Mida ma vaadanud olen

juuli 4, 2020 7 kommentaari

Käisin täna esimest korda üle kuu aja taas veidi jooksmas. Väga halb oli, tänan küsimast. Rohkem küll enam ei taha, vähemalt mitte praegu. Küll aga on mul nüüd mure, et kas ma peaks mingit kardiot tegema? Ja kui, siis millist, sest ma joosta enam ei taha ja ei viitsi? Hakkan kõndimas käima? Rattaga sõitma? Rulluisutama? Lähen mingisse rühmatreeningusse? Kõik variandid tunduvad ühtviisi eemaletõukavad. Halp. Äkki ikkagi ei ole vaja?

Käesoleva nädala peamine meelelahutus on parasjagu toimuva Hard Rock Laagri pildigaleriide vaatamine, sest mul on seal sõpru, tuttavaid ja sugulasi-pereliikmeid. Lootus püsib, et äkki on kellestki mingi naljakas pilt või midagi. Traditsiooniliselt saadab L. mulle igal aastal sealt mu õepoja pilte 😀

Suure osa oma puhkuse ajast veedan Netflixist dokumentaalfilme vaadates. Neist on teatav sõltuvus tekkinud, aga nüüd hakkavad mind huvitava teematikaga filmid otsa saama ja mul jälle häda. Olen vaadanud peamiselt sporditeemalisi dokke, mida siis veel. Näiteks “The Redeemed and The Dominant: Fittest on Earth”, mis kajastab 2017. aasta Crossfit Games’i. Siis “Athlete A”, mis kajastab USA võimlemisliidu suurskandaali, kus paljastati liidus tegutsenud arst, kes oli aastate jooksul seksuaalselt ära kasutanud sadu noori tüdrukuid (see oli päris õudne lugu, ausalt öeldes). “Generation Iron” erinevad osad, mis Netflixis olemas on, mis räägivad profikulturismist. “Eddie: Strongman”, mis räägib rammumees Eddie Hall’ist, kes tahab väga saada maailma tugevaima mehe tiitlit (ja kes hoidis kuni selle kevadeni enda käes maailma jõutõmbe rekordit 500 kilo, enne kui see hiigelsuur islandlane selle ühe kiloga ületas.) “Ronnie Coleman: The King”, mis on legendaarsest profikulturistist Ronnie Colemanist (uskumatu, eksole). Hetkel on pooleli “Icarus”, mis on dopingust ja mis paljastab dopingu kasutamise Venemaa kergejõustiklaste seas (mitte et see fakt ise midagi uut oleks, aga et seda seal tehakse valitsuse käsul ja nii edasi). Järjekorras on palju kõmu tekitanud “The Game Changers”, mis räägib taimetoitlastest sportlastest ja nende edulugudest.

Edasi on juba ikaldus, ma ei leia enam eriti palju spordidokke Netflixi valikust.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenn, suvine Pärnu ja muu hala

juuli 2, 2020 1 kommentaar

Miks on alati nii, et kui ma lähen jõusaali, siis on seal hullult palju inimesi, aga kui ma olen oma trenni ära teinud ja ära lähen, siis ei ole enam mitte kedagi? Ma ei oska seda millegagi seletada, peale võimaluse, et universum lihtsalt tahab mulle millegipärast käru keerata. Samas ma ei saa väga viriseda, sest päris hea hulk aega ma olen saanud probleemideta ära teha oma kükid, jõutõmbed ja rinnalt surumised, mis siis, et seal on endiselt täpselt üks kükipuur. Endiselt ei taha ma käia ühes teises, Pärnu suurimas jõusaalis, kus on kükipuure tervelt neli. Vahel käin, iga kord olen mega närvis, mulle lihtsalt ei meeldi seal. Midagi ei ole teha. Hiljuti avati Pärnus taas üks uus jõusaal, kus ma pole veel käinud ja ausalt öeldes vist ei lähe ka, sest ma tunnen juba ette, et ma oleks ka seal mega närvis kogu aeg. Ma tunnen end praeguses saalis väga hästi, sest ma olen suvaline tibi, kes käib MyFitnessis trennis ja kujutab ette, et ta tõstab raskusi. Ükspäev eelmisel nädalal proovisin jõutõmbe maxi, mis oli 70 kilo pingutusest vappuva jalaga. Paremat ei saagi minu puhul oodata, kui ma ainult poole aasta kaupa jõutrenni teen. Õnneks nüüd ma natukene saan koroonat ja eriolukorda ka süüdistada.

Nagu aru saada, siis uus kogemus mu elus on käia suvel jõusaalis. Ma arvasin, et suvel käib vähem rahvast, aga vist siiski mitte. Või on asi lihtsalt selles, et Pärnu ja siia ronivad suviti igasugused kokku. Flashback kõigi inimeste lemmiktegevusele ehk sõitmisele Pärnu rannarajoonis suvisel ajal. Või üleüldse Pärnus suvisel ajal. Rannarajoon on eriti magus kogemus tänu kahele asjaolule – seal on väga palju võrdkülgseid ristmikke (rahvasuus suntid ka kui parema käe reegel) ja seal armastatakse parkida nii kuidas jumal juhatab, muuhulgas ka täpselt ristmiku peale, nii et sa võid sõites ise ära arvata, kas sealt paremalt poolt nüüd siis tuleb kedagi või ei.

Täna tahtsin peale trenni saada kohvi. Topsis. Kaasa. Pärnu kesklinnas. Esimeseks valikuks osutus Circle K. Saba oli pikk ja teenindaja (üksainuke) tegi palehigis burkse. Läksin minema. Järgmine valik oli Hesburger (kuigi ma ei tea, kas sealne kohv üldse juua kõlbab). Saba oli pikk ja teenindaja (üksainuke) teenindas küll, aga ma ausalt ei viitsinud oma kohvi ootama jääda. Subway mu valikute hulka ei kuulunud, sest sealne kohv ei kõlba juua (ma pole kindel, kas nad oma kohvi sisse üldse kohvi panevad). Jääkohv on seal hea, aga seda ma ei tahtnud. Sõitsin siis McDonald’sisse. Kes ei tea, siis Pärnus asub McDonald’s suvaliselt linna sissesõidul, kus keegi iialgi ei käi. Üks kohv ja üks jäätis maksid kokku 4.90. Jeesus maria.

Minu lemmik suveilm (ehk megapalavus ja päike) on ka otsa saanud, ükspäev oli siin kõva 14 kraadi lausa sooja terve päev ja vihma on sadanud niimoodi, et veel tänagi nägin keset linna lainetavaid järvi kohtades, kus neid tavaliselt ei ole. Mul on lisaks kõigele veel puhkus. Hea töö, midagi pole öelda. Aga no mis sa ära teed. Võibolla pesen suurest igavusest isegi veel aknad ära. Mida ma peaks niikuinii tegema, sest kui pesta aknaid kord aastas nagu mina, siis selle aasta täitudes hakkab see, noh, välja paistma. Teisalt jällegi pole mul väga motivatsiooni, sest ma tean väga hästi, et pärast esimest vihma on need pestud aknad jälle täpselt samasugused nagu nad enne pesemist olid.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Juunikuu raamatud

juuni 30, 2020 Lisa kommentaar

Ma tean, et täna on alles 30. juuni, aga kõik raamatud on hetkel läbi loetud, öösel lõpetasin viimase ja tänase päevaga ma enam ühtegi raamatut läbi lugeda ei jõua. Mis siis, et ma olen hakanud juba iseendaks tagasi minema, ehk siis mul on paar tükki alustatud, pooleli, mõni juba mitu kuud, nii et ma pean vist otsast peale hakkama, sest ma ei mäleta enam, mis alguses toimus (üks Witcheri-sarja raamatutest ununes vahepeal ära, noh.)

Niisiis, juunikuus loetud või vähemalt lõpetatud raamatud. Kõik raamatukogust, need tuleb läbi lugeda, sest tagasi tuleb ju viia (vastupidiselt enda isiklikele, millega pole kiiret ja mis seetõttu aeg-ajalt aastateks pooleli kipuvad jääma…)

Esiteks – Nadia Murad “Viimane tüdruk: minu lugu vangipõlvest ja võitlusest islamiriigi vastu”. See on sellest kuulsast “valgest sarjast”, milles ilmuvad tõsielulood õudsetest ja kohutavatest naiste elusaatustest, mille lugemine teeb alati väga tänulikuks, et sa oled ise nii äärmiselt privilegeeritud maailma sündinud. Selles mõttes oli ka hariv raamat, et autor kuulub mingisse sellisesse religiooni (jeziidid), millest ma varem mitte kunagi kuulnud ei olnud, ja ometi ma pean end suhteliselt laia silmaringiga inimeseks. Teisalt ma jällegi pean tunnistama, et Iraagi, Kurdistani ja muu säärase piirkonna asjadega ma tõepoolest ei ole kuigi palju kursis ka.

Teiseks – Andre Aciman “Call me by your name”. Ma krabasin selle raamatukogust, sest mulle meenus, et sellest on film tehtud. Küll aga polnud ma seda filmi näinud, ma ei teadnud, kes seal mängivad, mul polnud õrna aimugi, millest see lugu võiks rääkida ja üleüldse olen ma oma laiale silmaringile vaatamata aeg-ajalt täiesti kivi all elanud. Ühesõnaga. Raamat oli väga hea – poeetiline, kaunis, hingestatud, sensuaalne ja kohati erootiline. Lugemise ajal otsustasin kohe, et ma ei hakka enne filmi vaatama, kui raamat läbi, sest mul oli NII kirgas ja selge pilt kogu aeg ees, kõik värvid ja kaameranurgad ja imeline valgus ja üleüldse väga konkreetne visuaal. Mul tekib raamatuid lugedes tihti film kõrvale, aga tavaliselt see nii ere ei ole, kui praegu oli. No ja kui ma raamatu loetud sain, hakkasin filmi ka vaatama ja otse loomulikult oli kõik täiesti vale, nii et ma vaatasin kümme minutit ja edasi polegi vaadanud 😀 Vist pean ootama, kuni mu peas olev visuaal natuke hägusemaks muutub, kuigi siiani pole seda veel juhtunud. Häda selle asjaga jälle. Võibolla on tegelt väga hea film? Mis siis, et minu peas olev on täiesti teistsugune.

Kolmandaks – Mart Normet “Minu Tenerife: noor pensionär”. Seda raamatut kiidetakse väga ja oli üks hea lugemine küll. Muhe ja humoorikas.

Neljandaks – Lina Bengtsdotter “Annabelle”. Minus on tärganud no mitte just kirg, aga teatav huvi skandinaavia krimi vastu, mis on mõistagi mu jaoks uus ja huvitav, sest ma pole üldse elus praktiliselt kriminulle lugenud. Seetõttu ma olengi praegu kõigest vaimustuses ja ehkki ma saan aru, et <i>trope</i> “keerulise lapsepõlve ja pealtnäha ebameeldiva iseloomuga peategelane lahendab mõrva, mis viib ta vägisi oma minevikku tagasi ja oo, kõik saab kohe selgemaks” ei ole ilmtingimata just eriti rabav ja enneolematu, siis sellegipoolest see mulle hetkel meeldib. Oi, ma sain just praegu aru, et see kõik on ju tegelikult praktiliselt nagu Lisbeth Salander ja no kellele siis ei meeldiks Lisbeth Salander.

Viiendaks – Maret Nukke “Minu Jaapan”. Mul on selline lapselik komme, et kui eluloo- või reisiraamatus on pildid, siis ma vaatan kõigepealt neid, enne kui lugema hakkan. Pilte vaadates sain aru, et ma olen seda raamatut juba kunagi lugenud. No mis seal’s ikka. Ma olen ennegi raamatuid mitu korda lugenud, eksole. Ainult et lugedes selgus, et tekstist ei mäleta ma absoluutselt ööd ega mütsi, välja arvatud mõned üksikud kohad. Mälu on mul hea, aga väga lühike. Muidu oli hea, ehkki tuleb tunnistada, et viimase peatüki lehitsesin lugemata läbi. Mis puutub Jaapanisse, siis (korduv) matkamine Fuji mäe otsa huvitab mind Jaapani juures ilmselt küll kõige vähem…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jälle lemmik mul

juuni 28, 2020 6 kommentaari

Mu kõige lemmikumad asjad on suvi ja kuumus. Neile lisandub veel selline poolseletamatu nähtus nagu väikelinna pealelõuna kuumalaines. Sõitsin rattaga ujuma ning kuna ujula on mu kodust teises linna otsas, siis tiirutasin sõites niisama linna vahel. Absoluutne lemmik – kuumus, päike, inimtühi linnake, kõik seisab – õhk, aeg ja tummine heinalõhn õhus. Püüdsin tabada oma lapsepõlve lõhnu, kuid asjatult, sest selliseid vabrikutööliste aguleid, kus mina üles kasvasin, ei ole enam olemas. Ma olen varem ka kirjutanud, kuidas mu lapsepõlve lõhnad olid saepuru, tõrvapapp ja pesuköök. Õrna tõrvapapi hõngu ma garaažide juures isegi korraks tundsin, aga pesuköökidega on tänapäeval küll kehvad lood.

Suuremad linnad suvekuumuse tardumuses meeldivad mulle ka väga, aga väikesed kuidagi nagu rohkem. (Maal ei meeldi mulle kunagi, seda pole vaja mainidagi.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Imeline aeg

juuni 25, 2020 Lisa kommentaar

Praegu on tõesti imeline aeg. Esiteks on mul puhkus, mis on alati tore. Ma polnud küll kindel, kas kodus töötamise kõrval on puhkus üldse mingi asi, aga vist ikka on. Tööd ei pea ju tegema.

Puhkuse puhuks tuli mulle ka mu lemmik-ilm, kuum ja päikeseline. Kuna ma jooksmisega enam ei tegele, siis saan ma sajaprotsendiliselt õues toimuvat nautida ja ei pea sporti tehes surema. Kuigi, ma pean tunnistama, ei ole sporditegemine ka siseruumides eriti palju jahedam tegevus, sest ma olen saanud teada, et suvel on jõusaalis ka väga palav. Ma varem ei teadnud seda, sest ma pole suviti jõusaalis käinud, tuleb välja. Täna näiteks oli seal minu meelest veel palavam kui õues.

Küll aga saab sellise ilmaga käia rannas ja niisama õues päikest võtta ja isegi ujumas käisin ma jaanilaupäeval esimest korda ära.

Sindi väliujula.

Lisaks olen käinud sõpradel külas ja pidanud sugulastega jaanipäeva ja joonud head gin-tonicut ja söönud palju head sööki. Täna näiteks sõin lõunaks poke-salatit, jõin külma Coca-Colat ja magustoiduks oli Hesburgeri keerisjäätis Oreo küpsistega 😀

Jaanipäeval käisin isegi ekskursioonil. Mitte küll kaugel, kõigest Tori põrgus, aga ma polnud seal kunagi varem elus käinud. Mitte et see mu kodust mingi… seitsme kilomeetri kaugusel ei oleks. Boonusena oli ka Eesti Sõjameeste Mälestuskirik lahti ja Tori kalmistul on teadupärast ka Vabadussõja monument. Väga patriootlik väljasõit kujunes sellest lõpuks.

Täna käisin igaks juhuks peale trenni rannas ka, et oleks käidud. Ma üldiselt käingi umbes aastas korra rannas, sest ma tavaliselt ei viitsi, mul on lihtsam omaenda aias lapiti maas lamada. Aga rannas mulle muidu meeldib, sest ma armastan hirmsasti merd ja liiva. Pärnu ranna vastu ikka ei saa (patriotism ei ole minust veel lahkunud, paistab) – sellele võiks korralikku konkurentsi pakkuda Narva-Jõesuu rand, aga põhjarannikul on mu kogemuste kohaselt absurdselt külm vesi. Liepaja rand on ka absoluutselt imeline, aga kaugevõitu 😀 Absoluutseks töövõiduks pean ma seda, et ma sain randa minnes isegi parkimiskoha (mitte tasulisse rannarajooni, muidugi, ega ma loll ei ole, aga ega ma siis ainuke tark inimene ka pole, ütleme nii).

Trennidega läheb ka hästi (peale asjaolu, et see peen kesklinna büroohoone, kus mu spordiklubi asub, pole endale endiselt suutnud ventilatsioonisüsteemi hankida). Nagu öeldud, jooksmas ma ei käi, mis oligi mu selle aasta juba pikalt ette paika pandud plaan. Eriolukord lõi sellesse kerged mõrad, ehk siis ma kaks kuud ikkagi pidin jooksmas käima, kui spordiklubid kinni olid, aga alates mai keskpaigast käin taas jõusaalis. Tõstan endiselt raskeid asju ja panen neid tagasi maha. Ei miskit uut siin päikese all.

Täna oli lihtsalt nii imeline päev – jõusaalitrenn jube hea kükiseeriaga, pärast läksin randa, siis läksin sööma ja võibolla lähen õhtul veel ujuma ka. Mida muud elult tahta?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Suvepealinna rõõmud

juuni 18, 2020 16 kommentaari

Kui õues on 31,5 kraadi sooja, siis tähendab see seda, et jõusaalis on vähem rahvast (sest kõikidel teistel on rannakehad valmis saanud ja nad saavad neid presenteerida).

Ühtlasi oli see jõusaal kõige jahedam koht, kus ma täna viibinud olen*. Seal võis isegi olla mingit laadi ventilatsioon. See muidugi ei tähendanud seda, et mul poleks kõrvaklapid higist läbivettinutena kogu aeg peast ära kukkuda üritanud.

*Okei, luiskan, mu autos on kliimaseade.

Ükspäev sõpradega vesteldes selgus, et neid hämmastas tõsiasi, et ma käisin viimati ujumas 2018. aastal. Mind ennast see ei hämmasta, see on minu puhul pigem reegel kui erand. Neid suvesid, kus ma kordagi vette ei lähe, on ikka palju olnud. Kas ma sellel suvel jõuan ujuma, ei tea veel keegi. Eks ma sügisel ütlen, kuidas läks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Igasuvine hala

juuni 11, 2020 3 kommentaari

Keegi võiks välja töötada sellise äpi või muu tehnilise lahenduse, mille abil linnud saaks magada samal ajal kui mina (öösel kell 3, näiteks).

Oleme sisenenud mikroblogimise faasi, ärge rohkem minult oodake.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Pluss ja miinus

juuni 8, 2020 Lisa kommentaar

Kodukontori pluss – mul on kodus aknad (erinevalt kontorist) ja ma näen, mis ilm õues on.

Kodukontori miinus – mul on kodus aknad (erinevalt kontorist) ja ma näen, mis ilm õues on.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Maikuu raamatud

mai 31, 2020 3 kommentaari

Mul on nüüd kas mingit sorti mälukaotus või mängib aeg minuga vingerpussi või ma ei tea, mis toimub. Seda on teisedki inimesed üle maailma kurtnud, et praegusel segasel ajal – karantiinid, lockdownid, isolatsioon ja muud moesõnad – ei käi aeg päris tavapäraselt. Aeg venib ja tuhiseb korraga. Ma ei tea, kuhu maikuu kadunud on, sest alles oli mu meelest 13. märts ja ma olin veel kontoris. Teisalt jälle tundub, et ma pole kontoris käinud aastaid. Arvestades, millal ma sinna ükskord tagasi pääsen, läheb ilmselt palju aastaid veel mööda ja endiselt oli alles 13. märts.

Niisiis, maikuu möödus täiesti märkamatult ja raamatuid lugesin vähe, samas ma pean ütlema, et seda kuud ei olnudki ju tegelikult olemas, nii et selle kohta hea küll.

Esimene raamat, mis ma lugesin, oli Tonny Gulløvi “1000-aastane kuningriik”, mida ma ajasin taga tükk aega (raamatukogud teadupärast olid kinni ju vahepeal). Millest see raamat on? Viikingitest. Kõik teavad juba ainuüksi mu tätoveeringuid nähes, et mulle meeldivad viikingid (kes mind näinud ei ole, siis mul on ruunimärke ja Urnese stiilis elukas ja Põhjala lohed ja.) Ühesõnaga. Raamat on impressiivne telliskivi ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis alles esimene osa ma ei tea, kui mitmest. Kas ma järgesid lugeda viitsin, ma ei tea, sest raamatu lõpp läks juba diagonaalis lugemiseks. Liiga paks raamat oli ja ajaloolistele seiklusromaanidele omaselt oli liiga palju poliitikat. Ma ei viitsinud lõpuni aru saada, mis kuningas ja kus ja mille jaoks. Samas aga ei saa öelda, et igav raamat oleks olnud, seiklusi oli palju ja veriste võitlustega ei koonerdatud.

Viikingite juurest oli paslik hüpata kohe teise huvitava teema ehk Aasia juurde (kedagi ei üllata). Lugesin Margus Kalami “Minu Aasia”, mida ma olen mitu korda näinud tituleeritavat kõige paremaks Minu-sarja raamatuks. Või kindlasti üheks parimatest. Oli hea lugemine küll, ei saa salata. Margus Kalam on see mees, kes pani püsti Universaal Universumi nimelise poeketi ja kahtlemata on tegemist ühe mu lemmikpoega ever terves maailmas sellest ajast saadik, kui see ainukesena veel Tallinna vanalinnas asus. Ma fännasin igasugu pisikesi esoteerikapoode omal ajal kõvasti (teine põhipood mu elus oli Loitsukeller, heh). Aga ärge palun esoteerikateemadega mulle lähenege, see ärritab mind väga. Kristallidest hoian end kõvasti kaugemale kui trendikas kaks meetrit. Õnneks Kalami raamatus esoteerikast juttu ei ole, vaid paljudest seiklustest paljudes eri Aasia riikides, kust ta oma poodidesse kaupa otsimas ja toomas käib. Aasia on ikka üks hull piirkond, midagi pole öelda 😀 Raamatut lugeda ja omaette irvitada on hea, muidugi. Vahepeal tekib küll õigustatud küsimus, kas autor on seal Aasias otsimas kohalikku käsitööd või hoopis naist ja ega ta vist ise ka päris hästi aru ei saa, samas üks ei välista teist ja noh, seiklusi jätkub nii ühe kui teisega. Tõesti väga hea ja kirev raamat, soovitan soojalt.

Siis juhtus selline lugu, et raamatukogus ma polnud käinud ja pidin uue raamatu alustamiseks oma isikliku raamaturiiuliga leppima. Mul leidub seal sõnulseletamatuid asju. Nagu näiteks Anny Wothe “Pisarate maa”, mille on välja andnud Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus aastal 1924. Kust see pärit on, pole mul aimugi. Välja näeb täpselt nagu peaaegu sada aastat vana raamat.

img_1738

Gooti kirja lugemisega harjub kiiresti, aga see edeneb siiski aeglasemalt kui tavaline ja ma olen sunnitud lugema iga sõna eraldi ja visuaalselt on s-tähed ikkagi väga f-tähe moodi ja kõik see kõlab mu peas nagu halvasti istuvate proteesidega Dracula. Kasutatav keel on samuti sada aastat vana ja oh jeesus, ma hakkasin praegu otsima, mis aastast saksakeelne originaal pärineb, ja frau Wothe on kirjutanud mingisugune viis miljardit romaani, millest käesolev on avaldatud aastal 1920. Eestikeelne tõlge muide üllatas mind väga ühe väljendiga, milleks oli sõna “rippumatu” tähendamaks “sõltumatu” ja ma olin väga üllatunud, sest ma arvasin, et see on mingi minusuguste keeleoskamatute värdkeel, sest see on tegelikult otselülitus soome keelest ja tänapäevases eesti keeles sellist väljendit korrektselt rääkides ei kasutata (peale minusuguste, kes ei oska isegi Soome pealinna nime ega veoauto sünonüümi eesti keeles õigesti kirjutada, ma süüdistan siin selles oma geene, sest soome keelt ma ju ei oska). Aga vot hoopis sada aastat vana väljend on! Kui nüüd raamatust ka natuke rääkida, siis tegemist on armastusromaaniga, mis on ülidramaatiline ja arusaadavalt oleks väga läila, kui tegevus ei toimuks Põhja-Norras, mis annab kogu sellele kupatusele siiski natukene kargemat nüanssi juurde. Lisaks keeleüllatustele sain veel teise üllatuse ka, minus tärkas meeletu tung kunagi külastada lisaks Islandile ka Tromsö linna, ja ma sain teada, et Tromsö, mis asub Eestist ikka väga kõvasti põhja pool, on meist oluliselt soojemate talvedega. Nende absoluutne külmarekord ajaloo jooksul on olnud -18 kraadi!!! Miinus kaheksateist!!! Põhja-Norras! Vrdl ka Eesti külmarekord -43 kraadi. Isegi Islandi külmarekord jääb meie omale alla. What.

Ja nii see maikuu läbi saigi. Rohkem ma küll ei suuda meenutada, et ma sel kuul raamatuid lugenud oleks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Täitsa metsas

mai 18, 2020 8 kommentaari

Kõik teavad, et eriolukorra ajal viibis enamus eestlasi kuskil metsarajal. Mina olen eluaeg olnud ilge rebel ja ma ei läinud kõige selle üheksa nädala jooksul ühegi metsaraja lähedalegi. Mis muidugi pole minu puhul midagi tavapäratut, ma käin üldse üliharva kuskil looduses, tavaliselt kord aastas jooksuvõistlusel vms. Kuna aga täna on esimene eriolukorrajärgne päev, siis muidugi ma panin tööpäeva lõppedes padavai metsa.

Mul oli selleks tegelikult ka hea põhjus, sest ma tahtsin jooksma minna, aga kuna ma tavaliselt jooksen kuskil lageda maantee servas, siis tänane ilm oli sellise tegevuse jaoks kole tuuline. Arvasin, et Raeküla terviserajal puude vahel on väiksem võimalus, et tuul mu ära viiks.

Ma olen selle konkreetse terviserajaga (mis on ka ainuke terviserada, mida ma üldse tean) niimoodi elus puusse pannud, et ise ka ei usuks. Rohkem kui kord. Ükskord väga ammu ma läksin sinna jooksma keset hirmpalavat suve väga lühikeste riietega. MITTE KEEGI ei öelnud mulle enne, et metsas on väga palju sääski ja parme. Sain sellest kogemusest sellise trauma, et ma ei julgenud enam aastaid sinna metsa minna. Kui ükskord traumast üle sain ja jälle julgema hakkasin, panin mitu korda radade valikuga puusse, sest milleks enne kaarti või rajaskeemi vaadata või midagi. Ühesõnaga olen ma seal käinud keskmiselt kord aastas ja alati oma valikut kahetsenud.

Tänagi ei lasknud ebaõnne jumalanna mul kaua oodata. Olin vaevu viissada meetrit sörkida saanud, kui komistasin puujuurika otsa ja lendasin käpuli. Või mis käpuli – ma rullisin poolteist korda ümber oma telje seal maas männiokaste sees, sest hoog oli ju sees. Nigu actionfilmis!

Ja mis on absoluutselt kõige esimene mõte, mis avalikus kohas käpuli käies pähe tuleb?

EGA KEEGI PEALT EI NÄINUD???

Õnneks ei näinud. Mets oli täiesti inimtühi. Parkla oli küll autosid täis, aga kus need inimesed olid, ma ei tea. Kuna ma pole seal kunagi kedagi näinud, siis on mul tekkinud teooria, et see terviseradade kompleks on multidimensiooniline. Inimene astub rajale ja on hops! mingis eraldi dimensioonis, kus teisi inimesi ei ole.

Kuna keegi pealt ei näinud, siis sain rahulikult edasi joosta. Rada oli ju pehme, haiget ei saanudki.

Kuskil kolmanda kilomeetri peal ma jäin korraks imetlema sipelgapesa ja tegema metsast pilti (minu jaoks väga eksootiline keskkond!), nii et ma nägin, et tagantpoolt tuleb keegi neoonkollases jakis mees (minu dimensioonis! There must be a glitch in the Matrix.) Kuna see mees oli veel tükk aega mu taga, pidin ma väga hoolikalt jalge ette vaatama, et enam mitte pikali käia.

Niisiis, väga sündmusrikas jooksuring ja enam ma sinna metsa ei lähe, see aasta on ära käidud. Mustikaid tuleb palju.

k.

Rubriigid:Uncategorized