Trenninädal 19.06 – 25.06

juuni 26, 2017 Lisa kommentaar

Jaanid peetud, õlled joodud… trenni ka tehtud.

Esmaspäev, 19.06
Jooks, ühtlase tempoga, 50 minutit. Mul ei ole selle kohta suurt mitte midagi öelda peale selle, et kohutavalt tuuline ilm oli, aga millal see ilm viimastel aastatel tuuline poleks olnud. Kusjuures tuul oli absoluutselt igast küljest, vahet polnud, mispidi ma jooksin. Keskmine tempo 06:50, keskmine pulss 151.

Teisipäev, 20.06
Läksin jõusaali ja tegin sellise lihtsa kogu keha treeningu. Lõuatõmbed (kummi abiga), kükid (30 kg), ühel jalal jõutõmbed sangpommiga (mu lemmikharjutus reie tagaosale), lat pulldown, madal row kaabliga, rinnalt surumine kangiga, military press kangiga ja kõhulihased otsa. Iga harjutust 3-4 seeriat ja 10 kordust seerias. Kokku kulus tund ja 20 minutit.

Kolmapäev, 21.06
Ühtlases tempos jooks 40 minutit. Keskmine tempo 06:47, keskmine pulss 146. Täitsa normaalne oli joosta, ütleks, et lausa mõnus ja running index hüppas “elite” väärtusesse 😀

Neljapäev, 22.06
Kõigepealt käisin peale lühendatud tööpäeva jõusaalis, kus tegin jälle kogukeha treeningu, sest et mida ma praegusel hooajal muud väga ikka teeks. Enne käisin veel poest läbi ja ostsin endale normaalse kummi, millega lõuatõmbeid teha. Hea ost oli, kumm sai päris õiges tugevuses. Need, mis meil jõusaalis on, on kas liiga tugevad (ei veni mu keharaskuse all lõpuni ja ma ei saa käsi sirgeks lasta) või liiga nõrgad (ma ei jõua essugi tõmmata nende abil). Nii et tegin siis lõuatõmbeid, jõutõmmet (mine pekki, 60 kg on üüratult raskeks osutunud), puusatõsteid kangiga, väljaasteid, lat pulldowni kitsas haardes, madala kaabli row laias haardes, hantlitega lendamist õlale, kaabliga õla tagaosale ja kõhtu lõpetuseks. Umbes sellised mu jõusaalitrennid praegu hakkavad olema. Kodus vedelesin natuke niisama ja siis läksin Võidupüha Maratoni vaatama. See oli nagu ikka iga aasta, inimesed jooksevad ja tore on vaadata 🙂

Reede, 23.06
Trennivaba päev. Küpsetasin ja hakkisin esimesed pool päeva ja siis teise poole istusin jälle sugulastega, nagu eelmiselgi nädalavahetusel. Ilm oli jaanilaupäeva kohta täitsa viisakas. Jõin läti õlut, sõin kuivatatud kala ja lõkke peal grillitud vahukommi 🙂

Laupäev, 24.06
Ühtlases tempos jooks 45 minutit. Vot see oli hea jooks, täitsa lõpp kohe. Selle 6,73 kilomeetri vältel ma muidugi nägin vist kahte inimest liikvel. Keskmine tempo 06:48 ja keskmine pulss 148. Tunne oli väga hea.

Pühapäev, 25.06
Plaan nägi ette 35 minutit selles “reipas” tempos, pluss 15 minutit aeglast jooksu ette ja taha, aga selle jooksuga läks küll nii, et üle 20 minuti ma kiiremat tempot teha ei jaksanud. Ma arvan, et üks põhjus oli väga tugev tuul ja teine põhjus oli ilmselt see, et ma jõudsin jooksma kuskil pealelõunal, aga söönud olin viimati hommikul kella 8 paiku. Või ma ei tea, igatahes ma ei jaksanud. Selle 20 minuti keskmine tempo tuli 05:54.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 12.06 – 18.06

juuni 18, 2017 Lisa kommentaar

Kolmas nädal treeningkava järgi ja juba hakkab tulema sellised trenne, mis ette päris hirmsad tunduvad.

Esmaspäev, 12.06.
Ma olin tegelikult täiesti surmveendunud, et ma kavatsen esmaspäeval pärast Rammsteini kontserti ikkagi trenni teha, sest miks ma ei peaks, eksole? Alles kuskil pühapäeva pealelõunal hakkas mulle kohale jõudma tõsiasi, et ma saan tõenäoliselt öösel vaid mõne tunni magada. Ega ma ei eksinud, magada sain kaks ja pool tundi. Selle pealt trenni tegema ei hakanud.

Teisipäev, 13.06
Plaan nägi ette 35 minutit jooksu tempoga, mida plaani autorid nimetavad “reipaks”, pluss 10 minutit kerget jooksu alustuseks ja lõpetuseks. Nad on sinna plaani muidu kirjutanud ka tempod, nimelt 4:45 – 5:45. Minu jaoks mõistagi on see ulme, aga no eks ma pidin minema ja mingi natukene tavapärasest kiirema tempoga jooksma. Esimesed 10 (tegelikult 11) minutit keskmise tempoga 7:18 ja siis 35 minutit keskmise tempoga 05:52. Alguses tundus väga õudne, aga tegelikult oli täitsa tehtav. Keeruliseks tegi asja see, et tuul oli päris kõva ja valdavalt vastu, aga no tehtud see sai. Keskmine pulss 166, maksimum 174. Lõppu 10 minutit vaikset sörki, nagu ette nähtud. Kokku 8.86 kilomeetrit ja 55 minutit.

Kolmapäev, 14.06
40 minutit kerge ühtlase tempoga. 6.27 kilomeetrit, 40 minutit, keskmine tempo 6:23 ja keskmine pulss 158. Oleks muidugi võinud kergemalt ja aeglasemalt võtta, aga minek oli päris hea ja vaikselt hakkas tunduma, et see jooksmine võib isegi natuke välja tulla.

Neljapäev, 15.06
Bodypump. Tegin esimest korda uut kava ja kuna see mulle absoluutselt ei meeldi, siis mõnda aega ilmselt jälle enam ei tee ka. Jõusaal kutsub! Kuigi seal on hullult palav, aga mis seal’s ikka.

Reede, 16.06
Tantsuproov. Tegime osasid asju, mida mõnda aega pole teinud ja no ütleme nii, et see on alati huvitav kogemus.

Laupäev, 17.06
Puhkepäev. Pidasime ema sünnipäeva, mis tähendab, et päeva esimene pool möödus tikkimise-hakkimise tähe all ja teise poole istusin sugulastega õues ja sõin ja jõin veini. Ühe korra käisin koeraga ka jalutamas. Ümber maja. Tegemist polnud mu enda koeraga, mistõttu see oli natuke veider kogemus, sest ma polnud umbes iialgi elus koeraga jalutamas käinud ja meil oli suur värav lahti ja ma veits pelgasin, et see husky laseb mul käest jalga või midagi, aga ei, jumalast chill koer oli ja mulle husky’d kohutavalt meeldivad. Selles suhtes oli naljakas pidu, et me viskasime nalja, et naabritel on küll tunne, nagu mingi allmaaärikate kokkutulek oleks – hoovi oli pargitud neli musta värvi autot ja iga natukese aja tagant käis keegi husky’ga perimeetrit patrullimas. Aga lihtsalt kõikidel mu sugulastel on miskipärast musta värvi autod ja see koer tahtis iga natukese aja tagant ringi liikuda.

Pühapäev, 18.06
Pikk jooks, 90 minutit, aeglase tempoga. Vot see oli küll üks päris hea jooks, sest nii tempo kui pulss püsisid väga ilusasti ühtlased ja isegi viimastel kilomeetritel ei hakanud kukkuma üks ega tõusma teine. 12,14 kilomeetrit, keskmine tempo 7:24, keskmine pulss 153 (max 159). Esimene pool oli vastutuule tõttu raskem ja praegu rajaprofiililt vaatan, et terve Paikuse on täiesti ülesmäge.

Nädala kilometraaž kokku 27,3, esimese poolmaratonini kaks kuud 🙂

k.

Rubriigid:Uncategorized

Suvelaadne toode

juuni 16, 2017 1 kommentaar

Nagu siit blogist on ilmselt juba sada korda lugeda saanud, töötan ma ühes sellises huvitavas suurettevõttes, mis toodab… noh, erinevaid asju. Või ega ma ei teagi, kas ma olen seda maininud? Üldiselt ehitatakse tootmishooneid tänapäeval plekist, mis tähendab vähemalt meie ettevõtte puhul seda, et siin on temperatuuri poolest täpselt kaks varianti – kas on hästi külm (suurem osa aastast) või on hästi palav (kui õues temperatuur kogemata üle 20 kraadi tõuseb).

Noh, praegu on siis hästi palav 🙂

Aga pole hullu, järgmiseks nädalaks lubab jälle 12 kraadi ja vihma ja siis meil on taas siin hästi külm 🙂

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 05.06 – 11.06

juuni 14, 2017 Lisa kommentaar

Eelmine nädal oli trennide poolest nigel, sest et põhjused.

Esmaspäev, 05.06
Käisin spordiklubis ringtreeningus ja kuna ma jõudsin kohale liiga vara, siis kõndisin viisteist minutit lindil ka. Ringtreeningus oli kükke päris palju erinevaid variante, raskuspalliga burpeed, kätekõverdused raskuspallil, õlapresse hantlitega jne. Hea trenn oli ja igale osalejale anti üks Nocco jook ka veel (sellepärast ma sinna üldse läksin). See on mul siiamaani joomata 😀

Teisipäev, 06.06.
30 minutit kerget jooksu ühtlases tempos. Oleks võinud olla nii kergem kui ühtlasem, aga no mis teha. Kokku 4,46 km, keskmine tempo 06:45, keskmine pulss 152. Viimasel kilomeetril tõusid liiga palju nii pulss kui tempo, selles mõttes olekski võinud olla rohkem nii ühte kui teist.

Kolmapäev, 07.06.
Tund aega jooksu kerges ja ühtlases tempos. Kõik oli ilus umbes neljanda kilomeetrini, kus selgus, et edasi minna enam ei saa ja tuleb tuldud teed tagasi minna, sest eespool on suur lahtiselt jooksev koer. Ma nimelt kardan koeri, eriti suuri ja selliseid, kelle omanikud ei vaevu krundile isegi aeda ümber ehitama. Kust mina tean, kui suurt maa-ala see koer enda omaks peab? Keerasin siis otsa ringi ja üritasin oma tunniajase ringi kuidagi teistmoodi täis saada. Ma elan nii väikses kohas, et see polegi väga kerge. Kokku 8.3 kilomeetrit, keskmine pulss 149, keskmine tempo 07:14.

Neljapäev, 08.06.
Tantsuproov. Tund aega, kella käima ei pannud. Kuna harjutasime tund aega ainult mustlastantse esinemiseks, siis võhma ikka sai.

Reede, 09.06.
Esinemine pooletunnise kavaga. Kohaliku spaahotelli kultuurikeskus on end kõbinud ja lisaks uuele lavapõrandale on sinna paigaldatud ka nii võimas valgustussüsteem, et lavalt publikut enam näha ei ole. Aplausi järgi võis siiski aimata, et mõni pealtvaataja isegi oli, hoolimata ilusast õhtust ja Grillfestist.

Laupäev, 10.06.
20 minutit ühtlases tempos jooksu ja 6*100 meetrit kiired intervallid. Tegin intervallid fartleki põhimõttel, sest mul pole seda 100 meetri mõõdupuud kuskilt võtta ja ma ei viitsinud hakata sellepärast mingisse telefoniäppi midagi programmeerima. Ehk siis suhteliselt suvalised lühikesed kiired lõigud (no ma kooliajast enamvähem mäletan, mis see 100 meetrit võis umbes olla, sest see oli ainuke distants, mida ma joosta suutsin) suvaliste tunde järgi taastumisperioodidega. Viimase lõigu tegin eriti kiiresti, millega õnnestus saavutada maksimumpulsiks 180 ja tempoks 04:15. See on siis umbes selline kiirus, millega jooksed bussi peale, kui tead, et järgmist bussi ei tule. Mõne jaoks poolmaratonitempo, a minu jaoks bussi peale jooksmise oma.

Pühapäev, 11.06.
Rammsteini kontsert. Ehk siis puhkepäev.

Nädala kilometraaž kokku 17, aga oligi ettenähtud taastav nädal, nii et vähemalt jooksu poolest sai OK.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Eins, zwei, Rammstein!

juuni 12, 2017 4 kommentaari

Kõik blogijad kirjutavad ühest blogimaailma jaoks ilmselt olulisest üritusest ja peenest peost, mis mind isiklikult täiesti ükskõikseks jätab, seega ma sellest ka ei kirjuta (ei tea, kes kandideerisid, eriti ei tea ka, kes võitsid, eriti ei huvita ka). Mina käisin ka eile peol, aga hoopis teistsugusel. Oli ka palju rahvast. Kohe ikka väga palju. Ma ei tea, kui palju, sest numbreid ei avalikustata, aga väljamüüdud lauluväljakutäis. Kuigi mulle tundus, et sinna päris üles serva puude alla niitmata heina sisse oleks vast kümmekond inimest veel mahtunud.

Ühesõnaga siis Rammsteini kontsert. Läksime neljakesi – E., tema abikaasa ja L. abikaasa. Parkimiskoha leidsime natuke naljaka, saladuskatte all võin öelda, et tegemist polnud sugugi parkimiseks mõeldud alaga, aga kuna autosid oli seal umbes nelisada, siis keda huvitab. Lauluväljakule jõudsime umbes kella kuue paiku ja veetsime esimesed pool tundi merchi bussi otsides, mis oli esiteks veits kummalise koha peal ja teiseks me ei ostnud sealt niikuinii keegi midagi. Nii et mul ei ole endiselt Rammsteini särki. Mis pole sugugi hull, kui arvestada tõsiasja, et näiteks L. ei ole erinevate asjaolude tõttu mitte ainsatki korda üldse Rammsteini kontserdile saanud. Some things are just meant to be.

Eilne Rammsteini kontsert oli huvitav juba ka seetõttu, et ma nägin üle väga paljude aastate ära kõik soojendusbändid. Winny Puhh ei kuulu otseselt mu lemmikute hulka, kuigi ma respektin nende tegemisi selles mõttes, et asja tehakse järjepidevuse ja stiilipuhtusega. Iseenesest üldse mitte halb. Järjepidevuse ja stiilipuhtuse osalt tuleb tunnustada ka teist soojendusbändi Mustach, aga see on ka ainus positiivne asi, mis ma nende kohta oskan öelda. Kahjuks olen ma elus ka varem Mustachi laivis näinud ja seetõttu ma tean, et mida rohkem neid kuulata, seda igavamaks nad lähevad. Nagu L. abikaasa tabavalt märkis – tegime ühe loo ja kuus plaati. Rääkimata siis sellest, et Mustach lihtsalt ei sobi Rammsteini soojendama. No ei sobi. Nii igav bänd, noh.

Enne Mustachi jõudsin ma vahepeal isegi korra alal väikse tiiru teha, sest mul oli vaja vetsu minna (oo, millised sabad) ja siis tahtsin ma pudeliga vett osta (veel sabasid). Kahjuks selgus, et turvakaalutlustel mitte kuskil pudeliga midagi ei müüda ja siis ma ei saanudki. Alkoholi enam ei tahtnud ja siis ma natuke porisesin teistega jäätisesabas jäätisekokteili üle, mida ma ka ei tahtnud, aga ikkagi ostsin, ja mis lõppkokkuvõttes väga hea oli ja mu tuju läks isegi nii heaks, et Mustach oli küll tüütu, aga mitte enneolematult õudne.

Olime end sättinud kuhugi lava vasakpoolsesse serva kuhugi tech toweri ja lava vahepeale, mis ürituse üldist mastaapi arvestades oli lavale ikka päris lähedal. Üsna hea oli muide, lavale oli täitsa näha. Rammsteini lava tegemise ajaks pandi suured mustad kardinad ette, mis mulle natuke pettumust valmistas, aga no ma saan aru küll, et Rammsteini lava ehitamist ei saa sajale tuhandele inimesele niisama näidata. Ajakava oli saksa pedantsusega paigas ja kell 21.30 hakkas ekraanidel minutiline countdown tiksuma. Kardinad langesid eest, lava katuselt lasti pauguga välja tohutu kogus punast tossu ja Rammstein oli neljandat korda Tallinnas laval.

Setlist oli klassikaline hittidele üles ehitatud, kusjuures rõhuv enamus vanemat materjali. Mis mulle muidugi sobib 🙂 Sehnsuchti oleks ainult veel tahtnud. Lava oli ilus, kuigi mitte kõige ilusam, mis ma näinud olen (2004. aasta oma ei ületa vist miski). Tulevärki oli korralikult. Rahvas laulis kaasa. Kõik oli nii, nagu peab. Kui nuriseda, siis võibolla ainult selle üle, et juunikuus on Eestis liiga valge, aga no see oleks juba sulaselge norimine. No ja tegelikult see ka, et jäeti kasutamata ainulaadne võimalus süüdata ühtlasi tuli ka seal tornis, kus muidu ikka laulupeo tuli on. 🙂

Poolteist tundi möödusid jahmatavalt kiiresti ja kontsert sai läbi enne, kui seda oodata oleks osanud. See fenomen muide on kõikidel Rammsteini kontserditel, kus ma käinud olen, ja täna olen ma seda kommentaari kuulnud ka paljudelt teistelt inimestelt, et jube lühike oli. 🙂 Aga see kestis tõesti poolteist tundi, ausalt. Ja kui bänd lava esimesele servale rivistus ja tänuavalduseks põlvitas, sain ma ühtäkki aru, kui tohutu respekt mul nende meeste suhtes ikkagi on. See avaldub nii väikestes asjades, et seda tihti ei märkagi – kasvõi seesama põlvili laskumine kummarduse asemel, või see, et Till Lindemann, kas reeglina kunagi rahvaga ei suhtle, ütleb ikkagi lõpetuseks sulaselges eesti keeles “Suur tänu! Aitäh!”. See, et nad ei anna mitte kunagi kvaliteedis järgi, et Rammsteini puhul ei ole mitte kunagi märgata vähimatki tüdimust või lõdvaks laskmist isegi pärast 20 aastat. Eilsel kontserdil muidugi olid üleval suured ekraanid ja ma märkasin seal korra üht täiesti vaimustavat hetke – kuidas Richard Z. Kruspe tuli mingil hetkel Paul Landersi kõrvale mängima ja kuidas need kaks kitarristi vahetasid korraks ühe pilgu ja ühe naeratuse, ja kui tõeline ja siiras see oli – et neile tõepoolest MEELDIB seda teha, mis siis, et nad on sedasama asja teinud koos juba kakskümmend aastat järjest, neil nagu ei ole sellest veel kopp ees.

Tänase päeva populaarseim küsimus on see, et “mis kell koju jõudsid”, minu vastus sellele on, et kell pool neli hommikul. Nii et ma olen siin selline kaks ja pool tundi maganud tegelane.

Ma ei teagi, mismoodi seda postitust kokku tõmmata. Kui juhtub, et Rammsteini rohkem enam laivis ei näe, siis oleks sellest muidugi kahju, aga siiski oleks olemas viis suurepärast kontserdielamust. No ja kui juhtub, et näeb, siis oleks vähemalt kuus. 🙂

k.

Rubriigid:Uncategorized

Meie igapäevast Rammsteini vol.5

juuni 9, 2017 Lisa kommentaar

Kuna kell on kümme läbi ja ma suht alles jõudsin koju, ja ma olin sunnitud oma mittetöise tulu teenimiseks läbima kaks korda Pärnu rannarajooni metsikult täispargitud kitsad tänavad (sest Grillfest), siis ma täna ei viitsinud eriti mingit huvitavat videot otsida ja panen selle loo, mida teab vist iga inimene.

“Du Hast” on igal Rammsteini kontserdil kustumatu elamuse jätnud, sest suurt osa sellest laulab taas see mitukümmend tuhat inimest publikus. Ma ei ole elus mitte ühtegi korda laulupeol käinud, aga ülehomme ma vist saan seal Lauluväljakul mingi analoogse kogemuse kätte.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Meie igapäevast Rammsteini vol.4

juuni 8, 2017 Lisa kommentaar

Tänane lugu on üks Rammsteini tuntumaid hitte, mis mulle alguses (palju aastaid tagasi) eriti ei meeldinud, aga nüüd on täitsa ok kuulata. Otsisin jälle live video ka, sest et noh, palju tuld.

Ma ei tea, kas ma olen sellest kunagi kirjutanud, et kui mulle vesi üleüldse nagu eriti ei meeldi, siis tuli oma erinevates vormides meeldib mulle väga?

Ma olen nüüd seoses selle blogipostituste sarjaga palju Rammsteini videosid lühikese aja jooksul vaadanud ja enamus ametlikest videotest on sellised, et ma avalikult oma blogisse neid panna hästi ei julgegi, sest ma ei tea ju, kes neid vaadata võib. Näiteks on üks mu lemmklugusid “Mein Herz brennt” hiljuti singlina eraldi välja antud ja sellele video tehtud ja puha, aga see video on selline, et ma pole siiani julgenud seda vaadata. Võibolla ükspäev keset päeva ja valgel ajal julgen. See on täis õudusfilm ikka.

Aga “Sonne” on selline lugu, mis algselt kirjutati kuulsa profipoksja Vitali Klitško entrance-looks, aga ta vist siiski millegipärast ei tahtnud seda kasutada. Laulutekst on seda fakti teades kohe hoobilt paremini mõistetav 🙂 Laividel on see üks neist lugudest, mida kõik need kümned tuhanded inimesed publikus kaasa laulavad, sest iga Rammsteini fänn oskab saksa keeles kümneni lugeda.

k.

Rubriigid:Uncategorized