Trenninädal 22.08 – 28.08

august 30, 2016 Lisa kommentaar

Võrdlemisi tagasihoidlik nädal, arvestades seda, et ma olin haige. Või noh, “haige” on selle kohta natuke karmilt öeldud, mul oli ja on natuke ikka veel ilmselt esimest korda elus nähtus nimega “kerge nohu” (tavaliselt on mu nohu selline, et ma unistan nädal aega ainult sellest, et keegi mulle kuuli pähe laseks). Ma ei tea, kuidas mul nii kohutavalt vedas selle asjaga.

Esmaspäev, 22.08
Ei teinud suurt midagi, sest päris täpselt ei olnud veel aru saada, kas ma nüüd jään haigeks või mitte. Tegin kerelihaste harjutusi. Mida ma muidu tavaolekus iialgi ei tee, ehkki peaks.

Teisipäev, 23.08
Kuna õues oli ilus ilm ja lõppude lõpuks augustikuu ja ma keeldusin toas istumast, siis tegin tund aega kepikõndi. Väga kummaline tegevus, ma ei usu, et ma seda eriti enam tulevikus teha tahaks, enne kõnnin niisama.

Kolmapäev, 24.08
Ei teind midagi.

Neljapäev, 25.08
Läksin jooksma eesmärgiga pulssi mitte üle 150 lasta. Õnnestus! Täpselt 8 kilomeetrit täpselt tunni ajaga. Niimoodi aeglaselt tiksuda võiks küll ja veel, tempoga 7:40.

Reede, 26.08
Tantsuproov, mis venis kogemata pikemaks kui algselt mõeldud, aga väga varsti vaja jälle üks tunniajane show esitada.

Laupäev, 27.08
Peale poes käimise ei teind jälle midagi. Poes käisin jala. Täpsemalt öeldes käisin läbi kõik kohalikud toidupoed (meil on neid tervelt kaks), sest kui tahta midagi nii keerulist kui kuskuss, siis pelgalt ühe poega siin läbi ei aja.

Pühapäev, 28.08
Ere näide sellest, kuidas ma iseendale pidevalt jalga tulistan. Õnneks oli mul niipalju oidu, et ma kohe eos matsin maha algse plaani joosta 16 km. Järgmine plaan oli joosta 12 km niimoodi mõnusalt heas tempos, et väga raske ei oleks. Jooksma minnes sai sellest sujuvalt plaan joosta 12 km tempos 07:00. Reaalselt jooksin ma 10 km tempos keskmiselt 06:40 ja crashisin siis täiega. Jah, sellised mu jooksuvõimed laias laastus ongi. 11. kilomeetri jalutasin, sest vastasel juhul oleks ma vist teeäärsesse kraavi oksendanud. 12. kilomeetri sörkisin sellise seitsmese tempoga koduni välja. Mine pekki, kui raske on pärast kõnnipausi jälle jooksusammu tegema hakata! Ma tõesti täitsa ausalt ei teadnud seda, sest ma pole mitu aastat mitte ühegi jooksutrenni ajal kõndima hakanud, ükskõik kui surnud tunne hetkel peal on.

Selle suremise taustal siis otsustasin lõpuks ka ära, et sel pühapäeval toimuvale Kahe Silla Jooksule ma mitte mingit aega jooksma ei lähe (EI LÄHE!) vaid tiksun niisama vaikselt trenni mõttes selle kümme kilti läbi. Oleks üsna rumal tegu end ribadeks joosta nädal enne poolmaratoni, mille osas mul niigi juba hirm on. Oktoobri lõpus on Rannajooks, seal võib seda alla tunnist 10K aega üritada, kui midagi targemat teha ei ole. Pühapäevaks aga oleks mul vaja ühte sellist kalibreeritud kaelarihma, mis mulle elektrilöögi annaks, kui tempo liiga kiireks tõuseb. Ma ei tea, kuidas mul õnnestub veenda end seal aeglaselt jooksma, aga kuidagi tuleb seda teha. Ilmselt peaks võtma eesmärgi joosta kõige aeglasem aeg, mis mul sel distantsil olnud on.

Ma tean, et teil on kõigil sellest jooksujutust juba kõrini. Mul endal ka. Mul on sellest jooksmisest ka kõrini, kui ma päris aus olen. Aga see on igasügisene nähtus, talvel ma ei jaksa ära oodata, millal ükskord saabub veebruari lõpp, et saaks jälle joosta. Alati tahaks ju seda teha, mida hetkel nagu hästi ei saa. Mul on ülihästi meeles, kuidas ma kevadel Maijooksul unistasin 40 minutit järjest ainult sellest, kuidas ma jooksen terve suve hästi aeglaselt pikki vahemaid. Praegu ma unistan ainult sellest, kuidas ma pärast poolmaratoni hakkan kiirust treenima. Unistamine on tasuta, eksole.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ainus töö, mis toidab

august 29, 2016 1 kommentaar

Ainus töö, mis toidab, on teadagi söömine. Kellele siis süüa ei meeldiks? Isegi mulle meeldib (ütlen “isegi”, sest paljud kipuvad arvama, et mulle ei meeldi). Muidugi jah, mulle meeldib süüa üldiselt selliseid asju, mis on kas ebatervislikud, paksukstegevad, amoraalsed, ei mahu mu päeva makrodesse, on liiga kallid, pole muidu kättesaadavad ja nii edasi. Põhimõtteliselt meeldib mulle süüa ainult neid asju, mille järele mul parasjagu isu on ja täpselt siis, kui nende järgi isu on. Aga see on reeglina kas võimatu või muidu väga keeruline või ebatervislik või amoraalne või… no saate isegi aru. Mis toit muide on amoraalne? Ma isegi ei tea. Paljude jaoks ilmselt lihasöömine, aga mul on selles suhtes jumala savi, andke mulle üks korralik tükk pooltoorest veiseliha ja mul ei teki vähimatki kavatsusepoegagi mõelda, et see kuskilt otsast halb oleks. Mu poolest need veganid võivad jalalt jalale hüpata kui tahavad, mul täitsa ükskõik. Nii, veganluse teema ka kohe läbi käidud🙂

Juhtusin mõned nädalad tagasi vaatama filmi “Saja sammu teekond” ja sellest ajast saadik on mul kohutav india toidu isu. Üldse on igasuguste toiduteemaliste asjade vaatamine väga nörritav, näiteks ma ei vaata enam mingeid pagarite või küpsetamise saateid, sest et kui on olemas üks asi, mida ma võiks süüa suvalisel ajal lõpmatuseni, siis on see sai (või noh, mingi mistahes küpsetatud tainas mistahes kujul). Küpsetamisteemaliste saadete vaatamine võib kergesti lõppeda sellega, et ma lähen poodi, ostan endale tavalise tordipõhja ja söön selle lihtsalt ära. Ärge arvake, et sellist asja pole varem juhtunud.

Eelmisel nädalal hakkas telekast uuesti üks mu lemmiksarju ka, milleks on “My Kitchen Rules”. Mulle hullult meeldib seda vaadata, kusjuures ma pole siiani leidnud ühtki teist söögitegemise sarja, mis mulle samavõrra meeldiks. Ma ikka olen neid igasuguseid vaadanud, mul on Food Network kanal täiesti olemas. MKR muidugi on mitmes suhtes lahe sari. Esiteks on seal Manu Feildel, ma arvan, et ma ei pea rohkem kommenteerima. Teiseks on seal alati igaks hooajaks väga hästi valitud osalejad, ehk siis on igasugu naljakaid ullikesi ja on alati mingi ilge mõrd, kes kõigi toite maha teeb ja on alati sellised toredad andekad inimesed ka, kellele kaasa elada. Draamat ja osavat montaaži on ka alati väga palju. Noh ja süüa tehakse ka. Ja jah, ma tean, et seal on väga palju asju scriptitud ehk produtsentide poolt ettekirjutatud, kommentaaride ja retseptideni välja, aga vahet pole, vaadata on äge ikka.

Ja ehkki mulle meeldib süüa ja söögitegemist telekast vaadata, siis endiselt ei ole muutunud tõsiasi, et ise süüa teha mulle ikka veel ei meeldi. Või noh, päris nii ei saa öelda. Mulle meeldib teha süüa nii, et ma ei pea seda mitte kellegi teisega jagama, seda toitu, ma mõtlen. Mitte sellepärast, et ma kade oleks ja ise kõik ära süüa tahaks. Mu närvid lihtsalt ütlevad lihtlabasel kombel üles, kui keegi teine mu tehtud toitu peab sööma, sest ma ei tea ju, kas neile meeldib või mitte. Mulle endale nimelt tundub, et mu maitse toidu suhtes on väga kummaline ja et mulle meeldivad asjad, mida ükski teine normaalne inimene ei söö, ja et kui ma siis midagi teen, siis raudselt kellelegi see ei meeldi. See muidugi tuleb sellest, et ma olen üles kasvanud sellises peres, mille toidueelistused on minu isiklikest kardinaalselt erinevad ja seetõttu ma olengi selline “imelik”. Ütle veel, et maitse-eelistused kodust kaasa tulevad. Mul küll ei tulnud, ma ei tea, kust minu omad pärit on. Tsiteerides mu ema: “No kustKOHAST sa selle veiseliha söömise kombe oled küll saanud???” (Selgituseks – mu vanematekodus pole iialgi veiseliha lõhnagi nähtud.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Proovisin midagi uut

august 24, 2016 1 kommentaar

Kuna mul mitte millestki jätkuvalt kirjutada ei ole ja isegi Perekool ei ole ühtegi ideed enam andnud, siis kirjutan ma sellest, kuidas ma eile täitsa uut spordiala proovisin.

Meie kõikide suureks kurvastuseks ei olnud selleks absoluutselt mitte midagi huvitavat ega ägedat nagu näiteks MMA või crossfit või… mul ei tule rohkem asju meelde, millega ma tegeleda tahaksin. Sellegipoolest oli minu jaoks tegemist täitsa esmakordse kogemusega. Ma nimelt käisin kepikõndi tegemas.

Ma nimelt sain esmaspäeva hommikul ärgates aru, miks mu pühapäevane pikk jooks selline kohutav kannatuste rada oli – mul on mingi kerge tõbi kallal. Minu puhul ei või muidugi iial kindel olla, kas kerge tõbi tähendab nädalaga üleminevat nohu või saab sellest kahe nädala pärast ootamatult kopsupõletik. Seda viimast ma muidugi kohe kindlasti ei tahaks, sest ma pean kahe nädala pärast juba Kahe Silla Jooksule minema, eksole. Nii et ma nüüd siis sunnin ennast rahulikult võtma, kuigi mul on kabuhirm, et see tähendab seda, et ma nädala pärast ei jaksa enam kilomeetritki joosta.

No vot, sellest siis ka see kepikõnd, sest et nagu… õues on augustikuu ja inimene võib ju ometi õues käia? Kepid ma laenasin emalt. Ma sundisin ükskord teda neid ostma, mis muidugi ei tähenda, et keegi neid iial kasutanud oleks.

Tegin tund aega ja kaheksa kilomeetrit. Kui muidu on üldiselt teada fakt, et mulle jalgsi käia ei meeldi, siis eile õhtul selgus, et kepikõnd meeldib mulle veel vähem. See tund aega oli puhtalt ainult tänu sellele, et ma olen väga kangekaelne ja kui ma olen otsustanud midagi teha, siis nii ka on. On väga väheusutav, et need kepid veel iialgi kasutust leiavad. Kui ma siiani vaikselt omaette mõtlesin, et see kepikõnd on üks üsna totter tegevus, siis nüüd ma tean omast käest, et see nii ka on. Te ei kujuta ette, kui väga ma oleks selle asemel hoopis joosta tahtnud!

Ega ma täpselt ei oskagi öelda, mis selle tegevuse mu jaoks nii mõttetuks teeb, küll aga tabasin ma end korra mõttelt, et kui juba kepikõnd nii nõme on, kui nõme siis veel suusatamine peab olema (ma ei oska selle koha pealt kommenteerida, suuskadega puutusin ma viimati kokku algklassides). Õnneks suusatama ei sunni mind küll mitte keegi ja selle üle on mul ainult hea meel.

Nüüd ma siin siis sisendan endale, et see, et ma paar päeva trenni teha ei saa, et ole katastroof ja selle kahe nädalaga ei saaks ma niikuinii ei kiiremaks ega vastupidavamaks ega üleüldse mitte midagi, nii et põhimõtteliselt ma võin täie rauaga selleks poolmaratoniks eelpuhkama hakata ja sefiiri süüa. Juhul kui ma muidugi kahe nädala pärast kopsupõletikus ei ole või midagi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 15.08 – 21.08

august 22, 2016 Lisa kommentaar

Et mitte rikkuda traditsiooni, siis kaks nädalat enne esimest võistlust peab tunnistama, et kõik on pees. Või noh, sinnapoole teel. Eelmine nädal oli küll selline, et ma parema meelega üldse unustaks, et see olemas oli.

Esmaspäev, 15.08:
Nädal iseenesest algas päris ilusasti. Käisin bodypumpis, võtsin kohe heaga raskustega tagasi ja tegin mõnusa ja täiesti ego-vaba trenni (mida minu puhul harva juhtub.)

Teisipäev, 16.08:
Kuna vihma rämedalt sadas, siis ma jooksma ei läinud ja otsustasin üle saja aasta minna bodycombatisse. Ma ei tea, millal ma seal viimati käisin, aga seda kava ma igatahes varem teinud polnud. Teises loos umbes mingi miljon jump kicki. Ego-vaba see trenn küll ei olnud, aga samas ma tundsin end hästi ja panin nii täiega, kui üldse saab.

Kolmapäev, 17.08:
Nagu arvata võis, olid mul valusad absoluutselt kõik lihased, mis mul üldse olemas on. Viimne kui üks. Autoga sõites pidin käiguvahetuseks vaimselt ette valmistuma. Endiselt sadas terve päev vihma, jooksma ei saanud. Tahtsin, aga ei saanud.

Neljapäev, 18.08:
Jooks 8 km. Jooksin selle raames kilomeetriseid lõike eeldatavas 10K tempos. Ei saa öelda, et ülearu lihtne oleks olnud. Esimene kiire lõik tekitas küll väga selge arusaama, et 10 kilomeetri aeg alla tunni jääb ilmselt minu jaoks püüdmatuks, sest tempoga 6:00 mina lihtsalt joosta ei jaksa. Muidugi ma saan aru, et esmaspäevane ja teisipäevane trenn olid kehas ikka väga tugevalt sees, aga raske oli sellegipoolest.

Reede, 19.08:
Tantsuproov.

Laupäev, 20.08:
Nii puhkepäev, et ma ei pistnud terve päeva ninagi toast välja. Tõsiselt. Aknast ainult tundus, et suvi on tulnud?

Pühapäev, 21.08:
Jooks 16 km. Juba esimesest kilomeetrist oli absoluutselt kõik halvasti. Jalad olid sodid all, ventilatsioonisüsteem alla igasugust arvestust. Hingamine oli ikka nii halb, kui üldse olla saab – mul ei ole probleem mitte hingeldamisega, vaid sellega, et ma ei saa kopse lõpuni täis hingata ja hapnikku jääb puudu (seda ka rahulikult paigal istudes ja see probleem on mul terve elu olnud ja ma ei haiguta päevad läbi mitte sellepärast, et mul uni oleks, vaid sellepärast, et mul on hapnikupuudus). Kui hapnikku organismis ei ole, siis ei saa lihased töötada. Lihtne. Muidugi oli palav ka ja üleüldse kõik hädad, mida üldse annab välja mõelda. Sellises konditsioonis jooksis inimene siis 16 kilomeetrit. Aega võttis see ooper mul kaks tundi. Kuni 8. kilomeetrini olid tempod kuskil seal 07:20 kandis, siis kukkusid kolinal 08:00 lähedale. Ma ei teagi, kas see fakt, et ma ikkagi 16 kilti täis pingutasin, räägib mu suurest tahtejõust või üüratust lollusest, kahtlustan, et viimasest, sest kui mu reielihased hakkasid tuld välja lööma teise kilomeetri keskel, siis võite ise arvata, mida nad kahe tunni pärast tegid. Mulle endale tundub tagantjärgi küll, et mu viimase kilomeetri jooksusamm meenutas natuke Fosti olümpiamaratoni finishisirget ja lõppkokkuvõttes tahtsin ma lihtsalt nutma hakata, sest MIDA ma 11. septembril Tallinnas küll tegema hakkan? Mu eesmärk on see neetud poolmaraton lihtsalt läbida, aga praegu ma kahtlen juba selleski. Terve ülejäänud päeva olin üsna halvas tujus ja kui keegi oleks minult küsinud, et miks peaks keegi vabatahtlikult pikamaajooksuga tegelema (eriti veel pärast seda Fosti üle finishijoone kukkumist), siis ma ausõna ei oskaks sellele vastata.

Niisiis lõppes see nädal nii negatiivselt, et ma isegi ei taha sellele mõelda. Nagu öeldud, esimese võistluseni on kaks nädalat ja enesehinnang alla nulli.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Hapukurgihooaeg

august 18, 2016 6 kommentaari

Elu on nii vaikne, et mitte millestki ei ole kirjutada. Blogides on end üles kerinud teema laste kasvatamisest ja sellele kuluvast rahast ja kas vaesed inimesed peaksid lapsi saama ja kes üleüldse on vaene. Kuna mul lapsi ei ole ja suure tõenäosusega ka kunagi ei tule, siis see on mu jaoks võõras teema. Mul üldiselt pole ka sellist kommet, et teisi inimesi lastekasvatamise teemadel harida, sest ilmselgelt ma ka ei tea lastest midagi. No näinud muidugi olen. Süles hoidnud ka, ehkki see on kõige kindlam viis muidu marurahulik titt nutma ajada – andke ta minu sülle, kohe on hädakisa lahti. Ma ei oska nimelt lapsi käsitseda ja nad saavad sellest aru. Aga muidu üldiselt oli teema vaesusest ja sellest ma ei oska ka suurt midagi rääkida, sest ma ei leia, et ma oleks kunagi vaene olnud. See, et ma ka lapsepõlves elasin kortermajas, kus kuivkäimla oli maja peale üks ja seegi koridoris, ei ole mu meelest küll mingi vaesuse näitaja, sest nagu Manjaana blogis ka lahatud sai, nõukogude aeg oligi väga teistmoodi ja tänapäevased vaesuse kriteeriumid sinna tagasi rakendatuna ei päde.

Vaatasin igaks juhuks ka Perekooli foorumisse, aga sealgi polnud midagi huvitavat. Et miks Apple on nii populaarne ja et kes kasutab veel nuppudega telefoni. Ma ei tea, Apple tooted on mu meelest lihtsalt väga ilusad, loogilised, toimivad kompleksse süsteemina ja on väga kasutajasõbralikud. Ehkki väga kallid, selle vastu ma ei vaidle. Nuppudega telefon muide on mu endal ka, lisaks mu iPhone’ile. Mu töötelefon on mingi Nokia C2 või ma isegi ei tea, mis mudel see on. Kuna selle ainus funktsioon on see, et see vedeleb mu kotis ja ma korra kuus laen seda, siis mitte midagi rohkemat ma sellest ei tea. Korra kuus laen ma seda sellepärast, et viimase kõne sellele sain ma vist millalgi kevadel. Mu tööalane elu on muutunud uskumatult rahulikuks pärast seda, kui ma enam kliendihaldur ei ole – pärast kolmenädalast puhkust oli postkastis ainult ca 260 lugemata e-maili, vanasti oli see arv ikka üle 2000. Mis helinat teeb mu töötelefon, ei mäleta enam keegi (as opposed to nendele aegadele, kus see lakkamatult helises reede õhtul kella 6 ajal, kui ma juba ammu kodus oleksin tahtnud olla).

Kahjuks ei leidnud ma Perekooli foorumist enam viimase aja kõige huvitavamat teemat, mis lahkas küsimust, miks ikkagi Raja Teele abiellus Tootsiga. See teema oli lõpuks üle 7 lehekülje ja ma ei jõudnud seda lõpunigi lugeda. Kuna ma olen selline huvitav inimene, et ma pole kunagi ühtki Lutsu teost lugenud, siis oli see minu jaoks kõik väga huvitav. Miks ma kunagi ühtki Lutsu teost lugenud pole, ei tea ma ise ka, sest erinevalt enamikest eestlastest olen ma läbi lugenud kogu “Tõe ja õiguse”, sellest vaid kolmanda osa ühe korra, teisi mitu korda. See perekooli teema aga pani mind täiesti tõsiselt mõtlema, et peaks ikkagi lugema. Ma kahtlustan, et “Kevade” oli kuskil põhikooliprogrammis ja arvestades seda, mis koolis ma põhikoolis käisin, siis ei mäleta ma küll, et seal ainsatki raamatut oleks pidanud lugema. Aa, ei, nüüd valetasin, “Jane Eyre” pidime lugema küll. Aga “Kevadet” ma tõesti elus lugenud ei ole. Kahju, et meil seda kodus kuskil pole, ma loeks küll. Raamatukogust ma ei tea, kas ma julgen seda laenutada, siis ma ju peakski seda päriselt LUGEMA, sest raamatukogu tähtaeg teadupärast on püha. Kodus olevate raamatutega ma teen tavaliselt nii, et ma tõstan nad oma voodi kõrvale kuhja ja siis nad seal on. Hetkel on seal nii “The Hobbit”, “The Dance Of Dragons”, “Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, “Söekaevurid”, “Tõe ja õiguse” teine osa, ja siis kõige peal on raamatukogu raamatud, mida ma päriselt loen.

Mul õnnestus raamatukogust juhuslikult leida uus (või no uuemat sorti) ulmesari, millest ma praegu suures vaimustuses olen. Tegemist on Rick Yancey “Viienda lainega”, mis on üle väga, väga pika aja selline raamat, mida ma sõna otseses mõttes neelasin. Ma muidu eriti suures vaimustuses sellisest “young adult” ulmekirjandusest ei ole, aga see on täitsa normaalne. Väga hea vaatenurk sellele stsenaariumile, et tulnukad vallutavad Maa. See temaatika on potentsiaalselt väga lame ja seda on kirjutatud ja lavastatud aastakümnete jooksul oksendamiseni, aga Yancey käsitlus on selline… no mitte just enneolematu, aga piisavalt ebatüüpiline ja huvitekitav. Ja väga mõnusalt kirjutatud ja ei ole väga piinlik, nagu paljud young adult romaanid kipuvad olema – ma saan aru, et žanrist ja sihtgrupist lähtuvalt tuleb teatud piirides püsida, aga vahel on see ikka väga ebausutav ja ajuvaba. Sel aastal peaks selle raamatu järgi tehtud film ka välja tulema ja tegemist on ilmselt hästifilmitava materjaliga, sest et… ee, ma ei tea, kas ma olen sellest kunagi kirjutanud, aga kui ma loen raamatut – mistahes raamatut – siis jookseb mul peas film. Ikka kohe täitsa film, mõnikord ma ei saa isegi edasi lugeda, sest stseen ei lahendu hästi, kaameranurgad ei ole õiged, lavastuslikke variante on mitu ja ma ei oska parimat valida, tonaalsus ei klapi ja nii edasi. Mõni tekst jookseb hästi, mõni ei jookse üldse. Tavaliselt mulle ei meeldi sellised raamatud, millel mul peas film hästi ei jookse. Mulle väga meeldib ka vaadata raamatute järgi tehtud filme ja kui raamat mulle huvi on pakkunud, siis ma kohe väga tahan päris filmi näha, sest mulle pakub suurt huvi vaadata, kuidas teine inimene selle lavastanud on. Ja ma muide ei hinda iialgi neid filme selle järgi, et kas “raamat oli parem” või et ma ise nägin seda kuidagi teisiti. Mulle reeglina meeldivad need kõik.

No vot, jälle pikk jutt ei millestki.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 08.08 – 14.08.2016

august 16, 2016 Lisa kommentaar

Eelmine nädal läks trennide mõttes üsna isevoolu teed. Rohkem sai puhata, kui trenni teha.

Esmaspäev, 08.08
Tahtsin minna bodypumpi, asjadki olid kokku pandud ja puha, aga siis ma avastasin, et mul on puusas mingi imelik närvivalu ja see segas elamist ja muud. Seega trenni ei läinud.

Teisipäev, 09.08
Tantsuproov. Tantsimist see närvivalu eriti ei seganud, paar vajalikku kükki-püsti hüpet sai üle elatud.

Kolmapäev, 10.08
8 km jooksu ajaga 55 minutit ja veidi peale. Keskmine tempo 06:57. Üle nädala aja oli täitsa mõnus joosta, lisaks on ilmad jahedad ja see aitab ka päris palju asjale kaasa. Puus andis veidi tunda ja muidugi mu parema jala pöid oma jäigastunud liigestega… vanadus, mis muud.

Neljapäev, 11.08
8 km jooks. Sama ring, sama aeg, sama tempo. Ei midagi uut siin päikese all.

Reede, 12.08
Vedelesin kodus. Kes siis sünnipäeval trenni teeb? Mitte mina.

Laupäev, 13.08
Tegime päeval sutsaka esinemist ladiseva paduvihma saatel. Siis kimasin koju ja siis kohe jälle linna tagasi sööma. Mingi valemiga suutis mu ema saada mind niikaugele, et ma isegi läksin temaga Augustiunetusele mingeid rahvatantsijaid vaatama. Ei antud üritus ega eriti mitte rahvatants ei kuulu mu eelistatud ajaviitmisviiside sekka, seega ma ei oska selle kohta midagi öelda. Mul ei ole Augustiunetuse vastu midagi, tore ettevõtmine on, aga mina seal hängida ei viitsi, sest… milleks? Küll aga õnnestub mul seal igal aastal esineda, mistõttu ma näiteks ei saa kunagi osa võtta samal õhtul toimuvast Eesti Ööjooksust.

Pühapäev, 14.08
15 km jooksu. Ma täitsa kartsin seda igaks juhuks juba ette, aga tegelikult ei olnud asi üldse hull. Aega läks tund ja 47 minutit, keskmine tempo 07:05. Proovisin esimest korda elus geeli, kuskil nii 10. kilomeetri paiku. Täitsa asja ette läks, mingit erilist väsimust nagu ei tulnudki, vähemalt mitte sellist “paak on tühi, kohe kukun ümber”. Minu üllatuseks oli see geel ka täitsa normaalse maitsega (mul on siiani kogemus vaid eelmisest suvest SiS nitriti-geeliga, mis päris rõve oli). Jooksu lõpetasin sellises paduvihmas, et hingamine osutus keeruliseks, nagu vee all oleks. Aga enesetunne oli normaalne ja poolmaratoni käigus ellujäämine tundub üha tõenäolisem.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Võta pits ja pea aru

august 12, 2016 4 kommentaari

Kuna mul on täna sünnipäev (palju õnne mulle), siis pidasin igati paslikuks lõpuks ometi avada see Evelini toodetud vaarikanaps, mille ta mulle kunagi kinkis. Kuna sellel on peal aastaarv 2013, siis saate isegi aru, et see pudel on juba kolm aastat mind seal baarikapis etteheitvalt vaadanud. Õnneks ma külastan seda kappi nii ülimalt harva, et ma olen siiani kuidagi suutnud selle süükoormaga elada.

Võtsin ühe väikese viinapitsi ja nüüd ma siin siis peangi aru, et kas ma olen eriline kanapea või millest see naps ometigi tehtud on… kuna ma kanget alkoholi praktiliselt mitte kunagi ei joo, siis ma ei oska seisukohta võttagi kohe, igasugune võrdlusmaterjal nagu puudub.

See baarikapp on selle poolest ka juba huvitav, et seal seisab avamata kujul see Armeenia konjak, mille naabrimees mu isale kinkis, kui ma sündisin. Avamata on see sellepärast, et see on minu oma (põhimõtteliselt oleks ma võinud selle ära juua oma 18. sünnipäeval), aga kuna ma ei joo konjakit, siis nii see seal seisab. Ma ei tea, kas ma avan selle oma 50. juubeli puhul või lasen endale hauda kaasa pakkida. Kas konjakiga juhtub 50 aasta jooksul midagi?

k.

Rubriigid:Uncategorized
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.