치킨 내 스타일 아니야

veebruar 22, 2017 Lisa kommentaar

Mul on tunne, et ma vist suutsin eile teha mingi hädise lõuatõmbe moodi asja ilma abivahenditeta ja neutraalhaardes. Muidugi kui ma ei kaaluks 5 kilo rohkem kui tavaliselt, siis oleks kogu see ettevõtmine vist veidi lihtsam, aga mis teha. Need 5 kilo on läinud täiesti asja ette ja õigetesse kohtadesse, peamiselt reitesse, tagumikku, natuke ka õlgadesse ja selga ja ma ei kavatsegi nende üle kurtma hakata. Vähemalt mitte enne, kui ma olen julguse kokku võtnud ja proovinud jalga tirida mu maailma kõige perfektsemalt istuvaid teksapükse, mis vähemalt vanasti sobisid mulle absoluutselt ideaalselt igast piirkonnast. Ma kohtan oma elus üliharva pükse, mis on mulle parajad nii puusadest kui vöökohast, aga need püksid just täpselt sellised on. New Yorkerist sain. 5 euri maksid. Aga kuna ma pole neid umbes pool aastat kindlasti enam jalga pannud, siis pole mul aimugi, kas nad mulle enam jalga lähevad.

Lõuatõmbeüritust tuleb mõistagi korrata, aga ma ei tea, millal, sest eile jätkasin ma tegelikult hoopis jalatrenniga ja hakkasin jõutõmmete juures mõttetult rapsima ja tegin selja lailihasele kuidagi natuke haiget. Eks homme vaatab, mis olukord on.

Eilne jalatrenn oli kohe uue kvaliteediga, sest meie spordiklubisse on ilmunud fantastiline seadeldis nimega Glute Builder, millega saab teha inimese moodi puusatõsteid ja muid toredaid harjutusi. Võimalik, et ma olin üks esimesi inimesi, kes seda seadeldist kasutas. Mis mind muidugi ettevaatlikuks teeb, on tõsiasi, et seal on täismahus 20-kilose tõstekangi üks ots peegli lähedal, aga mind teevad ettevaatlikuks absoluutselt kõik füüsilised esemed, välja arvatud need, mida ma ei märka ja millele ma hooga otsa/sisse/vastu/jne põrutan. Kus peitub ka vastus küsimusele, et miks ma pidevalt sinikaid täis olen.

Aga elu õpetab ja eriti ettevaatlikuks on see mind muutnud tööl, kus ma pean oma laua juurde pääsemiseks tihti pugema läbi erinevate riiulite, kärude, aluste, kastide ja muu säärase tihedast rägastikust. Täna olin sunnitud asjadest lausa üle ronima. Selle peale ütlesin, et selle koha pealt ma enam ära ei koli, sest ma lihtsalt ei saa enam välja.

Üle pika aja käisin täna lõunat söömas oma lemmikus hiinakas ja ma ei tea, kas see on nüüd kokkusattumus, et ma viimased 3-4 korda olen seal lõunapakkumiseks saanud ainult küüslaugukastmes kana, või ongi neil seal läbivalt üks ja sama asi lõunamenüüs. Esimesed 3 korda oli see kõik väga maitsev, aga täna hakkas juba tunduma, et chicken is not my style. 치킨 내 스타일 아니야. Chikin nae seutail aniya. (See on üks vana kild, ma ei mõelnud seda ise välja.)

Aga homme on lühendatud tööpäev!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Julged kirjutada, julge ka tunnistada

veebruar 19, 2017 5 kommentaari

Kas teised blogijad julgevad päriselus avalikult kellelegi tunnistada, et nad blogivad? Ma mõtlen selliseid tavalisi blogijaid, mitte staarblogijaid, keda niikuinii kõik teavad. Mina näiteks ei julge. Ma pole mitte iialgi mitte kellelegi mitte mingis kontekstis öelnud, et ma blogin. Arvestades tõsiasja, et ma olen bloginud juba üle 15 aasta, siis on see muidugi täiesti ajuvaba, aga nii on.

On muidugi juhtunud, et inimesed päriselust on mulle öelnud, et nad on mu blogi lugenud – töökaaslased või tuttavad – ja siis on mul alati NII KOHUTAVALT PIINLIK. Miks, ma ei tea. Ma kirjutan maailma igavaimat blogi maailma igavaimatest asjadest. Võibolla ongi mul sellepärast piinlik, et ma nii igav inimene olen? Peaks rohkem äkki skandaalsematel teemadel kirjutama? Seksist ja BDSMist? Poliitikast? Teistest blogijatest? Ilmselgelt seda ei juhtu, sest siis oleks mul veel piinlikum, kui inimesed saaksid teada, mida ma tegelikult asjadest mõtlen. (Väike vihje: mitte midagi. Ma olengi tegelikult ka nii igav inimene.)

Üldse on mul alati kohutavalt piinlik, kui mõni inimene mõnda mu isiklikku aspekti kuidagi märkab või välja toob. Ükspäev sel nädalal hakkas minuga jõusaalis rääkima üks noormees, kui ma parasjagu lõuatõmbeharjutusi tegin. Lõuatõmbed on mu jaoks üks valus teema, sest ma ei jaksa neid teha ja ma tunnen alati veidi häbi oma ürituste pärast, mis siis, et enamik naisi ei jaksa ja 99% isegi ei proovi kunagi. See noormees muide tegi mulle komplimendi, öeldes, et väga hea on vaadata, kui tüdrukud sellist asja proovivad teha, et väga äge on ja et ma kindlasti ühel päeval jõuan niikaugele. Siuke tore sõbralik noormees oli, ütles “tüdruk” ja puha (ilmselgelt ei tea ta, kui vana ma olen). Mina, vana sotsiaalfoobik, surusin enesekindlalt alla oma automaatreaktsiooni Bolti-kiirusel minema joosta ja rääkisin vastu nagu normaalne inimene muiste. Ma arvan. Ehkki ma ei mäleta täpselt, mida ma võisin öelda. Loodetavasti ikka midagi sellist, mida normaalne inimene võiks öelda. See tundub kindlasti kummaline, aga minu jaoks oli see suur edasiminek, sest ma flipin ikka täiesti ära, kui mõni võõras inimene ootamatult mu poole pöördub. See muide oligi mu kõige suurem hirm üleüldse jõusaali mineku puhul, et äkki keegi hakkab minuga suvaliselt rääkima ja siis ma ei julgeks enam sinna kunagi tagasi minna. Aga näe, julgesin. Teen edusamme ikka igal rindel, tuleb välja. Ja jah, ma tean, et see tundub kummaline, aga ma tõesti väga kardan inimestega suhtlemist.

No vot ja selliste asjade pärast ma ei julgegi kellegi tunnistada, et ma blogi pean. Sest ma tean küll, et ma näen välja nagu täitsa normaalne inimene, aga ise lähen peast hulluks, kui keegi mulle kaks lauset ütleb. Ja ise kirjutan sellest. Ja ma peaks seda kuidagi valju häälega tunnistama? Haa. Good one.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Varjunditest

veebruar 16, 2017 3 kommentaari

Ilmselt saaks odavat populaarsust koguda küll, kui jälle midagi hallidest varjunditest kirjutada – ikkagi ju valentinipäev ja selle päeva tähtsust silmas pidades lasti kinodesse jälle mingi järjekordne linateos, mis räägib (nagu meie peres öeldakse) inimestevahelistest suhetest, ainult et need suhted on väärastunud, vägivaldsed ja ebaterved. Miks seda romantiliseks peetakse, jääb mulle ilmselt aegade lõpuni täiesti arusaamatuks. Ega ma sellest filmist midagi kirjutada ei saa, sest ma pole seda näinud, ei kavatse ka vaadata ja minu arvamus 50SOG kui sarja kohta on siin blogis piisavalt kajastust leidnud. Lühikokkuvõtte – kõige jubedam saast, mida ma iial elus olen lugenud.

Miks ma tegelikult seda postitust üldse kirjutama hakkasin, oli see, et ma olen tegelikult viimasel ajal lugenud päris mitut ülihead fiktiivteost, mis käsitleb päris, tõelist, ja fantastilist BDSM-suhet ja ma olen pehmelt öeldes oma ülevoolavatest tunnetest natukene jalust maha löödud. Sest et kui ikka päris-päris tõelisest BDSMist kirjutab inimene, kes ikka päris-päriselt oskab ka väga hästi kirjutada, siis see lihtsalt on nii pagana fantastiline. Muidugi ma saan aru, et suur osa inimkonnast ei oma vähimatki ettekujutust, misasi see päris-päris BDSM siis ikkagi on ja suur osa sellest suurest osast ei tahagi sellest midagi teada. Pole mingit mõtet laiemale publikule selgitada, misasi on subspace ja mismoodi see tundub (ega mul suurt rohkem teadmist isiklikul tasandil ei ole ka, mis siin ikka selgitada).

Aga ikkagi. All the feels.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Gainz

veebruar 14, 2017 Lisa kommentaar

17. veebruar ei ole enam mägede taga! Miks 17. veebruar? Ühel aastal juhtus nii, et ma hakkasin täpselt sellel kuupäeval jooksmas käima, sest selgus, et õhtuti on juba nii pikalt valge, et kannatab tiiru ära käia. Ma vihkan pimedust ja ma ei taha pimedas joosta.

Kas see aasta ka nii läheb, ma ei tea, sest ma ei ole absoluutselt valmis veel mõtlema sellele, et ma peaks õue minema. Eriti ei taha. Kiiret muidugi pole, ma võin vabalt kuskil märtsi keskpaigani oodata selle kiire asjaga.

Jõusaalis käimine on mu südame nii jäägitult võitnud, et kole kohe. Mulle nii kohutavalt meeldib! Protsess meeldib ja tulemused meeldivad. Proovisin eelmisel nädalavahetusel 60 kg kükki teha, oli täiesti teostatav, isegi 1 rep max ei olnud, sest ma tegin seda kolm korda ja oleks raskust suurendanudki, aga mul oli vasaku reiepealse sees mingi imelik valus koht ja ma ei julgenud. Tahtsin ka jõutõmbe max 80 kg proovida, aga seda enam ei viitsinud. Ma arvan, et ma jõuaks küll, sest 75 kg ei olnud väga hull.

Lõuatõmbe progress on ka täiesti olemas ja kui saaks alumise faasi surnud punktist kuidagi üle, siis oleks tehtav. Selle vastu aitab vist ikka jätkuv trenni tegemine.

Kaalutõus ja kogu see bulking protsess on ka ootamatult meeldivaks osutunud ja ma poleks iial oma elus uskunud, et ma üleüldse kunagi oma peegelpildiga nii rahul võiksin olla, kui ma praegu olen. Ma pole mitte kunagi oma elu jooksul nii palju kaalunud, kui ma praegu kaalun. Hea meelega võtaks veelgi juurde kohe päris mitu kilo, aga siis vist hakkavad riided väikseks jääma. Muidugi alati on ka võimalus edasi elada retuusides ja seelikutes.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Olulised asjad

veebruar 13, 2017 Lisa kommentaar

Avastasin juhuslikult, et Pärnus mingis täiesti suvalises söögikohas pakutakse ramenit ja tegemist ei ole mitte jaapani restoraniga. Meil siinmail polegi sellised nähtusi. Kuivõrd tegemist on, nagu öeldud, täiesti tavalise suvalise söögikohaga, siis milline on tõenäosus, et see ramen oleks OK ja mitte mingi… suvaline jama? Kuna ma ei usu, et keegi sellele küsimusele vastata oskaks, siis ilmselt tuleb mul endal välja käia see 7 eurot ja see ramen omal nahal järgi proovida. Olen enam kui kindel, et pulkasid selle söömiseks seal ei pakuta ja mina isiklikult oskan nuudleid süüa ainult pulkadega, nii et huvitav saab see olema.

Ma pole muidugi iial elus päris ramenit söönud, nii et ma ei oskaks niikuinii hinnata, kas see on seal normaalne või mitte. Aga mul on selle suhtes juba ammune kinnisidee.

Rohkem olulisi asju mu elus pole toimunud. Mu töötempo on hetkel selline, et mul pole seal aega isegi hingata, muudest asjadest rääkimata, nii et nüüd ma tean veel vähem, mis maailmas toimub. Varem mul ikka oli vähemalt aega vahel facebooki kiigata või mõnda blogi lugeda, nüüd ma lähen hommikul kell 7 tööle, peale tööd trenni, tulen kell 8 koju ja püüan oma Instagrami feedi läbi vaadata ja ongi aeg magama minna. Kogu ooper.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Polaarekspress

veebruar 10, 2017 3 kommentaari

Ma ei saa aru, kas see on saatuse iroonia või milles asi on, et meil tööl hooned ilma kütteta just siis on, kui õues on kõige külmem? Kohe kindlasti on saatuse iroonia see, et mu töökoha läheduses on kaubaveo uks, mis tihti lahti on.

Mängin jälle seda mängu, et kui palju riideid on võimalik üksteise otsa kuhjata, enne kui rohkem ei mahu. Ütleks, et maksimumilähedus on saavutatud.

Kahtlustan ka seda, et see kõik on karma kättemaks mulle selle eest, et ma olen palju aastaid istunud erinevates kontorites ja hädaldanud, et mul on seal külm. Vot NÜÜD alles on päriselt külm. Aga noh, kuna ma pole enam ka kontoritöötaja, pole mul mingit põhjust normaalne välja näha ja ma võin istuda oma laua taga, sada fliisi üksteise otsas seljas.

Tigedaks teeb sellegipoolest.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Juuksur

veebruar 2, 2017 1 kommentaar

Ajaloolise täpsuse huvides märgin ära, et ma käisin eile juuksuris.

Muidu see fakt vast eriti huvitav ei olekski, aga ma nimelt käisin enne eilset viimati juuksuris 2010. aasta kevadel.

Sain teada, et juuksuris käimine ei olegi nii kohutav ja hirmus, kui ma mäletasin. Mitte midagi nauditavat mina selles endiselt ei leia, aga võtsin vastu otsuse, et paar korda aastas võib ju käia küll.

Mu juuksed nägid eile õhtul koju tulles nii jubedad välja, nagu nad ilmaski näinud ei ole. Juuksur veel küsis, kas ta sirgendab ka. Minu juukseid? Sirgendada? Päris hea nali. Ma kannatasin viisakalt isegi selle föönitamise ära, aga midagi rohkemat minu juustega ette ei võeta niikaua, kuni mul veel hing sees on. Ise ma fööni ei kasuta, muide. Aga ma minevikust mäletan, et juuksurid ei kipu eriti hästi reageerima sellele, kui püüda nende toolist märgade juustega ära kõndida (ühega ma kunagi diskuteerisin pikalt sel teemal).

Aga igatahes on mul nüüd käidud ja selle asjaga ühel pool.Mingit totaalset muutumist muide ei juhtunud, kodus küsiti mu käest “lasid veel pikemaks lõigata vä?”

k.

Rubriigid:Uncategorized