings where I can. Jalg suht-koht OK. Võibolla elame veel.

Pühapäev, 12.05
Puhkepäev. Sõitsin Tallinnasse ja põhimõtteliselt oleks end äärepealt surnuks söönud ja Aperoli sai ka veits nagu… no ikka sai.

Nädala põhiline valgustatus oli see, et kuna ma joosta eriti ei saa, siis tabas mind arusaam, et ma tegelt ju ikkagi tahan.

Teine huvitav uudis oli see, et nähtavasti toimub meil kuskil (ma ei tea täpselt, kus) varsti Bon Jovi kontsert ja soojendusesinejateks on Terminaator ja Santa Cruz. Mulle küll absoluutselt ei meeldi Terminaator ja Bon Jovi jätab mind ka pigem täiesti külmaks, aga vaadake, Santa Cruz on ÜLIVINGE bänd ja ma olen praegu nagu suht endast väljas, sest et nagu fuck noh. 😀 Midagi ei ole teha, ma olen 80-date hair metaliga üles kasvanud ja selline asi ei möödu jälgi jätmata. Või noh, üleüldse 80-datel üleskasvamine.

See muidugi ei tähenda, nagu ma hakkaks kuskile (kuhu?) Bon Jovi kontserdile minema, ma siin niisama krigistan omaette kodus hambaid.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jälle katki

mai 6, 2019 Lisa kommentaar

Mu jalg, noh. Ma olen juba seetõttu sellest jooksmisevärgist tüdinenud, et ma olen KOGU AEG kuskilt otsast vigastatud ja kogu mu elu on selline miiniväljal laveerimine, et ühtegi vale sammu astuda ei saa, sest see lõpeb õhkulendamisega.

Kolm nädalat tagasi tegin paremale labajalale joostes kuidagi viga, mistõttu olin nädala jooksurajalt eemal. Jalg sai nagu terveks ja oli täiesti normaalne ja ei andnud absoluutselt mitte millegagi tunda, et sellel kunagi midagi viga oleks olnud, kuni eilseni, kus ma lambist jälle lonkama pidin hakkama. Ilma et ma selleks midagi üldse tegema oleks pidanud. Ma väga loodan, et see ei ole plantaarfastsiit, sest oma ema näitel ma tean, et see häda ei parane vist mitte kunagi ära isegi hormoonsüstide, lööklaineravi ja kõige muu abil.

Kuna mul on probleeme ka mõlema puusa ja mõlema põlvega ja ma kahtlustan, et kõikide mu hädade algpõhjus on mu skolioos ehk viltune selgroog, siis olen ma tõesti täiesti tõsiselt hakanud mõtlema, et võibolla ma siiski ei peaks üldse jooksma. See ausõna pole üldse äge, kui sa pead iga päev mõtlema, kas täna nüüd juba saab midagi teha või ei.

Muidugi väljavaade jooksmisega päriselt lõpparve teha on nii kurb, et ükskõik kui kopp ees mul sellest jooksmisest ei oleks, siis tegelikult ju ikkagi ei tahaks…

k.

Rubriigid:Uncategorized