Inimene õpib, kuni elab

september 22, 2020 5 kommentaari

Igasuguseid asju olen siin viimasel ajal teada saanud. Lisaks sellele pudrupesale, mille ma sain teada Kitty blogist, ma polnud kunagi varem sellist sõna kuulnud ja ma ei olnud ka tuttav säärase kontseptsiooniga. Üldiselt ma olen küll väga paljulugenud inimene ja isegi kui ma pole asju oma silmaga näinud, siis tihtipeale olen ma neist lugenud ja ikkagi tean, mis need endast kujutavad. Pudrupesa oli mu jaoks uudne informatsioon.

Tuletab meelde, kuidas ma aastaid tagasi oma töökohas tööl hakkasin käima ja tööle minnes ma möödusin igapäevaselt Kakuami tänavast. Ma olin kindel, et see on mingi suvaline täheühend, sest ma polnud sellist sõna ka kunagi varem kuulnud, näinud ega lugenud. Niikaua kuni mu isa mind siis ükskord natuke haris. Kakuam on teatud liiki kaluripaat, kui te juhuslikult ka ei teadnud.

Veel olen teada saanud, et hetkel käimasoleva pandeemia valguses ma enam ei julge vastamata jätta tundmatutelt numbritelt tulevatele telefonkõnedele. Varem oli mu elu väga lihtne, mul polnud mingit probleemi tüütute müügikõnede ega muu säärasega, sest ma lihtsalt ei võta normaaltingimustes kunagi tundmatutelt numbritelt kõnesid vastu. Ja kui vahel juhtun võtma, siis mul pole vähimatki probleemi see kõne kohe katkestada, kui ma aru saan, millega tegemist on. Nüüd ma pean igaks juhuks kõikidele kõnedele vastama, sest kust ma tean, millal mulle helistab Terviseamet või nende robot. Nädala jooksul olen juba kaks müügikõnet saanud. Aga nagu öeldud, ma ei lasku nendega vestlusse, seega pole just otseselt probleem, aga no ikkagi. Ma pean kõned vastu võtma. Ma fihhhhhkkaannnnnnnnnnnnnnn telefoniga rääkimist.

Kõige huvitavam uus info tabas mind täna Sportland Outleti poes, kus ma sain teada, et naiste ja meeste jalanõude numeratsioon on erinev. Ma siiralt arvasin, et numbrid on samad, lihtsalt meeste omad lähevad sealt edasi, kust naiste omad otsa saavad. A vot ei lähe. Vähemalt USA numeratsioon ei lähe, ma euroopa numbreid ei vaadanud. Ma vaatan spordijalatsitel alati ainult USA numbrit ja sentimeetreid. Mu jalanumber on nihuke, et mu jooksutossud peavad olema 10,5 USA numeratsiooni järgi ja 27,5 sentimeetrit. Ma ei teagi täpselt, mis see euroopa numbrites teeb, 42? 43? Arusaadavalt saavad naiste mudelid selles kohas tihtipeale otsa ja sellepärast mul tuligi geniaalne idee, et aga meestele tehakse ju ometigi ka jalatseid. Neljakümne aasta vanusena tuli mul nii tark mõte! Siis ma saingi teada, et meeste tossud on sellises suuruses hoopis mingi 9. Mul on reaalselt telefonis üks note, kus on kirjas, mis suuruses, numeratsioonis ja sentimeetrites mul jalanõud olema peavad, et ma enamvähem teaks, mida üldse jalga proovima hakata. Seda ei tasu minust kindlasti loota, et ma peast teaks, mis mu jalanumber on. Ma muide ei tea ka oma riietesuurust, aga seda pole mõtet kuhugi kirja panna, sest teadupärast on igas poes suurused täiesti erinevad. Ja muide, kui te veel ei teadnud, siis ka Nike tossude eri mudelite suurused on erinevad. Rääkimata siis veel sellest, et eri tootjate janaõude numeratsioon ei ole ka sugugi üks ja sama. Aga see ei olnud mu jaoks uus informatsioon. See lihtsalt vihastab mind alati, sest nagu… kui raske on mingit standardit paika panna, ah? Jaa, ma tean, vanity sizing, aga no kurat.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jõutreening, wat?

september 18, 2020 1 kommentaar

Esiteks ma pean jagama üht absoluutselt geniaalset kirjutist sotsiaalmeediast, autoriks @fysioviis (kelle sisulooming on niikuinii puhas kuld ja harvaesinev terve mõistus). Postituse teemaks “Miks naised ei tohiks kunagi raskuseid tõsta”. Kogu järgnev on tsitaat:

1. Sa märkad, et tänu kõrgemale energiatasemele saad sa oma toimingutega märksa kiiremini hakkama. Mida sa küll kogu selle vaba ajaga peale hakkad???
2. Mehed internetis arvavad, et sa oled liiga tugev. Kas sa tuled ikka toime selle teadmisega, et sa ei ole enam võõraste meeste nilbe unistus??
3. Su püksid ei mahu sulle enam jalga, sest su tagumiku on liiga prinkis. Kujuta ette, kogu su tagumik täidab püksid ära! Hirmuäratav!!! 
4. Su lapsed näevad, et naine suudab olla midagi märksa rohkemat kui tavaline koduperenaine. Üldlevinud standardite lõhkumine pole kunagi hea mõte! Go EKRE!
5. Sa saad süüa märksa rohkem ja maitsavamaid toite. Kohutav ju! Andke mulle mu rasvatu piim ja kaks salatilehte tagasi! 
6. Mehed ignoreerivad sind jõusaalis, sest sa tõstad suuremaid raskuseid kui nemad. Kuidas sa küll ilma nende juhisteta edaspidi hakkama saad? 
7. Sa suudad purgikaane avada ilma kellegi teise abita. Mitte ükski naine ei tohiks omada sellist võimu!!!
8. Su luud püsivad terved ja tugevad elu lõpuni. Kas sa tõesti tahad röövida arstilt selle raha, mis ta sinu luuhõrenemise ravi pealt teeniks? 
9. Jõutreening on mitmekülgne ja huvitav. Oled sa ikka valmis vahetama selle monotoonse pikaajalise statsionaarse jalgrattaga sõitmise vastu? Vaevalt küll!!!
10. Su beibedest sõbrad, kes ei taha muud kui juua ja meeste pärast nutta, hakkavad vaikselt kaduma. Kas sa tõesti tahad nii väärtuslikke sõpru kaotada? 

(Originaalpostitus https://www.instagram.com/p/CFSGumdpYs4/ )

Purgikaante avamise tasemele ma muide veel jõudnud ei ole. Ma oskan siin süüdistada ainult loodust, kes on andnud mulle peene kondikava ja sellest johtuvalt väikesed käed, purgikaante läbimõõt on lihtsalt nii suur, et ma ei saa hakata mingit jõudu rakendamagi. Loll, kes vabandust ei leia, ma tean. Teeme trenni edasi. Äkki suudan kunagi lisaks lõuatõmmetele ka iseseisvalt mõne purgi lahti keerata.

Eile oli mul kükipäev ja ma võtsin lõpuks julguse kokku, et tööseeriates minna selle hirmuäratava 60 kilo peale. Ükskord, ma mäletan, oli see mu one rep max. Seeriaid ma olen võibolla (võibolla!) ühe korra elus selle raskusega teinud. Eile tegin siis ka. 60 kilo oli palju kergem kui ma ette kujutasin. Üllataval kombel tuleb stabiilselt trenni tehes jõudu kogu aeg juurde, kes seda küll oleks osanud arvata.

Eriti vinge oleks veel see ka, kui mul jalgadesse kunagi mingid lihased hakkaks tekkima.

Vana inimene peab ikka kahe käega telefoni hoidma, kui pilti teeb.

(PS ma ei saa teha seda tüüpilise fitness-influentseri tagumikupilti, sest et ma ei oska niimoodi poseerida ja no influentseri-tagumikuni mul on ikka areneda ka veel vaja. Ma saan parimal juhul ainult oksad laiali ajada ja jätta mulje, et mul on mingit laadi õlad. Õnneks ma pole mingi influentser ka.)

k.

(EDIT. Leidsin täna ka selle alguses tsiteeritud postituse inspiratsiooniallika. Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik oli reaalselt, tõsiselt ja ilma igasuguse naljata postitanud oma FB lehele teksti, miks naised ei tohiks kunagi tõsta suuremat raskust kui 5 kilogrammi. Raskemad kandamid kui 5 kilo soovitati jagada osadeks ja kanda neid kordamööda. Ma pole nüüd uusimate asjadega nii täpselt kursis, aga kas kahe-kolmekuused imikud tänapäeval hakkavad ise kõndima või saab neid nüüd ka kuidagi osadeks jagada ja vaheldumisi tõsta?)

Rubriigid:Uncategorized

Kriminaalseid lugusid minu kodulinnast vol ma ei tea mitmes

september 15, 2020 3 kommentaari

Mulle meeldib kajastada oma kodulinnas toimuvaid kriminaalseid lugusid, eelkõige sellepärast, et need miskipärast ei ole mingid normaalsed ja loogilised kuriteod, vaid nagu… ma ei teagi mis. Meil elavad siin vist veits kummalised inimesed, ma ei oska muud arvata.

Läbi aastate on siin toimunud nii mõndagi veidrat, mu isiklikud lemmikud on endiselt 2000. aastal toimunud sularahaautomaadi varguskatse, mille käigus sularahaautomaat tõmmati poe seinast välja lähedalasuva maja hoovist varastatud sibiautoga. Ja teise koletu roimana kümne pistaatsiapähkli vargus kohalikust Maximast aastal 2017. Kirjutasin pähklivargusest pikemalt ka siin.

Vahepeal on jäänud mainimata sel suvel toimunud välipeldiku vargus kohalikust väliujulast, aga noh, selline asi ka toimus, peldik varastati ära.

Täna on minu kodulinnake taas krimiuudiste esiküljel, sest öösel on keegi üritanud sularahaautomaati õhku lasta. Kas sibiautot polnud siis tõesti käepärast võtta, et niimoodi keset ööd kõmmutama tuleb hakata, ah?

k.

Rubriigid:Uncategorized

16 miljardit ja muu säärane

september 9, 2020 Lisa kommentaar

Ei ole lihtne olla Elon Musk. Elon Musk kaotas eilse päevaga 16 miljardit dollarit. Mul puudub igasugune aimdus sellest, kui suur raha on 16 miljardit dollarit, aga ma huvi pärast guugeldasin, mis siis Eloni net worth ka üldse on, mingi 77 miljardit. No saab hakkama, ma loodan.

Muidu ironiseeriks niisama, aga mul on väga tobe kalduvus olla üleliia vaimustuses asjadest, mis maksavad väga palju rohkem kui nende väärtus vist tegelikult on, kuna nende bränd on BRÄND. Muidugimõista olen ma üleliia vaimustuses ka Tesladest, ja ma ei saa isegi aru, miks, sest autod üleüldiselt pakuvad mulle null huvi. Aga näed, Teslad panevad linnapildis eranditult alati pead keerama ja imelikke hääli tegema. Vahel tähendavad need imelikud hääled ka sulaselget ehmatust, sest ma olen elus nüüdseks juba kaks korda kogemata peaaegu Tesla alla jäänud, sest need autod ei tekita liikudes absoluutselt mitte mingisugust heli, isegi mitte kummisahinat.

Eile nägin jõusaalis tüüpi, kellel olid jalas erinevatest paaridest tossud, üks must ja teine punane. Ka väga nähtavalt erinevad mudelid. See tõsiasi pani mind natuke paremini tundma selle suhtes, et ma ise mingit asjade matchimise suhtes üsna ükskõikne olen. Ma vahel loen kuskilt, et osad inimesed peavad oluliseks, et asjad omavahel kokku sobiks – noh selline klassikaline kingad ja käekott teema. Ma isegi ei tea, kuidas need siis omavahel kokku sobima peaks. Samuti ei ole mul minu kõrges vanuses siiani mitte ainsatki kokkusobivat aluspesukomplekti ja mul puudub ka igasugune motivatsioon sellist asja hankida, sest taeva pärast, milleks ometi? Küll aga olen ma siiani alati pannud jalga ühest paarist jalanõud, seega ma leian, et ma olen oma eluga päris hästi toimetulev. Teslat ilmselt kunagi osta ei jaksa, aga eks ma olengi siiani niikunii kõik autod liisinud…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tenet ja Tänak

september 8, 2020 Lisa kommentaar

Mind on tabanud mingi sõnulseletamatu eneseväljendamise vajadus, mida ma peamiselt oskan seletada sellega, et hakkasin taas rauatablette võtma ning juba vähem kui nädalaga on mu enesetunne umbes selline, nagu oleks vee alt lõpuks ometi pea veepinnale saanud. Ehk siis juhhei, mul on natukene energiat teadvusel ja vertikaalasendis püsida, let’s celebrate!

Küll aga on mul nüüd probleem, et mul ei ole mitte millestki kirjutada. Kirjutan siis kahest filmist, mida ma viimasel ajal näinud olen.

“Tenetit” käisin mõistagi kinos vaatamas, niipea kui see linastus. Kas on keeruline film, nagu igal pool räägitakse? Veidi, aga mitte nii keeruline, kui ma arvasin. Seda filmi vaadates tasub kasutada üht nippi, mida ma ühest arvustusest lugesin – et ära ürita sellest filmist iga hinna eest aru saada, vaid pigem tunneta seda. Kõlab naljakalt, aga töötab. Ma usun, et paljud lähevad selle eelarvamusega, et nonii, mingi Nolani film jälle, niikuinii kottigi aru ei saa. Pole nii hull see lugu ühti. Kindlasti oleks teistkordsel vaatamisel ka asi oluliselt selgem, aga ma ei tea, kas ma viitsin seda teist korda enam vaadata, ma olen Linnahalli, Laagna teed ja Pärnu maanteel sõitvat trammi ennegi elus näinud. Tallinn on filmis oluline ja seda näeb päris palju, mis on mu meelest väga tore, ja muidugi kohalikule omajagu naeruturtsatusi põhjustav ka: no Jan Uuspõld ja see, kuidas Laagna tee filmis saab alguse Pärnu maantee viaduktilt ja lõpeb sadamas. Päris tore vaatamine iseenesest. Kuigi see kriitika, et Nolani karakterid ei hakka elama, on vägagi põhjendatud.

Teist filmi vaatasin pühapäeva õhtul telekast, see oli muidugi see Ott Tänaku dokumentaal. See meeldis mulle vaat et isegi rohkem kui “Tenet”, sest sellel oli üks väga hea filmi väga tähtis omadus – see film oli väga huvitav vaadata ka mulle, kes ma ralli vastu terve elu jooksul täpselt null huvi olen tundnud. Mu huvi ralli vastu on täpselt sama olematu ka pärast selle filmi vaatamist, aga film kui selline on väga hea. Mul on ka väga hea meel lihtsalt selle fakti pärast, et meil on maailmameister, sest minu jaoks on sportlane siiski sportlane, ükskõik, kas tema ala mulle isiklikult huvi pakub või ei. Heal tasemel sportlane ja maailam tipp on alati väga oluline, eriti kui sa oled siin kuskil maailma mingis hämaras nurgas mingi Elboonia.

Rohkem filme ma vaadanud ei ole ja seetõttu ei saa ma hetkel ka millestki rohkem kirjutada.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Augusti raamatud

august 31, 2020 Lisa kommentaar

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan.” Flake, kodanikunimega Christian Lorenz, on, nagu öeldud, klahvkamees, kes mängib klahvpille ühes bändis. Väga tuntud bändis. Seda bändi muuseas pole raamatus kordagi mainitud, mis on väga kaval nüke, sest vastasel juhul võiks lugeja tähelepanu pigem sellele väga tuntud bändile minna. See bänd on muidugi Rammstein, aga sellest praktiliselt juttu pole. Flake on raamatu kirjutanud iseendast – oma lapsepõlvest Ida-Saksamaal ja muusikukarjääri kujunemisest ja sellest, milline inimene ta üleüldse on ja nii edasi. Väga muhe raamat, ehkki ma ei tea, kas seda oskab hinnata inimene, kes ei tea, kes Flake on ja pole teda kunagi näinud. Seevastu igaüks, kes Flaket kunagi elus näinud on, kasvõi mõnes Rammsteini videos, kui mitte lausa kontserdil, on ilmselt nõus, et Flake on natuke selline omapärane, aga väga huvitav tegelane. Raamatu on ta ka väga ägedalt kirjutanud. Rammsteini fännidele soojalt soovitan, teistele… ma ei tea.

Margaret Atwood “Kassisilm”. Ma olen seda raamatut elus lugenud mitmeid kordi, erinevates vanustes, ja iga kord on see täiesti erinev raamat olnud 😀 Praegu ma tundsin jälle, et peaks seda lugema. Ülikooli ajal olin veits Atwoodi fänn isegi, sest millegipärast segunes see mu peas Tori Amosega, kelle muusikat ma meeletutes kogustes kuulasin ja kes on olnud üks nendest elumuutvatest muusikutest mu jaoks. Aga mitte Tori Amosest ei tahtnud ma rääkida (kuigi ta on ainuisikuliselt vastutav selle eest, et mul punased juuksed on). “Kassisilm” on lugu sellest, kui keeruline on olla naine… naiste maailmas. Kui julmad võivad olla väikesed tüdrukud ja kuidas feministi tiitel kõlab avalikkuse silmis löövalt, aga tegelikult mitte midagi ei tähenda. Väga paeluv raamat mu meelest. Miks ma muidu seda nii mitu korda lugenud olen.

Charles de Lint “Kusagil lennata”. Vot selle raamatuga oli naljakas lugu. Mulle nimelt ükskord meenus üks kunagi ülikooli ajal (sellest on 20 aastat möödas!) loetud raamat, millest ma ei mäletanud ei pealkirja ega autorit ega ka mitte mingit sisu, ainult mingit sellist üleüldist feelingut, mida see minus oli tekitanud ja et raamat kuulus urban fantasy žanri. Nii. Kõrgharitud infospetsialist minus läks väljakutse peale hasarti ning paari korra Google sihtotstarbelise kasutamise järel ma selle raamatu ka leidsin. Ütleme nii, et ma olin enda üle päris uhke. Päris asjatu see haridus pole olnud. Nüüd mul on üks teine raamat veel vaja leida, millest ma umbes sama palju mäletan, need väljakutsed pole veel lõppenud… Käesoleva raamatu juurde tagasi tulles on see üks sellistest teostest, millest ma tahaks kohutavalt filmi näha. Esiteks on sellel nii hea visuaalne potentsiaal (kas ma olen maininud, et mul tihtipeale jookseb raamatuid lugedes film peas, valguse ja värvide ja soundtracki ja kõige muuga? Kas minus on kaduma läinud geniaalne filmirežissöör?) ja teiseks… on seal nii palju tegelasi, et ma ei suutnud lugedes hästi järge pidada ja näod oleks abiks olnud 😀 Aga raamat on hea. Fantasy, nagu öeldud, aga modernne, urbanistlik, ja samal ajal väga iidsetel lugudel baseeruv – loominimestest (tegelikult lindudest), kes selle maailma kunagi lõid.

Allan Vainola “Inventuur”. Üks nendest raamatutest, mida tuleks kindlasti lugeda, kui sa oled vähemalt 40-aastane ja oled oma elus olnud vähegi punk. Siis on seal palju äratundmist, palju sündmusi, millest sa oled kuulnud või millel ise osalenud, palju inimesi, keda sa tead ja oled näinud kui mitte päris elus, siis vähemalt laval ja palju muusikat, mis sind vorminud on. Mina olen natuke punk ikka olnud ja Vennaskonnaga üles kasvanud ja ma kahtlustan, et seal raamatus on üks pilt, kus ma võibolla isegi peal olen. Igatahes ma kahtlustan, et ma olen sellel üritusel viibinud. Vainola raamat on natukene nagu Mihkel Raua oma, aga palju sõbralikum ja leebem, sest ta kirjutab kõikidest inimestest nii ilusasti. Muuhulgas ka sellest, kuidas tal oli Vennaskonna kontserditel alati natuke mure nende väikeste tüdrukute pärast, kes lavaservast kinni hoidsid ja kelle taga käis suurte tanksaabastes meeste möll, aga õnneks ei juhtunud kunagi midagi halba. Tänks, Allan, teismeline mina ja mu tol ajal permentselt lavaservadest muljutud ribid tänavad sind selle muretsemise eest! 😀

Andrzej Zapkowski “Baptism of Fire”. Järjekordne osa nõidur Geralti saagast ja see on nagu… teate, kuidas tavaliselt on igal muusikaalbumil vähemalt üks suvaline ja mõttetu lugu, mida filleriks nimetatakse? Mulle tundub, et see raamat on filler. Seal ei toimu mitte midagi. Või okei, toimub, aga ma ei saa aru, kuidas see loos oluline on ja miks sellest terve raamat tuli kirjutada. Ma oskaks olulise kahe leheküljega ära öelda. Põhimõtteliselt on see raamat nagu kultusliku teatrilavastuse “Armastus kolme apelsini vastu” teine vaatus. Ainult et palju pikem. Ma väga loodan, et järgnevad raamatud on paremad ja lugu ikka läheb päriselt ka edasi… (Saate aru, ma olen elus kohanud inimesi, kes pole mitte ühtegi korda näinud “Armastust kolme apelsini vastu”. Nagu. What. Arvake, kas need inimesed said iialgi mu naljadest aru.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Keskealise mõtisklusi

august 27, 2020 2 kommentaari

Ma avastasin endalegi teatavaks üllatuseks, et oktoobri alguses toimuva pidavat Clawfingeri kontserti ei olegi edasi lükatud. Ma küll veel mürki selles suhtes ei võtaks, et see tõepoolest toimub, aga elame-näeme. Muud sellesügisesed üritused – näiteks mu poolt palavalt armastatud keskaja-folkbändi Faun kontsert ja venelaste-norrakate-ungarlaste-lätlaste ühistuur (Tyr, Arkona ja ma ei mäleta, mis bändid seal kõik olid) on 2021 sügise peale lükatud. Clawfingeri osas lootus püsib.

Hakkasin siis selle avastuse peale Clawfingerit kuulama ja eelmisi kontserte meenutades nostalgitsema. Nostalgia asemele tekkis kiiresti aga teatav hirm, sest Clawfingeri kontserdid on mu elus siiani olnud suhteliselt suure ohu allikas. Ühelt neilt sain ma siiani jäädava häälepaelte vigastuse ja teisest olin lihtsalt pärast igast otsast vigane. See häälepaelte vigastus on üldse mingi freak accident, ma ei tea, kas selline asi on üldse võimalik, aga midagi minuga seal igatahes juhtus – Rabarock 2007 (jeesus!), legendaarne megatolmupilvedes möödunud festival, kus ootamatult külmaks tõmmanud ööõhus sai Clawfingerile poolteist tundi järjest hullunult kaasa röökida. Kas põhjuseks oli päev otsa sissehingatud tolm, nullilähedane õhutemperatuur või puhtalt mehaaniline trauma või kõik kolm kokku, igatahes olin sellele järgneva nädala täiesti hääletu. Kurk ei olnud valus ega haige ega midagi, lihtsalt häält ei tulnud piuksugi. Tänase päevani ei saa ma laulda, valjusti rääkida ega bändidele kaasa röökida, sest see ajab kohutavalt läkastama. Mis muidugi ei tähenda, et ma kõike seda ei teeks, ma lihtsalt, noh, läkastan selle peale (dai pohh keegi köhib).

Teise kontserdi eel olin ma paar nädalat varem käinud silmade laseropil, seega ma ei saanud saali tagaotsas olla, sest prožektorid pimestasid liiga palju. Olin sunnitud minema lava ette. Arvata on, kuidas see kõik lõppes.

Kõige selle ohtra kogemuse valguses ma natuke kardan, sest ma olen ikkagi nüüdseks juba üle kümne aasta vanem kui tookord ja lähen veel kergemini katki. Aga võibolla ma ikkagi olen ka juba nii vana, et ma ei viitsi enam kuhugi moshpitti ronida, sest ega ma ei mäleta ka, millal ma taolise tegevusega tegelesin (kas Knife Party ajal esireas headbangimine paar aastat tagasi loeb?)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kui läheb rappa

august 22, 2020 2 kommentaari

Sõna otseses mõttes.

Ma olen mingi sada korda kirjutanud, kuidas ma ei salli metsa, aga mul on selleks ka väga konkreetsed põhjused. Asjad, mis ei ole mets, on väga OK. Meri ja mererand – väga OK. Raba – väga OK. Lagedad põllud – väga OK. Üleüldse lagedad vaated – väga OK. Silmapiiri paluks, ühesõnaga.

Ma käisin seal tegelt sünnipäeval. Jah.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Raamatuankeet

august 20, 2020 Lisa kommentaar

Ma alguses arvasin, et ma lasen selle konkreetse ankeedi üle, sest mida tean mina raamatutest, eksole.. (khm, ma olen kõrgharidusega infospetsialist, kui te ei teadnud, ma olen oma elus näinud ja käes hoidnud selliseid raamatuid, mille olemasolust tavaline inimene aimugi ei oma… ma olen raamatukogus isegi töötanud oma elus!)

Ankeet pärineb sisuliselt kõikidest blogidest praegu. Marca ja Indigoaalane ja Madli ja ma ei tea, kes kõik veel.

1. Praegu loen: Mitte midagi. Lõpetasin ühe raamatu eile õhtul ära ja ei ole veel uut alustanud. Ehkki mulle häguselt meenub, et mul paar kuud tagasi jäi poolikult vedelema üks Michael Moorcocki Elricu-lugude kogumik.

2. Krimka või armastusromaan.  Kui just peab, siis krimka. Igal juhul mitte armastusromaan. Võeh. Muidugi kui see armastusromaan oleks mingi perversse kiiksuga või muidu imelik, siis võibolla mulle meeldiks ka.

3. Pikk dialoog või pikk kirjeldus. Kumbki ei häiri mind. Ma tean, et kõik vihkavad Hugo’d, kes suudab kakskümmend lehekülge järjest kirjutada ühest kiriku uksest, aga mulle meeldib. Dialoogidega sama lugu, mu poolest las olla.

4. parim lastekirjanik. Hmm, ma ei oska niimoodi öelda. Lapsena ma lugesin valimatult kõike, mis kätte sattus, muuhulgas ka lastekirjandust, aga ma ei oska nüüd küll öelda, et mõni kirjanik mulle rohkem meeldiks või meeldinud oleks. Täiskasvanuna ma lasteraamatuid lugenud ei ole, sest mul pole lapsi ja iseenda jaoks ma ei viitsi.

5. kõige ebameeldivam raamatutegelane. Ma ei saaks öelda, et see otseselt tegelase süü oleks, aga ma pole siiani üle saanud traumast, mida põhjustas mulle “Videvik” ja veidi hiljem “50 Shades Of Grey” – nendes teostes on lisaks kõigele muule tõesti ka haruldaselt nürimeelsed ja kohutavad karakterid.

6. eesti või välismaa autor? Täiesti ükskõik.

7. 300 või 700 lehekülge?  Täiesti ükskõik. Ma loen raamatutes teksti, mitte leheküljenumbreid.

8. lemmik sel aastal loetud raamat? Flake “Klahvkamees”.

9. Novellikogu või luulekogu. Oi, ma pole ammu luulet lugenud… kunagi vanasti lugesin ikka väga palju. Aga novellid on mulle ka alati meeldinud, nii et novellikogu.

10. üksikule saarele võtan kaasa selle raamatu. James Frazeri “Kuldne oks”. Üksikule saarele sattumine oleks ilmselt ainus variant, mil ma üleüldse oma elu jooksul suudaksin selle raamatu läbi lugeda.

11. raamatupood või raamatukogu.  Raamatukogu loomulikult. Kõrgharidus, mäletate?

12.  esimene raamat, mille lugemist mäletan. Ma olen lugeda osanud nii kaua, kui ma üldse ennast mäletan. Ma olin nelja-aastane, kui mu vanemad kogemata avastasid, et ma loen vaikselt, soravalt ja omaette tavalisi trükitud raamatuid, kusjuures keegi polnud mind lugema õpetanud, ja ma ise ennast nii väiksena üldse ei mäletagi. Kuidas ja millal ma lugema õppisin, ei tea mitte keegi. Mul on muidugi lapsepõlvest üldse vähe mälestusi ka.

13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Ma ei tea ja ma ei tahagi seda teada. Palju.

14. lemmik naistekate autor: Ma ei ole kindel, kas ma olen elus üldse mõnd naistekat lugenud. Mis see naistekas on?

15. Seda autorit ei kavatse ma enam kunagi lugeda? Neid tüüpe, kes kirjutasid Videviku, Varjundid ja (jah, minestage nüüd) Harry Potteri.

16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: Must.

17. Ulmekirjandus on minu jaoks. See on nüüd see koht, kus ma teen hmm ja oo ja ee. Ma armastan väga fantasy’t, aga mitte niiväga science fictionit. Kui ulme on selline mitte väga tehniline, siis ma võin seda lugeda, aga kosmoseteemad ei ole päris minu jaoks. Ma muidugi olen neid lugenud ja palju, sest siiski, ulme, aga jah. Kas fantasy kuulub ka muidu ulme alla? Raamatukogudes on fantasy küll ulmekirjanduse riiulis tavaliselt. Ma väga armastan fantasy’t, nimelt. Kui te veel ei teadnud. Aga ütleme siis, et see on ka ulme, sest ega need piirid on tavaliselt väga segased. Seega jah, ulmekirjandus on minu jaoks.

18. See autor ajas mind nutma. Ma alguses hakkasin kirjutama, et ma tean, et ma olen mingite raamatute peale nutma hakanud, aga ma kahjuks ei mäleta, milliste. Aga siis tuli mulle meelde, kuidas ma esimest korda “Sõrmuste isandat” lugedes olin selle lõpus täiesti ahastuses ja sügavalt kurb, sest haldjad läksid Keskmaalt ära ja nende aeg sai otsa ja see oli nii traagiline mu jaoks, et ma tõesti südamest nutsin seda lugedes.

19. Ma soovitan sulle: ma ei soovita midagi, sest ma ise ei võta iialgi mingeid soovitusi kuulda.

20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga. Ma olen eemalt näinud päris elus Terry Pratchettit, kui ta kunagi sajandi alguses Tallinnas käis. No ja kohalike kirjanikega ma olen ka igasugustega kohtunud.

21. peale lugemise armastan ma veel: sporti teha, muusikat kuulata, filme vaadata, kontsertidel käia, šokolaadi süüa, no mida inimene ikka armastab?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kas ma peaks nüüd midagi tegema?

august 17, 2020 14 kommentaari

Nagu öeldud, sain ma eelmisel nädalal 40-aastaseks ja ma ei ole päris kindel, kas ma olen selle numbriga rahul.

Igatahes tunnen ma end kuidagi valesti ja rahutult.

Kas ma peaks midagi TEGEMA sellise numbri puhuks? Ja kui, siis mida? Juuksed ära lõikama? Viisakaid riideid hakkama kandma? Füsioterapeudi juurde minema, et miks ma igast otsast nii hoolega lagunen? Korvipunumisega tegelema hakkama? Veel midagi?

Ise nii vana, ja nii rumal, eksole…

k.

Rubriigid:Uncategorized