Kevade lõpp

Sel kevadel (sest suvi algab alles järgmisel nädalal) tundub nii paljude inimeste ühisnimetajaks olevat väsimus, huvitav, millest see tuleb? Paljudega olen rääkinud*, nad kõik ütlevad, et ükski aasta pole sellist väsimust olnud.

* Ei tasu hakata tegema järeldusi, nagu ma suhtleks inimestega. Kaks kolleegi lõunalauas olid.

Ise olen hakanud kahtlustama, et äkki ma ikkagi vajan tegelikult rohkem und. Aga kuidas seda saavutada? Üks öö magasin kaheksa tundi jutti, üle pikkade-pikkade kuude, siis oli päeval natuke energiat üht-teist teha küll. Täitsa nagu inimese tunne oli. Aga see oli üks öö ja ma ei tea, kuidas seda tulemust korrata. Vahet ei ole, mis kell ma magama lähen, ma ärkan kell neli. Mulle jääb täiesti arusaamatuks juba, kuidas inimesed üldse magavad. Et nagu… jääd magama ja magadki? Ja kui lähed hiljem magama, siis magadki kauem? Kuidas? Ma võin kell üks ka magama minna, mul läheb ikka kell neli uni ära, ainult et siis ma olen kolm tundi maganud.

Blogides on väga palju juttu olnud ATH-st ja ma usun, et väga paljud samastuvadki selle erinevate kirjeldustega. Mina mitte. Ma võin endal kahtlustada mida iganes, aga vot ATH-d ma pole endal küll kunagi kahtlustanud. Kas see peaks minus kahtlust äratama? 😀 Ma loen, et inimesed loevad ja tunnevad end ära. Mina ei tunne. Ma muidugi ei tunnegi ennast ära, ma ei tea, milline ma olen. Ma sulan alati selliseks, nagu mu ümber asjad on, aga mu ümber pole midagi praegu.

Nädalavahetusel tegin ära Suure Asja. Sõna otseses mõttes. Meil on aias puidust aiakiik, millel lagunes ribadeks selle tekstiilkatus. Neid katuseid on aastate jooksul juba uusi ostetud ka, aga nad ei püsi kuigi kaua. Kuna seda kiigemudelit enam kuskil ei müüda, siis ei saanud enam uut katust osta ja Pärnus pole enam seda poodigi alles, kust see kiik kunagi ostetud sai. Tuli tõusta Ülesannete Kõrgusele. Teostasin hulgaliselt mõõtmisi ja arvutusi, ostsin kaks ja pool meetrit impregneerkangast, võtsin kapist välja õmblusmasina, mida ma polnud iialgi varem näpuotsagagi puutunud ja õmblesin uue kiigekatuse. Okei, enne ma tegelikult õppisin selle masinaga õmblema ka (milleks mul oli aega kaks õhtupoolikut ja mitte ainsatki juhendajat). Mu viimane masinaga õmblemise kogemus jäi põhikooliaega. Elektrilise masinaga ma polnud varem kunagi kokku puutunud 😀 Kõige selle valguses tuleb tunnistada, et ajakriitilise surve all õnnestus sooritus täiesti adekvaatselt, ehk siis see katus sai valmis ja vähemalt siiani on püsinud ka kiige küljes. Kuigi ma ei soovita seda eriti lähedalt vaadata, sest sirgete õmbluste õmblemiseni pean ma veel arenema. Ja eriti soe soovitus on see ka, et ärge esimeseks õmblusprojektiks võtke mitme meetri suurust impregneerkangast objekti.

Kui mul poole katuse õmblemise pealt oli juba tunne, et võiks ju õmmelda teinekordki, siis projekti lõppedes polnud sellest tundest mitte midagi järel ja see pole naasnud siiani.

PS – Kured, kellele ma panin nimeks Ervin ja Matilda (ma küll ei tea, kumb on kumb), on ehitanud täiesti adekvaatse pesa ja ma olen suhteliselt segaduses, et kas nad kavatsevad veel sel aastal hakata järelkasvu genereerima või ehitasid nad selle pesa endale järgmiseks aastaks.

k.