Juba juuni

juuni 3, 2021 Lisa kommentaar

Suvi on konkurentsitult mu lemmikaastaaeg (ülejäänud ma olen nõus ära kannatama selle teadmise nimel, et suvi tuleb) ja paradoksaalsel moel kestab see nii lühikest aega, et ma iga kord ei pane tähelegi, enne kui see juba läbi on. Ma jõuan umbes jaanipäeva paiku imestada, et puud on lehte läinud ja siis järgmisel hetkel on enamvähem lumi maas. No mis teha.

Õnneks on ilmad hakanud jälle natukene mingit suvelaadset toodangut väljastama, vahepeal oli kogu aeg stabiilselt nii külm, et lihtsalt õudne. Teisalt on jällegi soojade ilmadega päevakorda kerkinud vähemate riiete kandmine ja nüüd ma üritan jõusaalis veel päästa mis päästa annab. Muidugi ei anna seal enam midagi päästa, aga ma ei loobu unistusest, et äkki kasvavad minulegi kunagi mingisugused lihased. Unistamine on teadupärast tasuta.

Jooksin maikuus kaks virtuaalvõistlust, mis pole kaugeltki mu lemmiktegevus maailmas ja ma ausalt loodan, et ma ei pea seda enam mitte kunagi tegema. Lahendus oleks end mitte enam igasugu võistlustele kirja panna, mõistagi.

Muus osas… ma ei teagi. Nagu me juba aastaid teame, siis on keeruline blogida, kui mitte midagi ei tee.

Netflixi tuli eelmisel reedel “Word Of Honor” ja taaskord ei ole Netflix pettumust valmistanud oma homeeriliselt idiootsete tõlkepärlitega (tasub tähele panna, et ma ei oska endiselt mandariini keelt, seega ma ei oska tõlget hinnata, aga ma ei ole päris loll ja ma saan aru, kui subtiitritesse kirjutatakse tegelaste nimed nii, et johhaidii – sest ma olen seda seriaali juba korra vaadanud teisest keskkonnast ja oluliselt parema kultuuritundliku tõlkega). Eriti naljakas on veel ka see, et esimest korda seda sarja vaadates ei saanud ma sündmustikust absoluutselt MITTE midagi aru kuni lõpuni ja ma vist ei pööranud sellele ka suuremat tähelepanu – ja nüüd teist korda vaadates on mul kogu aeg üks ahhaa-elamus teise otsa 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tootmine – see on imelihtne

mai 27, 2021 10 kommentaari

Ostsin ükspäev poest korraga kaks pakki (ok, topsi) maitsestamata skyri. Ma ei hakka tootja nime mainima, sest esiteks ma ei tea seda ja teiseks see pole tähtis. Kui ma poest mingeid asju ostan, siis ma küll ei viitsi vaatama hakata, kes need asjad teinud on. Aga need kaks skyri olid poes korraga ühes riiulis ja korraga ma nad ostsin ja sama tootja sama toode need igatahes olid.

Ühe topsi olen ära söönud ja teise tegin just täna lahti ja suur oli mu üllatus, kui skyr oli hoopis teise konsistentsi ja maitsega kui eelmises topsis. Ok, mitte HOOPIS, ikka arusaadavalt sama toode on, aga samas ka arusaadavalt teistsugune. Arusaadavalt teisest partiist, eksole. Ma olin hämmingus, sest sellist asja pole minuga varem kunagi juhtunud. Tuleb välja, et see tootmisettevõte, kus mina töötan, polegi ainus, mis suudab samade masinatega samast materjalist sama dokumentatsiooni järgi erinevaid tooteid toota. Me muidugi ei tooda toitu ka.

PS ma ei kavatsegi väita, et see kahe skyri erinevus kuskilt otsast halb on. Ma eeldan, et seal ettevõttes on olemas kvaliteedikontrolli funktsioon ja järelikult toode vastas parameetritele. Mis muidugi on ka mõnikord selline… noh, meie ettevõttes on kõigi lemmik alati selline situatsioon, kus kõik detailid on igast mõõdust täiesti tolerantsis, aga omavahel kokku ei lähe.

Küsimus kvaliteedikontrolli funktsiooni olemasolu kohta tekkis mul muuseas ükskord näiteks aga Tuborgi õllega, kus ma ostsin poest õllepudelite kuuspaki (mis teadupärast on kilesse pakitud) ja hiljem selgus, et üks pudel sellest kuuspakist oli poolik. Mismoodi selline asi tehasest välja läheb, jääb mulle küll arusaamatuks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Eurovisioonipostitus

mai 22, 2021 Lisa kommentaar

Poleks iial uskunud, et 2021. aasta maikuuks on maailm lõpuks jõudnud niikaugele, et Eurovisiooni finaalkontserdil esinejatel tunduvad olevat töökorras kõrvamonitorid. Ma arvasin, et ma ei näe seda päeva iialgi.

Samas, see kontsert ei ole praegu veel läbi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kiibitud

mai 16, 2021 4 kommentaari

Neljapäeval, 13.05 avanes see suurepärane võimalus 40+ isikutel end kiibistamise järjekorda panna. Ussirohtu miskipärast ei anta, ma ei tea miks? Võiks ju. Tegelikult on kiipidega ka pahasti – kogu maailmas on elektroonikakomponentide saadavus turul väga halb ja problemaatiline ja tarneajad väga pikad, nii et ma ei tea, kas ikka saab nõuetekohaselt kiibistatud või mitte. Elektroonikakomponentide turuseis on tõesti väga halb, seda osa lausest võite uskuda, muu osas peate ise otsustama. Tegelikult ma muidugi räägin koroonaviiruse vastasest vaktsiinist. Kuigi kiipide jutt on hakanud juba kuidagi ära vajuma, praegu on kuum teema hoopis ogavalgu kiirgamine. Ma siiralt loodan, et keegi teeb uurimustöö erinevatest uhhuu-teooriatest, mis käesoleva pandeemiaga seoses nii hoogsalt levivad, sest see on ikka next level. Ogavalgu kiirgamine… I don’t even.

Mina kui 40+ aasta jagu elukogemusega inimene olin digiloos toimuma hakkavaks valmistunud – ma olen aastaid idiootliku järjekindlusega püüdnud tuludeklaratsiooni esitada esimesel päeval ja see pole mul kunagi õnnestunud, seega ma tean, mida tähendab veebiportaali suletud uks. Ärkasin neljapäeva hommikul kell viis. (Päriselt.) Digiregistratuuris polnud peale minu vist kedagi, igatahes mingeid järjekordi ma ei täheldanud. Küll aga agoniseerisin ma päris mitu head minutit tohutute valikuvõimaluste üle – milline vaktsiin? Mis päev? Mis kellaaeg? APPI! Mulle meeldib rohkem, kui mulle öeldakse, mis ajal ja kus ma pean olema. Eks ma siis valisin omale vaktsiini (Pfizeri), aja (laupäeva pealelõunaks) ja läksin magama tagasi. Paar tundi hiljem oli juba meedias lugeda, kui tohutu ootejärjekord digiregistratuuris on, kümme tuhat inimest ja nii. Meediakära jagus mitmeks päevaks. Can’t relate.

Süstimine laupäeva pealelõunal oli muidugi täiesti ebahuvitav, millest pole midagi rääkida. Nõelad minus mingeid emotsioone ei tekita, ma olen lasknud ennast korduvalt tätoveerida, augustada ja mulgustada ja ma olin kümme aastat järjest stabiilselt doonor. Üks lihasesüst pole selle kõrval midagi märkimisväärset. Küll aga on aga naljakas see, et ma lasen kõik vaktsiinisüstid alati teha vasakusse õlavarde, mille peal mul ilutseb tätoveering ja see ajab süstijad alati segadusse, et KUHU see nõel siis nüüd täpselt torgata.

Läksin koju tagasi ja jäin kõrvatoimeid ootama. Kahjuks pole ka nende kohta midagi eriti huvitavat rääkida – õlavars jäi valusaks, nagu vaktsiinisüstiga ikka. Öösel ärkasin kell pool kolm selle peale, et pea valutas, aga kuna mul valutab pea väga tihti, siis ma ei oska seda otseselt vaktsiini kõrvatoimeks lugeda. Teisalt läks see peavalu ibuprofeeni peale kohe täielikult ära, mida mu tavapäraste peavalude kohta sugugi öelda ei saa, nii et mine tea. Pühapäev oli nagu pühapäev ikka.

Nii et suht sündmustevaene oli see lugu, isegi eriti head blogipostitust ei saanud. Samas mitte midagi muud huvitavat mu elus ka toimu, nii et abiks seegi raskel ajal.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Et igav ei hakkaks

mai 12, 2021 Lisa kommentaar

Mina pühapäeval jooksma minnes: õues on mingi napikas 5 kraadi sooja, ma ei oska midagi selga panna!

Mina teisipäeval jooksma minnes: õues on 26 kraadi sooja, ma ei oska midagi selga panna!

Eestimaa kevade reaalsus. Ikka kohe otsemat teed nullist sajani.

Teine asi, mis ajul manduda ei lase – läksin teist korda sinna uude, paar päeva avatud olnud jõusaali ja nad olid seal vahepeal juba pooled asjad ümber tõstnud. Jälle oli väga põnev. Seal on muuhulgas ka päris tõsteplatvormid ja bumper-kettad. Kettad muidu on väga toredad, alates viiest kilost täismõõdus diameetriga, aga ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et bumper-kettaid on ebamugav käsitleda, kui sa oled naisterahvas, väga väikeste kätega ja veits olematu haardejõuga. Noh, loodame selle peale, et kui ma ükskord jälle nii tugevaks saan, et mingeid päris raskusi tõsta jõuan, on ka mu sõrmede haardejõud natukene paranenud ja on lootust kahekümnekiloseid kettaid päriselt sinna kangi peale ka saada. Sinna läheb natuke veel aega. Uskumatu on endalgi mõelda, et ma vaid mõned kuud tagasi tegin jõutõmmet 85 kiloga.

Kolmas asi, mis ajul manduda ei lase, on “Word of Honor”. Ma suutsin kangelaslikult paar kuud seda mitte vaatama hakata, aga nüüd ma andsin ikkagi alla. Mitte et mul midagi selle vastu oleks olnud, ma kahtlustasin kohe, et kui ma seda vaatama hakkan, siis ikka andunult, nagu mul kombeks on. Sellepärast ma pidingi ootama, et ma oleks hingeliselt valmis taas pool aastat järjekordsest Hiina fantasy-seriaalist vaimustunud olema. Ma olen praeguseks hetkeks kuus osa ära vaadanud – mitte midagi aru ei saa, nagu Hiina seriaalide puhul tavaline (kuskil 20. osa paiku on lootust, et sisu hakkab pärale jõudma), aga see on nii vaimustav ja nii ülimalt gei ja ma juba jumaldan seda.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Asjad

mai 11, 2021 5 kommentaari

I was today years old * kui ma sain teada, et maasikataimi müüakse sügavkülmutatult, nii et sa saad need kevadel maha istutada ja suvel juba maasikaid süüa. Hea variant, kui oled sügise maha maganud. Veel rohkem üllatas mind see, et neid sügavkülmutatud taimi (frigo-taimed, nagu neid nimetatakse) saab tellida pakiautomaati. Ma ei tea, MIKS see mind nii üllatas, aga mulle tundub veider idee minna pakiautomaadist maasikataimi ära tooma.

Muidu ma toon ikka pakiautomaatidest kogu aeg palju asju ära, sest ma ei suuda end tagasi hoida igasugu asjade ostmisest. Näiteks ostsin eelmisel nädalal üle mitmete aastate taas ühe tahke šampooni, mille kohta ma kuskilt blogist soovitust lugesin (äkki oli Nullkulu blogi?). Mu kogemused tahkete šampoonidega on siiani elus olnud valdavalt negatiivsed, sellest ka aastatepikkune vahe. Aga see šampoon oli imeline ja ma olen sellega jumalast rahul. Kokos tahke savišampoon kookospiimaga. Pole tänu väärt.

Eile oli e-esmaspäev ja mul said otsa kõik argumendid iseenda veenmiseks, miks mul ei ole Airpodse vaja. Mul siiralt ja tõesti ei ole neid VAJA, aga noh, ükspäev nad mulle sinna pakiautomaati nüüd siis tulevad. Pärast ma muidugi võin olla taas ainult väga üllatunud, et miks ma neid varem pole ostnud. Saame näha.

Kas ma olen kirjutanud sellest, kuidas mul Polari kelladega siiani läinud on? 2019. aasta kandis kuskil hakkas mulle tunduma, et ma tahan uut kella. Veensin end väga kaua, et mul ei ole uut kella vaja, sest mu M400 töötas laitmatult. Lõpuks kuskil eelmise kevade paiku mul said jälle argumendid otsa ja ostsin endale Polar Ignite. Selle kellaga ma rahul ei olnud, sest see… ei näita kella. Lisaks ei meeldinud mulle selle puute-ekraan. Ühel hetkel sai mul sellest mõõt täis ja kannatus katkes ja ma ostsin endale Vantage M. Sellega ma olen siiani väga rahul olnud ja võibolla mul nüüd natuke aega ei ole jälle vaja uut kella osta. Ma kannan kella 24/7 juba umbes eluaeg ja ma ei oskaks ilma käekellata elada, lisaks teen ma teadupärast palju trenni ja seetõttu ma olen viimased… 18 aastat või nii kasutanud spordikellasid. Polareid. Niikuinii saan nüüd kommentaari, et Garmin on parem. Ma ei tea, võibolla on. Küll aga on kallim, seda ma tean kohe kindlalt.

Mul kestab endaga juba pikka aega ka diskussioon, et mul tegelikult praegu veel ei ole uut telefoni vaja. Need diskussioonid lõpevad alati ainult ühtemoodi (vaata kahte eelmist lõiku), nii et eks me näe, kui kaua ma vastu pean.

k.

*ma ei tea, kust see meem pärit on. Asjad vahel lihtsalt ilmuvad.

Rubriigid:Uncategorized

Maikuu

mai 6, 2021 3 kommentaari

Viimati käisin ma jõusaalis 23. veebruaril.

Ja täna siis jälle.

Vahepealse kümne nädalaga on juhtunud nii mõndagi. Mu ihust on ära kadunud iga viimnegi kui lihas, mis kahjuks siiski ei ole kulmineerunud sellega, et mu internetist tellitud jope mulle vahepeal parajaks oleks saanud. Ma nimelt tellisin endale jope, eksole. Mõõdud olid kodulehel ilusti olemas, mõõtsin ennast siis ja tellisin – kahtlesin, aga no ma ju mõõtsin. Loomulikult oli see jope mulle õlgadest kitsas, sest millistel naiste riietel on mingi õlgade mõõt olemas? Asjaolu, et maikuus endiselt jopega peab käima, on ka muidugi eraldi teema…

Selle kümne nädalaga juhtus üks asi veel – Pärnusse ehitati tuliuus spordiklubi hiigelsuure jõusaaliga. Eile avati. Ma käisin täna. Nii uus klubi, et värvilõhn ja kõik värgid alles 😀 Nii suur, et nagu polekski Pärnu üldse. Pärnus tavaliselt on kõik asjad väga väikesed.

Esimene trenn üle kümne nädala muidugi oli homeeriliselt naljakas. Esiteks üllatas mind see, KUI raske on tõstekang. Ma ei teadnudki. Teine nali oli see, kuidas mul 30 kiloga kükki tehes vasak tagareis konkreetselt krampi läks ja seda juba kangi alla minnes. Homme on kindlasti veel naljakam, seda oskan ma palju aastaid treeninud inimesena juba ette aimata…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tõsine postitus ka

aprill 29, 2021 6 kommentaari

Tõsiseid postitusi leidub siin blogis harva, sest ma üldiselt ei taha sellistel teemadel rääkida, veel vähem kirjutada ja ammugi mitte mõelda, aga ma teen seekord seda. Ilmselgelt ma hakkan seda ka hiljem väga kahetsema, aga eks ma siis kahetsen, mis seal ikka.

Mul oli täna taaskord arenguvestlus nagu igal aastal ja jälle üllatas mind hingepõhjani täpselt üks ja seesama asi, mis mind igal aastal üllatuma paneb. Arenguvestluse vormis on üks punkt, kus tuleb anda hinnang teatud isikuomadustele või oskustele või ma ei mäleta, kuidas see täpselt defineeritud on. Eeldused on numbriliselt kirja pandud ja siis ülemus annab hinnangu. Ise pead muidugi ka endale hinnanguid andma. No ja siis iga-aastane nali – ma ise leian (ilma naljata, täiesti tõsiselt) et mu suhtlemisoskus on ümmargune null ja meeskonnatöö oskust pole ka ollagi, ja ülemus omakorda leiab, et ma olen väga hea suhtleja ja imeline meeskonnamängija. Nüüd mul tekib küsimus, et kas ma oskan jätta endast nii imetabaselt hea mulje, või on mul hoopis ülimadal enesehinnang? Ülemused vahetuvad mul ka suht igal aastal, nii et seda muret ei saa olla, et mingi konkreetne inimene minust mingil põhjusel lihtsalt heal arvamusel on. Nii et ilmselgelt on siin teine põhjus…

Muidugi ma ironiseerin, sest ma tean väga hästi, et mul on ülimadal enesehinnang, sest ma veedan kogu oma ärkveloldud aja uskumuses, et ma olen loll ja mõttetu, ei saa mitte millegagi hakkama, kukun kõiges koheselt läbi enne, kui üldse midagi ette võtma hakkangi ja kõik inimesed vihkavad mind. Kui vahel juhtub, et ma mõne asjaga ka hakkama saan, siis ma reeglina ei pane seda tähelegi, sest et alati on ka väga palju negatiivset, millele keskenduda. No ja kui ka ei ole, siis välja saab alati midagi mõelda. If there is a will, there is a way! Näete, jälle läksin sarkastiliseks. Veel üks asi, mida ma ei oska – tõsistest asjadest tõsiselt rääkida. Ma olen psühholoogiat õppinud, ma tean, kuidas asjad peaks teoreetiliselt toimima – eduelamused ja positive affirmation ja muu säärane. Aga ma reaalselt ei mäleta, et mul iialgi mõni eduelamus oleks olnud. Ma tean ainult seda, et ma olen kõiges alati feilinud. (Pange tähele – ma TEAN, et mu aju ütleb mulle seda ja et see ei vasta tegelikult tõele, aga mul nii häid eneseteraapilisi oskusi ei ole, et ma oma aju väga hästi juhtida oskaks.)

Arenguvestluse üks osa on alati ka see, et pead rääkima, millised ambitsioonid sul on. Kui te veel ei teadnud, siis väga kummaliseks peetakse, kui sul ambitsioone ei ole. Ma tean seda hästi, sest ma olen täiesti sajaprotsendiliselt ambitsioonivaba inimene. Veel enamgi, ma olen inimene, kellele on pakutud ametikõrgendusi ja ma olen neist ära öelnud. Seda peetakse VEEL kummalisemaks. Tsiteerides filmiklassikat – “ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, ma olen väga andekas, mind võidakse edutada…” Ma lähen põhimõtteliselt koheselt hulluks, kui ma mõtlen, et ma peaks millegi eest vastutama – ma ei saa, ma ei oska, ma olen loll ja mõttetu, ma ei tule mitte millegagi toime, kõik peavad mind viimaseks idioodiks…

Okei, ma tegelikult ei tea, kas neid asju peetakse kummaliseks või ma lihtsalt arvan, et MIND peetakse kummaliseks. Vt ka üle-eelmist lõiku.

Kahjuks ma ei tea, mida sellest minu kohta üliharuldasest eneseanalüüsist järeldada võiks. Et ma pean oma probleemidega tegelema? Tore ju oleks, aga kas ma seda ka kunagi tegema hakkan? Ma olin umbes 17, kui ma sain aru, et mul on mingit, ma ei tea, abi vaja. Ma olen praegu 40. Ma vist ei pea välja ütlema, et selle 23 aasta jooksul pole selles vallas küll midagi toimunud.

Vähemalt on järgmise arenguvestluseni aasta aega, ma ei pea enne seda oma puuduvaid ambitsioone lahkama.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Virtuaaljooksud – yay or nay?

aprill 23, 2021 5 kommentaari

Nagu arvata oligi, on mitmed jooksuvõistlused taas ainult virtuaalselt toimumas. Mitte et see mind üllatanud oleks, muidugi. Ma oleks olnud äärmiselt üllatunud hoopis füüsiliselt toimuvate võistluste üle.

Küll aga on kehv uudis see, et ma olen nendele võistlustele registreerunud, mis tähendab, et ma pean* neil osalema, ehkki virtuaalne jooksuvõistlus on umbes kõige mõttetum asi, mida ma üldse tean. Ma eelmine aasta ühel osalesin. Täiesti pointless oli. Päriselt. Jah, ma saan aru, miks neid korraldatakse ja ma olen väga nõus mulle meeldivate võistluste korraldajaid oma osalustasudega toetama ja nii edasi, aga no reaalselt mingit virtuaalset võistlust joosta… ehhh.

*-Jah, ma tean, et ma tegelikult ei PEA neil osalema, aga ma olen mingi psüühilise puudega, mis tähendab, et kui ma olen mingi asja osas mõelnud, et ma seda teen, siis ma TEEN seda. Ma lõpetasin isegi ülikooli ära, mis siis, et see võttis aega üle 7 aasta ja ma olin sügavas, suitsiidses depressioonis ja ma pole selle haridusega mitte ainsatki asja oma elus pärast peale hakanud. Minu pähe lihtsalt ei tulnud variant kool pooleli jätta või midagi sellist, sest ma olin sinna juba korra läinud. Selle kõrval on üks virtuaaljooks puhas lõbu, ma ütlen.

Niisiis terendab mul saabuva maikuu jooksul suurepärane võimalus joosta ihuüksinda mööda neidsamu tänavaid, kus igapäevaselt trenni teheski, ainult et ma olen selle eest raha maksnud. Ma vist lähen kuhugi mujale jooksma nendel päevadel, ma arvan, oleks MIDAGIGI teistmoodi.

Ma olen muidugi praktiliselt kõikide võistluste kohta, kus ma aastate vältel olen osalenud, kirjutanud pärast üht ja sedasama hala teemal “liiga palju rahvast, väga nõme”. Poleks iial uskunud, et ma hakkan seda rahvamassis trügimist taga igatsema. Jooksuvõistluste kontekstis. Rahvamassid on üks neid asju, mida ma selle parasjagu käimasoleva pandeemia vältel põhimõtteliselt esimesena teravalt taga igatsema hakkasin (umbes teisel nädalal või nii). Sotsiaalfoobikuna ma kardan inimestega suhtlemist päris palju, aga füüsiliselt inimeste seas viibimine meeldib mulle väga (tingimusel, et ma pea kellegagi rääkima, mõistagi). Eelmises maailmas oli mu lemmikasi näiteks käia Weekend Festivalil, kus ma käisin muide alati üksi, selles tohutus rahvamassis, kus ma kolm päeva järjest ei lausunud rohkem sõnu, kui baarist jookide tellimiseks. Imeline.

Praeguses maailmas saab bände muidugi ainult ekraanilt vaadata, näiteks täna õhtul on Goresoerdi veebikontsert, kuhu ma ostsin pileti. Taaskord, iial poleks uskunud, et ma hakkan virtuaalkontserdi eest raha maksma.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Raamatutest

aprill 6, 2021 11 kommentaari

Millist nõu ma annaksin noortele inimestele? Hetkel sellist, et kui sa tead, et mingi raamat on jube hea ja tasub lugeda, siis jumala eest, LOE seda. Et sa ei oleks pärast nagu mina, 40-aastane ja loed esimest korda elus Neil Gaimani “Ameerika jumalaid” ja oigad kõik see 640 lehekülge – ühest küljest vaimustusest ja teisest küljest seepärast, et miks ma seda alles praegu loen.

Samas ma muidugi ei oska öelda, mis mu elus oleks olnud teistmoodi, kui ma oleks seda raamatut lugenud 15 aastat tagasi, kui ma ka väga hästi teadsin, et see on väga hea raamat ja Tuleb Lugeda. Ilmselt mitte midagi. Teistmoodi siis. Ja noh, nüüd ma siis ju ikkagi lugesin.

Aga tõesti on väga hea raamat, kes veel lugenud ei ole, lugege.

Pärnu Keskraamatukogul on niuke moodne süsteem, et saad oma kontole sisse logida ja siis saad sealt igasugu asju näha ja teha. Võibolla on neil see süsteem juba ammu, mina avastasin selle alles eelmisel koroonakevadel, sest miks ma peaksingi olema kursis mingite raamatukogu-asjadega, ega mul ju ometi sellealast kõrgharidust ei ole ega midagi… Muuhulgas saab sealt oma konto alt näha kõiki neid raamatuid, mis sa kunagi laenutanud oled. Ilmselgelt on see süsteem neil käigus juba väga kaua, sest mu laenutuste ajalugu läks kuhugi nii kaugesse aega, et ma ei mäletagi ennast sellisest ajast. Veetsin seal ükskord meeleolukalt aega, sest enamikest nendest raamatutest, mida ma väidetavalt elu jooksul olen laenutanud ja eeldatavasti ka lugenud, puudub mul igasugune mälestus ja paljudel juhtudel ka teadmine, et selliseid raamatuid üldse olemaski on. Samas olid kõik raamatud sellised, et nende lugemist võib minust uskuda küll, ei olnud ainsatki sellisest žanrist, milliseid ma teadupärast pole kunagi lugenud (naistekad, eesti kirjandus, ja üleüldse kõik raamatud maailmas, mis ei ole fantasy/ulme/pseudoajalooline romaan/mingi imelik kirjeldamatu asi, mida ainult mina loen)… Seega tundus usutav, et on tõepoolest minu laenutusajalugu.

Ülalpoolmainitud süsteem teenis hiljuti mu silmis veel plusspunkte, sest sinna on nüüd võimalik sisse logida ka Smart ID-ga. Enne sai ainult ID-kaardiga või Mobiil-ID-ga. Mobiil-ID-d mul ei ole ja ID-kaardiga sisselogimine on mu jaoks tarbetult tüütu ja ajakulukas – ma pean selle jaoks kuskilt üles otsima oma ID-kaardi, ID-kaardi lugeja ja ID-kaardi paroolid. Mõistagi on need kõik kuskil eri kohtades ja ma ei mõista, miks ma peaks nii palju vaeva nägema, kui ma saaks kasutada Smart ID-d, mille jaoks on vaja ainult telefoni, mida ma ei pea kuskilt otsima. Ei ole see ID-kaardi kasutamine mu lemmiktegevus, aga see on muidugi mu enda isiklik probleem, et mul Mac on. Kuigi, tuleb tunnistada, need asjad isegi töötavad tänapäeval koos. Enam-vähem.

k.

Rubriigid:Uncategorized