Ootamatult modernne probleem

Hüpoteetiline küsimus. Mis pole tegelt üldse hüpoteetiline, vaid reaalne.

Oletame, et teil on CD-plaat. Muusikaga. Bänd andis välja.

Mida te sellega teete? Kuidas te seda kuulate?

Küsimus on reaalne, sest ma sain ootamatult ühe CD-plaadi omanikuks* ja ma olen nüüd siin nagu mingi 15-aastane**, kes pole enne elus sellist uunikumi näinud. Aga mul tõesti naljalt ei ole sellist meediumi mängivat tehnoloogiat. Kogu mu elu ja need tuhanded tunnid muusikat, mis sinna kuuluvad, on sajaprotsendiliselt internetis. See oleks naljakas, kui see ei oleks nii kurb.

Õnneks on mul vana auto (7 aastat), milles on CD-mängija.

See kõik paneb mind mõtlema, et kas see ikka on asjade hea areng, sest mis siis juhtub, kui internetti ei ole? Teisalt olen tänulik, et vinüüli ei saanud, sellega oleks veel keerulisem. Ja siis ma mõtlen veel, et kui vinüülid hoogsalt kammbäkki teevad, siis kas on lootust ka kassettide tagasitulekule ja mida see kõik veel tähendada võib.

k.

* Mul on terve riiulitäis CD-plaate vanast ajast alles, aga ilmselgelt on need tänapäeval ainult illustratiivse iseloomuga.

**Kui mina olin 15-aastane, polnud CD-plaate vist veel leiutatudki.

They ask me why so hot? Cos I’m italiano!

Selle pealkirja peale on vist ilmselge, et ma hakkan rääkima neljast ilusast ja andekast italiaanost, keda ma reede õhtul pealinnas vaatamas käisin.

Måneskini kontserdi pilet oli üks neist päris mitmest, mis mul mitu aastat realiseerimist ootas, sest ka seda kontserti lükati mitu korda edasi. Måneskin on üks mu lemmikbände, nagu kõik teavad, nad on kaks aastat järjest olnud mu Spotify kõige enimmängitud artist ja mulle päriselt see bänd väga meeldib.

Aga eilse kontserdi osas on mul kriitikat ka.

Esiteks – te võite selle Saku Suurhalli ümber nimetada Unibet Arenaks või mistahes muuks asjaks, see ei muuda fakti, et selles saalis on halb akustika ja seal mängivatel bändidel halb heli.

Teiseks – Måneskin andis selle aasta alguses välja uue albumi nimega “Rush” ja minu meelest ei ole see hea album. See muidugi ei ole otseselt halb album, aga see pole ligilähedanegi nende eelmisele, “Teatro d’ira vol. 1”, mis on ülihea album. Aga “Rush”… sellel albumil on kaks lugu, mida ma olen kuulanud täpselt ühe korra ja mida ma skipin absoluutselt iga jumala kord, ja ma ei ole lugude skippija. Jah, seal albumil on ka häid lugusid, aga põhimõtteliselt on see ebaühtlane ja arusaamatu toode, mille osas ma saan küll väga hästi aru, miks see oli vaja välja anda, aga ma ei tea, ärge rohkem enam nii tehke, andke hoopis see “Teatro d’ira vol.2” välja või midagi. Aga eks ma olen leebe ka ja andestan oma lemmikutele palju ja alla 25-aastastelt inimestelt olekski palju oodata, et nad päris täpselt teaksid, mida nad igal hetkel teevad.

Niisiis. Kontsert. Unibet Arena oli välja müüdud (müüdi välja mingi tunniga, kui ma õigesti mäletan) ja ma natuke pelgasin seda, sest mul on kogemus ühest teisest viimseni väljamüüdud kontserdist sellessamas asutuses ja ma veetsin selle kontserdi suures osas teadvuseta olekus. Kui ma veidi enne kella seitset hakkasin areenile lähenema, looklesid selle ümber mitmesajameetrised sabad sissepääsuks ja üks turvamees karjus kõva häälega: “Minge teise maja külje peale ka, seal on ka sissepääs!” Sõnakuuleliku inimesena läksingi ja ennäe, oligi sissepääs, ilma igasuguse järjekorrata. Ehk siis ma sain sisse mingi kahe minutiga, aga tänu sellele terendas mul imetabane võimalus seista tund aega põrandal rahvasummas lihtsalt niisama ja kontserdi algust oodata. Mis mul üle jäi, seisin siis. Olin üsna keskel nii lava suhtes kui kauguse poolest.

Veidi peale kella kaheksat siis löödigi kitarrile, bassile, trummidele ja Damianole hääled sisse ja kahetunnine rokenroll-spektaakel sai alguse. Jah, nad mängisid kaks tundi. Ja pole midagi iniseda, laivbändina on nad tasemel ja setlist oli igati viisakas (ehkki ootuspäraselt üsna viimase albumi põhine). Mis mulle Måneskini puhul väga meeldib – neil on kostüümid! Ei tule itaallased mingite suvaliste roobadega lavale, ikka igaks kontserdiks on uued kostüümid, väga kaunisti koordineeritud ja puha. Tallinna kontserdi omad olid väga ilusad, muide, punase ja mustaga ja tähekeste motiividega. Lahtiriietumist muidugi esines ka, Victoria tõmbas kohe esimese loo ajal tissi paljaks, Damiano võttis kõigepealt maha pintsaku ja hiljem ka selle all olnud pitsist… ma arvan, et see oli body ja selle äravõtmine ei käinudki tal kõige lihtsamalt. Ethan mu meelest kandis alguses korsetti, aga pärast nagu vist oli palja ülakehaga (ega ta trummide tagant liiga hästi välja ei paista). Thomas nagu alati oli ainuke, kes algusest lõpuni vankumatult riides püsis. Damiano puhul muidugi on see lahtiriietumine niikuinii selline mõttetu asi, sest praeguseks on juba ka tema tätoveeringutel tätoveeringud (ja ma ei tea, kas te tunnete sama, aga minu meelest täistätoveeritud keha ei tundu kunagi alasti olevat).

Niisiis kaks tundi puhast kütet ja isegi halb heli ei suutnud seda toorest nooruslikku rock’n’rolli energiat kuidagi pisendada. Mulle vahepeal reaalselt tundus, et katus tõuseb pealt ära. Areenil siis. Kisa oli nii kõva lihtsalt. Siinkohal palun vabandust mu lähedal olnud inimeste käest, kellele ma võibolla oma koledas itaalia keeles kõrva röökisin või midagi. Aga nagu… see kontsert oli tõesti võimas. “Rush” nimelt on selline album, mis kirjutati selle jaoks, et oleks rohkem ägedaid lugusid, mida laivis mängida – ja niimoodi see tõesti töötab. Lavalt laivis töötavad isegi need lood, mida ma skipin 😀 Ja lisaks tuntud bängeritele muidugi ka tuntud ballaadid. Oo, ja Thomas, kes on kasvanud suurepäraseks NII sada protsenti rokenroll kitarristiks, et teda vaadata on puhas lust – peamine rõõm seisneb muidugi selles, et tema liikumine laval ei ole absoluutselt mitte kuidagi seotud selle muusikaga, mida ta parasjagu mängib ja see näeb lihtsalt nii homeeriliselt naljakas välja. Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on.

PS – twelve points go to lavavalgustuse disainile. Chef’s kiss!

Grazie mille ragazzi e torna di nuovo!

k.

(Koju sõites sõitsin otsa põdrale. 0/10 do not recommend.)

Hädaorg

Kui vanaks peab inimene saama, enne kui ta saab aru, et Soomest pärit kommide segadikus on 80% lagritsat? Õnneks ma õppisin kohe oma veast (jälle) ja otsisin edaspidi välja ainult selliseid komme, mis musta värvi ei sisaldanud.

Meil oli täna tööl tervisenädala raames tasuta tervisenäitajate mõõtmine. Toimus mugavalt samal korrusel, nii et ma ei pidanudki eriti kuhugi kaugele oma uudishimuga ronima. Vererõhk oli nagu meditsiiniõpikust, aga eks kell oli ka kümme hommikul ja mul oli juba hinge all preworkout, jalatrenn ja kaks tassi kohvi. Lisaks ronisin kaaluasjandusele, mis väidetavalt kehakoostist mõõdab. Ma suhtun sellistesse mõõteriistadesse alati väga suure skepsisega, aga no poole pealt oleks olnud ebaviisakas jalga lasta ja ega see mul tükki küljest võta. Lisaks muudele parameetritele mõõtis see ka skeletilihaste protsenti, mis minu tagasihoidliku isiku puhul oli 44% – üleneljakümneste naiste arvestuses lõppes skaala 35 juures ära. Jah, ma tean, et mul tõesti on protsentuaalselt suur lihasmass (mis siis, et see välja ei paista), aga no niimoodi mõõteskaalalt välja põrutada oli ka humoorikas.

Peale tööd läksin poodidesse naiivse eeldusega, et ostan endale teksapüksid. Eeldus oli naiivne seetõttu, et ma käin nüüdseks juba täiesti valedes poodides. Ma peaks minema kuhugi sellisesse poodi, kus müüakse täiskasvanud inimeste riideid, ainult et ma ei tea, mis poed need sellised on ja ma kardan seda ka, et ma ei kannaks selliseid riideid ikkagi. Kogu senise elu olen hakkama saanud teksades ja t-särkides elades, aga nüüd on ka teksade hankimine enneolematult keeruliseks osutunud. See tekitab väheke hirmu, sest mis ma nüüd siis pean palja tagumikuga käima hakkama? Kõikidel teksadel oli midagi viga. Enamik neist olid sinised, mis minu puhul on muidugi välistatud. Mustade teksade juures olid järgmised vead – enamikel polnud taskuid. Millel olid taskud, olid mom jeans lõikega. Mitte ainsatki paari polnud musta värvi, skinny, taskutega teksapükse. Ilmselgelt tahan ma võimatut. Muidugi nende skinny teksadega on tavaliselt ka see probleem, et need tulevad mulle jalga umbes kuskile põlvedeni. Kuskil peab see 44% lihasmassi ju asuma, eksole. Vt ka “mulle ei lähe varrukatega asjad selga”. Ma kahjuks muid pükse kanda ei oska. Huvi pärast proovisin üht paari neid mom jeanse jalga ja nagu… wtf EI. Lisaks olid need väga lühikesed. Ahjaa, kas ma mainisin, et ma olen nõus ostma vaid väga odavaid riideid (sellest ka mu poevalikud), sest mingite selliste asjade eest, mida ühiskond survestab mind kandma (st mis ei ole dressid või retuusid) pole ma nõus sisuliselt mitte midagi maksma (selsamal põhjusel pole mul ka ühtegi paari kingi, soolake sisse kui tahate).

Hädaorg. Miks ma pean mingeid riideid kandma?

k.

Puhas porno päise päeva ajal

Ma töötan suures tootmisettevõttes kolmandal korrusel ja selle korruse akendest avaneb mitmest küljest vaade erinevate madalamate hooneosade katustele. Hoone asub jõe kaldal, meri ei ole ka eriti kaugel ja jões toimub hoolas kalapüügitegevus (tegemist ei ole Pärnu jõega) ja kalatööstus on ka paar maja eemal samal tänaval.

Kõik see tähendab üht asja – tiirud.

Kajakad natuke ka, aga põhiliselt tiirud.

Kuna me kolisime oma kontoriga siia kolmandale korrusele eelmisel kevadel, siis terve kevade ja suve esimese poole tegelesime fanaatiliste loodusvaatlustega – tiirud munesid madalamad katused oma mune täis, haudusid pojad välja ja kasvatasid üles. Kõrgemalt aknast vaadates meganunnu, kuidas väikesed sulepallikesed mööda katust vudisid. See, et parklates autod täis situtakse, muidugi ei ole eriti nunnu, aga parklaservas kasvavad ka näiteks suured pärnad ja niikuinii on suvel sinna alla parkimine väga kahtlase väärtusega tegevus. Ühesõnaga ole valmis oma autot väga tihti pesema, kui siin töötad. Mina ei viitsi pesta ja sõidan täissitutud autoga ringi, aga see selleks.

Nüüd on meil jälle kevad ja me oleme juba paar nädalat akendest välja passinud, et kas juba hakatakse munele ka või. Ei olnud veel hakatud.

Aga just kümme minutit tagasi ma vaatasin kogemata jälle aknast välja ja täpselt meie akna taga asuval katusel toimus päise päeva ajal akt, mille tulemusena munemine küll enam kaugel ei tohiks olla.

Johhaidii. Keset tööpäeva selline pornograafia!

Aga eks me siis umbes kuu aja pärast heldime nende tiirutibude peale jälle.

k.

(Päeva peale kolleegidega erinevatelt korrustelt suheldes on selgunud, et linnuporno on tänase päeva kõige kuumem teema. Aktiivsuse tase olla igal juhul kõrge!)

(Ma aususe huvides mainin ära, et pärast selle vaatepildi tunnistajaks olemist pidin guugeldama, et kuidas siis lindudel see asi üldse õigupoolest käib. Ma olen linnalaps. Tuli aga välja, et käib täpselt samamoodi nagu, noh, arvata võiks ja näha oli. Mida kõike vanas eas veel teada ei saa!)

Keskealisuse iseärasused

Olen hakanud viimasel ajal end tabama teatud mõttemustritelt, mille üle eriti naised kogu aeg nalja heidavad. Ma ei tea, kumb oli enne, kas muna või kana, et kas mõttemustrid on põhjustatud nende naljade pidevast kuulmisest-nägemisest-tegemisest või ongi selline mõttemuster automaatne ja reaalne.

Näiteks ostsin ükspäev poest energiajooki ja maksin iseteeninduskassas. Ekraanile ilmus, nagu alati, kiri “oodake, kuni teenindaja eemaldab piirangu distantsilt” ja ma olin veits nagu nördinud, et ma isegi ei näinud seda teenindajat, kes piirangu eemaldas, ehk et kas tema üldse mindki nägi. Ma tean, et dokumente reaalselt pole mu käest küsitud juba palju aastaid ja ma ei tea nüüd ise ka päris täpselt, et kas ma tõesti olen haavunud selle peale, et ma ei näe juba kaugelt välja silmnähtavalt alaealine. Jah, naiste meele järgi ongi raske olla.

Täna hakkas ortopeed vihjama mu vanusele seoses teatavate degeneratiivsete protsessidega mu organismis ja ma olin nagu “ma ei tea, millest te räägite, ma olen 22”. Muidugi ma ei öelnud seda valjusti välja, aga no mul ei ole vaja sellist negatiivsust mu ellu nagu seda, et ma olen vana või midagi.

(Pärast sain veel põlveliigesesse süsti ka, nii et ainult allamäge läks see asi niikuinii).

Nii et mulle tundub, et edaspidine allakäik ongi rohkem kui ilmne, ainult konnasilmad ja kumminaalmaksud .

k.

Murerokkarid siit- ning sealtpoolt merd

Sorry, aga “murerokk” on mu uus lemmiksõna, olgu tänatud see ajakirjanik, kes selle välja mõtles.

Seda suurepärast muusikastiili esindasid muidugi Kosmikut siit- ning Viikate sealtpoolt Soome lahte. Mäletate, vanasti oli igal linnal Soomes sõpruslinn ja igal koolil Soomes sõpruskool? Kosmikutel on Soomes sõprusbänd. (Võibolla neid sõpruslinnu on siiani ja kui ma nüüd aus olen, siis minu koolil oli sõpruskool hoopiski Saksamaal, aga poeetilises mõttes las jääda).

Ma ei tea, kas asi on mu vanuses või geenides või misasjas, aga igasugune Soome põhjamaine äng mulle õudsalt meeldib, mida põhjamaisem ja ängisem, seda parem. Viikate on siuke mõnus stiilne bänd ka, väga soovitan kõigile põhjamaise ängi austajatele. Ma olen Viikatet kunagi varem ka laivis näinud, aga see oli päris ammu ja ma ei mäleta sellest absoluutselt mitte midagi.

Kosmikud oli ka tore nagu alati. Mingid inimesed, kes on vist elus kahte Kosmikute laulu kuulnud, arvavad, et see on mingi megasünge bänd. Ei ole, minge kontserdile, seal saab alati palju nalja.

Aga no üleüldse oli huvitav õhtu. Viikate ajal seisin rahumeelselt rahva seas, kui mind äkitselt tabas lavalt visatud medikas. Kosmikute ajaks olin jõudnud esimesse ritta piirde äärde ning suvalisel hetkel lendas mu näost umbes meetri kaugusele vastu lavaserva puruks üks trummipulk. Krt, ärge pilduge niimoodi inimesi igast asjadega.

Life hack ka – kui tahate rockkontserdi ajal rahulikult ja mugavalt laval toimuvat nautida, siis soovitan esimest rida. Lavapiirdele saab mugavalt toetuda ja puha. Kuidas sinna esimesse ritta pääseb, seda ma kahjuks öelda ei oska, ma ise olen sinna alati ainult täiesti juhuslikult sattunud ja tavaliselt iseendalegi üllatusena.

k.

Tähelepanekuid tänasest

Leidsin täna trennis, et viis setti kasvava raskusega jõutõmbeid ei ole mu lemmikasi hommikul enne kella kuut teha.Kõige parema meelega ma hommikul enne kella kuut mõistagi magaksin, aga see keha ei ehita end ise, seega on nagu on. Muidu on see nali küll, et tee hommikune trenn enne ära, kui su aju aru saab, millega sa tegeled. Aga kuna mul on võrdluseks võtta ka kogemus varahommikustest pikkadest jooksudest kuumalaines maratoniks treenimise ajast, siis ausalt öeldes iga kell teeks enne jõutõmbeid.

Kevad on ammu juba kätte jõudnud ja Pärnus tähendab kevad alati ka tindihooaega. Täna oli ERRis artikkel meritindist ja miks see lõhnab nagu värske kurk. Seda tekitab mingi sama kemikaal, mis ka kurgis on. Ehk siis tint või kurk, suurt vahet pole. PS ma pole kalasõber, aga praetud tint mulle meeldib. See kütab alati kirgi ka kalasõprade seas, sest hämmastaval kombel on kalasööjaid, kes tinti ei söö.

Sealtsamast artiklist sain teada, miks Pärnu jões asuvate Tindisaarte nimi on just nimelt Tindisaared. Jah, see on seotud tintide kudemisega kevadel. Jah, ma olen siin Tindisaarte läheduses elanud kõigest terve oma elu. Tindisaartega on kogu aeg mingi jama – varasemalt tekkis seal jääminekuga alati suur jääummistus, nüüd ma isegi enam ei tea, kas jääminekut enam esinebki (seoses uue kärestikuga). Nüüd on see-eest kormoranid, kelle arvukust mingil minule täiesti arusaamatul põhjusel mitte mingil juhul piirata ei tohi. Ilmselt võime varsti Tindisaartel imetleda sarnast vaatepilti, nagu Stockholmi saarestikus.

Olin sel nädalal uskumatult naiivne ja lähenesin ühele rattapoele eesmärgiga viia ratas hooldusesse. Pole vist vaja mainidagi, et see oli juba eos läbikukkunud üritus, rattapood isegi ei osanud mulle öelda, millal nad jälle uusi töid üldse vastu võtma hakkavad. Pean vist hakkama tulevastel aastatel toimima umbes nagu rehvivahetusega, et tee märtsi keskel ära, küll see kevad ka ükskord tuleb (sel aastal õnnestus päris mitu korda suverehvidega lumes rallida). Või noh, ma räägin nagu ma viiks oma ratast igal aastal hooldusesse – viimati juhtus see kuus aastat tagasi. Jah, mul on endal ka piinlik. Samas ega ma ei sõida sellega niikuinii eriti.

k.

Kevad

Teate seda tunnet, kui saab kevadel esimest korda tennised jalga panna? Jube mõnus.

A seda tunnet teate, kui hommikul kell 7 spordiklubist ära minna tahtes pead jõllitama jalanõuderivi, kus on kaks paari identseid klassikalisi old-skool Vanse ja sa ei tea, millised on sinu omad?

Kas ma pean oma tennistesse nime sisse kirjutama? 40+ eluaasta vanuses?

Selle kevadega on üldse jälle naljalugu. Eelmine nädal teadupärast oli lumi maas ja nüüd on 15 kraadi sooja. Ma ei oska ennast riidesse panna – võtsin õhema jope kapist välja ainult selleks et nentida, et sellega on liiga palav. Mis kasu mul sellest jopest üldse niimoodi on, ma tahaks teada.

k.

Programm

Mu uus jõusaaliprogramm üllatab mind endiselt kogu aeg, ehkki mul hakkab sellel juba esimene makrotsükkel ehk kolm kuud täis saama.

Pidev üllatus on see, et ehkki ma iga nädal vaatan, et nädala trennides on seljaharjutusi kuidagi vähe, siis iga nädal on mul seljalihased valusad (ja ajalooliselt on mul väga harva juhtunud, et mul seljalihased valusaks jäävad). Kuna seda programmi koostavad päris proffessionaalid, siis hakka või uskuma, et nad päriselt teavadki, mida nad teevad. Samas on mul tunne, et biitsepsi rõhk on suurem kui triitsepsi oma, aga see võib ka minu viga olla, sest tihtipeale on ette nähtud mingisugused triitsepsi harjutused AMRAPina (ehk siis as many reps as possible) ja mul on vist raskusi aru saamisega, et AMRAP tähendabki “niikaua kuni enam ei jaksa”, mitte “niikaua kuni enam ei viitsi”.

Supersetid. Praktiliselt iga nädal vaatan, et “ehhhhhh….”, sest paberi peal (okei, ekraanil) tunduvad harjutuste kombinatsioonid kuidagi… ma ei tea, ebameeldivad? aga tegelikult teha on jube mõnus. Rääkimata siis sellest, et see programm on pannud mind tegema harjutusi, mida ma vabatahtlikult iialgi ei teeks, aga kuna nüüd on programmis kirjas, siis järelikult peab tegema ja nii mõnigi kord ma olen positiivselt üllatunud. Eriti kui juhtub olema midagi, millest ma juba tean, et see on õudraske sooritada, aga kui ära tehtud saab, siis on ikka päris tore pärast. Ma ei tea, miks see mulle üllatusena tuli, et ma olen aastaid jõusaalis laiselnud ja mitte pingutanud. Ma olen kõige laisem inimene, keda ma tean, see oleks pidanud ilmselge olema 😀

Mu rinnalt surumise uus training max tuli nädalavahetusel arvutuslikult 40 kilo ja ma pole mitte kordagi elus veel rinnalt 40 kilo surunud. Kinda sus, aga numbrite vastu ei saa.

k.

Ootamatu pluss

Täna hommikul selgus ootamatu positiivne aspekt selle juures, et ma töötan tööstusettevõttes. Nimelt lõin ma kontorisse sisenedes varba väga kõvasti vastu uksepakku ära, nii kõvasti, et lausa mingi osa lävepakust lendas lahti. Kuna ma aga tulin parasjagu tootmisliinilt, siis olid mul jalas tugevdatud varbaosaga turvajalatsid ja peale lävepaku ei saanud miski kannatada, ma ei saanud isegi haiget.

Lävepakust on muidugi kahju.

Sellest on ka kahju, et need turvajalatsid üsna koledad ja ebamugavad on, ma hea meelega paneks nad järgmisse moshpitti jalga, sest alati hüppab keegi jala peale ja pärast on saapad mustad ja jalg muljutud.

(Lisaks maksavad need jalatsid ebamõistlikult palju, nende hinna eest saab päris mitu lävepakku).

k.