Novembri raamatud

detsember 2, 2020 Lisa kommentaar

Novembrit alustasin paksu tellisega, mida mu õde mulle soovitas. Või noh, see pigem oli selline käsukorras antud juhend. Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”. Pidi olema natuke nagu “Rusikad” steroididel – no oli ka. Aga kurvem ja kuidagi selline… masendunum, sest realistlikum. Kuskilt arvustusest ma lugesin, et see on ühe rahvuse väljasuremise lugu. Ma ei tea, kas päris väljasuremise, sest Peipsiääre vanausulised on mu teada ju ikka veel tehniliselt võttes olemas, sest ma olen ühe korra elus seal Peipsi ääres isegi käinud. Aga nukker ja mõtlemapanev on see raamat küll, paljudes aspektides. Näiteks oleme me eestlastena harjunud mõtlema, et küüditamine puudutaski ainult meid, eestlasi. Seda, et vanausulisi samamoodi küüditati ja hävitada püüti, ma ei teadnud ja mind natuke isegi nagu raputas see teadasaamine. Ma muidugi olen küüditamise teemadel üldse natuke… naiivne vist. Ma nimelt olen eluaeg arvanud, et minu suguvõsa see ei ole eriti puudutanud, sest ma tõesti ei tea, et kedagi Siberisse oleks viidud. Huvitav, mis ma siis eluaeg mõelnud olen, kuidas mu vanaisa Eestisse sattus? Muidugi ma tean, kust ta tuli ja mis asjaoludel. Ma pole kunagi aga mõelnud, et ka see oli ju tegelikult küüditamine. Aga ega küüditamine ei ole selle raamatu läbiv teema, see on vaid üks ajaloo verstapost. Läbiv teema on kättemaks, aastakümneid ja põlvkondi edasi antav viha ja vihkamine. Ja kuidas see inimese seesmiselt tapab. Aga kui see muidu masendav põhitemaatika kõrvale jätta, siis tegemist on hea ja ladusa ja mis peamine, huvitava raamatuga.

Wendy Wax “Minu kunagise sõbratari pulmad”. Mõtlesin, et loen vahelduseks ühe naisteka. Enam seda viga ei tee.

No ja siis saigi november otsa.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esimene lumi

november 30, 2020 2 kommentaari

Sest nii ongi. Pilti ma muidugi pole sellest teinud, sest ma istun päev otsa ilma akendeta kontoris (mask peas) ja päevavalgust näen ma ainult nädalavahetuseti. Aga nädalavahetusel veel ei olnud lund maas.

Täna oli taas selline jooksutrenn, kus ma väga kaua diskuteerisin endaga, kas üldse minna jooksma või mitte. Esiteks sadas lund, eksole. Ma pole kunagi varem elus sellisel aastaajal jooksmas käinud ja ma arvasin kogu aeg siiani, et jooksmine pimedas, potentsiaalse vihma ja tuulega novembrikuus on maailma kõige jälgim asi. Suure üllatusena on selgunud, et väga mõnus on hoopis. No hea küll, tuul on endiselt nõme, nagu absoluutselt igal aastaajal (kõikidest ilmastikunähtustest vihkan ma kõige rohkem tuult). Aga külm, vihm ja pimedus on ägedad! Oleks mulle keegi seda enne öelnud? Sellest poleks muidugi midagi kasu olnud, ma poleks uskunud. Noh, samas olgem ausad, miinuskraadid olid vist viimati 2018. aastal, või äärmisel juhul 2019 väga alguses. Blogi ajalugu sirvides võin oletada, et 2019. märtsi alguses mõni külmakraad võis isegi veel olla. Sellepärast ongi tore ilmast kirjutada, saab ise hiljem lugeda.

Ühesõnaga, mu diskussioon iseendaga kulmineerus sellega, et kui ma koju jõudsin, sadas nunnult, aga mitte liiga tihedalt lund, temperatuur oli plussis, tänavad olid puhtad (ehkki märjad), tuult ei olnud ja ma ei näinud ühtegi põhjust, miks mitte jooksma minna.

Sellest kujunes imeline kuus kilomeetrit, sest lumi oli maas, jõulukaunistused on igal pool väljas, pilvekihi taga oli aimata täiskuud ja joosta oli väga hea. Paaris pimedas kohas suutsin muidugi lompi astuda, aga mis sellest. Jõulukaunistused, saate aru! Mulle pole eluaeg jõulud meeldinud, ma vist hakkan tõesti vanaks jääma.

Suvel ma ei jooksnud (ühe korra vist üritasin), sügisel miskipärast hakkasin uuesti ja olen stabiilselt kaks korda nädalas jooksmas käinud. Umbes. Mõnikord ühe korra, mõnikord kolm korda. Siis muidugi juhtub see, et ma olen taaskord kümme-üksteist trennipäeva järjest pannud ilma ühegi puhkepäevata ja mu keha koputab mulle kujundlikult öeldes vastu pead, et mul natukene mõistust koju tuleks. Ma ei julge väita, et ma nüüd terve talve kavatsen jooksmas käia, sest võib siiski juhtuda, et päriselt tulebki lumi maha ja ma seda lume asja nüüd ausalt öeldes ei tea. Aga noh, ma olin ka kindel, et pimedus, vihm ja alla kümne kraadi temperatuurid on rõvedad. Kui mulle nüüd lumi ka meeldima peaks hakkama, siis on minuga ikka midagi väga valesti. Siis oleks mingit professionaalset abi vaja.

Sellised lood siin kohalikul spordirindel. Olen vankumatu optimist ja unistan 2021. aasta jooksuvõitlustest.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Do you even bench, bro?

november 27, 2020 Lisa kommentaar

Ma läksin täna trenni ja unustasin ära, et ma pidin rinnalt surumist tegema. Poole trenni pealt tuli meelde alles. Siis ma muidugi enam suruma ei hakanud, sest ma olin juba kolm seljaharjutust selleks ajaks teinud ja selle pealt rinnalt surumist teha oleks olnud sisuliselt sama mis kang endale sihilikult näkku kukutada. Ma arvan. Igaks juhuks ei hakanud riskima.

Seda minuga pole varem kunagi juhtunud, et ma lähen trenni ja unustan sõna otseses mõttes ära, mille jaoks ma sinna tulin. Reede on rinnalt surumise päev! Muidugi see, et ma reede õhtuks enam mitte midagi ei mäleta, pole ka mindagi haruldast.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jälle uus kogemus

november 24, 2020 6 kommentaari

Inimene on kohanev olend, tuleb välja. Isegi mina, nii kummaline kui see ka pole.

Kevadel tundus maskikandmise idee ja pidevalt terendav võimalus maskikandmise kohustuslikkusest mulle kohutavalt õõvastav. Ma ei saanud isegi aru, miks. Ma olen teadupärast palju aastaid küll Jaapani, küll Lõuna-Korea ja küll Hiina popkultuuri vastu suurt huvi tundnud ning interneti- ja iseäranis praegusel sotsiaalmeedia ajastul jälginud suurel hulgal igasugu tollemaiseid kuulsusi ja lugenud igasugu artikleid ja vaadanud kõikvõimalikke videosid ja dokfilme ja mängufilme ja seriaale ja mida iganes. Ma olen oma elus maski kandvaid inimesi meedia vahendusel näinud aastaid, selles pole midagi ennenägematut mu jaoks. Pluss mulle meeldib Alan Walker 😀 Aga see mõte, et ma peaks ise ka ühel heal päeval hakkama maski kandma, tundus õudne. Millegipärast.

Nüüd on see aeg siis käes. Lisaks alguses tungivale soovitusele ja tänasest alates siis kohustusele kanda maski avalikes kohtades on mul suurepärane võimalus teha oma igapäevast palgatööd 8 tundi järjest maski kandes. Ja teate, see pole üldse õudne. Ma muidugi ei kilju vaimustusest, kui pean hommikul jälle maski ette panema, ja õhtul koju minnes on nii hea tunne katmata näoga õue astuda, aga maski kandmine pole kaugeltki nii jube kui ma alguses arvasin.

No ma ei olnud enne novembri keskpaika kunagi elus maski ette pannud, oligi uudne kogemus mu jaoks.

Maski kandmisest rohkem häirib mind see, et õhtul kodus on näol endiselt fantoomsurve, ja see on veits jabur tunne. Teine probleem on mul nüüd see, et ma ei suuda otsustada, kas meikida või mitte. Ja kui, siis mida täpselt 😀 Siiani olen harjumuspäraselt terve näo ära meikinud nagu alati ja igal hommikul küsin samal ajal endalt, et miks ma seda, huvitav küll, teen. Vastust pole saanud.

Poodides käies on maskiga inimeste vaatepilt juba täitsa normaalne. Tundub juba natuke veidergi, kui kellegi nägu näha on. Nii see algab… (ma ei tea, kas see oli nali.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

40-aastastest naistest veel

november 20, 2020 19 kommentaari

Ma arvan, et tänaseks päevaks on kõik juba lugenud seda palju kõmu tekitanud artiklit, kus mingi moeguru (ma tõesti ei mäleta, kes) avaldas arvamust, mida üle 40-aastane naine enam kanda ei tohiks. Selles listis sisaldusid ka teksapüksid ja enamvähem kõik muud maailma asjad, kui ma õigesti mäletan. Ma ei viitsi seda artiklit otsida, et viidata, sest see oli nii jabur ja ma ei kujuta ette, et oleks olemas palju naisi, kes mingi vanuse kukkudes koheselt mingeid selliseid reegleid täitma tormavad. Ma kujutan ette, et 40-aastane naine on ise nii tark, et oskab välja mõelda, mida hommikul selga panna.

Aga teine teema tabas mind täna hommikul kõikide maailma tarkuste allikast, Perekooli foorumist. See pole mitte sugugi vähem jabur, sest Perekooli foorum, aga ikkagi ajas mind ühest küljest naerma ja teisest küljest tigedaks. Seal nimelt avaldati arvamust, et 40+ naised ei peaks enam üritama vormis püsida või jumal hoia, püüdma oma füüsilist vormi parandada või keha arendada või midagi muud sama kohutavat. Et 40+ naine võib vabalt juba olla siit-sealt lotendav, lõtvunud nahaga ja sellises vanuses ei ole ju mingit tarvidust end bikiinides kuskil presenteerida. Ma ilmselt ei eksi, kui ma arvan, et sellisel arvamusel olevad postitajad on needsamad, kes kirglikult vihkavad jõusaale ja spordiklubisid (sest sealt saab ju lihased! Appi!) ja kes tõsimeeli leiavad, et päevas tunnikene jalutamist on kõik, mida inimene “vormispüsimiseks” vajab. 40+ naine, selleks siit-sealt lotendavaks vormiks siis ilmselt. Sest mingit muud vormi selle tunnikese jalutamisega tõepoolest ei saavuta. Küll aga on see minu meelest kurb, kui inimesed leiavad, et 40+ vanuses ongi normaalne lotendada.

Ma võibolla ei eksi ka siis, kui ma arvan, et need on äkki ka needsamad inimesed, kes leiavad, et Helena Mang on räme kapp ja mehe kehaga… hmm, ma ei mäleta, et ma iial elus sellise kehaga meest oleks kuskil näinud. Mu meelest mehed näevad hoopis teistsugused välja. Parandage mind, kui ma eksin.

Jah, ma tean, et ma peaks vähem Perekooli lugema, aga need arvamused ju kuskilt tulevad ja ongi päris inimeste päris arvamused. Nagu see prantsuse moeguru arvamus, et teksapükse enam teatud vanusest alates saada ei tohi.

Aga mina olen ka inimene ja mul on ka arvamused. Esiteks ma arvan, et jah, igal inimesel on õigus olla täpselt selline, nagu ta tahab. Kui keegi tahab olla lõtv ja lotendav, siis andku tuld. Kui inimene on oma kehaga rahul, siis pole kellelgi rohkem kobisemist, ükskõik milline see keha siis on. Kui aga naine (või mees!) ükskõik mis vanuses tahab olla paremas vormis, tugevam, suuremate lihastega – siis ei ole siin ka mitte kellelgi mingit kobisemist ja keegi ei saa öelda, et ou kuule, sa oled 40-aastane, nüüd on aeg lotendada! Kui inimene tahab “bikiinikeha demonstreerida” kasvõi 60+ vanuses ja ta samal ajal ka tahab, et see keha näeks tema meelest hea välja (mis iganes see siis ka tema jaoks tähendab), siis on selleks täielik õigus ja keegi ei saa teda sellepärast naeruvääristada.

Pluss ma ikkagi arvan seda ka, et ükskõik mis vanuses tuleb treenimine kasuks. Eriti hea veel, kui see treenimine oleks mitmekülgne. Selge see, et aja möödumise vastu ei saa me keegi ja kuskilt maalt hakkab gravitatsioon ja loodus oma tööd tegema, ja mingist hetkest saabub ka see vanus, kus keegi enam ei tõsta samapalju kilosid kangiga kui 10 aastat tagasi või ei jookse sama kiiresti maratoni, aga rekordite löömine ei olegi ju elu esimene eesmärk. 40-aastane inimene on meie maailmas ikkagi veel suhteliselt noor, aga näiteks 60 aasta tuuris olles on olulised juba näiteks sellised asjad, et kas sa jaksad trepist kõndida, poekotte kanda, saad jalanõud hõlpsalt jalga, hommikul voodist ilma suurema rähklemiseta välja ja nii edasi. Mida kõrgemaks vanus läheb, seda suuremat väljakutset hakkavad valmistama ka kõige lihtsamad igapäevatoimingud, selle vastu ei saa keegi. Ja mina isiklikult olen täiesti veendunud, et elu varasemates perioodides mitmekülgse treeninguga stabiilselt tegelemine aitab kõiki neid igapäevaseid toiminguid hõlpsamini teha ka järjest lisanduvas vanuses. See lotendav nahk tuleb niikuinii. Bikiinikeha (MISASI see üldse on, eksole? Keha, mille küljes on bikiinid, ei muu) pole ka peamine, aga piisav lihasmass aitab vältida luuhõrenemist, näiteks, ja neid näiteid on veel. Lühinägelik on väita, nagu treeniksid treenivad inimesed ainult väljanägemise pärast. Kaugel sellest.

Ma tean, et ma lähen igasugu 40-aastaste naiste teemast alati liiga põlema, aga no mis teha, ma olen 40-aastane naine, kõik need teemad ongi ju minust. 🙂

k.

Rubriigid:Uncategorized

Häid asju ka

november 9, 2020 4 kommentaari

Kaur oli mu eelmise postituse kommentaaris ülimalt entusiastlik ja sügavas usus, et ma leian kindlasti veel midagi, mille üle kurta, ja ta absoluutselt ei eksi, ma leian alati midagi, mille üle kurta. Ma unustasingi selles postituses mainimata, et TP jõuksis on rinnalt surumise pingid vale kõrgusega.

Aga maailmas on ikka häid asju ka. See, et Mardile saabus täna oinapäev, oli päris positiivne. Muus osas näisid asjad siiski tavapärast rada minevat. Mis on tavapärane rada? Üks Helmetest või ka mõlemad ütlevad midagi ebasobivat. Jüri kirjutab Facebookis, et ai-ai, sõbrad, nii ei ole ilus. Opositsioon algatab umbusalduse. Umbusaldus kukub läbi. Möödub paar päeva. Üks Helmetest või ka mõlemad ütlevad midagi ebasobivat. Jüri kirjutab Facebookis… ja nii edasi ad infinitum. Täna õnneks tekkis sellesse surnud ringi niuke kelmikas kõrvalehüpe.

Ameerika asjus vist on ka hea uudis, et Biden võitis, kuigi ma ausalt öeldes selle kohta suuremat ei tea. Isiklikult mulle tundub, et Trumpist hullemat varianti oleks keeruline leida, aga jällegi, iial ei või teada. Ettevaatlik optimism on vist omal kohal. Mitte et ma USA poliitikast üleüldse midagi teaks.

Eelmise postituse juurde jälle tagasi tulles tekkis kommentaarides väike arutelu selle üle, et mida kõike Pärnus veel üleüldse olemas ei ole, lisaks juba teadaolevalt toredatele jõusaalidele ja näiteks mistahes kontserdipaigale (Tempel pandi kinni). Aga Pärnusse tuleb asju juurde ka. Näiteks on siin nüüd võimalik osta bubble tea’d, ja ma kasutasin eile suure entusiasmiga seda võimalust kohe ka ära. Ma nüüd ei teagi, kas see ikka on hea, et nad siin seda müüvad, aga õnneks ma enam kesklinna eriti ei satu, vähemalt mitte sel aastal. Järgmise aasta alguses avatakse 24/7 Fitness spordiklubi, siis ma saan jälle linnasüdames trennis käia. Ja kardetavasti kõrvalmajast bubble tea’d osta. See meeldis mulle liiga palju, nagu kõik asjad, mis sisaldavad endas peamiselt suhkrut.

Kõigele muule lisaks olen avastanud enda suureks üllatuseks, kui mõnus on praegu jooksmas käia. Väga mõnus. Poleks iial uskunud. Muidugi siiani on veel ka väga soe ikkagi olnud ja võibolla ma varsti muudan oma arvamust. Aga praegu on veel ülimõnus!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tavaline halapostitus

november 7, 2020 16 kommentaari

Pärnu MyFitness on nüüd nädal aega kinni olnud (pandigi päriselt kinni, mitte ajutiselt) ja see tekitab minus suurt… ma ei teagi täpselt, mida. Pahameelt. Mitte otseselt stressi, aga lihtsalt sellist pahameelt, kus ma olen mossis ja tujust ära ja jonnin ja ei taha sugugi olukorraga leppida. Nagu selline keskmine kolmeaastane, noh. Aga erinevalt kolmeaastasest ma siiski tean, et midagi pole parata, elu on karm, aga see-eest ebaõiglane. Ja kui ma tahan trennis käia, siis ma pean seda lihtsalt tegema kusagil mujal.

Ainult et see trennis käimine, minu lemmiktegevus maailmas, on nüüd muutunud üldse mitte mu lemmiktegevuseks maailmas ja ma olen sel nädalal tundnud esmakordselt elus, et ma ei taha trenni minna. Ma pole iialgi varem elus tundnud, et ma ei taha trenni minna. Nagu öeldud, on see mu lemmiktegevus maailmas, või noh, siiamaani on olnud, ja ma olen aru saanud, et see on kuidagi selline tingimuslik. Näiteks kevadise eriolukorra ajal, kui jõusaalid olid suletud, tegin ma kodus trenni nii kuidas ma vähegi sain, ja ma vihkasin iga minutit sellest. Kuni lõpuni välja. Mulle meeldib treenida jõusaalis! Ja nagu nüüd viimane nädal on näidanud, siis sugugi mitte igas jõusaalis ka veel. #nuttjahala

Jah, ma olen ülihalb kohaneja ja iga väiksemgi muudatus mu igapäevases rutiinis viib mu endast täiesti välja, no mis ma sinna teha saan?

Olen niisiis nädal aega käinud Tervise Paradiisi jõusaalis, mille kohta ma olen varemgi korduvalt kirjutanud, et see ei meeldi mulle absoluutselt ja ega mu tunded ei ole vahepeal muutunud, ütleme nii. Kusjuures, asi ei ole selles, et tegemist oleks halva jõusaaliga. Seal on küll asju, mis minu meelest ka objektiivselt kehvasti on, aga peamiselt on asi lihtsalt selles, et *minule* seal ei meeldi. Jonn, kolmeaastane, teate küll.

Põhihäda on see, et seal on palju rahvast. See on objektiivselt arusaadav, sest kellelegi ei meeldi ülerahvastatud spordiklubid. Teine häda on see, et seal ei ole vaba põrandapinda eriti. Või nagu üldse vaba ruumi. Sest ma püüdsin välja mõelda, kus ma saaks teha näiteks oma harjumuspärast soojendust või sangpommiharjutusi või ma ei tea, burpee’sid, aga ma ei osanud sellist kohta välja mõelda. Mitte et ma jõusaalis väga tihti burpee’sid teeks, aga KUI ma peaksin tahtma neid teha, mis siis, ah? Sangpomme on küll palju, seda ei saa salata. Neli kükipuuri on ka, nagu ma endale pidevalt korrutan. Aga kaablitega on kehvasti ja mina kui suur kaablifanatt olen sellest häiritud. Eks ma siis pean kastist välja mõtlema ja loomingulisem olema ja teistsuguseid harjutusi kasutama, mis tuleks igas mõttes kasuks, eksole, aga ma ei taha. Miks ma pean. #jonn #kolmeaastane

Enamus MF tüüpe on samamoodi sinna üle kolinud (selgitab rahvarohkust), muuhulgas ka kõik need, keda ma lootsin enam mitte kunagi elus näha… plätumees näiteks. Plätumees on üks tüüp, kellel pole tosse, ilmselgelt, sest ta käib jõusaalis alati mingite vanade jubedalt lääpatallatud kummiplätudega. Võiks ju öelda, et mis see minu asi on, ja ega ei olegi, aga jõusaalis päris jalanõude kandmine on mu meelest kuidagi nagu elementaarne ja turvaline, eivä? Siin ma olen muidugi natuke silmakirjalik, sest ma olen ükskord ise elus käinud trennis sokkides (sest ma unustasin tossud koju) ja mõnikord ma võtan jõutõmmeteks näiteks ka tossud jalast ära. Ja noh, tossud võivad ju jalas olla, aga kui tõstekangi ots jala peale kukutada, siis see on valus ikkagi (küsige, kuidas ma seda tean).

Aga noh, ma ei tea, trennid ma olen siiani tehtud saanud, kuigi omaette pahurdades. Pluss mul pole veel ainsatki korda õnnestunud end pärast trenni sooja veega pesta, mis siis, et ma olen iga kord erineva duši valinud (suure spaa ja veepargina on seal õnneks väga suur duširuum ka). SEE on küll mu jaoks päris probleem, sest ma käin alati tulikuuma duši all ja kui mul seda võimalust ei ole, siis ma olen päris tujust ära.

Ma ei tea, kas ma sain nüüd kõik oma mured ära kurta või jäi midagi veel tuleviku tarbeks ka.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mul muud tarka pole öelda

november 6, 2020 Lisa kommentaar

Tänane Postimees annab suuniseid eluks, juhul kui sul on vaja selliseid valikuid langetada. Noh, et kas tahad sõjaväkke minna või ei, siis saad vastavalt valida, kas pigem olla jehoovatunnistaja või ülemaailmselt populaarse poistebändi liige.

(Taustaks niipalju, et sõjaväeteenistus on kohustuslik kõikidele täisealistele Lõuna-Korea Vabariigi meestele, välja arvatud siis vist jehoovatunnistajatele, tuleb nii välja. K-popi fännidele on alati kurb moment, kui mõni iidol kaheks aastaks meelelahutusmaailmast kaduma peab, eksole. BTSi kohta käis kõlakas, et äkki neile tehakse erand, aga paistab, et ei tehtud. Ma üleliia sellesse pole süvenenud, sest endiselt ei ole muutunud asjaolu, et mulle ei meeldi BTS.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Oktoobri raamatud

november 1, 2020 Lisa kommentaar

Jõudsin lõpuks ometi raamatukokku ka. Nagu sinna oleks siis kohutavalt keeruline minna, Pärnu Keskraamatukogu on nii keset linna, et enam rohkem keset ei anna olla, suur parkla täpselt ukse ees, pluss ma käin vähemalt neli korda nädalas sealkandis trennis ja tihtipeale pargin täpselt sellessamas suures parklas seal raamatukogu ees… Ja ei no ma ei saa seal raamatukogus käidud, milline ränk töö ja vaev see iga kord on! 😀

Ükskord tuli mulle pähe selline geniaalne mõte, et hakkan otsast peale jälle läbi lugema kõiki Terry Pratchetti raamatuid ja panen niimoodi järjest lõpuni välja. Idee on hea, ma ei tea, mis siin saaks valesti minna. Natuke heidutas mind avastus, et raamatukogus on Pratchetti raamatuid kolm riiulitäit, aga ma olen elus maratoni jooksnud, kolm riiulitäit Pratchettit on selle kõrval lust ja lillepidu. Avastasin teatava üllatusega, et seal riiulis on selliseid raamatuid, mida ma üldse elus veel lugenud polegi. Ongi midagi oodata, kuigi ma võtan Kettamaailma kõigepealt, sealt ma nagu omast arust olen enamvähem kõiki lugenud. Vist. Hakkasin siis otsast peale – “Võlukunsti värv”. Ma olin kindel, et ma olen seda lugenud (kakskümmend aastat tagasi), lugedes tundus, et ma ikka vist ei ole seda lugenud, aga praegu ma olen jälle täiesti kindel, et ma olen seda lugenud, sest sealt raamatust pärinevaid nalju nagu näiteks “roosa on otsas!” olen ma juba pikka aega teinud. Aga suuremas osas oli küll väga uuelaadne tunne. Mälu on mul teadupärast hea, aga väga lühike. Ma ei hakka Pratchettit ümber jutustama ega kirjeldama ega arvustama, sest Pratchett. Sellel poleks mingit mõtet. Muuseas, ma olen oma elus sir Terry Pratchettit oma ihusilmaga näinud, kui ta 2001. aastal Tallinnas käis. Ma kahjuks ei saanud osaleda sellel lugejatega kohtumisel, sest ma pidin tööle minema (ja jäin meelega hiljaks, sest ma siiski PIDIN teda vilksamisigi korraks nägema, kui ta raamatupoodi tuli), aga mitmed mu tuttavad on kirjeldanud, kuidas ta kirjutas raamatutesse pühendusi TÄPSELT selle inimese jaoks kõnetavaid asju. Nagu, KUIDAS ta teadis. Kõik olid hämmingus 😀 (Tegelt ma tean, kuidas selliseid asju tehakse, aga ikkagi, natukene müstifikatsiooni on ju sellise legendi jaoks lubatud.)

Ane Riel “Vaik”. Assa kurat, see oli hea raamat. Kaanel märge “Põhjamaade parim põnevusromaan 2016” ja see on täpselt selline raamat, et kui korra kätte võtad, siis enam käest panna ei saa – aga samal ajal vähemalt mina ei suutnud seda väga suurtes kogustes korraga lugeda, sest et veits liiga hirmus oli. Selle raamatu fiiling on täpselt nagu ühe mu lemmikfilmi “Requiem For A Dream” oma – rusuv, ängistav, masendav ja õõvastav, aga samal ajal nii kohutavalt hea, köitev ja kaasahaarav. Soovitan väga. Aga hoiatusega.

Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”. See pole muide ilukirjandus, mis minu puhul on haruldane, aga noh, temaatika on ju intrigeeriv, kes siis poleks kuulnud Henry VIII kurikuulsast sariabiellumisest ja nende naiste reeglina väga kurvast saatusest. Divorced, beheaded, died, divorced, beheaded, survived, nagu ka raamat ütleb. Rõhuv enamus mu teadmistest sel teemal on pärit omaaegsest skandaalsest teleseriaalist “The Tudors”, mis küll ajalooliselt päris täpne ei ole, aga ilma selle seriaali (korduva) vaatamiseta ma selles raamatus vist üldse ei orienteeruks… ma vaatasin millalgi kevadel selle seriaali taaskord ära ja avastasin enda suureks üllatuseks, et selle kõrval on “Game Of Thrones” täielik morsipidu, sest juba esimese hooaja esimeses osas oli paljast ihu rohkem kui ühes keskmises GoT hooajas kokku 😀 Aga see selleks. Seriaal mulle meeldib. Raamat on ka OK, sest see keskendub õnneks ikkagi suures osas tõesti kõigile neile naistele, mitte niiväga tolleaegse Inglismaa keerukale poliitilisele ja religioossele olukorrale (kuigi sellest ka muidugi mööda ei saa). Näete, ma harin ennast, mitte ei loe kogu aeg ainult fantaasiakirjandust!

Carolly Erickson “Truudusetu kuninganna: romaan Henry VIII viiendast naisest”. Lasin kohe sama auruga edasi 😀 Henry VIII viies naine oli Katherine Howard, kes abiellus kuningaga, olles ise umbes 17-aastane, samal ajal kui Henry oli juba vana mees (tolle aja kohta). Kuna ta erinevalt teistest Henry VIII naistest ka eriti haritud ega võibolla ka väga tark ei olnud, siis truudusetu olevat ta tõepoolest olnud ja pärast mõneaastast abielu lõppes tema elutee samal tapalaval, kus kuus aastat varem tema nõbu Anne Boleyn oma peast ilma jäi. Raamat ise on seekord ilukirjanduslik romaan, Katherine’i enda jutustuses kirjutatud. Tema vaatevinklist lugedes on muidugi päris kurb mõelda, et sa võid ju olla Inglismaa kuninganna ja puha, aga tegelt on su ainus funktsioon sünnitada poeg, soovitatavalt mitu, ja kui sa sellega toime ei tule, siis ongi su elu otsas. Muide, Henry VIII oli tegelikult poegi küll ja kõige pikema elueaga neist tõusis ka tema surma järel troonile, aga see kõige pikem eluiga jäigi sinna kuhugi 10 aasta kanti. Mis tol ajal polnud ju teadupärast ka kuigi haruldane.

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”. Kettamaailma teine lugu ja kui esimene raamat oli selline enamvähem sissejuhatus, siis see on juba täieõiguslik Pratchett oma klassikalises headuses. Ma sain ikka omajagu naerda.

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”. Mul see põhjamaade krimi ikka hirmsasti meeldima hakanud, nii ma siis võtan raamatukogust iga kord mingi sellise põhjamaise nimega autori suvalise raamatu. Kiidetud olgu Pärnu Keskraamatukogu töötajad, kes eraldi krimiromaanide riiuli kokku on pannud. Seekordne on ikka väga põhjamaine, tegevus nimelt toimub Gröönimaal. Ma ausalt öeldes isegi ei teadnud, et Gröönimaal päriselt inimesi elab… või no kui ma päris aus olen, siis ma vist ei ole oma elus Gröönimaa peale rohkem mõtteid mõelnud kui tuhande aasta tagune viikingite asustus. Hea raamat on, väga nordic noir. Rohkem nordic ei saaks vist olla ka. PS ma saingi alles väga hiljuti teada, et see žanr, mis mulle nii meeldib, ongi nordic noir. Uskumatu, et raamatute lugemine niimoodi uusi teadmisi võib tekitada! Teisalt jällegi ma olen kehv krimiromaanide lugeja, sest mul on tavaliselt ükskõik, kes süüdlane on ja ma tihtipeale raamatut lõpetades ei saagi sellest aru 😀 Mingid muud asjad on nagu tähtsamad. Kõlab veidralt, ma tean.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 1”. Ohh, ma ei oska selle kohta midagi kirjutada. Läbi lugesin, aga ei meeldinud ja ma ei viitsi selle peale enam mõelda. Polnudki väga ammu lugenud raamatut, mis ei meeldi.

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”. Lugu võlukustist ja võrdsusest. Ja et kas naised ikkagi siis saavad võluriteks hakata või ei saa. Sissejuhatus nõidade maailma, mul on nõiad kogu aeg olnud suured lemmikud Pratchetti lugudes. Ja muidugi ma pean mainima, et ma sain lõpuks ka aru, misasi on pealoogia. Ma olen seda elus sada korda guugeldanud, aga nüüd mulle kuidagi jõudis kohale. Liiga lihtne kontseptsioon vist oli… Occami habemenuga ja muu säärane.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Seriaalisoovitus – “The Queen’s Gambit”

oktoober 31, 2020 2 kommentaari

Kel Netflixi vaatamise võimalus, siis soovitan väga, väga soojalt. Imeline, kaunis, stiilne ja kaasahaarav seriaal… malest. Tegelikult mitte ainult malest, vaid ühest tüdrukust, kes on küll lapsest saadik hiilgav malegeenius, aga teisest küljest väga sügavalt õnnetu ja keerulise saatusega inimene. Põhiliselt on see seriaal kõikehõlmavast üksindusest, mis leevendub alles kõige viimases osas, seda südantsoojendaval, aga mitte üleliia moosisel moel.

Visuaalselt väga ilus ja stiilne, sest tegevus toimub kuuekümnendatel ja peategelane Beth on küll samaaegselt malegeenius ja rahusti- ning alkoholisõltlane, aga ka väga moekas noor naine ning see on kunstnikele andnud väga kena mängumaa. Meigikunstnikele ka, sest Bethi lainerijoont kadestaks küll igaüks.

Ja male… poleks iial uskunud, et malest saab teha nii põneva ja kaasahaarava seriaali. Male pole just eriti põnev ja glamuurne, eksole. Aga ei maksa lasta ennast heidutada, kui malest midagi ei tea, sest see ei sega. Mina näiteks ei oska malet mängida ja ma tean malest ainult niipalju, mismoodi malendid laual algasendis paiknevad ja mismoodi liiguvad ettur ja ratsu. Kogu mu maletarkus, sellega kaugele ei sõida, eksole. Aga seriaalitegijad on sellega arvestanud ja sellegipoolest osanud kogu selle asja väga köitvaks teha. Malespetsiifilise konsultandina oli tegev olnud suisa Garri Kasparov, kes disainis ka kõik näha olevad mängud (neid on palju) ja arvustustes on lugeda, et maleinimesed on seriaaliga täitsa rahul, pidi korralik olema. Usaldame eksperte.

Ja last but not least – kõige lõpus, viimases stseenis on näha meie enda Eesti näitlejat Tiit Lilleorgu! Meie mees Netflixi seriaalis!

Lõpetuseks ma tahaks tervitada kõiki selle põlvkonna inimesi, kes selle tunnusmuusika ära tunnevad. https://www.youtube.com/watch?v=fFIJ1herfx8

k.

Rubriigid:Uncategorized