(Nendest) rododendronitest ei tea me (küll) midagi
No tegelt ka ei tea. Kasvavad. Või noh, ära surnud nad pole. Aga see on ka kõik. Kuna ma mingi erilise rodo-vaimustuse all ei kannata, siis mu poolest kasvagu.
Roosipeenar näeb välja selline, et ma parem sinnapoole üldse ei vaatakski. Hetke seisuga tunduvad elus olevat üks eraldi peenras elav pinnakatteroos, üks eraldi muru sisse istutatud roos sauna ees ja suures roosipeenras võib juhtuda, et kahel on eluvaim sees. Ülejäänud seitse… no ma väga kahtlen. Just panin neile väetist ja kastsin, aga see tegevus tundus suhteliselt kilplasetööna küll.
Mis seal siis ikka. Halvimal juhul saan seitse uut roosi hankida ja istutada.
Eelmisel suvel tundus mulle eluliselt väga oluline selles roosikasvatuses õnnestuda, aga nüüd ma võtan oluliselt rahulikumalt. Tore muidugi oleks, kui emast mõni roos ikka alles ka jääks, aga on minust kõvemadki tegijad feilinud. Kole asi see sada põlvkonda samas majas elamine, ikka mamma pandud sirel ja memme roos sauna ees ja Soometsa külaseppade tehtud kirved 😀
k.
Üks laupäev
See laupäev oli selline.
Mul on nädalavahetuseti alati kaks ärkamist. Esimene ärkamine on see, kui ma üles ärkan – see toimub kuskil kella kuue paiku, vahel harva ka seitsme paiku. Aga voodist välja ma enne kella kaheksat iialgi ei tule, see on siis mu teine ärkamine. Ma võiks muidugi siis ka üles tõusta, kui ma ärkan, aga milline normaalne inimene ärkab laupäeva hommikul kell kuus, ah? Ma vähemalt teesklen, et ma olen normaalne inimene. St ma teesklen puhkepäeva hommikuti kaks tundi magamist, kuigi ega ma ei ole kindel, kas see ka päris normaalne on.
Pärast hommikusööki panin kõigepealt pesu pesema ja selle pesemise ajal koristasin kööki ja WC-d. Eriti köögi koristamine on ohtlik tegevus, sest tavaliselt ma arvan, et ma tõmban kergelt pinnad üle ja see lõpeb sellega, et küürin pool tundi puupliidi plaati. Nii ka seekord. Mulle meeldib see puupliit ja ma teen selle peal iga päev süüa, aga johhaidii, kui jubedaks see pliit seetõttu läheb. Keegi muidugi ei käskinud mul eelmine nädal soolapekki praadida, aga teate, kui hea on krõbedaks praetud soolapekk kartuli-tangupudru kõrvale? No vot.
Siis riputasin pesu õue kuivama ja läksime aiandisse puud ostma. Väga tüüpiline – lähed ostma pihlakat ja tuled tagasi vahtraga. Punase vahtraga. Ma elan Sindis ja punane vahtraleht on siin väga teemas. Puud on vaja sellepärast, et me lasime sügisel maha võtta oma hiigelsuure kase ja valla poolt anti tingimus istutada krundile mingi kõrghaljastuspuu asemele.
Pärast aiandiskäiku koristasin ära ülejäänud alumise korruse. Pühkisin tolmu ja puhastasin põrandad ja pesin kõik põrandad ära ja unustasin esiku porimati õhtuni õue. Ups.
Lõunaks soojendasin eileõhtust maksakastet ja keedetud kartuleid ja istusin lõpuks kohvitassiga diivanile. Vaatasin tunnikese filmi (“Patriootide päev”), siis panin nõudepesumasina täis ja tööle ja korjasin õuest pesu ära. Hindasin ilma külmaks, panin jope selga ja ronisin maasikapeenardesse. Jope muidugi võtsin kohe jälle seljast ära ka, sest päikese käes hakkas palav. Järgnevad poolteist tundi rookisin maasikatest kuivanud lehti välja ja tassisin neid katlasse põletamiseks, roomasin läbi kõik lillepeenrad ja otsisin muru seest nurmenukke ja käpalisi. Kui ma eelmisel aastal need käpalised ootamatult leidsin, siis kaevasin kaks tükki üles ja siirdasin lillepeenrasse ja tuleb tõdeda, et need kasvavad seal endiselt. Väga tore. Võibolla kaevan ja siirdan mõned veel. Õunapuu all neid on. Kust nemad tulid, pole aimugi. Mis käpp see täpselt on, seda ma ka ei tea.
Uurisin pingsalt ja suure skepsisega oma roose, aga no ma ei tea… eks aeg näitab, kas saab ka mõnest veel elulooma või pean ise nullist pihta hakkama.
Tuppa tulles vaatasin filmi lõpuni ja hakkasin siis õhtusööki tegema. Tuunikalapasta, sada aastat polnud teinud, megahea! Kui keegi oleks taibanud sinna juurde parmesani ka osta, oleks veel parem olnud.
Nüüd on kell seitse, tegin kaminasse tule ja varsti vist hakkan õlut jooma. Homme pesen jälle pesu, lähen trenni, istutan puu ja ilmselt panen õhtul liha ahju…
k.
Kevadised muusikalood
Teeme nüüd nii, et rohkem sel kevadel lund maha ei tule, mul on sellest külmetamisest kohutavalt kõrini. Pärnus küll eriti palju lund ei olnud, aga aprilli lõpus ei ole üldse mingit lund vaja.
Meil tööl on ka jube külm. Küte keerati majast vist juba aprilli alguses välja, aga õues on siuke… kaks kraadi sooja.
Kõigest sellest külmast hoolimata läksin eile õhtul linna Veteranirockile. Rahvast oli üllatavalt palju – oleks ilus ilm olnud, poleks publik vist ära mahtunudki. Vaatasime veits ainult HND-d, mis oli üllatavalt hea bänd. Kuulasin täna hommikul trennis ära nende eelmise aasta albumi, olin jätkuvalt positiivselt üllatunud ja kuulasin mõne vanema albumi ka. Meelise kitarrisound on nende üldisele kõlapildile toredasti värve juurde andnud ja just selliseid värve, mis mulle meeldivad. Ja seda on ennegi juhtunud, et kui ma muidu bändist suuremat ei arva, siis pärast laivis nägemist hakkab kohe meeldima. 😀
Goresoerdil tuli täna välja uue veel ilmumata albumi pealt esimene videolugu ja ma olen sellest ka jätkuvalt väga impressed. Põhimõtteliselt ma ei usu enam, et Erki-Siim üldse mingi päris inimene on. Ma arvan, et ta on trummimasin. Ma ei tea trummide mängimisest mitte midagi (kitarrimängimist on elus tehtud isegi, selle pilli tööpõhimõtet ma tean, trumme olen ainult pealt näinud), ja isegi mina saan aru, et see pole normaalne.
k.
Riided vol.2
Mul on riiete osas uus nurin.
Kas te teadsite, et kui te aprilli keskel leiate, et üks kevadmantel kuluks ära – noh, selleks ajaks, kui ükskord soojemaks läheb – siis poodides mitte mingeid üleriideid enam ei müüda, sest ilmselgelt on tegemist suvehooajaga ja müügil on ainult suveriided?
Kas nad eeldasid, et ma talvel oleks pidanud teadma, et ma kevadel trenchcoati tahan?
Suveriideid ma hetkel osta ei soovi, aitäh pakkumast, sest õues sajab lund ja ma niigi olin nii loll ja lasin oma talvejope keemiliselt ära puhastada ja ma ei kavatse seda enne välja võtta, kui järgmisel talvel.
Internetist ma ei julge enam mitte midagi tellida, sest mul on kadunud viimanegi aimdus sellest, mis suuruses mu riided olla võiksid. Mul üks õhem mantel on, mis ma sada aastat tagasi ostsin, ja sellel on varrukad kitsaks jäänud. WTF. Ma tean, et ma olen paksuks läinud (sest mulle ei lähe enam muud mu riided ka selga), aga mantlivarrukad?
k.
Riided
Käisin vahepeal poes ja olin täitsa hämmingus. H&M-is oli nii palju riideid, mis mulle meeldisid ja mida ma kohe oleks tahtnud endale osta! Sellist asja pole juhtunud… ma ei tea, mitte kunagi vist. Tavaliselt ma käin poodides ja seal pole mitte ühtegi asja, mida ma selga tahaks panna, sest… ma ei teagi, miks. Mulle ei meeldi enamik riideid, mis olemas on, lihtsalt sellepärast, et ma ei oska end nendes ette kujutada. Mu garderoob koosneb t-särkidest, mustadest skinny-teksastest ja kapuutsiga pusadest, kõik muud asjad on kuidagi väga arusaamatud mu jaoks. Ma ei kujuta näiteks ettegi, et ma paneks jalga kingad. Sama hästi võiks kassile aiakäru taha rakendada. Ma võin ju panna endale mingi kleidi selga, aga ma vaatan peeglisse ja näen välja täiesti naeruväärne. Talvel tellisin endale kolm uut kleiti, proovisin korra selga ja viisin need kõik otsemat teed taaskasutuskeskusesse.
Kuigi ma täna just nimelt ühe kleidi endale ostsingi, aga samas oli see sisuliselt väga pikk t-särk, nii et ma ei tea, kas see loeb 😀
Seelikuid ma kannan muidu küll hea meelega, aga need peavad olema väga spetsiifilised (liibuvad, mitte eriti pikad, loomulikult kannan ma sinna juurde läbipaistmatuid musti sukkpükse ja tanksaapaid või tosse). Suvel kannan pikki seelikuid ka, aga need mulle meeldivad ka liibuvad (lõhikuga, et käia saaks). Aga ega nende seelikute juurde kannan ikkagi t-särke ja kapuutsiga pusasid, nii et lihtsalt fakt, et ma seelikuid kannan, et päästa väga midagi. Eelmisel nädalavahetusel käisin sünnipäevapeol, sada numbrit suurem Dir En Grey särk seljas, pärast ise mõtlesin ka, et kas ma olen ikka päris normaalne.
Tegelt kui ma nüüd mõtlen, mis riided need olid, mis mulle seal poes kohe meeldisid – mustad skinny-teksad, paar oversized linast hõlsti, päris mitu pikka liibuvat suveseelikut, paar suure t-särgi kujuga suvekleiti… ei, ei midagi uut siin päikese all.
k.
Johhaidii
Eilse jõusaalihala peale läks olukord kohe mitme kraadi võrra kehvemaks – sõna otseses mõttes, sest täna hommikul trenni minnes oli jõusaal jääkülm. Konditsioneer tundus töötavat täistuuridel, ainult et õues on aprill ja 5 kraadi sooja…
Õnneks oli mul särk seljas ja dressipluus ka kaasas. See, et mul trennis särk seljas on, ei olegi nii iseenesestmõistetav, aga õnneks täna oli. Tegin terve jalatrenni ära pikkades retuusides ja dressikas seljas ja ma ei ütleks, et mul väga soe oleks olnud.
Aga noh, muidu oli nagu suht okei. Mind ärritab see, kui palju jõudu ma olen kaotanud, aga ma ei oska veel seisukohta võtta, kas see on jääv nähtus või on lootust, et midagi ka taastub. Ainult et millal? Ja mida ma selleks tegema peaks?
Ilmselt peaks sööma ja magama. Söömisega on see häda, et ma olen niigi paksuks läinud (jah, ma tean, et ma olen normaalkaalu alumises otsas, aga mu aju on selle koha pealt katki) ja magamisega nagu… millal, küsin ma, ah?
PS ma ostsin eile uue arvuti ja ehkki ma tõesti lolli järjekindlusega armastan Apple seadmeid, siis nende “vähem auke” poliitika on natuke… tüütu. Olen täiesti valmis tõsiasjaks, et kui ma ükskord jälle järgmise Macbook Airi ostan, siis sellel on ainult juhtmevaba laadimine ja mitte ühtegi muud porti.
k.
Jõusaalijuttu
Jõusaalijuttu, sest mida targemat mul ikka kirjutada oleks? Mu pähe mahub väga vähe asju ja need on väga spetsiifilised 😀 (Noh, et Dir En Grey’l tuleb aprilli lõpus välja uus singel ja vähe sellest, et tutvustavate tiiserite visuaalne materjal oli väga intrigeeriv – see bänd näeb välja, nagu nad oleks mitte ainult totaalselt erinevates bändides, vaid ka täiesti erinevates muusikastiilides ja ajastutes… hard approve 😀 – lisaks andis sotsiaalmeedia tag aimu, et uue kuue võib saada vana lugu “Cage”, mis oleks mõistagi oosõm, sest selle loo bassipartii *chef’s kiss*)
Aga ega mul trennist ka rohkem kirjutada ei ole, kui ainult mingid asjad, mis mind närvi ajavad. Eranditult on kõikide nende asjade taga teised inimesed, sest ülla-ülla, teised inimesed ajavad mind närvi. Alustades juba kasvõi sellega, et hommikul kell kuus on jõusaalis jumala palju rahvast, mis värk sellega on? Vanasti ei olnud. Väga vanasti oli isegi niimoodi, et peale tööpäeva lõppu oli jõusaalis vähem rahvast kui praegu enne tööpäeva algust. Mulle tundub, et see tervislike eluviiside ja muu fitnessi trendikaks muutumine pole põrmugi hea. Mulle meeldis rohkem, kui teised inimesed trenni teha ei tahtnud.
Selle postituse tegelik ajend oli see, et ma nägin just redditis mingit meemi, mis kirjeldas üht asja, mis mind jõusaalis kohutavalt kettasse ajab. Teate seda pisikeste laste mänguasja, kus toika otsa tuleb värvilised rõnad panna nii, et suuremad all ja väiksemad peal? Kaheaastased saavad sellega hakkama, aga jõusaalis käivad tüübid, kes mu eelduste kohaselt peaks olema natuke vanemad kui kahesed, ei saa sellega hakkama. Kettad ladustatakse hoidikutesse niimoodi, et kõige väiksemad on kõige all ja suuremad peal. Kui eriti veab, siis seal kõige-kõige all on veel klamber ka. Nii et kui sul on vaja näiteks, ma ei tea, 1,25-kilost ketast, siis palju õnne. Selle kättesaamiseks pead kõigepealt ära tõstma kolm 25-kilost ketast ja kaks 15-kilost või midagi sellist. Ma ei tea, kuidas teiega lugu on, aga minu hobide hulka ei kuulu sadade kilode raskuse lihtsalt teisaldamine selleks, et ma saaks teha seda, mille jaoks ma tegelikult sinna jõuksi tulin. Ja jah, ma saan aru, et ma olen kõigest mingi naine ja see on minu isiklik probleem, et ma ei jaksa õlalt üles suruda üle 30 kilo, aga nagu tegelt ka, my dudes.
Ja noh, teine asi on ikka see vana hea treeningvarustuse riiulitena kasutamine, et selle peal oma asju hoida. Selles jõusaalis, kus ma käin, on näiteks kaks vineerist kasti ja kaks pehmemast materjalist plyo boxi. Kasti all ma pean silmas spetsiaalset treeningvahendit, mille abil saab teha erinevaid harjutusi. Üks vineerist kast on kõik need aastad seisnud täpselt ühe ja sama koha peal ja ma pole mitte iialgi näinud seda treeningu jaoks kasutatuna, sest igal suvalisel ajahetkel on selle peal vähemalt viis veepudelit ja kolm telefoni, tavaliselt veel lisaks ka mõned paarid kõrvaklappe ja üks pakend mokatubakat. Need kastid maksavad 250 eurot (ei ole nali, guugeldasin), mingi suvalise riiuli kuhugi nurka saaks oluliselt odavamalt. Kuna inimestel on mingi hädavajadus panna oma asju ilmtingimata millegi peale. Asi, millest ma päris hästi aru ei saa, aga olgu. (Pärast ripub jälle vahurullide hoidiku otsas kolm dressipluusi neli kuud järjest, nagu eelmisel aastal oli…)
Kas ma võiks kõigest sellest mööda vaadata ja rahulikult oma trenni teha? Muidugi võiks, aga mis lõbu selles siis veel oleks.
k.
Kevadise Pärnu eripärad
Pärnus on üks kuulus kalur, kes enne oli kuulus sportlane. Tema käest saab kai peal niimoodi meritinti osta, et kui kilo on 2.50, siis küsid seitsme euro eest (sest rohkem sularaha pole) ja saad… viis kilo.
Selle viie kilo tindi menetlemiseks muidugi kulus pärast terve päev, nii et ma olen siiamaani sellest nii väsinud, et ma ei taha kuni järgmise kevadeni ühtegi tinti näha. Kaks räime ja üks kilu olid ka.
Ilm ei ole ikka veel soe. Tahan sooja ja kohe!
k.
Aprill
Kuna ma ei tea mitte kunagi, mis päev on, siis on minu puhul väga tavaline, et ma lähen mingi aprillinalja õnge. Esiteks olen ma üleüldse üsna kergeusklik ja teiseks… nagu te päriselt arvate, et ma suudan meeles pidada, et esimene aprill on?
Eile oli suht OK kuni pealelõunase osakonna koosolekuni, kus ülemus tõsise näoga hakkas rääkima, et kuna ettevõte peab oma keskkonnamõjusid kõvasti vähendama, siis sellega seoses likvideeritakse kolmest parklast üks ja järelejääva kahe parkla tagumised servad muudetakse haljasaladeks. Ma läksin NII LEILI. Vähe teised ei saanud irvitada mu üle 😀 Aga no sorry, ma olen parkimisteemadel väga tundlik, selliste asjadega ikka nalja ei tehta 😀
Pärast, kui ma FB-st lugesin uudist, et Eliud Kipchoge tuleb Riia maratonile maailmarekordit taas enda nimele püüdlema, siis ma juba teadsin, mis päev on, ja ega ma täna ka veel päris kindel selle asja suhtes ei ole. Ühest küljest muidugi kinda sus, aga teisalt, miks maratonijooksja ei võiks tulla maratonile maratoni jooksma?
Aga no ega minult praegu üldse väga palju oodata ei tasu, mu ajust on viimased kaks nädalat 99% hõivanud see:
Ma siiani veits ei suuda uskuda, et sellist asja laivis näha sai. Ma olen elus näinud mingi sadu bände, ma arvan, aga iseenesestmõistetavaks pole ma iialgi ühtegi neist pidanud.
k.
special k 