Taaskord esmakordne kogemus…

mai 21, 2022 Lisa kommentaar

…minna jooksuvõistlusele ilma eelnevalt ühtegi jooksusammu tegemata.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et hoolimata oma siirast uskumusest, et ma enam jooksmisega ei tegele, olin ma end mingil põhjusel Maijooksule kirja pannud. See oli teadlikult vastu võetud otsus, seda küll, aga mida ma selle teadliku otsusega endale ette kujutasin, seda ma päris täpselt ei teadnud. No ilusat maikuu laupäeva ja toredat liikumisüritust ilmselt.

Eks selle maikuuga on siin olnud nagu on, reedesel päeval enne Maijooksu näiteks oli Pärnus tervelt 8 kraadi sooja ja sadas vihma. Ma tõdesin suure üllatusega, et toomingas on õitsema hakanud – kogu aeg on nii kohutavalt külm olnud, et see tuli tõesti suure üllatusena.

Õnneks taevased jõud siiski halastasid ja Maijooksu laupäeval oli ilm nii kabe, kui see sellel aastal üldse olla saab – päike paistis ja temperatuur oli isegi üle 10 kraadi, võibolla et isegi mingi 15, aga tuul oli kõva ja jäiselt külm. Tallinnas siis – Pärnus oli hommikul kell 9 ka soojem kui Tallinnas keset päeva, muide. See kummaline ilm tekitas mulle kõvasti peamurdmist, mida selga panna – oleks ma jooksma kavatsenud minna, oleks ma täpselt teadnud, aga ma nimelt ei kavatsenud jooksma minna. Ma kavatsesin kõndima minna, sest oma viimased jooksusammud tegin ma oktoobrikuus Rannajooksul (eelmise õhtu Sindi Rockilt pärit pohmelliga). See jooksmisega mitte-tegelemine on mul muidu väga hästi välja tulnud, seetõttu oli suur mu üllatus, kui ma ühel hetkel avastasin, et olen end Maijooksule registreerinud mitte kõnni-, vaid jooksudistantsile – ilma ajavõtuta küll (sest ega ma päris idioot ei ole), aga siiski. Mul puudub igasugune mälestus sellest registreerimishetkest ja antud otsuse tagamaadest, aga ma arvan, et võibolla mu ego ei lubanud sõnale “kõnd” klikkida või midagi sellist.

Sellest mõneti kummastavast avastusest sündis siis omamoodi challenge – vaadata, kuidas siis oleks ilma igasuguse ettevalmistuseta osaleda jooksuvõistlustel. Joostes.

Lõppkokkuvõttes tegin ma 7-kilomeetrise raja läbimisel kokku kolm kõndimispausi mahus ca üks kilomeeter kokku, mis oli umbes kuus korda rohkem kui ma ette arvasin. Või ega ma õigupoolest ei osanudki midagi ette arvata, kui palju ma üldse joosta jaksaks. Tuletan lugejatele meelde, et mul puuduvad jooksmiseks igasugused füüsilised eeldused, ma pole teinud absoluutselt mitte mingisugust võhma- ega kardiotrenni viimased kuus kuud (kui mitte arvestada seda, et ma olen viimastel kuudel jõusaalis teinud pigem 10 kordust seerias, mitte tavapärased 5-6) ja ma käin jõusaalis kõikidest kardiomasinatest väga kauge kaarega mööda isegi soojendust tehes.

Seega tegin ma ilmselt kogu oma elu kõige parema jooksuvõistluse tulemuse, aga jõudsin selle käigus taaskord ka järeldusele, et ma tõepoolest ei viitsi ega taha enam joosta. Nii et võibolla see siis oligi päriselt mu viimane võistlus vähemalt praeguseks, sest ega ma ei näe ka erilist varianti, et ma viitsiks kuhugi tegelikult ka kõndima minna, olgu need liikumisüritused muidu nii toredad kui tahes. Mitte mingit igatsust jooksmise või jooksuvõistluste järgi see tänane üritus minus küll ei tekitanud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Appdeit

mai 19, 2022 3 kommentaari

Olin eile õhtul nii väsinud, nagu ma veel elus polnud olnud. Pärast mõtlesin, et kas see võis tulla sellest, et ma tutvusin, surusin käsi ja suhtlesin (viisakalt) soomlastega, ungarlastega, rootslastega, norrakatega ja äkki oli mõni rahvus veel, ma enam isegi ei mäleta. Istusin pilgeni täis koosolekute ruumis rahvusvahelises seltskonnas, tööpäev oli juba ametlikult läbi saanud, introduction ja company overview ja nii edasi… ja ma tundsin, et ma üldse ei igatse seda osa sellest tööst 😀 Kui keegi mulle veel peaks ütlema, et ma pean sõitma kahetunniseks koosolekuks 8 tundi üks ots kuhugi Soome teise otsa (mis tegelikult polnud isegi mitte veel Soome keskpaik :D) siis ma võin pahaseks saada. Aga noh, taaskord – alati võiks ka mingit kohalikku tapamaja arendada vms. Mu perspektiivid on siin viimase nädalaga oluliselt laienenud, ütleme nii.

Konteiner sai ka täis ja sõitis laevaga minema, ma selle peale arvasin muidugi küll, et kahe kuu jooksul jõuab see laev põhja ka minna. Täis ma end sellegipoolest ei joonud, sest konteiner oli alles esimene pääsuke, nüüd jääbki nii. Ma olen 19 aastat antud tootmisettevõttes töötanud, ma tean neid asju küll.

Kolisin muidugi ka jälle ja ma ei julge väga kõva häälega hõisata, aga mulle tundub, et mul on esimest korda pooleteise aasta jooksul jälle füüsiline töökoht olemas. Nagu laud ja tool. Uskumatu luksus. Würthi kalendrit küll enam ei näe, aga oluliselt positiivsema aspektina tuleb mainida, et kohv on siin korrusel uskumatult hea. Sama hoone, samad veetorud, sama kohvisort – aga vahe on mäekõrgune. Kõrgem korrus ka, äkki lihtsalt õhurõhk (no nagu lennukis)? Sellise imelise kohvi nimel ma olen valmis mustvalgetest poolalasti musklis noormeestest loobuma.

k.

PS kui ma eelnevalt tundsin suurt huvi taaraautomaatide hingeelu vastu, siis reaalsus on kujunenud märksa vähem huvitavaks. Pistsin eile liini peal ühte testimist ootavasse masinasse pea sisse (üks esipaneel oli veel paigaldamata) ja see oli suuremalt jaolt seest tühi. Ma saan muidugi aru, et taara tuleb sinna sisse sootuks hiljem ja hoopis teises kohas, aga no ikkagi. Esimest korda mu pika karjääri jooksul toodetakse meie ettevõttes midagi, mille kohta ma suudan anda konkreetse, ühesõnalise selgituse, mis asi see on, ja see asi on peamiselt seest tühi. (Ma töötasin pikki aastaid ühe tuntud kolmetähelise automaatika- ja energeetikasektoris tegutseva kontserni accountiga ja toodetega ja ma pole suutnud tänase päevani oma emale ära selgitada, MIS ASJAD need on, ehkki ta on korduvalt küsinud.)

Rubriigid:Uncategorized

Kohustuslik eurovisioonipostitus

mai 16, 2022 4 kommentaari

Kõik ju kirjutavad, peaks ka midagi kirjutama? Mitte et see muidugi eriti oluline oleks, aga blogimaailmas on kord juba nii, et kui kõik kirjutavad, kuidas sa siis vakka seisad (mul on muuseas kaks olekut, kui te ei teadnud – ma kas olen täiesti vakka või just vastupidi, ei suuda kuidagi vakka seista, there is no inbetween)

Ühesõnaga Eurovisioon. Kõige rohkem mulle meeldis muidugi Måneskin, aga nemad ei võistelnud. Võistluslugudega oli selline huvitav lugu, et mulle päriselt meeldiski kõige rohkem Eesti lugu. Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. Üleüldse pole kunagi varem ajaloos juhtunud, et mulle üldse Eestit esindav lugu meeldiks – aga minu puhul esinevadki niikuinii ainult äärmused.

Siis mulle meeldis veel Moldova ja põhimõtteliselt oligi kõik. Aa, Portugal ja Poola veits ka. Ukraina loost mulle meeldisid mingid teatud elemendid, aga mitte terve lugu. Samas oli väga palju selliseid laule, mis olid täiesti OK ja mida ma oleks nõus isegi veel kuulama – ühe Eurovisiooni puhul väga haruldane. Õnneks polnud praktiliselt üldse sellist surmigavat pateetilist ballaadi, mida ma vihkan, asi seegi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kui valiks ikkagi tapamaja?

mai 12, 2022 2 kommentaari

Ma muidu maandan stressi tavaliselt süües – suhkrut, mõistagi – aga täna hakkas mulle küll tunduma, et kui see kuramuse konteiner ükskord sealt Muuga sadamast laevaga välja sõidab, siis ma joon ennast täis. Muidugi ei suurtes kogustes šokolaadi söömine ega ka enda ennetavalt täisjoomine ei aita seda konteinerit kuidagi efektiivsemalt täita, ja ega see väljasõit ei saa ka mingil suvalisel hetkel toimuda, see peab toimuma väga konkreetsel päeval järgmisel nädalal. Õnneks on homme juba reede.

Muidugi see täisjoomine oleks selles osas ka kasutu tegevus, et ega see konteiner on alles algus ja kogu see roadshow peab järgmisel hetkel täie auruga ikka edasi minema.

Würthi kalendris on ka ikka alles veel seesama aprillikuu mees ees. Ma ei tea, miks, kas on siis ilusam mees kui maikuu oma või mis värk on.

Sain täna meili peale tööpakkumise, kus töökirjelduse üks osa oli muuhulgas uue tapamaja ehitamine ja arendamine, nii et mulle tundub, et mu praegune töökoht on selle kõrval ikka lust ja lillepidu. Püüan selle peale mõelda, kui jälle hullumas olen (nagu iga päev), et variant oleks osaleda ka tapamaja ehitusprotsessis. Samas ei saa välistada, et lähipäevade jooksul võib see veel hoopiski parema variandina tunduma hakata… aga no siis on mul ju see tööpakkumine endiselt meili peal olemas.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mu uus hobi

mai 3, 2022 7 kommentaari

Koroonaajastu on tekitanud mulle uue, ootamatu hobi.

Nimelt ostan ma iga natukese aja tagant taas mõne kontserdipileti ja hakkan unistama sellest, et see kontsert ka kunagi toimuks. Siiani pole veel ükski toimunud, aga lootus sureb viimasena.

Hobi on viimasel ajal ka hoogustunud ja piletikogu täienenud täiesti ootamatute artistide piletitega, sest ma poleks iial elus suutnud uskuda, et selliseid nimesid üldse Eestis kunagi näha saaks! Alles paar nädalat tagasi kuulutati välja Dead Can Dance ja nüüd siis täna Nick Cave & The Bad Seeds. Mõlemad olid selliseid nimed, et ma pidin umbes ära minestama. Väga-väga vanad ja ammused lemmikud (vanad selles mõttes ka, et tegutsevad umbes sellest ajast saadik, kui mina sündisin…) (Loe ka: olin varastes kahekümnendates ilgelt diip gooti tšikk ja ei saa sellest kuidagi päris üle).

Niuke bänd.

Ja niukene.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Dilberti elu jätk

aprill 26, 2022 8 kommentaari

Mul on ka tänasest tähelepanekuid (uskumatu, kui huvitav on elu, kui minna kodust välja).

Tühjad õllepurgid tootmisliinil on ilmselt nüüd meie igapäevalu standard ja ma ei ole kindel, kas see hakkab ka kunagi olema vähem naljakas vaatepilt. Taaraautomaadi bisnis.

Kohv siin ettevõttes on endiselt talumatult halb ja see ei hakka ilmselt kunagi oluliselt parem olema, arvestades, et ma olen siin nüüdseks töötanud 19 aastat ja selle ajaga pole mingit progressi toimunud. Kas muidu 19 aastat ühes kohas töötada on normaalne, ma sõbra jaoks küsin? Natukene aega enne mu siia tööletulekut sündis mu noorem õepoeg, sellest on vahepeal suur täiskasvanud inimene saanud. Selle ajaga võiks normaalset kohvi ju ka saada, ei?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tööelu

aprill 25, 2022 3 kommentaari

Läksin esimest korda mingi kolme-nelja kuu jooksul kontorisse (ma ei mäleta enam, millal ma siin viimati olin).

Esimese kahe tunniga tuvastatud hea ja halb:

Hea – selles toas, kus ma praegu istun (mul pole endiselt oma töökohta) on seina peal Würthi kalender suurte poolalasti meeste piltidega. Mehed on mustvalged ja väga musklis. I approve.

Halb – kõrvaltoas oli kommikarp mingisuguste imelike roosa shampanja kommidega. Veider maitse, do not approve.

Suurim unistus praegu oleks oma töölaud. Ma paneks sinna kaktusepoti ja võibolla isegi midagi veel.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Veel mõningased tähelepanekud

aprill 17, 2022 2 kommentaari

Kui viimased kaks aastat on Pärnu olnud suhteliselt, noh, turistidevaene (välja arvatud lätlaste invasioon paar kuud tagasi, kui nad tohtisid jälle piiri ületada vms), siis täna käisin põgusalt ühes kaubanduskeskuses ja kuulsin kümne minuti vältel umbes kolme võõrkeelt – soome, saksa ja mingit skandinaavia oma. Ehk siis turistid on tagasi. Ma ei saa öelda, et ma isiklikult neid oleks kuidagi väga igatsenud, aga samas on ikkagi kuidagi tore, et mingisugune normaalsus hakkab vaikselt taastuma. Suvi on alles ees, eks ma jõuan seda arvamust veel korduvalt ka kardinaalselt muuta.

Muus osas märgin ära, et ma olen selle nädalalõpu ehk siis kolme päeva sees juba joonud kaht sellist alkoholi, mida ma varem joonud ei olnud. Esimene neist oli jenever (või genever või genievre, ma pudeli peal olnu kirja täpselt enam ei mäleta), mis on madalmaade variant džinnist ja mis, nagu ma wikipediast loen, peaks samuti olema kadakamarja maitsega, aga tolle joogi ei maitses ega lõhnas ma mingit kadakat küll ei tuvastanud. Samas oli see kindlasti kõige loomingulisem kokteil, mida ma iial elus olen joonud, ja see kujunes välja umbes nii – E. abikaasa (ehk siis E.a.) valab mu klaasi ühe portsu geneveri – mina valan peale suvalise koguse roosat limonaadi – siis valan peale veel suvalisema koguse mingit valget sidrunilimonaadi – mõne aja pärast hakkab E.a.-l minust kahju või midagi ja valab mu klaasi järgmise portsu geneveri – klaasi pean mõnda aega kahe käega tõstma, sest ühega ei jaksa – poole pealt hindan joogi liiga magusaks ja kuna see genever maitseb nagu suvaline kange alkohol – kallan peale veel mingi suvalise koguse roosat toonikut. Kogu selle tulemusena ma pean nentima, et polnd see jook suurem asi (genever, ma mõtlen).

Teine asi, mis ma jõin, oli poitin, mille kohta ma pärast guugeldasin, et see on traditsiooniline iiri puskar, tuntud ka kui “mountain dew”. Maitses sama halvasti kui tavaline eesti viin, võimalik, et isegi veel halvemini – muidugi kui ma oleks eelnevalt teadnud, et tegemist on puskariga, siis mu ootused poleks eriti kõrged olnudki. Aga kõigel iiripärasel on mu südames alati olnud väga eriline koht ja “Rare Old Mountain Dew” on üks väga tore traditsionaalne iiri joomalaul.

Lisatud hiljem: lugesin loogilist põhjendust, miks Vene sõjalaev läks sinna… noh, põhja – seal laevas olevat olnud heeringas.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tänase päeva rändom

aprill 1, 2022 4 kommentaari

Tänase päeva ja üleüldse viimase aja kõige rändomim asi on see, mis ma täna Rimis nägin. Lihaleti taga seinal olid kaks kinoreklaami. Täpsemalt öeldes “Morbiuse” filmireklaami. See oli nagu… esiteks, Morbius tegelasena on vampiir, teiseks, peaosa mängiv näitleja Jared Leto on vegan ja kolmandaks, MIKS on lihaleti taga seinal üleüldse KINOREKLAAMID? See kõik kokku oli nii sügavalt meta, et ma ei oska siit mitte midagi välja mõelda.

“Morbiust” käisin ma eile kinos vaatamas. Mulle väga meeldisid eriefektid ja üleüldse mulle väga meeldib Jared Leto. See on kogu mu kokkuvõte sellest filmist 😀 (Kui meta on see, et Jared Leto peab viiekümneaastasena hakkama mängima vampiire? See on juba mitukümmend aastat vana nali, et Leto on ilmselt ise vampiir või midagi sarnast, sest ta lihtsalt ei vanane millegipärast.)

Vaatasin Apollo lehelt järgi, mis filme ma siis ka viimasel ajal vaatamas olen käinud ja see ei üllatanud mind absoluutselt, et need viis viimast filmi olid: “Black Widow”, “Shang-Chi and the Legend of the Ten Rings”, “Dune”, “Venom: Let There Be Carnage” ja “Morbius”. Mina lühidalt kokkuvõetuna, ütleme nii.

Eilses “Morbiuses” oli üks meta hetk veel, kus peategelane hääle jõuga nahkhiireparve kohale kutsus. Mis tuletas mulle meelde, et ma olen viibinud kontserdil, kus Jared Leto üritas Saku Suurhallis ilma võimenduseta laulda (või oli see Arena Rigal? Lauluväljakul ometi ju mitte?) ja mis põhiliselt oli naljakas. Kahjuks ma nüüd jah täpselt ei mäleta, millisel kontserdil see oli, aga ühel neist küll.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Pudemepostitus

märts 31, 2022 1 kommentaar

See on üks nendest postitustest, mis ei ole ühelgi konkreetsel teemal, sest mul pole tulnud viimase kuu aja jooksul ühtegi nii stabiilset ega laiaulatuslikku mõtet, millest üle kahe lause arendada saaks. Küll on aga selliseid hästi väikesi mõtteid, mis muidu tuleks kirjutada Twitterisse, aga ma olen Twitteri puhul lugeja, mitte kirjutaja. Mul on jäänud selline mulje, et Twitteris peaks olema vaimukas, aga ma ei ole.

Nii et siis selline… reader’s digest värk.

Esiteks muidugi lumi. See nimelt sajab. Mu arust võiks ammu juba mitte sadada, aitäh, aitab küll. Ma arvasin, et välispordiga mitte tegeledes enam ilm korda ei lähe, aga tegelt natuke ikka läheb küll, sest selgub, et isegi aknast vaadates on lumi kohutavalt tüütu.

Teiseks olin ma ükspäev rahvusvahelise ettevõtte töötajana rahvusvahelisel Teamsi koosolekul ja üks proua rääkis seal nii toreda šoti aktsendiga inglise keelt, et ma olin pärast terve päeva heas tujus. Õnneks oli tema aktsent üsna vaevuaimatav, muidu oleks keeruliseks läinud. Ma olen niigi pidanud viimasel ajal poolakatele ümber orienteeruma.

Käisin eile raamatupoes, sest mul on vaja kalendermärkmikku ja endalegi suureks üllatuseks sain ma teada, et märtsi lõpus enam kalendermärkmikke poes ei müüda. WTF. Kontoritarvete pood oli üldse kinni. Aga seal raamatupoes meenus mulle, mis on eesti keele vaieldamatult kõige jõledam sõna, mis üldse välja on mõeldud. See sõna on “koots”, mida kasutatakse ingliskeelse “coach” vastena ja “coaching” kõlab selles suurepärases keeleuuenduslikus üllitises siis “kootsing”. Ma ei tea, kellele tundus ühel hetkel, et see võiks olla hea mõte, ja miks. Jumalauta.

Lõpetuseks üks ilus täna ilmunud muusikavideo, mis on nii äge, sest see on ülimalt #aesthetic ja no kuulge, kammoon, Jackson Wang korsetis. Ma ei tea, mis teema mul on traditsiooniliste soorollidega riietuses ja eriti nende traditsioonide murdmisega, aga mingi teema mul sellega on, sest andke ainult rohkem mehi võrksukkades ja korsettides (ja mõistagi naisi smokingites ja frakkides).

(Jah, ma tean, et see näeb välja nagu see vana Backstreet Boysi video, mille pealkirja ma isegi ei tea)

k.

Rubriigid:Uncategorized