Nädala kokkuvõte 26.07.2021 – 01.08.2021

august 2, 2021 Lisa kommentaar

Ülimalt spordirohke nädal, sest korraga toimusid nii olümpiamängud kui Crossfit Games. Põhimõtteliselt kui ma ise sporti ei teinud, siis ma kas vaatasin sporti või mõtlesin spordist… Kunagi nooremana ma vihkasin igasugu sporti väga kirglikult, et te teaks.

Esmaspäev, 26.07.2021

Jooks, 7 kilomeetrit. Põhimõtteliselt esimest korda sel kevadel/suvel/hooajal/misiganes ei olnud mu jalad rasked ja tuimad ja ma arvan, et ma tean, mispärast. Ma nimelt… wait for it… tegin soojendust. *Naer saalist*. Ausõna, ma ei ole päris eile sündinud, tegelikult ka, mul on treeningstaaži päris palju aastaid, aga ma olen lihtsalt kohutavalt laisk inimene. Ma EI VIITSI enne jooksmist soojendust teha ja kui ma siis vahel väga harva seda teen, siis ma ei jõua ära imestada, kui hea niimoodi joosta on. Kes seda oleks osanud arvata! Ma ei tea, kuidas see mulle küll meelde jääks või mis peaks juhtuma, et ma võtaks enne jooksma minemist iga kord see 10 minutit ja võimleks ennast soojaks. Jõusaalis millegipärast on see iseenesestmõistetav, jooksmisega on keerulisem lugu. Ma püüan end parandada. 7 kilomeetrit, 50 minutit, keskmine tempo 07:04 ja keskmine pulss 155. Aga nii kerget ja head tunnet ei ole sel aastal vist olnudki – kui jooksmine kogu aeg sellisena tunduks, siis ma jookseks iga päev.

Teisipäev, 27.07.2021

First things first – Eesti epeenaiskonna kuldmedal Tokyo olümpamängudelt! Mul polnud aimugi, et vehklemine võib nii põnev ja pingeline jälgida olla.

Õhtul jooksin taas 7 kilti, aga seekord kiiremalt. Kusjuures isegi veits kiiremini, kui ma algselt plaanisin. Sest ma olin eelnevalt jälle soojendust teinud ja jalad tahtsid palju kiiremini joosta, kui ma ise… Keskmine tempo 06:38, aeg 00:46:36, keskmine pulss 159, max lausa 167. Hoidsin kogu aeg tempo sellise mugavustsoonist väljas, aga veel parasjagu nii, et raske ei oleks. Õigupoolest siis nii, et oleks nauditavalt raske. Üle väga-väga pika aja tundsin joostes, et ma isegi jaksan pingutada – ma olin sellest tundest tõsiselt puudust tundnud. Kindlasti on oma osa ka siin sellel, et kuumalaine on läbi, sain isegi korraliku paduka kaela.

Kolmapäev, 28.07.2021

Oli vaba päev ja õhtu möödus Crossfit Gamesi individuaalsportlaste esimese võistluspäeva ülekandeid jälgides niikaua kuni ajavahe kannatas.

Neljapäev, 29.07.2021

Jooksujumalad olid mulle selleks päevaks jälle selja keeranud, sest ehkki ma arvasin, et tuleb selline kerge viiekilomeetrine jooks, siis päris elus oli see hoopis midagi muud. Selles mõttes, et viis kilomeetrit oli küll, aga kergusest oli asi väga kaugel. Numbrite järgi (keskmine tempo 07:16, keskmine pulss 150) ei arvaks, aga kohutavalt rõve oli. Nojah siis, ma ei oska selle kohta enam midagi öelda.

Reede, 30.07.2021

Taas puhkepäev ja Crossfit Gamesi individuaalsportlaste teine võistluspäev. Ajavahe tõttu küll vaatasin ainult paar esimest eventi, sest mina ei ohverda oma uneaega küll naljalt millelegi. Kõiki asju maailmas saab ju järele vaadata 😀

Laupäev, 31.07.2021

Hommikul esimese asjana muidugi Gamesi leaderboard’i kontroll – laupäeva hommikuks oli meestest juhtima läinud Justin Medeiros, aga teisel kohal oleva Brent Fikowskiga oli punktivahe väike. Meeste osas on sel aastal põnev võistlus. Soomlane Jonne Koski (kes ülekaalukalt võitis kõige esimese eventi ja keda ka muidu suht favoriidiks peeti) oli kukkunud seitsmendaks ja teine naaber, lätlane Uldis Upenieks kahekümne seitsmes. Naiste võistlus nii põnev ei ole, sest Tia-Clair Toomey juhib väga ülekaalukalt, mida oligi arvata, aga ungarlanna Laura Horvath oli teiseks tõusnud. Niikaua kuni eestlasi Crossfit Gamesile ei jõua, tuleb naabritele ja muudele hõimurahvastele pöialt hoida 😀

Väikese kõrvalepõikena jooksin ise 16 kilomeetrit. Ma pean ausalt tunnistama, et ma päris kartsin seda trenni, aga tegemata ju ka ei saa jätta. Mis mul siis üle jäi. Esimesed paar kilomeetrit olid veidi õudsad küll, aga siis sai keha jälle aru, mida tegema peab ja lõppkokkuvõttes polnudki väga häda midagi. Jooksin esimest korda elus kaks korda ümber linna ja nagu ma arvasingi, siis teise ringi algus oli vaimselt kõige vastikum. Aga iseenesest oli great success, sest ehkki ma jälle kartsin, et ma ei jõua joosta ja pean vahepeal kõndima, siis tegelikult jõudsin küll ja kõndima ei pidanud sammugi (ja selline igaks juhuks ette kartmine on muidugi ka üleüldse üks väga mõistlik ja abistav tegevus… not). Eriti julgustav oli tõsiasi, et ma jooksin viimased kaks kilomeetrit kiirema tempoga ja viimase kilomeetri kohe eriti kiire tempoga ja lõpuspurdiga ja ei tahtnudki ära surra. Kui ma nüüd õpiks ka geelipakendeid avama, siis oleks kohe eriti hea. 16 kilomeetrit, 02:00:03 (ma ausõna tahtsin kahe tunni sisse mahtuda, aga ei mahtunud :D), keskmine tempo 07:29, keskmine pulss 153.

Pühapäev, 01.08.2021

Puhkepäev. Crossfit Games’i leaderboard ööga palju muutunud ei olnud, vaatasin laupäevased eventid hommikupoolikul järgi. Päeva parim osa oli laupäeva viimane event, ehk 1 rep max snatch (ma isegi ei tea, mis see eesti keeles on? Rebimine? Mina, suur tõstmise fänn…) Naiste osas oli absoluutselt parim see, kuidas Annie Thorisdottir rebis 90 kilo ja oli sellest ise kõige rohkem šokeeritud ning meeste osas lõi pahviks brasiillane Guilhermo Malheiros, kelle tõstetehnika nägi ka 138 kilo juures välja nii imekerge, nagu tüüp oleks lihtsalt soojendust teinud. Õhtul selgus, et ajavahe jumalad halastasid niipalju, et sain ka viimased otsustavad eventid otseülekandes ära vaadata. Üllatuslikult selgus, et mängude kõige närvesöövam ja emotsionaalsem osa oli Annie Thorisdottiri poodiumikohale jõudmine, millele tundus, et isegi ülekandes pühendati rohkem eetriaega ja kommentaare kui võitjale. Võitja muidugi oli ka juba ammu selge, sest Tia-Clair Toomey domineeris algusest peale ja võitis viiendat aastat järjest. Meeste võitjaks tuligi Justin Medeiros, nagu ma kogu aeg lootnud olin (sest kes suudaks sellele mulletile vastu panna, ah?)

Rubriigid:Uncategorized

Küsimusi ja vastuseid

juuli 26, 2021 1 kommentaar

Seoses täiesti enneolematu blogimiskriisiga varastasin ühest blogist jälle küsimusi, millele vastata. Mul nagu tõesti ei ole absoluutselt mitte millestki enam kirjutada… äkki see on vihje, millest ma peaksin aru saama? Vot ei tea.

Küsimused näpatud https://seitsmemaajameretaga.com blogist.

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Null. Nagu öeldud, mul on juba väga kaua peas absoluutne tühjus ja ma ei kirjuta mitte millestki, ammu siis mustanditesse. Aga ega mul pole kunagi olnud kommet mustandeid salvestada, mu blogimine on olnud äärmiselt implusiivne – kui on, millest kirjutada, kirjutan kohe ära ja avaldan. Blogimine ei ole see teema mu elus, mille üle ma eriti mõtleks.

WordPress või Blogspot ja miks?

WordPress, kuigi mul kunagi oli Blogspotis blogi ja ma mingil põhjusel kolisin selle WordPressi ümber. Põhjust ma kahjuks enam ei mäleta, sellest on väga palju aega möödas. Praegu ma sarnaselt kõikidele teistele ei ole eriti suures vaimustuses WP uuest platvormist, aga vaevalt et ma hakkan enam oma blogi kuhugi ümber kolima. Võibolla on Blogspot veel hullem, kust ma tean…

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Hmm, ma olen eluaeg mingi õudne… kirjutaja olnud. Võibolla sellepärast, et mul pole olnud eluaeg eriti kellegagi rääkida? Või noh, ma ei ole suurem asi rääkija. (Ei tasu end eksitada lasta sellest, kui ma kellegi seltskonnas kogu aeg patran ja ilget kildu rebin ja muidu väga humoorikas olen – tõsistel teemadel rääkima mind ei saa.) Eks ma siis olen end eluaeg rohkem kirjutades väljendanud, suures osas ilma publikuta, natukene nüüd blogimaailmas publikuga ka. Aga esimene blogipostitus…. Teate, ma alustasin blogimisega aastal 2001. Tol ajal seda blogimiseks ei nimetatud, siis olid teistmoodi platvormid – LiveJournal, Diaryland jms. Blogimise sõna tuli hiljem ja alguses oli see natuke teiselaadne tegevus, kui võrgupäeviku kirjutamine. Otse loomulikult ma ei mäleta, mida ma kirjutasin aastal 2001, ma isegi ei mäleta, kuidas ma selle juurde üldse tee leidsin. Juhuslikult, ilmselt, nagu internetis ikka asju leitakse. Aga seda konkreetset blogi ma hakkasin pidama aastal 2006.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Pole kokku lugenud, tegelikult on neid päris palju ja ma loen neid väga aktiivselt. Ma veedan terve oma tööpäeva arvutis ja üldiselt on mul loll komme töötegemise kõrval kogu aeg ühe silmaga midagi muud teha (minust on palju oodatud, et ma korraga ühele asjale keskenduksin). Osasid blogisid loen stabiilselt, osasid juhuslikult, osasid harva, kui ette satuvad… kuidas kunagi. Aga neid on palju.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Eee, aasta 2001? Aga kui me oleme rangelt sõnades kinni, siis Eesti esimene kuulus blogija oli Teller, keda ma kahtlemata ka lugesin.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ikka olen, suisa mitmeid. Ma võin garanteerida, et kui ma leian huvitava blogi, siis ma hakkan sellesse kaevuma ja niikaua kaevun, kuni enam kuhugi kaevuda ei ole… Kõiki muidugi läbi lugeda ei jõua, sest mõned inimesed on veel kole kaua aega bloginud.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Ei häiri. Uudishimu tekib küll mõnikord, aga kui inimene on otsustanud jääda anonüümseks, siis on tal selleks põhjus, eksole. Ega ma isegi ennast just otseselt oma näoga ei esitle, aga nime ma ei varja ja minu nimega anonüümseks nagu ka otseselt jääda ei saa (sest mu nimi ei ole Mari, mida esineb veel tuhandetel, eksole).

Kas blog või vlog?

Blogid. Ma vahel harva kiikan mõnd vlogi ka, aga väga harva ja mu tähelepanu püsib ühel asjal kolm minutit, nii et…

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Minu blogimaailmas on kõige suurem skandaal tavaliselt see, kui Rents midagi otsekoheselt kirjutab. Sest ma ei loe ega ei jälgi neid suuri, populaarseid, kuulsaid blogijaid, kellega seoses mingid skandaalid tekivad (ja millest ma tavaliselt isegi midagi ei tea).

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ma loen mõningaid blogisid, mille autoritega ma ei nõustu paljudes maailmavaatelistes küsimustes, aga ma võtan seda kui maailmapildi avardamist. Jah, ma mõnikord pööritan mõne asja peale silmi, aga see on ka kõik. Igaüks võib oma blogis kirjutada täpsel seda, mida ta tahab. Minu valik on seda lugeda või mitte lugeda. Ja ma ei saa öelda, et ükski neist blogidest, mida ma loen, mul harja punaseks ajaks… Muidugi ma tunnistan, et aeg-ajalt ma loen ka mõnda blogi nagu car crashi põhimõttel, et raske on mööda vaadata, kui kuskil mingi õudukas toimub, aga ega ma neid üldiselt lugema ei jää.

Kas blogid surevad välja?

Ma ei tea – võibolla nad muudavad oma olekut ja kuju, võibolla mitte. Ma olen suhteliselt veendunud, et ükski asi maailmas ei sure päriselt välja, aga kõik asjad muutuvad. Oleneb muidugi, mida klassifitseerida blogiks – kas instagrami postitused võiksid täita blogi eesmärki? Minu meelest küll, teiste meelest võibolla mitte.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Antud blogi, mida ei saa kindlasti võtta kui mingit tõsiste teemade käsitlemist, peamiselt selle tõttu, et rääkimisega on see lugu, et kaasvestlejat peab see ju huvitama, mida sa räägid. Ma ei suuda ette kujutada, et kedagi võiks huvitada minu trennitegemine, näiteks, seetõttu ma räägin päriselus sellest väga vähe. Blogi kirjutamisega on lihtne, kui ei huvita, siis ei pea lugema, ja mul pole mingit probleemi kirjutada seda blogi nn. tühja auku, see tähendab, et ma isegi ei tunne eriti huvi, kas keegi seda loeb või ei. Kui loeb, on tore, kui ei loe, no ma ju ütlesin, et kedagi ei huvita 😀 Postitusi ette ma ei planeeri, välja arvatud need nädalakokkuvõtted, mida ma kirjutan iganädalaselt ja avaldan nädala lõpus. Muud teemad, nagu öeldud, on impulsiivsed. Ma olen täheldanud, et mulle üldse ei meeldi midagi ette planeerida ja mingitel kindlatel teemadel kirjutada, see muutub väga ruttu tüütuks ja ebameeldivaks. Nädala trennegi panen ainult sellepärast hambad ristis kirja, et ma tean, et ma tahan neid ise aastaid hiljem lugeda ja võrrelda. (PS ma ei ole tegelikult üldse impulsiivne inimene, päris elus mul peab kõik olema täpselt ette teada, detailideni ja võimalikult kaugele.)

Rubriigid:Uncategorized

Nädala kokkuvõte 19.07.2021 – 25.07.2021

juuli 25, 2021 Lisa kommentaar

Esmaspäev, 19.07.2021

Vaba päev. Ootamatult juhtus selline asi, et tavaline eesti suvi tuli tagasi, ehk siis…. mul hakkas külm. Väga veider ja ootamatu tunne.

Teisipäev, 20.07.2021

Jooks, 6 kilomeetrit. Läksin linna jooksma. Üldiselt mu pähe ei mahu idee kuhugi jooksma MINNA, kui tegemist ei ole just võistlusega. Igapäevaelus on võrdlemisi hoomamatu mu jaoks kontseptsioon istuda autosse, sõita kuhugi, joosta, ja siis koju tagasi sõita. Ma saan absoluutselt aru, et see on teostatav ja isegi mitte eriti kummaline, aga ikkagi, minu jaoks tähendab jooksmine seda, et ma panen tossud jalga ja astun koduuksest välja ja ongi trenn. Ja siis virisen, et ma elan imeväikses kohas ja õudne kopp saab samadest tänavatest kogu aeg ette. Aga kui ma juhtun aeg-ajalt tööl käima, siis mu aju aktsepteerib seda, et ma saan koju sõites kuskil vahepeal joosta, näiteks (mu kodu ja töökoha vahele jääb näiteks terve Paikuse ja suur osa Pärnu linnast). Niisiis läksin ma jooksma Rannaparki (ega mul ka paremaid ideid kunagi ei tule, kui ikka üks ja seesama Rannapark…). Uudne on juba see, et kella nelja paiku saab joosta (vt ka tavaline eesti suvi), lisaks on kuskil harjumatumas kohas meel oluliselt värskem ja joosta palju ägedam. Tavalise suve saabumisega kohe palju lihtsam ka. Kuus kilomeetrit, ajaga 00:41:53, keskmine tempo 06:58 ja keskmine pulss 150. Ehk siis suht sama pulsinumbri juures pea pool minutit kiirem tempo. Mis kõik võib juhtuda, kui enam ei olegi 30 kraadi sooja…

Kolmapäev, 21.07.2021

Kaks kümneminutilist tempojooksu – sama trenn, mis peale jaanipäeva (kui oli väga palav). Tempo eesmärk oli sama – 06:30, mis igati õnnestus, esimese lõigu oma 06:28 ja teisel 06:22. Kui juunis oli sama lõigu sama tempo pulss 159, siis nüüd ainult 153 mõlemal lõigul. Ma nimetaks seda progressiks, aga ega ma vist ei saa, kui temperatuur on tubli 10 kraadi madalam? Enesetunne oli küll oluliselt parem.

Neljapäev, 22.07.2021

Vaba päev.

Reede, 23.07.2021

Täieliku äkkideena läksin peale tööpäeva lõppu jooksma oma nädala pikka jooksu. Tagantjärele tarkusena oligi see kõige parem võimalus see jooks üldse ära joosta, mis siis, et ma olin töönädalast rämedalt väsinud ja jooksin seetõttu ainult 12 kilomeetrit. Parem kui mitte midagi. Pikamaajooksu eripära on see, et pikk jooks on tegelt ikkagi raske ja kestab kaua, ja tuleb rakendada seda põhimõtet, et embrace the suck. Reede õhtuti olen ma aga reeglina nii väsinud – vaimselt, mitte füüsiliselt, sest ma töötan 100% arvuti taga – et ma lihtsalt ei jaksa seda sucki embrace’ida. Nädalavahetusel pole üldiselt probleemi, valmisolek kannatada on oluliselt kõrgem (natuke tuleb ikka kannatada ka, midagi ei ole parata). Niisiis jooksin 12 kilomeetrit, täpselt pooleteise tunniga, keskmine tempo 07:33 ja keskmine pulss 150.

Nädalavahetus oli trennivaba. Pühapäeval käisin korraks küll ujumas, sest olin eelmisel päeval saanud luureandmeid, et jõevesi ei ole enam 28 kraadi. Ei olnud tõesti, 21 oli hoopis. Sellises vees oli kohe oluliselt mõnusam, ma ütleks. Avastasin enda mõningaseks üllatuseks, et ma olen endale kella isegi kunagi ujumise profiili pannud, nii et ma sain seda isegi katsetada. Ujula oli ka suht inimtühi, keegi ei üritanud pealt ega alt läbi sukelduda ega pähe hüpata ega midagi. Niimoodi võiks kogu aeg ujuda. Kui välja jätta asjaolu, et mu ujumisoskus on nii kesine, et ma sõna otseses mõttes eriti ei jaksa ujuda, sest ma ei oska ja kulutan neli korda rohkem energiat kui vaja oleks ja muu säärane. Ma ujun korraga 25 meetrit suure hädaga ära ja siis pean pika pausi tegema 😀

Rubriigid:Uncategorized

Nädala kokkuvõte 12.07.2021 – 18.07.2021

juuli 18, 2021 Lisa kommentaar

Esmaspäev, 12.07.2021

Trennivaba, käisin kinos “Black Widow” vaatamas. Andis seda filmi alles oodata! Algselt pidi see linastuma kevadel 2020, no nüüd lõpuks aasta ja natuke peale hiljem sai selle ka ära näha. Mulle meeldis. Ma olen teadupärast suur Avengers’i fänn ja Natascha Romanoff pole küll otseselt mu lemmik-avenger, aga mul on tema suhtes ikkagi teatud soft spot olemas (peamiselt küll seetõttu, et Scarlett Johansson on lihtsalt nii ilus naine, et rohkem polegi vaja – ma olen lihtne inimene). Film oli tore nagu ikka. Tore oli ka vaadata, et kui tiitrid jooksma hakkasid ja tuled põlema pandi, siis enamik inimesi jäi rahulikult istuma ja post-credits scene’i ootama, paistab, et nad on ennegi Marveli filme näinud. Huvitava kogemuse alla tuleb liigitada ka see, et kinos oli nii jahe, et mul pidid varbad otsast ära kukkuma ja pärast taas õue minnes oli seal ikka kohe väga hea soe. Peale filmi läksin randa varbaid soojendama ja uut rannapromenaadi uudistama. Päris uhke, nagu päris kuurort oleks.

Teisipäev, 13.07.2021

Jooks, 6 kilomeetrit. Taaskord see kogemus, et omast arust nagu täitsa OK tempo, aga tegelikult 07:20. Ma ei tea, mida sellest järeldada. Siiani olen järeldanud peamiselt seda, et pole vist ammu jooksmisega tegelenud, enam ei mäleta täpselt, kuidas see käima peaks. Muidu enesetunne on muutunud joostes päris heaks, muus elus olen vist ka kuumaga hästi ära aklimatiseerunud, mul on kohe päris kahju, et see ennustuste kohaselt läbi hakkab saama. Püüan endale sisendada, et 24 kraadi on ka tegelikult soe, aga no eks näis. Jooksu keskmine pulss 147, see hakkab ka nagu paremuse poole vaikselt minema. Jooksen endiselt kell 8 õhtul, siis on õues ülimõnus. Ahjaa, meil sadas vihma! Päriselt!

Kolmapäev, 14.07.2021

Jooks, taaskord 6 kilomeetrit, aga seekord ettenähtult võistlustempos. Ma olen loobunud selle võistlustempo üle pead murdmast, ausalt öeldes, ma püüan neid jookse enamvähem mingi 7 min/km tempos joosta ja käib küll. Mul pole mingit võistlustempot ju olemas, olgem ausad. Kell 8 õhtul oli endiselt 30 kraadi sooja, jõhker õhuniiskus ja lämbe. Muudkui müristas ja lõi välku ka, aga vihma ei tulnud piiskagi. Nagu saunas jookseks. #ilmablogi. Sellest tulenevalt nagu kõige lihtsam joosta ei olnud, aga lõppkokkuvõttes joostud see jooks sai. Kui kellelgi tekib küsimus, et miks ma mingil jahedamal ajal ei jookse, siis a) jahedamat aega ei ole, ja b) ma endiselt töötan kellast kellani ja ma keeldun ärkamast kell 5, et jooksma minna. Jooksu keskmine tempo sai 06:50, keskmine pulss 150, aeg 00:41:09. Tempograafik on igasugu jonkse otsast lõpuni täis, sest ilmselgelt ei oska ka ühtlases tempos joosta. Või ei oska mu kell normaalselt tempot mõõta. Mul on Polar Vantage M, mis kõige halvem variant ei tohiks olla, aga joostes näitab see temposid 05:00 ja 09:00 vahel ja randmelt pulsi mõõtmisest ma isegi ammu enam e unista, sest see lihtsalt ei toimi (mu pulss ei ole joostes kohe kindlasti 130).

Neljapäev, 15.07.2021

Puhkepäev, sõitsin rattaga umbes viis kilomeetrit ujuma (st kaks pool on üks ots). Siit ei tule mitte järeldada seda, et jõgi kui selline poleks vähem kui kilomeetri kaugusel. Ujumine oli selline, et ma ronisin vette ja suht kähku jälle välja tagasi, sest veetemperatuur oli 28 kraadi ja nagu… ei. Ma tean, et enamikele inimestele meeldib soojas vees liguneda, aga minule selline tegevus kindlasti meeltmööda ei ole. Indigoaalase blogis oli just postitus sellest, miks 27-kraadine vesi külm tundub (???) ja selle postituse kommentaaridest sain ma teada, et siseujulates hoitaksegi vesi kuskil seal 26 ja 29 kraadi vahel, et see pidi ujumiseks kõige parem olema. Ma pole iialgi elus siseujulas käinud (vähemalt mitte peale põhikooli kohustuslikke ujumistunde) ja nüüd ma siis tean, et ma vist ei hakka sinna minema ka. Koju sõites ma natukene mõtisklesin selle asja üle, sest muidu ma olen suur soojalemb ja miks mulle siis soe vesi ei meeldi. Jõudsin järeldusele, et kuna ma vett kui sellist üleüldse ei armasta, siis on veel peale pesemise minu jaoks kaks eesmärki – kas jahutada või soojendada. Palaval suvepäeval peaks vesi jahutama ja külmal talvel võiks kuum dušš soojendada, eksole. 28-kraadine vesi ei täida kumbagi neist eesmärkidest, sest jahutamisest on asi kaugel ja soojendada praegu 30-kraadiste ilmadega ei ole vaja. Ega ma ise ka päris hästi aru ei saa, miks ma sinna jõkke üleüldse ronin. Ilmselt mingi väga sügavalt juurdunud geneetiline arusaam, et Sindi inimene peab suvel jões käima.

Reede, 16.07.2021

Lõpetasin tööpäeva ja hakkasin kella kaheksat ootama, et jooksma minna. Ajaviiteks vaatasin “Iron Man 3”, sest esmaspäevane kinoskäik taasäratas minus huvi jätkata mu projektiga “kõik Avengersi filmid kronoloogilises järjekorras” ja ma tunnen, et mul oleks vaja aeg-ajalt ka vaadata midagi, mis ei ole Hiina pseudo-ajalooline võitluskunstifantaasia imekaunite meespeaosalistega. Poole filmivaatamise pealt tuli äike ja ma pidin äärepealt saama infarkti, sest ma polnud varem mitte kunagi elus kuulnud kõuekärgatust nii lähedalt ja kurdistavalt. Pärast äikest ja vihma lootsin natuke äraklaarinud õhule, aga ma ei tea, kas asi oli niiskuses või milles, igatahes joostes voolas higi nii, et jää või pimedaks. 5 kilomeetrit, ajaga 00:36:17, keskmine tempo 07.14, keskmine pulss 145.

Laupäev, 17.07.2021

Vaba päev.

Pühapäev, 18.07.2021

Pikk jooks. Äravahetamiseni sarnane eelmise pühapäevaga, sest varane äratus oli nõme, jooksu esimesed neli kilomeetrit olid ka väga nõmedad ja edasi oli juba oluliselt parem. Veepudeli ja ühe geeli võtsin ka kaasa, ehkki mul polnud hästi enam aimugi, mis distantsidel ja ajaakendes selliseid asju peaks tarbima. Kesse mulle ikka midagi ütlema hakkab, eksole. Plaanis oli 13 kilomeetrit, mille ma vahepeal kavatsesin joosta 13,5 kilomeetriks ja tegelikult jooksin 14 kilomeetrit. Kohtasin ühte kassi, rullsuusatajat, mitut koera ja tee ääres mustikaid. 14 kilomeetri ajaks 01:44:41, keskmine tempo 07:28 ja keskmine pulss 151.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 05.07.2021 – 11.07.2021

juuli 11, 2021 Lisa kommentaar

Kuumalaine jätkub ja ei näita leevenemise märke. Erinevalt muust Eestist ei ole minu kodus sadanud ka piisakestki vihma ja kui ma päris aus olen, siis tunduvad meediareportaažid Tallinna hiigeltugevatest vihmauputustest veits nagu ulmevaldkonda kuuluvateks, sest nagu… vihm? Vesi… taevast? Can’t relate.

Esmaspäev, 05.07.2021

Jooks, 5 kilomeetrit. Pärast enamalt jaolt autos veedetud nädalavahetust oli ühest küljest päris meeldiv jalgu liigutada, aga teisest küljest… mu keskmine tempo oli 07:19, aga mulle tundus kogu aeg, et ma jooksen väga kiiresti. See ei olnud tore.

Teisipäev, 06.07.2021

8*400 meetrit. Eelmise päeva peale leidsin, et äkki veidi kiiremad liigutused oleks mõistlik teha. Ilmaennustus lubas õhtuks tundide kaupa vihma, mõni ennustus lausa väga suurtes kogustes vihma. Arvake, millest teisipäeva õhtul haisugi ei olnud. Ma nii unistasin vihmas jooksmisest, aga pidin leppima 27 soojakraadi ja 96% õhuniiskusega, seda kell 8 õhtul kaunis tuulevaikuses. Mul on pikad juuksed ja koju jõudes oleks mu patsi järgi küll võinud arvata, et tegelikult vihma sadas, sest pats oli täispikkuses läbimärg. Õnneks olen ma juba päris vana inimene ja ma võin vabalt oma tillukeses kodulinnakeses ringi silgata mikrolühkarite ja spordirinnahoidja väel, sest mind absoluutselt ei huvita, kas see on OK. Riiete kandmine sellises kliimas on ilmselge liig. Kui nüüd jooksust endast ka rääkida, siis 400 meetrit järjest hoida tempot, millega ma mõni aasta tagasi 10 kilti jooksin, on ikka päris-päris raske ja kui ma ei teaks, et ma olen sellise tempoga päris mitu korda kümmet kilti jooksnud, siis ma mingil juhul ei usuks.

Kolmapäev, 07.07.2021

Jõusaal. Kuna olin päev otsa koledasti tige ja halvas tujus, siis sisuliselt läksin saali, tegin neli harjutust (rinnalt surumine, jõutõmme, seljatõmme ja military press) ja läksin jälle minema. Ma olen seda varem ka kirjutanud, et selliseid jõusaalitrenne, mis nagu mingi muu asja taustaks või toeks peaksid olema, ma teha ei taha. Eks sama lugu on muidugi teiste asjadega ka – kuna mul läheb mistahes arengu saavutamiseks väga palju aega, tööd ja vaeva, siis ma saan keskenduda ainult mingile ühele konkreetsele tegevusele. Ja ilma arenguta ma ei viitsi üleüldse mitte midagi teha, sest mis mõtet sellel siis üldse oleks. Jah, mulle reaalselt tõesti väga meeldib kangi tõsta, aga ma suuda ette kujutada, et ma tõstaksin seda mingi paar korda nädalas kogu aeg sama raskusega ja ühtemoodi. Wtf, ei.

Neljapäev, 08.07.2021

Puhkepäev.

Reede, 09.07.2021

Pärnus juhtus selline imetabane ja enneolematu asi, et kell kolm hakkas vihma sadama. Töölt koju minnes oli autoga sõitmine pehmelt öeldes komplitseeritud, sest nii kõvasti sadas. Koju jõudes muidugi tuli nentida, et seal polnud tilkagi tulnud, what else is new. Õhtul kell kaheksa jooksma minnes temperatuur 29 kraadi, nagu ikka. Jooksin viis kilomeetrit ja kavatsesin seda teha umbes sellise 07:00 kandis tempoga, aga reaalselt tuli välja keskmine tempo 06:46. Keskmine pulss 150 ja enesetunne üle ootuste normaalne, mis tekitas üle pika aja jälle tunde, et äkki see jooksmine ei olegi mission impossible. Võibolla ma pean oma kehale kuidagi lihtsalt suutma selgeks teha, et üle 150 pulss ei tähenda seda, et kohe ära surema peaks.

Laupäev, 10.07.2021

Puhkepäev. Ülikuuma ilma tõttu ma püüdsin end terve päev mobiliseerida ujuma minekuks, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Väliujulas, kus mulle ujuda meeldib, on alati väga palju rahvast ja ma vihkan hingepõhjast seda, kui mingid pubekad mulle pidevalt pähe üritavad hüpata. Mujal jões on muidugi ka ujumiskohti, aga siis peaks minema kaldast jalad põhjas ja ma vihkan veekogude põhjasid veel rohkem kui pähehüppavaid pubekaid. Jõevesi meil siin läbi ei paista ja ma nagu lapsepõlvest mäletan, et jõepõhi oli kiviklibune. Ma eelistan igal juhul ujuda ujulas, kus ma ei oma sellest jõepõhjast absoluutselt mitte mingisugust aimu, sest ma lihtsalt ei tea, kui sügav seal on ja ma ei tahagi seda teada. Inimese kohta, kelle ujumisoskus on kõvasti alla keskmise, on see suhteliselt ebaloogiline, ma tean. Aga veekogude põhjad, väkk. No ja see jõevesi on liiga soe niikuinii. Ja muud hädad.

Pühapäev, 11.07.2021

Jooks 12 kilomeetrit. Kõige alustuseks oli mul äratus kell 6 hommikul. Pühapäevasel päeval. Teate, kui nõme on ärgata pühapäeva hommikul kell kuus? Eriti arvestades fakti, et ma pole absoluutselt hommikuinimene? Kuna ma pole ka eriline õhtuinimene, siis muidugi suurt vahet pole.

Niisiis. Väljavaade joosta 12 kilomeetrit ei pakkunud mulle vähimatki positiivset emotsiooni, hoolimata tõsiasjast, et ma olen ise end vabatahtlikult poolmaratonile kirja pannud, selle eest raha maksnud ja selle jaoks hetkel treenin. Positiivsete emotsioonide puudumise peamiseks põhjuseks oli see, et ma pole siin viimasel ajal eriti joosta jaksanud, isegi viie kilomeetri sees on tulnud kõnnipause teha ja ma sõna otseses mõttes lihtsalt kartsin juba ette, et kõik läheb pekki. Nii et jooksu esimene ots oli selline nigel ettevõtmine, kus ma kogu aeg endalt küsisin, miks ma seda teen, ja endale lubasin, et ma ausõna rohkem ei tee. Aga mingil hetkel läks nagu… heaks. Ma ei mäletagi täpselt, mis hetkel, kuskil seal viienda kilomeetri kandis ja mulle hakkasid vaikselt meenuma eelmiste aastate pikad trennid, ja peamiselt see tunne, et pikk trenn ongi raske ja väsitav, aga see on jumalast OK, sest see ongi selliseks mõeldud. Ja üleüldse ei olnud enesetundel tegelikult viga mitte midagi, sest ilm oli täiesti mõistlik ja kui tuju oli paremaks läinud, siis oligi kõik jumala fain. Muidugi jalad pole pikkade distantsidega enam harjunud, sest ma pole mitu aastat enam nii pikalt jooksnud (ja endiselt ma ei suuda lugeda 12 kilomeetrit mingiks pikaks distantsiks), aga võhmaga huvitaval kombel nagu probleemi üldse ei olnud. Kõnnipause polnud absoluutselt mingit vajadust teha ega midagi. Hakkab nagu tasapidi jälle meelde tulema see jooksmine, tundub nii. 12 kilomeetri aeg 01:28:53, keskmine tempo 07:24 ja keskmine pulss 150. Jah, ma jooksin vanasti kiiremini, aga ma olin vanasti noorem ka.

Hommikune jooksmine mulle muidugi endiselt ei meeldi, aga ega muud varianti väga ei ole, eriti kui see suvi samas vaimus edasi läheb. Eile oli seitsmevennapäev ja 32 kraadi sooja, vanarahvas teadis rääkida, et sellist ilma tuleb järgmised seitse nädalat. Ma lugesin kalendris ära, see on täpselt augusti lõpuni. Äkki ma peaks hakkama harjutama end kuumaga jooksma, kas sellisel tegevusel on mingit pointi?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Aga mis muud?

juuli 8, 2021 Lisa kommentaar

Mõtlesin, et kirjutaks lisaks trennitegemisele ka miskit, aga ega mul ausalt öeldes midagi kirjutada ei ole.

Käisin nädalavahetusel Lahemaal, näiteks. Samas ei olnud seal eriti midagi ägedat, sest mida ägedat saaks olla kaks päeva metsa vahel autoga ringisõitmises? Eks merd muidugi oli ka, aga vaadake, ma olen pärnakas, meri ei ületa mu jaoks uudise künnist. Eriti humoorikas muidugi oli see, et kahe päeva jooksul ujumas käia ei õnnestunud kordagi. Ükskord olime äärepealt juba Võsu randa minemas, aga kuna seal polnud võimalik kuhugi autot parkida, siis jäi see üritus ära ja sõitsime aga taas autoga edasi.

Juminda, ma arvan.

Ilmad on jätkuvalt palavad, mis, ma saan aru, ei meeldi paljudele, aga mina olen rahul. Kui ma muidugi just parasjagu jooksma ei pea, aga see on väike mure. Niikuinii saab hiljemalt oktoobriks see kuumalaine läbi, selle peale võin ma mürki võtta.

Kohe varsti saab mul Netflixist ka teist korda “Word Of Honor” ära vaadatud ja mõtlen juba, et mis ma siis järgmiseks vaatama hakkan. Kolmandat tiiru vist kohe tegema ei hakka, kuigi ma pean tunnistama, et teist korda vaadates on kohe palju parem, kui esimest korda – ma nimelt saan süžeest aru 😀 Netflixis hetke rohkem selliseid Hiina seriaale pole, mis mulle otseselt huvi pakuksid, nii et ma vist hakkan Vikist vaatama “Nirvana In Fire”, mis on enamvähem kõige kuulsam Hiina seriaal üleüldse.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 28.06.2021 – 04.07.2021

juuli 5, 2021 2 kommentaari

Esmaspäev, 28.06.2021

Jõusaal, mis kujunes nii igavaks võimlemiseks, et sellist jõutrenni ma küll ei viitsiks iialgi teha. Ainus päästev faktor on see, et jõusaal on ainuke koht, kus ma viitsin venitada, kerelihaseid treenida (väga natuke) ja rullida. Kodus ma ei viitsi iialgi selliseid asju teha. Lisaks oli saalis väga palju rahvast, milles ma süüdistan peamiselt Pärnu suve. Pärast trenni käisin natuke poode läbi ja see oli veel nõmedam. Proovisin selga üht kleiti ja sain koheselt aru, miks ma kannan ainult t-särke ja dressipluuse – ükski kleit lihtsalt ei lähe mulle selga. Vähemalt mitte ükski selline, mis on mittevenivast kangast ja millel on varrukad. Kesse tegi – ise tegi. Õnneks ma kannan ülimalt hea meelega ilma varrukateta asju, sest ma olen selle selja ja nende õlgade nimel palju vaeva näinud. Mulle endale tunduvad need muide täiesti tavalised ja üldse mitte sellised, mille otsa enam riided ei mahu… mul on mingi probleem enda gabariitide hindamisega, tuleb välja.

Teisipäev, 29.06.2021

Jooks 5 kilomeetrit, mis oli sama rõve kui pühapäevane, küll poole lühem, aga see-eest palavam. Ma nimelt tegin trenniajaga taas väga vale otsuse, aga ma ei tea, millal see parem aeg on? See tähendab, kas sel suvel tuleb veel kunagi selline hetk, kus jooksmiseks ei ole liiga palav? Keskmine tempo 07:22 ja keskmine pulss 150, isegi kõnnipausi pidin tegema, sest joosta lihtsalt ei jaksanud. Veel hiljem õhtul läksin veel jalgrattaga sõitma, sest mul tekkis eikusagilt sportlik huvi, et kui ma sõidan ümber linna, siis kui pikk see maa on ja kui kaua ma seda sõidan. 8,86 kilomeetrit sain. Mida ma muidugi ammu teadsin, sest ma olen siin linnas ikka juba omajagu pikamaajooksuga tegelenud…

Veel rohkem õhtul sain kätte ka oma hommikuse vereanalüüsi vastused. Mul oli teooria, et mu väsimus, õhupuudus ja ei-jõua-midagi-teha tulenevad rauapuudusest (mis mul on olnud, eksole), aga võta näpust. Nii kõrget ferritiini taset pole mul enne olnud! 18,7! (Norm on 10-150, mis muidugi näitab, et ega mul selle rauaga laiata ei ole, aga no ikkagi, 18,7!) Nüüd mul rohkem teooriaid ei ole, peale selle, et ilm on palav. Seda teooriat toetab hägune mälestus, et ma enne ju jõudsin joosta 😀

Kolmapäev, 30.06.2021

Jooks – viis kilomeetrit võistlustempos. Mulle nii meeldivad need RP ehk race pace ehk võistlustempo jooksud treeningplaanides, sest mul pole õrna aimugi, mis mu võistlustempo olla võiks 😀 Mis aastal ma üldse viimati võistlesin, kes mäletab? Ahjaa, kunagi kuskilt ma lugesin (kõige pädevam infoallikas ever), et võistlustempos jooks tuleks teha selles tempos, milles sa just sellel päeval oma võistlusdistantsi joosta jaksaksid. Ma ei jaksaks tänasel päeval mingit poolmaratoni joosta, nii et selle teadmisega polnud mul ka midagi pihta hakata. Ühesõnaga. Jooks. Mingis tempos. Nimetame selle siis lihtsalt tempojooksuks, on lihtsam. Viie kilomeetri keskmine tempo 06:45, ajaks 00:33:44. Eelnevatest kogemustest õppinuna läksin jooksma õhtul kell 8, oli ikka oluliselt parem küll, mis siis, et soojakraade oli endiselt 26. Mingil põhjusel ei ole ma siiani eriti arvesse võtnud oma pikaajalist aastatepikkust kogemust, sest ega ma esimest suve ei jookse, ma tean küll, et kell neli on rämepalav. Kell kaheksa ei ole. Kell kaheksa oli lausa nii tore, et mingi optimism hakkas vaikselt taastuma.

Neljapäev, 01.07.2021

Põhimõtteliselt oli trennivaba päev.

Reede, 02.07.2021

Jooks, 5 kilomeetrit, kergelt. 00:37:08, keskmine tempo 07:25, keskmine pulss 147. Selline tavaline, millest mitte midagi erilist rääkida ei ole.

Laupäev ja pühapäev olid mõlemad trennivabad. Pikk jooks jäi tegemata, aga midagi pole parata.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 21.06.2021 – 27.06.2021

juuni 28, 2021 3 kommentaari

Esmaspäev, 21.06.2021

Kuumarekordid jätkasid üksteise järel purunemist ja mul oli ülihea meel, et ma saan kodukontorist töötada. Kolisin hommikupoole arvutiga õue varjulisse katusealusesse, tuuleke puhus ja üldse oli igati kaunis. Igatahes parem kui tööl, kus on teadupärast ülipalav ja umbne, lisaks peame maske kandma. Peale tööd läksin jõusaali, sest välitingimustes on trennitegemine keeruline, isegi ööd on juba troopilised. Saalis oli… võibolla natuke jahedam, aga sellegipoolest väga kleepuv. Väsinud olin ka, seega tuli lühemat sorti trenn jõutõmmete, lõuatõmmete, seljatõmmete ja jalapressiga. Ja muud pudi-padi ka. Saalist tulles sattusin ootamatult keset suve avamise pidustusi või midagi sarnast – autoga liiklemine on kesklinnas juba igasuviselt frustreeriv.

Teisipäev, 22.06.2021

Üle 30-kraadine temperatuur jätkus. Kolisin hommikul taas kohe oma kontori õue, aga erinevalt eelmisest päevast oli palav ja niiske isegi varju all. Peale tööd hüppasin ratta selga ja käisin ujumas – jõevesi oli 25 kraadi, mis on minu tagasihoidliku ekspertarvamuse kohaselt liiga soe. Laupäevane 20 kraadi oli palju mõnusam. Kodus vedelesin niikaua, kuni oli aeg jälle ratta selga hüpata ja minna Pärnu maantee äärde maratoonaritele kaasa tundma. (Võidupüha Maratoni rada läbib mu kodulinna). Kiriku ees oli teeninduspunkt nagu alati, seekord ka kahe tuletõrjeauto kastmisvoolikuga, mida peale jooksjate kasutasid jahutuseks ära veel ka üks rattarenni tegevate meeste punt ja mingi suvaline autoga tee äärde seisma jäänud jorss. Kell kaheksa õhtul hindasin olukorda ja läksin ka ise jooksma – olukorra hindamine nägi muidugi välja selline, et õues oli endiselt 30 kraadi, aga no mis sa ära teed. 5 kilomeetrit, 35 minutit, keskmine tempo 07:01, keskmine pulss 152. Palav oli. Kiriku eest olid tuletõrjeautod ammu läinud, mis mu meelest oli neist inetu.

Mu kuumalaine kodukontor. Jah, ma istun padja peal.

Kolmapäev, 23.06.2021

Puhkepäev. Erinevalt muust Eestist ei tulnud meil siin piiskagi vihma ja hommikul valitsenud troopikakuumus muutus pealelõunaks meeldivaks suvesoojuseks. Oli traditsiooniline jaanilaupäev – külalised, ujumaskäik, grill, õlu jms. Jõevesi oli 26 kraadi, mis on ikka nagu juba way too much.

Neljapäev, 24.06.2021

Sel ajal, kui enamik inimesi jaanipäeva hommikul teist külge keeras, olin mina juba jooksutrennis. Mul läheb ikka samal ajal uni ära, ükskõik mis kuupäev kalendris on. Menüüs oli kaks korda kümneminutilist tempojooksu. Nooh… esimene neist oli päris rõve. Nii rõve, et ma kohe tõsiselt kaalusin varianti teist enam mitte joosta. Tempo oli muidugi selline 06:30 kandis, pulss see-eest taevapiiril (159). Põhisüüdlaseks ma pean siiski kuumalainet ja päikesepaistet, sest jaanilaupäeva jooksul jõin ma 0,3 liitrit Heinekeni ja läksin magama kõvasti enne südaööd (party mode = hard). Okei, jalutasin taastumiseks viis minutit ja teine lõik oli küll suht sama tempo ja pulsi suhtega, aga väga oluliselt parema enesetundega. Embrace the suck ja muu säärane tarkus…

Reede, 25.06.2021

Jooks 5 kilomeetrit. Juhtus enneolematu asi, ehk siis meil sadas vihma! Õrnalt ja umbes viisteist minutit järjest, aga no… ikkagi vihm! Raskel ajal tuleb kõik tänuga vastu võtta. Kahjuks see vihm ei teinud jooksmist sugugi paremaks, sest veits palav oli endiselt. Keskmine tempo 07:24 ja keskmine pulss 149. Augustikuine poolmaraton ei tundu absoluutselt enam mingi hea mõte, aga ma püüan end ohjes hoida tõdemisega, et see ei ole mu esimene rodeo ja ainus aasta, kus poolmaraton lihtsana tundus, oli see aasta, kui ma maratoni jooksin. Ma ei tahaks ennast korrata, aga ma kordan siiski – see pagana maratoni jooksmine on täiesti hävitavalt mõjunud mu reaalsustajule, sest ma siiamaani, ka kolm aastat hiljem, tunnen ikka, et kõik distantsid alla 42 kilomeetri peaks olema mängleva kergusega läbitavad, sest kõik alla selle on ju nii mõttetu lühike maa. Ei. Ei ole. Ja ei pea end kehvasti tundma seetõttu, et jooksmine on endiselt raske, sest ülla-ülla, sa ei ole tõepoolest kolm aastat hiljem enam maratonivormis.

Laupäev, 26.06.2021

Puhkus.

Pühapäev, 27.06.2021

Jooks, 10 kilomeetrit. Jeesus, milline kannatuste rada, mida ei leevendanud isegi 21-kraadine meeldiva tuulekesega ilm. Kas põhjuseks oli eelmisel õhtul väga pikale veninud sõpradega istumine (millele järgnes sisuliselt unetu öö) või sada muud asja, kes seda teab. Igatahes oli õudne. Keskmine tempo 07:39, keskmine pulss 154, enesetunne surmalähedane. Lisaks vaevab mind taas, nagu juba palju aastaid järjest, vastik ja häiriv õhupuudus. Selle põhjuseks ma üldiselt olen pakkunud puuduliku rauataseme organismis (saab kohe vereanalüüsiga kontrollitud) ja pideva ärevuse (vahel on parem, vahel halvem, nagu selliste asjadega ikka). Ahjaa, lisaks on mul hetkel tsüklis selline aeg, kus ma niikuinii mitte midagi ei jaksa ega suuda, selle vastu pole ka eriti midagi teha, see õnneks läheb iga kord ikka mõneks ajaks mööda ka. Vähemalt sain aru, et kui ma muid asju muuta ei saa, siis igatahes saan ma parendada oma toitumist ja taastumist, või noh, ma vähemalt võin ju üritada (eks ma vahel ikka magan ka öösiti).

Niisiis ei olnud suurem asi nädal, aga no mis teha.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 14.06.2021 – 20.06.2021

juuni 20, 2021 Lisa kommentaar

Esmaspäev, 14.06.2021

Nädal hakkas täiesti ebatraditsiooniliselt kohe puhkepäevaga. Kaalusin varianti minna hommikul enne tööpäeva algust jooksma, aga… mu tööpäev algab 7.30. Nope.

Teisipäev, 15.06.2021

Üle pika aja üks intervalltrenn, 7*400 meetrit. Iseenesest OK, aga jalad olid kiiremate sammude nautimiseks kaugelt liiga tümad. Üks põhjusi muidugi oli igavene klassika, ehk siis lõikude eeldatatv tempo… väga paljudes treeningplaanides on sees selline asi nagu võistlustempos jooksmine. Bold of you to assume, et ma oskaks umbeski oma võistlustempot aimata. Sellest tulenevalt ma jooksen intervalle sellises tempos, millises ma kohe kindlasti mitte ühtegi võistlust ei jaksaks joosta. Teisalt jällegi on 400 meetrit niikuinii nii lühike maa, et vahet pole #pohhyolo. Ma pole niikuinii kuude kaupa ühtegi intervalli jooksnud, ma ei valda seda kunsti.

Kolmapäev, 16.06.2021

Jõusaal, kus ma tegin, nagu ikka, mis parasjagu pähe tuli. Üks mu lemmikharjutusi praegusel perioodil on jõutõmme ühel jalal, mida ma teen tavaliselt sangpommiga. See muidugi on üldse üks ülihea harjutus igaks elujuhtumiks, eriti minusugustele, kes ei viitsi kerelihaseid eraldi treenida.

Neljapäev, 17.06.2021

Jooks 5 kilomeetrit. Enne aga juhtus ka igasuguseid asju, nimelt käisin ma üle ma ei tea kui mitme aasta juuksuris ja nüüd on mul nii lühikesed juuksed, milliseid mul pole olnud ka ma ei tea kui palju aastaid. Minu filosoofia juuste osalt muidu on minimalistlik – nad kasvavad, siis aeg-ajalt ma lõikan neid natuke, siis nad jälle kasvavad ja nii edasi. Seetõttu mind ajab alati natuke segadusse, kui mulle öeldakse “issad, kui pikad juuksed sul on!”, nagu ma siis teeks selle heaks midagi, et nad sellised on. Nüüd igatahes on need mitukümmend sentimeetrit lühemad ja elu näitab, mitme aasta pärast ma siis jälle juuksurisse jõuan. Juuksurisse sõites nägin üle tee jooksvat metskitse. Kilomeeter mu kodust. Ma ei ela maal, ma elan tiheasustuses. Õhtul lõpuks läksin siis jooksma ka. Kitse enam ei kohanud. Suurem asi jooks ei olnud – selline, et otseselt nagu halb ei ole, aga eriti hea ka mitte. Tavaline trenn ühesõnaga 😀 Tempo on ikkagi kuidagi väga aeglane ja pulss kuidagi väga kõrge, ehk siis vormi pole ollagi ja kes teab, kas see kunagi üldse tuleb. Nagu iga aasta. Ma ei tea, mis vormi ma küll täpselt ootan, aga no… vaatame. 5 km, 00:36:41, keskmine tempo 07:19 ja keskmine pulss 147.

Reede, 18.06.2021

Puhkepäev.

Laupäev, 19.06.2021

Jooks 8 kilomeetrit. Mul oli nädalavahetuses kaks auku, kuhu see jooks paigutada – reedel kohe pärast tööpäeva lõppu või laupäeva varahommikusse. Seoses hetkel valitsevate ilmaoludega valisin mõistagi laupäeva varahommiku. Mitte et see midagi päästnud oleks – kell 8 oli juba 24 kraadi sooja. Alles sama nädala esmaspäeval istusin õues, jope seljas. Eesti suvi. Tagantjärele tarkusena oleks võinud jooksma minna kohe kell 5, kui mul uni ära läks… Seoses kuumalaine ja varase kellaajaga oli muidugi tempo ülimadal ja pulss ülikõrge, mida oligi ette oodata, sest see ongi täiesti normaalne. Ehkki väga demoraliseeriv, not gonna lie. 8 kilomeetrit, 01:00:58, keskmine tempo 07:36 ja keskmine pulss 153. Oma suures eufoorias uue, enneolematult lühikese soengu üle (enneolematult lühike = abaluude alla) olin pannud juuksed hobusesabasse, aga hiljem selgus, et see oli ikkagi veits vale valik. Pean harjuma lühemat patsi punuma, pole midagi teha. Teisalt jällegi on sellises pikkuses juuste puhul hobusesaba siiski veel põhimõtteliselt funktsionaalne, erinevalt varasemast. Tavaelus, ma mõtlen, mitte joostes.

Laupäeva õhtul avasin ka ujumishooaja, mis on ülipidulik ja pompöösne väljend selle kohta, kuidas ma suvel kaks korda ujumas käin (ja iga suvi ei käi sedagi).

Pühapäev, 20.06.2021

Puhkepäev. Tegin asju, mida ikka ühel kuumarekordilisel pühapäeval tehakse – võtsin päikest, sõitsin rattaga, käisin ujumas, sõin jäätist, käisin vaktsineerimas jms.

Järgmisel nädalal kuumalaine ilmselt süveneb, mingid portaalid lubavad teisipäevaks 36 kraadi sooja. Kõik need inimesed, kes sellel päeval kavatsevad Võidupüha Maratoni joosta, ilmselt rõõmustavad.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 07.06.2021 – 13.06.2021

juuni 13, 2021 Lisa kommentaar

Eelmise postituse, mis põhimõtteliselt oli soig teemal “ma ei tea, miks ma teen midagi, mida ma teen”, kommentaaridesse tuli humoorikas vastukaja, et isegi mu blogist on aru saada, et see jooksmine on mu jaoks suht enesepiinamine ja äkki ma ei peaks seda tegema. Huumor seisneb siin selles, et ma olen eluaeg olnud selline tegelane, et ma teen täpselt risti vastupidi sellele, mida mulle öeldakse. Kitty kommentaar aga kõnetas mind väga, mul on ka seesama jooksja identiteedi mure 😀

Mis ma aga eelmises postituses unustasin mainida, oli see, et muidugi ma olen end registreerinud nii mõnelegi võistlusele, mis augustis-septembris loodetavasti ikka päriselt ka toimuvad, ja väga naiivne oleks arvata, et ma kavatseks oma identiteeti enne neid hakata ümber hindama. Ei, ma kavatsen augusti lõpus ikka ühe poolmaratoni joosta, mis te siis mõtlesite. Ja nagu teada, siis minu võistlusettevalmistuste vääramatu osa on trenniblogid. Ma ei hakka isegi varjama, et ma loen neid iseenda trenniblogisid kogu aeg aastate vältel jälle üle ja mind aitab see väga palju, sest niisama kuiv statistika online-treeningkeskkonnas pole ikka päris see. Lisaks annab see mulle põhjuse blogida. Muidu ma ei kirjutaks üldse midagi või kirjutaks… ma ei tea, Hiina fantaasiaseriaalidest.

Niisiis, kaheteistkümne nädala pärast on poolmaraton. Ma jooksin viimase pooliku muide 2018. aasta augustis. Isikliku rekordiga. Ma jooksin kõik oma isiklikud rekordid 2018. aastal ja olin ilmselgelt (maratoni)vormis, aga kui selle suve sissekandeid lugeda, koosnevad need peaasjalikult ühest ja samast halast, kuidas ma ei jaksa joosta ja ei hakkagi kunagi jaksama. Ma saan aru küll, miks see enesepiinamisena tundub.

Esmaspäev, 07.06.2021

Jooks, 5 kilomeetrit. Seoses saabunud suvega olin sunnitud lahti laskma oma harjumusest teha trenn ära kohe peale tööpäeva lõppu, sest palava ilmaga on kell 4 kõige jubedam. Läksin jooksma veidi enne kaheksat. Mingil seniteadmata põhjusel olen teinud päris kiire tempoga jooksu (keskmine tempo 06:56), aga kahjuks postituse kirjutamise hetkel igasugused mälestused jooksust endast puuduvad.

Teisipäev, 08.06.2021

Jõusaal, kus ma tegin kogu keha treeningu, nagu praegu ikka. Näiteks tegin kükki (ajaloo huvides olgu mainitud, et 40 kiloga, mis talvel oli mu soojendusraskus) ja muid suvalisi asju. Ma teengi praegu saalis täiesti suvalisi asju niikuinii, sest progresseeruda millegagi ei saa. Muuhulgas hakkasin tegema kummi abiga lõuatõmbeid, sest ehkki ma jaksan ilma ka, hakkas mulle ühel hetkel tunduma, et mul on tõmbe ülemine faas pekkis ja vajab tehnilisemat lähenemist. Kui mul mõnikord reaalselt saalis olles ka tuleks meelde negatiive teha, oleks juba päris hästi.

Kolmapäev, 09.06.2021

Jooks, 4,8 kilomeetrit. Tegin jälle (!) seda asja, mida ma teen idioodi järjekindlusega iga aasta mitu korda, ehk siis läksin Raeküla metsa jooksma ja küsisin endalt pidevalt, et miks ma küll siia tulin. Tegelikult mul muidugi oli teooria, et metsas äkki päike ei küpseta lagipähe kell 4 pealelõunal, et noh puud ja… Ei olnud neist puudest tuhkagi abi, ütlen ma teile. Küll on aga aastatega toimunud teatav areng, ma enam ei eksi tähistatud laial terviserajal ära. Põnevust jagus sellegipoolest. Esiteks olin ma sada meetrit metsa sisse saanud, kui hakkas müristama. Hindasin äikese piisavalt kaugel olevaks ja läksin edasi. Siis ühel hetkel krabistas keegi raja kõrval rohu sees niimoodi, et ma kargasin suurest ehmatusest raja teise serva. Ma ei tea, kes see oli. Igasugune loodus ja selles esinevad eluvormid on mu jaoks väga õõvatekitavad asjad, et te teaks. Ja kolmandaks oli puu küljes selline silt:

Ma päriselt ei tea, mida see tähendama peaks.

Selle jooksu keskmine tempo oli 07:14, sest ma vihkan pehmel pinnasel jooksmist (loe – ma pole sellega harjunud ja see on ebamugav).

Neljapäev, 10.06.2021

Jooks, 5 kilomeetrit. Selle jooksu ajal vaevasid mind kole väsinud jalad ja mõtlesin, et huvitav kas ma peaks hakkama jõusaalis ainult ülakeha treenima või on olemas ka mingi võimalus, et äkki ma saan ka mõne jalaharjutuse teha ja jaksaks selle kõrvalt veel ka joosta? Ega ma seda vist muidu teada ei saa, kui omal nahal järgi proovides, iseasi, kui kaua ma viitsin niimoodi 40 kiloga kükke teha. Või harjub keha ikkagi ühelt maalt ära? Muidu iseenesest pole väljavaade rinnalt surumisele ja lõuatõmmetele põhirõhk panna sugugi halb, nendes ongi areng märksa tagasihoidlikum kui kükis ja jõutõmbes. Jooks oli tempoga 06:58, keskmine pulss 152.

Reede, 11.06.2021

Jõusaal, kus ma tegin näiteks jõutõmmet ja rinnalt surumist. Jõutõmbe puhul mulle ikka koledal kombel meeldib bumper-ketaste olemasolu, need on nii suurepärased lihtsalt. Saan teha ütleme nii et enneolematut volüümi (minu jaoks on kuus kordust seerias ikka juba tohutu volüüm). Rinnalt surumise kohta midagi tarka kirjutada ei oska, ega ma vist eriti hästi suruda ka ei oska. Ma teen kas midagi valesti või olen lihtsalt väga nõrk – mõlemad variandid on väga tõenäolised. Kätekõverdusi ma muide samamoodi ei jaksa või ei oska teha, näen siin teatavat korrelatsiooni.

Laupäev, 12.06.2021

Puhkepäev.

Pühapäev, 13.06.2021

Jooks 7 kilomeetrit. Jõudis kätte see ilm, mida ma joostes juba mõnda aega igatsenud olin, ehk siis jahe ja vihm. Tavaolukorras mulle meeldib kolmkümmend kraadi ja päike, aga mitte joostes. Igasuvine dissonants. Joosta oli sellise ilmaga lausa lust ja lillepidu ja isegi pulss näitas kohe oluliselt madalamaid numbreid. Ainsa negatiivse asjaoluna tuleb ära märkida mingi putukas, kes mulle silma lendas. Väga ebamugav, ei soovita. 50 minutit, keskmine tempo 07:07, keskmine pulss 142. Just vaatasin, et järgmiseks pühapäevaks see 30 kraadi ära lubataksegi – soojalemb minus on nagu hell yeah ja jooksja minus on nagu hell naw. 😀

Rubriigid:Uncategorized