Kinost ja muust

september 17, 2021 3 kommentaari

Apollo kino on vist hakanud inimesi vägisi kinno meelitama või midagi, sest nüüd saab lausa iga neljanda kinopileti tasuta. Enne sai mingi… kümnenda? Ma ei mäleta enam. Ega ma nüüd nii tohutu tihti ka kinos ei käi.

Eelmine kord piletit ostes oli mul väike selline üldminulik ärev moment ka. Ma nimelt olin esimene inimene, kes antud seansile pileti lunastas. Ma tegin seda tund enne kodust väljumist ja ikkagi olin esimene. Ja minus tekkis päris korralik hirm, et issand, äkki ma olengi ainuke inimene, kes seda filmi tahab vaatama minna ja nad peavad ainuüksi minu pärast üleüldse oma projektori käima lülitama (ma kujutan küll ette, et tänapäeva kinos pannakse film jooksma ka siis, kui saalis ühtegi inimest ei ole, sest see pole mingi lisakulu). Miks oleks olnud hirmus olla ainus inimene kinosaalis? Ei tea, ei oska öelda. Väga hirmus küll, kui olla mina. See on natuke sarnane hirm, mis mul oli kooliajal kontrolltöid tehes. Ma sain alati esimesena valmis, aga ma ei julgenud MITTE KUNAGI tööd esimesena ära viia ja ma lihtsalt istusin ja vahtisin, kuidas teised kõik kirjutasid, imestasin, mida neil ometi nii pikalt kirjutada on, ja kui keegi siis oma töö oli ära andnud, siis krapsasin püsti ja andsin enda oma ka. Mitte mingil tingimusel ei julgenud ma esimene olla, kuni ülikooli lõpuni. Sest… ma ei tea, miks.

Kino juurde tagasi tulles on alati väga huvitav enne filmi vaadata varsti linastuvate filmide treilereid, sest ma vaatan iga filmi kohta: oo, nii põnev, seda tahaks küll näha, täitsa äge. Hiljem kinokavast ei leia ma iialgi midagi, mida võiks vaadata, ja seetõttu ma käingi väga harva kinos, sest paljukest neid Marveli filme siis ikka tehakse. Miks ma nende treilerite peale siis midagi meelde ei jäta, pole aimugi. Tore on muidugi ka see, et treilereid näidatakse ju suht sama stiili, kui algav film, niisiis näen ma eranditult ainult põnevike ja ulmekate treilereid. Ükskord aastaid tagasi käisin vaatamas filmi “Green Book” ja see oli uskumatult huvitav kultuuriline kogemus, sest kinos olid täiskasvanud inimesed (!!!) ja näidati täiesti teistmoodi treilereid. Ei, ma ei vaata reeglina iialgi filme, mis ei ole ulmekad/põnevikud/fantaasiaseiklused, seega on see kõik mu jaoks väga uudne.

Nüüd mul ongi plaan käia rohkem mingeid päris inimeste filme vaatamas, mine tea, äkki ongi huvitav.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mis põrandal viga on?

september 13, 2021 3 kommentaari

Ma olen käinud erinevates jõusaalides nüüdseks juba omajagu aastaid ja olen seal näinud kõiksugu põnevaid nähtusi ja inimesi, keda vähegi ette võiks kujutada. Sellegipoolest ma ei arva, et ma nüüdseks olen kõike näinud – sellisest arvamusest on mind edukalt vabastanud minu pea kahekümneaastane töökogemus suures tootmisettevõttes. Iga kord, kui mulle tundub, et nüüd olen ma küll kõike näinud, suudan ma alati taas üllatuda. Mis on ju tore, kui elu ja mõõtmatult lai issanda loomaaed ikka veel üllatusi pakuvad.

Jõusaali juurde tagasi tulles olen ma viimasel ajal aru saanud sellest, et ma ilmselt olen ise ka üks näide sellest suurest ja laiast issanda loomaaiast, ja kindlasti keegi vaatab, et ma olen ikka mega kummaline. Nimelt olen ma enamvähem ainukene inimene maailmas, kes tuleb jõusaali ja asetab oma kaasasolevad asjad põrandale. Jah, ma panen oma asjad põrandale maha ja ei, nendega ei ole siiani absoluutselt mitte midagi juhtunud. Mis nendega peaks juhtuma? Ma ei tea, ausalt. Võibolla ma peaksin seda küsima kõikide teiste jõusaali külastajate käest, kes oma asjad panevad pinkidele ja treeningvahenditele, mida nad isegi ei kasuta. Eriti kõvad mehed panevad veel mitmele pingile või vahendile ka.

Mugav oleks muidugi elada niimoodi, et midagi kaasas tassima üldse ei peakski, aga mina niimoodi ei oska. Mul on jõusaalis kaasas joogipudel, telefon ja seljakott, mille sees on näiteks kõrvaklappide karp, treeningpäevik, väike käterätik, tõste… hmm, gripid, talk, ilmselt mingi kummilint ja võibolla midagi veel (ilmselgelt ma päris täpselt ei tea, mis seal kotis on, aga ma kinnitan teile, et need kõik on äärmiselt vajalikud :D) Need asjad ma asetan absoluutselt ilma igasuguste probleemideta täiesti vabalt põrandale, kui ma mingit harjutust teen ja ma pole mitte iialgi elus näiteks oma telefonile hantlit peale kukutanud või mida iganes. Aga rõhuv enamus teisi inimesi panevad oma pudelid ja telefonid mingite treeningvahendite peale ja see on… tüütu. Eriti kui nad neid vahendeid tõesti mitte kunagi kasutama ei hakkagi, vaid lihtsalt neid riiulitena kasutavad.

Kas see on probleem? Ei, maailma mastaabis see ei ole probleem. Ja minu enda jaoks isiklikult see ka tegelikult ei ole probleem, sest kui ma tahan midagi kasutada ja ma näen, kelle asjad seal peal on, siis ma küsin, kas on OK, kui ma selle pingi/kasti/masina endale võtan. Kui ma näen, et kellegi asjad seisavad juba hulk aega ja ma isegi ei näe, et keegi seal läheduses on, siis ma tõstan need maha ja teen oma harjutuse ära. Aga lihtsalt… ma ise ei hõiva mitte iialgi jõusaalis mitte ainsatki objekti, mida ma praegu kohe kasutama ei hakka, ja ma nagu eeldaks sama viisakat tegutsemist ka teiste poolt, aga samas ma tean, et ma ei eelda tegelikult inimestelt mitte midagi, sest pole mõtet. Aga ikkagi, mis siis põrandal viga on? Kas inimesi kasvatatakse nii, et põrandale asju ei panda või milles sellise tegevuse sügavam põhjus võiks olla?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kultuuriminutid

september 7, 2021 3 kommentaari

Mul on praegu kaks asja, millest ma tahaks kirjutada – 1. Hiina peatselt algavast kultuurirevolutsioonist ja 2. Marveli uuest filmist “Shang-Chi and the Legend of the Ten Rings”. Aga. Ma ei viitsi.

Eriti kõva flex oleks veel, kui ma need kaks asja omavahel elegantselt seoks, sest ma näen siin teatavaid seoseid, need seosed on umbes sama tagasihoidlikud kui Jätsiabi auto muusika.

Aga vaadake, ma tegelikult ei ole asjadega eriti süvitsi kursis ega midagi ja kui ma hakkan mingeid oma arusaamu asjadest kirja panema või midagi, siis võib päris piinlikuks minna.

Ühesõnaga. Ma käisin seda filmi eile kinos vaatamas ja kui kõikvõimalikud alltekstid jumalt kõrvale jätta, siis ma tegelikult olin sellest filmist hullupööra vaimustuses. Ma ei tea, kas ma päris niikaugele läheksin, et öelda, et see on mu kõige lemmikum Marveli film üleüldse, aga kuhugi sinnakanti see kisub küll. Ma ausalt öeldes poleks uskunudki, mu ootused sellele filmile olid olematud (sest ma polnud selle peale ainsatki mõtet mõelnudki) ja kui terve Marveli neljas faas selline tuleb, siis ma ei oska küll millegi üle kurta.

Selle kultuurirevolutsiooni analüüsi ma ei hakka igaks juhuks ka tegema, kuid ma pean mainima, et olles Hiina popkultuuriga natukene kursis, sest ma olen seal mingeid asju veits jälginud, on hetkel toimuv ikka suhteliselt ärevusttekitav. Või noh, mis nüüd ärevust, aga midagi seal toimub ja see ei tundu meeldiv. Ma usun, et tavaline eestlane ei tea sellest midagi – ei peagi, aga ma pakun ühe näite. Augusti keskel olin ma ühe päeva (!) internetist eemal ja kui ma õhtul koju tagasi jõudsin, siis ootasid mind Twitteris sellised uudised: ülipopulaarne näitleja ja laulja Zhang Zhehan, kes mängis peaosa “Word of Honoris” ja tänu sellele hoobilt Hiina meelelahutusmaailma tippu sööstis, sattus valitsuse ja avalikkuse pahameele alla tänu sellele, et ta oli mitu aastat tagasi külastanud Jaapanis mingit poliitiliselt ebasoovitatavat turismiobjekti ja keegi oli sellel konkreetsel päeval need vanad sotsiaalmeedia postitused üles kaevanud ja uuesti avalikkuse ette söötnud. Vähem kui nädalaga juhtusid järgmised asjad: ZZH kaotas kõik oma koostöölepingud erinevate brändidega, kes teda reklaamnäona kasutasid, tema kõik sotsiaalmeediakontod lukustati ja kustutati, Hiina internetist eemaldati absoluutselt kõik temaga seotud materjal, tema nimi eemaldati kõikidest filmidest ja seriaalidest, kus ta mänginud on, tema muusika eemaldati kõikidelt online-platvormidelt (kaasa arvatud Spotify’st, mis on rahvusvaheline…), “Word of Honor” eemaldati kõikjalt tele- ja online kanalitest, veel linastumata seriaalid tühistati koheselt, ning kui tema nime Hiinas internetist otsida, siis otsinguvasted puuduvad või on blokeeritud. Pole inimest, pole probleemi. Nüüdseks on Hiina kompartei avaldanud mitmeid uusi regulatsioone, mis kõik hakkavad riigis meediale ja kuulsustele kehtima (kaasa arvatud see kurikuulus keeld liiga naiselikele meestele), nii et see lõhnab kultuurirevolutsiooni järgi nagu küll.

Kui ma Hiina asjadest peale selle natukese popkultuuri veel midagi teaks, siis ma oskaks veel midagi arvata, aga ma ei tea ja ma ei oska. Niigi pärineb mu info ingliskeelsest Twitterist ja ma ei saa ühtegi allikat kontrollida.

No näete, ilma viitsimiseta kirjutasin ikka postituse ära.

Eile kinos sain treileritest teada, et kohe linastub järjekordne filmiadaptsioon klassikalisest ulmeromaanist “Düün”. See on üks huvitav raamat mu elus. Ma olen seda lugenud vähemalt kaks, kui mitte kolm korda ja ma olen näinud vähemalt ühte, kui mitte kahte ekraanitõlgendust, aga ma ei ole siiani oma elus sellele nagu… pihta saanud. Ma nüüd kavatsen ära vaadata selle uue filmi ja järjekordselt läbi lugeda selle raamatu, ja kui ma nüüd ka veel sellele pihta ei saa, siis on asi lootusetu. Aga kuna tegemist on ju absoluutse ulmeklassikaga, siis ma ei saa nii lihtsalt alla ka anda. Muidugi ma olen kursis, neid neid raamatuid on veel, tükki viis või nii, aga ma nii kaugele veel igaks juhuks ei mõtle.

k.

Uuendus päev hiljem – ERR avaldas just säärase uudise: https://www.err.ee/1608332174/kompartei-keelas-hiinas-marveli-aasia-superkangelasega-filmi-naitamise

No vot siis. Muude hädade hulgas polevat peaosalist mängiv näitleja piisavalt hiinlane. Seda ma tahtsin, aga unustasin oma postituses mainida, et Hiina valitsus püüab keelata Hiinas tegutsemast staare, kes pole “piisavalt hiinlased” ehk kellel on kas mõne muu riigi kodakondsus või kes on sündinud väljaspool Hiinat.

Rubriigid:Uncategorized

Tegin ka kooki

september 4, 2021 4 kommentaari

Inspireerusin Indigoaalase viimasest postitusest – mitte küll koogitegemise osas, sest see oli mul ammu plaanis, aga blogipostituse tarbeks.

Mulle väga meeldib küpsetada, samas süüa teha meeldib mulle oluliselt vähem – vastupidiselt Indigoaalasele, aga just tema postitusest ma sain aru, miks see nii on. Koogiretseptid on ülimalt konkreetsed ja mulle see sobib, ja seetõttu ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et küpsetades midagi untsu läheb. Mul pole iial elus mitte ainuski küpsetis nässu läinud ja nüüd mulle jõudis kohale, et selle põhjuseks on minu ülim detailitäpsus ja raudne kinnipidamine etteantud reeglitest. Kui retseptis on kirjas, et pane 125 grammi hapukoort, siis ma panen täpselt 125 grammi hapukoort. Köögikaal on mu parim sõber – ma kaalun isegi oma igahommikused pudruhelbed ära, mitte ei pane umbes midagi potti. Selle ülima detailitäpsuse põhjusele ma vist sain ka jaole, kui ma emaga vestlesin…

Ema: me käisime isaga poes ja tahtis uut köögikaalu osta, mis maksis 300 eurot ja mis kaalub 0.001 grammi täpsusega.

Mina: kas ta kavatseb narkoäriga tegelema hakata või mille jaoks tal sellise täpsusega kaalu vaja on…?

Niisiis, köögikaal ja erinevad mõõduanumad on meil veres, tuleb välja. Küpsetamise jaoks on väga täpsed kogused väga olulised, nagu me kõik teame.

Söögitegemine on aga mu jaoks palju keerulisem, sest ehkki enamikes retseptides on ikkagi kirjas, mida kui palju panna, siis pole need tihtipeale minu jaoks piisavalt detailsed ja mul puudub igasugune loomingulisus ja oma peaga mõtlemise võime. Kui retseptis on kirjas “maitsesta soola ja pipraga”, siis ma lähen täiesti ahastusse, sest keegi ei ütle ju mulle, kui palju seda soola ja pipart peab panema ja mul endal puudub piisav enesekindlus sellised otsuseid vastu võtta. Ainsad toidud, mille tegemisel ma end kindlalt tunnen, on need, mida ma olen kakskümmend aastat järjest täpselt samamoodi teinud, sest nende puhul on mul vähemalt meelde jäänud, kui palju mingit maitseainet täpselt panna tuleb.

Ja jah, ma saan aru toidu maitsmise kontseptsioonist, aga mul puudub millegipärast arusaam, milline see maitse siis olema peaks. Eriti kui ma maitsen sedasama asja juba kolmandat korda järjest ja ma ei saa ikka aru, kas see on mage või on soola piisavalt. Äkki mul ongi mingi vähearenenud maitsemeel ja seetõttu mulle meeldivad väga tugeva ja intensiivse maitsega toidud (india köök, anyone?) Õnneks ma pean mainima, et ka kõik toidud, mis ma teinud olen, on alati täiesti söödavad välja tulnud.

Tänane õunakook oli esmakordne katsetus ja ehkki retsept tundus alguses imelik, siis kook tuli väga hea. Teen teinekordki. Kuna mulle küpsetada ju väga meeldib.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Rakvere Ööjooks 2021

august 29, 2021 5 kommentaari

Jooks, mis pidanuks olema poolmaraton, aga antud distantsi ärajäämise tõttu sai sellest 10 kilomeetrit. Tee pool, aga tee hästi, onju.

Üks mu vankumatuid uskumusi on see, et iga asi on millekski hea ja kahtlemata oli millekski hea ka see poolmaratoni mittetoimumine – nimelt klassikalise minuna olin täpselt nädal tagasi saanud vasakusse jalga sama vigastuse, mis mind 2019. aasta suvel mitu kuud paremas jalas painas. Kuna tegemist on siiski minuga, siis see mind absoluutselt ei üllatanud, kinesioteipi maailmas jätkub ja no lõppkokkuvõttes sai mu parem jalg ühel hetkel ikkagi terveks ka, nii et ma ei mõista, mis siin halvasti saaks minna. Aga poolmaratoni tõesti poleks pigem tahtnud joosta.

Niisiis, Rakvere. Oma tuntud headuses. Ei, see võistlus on ikka klass omaette, selles on mingi määdzhik sees. Mingi täiesti unikaalne Rakvere Ööjooksu määdzhik. Isegi see, et osalejate arv tavapärasega võrreldes tugevalt piiratud oli, ei suutnud seda ära rikkuda.

Mingil seniteadmata asjaolul olin oma stardinumbri tõttu sattunud teise stardigruppi, mis teoorias ja paberil lugedes mulle väga sobiv tundus, aga tegelikult… Noh, start oli muidugi nagu ikka, leegiheitjate ja ilutulestiku saatel ja tugeva emotsiooniga, aga liikuma pääsedes selgus, et antud stardigrupp kandis alapealkirja Erikuradi Aeglane. Vaadake, ma ei ole eriti kiire jooksja ja kui ma lugesin, et stardigrupp nr. 2 on eeldatava lõpuajaga 60-75 minutit, siis mul ei olnud selle vastu midagi (ma ei mäleta, kas ma ümber registreerides määrasin end sellesse gruppi ise või mis asjaolul ma seal üldse olin) – alla 60 minuti ma naljalt kümmet kilomeetrit ei jookse ja kindlasti ei olnud mul Rakveres sellist plaani. Aga see grupp… reeglina on mistahes jooksuvõistluse mistahes stardigrupis räme mäsu ja hull trügimine, sest kiiremad tahavad mööda saada ja raja algus on alati kitsas ja nii edasi. Aga selles grupis ei olnud mitte kellelgi mitte kuhugi kiiret, ausõna. Umbes kaks minutit ma arvasin isegi, et ah, see tempo sobib mulle küll, aga üsna varsti selgus, et ma ei viitsi uimerdada, tegelt ka 😀 Õnneks, nagu öeldud, oli osalejaid tavapärasega võrreldes vähe ja möödajooksud ei olnud eriti suur probleem. Umbes kahe kilomeetriga oli asi lahendatud. Aga no päriselt, ma pole iial elus näinud sellist asja, et stardist minnes kellelgi kiiret pole. Peale minu.

Muus osas mul etteheited puuduvad. Meelelahutuspunkte oli lakkamatult, nagu Ööjooksul ikka. Ilm oli vastupidiselt terve nädala valitsenud sügiskaamosele hoopis päeval ilus soe ja päikeseline ning õhtul täpselt jooksuks sobiva 16 kraadi tuuris ilma erilise tuuleta, paremat poleks võimalik olnud raha eestki tellida.

Ja kui ma kaks nädalat varem Ülemistes suure hirmuga kiiresti pidin jooksma, siis mõtlesin ma kogu aeg, et Rakveres õnneks ei pea. Noh, selle kavatsusega läks taas niimoodi, nagu heade kavatsustega ikka. Rakvere keskmine tempo oli veel kiirem kui kaks nädalat varem ja seda sugugi mitte sellepärast, et ma oleks kartnud liiga viimaseks jääda, vaid hoopis seetõttu, et ma ei leidnud põhjust aeglasemalt joosta. Keskmine tempo oli 06:17, lõpuajaks tuli 01:01:59 ja ma ei saa isegi jälle öelda, et eriti raske oleks olnud. Keskmine pulss 167, max 182 (miks ma trennides 150 juures alati ära surema hakkan, ah?) Jalg hakkas valutama alles viimasel kilomeetril, nii et sellega oli ka suht hästi.

Rakvere Ööjooks on kahtlemata mu kõige lemmikum jooksuvõistlus üldse – taaskord oli nii tore elamus ja nii hea jooks, mul pole Ööjooksul iialgi mingit halba kogemust ega pekkiläinud jooksu olnud. Tehakse ikka toredaid asju maailmas.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mis poole aastaga juhtuda võib

august 20, 2021 Lisa kommentaar

Kuidas aru saada, kui palju lihasmassi sa oled kuue kuuga kaotanud?

Kui sa lähed jõusaali ja hakkad tegema low bar squati ja sul reaalselt ei ole kangi mitte millegi peale enam panna.

Kangi asendist sõltuvalt võib kükk olla kas high bar või low bar. High bar tähendab seda, et kang asetatakse õlgadele ja see on positsioon, kuhu ma usun et kõik inimesed kangi panevad, kui neil palutakse kang turjale asetada. Low bar positsioon on allpool, selle jaoks tuleb fikseerida ülaselg asendisse, kus õla tagaosa lihastest tekib selline väike “riiul”, kuhu kang panna ja seda positsiooni kasutavad peamiselt jõutõstjad. Kangi asendist sõltub ka keha asend kükkimisel – kuna kang peab liikuma otse üles ja alla umbes jalalaba keskkohas (sest sirgjoon on kõige lühem tee punktist A punkti B), siis high bar asendis on keha pigem vertikaalne, aga low bar asendis tuntavalt rohkem ette kallutatud (sest kang paikneb allpool, eksole). Kumba positsiooni kasutada, on maitse asi, sest inimeste kehad on erinevad. Minul näiteks on suuri väljakutseid liikuvusega nii puusas kui hüppeliigeses, mistõttu on mul väga raske vertikaalse torsoga sügavat kükki teha ja seetõttu on low bar minu jaoks mugavam.

Või noh, niivõrd-kuivõrd. Ma mäletan väga hästi, kui ma seda tegema hakkasin ja mul reaalselt õlgade tagaosal sinikad olid – sest mingi lihasmassiga ma pole iialgi hiilanud, eriti mitte ülakehal, kus mul on luud sisuliselt otse naha all ja sinikad tulevad mul puhtalt sellest, kui keegi mu poole viltu vaatab. Aga kasutegur oli nii tuntav, et ma kannatasin selle ära. Asend sai paremaks ja sinikad kadusid ära ja võibolla tuli natukene lihasmassi ka seljale juurde, sest ma nagu mäletan, et talvel mul veel oli kuhugi seda kangi panna.

Aga mu viimased tõsised jõusaalitreeningud jäid veebruarikuusse. Märtsis, aprillis ja mai esimeses pooles ei käinud ma saalis kordagi ja mai teises pooles ja juunis käisin mingi kümmekond korda. Juulis ja augustis jälle ei käinud, välja arvatud sel nädalal.

Kuue kuuga on kehakaalust kadunud neli kilo, kusjuures ma pole absoluutselt valinud, mida ma endale näost sisse ajan – küll aga olen ma selle aja sisustanud jooksmisega. Ei teagi nüüd, mida sellest siis täpselt arvata 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ülemiste Ööjooks 2021

august 15, 2021 2 kommentaari

Üle päris pika aja ka üks päris jooksuvõistlus… kui ma nüüd õigesti mäletan, siis viimane võistlus jäi aastasse 2019. Seetõttu oli enne võistlust ka veidi selline pea laiali otsas tunne, sest ma nagu päris hästi ei mäletanud enam, misasi üks jooksuvõistlus on ja mida selleks tegema peaks.

Trenni peaks tegema, selge see. No ma siin omast arust olen teinud ka, täpsemalt öeldes poolmaratoniks treeninud, aga nüüd selgus, et see poolmaraton jääb ära. No mida iganes. Tallinna Ööjooksu kavas olid distantsid 5 ja 10 kilomeetrit ja võistlus toimus Ülemiste kvartalis. Mis oli väga tore, sest ma pole sealkandis sisuliselt üldse käinud, Ülemiste keskuseski käisin viimati palju aastaid tagasi. Ajastule kohaselt tuli ette näidata vaktsineerimistõend või siis negatiivne testitulemus. Ma ei tea, kui mõttekas see tegevus seal oli, sest jah, ilma vastava dokumentatsiooni ettenäitamiseta võistlusalasse sisse ei pääsenud, samas väljaspool võistlusala oli rahva kontsentratsioon oluliselt tihedam kui võistlusala sees. Aga nõuded on nõuded, ma saan aru, midagi pole teha, korraldajad püüavad ka kuidagi omadega toime tulla, et võistlus siiski toimuda saaks. Kahe Silla Jooks näiteks jääb ära ja nüüd ei pane ma neile seda isegi põrmugi enam pahaks, sest päris elus neid nõudeid täita… ei ole tegelikult võimalik. Nagu ma Tallinnas nägin. Teisalt ma ei ütle ka, et Ööjooksu korraldajad midagi valesti oleks teinud, sugugi mitte, nõuded olid täidetud, lihtsalt asjalood on praegu sellised nagu nad on, me kõik püüame kohaneda ja toime tulla.

Kummalise maailmakorra teemadelt jooksuteemadele tagasi tulles – viiekilomeetrine rada käis ümber ja läbi Ülemiste City ja oli täitsa põnev, eelkõige sellepärast, et ma polnud seda piirkonda varem näinud, aga ka sellepärast, et Ööjooksu lahutamatuks osaks on massiivne meelelahutusprogramm raja ääres iga mõnesaja meetri tagant. Igav neil jooksudel kohe kindlasti ei ole. Nagu ikka DJ-d ja tantsukollektiivid ja tuleartistid, aga ka üllatavalt palju tsirkusegruppe (okei, nad ilmselt olid kõik sama päritolu), trummarid ja koorid… Joosta sai läbi parkimismaja, kus laulis meeskoor, ja läbi mingi suure laohoone merekonteinerite vahelt.

Jooks ise… ma kujutasin ette, et ma lähen sinna niisama seda kümmet kilomeetrit läbi sörkima, sest ma pole eriti ühtegi kiiremat liigutust teinud, aga joostes tabas mind hirm, et äkki on kõik teised minust kiiremad, ja siis ma ei saanud eriti aeglaselt joosta. Ütleme siis nii, et ma jooksin selle kümme kilti oluliselt kiiremini, kui ma sel suvel ükskõik mis trenne jooksnud olen, ja väga üllatuslikult ei olnud hetkekski sellist tunnet, et raske oleks või midagi. Ma pean ka ütlema, et mu ootused sellele võistlusele ja eelkõige iseendale olid täiesti olematud ja mul pole iial elus olnud stardikoridoris nii madalat pulssi kui eile. Tõele au andes ma pean seda ka tunnistama, et ehkki lõppkokkuvõttes oli tore elamus nii võistluse kui sellise kui ka enda jooksu suhtes, siis emotsioone oli nii enne kui pärast jooksu ümmargune null. See oli ka 34. (päris) jooksuvõistlus mu elus, arusaadav, et kogu aeg emotsioneerida ei jaksagi 😀

Mul tuli praegu ka selline arusaamine, et kõik Ööjooksud, kus ma olen osalenud, on sellised… kerge minekuga olnud. Ma ei mäleta, et ühelgi neist oleks olnud raske joosta. Huvitav, millest see võiks küll tulla, et mulle näib sobivat stardiaeg sellisel kellaajal, kus ma tavaliselt magama lähen? Okei, üks nõme moment oli, kui tuli teisele ringile minna, aga seda ma oskasin ette oodata. Teisel ringil ühel hetkel ma avastasin ka, et me jookseme mööda täpselt sellest parklast, kuhu ma olin oma auto parkinud, ja mul isegi ei tekkinud seda soovi, et oh, saaks vaid selle autoga praegu koju sõita. Järelikult pidi hea jooks olema.

Lõpuajaks on protokolli järgi 01:04:16 ja mu enda kella järgi 01:03:58. Mul puudub põhjendus sellisele ajavahele, võibolla ma ei saanud aru, kus ajavõtumatt asub, või ma ei tea ka. Internetist võis eelnevalt lugeda, et parkimismajas ja laohoones kaob GPS signaal kellalt ära, mul oli kella järgi tõesti veits lühem distants ka. Keskmine tempo 06:24, keskmine pulss 164, max pulss 177. Ma olen sügavas hämmingus, et ma selliste numbrite peale veel elus olen (sest tavalise igapäevaelu kogemus ütleb, et üle 150 minev pulss hakkab tähendama surmalähedast elamust).

k.

Rubriigid:Uncategorized

Nädala kokkuvõte 02.08.2021 – 08.08.2021

august 9, 2021 Lisa kommentaar

Esmaspäev, 02.08.2021

Puhkepäev

Teisipäev, 03.08.2021

Jooks, 7 kilomeetrit. Läksin Pärnusse, Jaansoni rajale, mille kogupikkus üle kahe silla on mingi 8 kilti ja natuke peale, ja mistõttu mul õnnestus jooks lõpetada täpselt sellise koha pealt, et auto oli minust täpselt üle jõe, ainult et sillani oli veel jupp maad 😀 Ma ei väsi imestamast, KUI vähe sildu on Pärnus, arvestades, et tegemist on jõe kahel kaldal asuva linnaga. Täpsemalt siis kaks silda, kui keegi veel ei teadnud. Siimu sild ja Reiu sild ei loe, need ei ole üle Pärnu jõe. Aga muidu jõe ääres oli päris tore joosta, ma käin seal harva (tavaliselt Kahe Silla Jooksul suremas) ja siis on alati väga põnev. Keskmine tempo 07:01, keskmine pulss 148, aeg 00:49:12. Ilm oli jooksmiseks väga hea, ehkki väga veider oli näha enamikke inimesi jopedes… wtf. Aga kui ma pärast jooksu oma kilomeetrikese jalutama pidin, et jälle auto juurde saada, siis ma hakkasin nendest jopedest aru saama küll. Ja niikui ma autosse istusin ja parklast välja keerasin, hakkas sadama metsikut paduvihma. Hea ajastus, midagi pole öelda.

Kolmapäev, 04.08.2021

Lõigutrenn, 9*400 meetrit. Võeh. Ma ei oska muud öelda. Ei mäletagi, millal pärast trenni nii läbi oleks olnud… jalad olid ikka päris sodid all. Kuidagi nagu raske oli… samas muidugi tempo 05:30 tuuris ongi minu jaoks väga kiire ja raske.

Neljapäev, 05.08.2021

Vaba päev.

Reede, 06.08.2021

Jooks, 5 kilomeetrit. Ilmad on sellised, et t-särk tuleb selga panna. Samas muidugi ei saa eitada fakti, et 20 kraadiga on tõesti oluliselt lihtsam joosta kui 30 kraadiga… aga ega seda 30 kraadi ohtu vist enam ei ole, kui ilmateadet vaadata, siis 20 oleks juba väga hästi saadud. Mida oli ette teada, sest mul tuleb nüüd kolm nädalat puhkust. Jooksu keskmine temp 06:59 ja keskmine pulss 148.

Laupäev, 07.08.2021

Vaba päev.

Pühapäev, 08.08.2021

Jooks, 12 kilomeetrit. Nädala sees tuli selline huvitav uudis, et Rakvere Ööjooksul jääb poolmaraton ära ja on võimalik joosta ainult 10 kilomeetrit. Või siis virtuaaljooksuna. Kuna ma pole absoluutselt huvitatud mitte kunagi elus enam jooksma mitte ainsatki virtuaaljooksu, siis ilmselgelt jääb üle see kümme kilti… Ütleme nii, et ma olin umbes pool päeva suht endast väljas, isegi aru saamata, miks täpselt. No tegi veits tigedaks küll. Aga mis seal’s ikka, jookseme siis kümme. Ongi lihtsam, saab varem õhtale. Ja olgem ausad, ma hakkasin seda poolmaratoni natuke juba kartma ka, sest mul see jooksmise asi sel aastal nagu kuidagi ei edene. Tegin siis viimase veidi pikema trenni, mida ma ka muidugi tõtt-öelda juba igat kilomeetrit vihkasin, sest kuidagi raske oli. Keskmine tempo 07.30 ja keskmine pulss 147. Aeg kokku täpselt poolteist tundi.

Rubriigid:Uncategorized

Spordipingelised nädalad

august 8, 2021 1 kommentaar

Mulle tundub, et ma pole suurem asi spordijälgija, ehkki ega ma ei oska end eriti teiste inimestega selles suhtes võrrelda. Võibolla mul on lihtsalt veits teistmoodi huvid, mis spordivõistlusi puudutavad. Näiteks on maailmas olemas vähe asju, mis mind huvitaks veel vähem kui jalgpall. Või muud pallimängud. Ma peaks vist täitsa mediteerima selle üle, mis mul pallimängude vastu on, siin ei saa asi isegi mitte ainult meeskonnaalades olla, sest kui mu õde hakkab tennisest rääkima, siis oskan ma öelda ainult “ahah”. Meie erinevus siin muidugi on ka see, et tema mängib tennist ja mina mitte.

Blogijana ma vist olen leidnud endale sellise huvitava niši – kirjutan spordist nii, et seda loevad inimesed, keda sport üldse ei huvita (olen paar korda sellist tagasisidet saanud, et muidu sport üldse huvi ei paku, aga mu blogi on huvitav). Selliselt valideerituna ma nüüd kirjutan spordist kohe ühe postituse.

Sel aastal juhtus selline huvitav asi, et korraga toimusid kaks väga põnevat globaalse mastaabiga asja – Tokyo olümpiamängud ja Crossfit Games. Väikese kõrvalepõikena, kas kelleski veel tekitab suurt segadust, et Tokyo olümpiamängud on 2020. aasta omad, mis siis, et meil on hetkel aasta 2021, ja ehkki ma saan aru, miks see nii on, ei muuda see fakti, et ma niigi ei tea pool aega, mis aasta parasjagu käimas on, ja mul ei ole vaja näha päevade kaupa meediast 2020. aastaarvu. Selles eelmises lauses oli kümme koma.

Olümpiatest pakub suveolümpia mulle oluliselt suuremat huvi kui talvine. Ma ei teagi täpselt, kas talveolümpial on mõnda spordiala, mida ma vaadata viitsiks? Kui, siis võibolla iluuisutamist, aga sedagi puhtalt visuaalses mõttes. Suviste aladega on palju huvitavam ja eriti huvitav on see, et ma olen üldse spordi kui sellise vastu hakanud huvi tundma mingi viimasel viiel aastal, nii et kõik on uus ja huvitav. Mu absoluutne huvi number üks praeguses elufaasis on muidugi maratonijooks, ma nimelt tean isiklikult, mis sorti elukas see selline on. Tokyo olümpiamaratoni peamine küsimus mõistagi oli see, mida teeb Eliud Kipchoge. Mida ta siis ikka tegi, võitis. Aga see polnud sugugi kindla peale arvamine, eelmisel aastal jäi ta Londoni maratonil suisa kaheksandaks näiteks.

Teine ala, mida mulle väga meeldib vaadata, on tõstmine. Siin ma mingit tarka juttu rääkida ei oska, mulle lihtsalt meeldib seda vaadata, ilma et mind väga huvitaks, kes võidab 😀 Niikuinii on siin liiga palju kaaluklasse ka, et ma viitsiks neid süvenenult jälgida. Aga tõstmine on äge. Ja väga konkreetne – mulle meeldivad sellised väga konkreetsed spordialad.

Vehklemist muidugi peab ka siin mainima, sest Eesti epeenaiste kullamatši ma ka ikkagi vaatasin ja mul polnud enne aimugi, et vehklemine nii põnev ja pingeline on. Ma polnud muidugi iialgi elus varem vehklemist vaadanud ka.

Crossfit Games on selline asi, mida paljud vist ei tea, mis see üldse on – see on selline võistlus, mille võitja kannab tiitlit Fittest Man/Woman on Earth. Ma ütleks, et see on veits natuke nagu terve suveolümpia, ainult et ühed ja samad sportlased peavad seda kõike nelja-viie päeva sees tegema.

Selleaastane Games oli meeste osas oluliselt põnevam jälgida kui eelmisel aastal, sest Mat Fraser, kes viimased viis aastat pika puuga domineerinud oli, läks peale eelmisi mänge pensile ja nüüd avanes teistele ka võimalus. Sportlasi oli ka jälle natuke rohkem lõppvõistlusel ja pöidlahoidmiseks sai lausa valida, kas soomlane või lätlane. Võitjaks ma küll ennustasin Justin Medeirost kohe alguses. Kõik teised inimesed vist ka, mulle jäi sotsiaalmeediast selline mulje. Ja põnevust lisas see ka, et Medeiros, olles vist põhimõtteliselt kõik päevad järjest valges liidrisärgis, ei võitnud ühtegi eventi peale kõige viimase…

Naiste võistlus nii huvitav kahjuks ei olnudki, sest kohe esimestest eventidest oli näha, et Tia-Clair Toomey läheb ära tooma oma järjestikust viiendat tiitlit. Mulle endale meedivad Islandi tüdrukud – nii Katrin Davidsdottir kui Annie Thorisdottir olid Gamesil võistlemas. Mu suurim lemmik Sara Sigmudsdottir kahjuks vigastusega rivist väljas. Annie osutus lõppkokkuvõttes nende mängude kõige suuremaks tegijaks, sest tema poodiumile tõusmine oli ülipingeline ja juhtus täpselt viimase eventiga, ning nii emotsionaalset momenti pole ammu näinud (või noh, mitte pärast Eesti epeenaiste kulda mõned päevad varem :D) Annie Thorisdottir pole mingi suvaline tibi, need olid tema juba 11. mängud, ta on varasemalt kaks korda võitnud, ning vähem kui aasta tagasi sai ta lapse. Kõik see tingis sellise huvitava asjade käigu, kus Tia-Clair Toomey võitis pika puuga (milles keegi ei kahelnud), Annie Thorisdottir sai ülinapilt kolmanda koha (mis kõik nutma ajas)… ja ungarlanna Laura Horvath oli teisel kohal ja mitte keegi ei teinud temast isegi välja. Hõbemedali omanik võiks ikka natuke rohkem eetriaega ja kaamerapilti saada, aga noh… ju siis ei olnud piisavalt dramaatiline. Erinevalt Brooke Wellsi võistluse käigus nihestatud küünarnukist, siinkohal au ja kiitus otseülekande tüüpidele, vigastatud sportlane ei püsinud kaamerapildis kuigi kaua (erinevalt mõningatest juhtumitest maailmas).

Eventid olid nii ja naa, erilised möödalaskmised olid nr. 6 ja 7, mis olid TÄPSELT SAMA ASI – 5 roundi jooksusprinti vaheldumisi 1 kord kangi rinnalevõtuga – ja lisaks olid need megaigavad vaadata. Vähemalt viimane event oli huvitav. Samas kui keegi mu käest küsiks, et mis teeb ühe spordiala üldse huvitavaks, ma ei oskaks vastata.

Sellised spordijutud siis.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Nädala kokkuvõte 26.07.2021 – 01.08.2021

august 2, 2021 Lisa kommentaar

Ülimalt spordirohke nädal, sest korraga toimusid nii olümpiamängud kui Crossfit Games. Põhimõtteliselt kui ma ise sporti ei teinud, siis ma kas vaatasin sporti või mõtlesin spordist… Kunagi nooremana ma vihkasin igasugu sporti väga kirglikult, et te teaks.

Esmaspäev, 26.07.2021

Jooks, 7 kilomeetrit. Põhimõtteliselt esimest korda sel kevadel/suvel/hooajal/misiganes ei olnud mu jalad rasked ja tuimad ja ma arvan, et ma tean, mispärast. Ma nimelt… wait for it… tegin soojendust. *Naer saalist*. Ausõna, ma ei ole päris eile sündinud, tegelikult ka, mul on treeningstaaži päris palju aastaid, aga ma olen lihtsalt kohutavalt laisk inimene. Ma EI VIITSI enne jooksmist soojendust teha ja kui ma siis vahel väga harva seda teen, siis ma ei jõua ära imestada, kui hea niimoodi joosta on. Kes seda oleks osanud arvata! Ma ei tea, kuidas see mulle küll meelde jääks või mis peaks juhtuma, et ma võtaks enne jooksma minemist iga kord see 10 minutit ja võimleks ennast soojaks. Jõusaalis millegipärast on see iseenesestmõistetav, jooksmisega on keerulisem lugu. Ma püüan end parandada. 7 kilomeetrit, 50 minutit, keskmine tempo 07:04 ja keskmine pulss 155. Aga nii kerget ja head tunnet ei ole sel aastal vist olnudki – kui jooksmine kogu aeg sellisena tunduks, siis ma jookseks iga päev.

Teisipäev, 27.07.2021

First things first – Eesti epeenaiskonna kuldmedal Tokyo olümpamängudelt! Mul polnud aimugi, et vehklemine võib nii põnev ja pingeline jälgida olla.

Õhtul jooksin taas 7 kilti, aga seekord kiiremalt. Kusjuures isegi veits kiiremini, kui ma algselt plaanisin. Sest ma olin eelnevalt jälle soojendust teinud ja jalad tahtsid palju kiiremini joosta, kui ma ise… Keskmine tempo 06:38, aeg 00:46:36, keskmine pulss 159, max lausa 167. Hoidsin kogu aeg tempo sellise mugavustsoonist väljas, aga veel parasjagu nii, et raske ei oleks. Õigupoolest siis nii, et oleks nauditavalt raske. Üle väga-väga pika aja tundsin joostes, et ma isegi jaksan pingutada – ma olin sellest tundest tõsiselt puudust tundnud. Kindlasti on oma osa ka siin sellel, et kuumalaine on läbi, sain isegi korraliku paduka kaela.

Kolmapäev, 28.07.2021

Oli vaba päev ja õhtu möödus Crossfit Gamesi individuaalsportlaste esimese võistluspäeva ülekandeid jälgides niikaua kuni ajavahe kannatas.

Neljapäev, 29.07.2021

Jooksujumalad olid mulle selleks päevaks jälle selja keeranud, sest ehkki ma arvasin, et tuleb selline kerge viiekilomeetrine jooks, siis päris elus oli see hoopis midagi muud. Selles mõttes, et viis kilomeetrit oli küll, aga kergusest oli asi väga kaugel. Numbrite järgi (keskmine tempo 07:16, keskmine pulss 150) ei arvaks, aga kohutavalt rõve oli. Nojah siis, ma ei oska selle kohta enam midagi öelda.

Reede, 30.07.2021

Taas puhkepäev ja Crossfit Gamesi individuaalsportlaste teine võistluspäev. Ajavahe tõttu küll vaatasin ainult paar esimest eventi, sest mina ei ohverda oma uneaega küll naljalt millelegi. Kõiki asju maailmas saab ju järele vaadata 😀

Laupäev, 31.07.2021

Hommikul esimese asjana muidugi Gamesi leaderboard’i kontroll – laupäeva hommikuks oli meestest juhtima läinud Justin Medeiros, aga teisel kohal oleva Brent Fikowskiga oli punktivahe väike. Meeste osas on sel aastal põnev võistlus. Soomlane Jonne Koski (kes ülekaalukalt võitis kõige esimese eventi ja keda ka muidu suht favoriidiks peeti) oli kukkunud seitsmendaks ja teine naaber, lätlane Uldis Upenieks kahekümne seitsmes. Naiste võistlus nii põnev ei ole, sest Tia-Clair Toomey juhib väga ülekaalukalt, mida oligi arvata, aga ungarlanna Laura Horvath oli teiseks tõusnud. Niikaua kuni eestlasi Crossfit Gamesile ei jõua, tuleb naabritele ja muudele hõimurahvastele pöialt hoida 😀

Väikese kõrvalepõikena jooksin ise 16 kilomeetrit. Ma pean ausalt tunnistama, et ma päris kartsin seda trenni, aga tegemata ju ka ei saa jätta. Mis mul siis üle jäi. Esimesed paar kilomeetrit olid veidi õudsad küll, aga siis sai keha jälle aru, mida tegema peab ja lõppkokkuvõttes polnudki väga häda midagi. Jooksin esimest korda elus kaks korda ümber linna ja nagu ma arvasingi, siis teise ringi algus oli vaimselt kõige vastikum. Aga iseenesest oli great success, sest ehkki ma jälle kartsin, et ma ei jõua joosta ja pean vahepeal kõndima, siis tegelikult jõudsin küll ja kõndima ei pidanud sammugi (ja selline igaks juhuks ette kartmine on muidugi ka üleüldse üks väga mõistlik ja abistav tegevus… not). Eriti julgustav oli tõsiasi, et ma jooksin viimased kaks kilomeetrit kiirema tempoga ja viimase kilomeetri kohe eriti kiire tempoga ja lõpuspurdiga ja ei tahtnudki ära surra. Kui ma nüüd õpiks ka geelipakendeid avama, siis oleks kohe eriti hea. 16 kilomeetrit, 02:00:03 (ma ausõna tahtsin kahe tunni sisse mahtuda, aga ei mahtunud :D), keskmine tempo 07:29, keskmine pulss 153.

Pühapäev, 01.08.2021

Puhkepäev. Crossfit Games’i leaderboard ööga palju muutunud ei olnud, vaatasin laupäevased eventid hommikupoolikul järgi. Päeva parim osa oli laupäeva viimane event, ehk 1 rep max snatch (ma isegi ei tea, mis see eesti keeles on? Rebimine? Mina, suur tõstmise fänn…) Naiste osas oli absoluutselt parim see, kuidas Annie Thorisdottir rebis 90 kilo ja oli sellest ise kõige rohkem šokeeritud ning meeste osas lõi pahviks brasiillane Guilhermo Malheiros, kelle tõstetehnika nägi ka 138 kilo juures välja nii imekerge, nagu tüüp oleks lihtsalt soojendust teinud. Õhtul selgus, et ajavahe jumalad halastasid niipalju, et sain ka viimased otsustavad eventid otseülekandes ära vaadata. Üllatuslikult selgus, et mängude kõige närvesöövam ja emotsionaalsem osa oli Annie Thorisdottiri poodiumikohale jõudmine, millele tundus, et isegi ülekandes pühendati rohkem eetriaega ja kommentaare kui võitjale. Võitja muidugi oli ka juba ammu selge, sest Tia-Clair Toomey domineeris algusest peale ja võitis viiendat aastat järjest. Meeste võitjaks tuligi Justin Medeiros, nagu ma kogu aeg lootnud olin (sest kes suudaks sellele mulletile vastu panna, ah?)

Rubriigid:Uncategorized