Jaanuar

jaanuar 13, 2020 Lisa kommentaar

Diskussioon lõunalauas: “Kujutad ette, isegi öökülm oli öösel! Ja nagu natuke isegi libe oli hommikul!”

Parasjagu on 13. jaanuar, 2020. Külmakraadid on sel talvel tõesti haruldus ja lund oli ükskord näha ühe korra väga põgusalt, enne kui see kohe pärast mahasadamist jälle üles sulas.

Ühest küljest on see kõik väga tore ja mulle meeldib, sest mu Raynaud’ püsib kontrolli all ja ei kimbuta mind eriti, aga teisest küljest ma ei saa aru, kas on ikka vajalik see, et keset päeva ei saa aru, kas õues on alles pime või on juba pime.

Aga no lõppkokkuvõttes ma olen rahul, et ükskord ometi on ka selline talv, mis mulle meeldib. Seda ei ole nimelt varem juhtunud. 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Raamatutest

jaanuar 7, 2020 Lisa kommentaar

Ma olen sellest vist kunagi kirjutanud, et ma olin kunagi nooruses tohutu raamatute lugeja, ja siis mingil ajal vajus see tahaplaanile, ja nüüd ma loen varasemaga võrreldes suhteliselt vähe. See on mind kogu aeg häirinud ja eelmise aasta lõpus ma otsustasin, et niimoodi ikka ei saa, tuleb ikka raamatuid ka lugeda. Eriti häiriv on asjaolu, et ma ei tee raamatute lugemise asemel mitte midagi muud asjalikku ega kasulikku, ma ei vaata isegi telekat. Nii et ma otsustasin taas lugemisharjumuse endale sisse juurutada. Eelmise aasta lõpus lugesin isegi päris mitu raamatut läbi. Need olid küll kõik sellised, mis mul kodus riiulis olemas olid ja mida ma varem korduvalt lugenud olen, aga vahet pole.

Sel aastal on lugemisega läinud juba väga hästi, täna on seitsmes jaanuar ja mul on juba kaks raamatut läbi loetud! Millised, selle vastuse leiab mu eelmistest postitustest. If it’s not about The Witcher, I don’t wanna hear about it. (Mina alates 20. detsembrist). Ühtlasi ma pean tagasi võtma oma sõnad, nagu oleksid raamatud kerglasemad ja lõbusamad kui seriaal. “The Last Wish” oli küll, jah. Sellele vastukaaluks oli “The Sword Of Destiny” täiesti südantlõhestav, nii et ma nutsin kaks korda. Ma ei nuta filmide ja raamatute peale, reeglina.

Ma olen ka loobunud illusioonidest, et ma viitsiks või tahaks lugeda midagi muud peale fantasy, nii et kui mul kunagi kõik kodus olevad fantasy-raamatud (jälle) läbi loetud saavad, siis võibolla ma pean minema isegi raamatukokku. Ma loobusin raamatukogus käimisest juba aastaid tagasi, kui tekkis selline inetu fenomen, et ulme ja fantaasia riiulis olid kõik raamatud teismelistest vampiiridest või võluritest ja ma päris ausalt nagu noh, ei talu sellist asja. Ma olen lugenud läbi esimese raamatu Twilighti ja esimese raamatu Harry Potterit ja mulle aitas neist mõlemast igaveseks ajaks (Twilight on absoluutselt õudne ja Potter mulle lihtsalt ei meeldinud). Kuna ma pole nüüd juba vist mitu aastat raamatukogus käinud, siis ma loodan, et see fenomen on mööda saanud.

Mul muidu vahepeal oli küll selline plaan ja mõte, et hakkan mingeid “päris” raamatuid lugema. See ei kestnud kuigi kaua, ma pean tunnistama. Miks ma pean lugema päris maailmast, kui ma võin lugeda väljamõeldud maailmadest?

Äkki teen veel Goodreadsi konto ka, oleks see vast nali. Muidugi kurb lugu on see, et mul on Netflixi konto, see ei tõota raamatulugemise suhtes head.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Witcherist veel

detsember 31, 2019 Lisa kommentaar

Kirjutan veel ära, mis mul öelda on.

Seriaal mulle meeldis – kaks korda olen nüüdseks vaadanud ja no kannatab vaadata küll. Jah, on asju, mis oleks võinud olla paremini või teistmoodi, aga üldmulje on mu meelest täitsa viisakas. Paljud kriitikud on hädas sellega, et sündmused ei ole kronoloogilised ja eri tegelaste liinid toimuvad eri aegades, aga see ei takista absoluutselt mitte midagi mu meelest. Mina ei olnud seriaali vaatama hakates mänginud ühtegi Witcheri mängu (ma sain alles mõned kuud tagasi teada, et selline arvutimäng üleüldse olemas on) ja olin aastaid tagasi lugenud umbes pool ühte sarja raamatut (millest ma praeguseks mitte midagi ei mäleta), nii et ma olin puhas leht, ei teadnud ma sellest maailmast midagi ja tegelasi teadsin ka üsna häguselt – midagi natukene lugenuna ma siiski enamvähem adusin, misasi on nõidur kui selline ja esimeste stseenide puhul ma lausa rõõmustasin, sest mulle meenus, et õigus jah, Geraltil on kollast värvi kassisilmad. Aga millestki muust ma midagi ei teadnud. Ja mul ei olnud absoluutselt mingit probleemi tegevustiku jälgimisega, kui ma matsu lahti jagasin, et need asjad ei toimu paralleelselt ega üksteise järel. Ei, ma ei saanud päris täpselt aru, millal mingi sündmus toimus, aga see polnudki oluline, sest see ei mõjutanud mitte midagi. Kõlab kummaliselt, aga päriselt, sellest pole vaja end häirida lasta, kui sa päris täpselt ei tea, kas mingi asi toimub mitukümmend aastat enne mingit teist asja või mitte. Ja olgem ausad, teist korda vaadates märkad korraga viitekümmet väga ilmset vihjet, ja kõik on juba täiesti loogiline.

Visuaalne külg ja CGI on nii ja naa, mõni asi paneb pead vangutama ja mõni asi on jällegi väga tore. Näiteks oli väga tore kohe esimese osa võitlusstseen, mis on mõistagi väga flashy ja efektne, aga ilma suurema filmimaagiata ehk siis one-shot võte ja peaosatäitja ise, mitte kaskadöör. Ja kui me juba osatäitjateni jõudsime, siis ma olen sunnitud ikkagi järjekordselt tunnistama, et mu arvamus on tugevalt kallutatud. Sest mulle väga meeldib Henry Cavill, juba väga ammu (Tudoritest alates) ja jumal ise teab, et ma olen tema nimel välja kannatanud kaks väga pikka ja igavat Supermani filmi. Nende kõrval on see Witcher ikka tipptasemel meelelahutus.

Ma olen ka mitmeid kordi maininud, et lugesin kunagi ja jätsin pooleli kõnealuse fantaasiasarja ühe raamatu ja nüüd ma olen aru saanud, miks see mul pooleli jäi ja miks ma sellest mitte tuhkagi aru ei saanud. See raamat (eesti keeles “Haldjate veri”) võib ju olla sarja esimene täispikk romaan, aga sellele eelneb kaks raamatutäit lühijutte. Ma nii mäletan, et ma lugesin seda, ja vaatasin mingi kaks korda vähemalt järele, et no on esimene raamat, aga ikkagi täiesti arusaamatu. No võibolla tõesti kirjaniku viga, et see asi tal niimoodi päris tööle ei hakanud. Ma ei tea. Igatahes ma olen praeguseks läbi lugenud kõige esimese jutukogumiku ja saanud teada, et seriaali esimene hooaeg ongi põhiliselt nendest juttudest kokku pandud (Geralti tegevusliin, mitte teised). Samuti sain teada, et need jutud on palju humoorikamad ja ma ütleks, et lausa kergemeelsemad, kui seriaal. Ma sain päris mitmes kohas täitsa naerda. Kas raamatute dialoog ja stiil on oluliselt paremad kui seriaali omad (mis, olgem ausad, ON puised)? Ei ole, kui ma päris aus olen. AGA. Mul on teooria, et see tuleneb tõlkest. Ma arvan, et ingliskeelse tõlkega on poola originaalkeel muundunud selliseks veidralt ilutsevalt kohmakaks, eriti mis puudutab dialooge. Aga kuna ma oskan poola keelt täpselt ühe ropu sõna jagu, siis ma ei saa seda ilmselt kunagi teada. Lisaks lugesin ma kusagilt, et mida raamat edasi, seda paremaks Sapkowski kirjutamine läheb (sest ta on neid Geralti-lugusid kirjutanud juba mitukümmend aastat), nii et lootust on.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Same shit different year

detsember 27, 2019 2 kommentaari

Ma vabandan natuke, et pealkiri nii negatiivne on, aga jõulud ja aastavahetus ei ole mu lemmikasjad maailmas. Ma ei tea, miks. Mulle ei meeldi. Maailmas on üldse väga palju asju, mis mulle ei meeldi, seega ei tasu sellest suuremat numbrit teha. Elan üle, nagu ikka. Tavaliselt ma lihtsalt ei tee välja, et mingid pühad on.

Aga piparkooke ikka tegin. Tegin taigna ja siis tegin piparkoogid ja siis kaunistasin. Kas mulle meeldib piparkooke teha? Muidugi mitte, aga kuna mulle väga meeldib neid süüa, siis ma olen nõus neid tegema. Taigna valmistamine on OK, see on normaalne tegevus. Edasi läheb selliseks mõttetuks nikerdamiseks ja mulle absoluutselt ei meeldi selline väikeste asjadega nikerdamine (ma näiteks vihkan ka marjakorjamist). No ja loomulikult langes mulle sülle ka suurepärane võimalus ehitada mingisugune piparkoogikuusk. Jeesus, kui tüütu oli, aga valmis tegin! Pintsettidega ladusin nonparelle peale! Ma ei saa küll öelda, et resultaat ilus oleks olnud ja kuna tegemist oli Ukrainas toodetud “ehita ise asi” komplektiga, siis vean kihla, et süüa see samuti ei kõlba. Aga vähemalt olen ma elus ühe kolmedimensioonilise pagaritoote ehitanud 😀

Aasta lõpu puhul saime töölt hulganisti vabu päevi ja loomulikult ma kasutan siis alati võimalust minna jõusaali sellisel hommikusel ajal. Ennelõunasel oleks täpsem ajamääratlus.  Normaalsel aastaajal tähendab see seda, et jõusaalis on oluliselt vähem rahvast, kui tavalisel tööpäevajärgsel õhtul. Aga ilmselgelt mitte jõulude ajal! Ma olen juba kaks päeva järjest käinud trennis ja olnud sunnitud nentima, et absoluutselt kõikidel teisel inimestel maailmas on ka vabad päevad. Ehk siis lähed jõusaali, avastad, et see on pilgeni täis, ja sinna tuleb kogu aeg rahvast jooksvalt ainult juurde.

tumblr_5fdcebe9a4d1b3f3e1d33f5a2b46f0a7_ca55b406_540

Sellest, mis toimub linnaliikluses, parklates ja kaubanduskeskustes, ma ei taha ausalt öeldes üldse rääkida. Ma arvasin, et enne jõule oli hull. Täna oli VEEL hullem.

Aa noh, aga kõige selle nõmeduse vastukaaluks läksin ma täna täiesti suvaliselt raamatupoodi. Ise veel mõtlesin, et issand, miks ma siia tulin, ma ei viitsi ju ühtegi asja vaadata siin poes. Aga läksin ikkagi ingliskeelsete raamatute riiuli juurde ja nägin, et poetöötajad on ka teadlikud tõsiasjast, et “The Witcher” on viimane nädal aega olnud kõige populaarsem telesari maailmas. Neli ingliskeelset Sapkowski raamatut oli ilusasti kohe väljanäitusele sätitud riiuli ette. Enam neid seal pole, sest ma tegin selle käsivarrega tühjakspühkimise liigutuse.

Ma ausõna kavatsen need läbi ka lugeda. Ei, ma ei ole seda sarja varem lugenud, välja arvatud üks raamat, mis mul kunagi pooleli jäi, vähemalt ma ei mäleta, et ma selle lõpuni oleks lugenud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenniblogi-update

detsember 22, 2019 4 kommentaari

Aasta on lõppemas erakordse rekordiga – tegin eile jõusaalis järjest neli lõuatõmmet. Esimest korda elus. Kusjuures sel sügisel tegin esimese iseseisva, ilma abivahenditeta lõuatõmbe alles novembri esimesel nädalal. Homme vaatan, äkki tuleb viis tükki järjest ära. Või igatahes millalgi selle aasta sees ma üritan kindlasti selleni jõuda.

Ma nimelt pole veel suutnud välja mõelda järgmist fitnessi-alast väljakutset, mille suunas verd, higi ja pisaraid valama hakata. Kätelseis oleks tore, aga ma ei julge. Ma vahel harva kasutan oma pead sihtotstarbeliselt (mütside kandmiseks) ja oleks kahju sellest võimalusest loobuda. Pistol squat oleks ka tore, aga selleks on vaja suuremat liigeste liikuvust kui mul hetkel varnast võtta on ja elu on näidanud, et ma ei viitsi mingisuguse liikuvusega tegeleda, kui ma saaks samal ajal raskeid asju tõsta. Kui ma parasjagu jälle kuskilt otsast vigastatud olen, siis muidugi luban iseendale ja kõigevägevamale, et hakkan korralikult sooja tegema ja vähem ego-liftinguga tegelema, aga siiani pole see mul kuigivõrd välja tulnud. Võimlemine on nii ebaglamuurne lihtsalt noh. Spagaat oleks tore teha, aga siin ma jälle mõtlen alati, et miks mul seda vaja peaks olema? Aga miks mul kätelseisu, pistol squati või, olgem ausad, lõuatõmmet vaja peaks olema? Või võimet 100 kilo kükkida? Miks ma üldse seal jõusaalis käin, eksole? Elus ei pea kõiki asju ilmtingimata VAJA olema, mõned asjad on lihtsalt toredad. Kasvõi selliste hetkede nimel, kus ma läksin ükskord teise jõusaali, hakkasin heast peast lõuatõmbeid littima (nagu ikka trenni alguses) ja mingi vend lähedalasuval jalamasinal lihtsalt istus ja vaatas mind suurte silmadega. Võibolla ma nägin ka lihtsalt harukordselt võluv välja, mine tea.

Niisiis ma ei tea veel, mida põnevat ma edaspidi peale hakkan, et mu elu liiga igavaks ei läheks. Siiani ma pole isegi ühtegi maksimumraskust testinud, sest ma ei tunne end kuigivõrd tugevana ja eks ma olen laisk ka. Trennides on praegu hea mugav moment, aga tuleb valvel olla, et see ei muutuks mugavustsooniks. Teen ainult hea tunnetusega tööseeriaid – jõutõmme 60 kg, kükk 50 kg, rinnalt surumine 30 kg, military press 20 kg. Ilusad ümmargused numbrid. Kõigis on korralik varu sees, mis laseb aimata, et maksimumini on veel minna, aga vot testimiseks piisavalt tugevat tunnet ei ole veel olnud. Jõutõmbe puhul muidugi see ka, et sisuliselt alles praegu hakkasin tõsisemalt sõprust sobitama conventional-asendiga (kitsas jalgade asetus) ja ma ei taha siinkohal tehnikat kohe aknast alla visata, niigi on ego-lifting mu probleem, nagu enne mainisin.

 

Muidu ma jõutõstja ei ole, rõhun ikka max level füüsise väljanägemisele, nagu jõusaalipiff muiste. Influentseri-autfitt on mul juba olemas.

img_1637

Mina tšekkimas, kas mul on juba miskit sorti õlad külge kasvanud. No ei ole. Liiga väikesed hantlid, ilmselgelt.

(See pilt on petlik, sest a) ma seisan, “oksad laiali”, ja b) õlatrenni tingimustes on õlgades teatav pump-efekt, eksole. Päriselus ma olen palju väiksem ja näen välja, nagu ma poleks iial spordiklubi uksest sisse astunud.)

Need kõrvaklapid, mis mul juba umbes aasta kasutuses on, hakkasin täna ootamatult mul kogu aeg peast ära kukkuma, kuigi nad olid kõige väiksema/kitsama seadistuse peal. Kas see kilo, mis eelmisel nädalal ootamatult mu kehakaalust haihtus, kadus mu pea arvelt?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Fänni elu (“The Witcher” ja muud loomad)

detsember 21, 2019 5 kommentaari

Mu elus on juba väga pikka aega üks läbiv teema ja pidevalt korduv protsess, mis mind iga kord millegipärast üllatab, mis siis, et see on kogu aeg üks ja sama. Muidugi selline asi ei esine ainult minul, vaid ma arvan, et väga paljudel inimestel. Võibolla mitte kõigil, aga väga paljudel.

Ma nimelt olen fänn. Ma olen kogu aeg millegi fänn, mis kestab mingi perioodi ajas, siis lõpeb ära ja kogu protsess algab jälle otsast peale. Ma ei räägi siinkohal muusikast (mille fänn ma ka teadupärast üleüldiselt olen), vaid filmidest ja seriaalidest. Natuke raamatutest ka. Naljakas ongi see, et see protsess on kogu aeg samasugune – ma satun millestki tohutusse vaimustusse, see kestab mingi teatud aja, lõpeb siis ühel hetkel ära ja ma olen väga kurb ja õnnetu, et see läbi sai. Aga alati tuleb ühel hetkel midagi uut. Õnneks. Muidu olekski päriselt kurb. See lõpp muide ei tähenda seda, et mu vaimustus asja vastu kaoks, lihtsalt filmiseeriad ja seriaalid saavad ühel hetkel otsa, enam juurde ei tehta. See ongi kurb moment asja juures, ja selline korraks nagu kaaluta olek, sest sa ju ei tea, misasi ja millal sind jälle järgmisena oma võrku püüab.

Esimene selline juhtum, mida ma mäletan, oli see, kui ma lugesin esimest korda elus “Sõrmuste isanda” raamatut. Ma pole iial ei enne ega pärast seda mitte ühestki raamatust sellist emotsiooni saanud ja kui ma kolmanda osaga lõpuni jõudsin, siis ma nutsin. Päriselt nutsin. Sest mul oli nii kurb, et see läbi sai ja kes seda raamatut on lugenud, see teab, millega see lõpeb – haldjad lähevad Keskmaalt jäädavalt minema ja nende ajastu saab otsa. Ma ei usu, et ma midagi nii traagilist oma elus rohkem lugenud olen 😀 Ma olin umbes äkki 17-aastane siis? See muuseas oli ka mu sissejuhatus fantaasiakirjandusse üleüldse.

Sealt edasi tulid “Sõrmuste isanda” filmid, tempoga üks film aastas, meeletu vaimustus mõistagi ja ehkki ma ei mäleta, kas ma kolmanda osa lõppedes lausa nutsin (oot, mis, muidugi nutsin, aga ausalt öeldes Aragorni kroonimisstseeni juures, see ajab mind siiamaani iga kord nutma), siis seda tohutut tühjusetunnet mäletan ma küll – et nüüd ongi kõik, otsas, rohkem ei ole, rohkem ei saa, mis ma nüüd oma eluga edasi teen? Ma olin kolm aastat elanud järgmist filmi oodates. Ja äkki olid need läbi saanud.

Vaadake, kui ma olen millestki vaimustuses, siis ma olen sellest VAIMUSTUSES. Väga emotsionaalselt.

Aga noh, nagu ma ütlesin, tuleb iga kord jälle mingi uus asi, millest vaimustuses olla. Nii mul siis oli “Kääbiku” filmide triloogia, ja mõistagi “Game Of Thrones”, mis mu elust kenasti kaheksa aastat ära sisustas, ja Marveli superkangelaste filmide saaga (Avengers jms), mis vist päris lõppenud pole, aga pärast “Endgame” vaatamist kevadel olin ma kinost välja tulles küll veits endast väljas. Raamatutega on seda nähtust ka esinenud, näiteks omal ajal Amberi printside seeria ja Elricu- saagad ja…

Kui kellelegi tundus, et siin on tegemist sajaprotsendilise fantaasia- ja ulmetemaatikaga, siis täpselt nii see ongi. Mina ju. Mulle endalegi tundub natuke veider, et siit on puudu nii Star Wars kui Star Trek, aga no jõuab veel. Võibolla.

Eile ehk reedel ehk 20. detsembril lasti välja “The Witcheri” esimene hooaeg. Ma espetsiaalselt tegin endale Netflixi konto selle jaoks ja siiani ma olen jõudnud ainult esimese osa ära vaadata, sest mul ikkagi on mingi muu elu ka olemas, aga… oi-oi. Ma olen väga vaimustuses. VÄGA vaimustuses. Nii kohutavalt suures vaimustuses olin ma viimati siis, kui “GoT” esimene hooaeg välja tuli, sest see oli sõna otseses mõttes kõige parem asi, mida ma iial elus näinud olin. Ma väga sügavalt loodan, et läheb paremini kui “GoT” (mis oli alguses hiilgav, keskel okei ja lõpus, noh, me kõik teame, milline see lõpus oli). Ma küll ei tea, mitu hooaega “Witcherit” tehakse, sest selle aluseks oleva raamatusarja maht on mingisugune 8 raamatut pluss videomängud, aga annaks jumal, et läheks natuke paremini. Esmamulje oli igatahes super.

Õnneks on mul nüüd kümme vaba päeva pluss Netflixi konto. Kõlab nagu tõeline recipe for success.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Niipalju siis kasvuhoonest

detsember 19, 2019 1 kommentaar

Ma olin kevadel selle kasvuhoone suhtes väga kriitiline, alumiiniumprofiilid olid väga õhukesest metallist ja ma ütlesin, et see lendab esimese tuulega minema.

Tagantjärele tarkus on muidugi see, et ma eksisin, peaaegu jõuluni pidas vastu. Eilne torm sai temast, paraku küll, jagu.

Okei, päris minema ei lennanud, naabrite kõrvalhoone vms jäi ette.

Aga kui järgmisel suvel veel tomateid tahta, siis peab uue kasvuhoone püsti panema. Kas see ka juhtub, ei tea veel keegi, sest palju sa neid ikka jõuad osta.

Üldse mulle tundub, et me elame siin viimasel ajal kuidagi väga ühest tormist teiseni ja ma ei viitsi enam järge pidada, mitmes see eilne juba oli. Üks on kindel, Islandile ei koli ma kunagi (mitte et mul sellist kavatsust kunagi oleks olnud, ma olen teadupärast väga suur soojalemb ja ma kahtlustan, et Islandil on veel külmem kui siin).

k.

Rubriigid:Uncategorized