Popp teema – koduriided

august 17, 2018 3 kommentaari

Olete ilmselt täheldanud (pöördun hüpoteetilise blogilugeja poole, sest ma ei usu, et keegi siin tegelikult enam lugemas käib), et teemavalik on viimasel ajal kuidagi väga üheülbaliseks muutunud. See on tingitud asjaolust, et ma treenin maratoniks. Ehk siis ma sõna otseses mõttes käin tööl, teen trenni ja taastun. Ja hakkan siis jälle otsast peale.

Igasugu veidraid asju on ka vahepaladeks juhtunud, näiteks on selgunud, et mul on kohutavalt palju sugulasi ainuüksi mu ema isapoolsest harust, neid on seal nii palju, et jumal tänatud, et mu isa isapoolsetest sugulastest mingeid jälgi pole. See tunne, kui sa vaatad oma vanaisa poolset sugupuud ja leiad sealt paugust kohe mingi kaks kunagist kolleegi. Nagu… KUI väike saab üks maailm olla?

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis koduriietest, nagu eelnevalt nii mõnedki kuulsad blogijad enne mind. Ikka on hea kirjutada teemadel, mida ise välja ei pea mõtlema. Selgus, et inimesed jagunevad kaheks – need, kellel on koduriided ja need, kellel on lihtsalt riided. Need viimased elavad lihtsat elu – panevad hommikul riided selga ja võtavad õhtul jälle ära ja neil ei eksisteeri eraldi mingeid koduriideid ega… tööriideid või linnariideid. Esimene grupp aga, kuhu ka mina väga rangelt kuulun, peab laveerima väga konkreetsete parameetrite vahel, mis riided kuhu kategooriasse liigituvad. Mis teeb muide elu palju keerulisemaks, sest riiete hulk peab sellevõrra suurem olema. Minul näiteks on väga konkreetsed koduriided (millega ma ei lähe isegi kodulinnas toidupoodi), siis on mul tööriided, siis on mul trenniriided ja siis on mul veel mingid müstilised “väljaskäimise” riided, nagu ma siis ever käiks kuskil väljas või ma ei tea kus, aga igatahes ei ole need sobivad ei koju ega tööle. Muidugi mind teades tähendab see kõik suures osas seda, et mul on olemas retuusid ja t-särgid kodus olemiseks, retuusid ja t-särgid töölkäimiseks, retuusid ja t-särgid trennitegemiseks ja nii edasi. Aga need kõik on väga konkreetselt väga eraldiseisvad riided, muidugimõista. Trenniriietega on selles mõttes asi väga lihtne, et ma tihtipeale armastan trenni teha näiteks sellistes lühkarites, millega tööle kohe kindlasti mitte mingil tingimusel ei sobi minna, sest mul hängib sealt pool kanni välja tavaliselt. Ja isegi minul on mingid standardid tööriietuse suhtes. Kõvasti madalamad, kui väga paljudel teistel inimestel, aga siiski. Ma näiteks pole ausõna mitte ühtegi korda dressipükstes tööle läinud. Retuusides, muidugi, kogu aeg, aga dressipükstes mitte. Mitte et neil kahel mingit olulist vahet oleks, aga no standardid, noh.

Aga vot koduriided on mul küll väga konkreetsete nõudmistega. Ma tunnistan koduriietena ainult t-särke ja retuuse või dresse. Ma olen küll viimasel ajal täheldanud, et mu trenniriiete ja koduriiete piir hakkab kergelt hägustuma ja ühed ja samad riideesemed lähevad mõlemas situatsioonis käiku, aga sellegipoolest, mul on koduriided. Väga konkreetsed koduriided. 🙂

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 06.08 – 12.08

august 11, 2018 1 kommentaar

Kuumalaine sai nädala alguses otsa ja arvake, kas mul nüüd on külm kogu aeg või jaa. Welcome to my life 😀

Esmaspäev, 06.08
Esinemine tunniajase kavaga. Nagu alati, puhkepausiks on loetud minutid, mis on sisustatud kostüümivahetustega. Mul hakkas juba mingi viienda tantsu lõpuks higi silma voolama. See on ebamugav mistahes situatsioonis, aga eriti siis, kui sa oled parasjagu laval ja sul on megatugev silmameik peal. Ja igasugune riiete vahetus on higist läbimärjana ka pisut ebamugav, eriti kui sul on selleks loetud minutid. Ja vööni ulatuvad lahtised juuksed. Tantsija glamuurne elu. Õnneks oli esinemine selles suhtes hea, et ma tundsin end taaskord laval väga hästi (mõnikord on kuidagi rabe see lavaline olek ja ei saa kuidagi õiget minekut sisse) ja nautisin täiega. Mõnikord kohe on nii, et olen sisimas Rada ja Esmeralda ja Carmen ühekorraga ja üritan samal ajal ignoreerida fakti, et kõigil neil läks lõppkokkuvõttes kole haprasti. Maailmaklassika, kas oleks palju palutud üht mitte übertraagilise saatusega mustlannast tegelaskuju? Ilmselgelt.

Teisipäev, 07.08
Jooks 40 minutit. Üle pika aja sain jooksma minna kohe peale tööpäeva lõppu ja ei pidanudki hilisõhtut ootama, sest õues oli absoluutselt ideaalne jooksuilm, ca 23 kraadi ja päike ja tuul. Tavatingimustes oleks 23 kraadi isegi natuke soojavõitu, aga praegu tundus igatahes täiesti perfektne. Mul hakkas lausa käsivartel jahe lõpupoole 😀 Jooksin Pärnus ühe tiiru Ehitajate tee kõrval ja Jaansoni rajal, kokku 45 minutit. 6,58 kilomeetrit, keskmine tempo 06:49, keskmine pulss 147. Imeline jooks oli. Pidin end suisa tagasi hoidma, sest tempo kippus vägisi kiiremaks. Lõpetasin jooksu Papiniidu silla juures ja seal tegin sillale viival kaldteel tõusujookse – mingi 4-5 tükki nii kiiresti kui suutsin, isegi arvu ei mäleta enam. Selgus, et selle tõusu pikkus on umbes 100 meetrit. Väga mõnus oli. Ainuke, mis häiris, oli tüüpiline augustikuine nähtus Pärnus ehk kihulaste parved. Ma tõesti ei tea, mis värk nendega on, Sindis sellist asja ei esine. Vähemalt ma arvan, et need on kihulased? Mingid tibatillukesed putukad, tihe parv seisab ühe koha peal paigal. Üks näiteks täpselt seal sillale tõusu ülemises otsas. Eks neid oli muidugi igal pool mujal ka. Miks nad just Pärnus elavad, ma ei tea. Sportlasi oli üleüldse palju liikvel, ei tea, kust nad nüüd ühtäkki lahti on lastud 😀 Huvitaval kombel varahommikul tööle minnes pole enam ühtki näha… 😀

Kolmapäev, 08.08
Puhkepäev.

Neljapäev, 09.08
Jooks tund aega. Kuna ilm oli jälle korraks soojaks läinud, siis taaskord õhtul poole kaheksa paiku. Ilm oli lihtsalt imeline – vaikne soe suveõhtu, mitte ülearu palav, mitte ülearu niiske, mitte ülearu päikeseline. Sileda uue asfaldiga maantee ja põllud ja vili ja muu säärane romantika. Jooksin pool tundi mööda maanteed Tori poole, jõudsin täpselt Kurina jõe sillani ja keerasin seal otsa ringi ja jooksin jälle koju tagasi. Fantastiline jooks oli taas. Kokku 9 kilomeetrit, 01:01:34, keskmine tempo 06:50, keskmine pulss 147. Enesetunne super mõnus. Et kogu see kompott liiga läilaks ei läheks, siis aeg-ajalt vürtsitasid seda nastikud – enamus küll auto alla jäänud olekus, aga viimane oli täiesti elus ja hea, et ma talle peale ei astunud. Ma ei ole kindel, kumb meist rohkem ehmatas. Ma ei karda madusid, aga peale astuda sellegipoolest ei taha. Sel aastal olengi neid vähe näinud, eelmisel aastal oli väga palju. Eks nad tulevad õhtul maantee peale soojale asfaldile peesitama.

Reede, 10.08
Tantsuproov tund aega. Muidu täiesti tavapärane ja taaskord väga higine ettevõtmine, mul olid lõpuks käed nii higised, et ma ei saanud enam seelikut normaalselt kätte, kui vaja oli. Aga trennist koju sõites nautisin põgusat vaatepilti, kuidas tee ääres jooksis palja ülakehaga väga heas vormis ja muidu kaunis noormees. Saate aru, ma näen üliharva üleüldse teisi jooksjaid ja siis on selline ilma särgita eksemplar ja mida teen mina? Sõidan autoga mööda. Ülihalb ajastus, ma ei oska muud öelda. Muidu ma oleks talle ilmselgelt sappa võtnud, kuigi ma pole kindel, kas ma tema tempos püsida oleks suutnud. Samas mine tea, piisava motivatsiooni puhul võib inimene imesid teha. Tantsuproovi juurde tagasi tulles oli mul endiselt mingi imeline mustlaspower sees, seda ei juhtu ka proovides mitte iga nädal.

Laupäev, 11.08
Hommikul kõigepealt pooleteisetunnine mustlastantsu workshop. Kuna tants sisaldas muuhulgas ka seda klassikalist “visku põlvili ja tee õlaväristust ja muud draamat”, siis on mu põlvedele lisandunud jälle paar sinikat, hakkasidki teised juba veidi ära paranema (ma ei tea, kas ma mainisin, KUI sinikaid täis mu jalad pärast Madness Race’i olid?) See sinikate lugu ei ole midagi ärevusttekitavat, mul tekivad sinikad juba ainuüksi sellest, kui keegi mu poole viltu vaatab. (Ükskord ma käisin ühel burleski-kursusel ja olin pärast seda ühtlaselt üle kere sinikatega kaetud, sest kogu see põrandal rullimine oli küll meelas ja graatsiline, aga siiski, põrand).

Õhtupoole tegin veel ühe pooleteisttunnise jooksu. Üle tõsiselt pika aja sain t-särgi selga panna. Kokku 12,64 kilomeetrit, 01:30:09, keskmine tempo 07:07, keskmine pulss 148. Elusloodusega ei kohtunud. Enesetunne taaskord väga hea, näis, kauaks seda imelist powerit jagub. Iseennast teades saab see varsti sama ootamatult läbi, siis olen jälle üdini väsinud hingevaakuv suss.

Pühapäev, 12.08
Kuna postitan ära laupäeva õhtul, siis ma saan vaid eeldada, et tuleb trennivaba.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 30.07 – 05.08

august 5, 2018 Lisa kommentaar

Kuumalaine vol. miljon.

Esmaspäev, 30.07
Töölt koju sõites käis auto termomeeter 34 peal ära. Ahjaa, tööl endiselt 32-33 kraadi ja ma olen juba täiesti harjunud olukorraga, kus vaikselt laua taga istudes higi lihtsalt niriseb igalt poolt alla. Sööklas olin sunnitud peale lõunalauast tõusmist enda järel tooli ära kuivatama, sest vaevalt et keegi mu higiloigu sisse istuda oleks tahtnud. Pealelõunase kohvipausi pidin õues tegema, sest majas sees pole sooja joogi manustamine enam mõeldav. Õueski oli tegemist paraja väljakutsega.

img_1086

 

Aga trenni tegin, õhtul kell 8 läksin jooksma. Hullult hea oli. Kuskil kuuendast kilomeetrist tuli veel mingi teine hingamine ka sisse ja siis läks veel eriti heaks. Täpselt tund aega, 8,89 kilomeetrit, keskmine tempo 06:44, keskmine pulss 149, running index 46. Lõpupoole hakkasid paremal säärel olevad kõvasti äralöödud kohad veidi tunda andma, aga ei midagi hullu. Ilm oli pilves, vikerkaar oli taevas, maanteel on tuttuus sile asfalt ja muidu oli ka kõik väga kaunis.

Teisipäev, 31.07
33 soojakraadile oli lisandunud mingisugune massiivne õhuniiskus, nii et tavapärasel õhtusel ajal jooksma minnes oli selline tunne, nagu üritaks saunas joosta. Üldse ei olnud mõnus. 30 minutit, 4,08 kilomeetrit, keskmine tempo 07:21 ja keskmine pulss 141. Väga ebameeldiv oli ning tuleb tunnistada, et esimest korda maailma ajaloos üleüldse tundsin ka mina, et see palavus võiks nüüd natukene tagasi tõmmata. Kell 8 õhtul on 28 soojakraadi natuke nagu too much.

Kolmapäev, 01.08
Jõusaal. Miks ma sinna läksin, ei tea. Kui kohale jõudsin, siis mõtlesin küll, et heidan konditsioneeri alla pikali maha ja laman seal tund aega. Pärnu MyFitnessi naiste riietusruum on suviti kohutavalt palav, ma ütleks, et isegi palavam, kui meil tööl. Jõusaal on konditsioneeritud, aga mitte miski ei muuda hetkel fakti, et ma higistan lihtsalt üle mõistuse palju. Saalis tegin natukene jalgadele miskeid harjutusi ja natuke kätekõverdusi ja natuke kerelihaseid ja üleüldse igasugu mõttetuid asju.

Neljapäev, 02.08
Intervallid – 2*10 minutit. Ette soojendust 20 minutit ja lõppu lõdvestust 20 minutit. Kokku 01:03:18, 9,28 kilomeetrit. Planeerisin alguses, et võtan rahulikult ja ei hakka väga pingutama ja jooksen lõigud siukse 06:4o kandis, aga reaalselt jooksin esimese lõigu 05:56 ja teise 05:54. Nojah siis. Väga ei pingutanud ka. Kiiruses olen ma selle suvega ikka totaalselt hävinud, seda ei saa eitada.

Reede, 03.08
Tantsuproov tund aega. Palav ja higine ettevõtmine (nagu kõik ettevõtmised praegu) 😀

Laupäev, 04.08
Hirmus päev – kolm tundi jooksu plaanis. Ärkasin hommikul kell 7, vaatasin motivatsiooniks Tallinna Ironmani otseülekannet natuke ja läksin veidi enne 8 välja. Esimesed viis kilomeetrit olid jubedad ja ma olin valmis juba natuke nutma, sest raske oli ja trenn polnud veel õieti pihtagi hakanud. Aga siis läks miskipärast äkki lihtsamaks, tempo tõusis ja jooks hakkas täitsa meeldima jälle. Jooksin kaks enamvähem 8-kilomeetrist ringi ja kui 16 kilomeetrit täis sai, siis hakkasin lõpetuseks plaani tegema – et teen kokku 25 kilomeetrit ja et viimased 9 kilomeetrit teen vaheldumisi jooksu ja kõndi kilomeeter ühte ja kilomeeter teist. Ilmateate lubatud vihma ei tulnud jahutuseks kuskilt ja päike kippus nagu paistma ja… aga vaheldumisi kõndida ja joosta oli mõnus. No nii mõnus kui üks kolmas tund olla saab. Kokku siis 25 kilomeetrit, 03:13:25, keskmine tempo 07:43 (see sisaldab kõnniintervalle muidugi ka). Keskmine pulss 153. Kalorikulu 2092 😀 Õnneks pidin ma juba pealelõunal minema sünnipäevale, mis kestis ligi 8 tundi ja kus ma sain päris palju muudkui süüa. Kodus olekski keeruline olnud pidevalt midagi järada, aga 8 tundi kaetud laua läheduses viibida kulus täitsa ära. Aga vot öösel Evestuse kontserdile ma küll enam ei viitsinud minna.

Pühapäev, 05.08
Puhkepäev.

Järgmine nädal tuleb natuke ettearvamatu, aga püüan end vee peal hoida.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 23.07 – 29.07

juuli 30, 2018 Lisa kommentaar

Kuumalaine vol… mitmes nädal see juba kestab? Ma isegi ei tea enam.

Esmaspäev, 23.07
Trennivaba. Tegin rattaga väikese tiiru ja käisin jões ujumas, muud ei midagi.

Teisipäev, 24.07
Jooks 50 minutit. Polar väidab, et olen jooksmas käinud õhtul kell 5? Kas see sai tõesti võimalik olla? Mälu on mul jälle hea, nagu näha. On pakkuda vaid numbreid: 7.01 kilomeetrit, 50 minutit, keskmine tempo 07:08, keskmine pulss 145, running index 45. Absoluutselt igasugused mälestused puuduvad.

Kolmapäev, 25.07
Puhkepäev. Tulin töölt, tegin endale pooleliitrise õlleklaasitäie jääkohvi ja viskasin end aeda siruli.

Neljapäev, 26.07
Jooks tund aega. Sellest ma natuke hakkan juba midagi mäletama, õhtune kellaaeg oli mõnus ja kokku läks 8,51 km, 01:00:19, keskmine tempo 07:05, keskmine pulss 151, running index 43. Minu running index pole vist üle 49 mitte iialgi läinud.

Reede, 27.07
Trennivaba taas. Tegelesin taastusprotseduuridega, ehk siis sõitsin maale L.-le külla ja kukkusin saunatama. Kõigepealt leidsin end olukorrast, kus ma pidin selle sauna alustuseks üldse ära kütma, see mul õnnestus enda arust igati hästi (ehkki ma hiljem adusin teatavat kriitikanooti L.-i noorema venna poolt, aga no arvestades, et ma seda sauna esimest korda elus nägin, siis sai mu meelest piisavalt hea töö). Ühesõnaga suutsin sealt saunast välja leilitada kõigepealt lapsed, siis E. abikaasa, siis ka L. abikaasa, aga L. vendadega ei hakanud sel teemal rinda pistma. Mulle lubatud 120 kraadi jäi nägemata, aga selle korvas mitmekordselt saadavaloleval jõgi. Ma käin iga jumala nädal kodus saunas leilitamas ja värki, aga jõge mul saunaukse ees ei ole ja ma pean piirduma külma duši ja talvel lumehangega (kui lund on, muidugi).

Laupäev, 28.07
MyFitness Madness Race ehk 4 kilomeetrit ja natuke takistusi (muda, okastraati, traktorirehve, mööda seinu ronimist, köiel ronimist jms). Kuuma ilma tõttu jooksusamme takistuste vahel eriti teha ei viitsinud 😛 Sellest johtuvalt võttis raja läbimine mul aega ka umbes mingi 54 minutit.

KRIS1643

Ma arvan, et see oli mingi see hetk, kus ma sain aru, et mul ei ole pidureid ja ma maandun kohe pea ees mingisse mudalompi. Reaalselt see liug oli alguses jube lõbus ja siis tuli “aaaaaaga kuidas ma siit ära saan???”

Pühapäev, 29.07
Taaskord vaba päev ehk jätsin ära ettenähtud pika jooksu. Laupäeva õhtul lakkusin haavu – vasakul säärel oli tugevalt paistes koht, mille ma olin ilmselt kuhugi kõvasti vastu ära löönud, jääkotiga sain paistetuse siiski alla. Parem hüppeliiges oli valus – ei teagi millest, võibolla mudast ja veest raskete tossudega väänasin kuidagi kuskil jalga või ma ka ei tea, mis juhtus. Lisaks vaatasin laupäeva õhtul, et pühapäeval tuleb 33 kraadi sooja ning ilmaennustuse ja kahtlaste jalgade tõttu ei hakanud hommikuks üldse mingit äratust panema. Pühapäeval selgus õnneks siiski, et hüppeliigesel pole viga midagi ja vasak säär on küll sinikatega kaetud, aga mitte midagi tõsist häda seal ei ole. Muidugi valusad on absoluutselt kõik lihased, mis mul üleüldse olemas on. Aga palav oli tõesti – ärkasin kella 8 paiku ja õues oli 25 kraadi sooja. Ei kahetse ärajäetud trenni eriti 😀 Päeva kuumarekord oligi Pärnus vist 33 kraadi ringis.

k.

Rubriigid:Uncategorized

MyFitness Madness Race 2018 – Keila

juuli 28, 2018 Lisa kommentaar

Tavaliselt osalen ma sellistel võistlustel, kus saab mööda siledat maad linnatingimustes joosta, ainsa erandina vast Rannametsa Luitejooks, kus saab joosta metsas mööda luiteid. Täna aga osalesin sellisel võistlusel, kus lisaks jooksmisele tuli teha ka igasugu muid asju, millest osad olid päris aukartustäratavad, ja joosta sai natuke ka, ainult et siledat maad seal nagu eriti ei olnud, mu meelest ainult mäed.

MyFitness Madness Race on nimelt takistusjooks, mille vältel tuleb ületada erineva iseloomuga takistusi või teha muid põnevaid asju. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et võiks mõnel natukene ekstreemsemal võistlusel ka huvi pärast osaleda, sel aastal jõudsin siis lõpuks niikaugele ka. Päris kuskile Kõva Mehe Jooksule ja pole julgenud minna, osad nõuavad ujumisoskust ja ma päris nii kõva tegija ei ole, et mingist jõest üle ujuda vms. Sellepärast MyFitness Madness Race sõelale jäi, et distants on meeldivalt lühike, 4 kilomeetrit (umbes) ja MF liige ma olen ju ka niikuinii ja juulikuus mul muud võistlust üldse veel polnudki.

Seekordne etapp toimus Keilas, kohalikel terviseradadel ja nagu öeldud, põhidistantsi pikkuseks ca 4 kilomeetrit ja ületada tuli kirjade järgi 25 takistust. Ma neid üle ei lugenud. Lähenesin asjale rahulikult, selles mõttes, et kavatsesin lihtsalt asja nautida. Oma panuse ürituse hullusesse andis ka ilmataat oma lauspäikese ja ligi 30-kraadise soojaga. Nii et ma mõtlesin küll, et lähen rajale niisama chillima ja end proovile panema, aga ma ei saa salata, tegemist oli päris väljakutsuva ettevõtmisega.

Takistustest – kohe stardijoonest kotisjooks. Mäest üles. Esimese minutiga sääred krampi ja kops kokku – no problem! 😀 Järgmise takistuseni joostes jõudsin juba mõelda, et püha taevas, millesse ma ennast seganud olen, sest see võttis ikka tõesti kopsu kokku. Õnneks oli järgmine takistus selline, kus oli järjekorras vaja oodata ja sai vähe hinge tõmmata. Muide, mu kirjeldatud takistuste järjekord võib olla veits suvaline, sest ma päris täpselt järjestust enam ei mäleta ja algselt avaldatud rajaskeem oli (nagu ka ette hoiatati) veidi testsugune kui päris rada, et ikka põnevam oleks. Ühesõnaga teine takistus oli üle auto ehitatud estakaad, kus tuli vineerplaadist kaldteest joosta ühelt poolt üles ja teiselt poolt alla. Seal juba rakendati spordimehelikku suhtumist, et ülevalt tõmmati abivajajaid edasi, sest see kallak oli üsna järsk ja isegi suure hooga peale minnes kippus meetrike puudu jääma. Üks mees tõmbas ka mind sealt üles. Allaminek pidi küll tagumiku peal olema, sest järsk oli ka sedapidi. Edasi – liivakott õlale ja mäest üles ja uuesti tagasi alla. Siis tuli vist võrgu alt läbipugemine? Ja siis suurtest kaablipoolidest üleronimine, kusjuures osad poolid olid külje peal ja teised otsa peal (kes ei tea, milline on kaablipool, siis see on nagu hiiglaslik niidirull). Siinkohal tuli mulle abiks minu pikk kasv, sest ma sain külili olevatest poolidest, mis teadupärast on ju ümmargused, päris hästi ja kiiresti üle – servadest kinni, jalg võimalikult kõrgele peale ja vinnasin end üles.

Kõikide osalejate suur ootus – jääkülma veega täidetud veokonteiner – oli peaaegu ära jäetud, sest oli selgunud, et konteiner ei pidanud vett ja oli peaaegu tühjaks jooksnud. Sisse ronida sinna siiski sai ja vesi veidi üle pahkluu seal põhjas oli, nii et tossud ikka märjaks sai. Tänase ilmaga oleks see täis konteiner ikka väga marjaks ära kulunud.

Siitkohalt hakkab mu mälu mind natukene alt vedama. Ma arvan, et edasi tuli autorehvide pealt, vahelt ja alt läbi pugeda – jälle muidugi ikka kogu aeg mäest üles ja siis jälle alla joostes, neid mägesid jagus sinna rajale väga tihedalt. Siis tuli taas suur merekonteiner, millest sedapuhku tuli üle ronida. Külili asetatud euroalustest väike redel alla, aga konteineri ülemine serv jäi ikkagi pea õlgade kõrgusele. Sirgetele kätele end toetuma hüpata ei jaksanud, sain küünarnukkidele ja sealt end siis konteineri katusele vinnatud. Tõmbasin minu tagant tulnud tüdruku ka üles, sest nagu juba öeldud, osadel takistustel tuleb pikk kasv kasuks ja selle puudumine mitte. Sealt edasi viis rada metsa, kitsale looklevale rajale, millele oli iga veidi aja tagant oksi ja langenud puid sätitud, millest üle ronida. Ja metsast väljudes ootas kõige jubedam asi ever, ausalt. Järsk, kõrge, kiviklibune ja kruusane mäenõlv, millest üles ronida. Vinnasime end sõna otseses mõttes küünte ja hammastega sealt üles, iga maltsatuti külge klammerdudes, ülalronijate jalgade alt veerevate kivide eest kõrvale hoides. See oli päris raske, ausalt. Aga üles ma sealt sain. Üleval ootasid jälle liivakotid, jälle mäe teiselt küljelt (mis õnneks oli palju laugem) alla ja tagasi üles ja edasi. Si vist tuli mingi oksahunnik, millest üle ronida? Või rehvid, millest ükshaaval sisse-välja sammuda? Midagi sellist.

Igatahes siis ootas meid teine rahva lemmik ehk paarikümne sentimeetri paksuse vedela mudaga täidetud kitsad madalad tunnelid, millest neljakäpakil läbi pugeda. Siinkohal jälle ei olnud pikk kasv hea, sest mul käis tagumik vastu betoonlage kogu aeg… aga see muda oli mu jaoks murdepunkt, sest sellest alates läks mul tuju superheaks. Ok, läbimärjaks (mudaseks) saamine esiteks jahutas ja teiseks tuli seal selline tunne, et nüüd pole enam vahet, mis tuleb, sest sa oled kaelani mudane ja mis nüüd enam. Edasi pidime rehve kandma märgini ja tagasi ja siis okastraadi alt läbi roomama – muidugi mäest üles – kusjuures see traat muudkui kestis ja mu tagumik jäi sellesse mitu korda kinni ja ma pidin ikka seda küünarnukkidel roomamist tegema lausa. Selle koha peal ma juba lootsin, et enam käpuli ronima ei pea, sest mul olid lühkarid jalas ja põlved juba marraskil.

Mida lõpu poole, seda keerulisem on asju mäletada… tuli silla all lakke kinnitatud köie küles rippudes edasi liikuda (peaaegu õnnestus), tuli taas ühest estakaadist üles joosta (madalama kaldega, päris lihtne seekord), tuli mööda planku kõndida umbes meetri kõrgusel, tuli köisseinal ronida ja ülemine palk ära puudutada (mina, kes ma olen 175 cm pikk, sain kaks võrgusilma astuda), tuli päris köit mööda ronida, tuli rehvidest tehtud tunnelist läbi pugeda, tuli suurtest külje peale asetatud traktorirehvidest üles ronida (taas pikad jalad abiks), tuli okastraadist seekord üle astuda ja mäe otsas ootas lõbusõit. Mööda pikka kilet, millele voolikust vett peale lasti. “Võtke ikka hoogu ka, muidu ei liigu”, õpetas keegi. Ärgu iial keegi öelgu, et ma ei täida korraldusi, seega võtsin hoogu, viskusin kõhuli (sest tagumiku peal sõita pole pooltki nii lõbus kui pea ees kõhuli maas) ja sain sisse ikka sellise hoo, mille peatamiseks tegin all mudas mitu head rullimist.

Ja lõpetuseks – sein, mille kõrguseks ma arvan oma kolm meetrit pisikese hoovõtukaldega. Ma olin alguses ette arvanud, et kuna ma sellest niikuinii mingi valemiga üles ei saa, et siis ma ei hakka proovimagi. Seina ületamiseks oleks tulnud sooritada hoojooks, õige nurga alt kaldelt üles hüpata, ülemisest sevast kinni saada ja sinna rippuma jääda, siis tõmmata end esiteks üles ja siis kogu keha järgi vinnata. Noored heas vormis pikemat kasvu noormehed muidugi läksid mõni nagu ludinal, naiste jaoks on selline asi üsna võimatu. Aga seina juures oli end sisse seadnud üks kahest mehest koosnev tiim, kellest üks tegi all soovijatele pätti ja teine tõmbas ülevalt ronija üles. Niisiis läksin katsele. Teisel katsel sain nii kõrgele tõstetud, et sain üleval noormehe käest kinni ja saingi üles. Uskumatu! Muidugi tuli sealt siis ka teiselt poolt alla ronida ja saigi finishijoonest üle joosta ja medali kaela.

Raja läbimiseks kulunud ajast ma ei tea midagi, sest kella ma käele ei pannud ja mind isegi ei huvita see eriti. Kiip oli ümber jala, nii et ajavõtt muidu oli. Aga tõesti, mis vahet seal on – ma ületasin absoluutselt kõik takistused (!), ei pidanud läbima ainsatki trahviroodu ja seda on juba rohkem, kui ma algselt planeerisin.

Peale finishit käisin muuhulgas veel ka koos vene poistega külma dushi all (riietega muidugi), et suurem muda ja pori maha saada. Tossudes oli meeletu kogus muda ja heina sees 😀 Muide, palava ilma tõttu jooksin lühkarite ja spordirinnahoidja väel. Pikad riided oleks marrastusi vast ära hoidnud, aga siis ma oleks kuumarabanduse saanud. Kindad olid ka käes, tavalised vanad jõusaalikindad, see oli väga hea otsus, sest igasugu haaramist ja hoidmist oli palju. Kui dushi alt tulin, siis seinatiim tegutses endiselt ja muudkui aga hiivas tüdrukuid üles. Super mehed!

Lisaks marraskil põlvedele on mul sääred sinikaid täis ja vasaku säärekondi peal mingi megapaistes koht, mille ma ilmselgelt kuhugi kõvasti vastu olen löönud. Võimalik, et lõpuseina ületades, see oli ikka võitlus elu eest, ma ütleks. Aga riided jäid terveks, kuskilt alla ei kukkunud, megaraske ka polnud (kuigi päris väljakutsuv). Tore oli! Mulle lapsena hullult meeldis igale poole ronida ja igal pool küljes rippuda ja ma sain seda päris hästi praegu välja elada. Veetakistusi oli tänase ilma kohta muidugi vähe, aga muidu oli kohutavalt lõbus.

Järgmine aasta jälle? Ma arvan küll.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kohvihoolik tegutseb jälle

juuli 27, 2018 1 kommentaar

Teate, misasjaga ma sel nädalal hakkama sain? Asjaga, mida ma olen tahtnud juba mitu aastat proovida ja polnud kunagi niikaugele jõudnud. Mitte, et tegemist oleks ülearu keeruka või aeganõudva projektiga, kaugel sellest, aga vaadake, ma olen VÄGA laisk inimene.

Seoses meid tabanud suvega muutus natukene komplitseerituks mu tavapärane kohvijoomine, sest kuuma kohvi lihtsalt nagu eriti ei taha, noh. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui üks cold brew käima panna.

Cold brew kohvi tegemine on imelihtne. Netist leitud retsepti järgi tuli võtta 90 grammi kohvi ja liiter vett. Ma võtsin suvalised kogused, sest kui ma kohvi kaaluma hakkasin, siis selgus, et 90 grammi on väga suur kogus ja ma lõin veits vedelaks. Nii et ma panin vähem. Kui palju, ei mäleta. Kohvipuru ja külma vee panin presskannu, presskannu jätsin köögilauale 12 tunniks (umbes) seisma ja kogu ooper. Järgmisel hommikul valasin kohvitõmmise kaanega šeikerisse ümber, et kaasas saaks kanda.

Kuna cold brew tõmbab väga kaua aega, siis on sellel väga suur kofeiinisisaldus ja seetõttu tuleb seda tõmmist lahjendada. Ma lahjendasin suvaliselt, külma veega. Maitse järgi. Üks õhtu, kui eriti fäänsiks läksin ja õues peesitasin, siis tegin pooleliitrisesse õlleklaasi suisa piima ja jääga ühe eriti fäänsi jääkohvi. Õlleklaasi sellepärast, et see oli mu majapidamise kõige suurem klaas. Aga kogused muidugi ikka suvalised 😀

Väga hea on, muide. Mõnusa maheda maitsega ja suvel väga timm. Mul on õnneks selline komme, et ma kohvi eest väga raha ei taha maksta, eriti veel mitte jääkohvi eest, mis maksab kaks korda rohkem kui tavaline kohv, sest ilmselgelt jää maksab väga palju. Ühe korra ma siiski ostsin Subway’st nende kookose jääkohvi, mis on kõigest 1,95 ja jube maitsev, ausalt. Aga sellegipoolest ma kohviostja väga ei ole, sest ma olen kursis kohvitassi hinnakujundusega.

Vot. Kohvihooliku soovitus kuumalaineks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 16.07 – 22.07

juuli 25, 2018 Lisa kommentaar

Juba teist tiiru täielik suvi. Ma saan aru, et üks neist oli eelmise aasta oma (sest eelmisel aastal teadupärast suve ei olnud) ja siis nüüd on selle aasta oma. Ma ei tea, kas tuleb kolmas ka?

Esmaspäev, 16.07
Trennivaba. Oli plaan jõkke ujuma minna küll, aga kuna ma enne seda tegin saatusliku vea ja istusin kodus diivani peale, siis loomulikult ma sealt enam ei tõusnud.

Teisipäev, 17.07
Jooks 30 minutit. Tegin taas kord väga rumala otsuse ja läksin jooksma otse töölt, kell neli pealelõunal. No jah, muidugi ma teadsin, et õues on 32 kraadi sooja. Aga ma arvasin, et kuna meil on ka tööl 32 kraadi sooja, siis ma olen aklimatiseerunud küll.

img_1033

Pilt mu töölaualt teisipäeva pealelõunal.

Kahjuks mu aklimatiseerumisest polnd suuremat tolku, sest et ikka kaugelt liiga palav oli. Nagu ikka väga kaugelt. Nagu kohe nii kaugelt, et ma suht kohe hakkasin väga igatsema seda eelmise teisipäeva äikese- ja rahetormi. Aga pidin tulikuumal lagendikul tiksuma, ja isegi tuulest polnud vähimatki abi, sest see tundus pigem nagu kuumapuhur. Midagi polnud teha, autoni pidi ikka kuidagi tagasi jõudma. 29 minutit, 4,16 kilomeetrit, keskmine tempo 06:58 ja keskmine pulss 155. Maksimumpulss käis 167 peal ära. Ärge seda kodus järele proovige.

Kolmapäev, 18.07
Trennivaba. Jällegi, ujuma ei viitsinud minna. Ma üleüldse ei viitsi kodust välja minna, nii et selles polnud midagi kummalist.

Neljapäev, 19.07
Intervallipäev jälle. Õnneks ma olin seekord juba targem ja läksin jooksma kell 8 õhtul. Vot see oli mõnus! Soe ja vaikne ja pilves. 20 minutit soojendust, 4*5 minutit kiiremas tempos ja taastumiseks 3 minutit, ja lõppu 20 minutit lõdvestuseks jälle. Intervallid jooksin kellalt tempot vaatamata, niimoodi, et mõnus oleks, ja et ei peaks kannatamatult lõppu ootama. Tempodeks tulid 06:06, 05:48, 05:46 ja 05:40. Kokku 10.41 kilomeetrit, tund ja 12 minutit, keskmine pulss 150 (max 168).

Reede, 20.07
Tantsuproov tund aega. Mis oli üks väga palav ja higine ettevõtmine, aga kuna ma töötan miskit laadi sulatusahjus, siis higistan ma niikuinii terve päev otsa, nii et what else is new.

Laupäev, 21.07
Jooks 30 minutit. Päeva nali oli see, et ma läksin hommikupoole õue marju korjama ja mulle tundus, et seal on jumala KÜLM. Panin isegi põlvpüksid jalga. Siis tuli päike välja ja selgus, et oh ei, väga palav on hoopis. Pidin jälle minema tuppa maika ja lühkarite järele. Keset päeva läksin siis jälle jooksma nagu loll muistegi. 30 minutit, 4,21 kilomeetrit, keskmine tempo 07:07, keskmine pulss 146 (max 157). Hea uudis on see, et maanteeremont on jõudnud sinna faasi, et see maantee on taas jooksukõlbulik, halleluuja! Ainult et ülekäiguradade planeerijal vist on vahepeal olnud kuumarabandus, sest nüüd on keset meie linna ülekäigurada keset maanteed suvalises kohas, kus sa võid garaažide vahelt tulla ja… ee, suvalisele haljasalale minna või vastupidi. Mingeid ristuvaid tänavaid seal nimelt pole. Miks peaks keegi selle koha pealt tahtma üle maantee minna, jääb mulle natuke arusaamatuks.

Pühapäev, 22.07
Taaskord äratus at stupid o’clock in the morning (tegelt kell 7, aga pühapäeva hommikul on isegi see puhas roppus). Õues oli paks udu. Joosta vaja poolteist tundi.

img_1042

Kasutasin üle mitme kuu võimalust joosta mööda üht maanteed Tori poole ning sealt teisele maanteele minna ja ringiga ümber Sindi taas tagasi. Kohe täitsa tore oli, uus asfalt ja siledad teeääred ja puha. Udule vaatamata oli muidugi soe ja tänu udule niiske ja haudvaikne… 12,58 kilomeetrit, tund ja 30 minutit, keskmine tempo 07:09, pulssi ei tea, sest mu pulsivöö ei töötanud. Aga tunne oli, et see pulss vist ikka väga madal ei olnud. Lõpupoole tuli ikka päike ka muidugi välja ja ikkagi oli tulemus selline, et koju jõudes olid mu juuksed poole patsini märjad (ja mul on vööni juuksed).

k.

Rubriigid:Uncategorized