Malta (aruanne)

oktoober 6, 2022 1 kommentaar

Reaalsus aastal 2022 – lähed reisile ja loodad, et vahepeal tuumasõda ei tule, aga lohutad end sellega, et vähemalt on sihtkoht soe, päikeseline ja ilus (noh, et kui tagasi tulla ei saa vms :D)

Käisin lõpuks ometi siis Maltal ära. Miks Maltal? Ei tea isegi, ükskord kunagi mul see mõte tuli, kui ma nägin internetis pilte helekollastest vanalinnadest suurte katedraalidega, siis ma olin müüdud. Mulle teadupärast meeldivad maailmas kõige rohkem meri ja kivid (ka vanade majade kujul) ja Malta sisuliselt neist kahest koosnebki. Aa, ja päike ka muidugi.

Suvaline Valletta vanalinnatänav alla mere äärde viimas.

Maltale saamine on imelihtne, Ryanair lendab Tallinnast otse ja odavalt (Riiast vist ka) kaks korda nädalas. Käisin reisil üksinda ja seetõttu piirdusin poole nädalaga – ma pole varem niimoodi täiesti üksinda reisimas käinud (lähetustes küll) ja arvasin, et äkki nädal esmakordseks kogemuseks on too much. Tagantjärele tarkusena oleks võinud nädal aega olla küll, iseenda seltskonna vastu pole mul kunagi midagi ja niikuinii hakkasin ma alles kolmanda päeva hommikul aru saama, kuhupoole teed ületades vaadata tuleb.

Niisiis, Malta in a nutshell – pisike kivine saareke keset ookeani, enamalt jaolt linnu täis ehitatud, turistide kontsentratsioon suur, inglise keel on teine riigikeel (ehk siis ei mingit suhtlusbarjääri), inimesed vahemerelikult sõbralikud ja avatud, aga mitte pealetükkivad, liiklus vasakpoolne ja autode kontsentratsioon veel suurem kui inimeste oma, ilm oktoobri alguses umbes selline nagu meie korralik kuumalaine. Minu sealviibitud päevadel oli kogu aeg 26-27 kraadi sooja, päike paistis, samas oli kogu aeg selline mõnus niiske ja soe meretuul ja palav ei olnud üldse (aga ma olen ka inimene, kelle jaoks 25 kraadist alles soe hakkabki). Liivarandu sealmail eriti ei ole, aga minu jaoks pärnakana ei ületa liivarand mitte mingit uudise künnist niikuinii (aga no hoiatuseks, et kes liivarannal vedelemise puhkust tahab, siis Malta võibolla ei ole päris see koht). Samas meri on seal tõesti sinine ja päike on soe.

Fort Ricasoli, kõige suurem merekindlus maailmas.

Kuna mu reisiplaan nägi ette puhtakujulist linnades hulkumist, siis hotelli valisin Sliemasse, mis on Malta kirderannikul asuv üsna modernne kuurortlinn. Kohe üle lahe lõunasse jääb Valletta, üle teise lahe loode poole San Giljan. Kogu see piirkond on tihedalt suurlinnastunud ala, kust on head transpordiühendused kogu ülejäänud saarega. Liikusin eranditult ühistranspordiga (busside ja praamiga), mis on seal väga viisakas (uued, konditsioneeritud bussid), ühistranspordi kaarte saab osta pmst igalt poolt (nädala aja piiramatu kaart näiteks maksab 21 eurot), buss küll tuleb siis kui ta tuleb, aga kohalik bussiäpp on väga asjalik. Saar on küll pisike, aga nagu ma ütlesin, liiklus on ülitihe, seega näiteks kümnekilomeetrise vahemaa läbimiseks võtab bussiga tund kindlasti ja natuke pealegi.

Külastasin lõppkokkuvõttes viit linna – Sliema, Valletta, Mdina, Rabat ja St. Julian’s (maltapäraselt San Giljan). Samas on Malta nii tihedalt asustatud, et seal linnadel mingit arusaadavat üleminekut küll ei ole, lihtsalt ühel hetkel on silt, et siit algab nüüd järgmine linn.

Sliema, minu “kodulinn”, asub poolsaarel ja on vanast kaluriasulast kasvanud modernseks kuurortpiirkonnaks suurte hotellide ja luksuslike korterelamutega. Samas kui astuda rannapromenaadilt üks tänavavahe sissepoole, on kitsad tänavad ääristatud uute majade vahel ka vanade, traditsiooniliste malta hoonetega. Üleüldse on Sliema väga võluv kooslus uuest ja vanast ning kuna ruumipuudusel ehitatakse majad arusaadavalt üksteise külge, pole sugugi haruldane nähtus, et vana maja fassaad läheb sujuvalt üle uueks või et traditsioonilisele puitrõdudega kahekorruselisele majale on otsa ehitatud veel viis modernset korrust. Ja muidugi ehitatakse seal võimsalt kogu aeg ainult juurde. Hotell oli poolsaare põhjapoolsel küljel mere ääres, hotelli ees kohe promenaad ja promenaadi all pargid ja kaljune rand koos oma ajalooliste Victoria-ajast pärinevate otse kaljusse lõigatud “basseinidega”. Promenaadil muide jõhker jooksjate ja teiste tervisesportlaste kogus kellaajast hoolimata. Poolsaare teise serva jäi veel turistikam piirkond veel suuremate ja uuemate hotellidega, praami- ja kruiisisadamate ja restoranidega ning vaatega üle lahe Valletta vanalinnale.

Varahommikune promenaad hotelli ees, taamal St. Juliansi kõrghooned
Sliema tänav ja õhtune golden hour. Värvilised puidust rõdud ehk gallariji on Malta spetsialiteet.

Reisi esimese täispäeva pühendasin Valletta külastamisele. Valletta on Malta pealinn – Euroopa kõige lõunapoolsem pealinn, Euroopa kõige väiksem pealinn (0,61 ruutkilomeetrit), Euroopa kõige päikesepaistelisem linn. Vanalinn pärineb 16. sajandist ja on sarnaselt Tallinna vanalinnale samuti UNESCO maailmapärandi nimistus. Valletta vanalinn on pisike ja kitsaste tänavatega, kuna asub poolsaarel, siis ära eksida seal põhimõtteliselt ei saa – kolmes küljes on meri ja neljandas linnavärav. Ronida saab üles ja alla nii treppidest kui tänavaist (mis on tegelikult üks ja sama, ehk siis eriti järsud tänavad ongi trepid), ülikitsaid tänavaid ääristavad poekesed, kohvikud, restoranid ja kõikvõimalikud ametiasutused, samuti elavad seal ju inimesed ka.

Sorry, 80% mu reisil tehtud piltidest on tänavad ja majad…

Vallettas kondasin läbi kõik põhilised turistikad- linnavärav, iseseisvuse väljak, kolme triitoniga purskkaev, ülem- ja alam Barrakka aiad, Püha Elmo kindlus (kuhu ma küll sisse ei hakanud minema, seal muidu on sõjaajaloo muuseum, aga ma pole ajaloos piisavalt tugev, lisaks oli mu aeg ju äärmiselt limiteeritud), igasugu kirikud ja muidugi mis põhiline, lihtsalt vanalinn ise. Oma väiksusega on see just paras rahuliku läbijalutamise ja üleüldise vibe’i tunnetamise paik. Eraldi käisin ainult Püha Johannese katedraalis, kuhu sissesaamiseks pidi 40 minutit järjekorras seisma ja kus mul sees kulus vähemalt tund aega lõdvalt ära. Tegemist on suure, ülimalt barokse katedraaliga, mille iga millimeeter põrandatest, seintest ja lagedest on kaunistatud, maalitud või vähemalt niisama üle kullatud – tegemist on ühe kaunima ja tähtsama kõrgbaroki aegse interjööriga terves Euroopas (põhjamaalane mu sees küll leidis, et see on juba arutu pillamine). Lisaks on seal katedraalis kunstnik Caravaggio kõige suurem maal “Ristija Johannese pea mahavõtmine” ja isegi minu jaoks, kes ma kunstiajaloost ka kuigi palju ei tea, oli tegemist võimsa elamusega. Muide väljast on see katedraal ikka samasugune helekollasest paekivist suhteliselt tagasihoidlik ehitis, nagu kõik ülejäänud hooned seal saarel.

Maltal on nii vähe ruumi, et mitte ühegi kiriku ega katedraali ümber pole mingit suurt tühja platsi, kust sa saaksid kauni kompositsiooni pildistada või midagi. Ei, seal sa surud end vastu vastasmaja seina ja oled õnnelik, kui pildistatav objekt üldse ära mahub.

Kuna Valletta on pealinn, siis on see ka ühistranspordi mõttes kõige keskpunkt ja saare peamine, suurim bussijaam asub mugavalt kohe vanalinna väravate kõrval. Mina sõitsin Vallettasse hoopis praamiga Sliemast, praam väljub otse promenaadi keskelt, iga poole tunni tagant (või isegi tihedamini), pilet maksab 1.50 ja sõit üle lahe kestab kümme minutit, kui sedagi. Tee peal saad imetleda järjekordset merekindlust Fort Manouel’i ja praam randub Valletta vanalinna all. Tagasi Sliemasse aga läksin bussiga, et natuke maapealset elu ka näha, muuhulgas sõitis buss mööda Gziras asuvast eestlaste restoranist Smõkehouse.

Mdinasse sõitsin teise päeva hommikul – otseliin Sliema ja Mdina vahel sõidab kord tunnis ja viib tunni ajaga kohale ka. Keskajal oli just Mdina Malta pealinn, see asub keset saart üsna kõrge künka otsas ja on üleni müüriga ümbritsetud. Mdinasse minek oli ülimalt vajalik nii keskaegse päritolu tõttu kui ka sellepärast, et just Mdina linnaväravad kehastasid “Game Of Thrones’i” esimeses hooajas King’s Landing sissepääsu. Te ju ei arvanud, et ma lähen Maltale ja ei otsi üles vähemalt mõnda GoT filmimise kohta?

Mdina linnavärav, the original King’s Landing

Mdina on imeline, imeline paik! Seal elab tänapäeval umbes 300 inimest, sinna ei tohi autoga sisse sõita, seal on palju vähem turiste kui Vallettas, seal on KÕIK majad väga korras ja ilusad, seal ei ole tänavaid, vaid müüridevaheline labürint… ja seda pole ka Google Mapsi peal. St linn ise on, aga tänavaid mitte. Siit tulenes ka minu selle reisi peamine töövõit, sest ma olin sunnitud orienteeruma kompassi ja paberkaardi abil – mul puudub igasugune loomupärane suunataju ja ma ei usu ka, et sellest üldse mingit abi oleks, sest nagu öeldud, on kõik tänavad sisuliselt kitsad käigud, ja sa niikuinii ei näe, mis eespool on.

Tavaline Mdina tänav.

Õnneks on tegemist väga väikese linnakesega, tunni ajaga oli kogu labürint läbi uudistatud, linnamüürilt vaade üle terve saare ära imetletud ja isegi mitte väga ära eksitud. Oh, ma jumaldasin seda linna! Erinevalt Valletta siginast-saginast on see vaikne (väga vaikne!) ja seal müüride vahel jalutades on tõesti tunne, nagu oleksidki pseudoajaloolises seriaalis või siis vähemasti keskajas.

Pjazza Mesquita – nende roheliste aknaluukide taga oli GoT esimeses hooajas Littlefinger’i bordell ning siinsamas väljakul toimus ka madin Jamie Lannisteri ja Ned Starki vahel (nerd mode activated)

Kohe Mdina kõrval või pigem sisuliselt selle küljes asub päris-linn Rabat, kus omakorda asub dominiiklaste klooster, mille sisehoovis omakorda asub kuulus purskkaev, mille ääres ütles Cersei Lannister oma kuulsad sõnad “when you play the game of thrones, you win or you die” (ma luban, et see on viimane GoT objekt, ausalt). Kloostrini jõudmiseks pidin jalutama suht teise linna otsa ja see on ikka müstika, kui erinevad kõik need linnad võivad oma hinguse poolest olla. Pealtnäha ikka samad kollasest kivist majad kinniste rõdude ja aknaluukidega, aga vaib on hoopis teine. Rabat on selline… peaaegu inimtühi, rohkem räämas kui Valletta või Sliema, tavalised inimesed elavad seal oma tavalist elu (mis hõlmas endas palju laste kisa, sest ma kõndisin mööda vähemalt kolmest koolist), turismiobjekte on, aga turiste jällegi vähem ja needki koondunud vanalinna keskele. Klooster, kuhu ma lõpuks ka jõudsin (linna teine ots = kümme minutit jalutamist) on päris toimiv klooster ja ma polnud sugugi kindel, kas see üldse ligipääsetav on. Aga siseõu oli täitsa avatud, annetuse eest lubati lahkesti sisse ja näidati veel sinna ja tänna nurga taha ka, et seal on see täna avatud ja too ka veel.

Tähtis purskkaev, filmis lillepotte ja aiatöötarvikuid muidugi ei olnud.

Lisaks tähtsale purskkaevule nägin ka sidrunipuud (ainuke taim, mille ma lisaks palmile ja kaktusele veel seal riigis tuvastada suutsin) ja eemalt üht päris munka ka. Väike muuseum oli avatud ja siis veel see… oratoorium. Ma ei tea täpselt, misasi see oratoorium katoliku kirikus täpselt on, igatahes sisaldas see endas pihitoole ja muud säärast.

Kuna Rabat on juba päris linn ja seal Google Maps töötab (ja midagi muud ma enam seal vaadata ei viitsinud, ehkki raha eest on seal mingi võimas katakombide külastamine kah), siis vaatasin kaardi pealt huvi pärast, et ega seal juhuslikult mõnd kalmistut ligiduses pole. Täitsa oli olemas ja bussijaama ma pidin sinnakanti niikuinii minema, nii et seadsin sammud kalmistu poole. Eri religioonide ja kultuuride matmiskombed ja muu säärane on äärmiselt põnevad ja Malta kalmistu ei valmistanud pettumust, ausalt! Midagi sellist ma poleks oodanud – tegemist oli müüriga ümbritsetud betoonplatsiga, mille kõik seinad ja terve põrand oli tihedalt täis meie mõistes hauaplaate, suuremaid ja väiksemaid. Kuhu nad oma inimesed tegelikult matavad, jäi mulle arusaamatuks ja kuna ma polnud kindel, kas seal ringikolamine üldse viisakas oli, siis ma seal palju aega ei veetnud. Aga väga veider kogemus ja sajaga väärt (ma kujutan ette, et kui tuua mõni maltalane meie kalmistule, siis ta kukub ka imestusest pikali, et kuhu paksu metsa sisse ta nüüd sattunud on).

St. Julian’s (maltapäraselt San Giljan) asub Sliema kõrval, tavapäraselt ilma mingi arusaadava vaheta, lihtsalt ühel hetkel on tänava peal silt, et nüüd on teine linn. Sliema promenaad läheb sinna ilusti mööda mereäärt muudkui aga edasi ja oma hotellist jalutasin ma sinna umbes viis minutit. Ega ma seal suurt ausalt öeldes ei käinudki, ainult promenaadil. St. Julian’s on tuntud kui kasiinode, ööklubide ja muude patupesade keskus, kindlasti ka palju restorane ja muud modernset värki, majad on uued, suured ja uhked. Mis seal linnas seespool on, ma ei tea, aga promenaadilt on esindatud nii art nouveau hotellid kui gooti stiilis kirik, enamvähem kõrvuti.

Balluta Bay

Ja ega ma sellest linnast eriti palju rohkem ei tea.

Aga mis muidu üleüldse? Meres ujumas ma ei käinud, ainult jalgupidi sees, sest Sliema kaljudelt poleks julgenud (ehkki seal on palju ujumiskohti) ja Balluta Bay oli nii keset suurlinna, et ma lihtsalt poleks julgenud oma asju kuhugi jätta. Lisaks polnud kuskil ka riiete vahetamiseks kohti, nii et ma ei tea, kuidas seal see logistika lahendatud on. Hotelli katusel oli bassein, seal sain ujuda ja isegi natuke päevitada ka. Söögielamust eriliselt kuskil ei saanud, võibolla mereannisõpradel oleks selles suhtes rohkem õnne (ma ei söö kala ega mereande). Põhiline on ikka pizza ja pasta, nuriseda muidugi ei saa, kohalik ftira (pmst täidetud röstitud võiku) oli küll maitsev. Pastizzid (friteeritud lehttaignapirukad erinevate täidistega) on megahead ja imeodavad (alla euro). Kohalik õlu Cisk ja kohalik limonaad Kinnie samuti väga head. Hindade koha pealt eriti adekvaatset pilti ei saanud, sest viibisin kõige turistikamates kohtades, mis seal üldse olemas on, ja hinnad restoranides suht nagu meil. Ainus hinnašokk oli see, kui Lidlis maksis kaheliitrine veepudel 35 senti. Samas puuviljahinnad (niipalju kui neid nurgapoodide ukse taga tänavatel näha oli) olid päris kõrged ja ükskõik kus söödud värsked köögiviljad (kurk, tomat, salatilised jms) maitsesid samamoodi kui meil keset veebruarikuud poest ostes. Ja mis kõige tähtsam, kohv on seal riigis harukordselt halb! Ükskõik kas ma jõin seda hotelli hommikusöögi ajal mustalt või piimaga või mitmest erinevast Costa Coffeest ostetud erinevate jääkohvide kujul – halb. Kange, asi seegi, aga halb.

Õnneks oli halb kohv ka ainuke halb asi seal üleüldse. Mulle kohutavalt meeldis Malta ja ma võiks vabalt sinna hommepäev tagasi minna (mul on bussikaardi peal veel kasutamata sõite!), ajalugu ja vaatamisväärsusi on seal veel nii, et tapab. Muidugi tuleb meeles pidada, et ma olen linnade, majade ja tänavate fänn. Eriti vanalinnade. Muidugi on oluline ka see, et päike paistaks, ilm oleks soe ja meri poleks kaugemal kui viis kilomeetrit – Malta on selles suhtes tõesti ideaalne. Ja ma ei käinud isegi üheski rannas, ühelgi paadikruiisil ühelgi teisel saarel ega teinud üldse midagi sellist, mida inimesed tavaliselt ikka Maltal teevad 😀

Rubriigid:Uncategorized

Keeled

september 28, 2022 17 kommentaari

Mulle väga meeldivad keeled. Igasugused, kõikvõimalikud. Eriti mulle meeldib neid kuulata, vahet pole, mis keel parasjagu on. Ma naudin väga erinevate keelte kõla ja mulle on täiesti arusaamatu, kui öeldakse, et mingi keel kõlab koledasti. Eriti tavaline on see väide saksa keele kohta. Ok, ma olen nõus, et saksa keel võibolla kõlab tõesti paremini Rammsteini kontekstis kui romantiliste armastuslaulude omas, aga mulle meeldibki Rammstein oluliselt rohkem kui mistahes romantika.

Kui juba muusika juurde jutt läks, siis ma olen elus kuulanud väga erinevat muusikat tohutu paljudes keeltes. Mulle väga meeldib kõikvõimalike erinevate rahvuste muusika, nii folkloorne kui tänapäevane, muidugi võiks öelda, et mulle üleüldse väga meeldib muusika kui selline 😀

Ma ei räägi ise just kuigi paljusid keeli – mu emakeeleks on eesti keel (üllatav, kas pole) ja ma oskan rahuldaval tasemel inglise keelt (ma ei tea, mis mu tase on, aga ma ei vaja subtiitreid filmidele ega seriaalidele, raamatuid lugedes vaatan vahel harva huvi pärast mõne sõna tähendust ja rääkida suudan ka täitsa soravalt, suur osa mu tööst toimub inglise keeles). Ma tahtsin omal ajal minna isegi Tartu Ülikooli inglise filoloogiat õppima, aga ma ei saanud sisse – mu teadmised mistahes keele grammatikast on ülimalt tagasihoidlikud, kogu mu keeleoskus tugineb puhtalt vaistule, aga vaistuga inglise filli vastu ei võetud. Sellele vaatamata oli mu sisseastumiskatsete suuline osa äärmiselt meeldiv ja kergesse fanatismi kalduv diskussioon William Blake’i luule üle (ma olin Tartusse sõitnud otse Tallinnast, kus ma olin mitu päeva veetnud Rahvusraamatukogus Blake’i lugedes, ma ei tea isegi, miks).

Koolis olen ma õppinud vene keelt, saksa keelt ja ladina keelt. Vene keelest enamvähem aru saan, aga rääkimisega toime ei tule, sest praktika puudub täielikult. Saksa keel on sellisel tasemel, et ma enamvähem saan aru, millest Rammsteini laulutekstid räägivad. Ladina keel oli meil lihtsalt koolis kõigile kolm aastat järjest kohustuslik. Lisaks saan koba peale enamvähem aru soome keelest, mida ma kunagi õppinud ei ole ja üles kasvanud olen ka Pärnumaal. Rääkida muide oskan soome keeles rohkem kui vene keeles (sest praktika on suurem, aga rääkimisoskus on sellegipoolest selline väga piiratud).

Vahepeal õppisin omal käel korea keelt. Tähestiku sain selgeks, nii et korea keelt lugeda ma oskan, aga selle keele grammatika on pehmelt öeldes tarbetult komplitseeritud (igapäevasuhtluses tuleb vallata kolme eri viisakustasandit, millel näiteks kõik tegusõnad pöörduvad erinevalt, kokku on eri viisakustasemeid tegelikult suisa viis või seitse, ma isegi ei mäleta enam, mõistagi on kõigis neis ise grammatika ja muu säärane).

Pärast korea keele osas allaandmist hakkasin Duolingo abiga õppima itaalia keelt. Miks ka mitte, eksole, nagu kõik Måneskini fännid maailmas, you’re not special. Endalegi üllatuseks selgus väga kiiresti, et näiteks tegusõnade pööramine oli üllatavalt loogiline, mis polegi niiväga üllatav, kui sa oled elus kunagi kolm aastat ladina keelt õppinud. Hetkel mul on Duolingos mingi 250 päeva pikkune katkematu streak, mida ma meeleheitlikult hoian, sest ma poleks mina, kui ma ei suhtuks mingisse täiesti triviaalsesse asja ülima obsessiivsusega. Kui palju Duolingo reaalselt keelt õpetab, ma ei tea, aga minu vanuses on igasugune ajutreening ainult teretulnud.

Just äsja oli mingi Euroopa keeltepäev ja selle raames sai ERRi lehel mängida keelte äraarvamise mängu. Lapsed lugesid erinevates keeles Harry Potteri lõigukesi ja kolm vastusevarianti oli valikus. Mulle õudsalt meeldib keeli nende kõla järgi ära arvata! 14 erinevast keelest panin õigesti 10, mis polegi nii paha variant, arvestades, et valikus olid ka sellised keeled nagu bulgaaria, tšehhi, poola, slovaki, sloveeni ja ma ei tea mis kõik veel. Nendega ma muidugi panin puusse. Ma olen neist varem ainult poola keelt kuulnud, ma arvan. Veidi veider oli see, et leedu keelt ma samuti ei olnud ära tundnud, ometi ma olen Leedus korduvalt käinud ja puha. Õnneks ei pidanud omavahel eristama erinevaid skandinaavia keeli, vot neil ma ka absoluutselt vahet ei tee.

Ma ise teadupärast ei ole puhas eestlane, mu isapoolne vanaisa oli ingerlane. Vähemalt osaliselt (meil on alust arvata, et tema vanaisa omakorda oli juut). Papa küll ei osanud ei soome ega ingeri keelt (või on see isuri keel? Ma ei suuda kuidagi aru saada, kas ingerlased ja isurid on üks ja sama või mitte), tema emakeel oli vist vene keel, aga kui meil soome keelt rohkem kuulda hakkas olema, siis ta ütles küll, et see kõlab ta jaoks tuttavalt. Eesti keelt muide rääkis ta täiesti puhtalt ja aktsendivabalt, ma täpselt isegi ei tea, kui vanalt ta Eestisse üldse sattus.

Ise tahaks ka rohkem keeli osata. Ma olen endast niipalju heal arvamusel küll, et ma arvan, et keelte õppimine ei ole mu jaoks iseenesest keeruline, küll on aga mul probleeme püsivusega. Nii palju keeli on ju maailmas olemas, mida ma üldse ei oska, palju põnevam oleks, selle asemel, et näiteks saksa keel rahuldaval tasemel omandada. Või noh, võibolla mitte saksa keel, selle grammatika on ka pagana keeruline mu jaoks (kolm aastat koolis andis sellest piisavalt hea trauma, ausõna). Aga samas ma ei tea ka eesti ega inglise keele grammatikast praktiliselt mitte midagi…?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kas kehal on mälu?

september 17, 2022 2 kommentaari

Ükskord väga ammu juhtus minuga üks asi. Aasta siis oli 2007, Järvakandis toimus festival Rabarock ja esimese päeva peaesineja oli Clawfinger. Parasjagu oli ka juuni keskpaik, umbes kuu aega ei olnud sadanud piiskagi vihma, kogu festivaliala oli üksainus suur tolmupilv ja imeilus päikesepaisteline suvepäev kulmineerus nullkraadi lähedaseks ööks. Kõik need asjad kokku tähendasid seda, et ma hingasin päev otsa tolmu sisse ja röökisin hilisõhtuses külmas end rootsi rap-metal klassikute saatel hääletuks. Sõna otseses mõttes hääletuks – terve järgneva nädala ei väljunud mu kurgust piuksugi. Festivalil oli veel ka teine päev, kus ma arusaadavatel põhjustel enam ühelegi bändile kaasa laulda ei saanud, ainsaks erandiks Kosmikud, millele kaasa elades ma suutsin leida mingi sellise häälepaelte võnkesageduse, mis võimaldas… ma ei tea, kas just häält teha, aga no midagi ligilähedast.

Ma ei tea siiani, mis see oli, mis minuga juhtus, ilmselt mingi häälepaelte vigastus, kui selline asi üldse eksisteerib. Järgnenud hääletu periood oligi selline… lihtsalt hääletu, mul ei olnud kurk valus ega üleüldse mitte midagi viga peale selle, et ma ei suutnud häält kuuldavale tuua. Seda lihtsalt polnud.

Eriti tore lugu on see, et see vigastus on olnud jääv. Kuna mul on tänase päevani kombeks käia bände kuulamas ja neile kaasa elada kõvasti lauldes ja röökides, siis kahjuks tean ma väga hästi, et kui ma tahan tekitada häält, mis on valjem tavalisest rääkimisest (okei, ma räägin kõva häälega muidu küll), siis tekitab see minus väga suurt ebamugavust – ehk siis mul on kurgus koheselt tunne, et midagi rebeneb ja mind ajab kohutavalt läkastama. Nii et kui te näete mind mingi kontserdi ajal köhimas, siis see ei ole koroona, vaid see on juba aastast 2007 mind saatmas. Kas see takistab mind kaasa laulmast ja röökimast? Ei, muidugi mitte.

Eile käisin Kosmikute kontserdil (jälle sügis ja Pärnu ja sügis sanatooriumis)… ja no mu kõri vist tundis selle bändi ära vms, igatahes ei saanud ma niigi palju kaasa laulda kui tavaliselt. Aga see-eest oli muidu tore, ma just hiljuti suutsin oma töökaaslastele ette lugeda tervelt kolm Eesti bändi, mis mulle meeldivad, ja Kosmikud on kindlalt nende seas (nad olid väga üllatunud, et mismõttes mulle ei meeldi Traffic).

Eriti õudne on see, et oktoobri lõpus toimub (vist ikka toimub) Clawfingeri kontsert ja olles sedagi bändi näinud rohkem kui kord, ootan taas põnevaid kehavigastusi. Iseäranis arvestades asjaolu, et minu vanuses pole kehavigastuste jaoks tarvis kuhugi moshpitti ronidagi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Medalimüük

september 13, 2022 9 kommentaari

Töine elu on hetkel selline, et ma kuulasin praegu kaks minutit rõõmuga ja naeratades telefonimüüja kirjeldust mingisugusest… ee, meenemündist? medalist? ma ei mäleta isegi enam, mis see täpselt oli, aga väga lõõgastav oli mõni minut kuulda midagi sellist, mis ei ole taaraautomaat.

Samas tekkis mul küll küsimus, et miks sellist müügitööd ikkagi telefoni teel tehakse. Müüja kirjeldaski mulle, milline see medal välja näeb, kaetud hõbedaga, ääristatud kullaga, graveeritud sinna see ja teise kohta too, pakend selline ja selline… Minu meelest palju lihtsam oleks saata inimestele meil, pilt lisas, osta kui tahad. Ma ei kujuta niikuinii ette, et keegi telefonikõne peale ostaks mingi meenemedali. Mida üleüldse peaks üks inimene tegema meenemedaliga? Sellise asja kontseptsioon jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Mul on küll kodus üks varn, mis on tuugalt medaleid täis (lõpetasin jooksjakarjääri, sest mul pole enam medaleid kuhugi panna), aga nende eest on ka roppu moodi tööd tehtud, higi valatud ja läbitud päris palju kilomeetreid (võikski tegelt kokku arvutada, kui palju täpselt). Nendest medalitest ma saan aru.

Telefoni teel tehtav müügitöö on üldse selline kummaline asi, et ma olen hämmastuses, et see üldse veel olemas on. See ei saa ju olla mingi tasuv või tulus tegevus? Kui palju inimesi ostab endale asju nii, et keegi helistab, ütleb, et mul on selline asi pakkuda, ja inimene siis kohe vastab, et oo muidugi, ma ostan selle ära? Kuigi, ma pean tunnistama, et sel suvel ma oleks äärepealt isegi telefoni teel pakutava kauba ostnud. Pakuti D-vitamiini, mida ma niikuinii kogu aeg võtan ja mul savi, kust ma seda ostan. Müügikõne kestis mingi kümme minutit ja minu korduvatele küsimustele, et jaa, ma ostan selle teie kauba ära, palun öelge mulle, mis ma selleks tegema pean, ei vastatud. Müügitädi vihastas, et ma talle vahele segasin, siis vihastasin mina, sest olukord muutus absurdseks ja D-vitamiini ma ei saanudki. Naera puruks. Üks kord elus tahad ühte asja osta ja seda ka ei saa 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Linnutee

september 5, 2022 3 kommentaari

Vaadake, ma olen linnainimene. Ma elan tänavavalgustuse piirkonnas (võibolla tuleb tagasi see aeg, kus tänavavalgustust sisse ei lülitata, kes teab) ja õhtuti-öösiti ma üldiselt kodust eemal ei viibi, seega ma näen moonutamata kujul tähistaevast suhteliselt harva.

Laupäeva õhtul aga käisin külas sõbrannal, kes elab klassikalise eestlase unelmate keskkonnas – nii, et naabermaju visuaalses kauguses ei ole – ja me vaatasime õues filmi. Jube äge üritus oli, mis siis, et megakülm 😀 Majaseinale projitseeritud Melchiorile lisaks oli imetleda tähistaevas, mis oli nii tähti täis, et mina linnainimesena ei teadnudki, et nii palju tähti üldse taevas on. Ja Linnutee! Ma polnud kunagi elus varem Linnuteed reaalselt taevas näinud.

Nii et mu pärast nad võiks selle tänavavalgustuse jälle välja lülitada küll.

PS – nädal tagasi ma olin Saaremaal ja sooja oli mingi 30 kraadi. Nüüd ma istusin õues fliisi, paksu talvejope ja tekiga ning rämedalt külm oli 😀 (Sooja oli mingi 3 kraadi vist).

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kui leebeks ma olen vanast peast läinud

august 30, 2022 7 kommentaari

Mul on teatud asjade suhtes maailmas väga konkreetsed maitse-eelistused. Üheks nendeks teatud asjadest on ehted. Minu maitse ehete suhtes on üldiselt väga kaugele näha, sest mulle meeldivad üldjuhul suured ehted. Mul on isegi kõrvaaugud sentimeetrise läbimõõduga, sest go big or go home, eksole.

Muud olulised parameetrid ehete osas on see, et need peavad olema ilmtingimata metallist (mitte pärlitest, puidust või ma ei tea mis materjalidest) ja see metall peab ilmtingimata olema hõbe või hõbeda värvi. Ma pole mitte iialgi elus olnud nõus kandma mitte ainsatki kullast või kulla värvi ehet, täiesti välistatud! (Sama kehtib ka näiteks riiete, kottide või jalanõude küljes olevate metalldetailide kohta, need ei tohi mitte mingil tingimusel olla kulla värvi!)

Aga eks aja jooksul on siginenud nendesse veendumustesse mõningaid mööndusi. Näiteks need ehted, mida ma kõrvades kannan ja mida nimetatakse plug’ideks ja mille kohta mul pole aimugi, kas sellel sõnal ka eestikeelne vaste on? Tunnel on tunnel, see on väga lihtne, aga ma siiralt ei tea, misasi peaks eesti keeles olema plug. Igatahes on need olemas ja ma kannan neid tunnelitele vahelduseks päris tihti. Ja need (erinevalt tunnelitest) ei ole metallist, vaid mõnest orgaanilisest materjalist, näiteks kuukivist või obsidiaanist või jadeiidist vms. Kuna ma ostan neid Aliexpressist, siis ma kahtlustan, et need on tegelikult ikkagi sünteetilised, aga mul vahet pole, ma ostan neid niikuinii ainult värvi järgi ja mõned on täiesti taotluslikult tehismaterjalidest.

Teine mööndus on olnud see, et mul on isegi olemas paar ehet, mis ei ole suured metallikolakad. On natuke väiksemad ja võiks öelda, et isegi õrnemad, kuigi ma ei kasuta seda sõna meeleldi, sest ma ei oleks iialgi nõus tunnistama oma välimuse juures mitte midagi ligilähedaseltki õrna-laadset. Aga need asjad on vähemuses. Üks komplekt peenikesi käekette, mida ma pundina korraga koos kannan.

Pühapäeval olin Kuressaares muusjumis ja ma olen teadupärast suur viikingifänn. Muuseumites tänapäeval müüakse igasugu nänni ka, ja Kuressaare linnuse poes muidugi müüakse viikingiteemalist nänni päris palju, sest Saaremaa teadupärast kuulus viikingimaa. Ma armastan mõõdutundetult etnograafilisi ehteid, või muinasehteid, või nimetage neid kuidas tahate, enamus mu ehetest kuulub selle kategooria alla (ei ole ainult skandinaavia või baltimaade etno, mul on ka idamaist nänni endiselt palju). Nii et pole mingi ime, et ma sealt poest paari urnes-stiilis kõrvarõngastega lahkusin, ime on ainult see, et need kõrvarõngad on messingist. Ma käisin neist umbes viis korda mööda, halisesin omaette (sest hõbedavärvi polnud mitte ainsatki paari) ja ostsin need lõpuks ikkagi ära, sest ma ju lihtsalt ei saanud tulla maailma ajalugu muutnud sündmuse teemaliselt näituselt ära ilma temaatilise nännita.

Nüüd mul on siis mu elu esimene ehteasi (asjad?), mis ei ole hõbedane ja ma isegi juba eile kandsin neid kõrvarõngaid. Kuna ma neid ise ei näe, kui nad mul kõrvas on, siis need mind isegi ei häirinud, küll aga pean ma väga detailselt planeerima nende kandmist. Aga no elame üle.

Näete niuksed. 20 euri maksid. Vanakaru valukoja toodang.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Ühel ja teisel pool

august 29, 2022 Lisa kommentaar

Kolka neeme tipp, külastatud 26. juulil, 2019.

Sõrve sääre lõunatipp, külastatud 27. augustil 2022.

Mõlemal päeval olid ilmaolud identsed (palav, selge suvepäev) ja sellistes tingimustes on palja silmaga näha silmapiiril teine pool. Ehk siis olen Lätist näinud üle mere Eestit ja vastupidi.

Saaremaa oli tore. Käisin seal tervelt teist korda elus (võite naerda) ja ehkki reisi peamine sihtmärk oli viimaseid päevi avatud olev Salme viikingilaevadelt leitud esemete näitus Kuressaare muuseumis, siis kõik muu, mille osas mul ootusi ei olnud, oli ka väga äge. Eriti seesama Kuressaare muuseum (mis teadupärast asub piiskopilossis), kus möödus märkamatult mingi neli tundi. Mul polnud aimugi, et terve see loss on täismahus muuseum. Väga äge oli, mulle meeldis. Ehkki ma olin vahepeal sunnitud oma perekonnale tunnistama, et ma saan väga hästi aru, miks lossides kummitused sihitult mööda koridore ekslevad – ilmselgelt on nad sama lootusetult eksinud, nagu mina seal lossis kogu aeg olin. Muidugi on mu pereliikmed kursis minu hämmastavate orienteerumis- ja navigatsioonioskustega, nii et see avaldus ei üllatanud absoluutselt kedagi.

Eelmisel päeval aga käisime maailma lõpus, ehk siis Sõrve sääre täiesti kõige tipus, läbides sinna saamiseks Lõmala-Kaugatoma päranditee ja sõime vahepeal Kaugatoma pangal kadakamarju.

Reisi läbiv teema oli see, kuidas söögikohtades vahetati kogu aeg ära minu ja mu õe tellimused (kõik, mis lauda toodi – joogid, söögid, magustoidud, absoluutselt kõik) – ilmselgelt oleme me välisvaatlejale täiesti eristamatud. Me muide ei ole kaksikud, meil on 6 aastat vanusevahet, meil on erinevat värvi ja eri pikkusega juuksed ja mõistagi olid meil ka erinevad riided seljas. Ainult vanemad olid samad kaasas, võibolla see ajabki segadusse?

Viimaste suvepäevade veetmiseks tuli päris tore nädalavahetus välja.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Järelkajad

august 23, 2022 1 kommentaar

Kas see on viimane postitus, mis ma Nick Cave’ist kirjutan? Ei tea lubada, ausalt.

Neljapäeva õhtul Haapsalu lossihoovis kella üheksa paiku tundsin kolmandat korda oma elust seda imelist tunnet, et ma olen praegu kontserdil ja ma EI SUUDA USKUDA, et see esineja on praegu päris elus minu ees, tegelikult ka siin, et ta on üldse päriselt olemas ja ma olen ka siin, ma näen seda omaenda ihusilmaga. Ülejäänud kaks sellist kogemust on tekitanud The Sisters Of Mercy ja Nine Inch Nails.

Kas ma olen terve elu olnud mingi tohutu Nick Cave fanaatik? Ei, tegelikult ei ole. Jah, mu elus oli periood (okei, see kestis vist paar aastat), kus ma kuulasin lakkamatult “The Boatman’s Call” kassetti, see jääb kuskile sinna kahekümne aasta taha, ja muidugi “Murder Ballads” ja muidugi “No More Shall We Part” – kakskümmend aastat tagasi see kõik oli mu pleilistis väga tihedalt esindatud. Aga aeg läks muudkui edasi ja ehkki ma mingi 2005. aasta paiku ostsin Soomest endale isegi “Abbatoir Blues / The Lyre Of Orpheus” plaadi füüsilisel kujul, siis kui see kontsert nüüd välja kuulutati, siis ma mõtlesin, et ega ma nüüd Nick Cave’i viimaste aegade albumitega küll eriti kursis ei ole. Samas on ta ikkagi kogu aeg kuskil taustal olemas olnud ja kui ma Spotify lahti tegin, siis ma nägin, et ma ikkagi kõigest hoolimata tean kõiki neid plaate, mis ta vahepeal välja on andnud.

Niisiis läksin kontserdile väga rõõmsa ja avatud meelega ja mõtlesin, et ma võtan vastu kõik, mis antakse. Ja no johhaidii, kus seal alles anti. Ma polnud (natuke meelega) vaadanud ühtegi Nick Cave’i live-videot juutuubist ega kuskilt mujalt ja ma ei osanud arvatagi, et 64-aastane Cave on sisuliselt endiselt punkar, kes oma viisakast ülikonnast hoolimata virutab jalaga pooled laval olnud asjad ümber ja veedab 80% ajast rahva kätes (sõna otseses mõttes). Keegi kirjutas, et oli liiga vali ja nii – minu meelest ei olnud. Aga muidugi mulle väga meeldib, kui mulle maksimumlevelil heli ja valgusega otse näkku lajatatakse, sest see vaigistab väga hästi mu pea sees toimuvat. Aga jah, Cave’i etteaste kestis kaks ja pool tundi kahe lisasetiga. Hullumeelsus. Vibe lava ees oli nagu mingi pöörane sekti koosolek. Sellist asja ma pole varem tajunud ja ma olen laivis näinud VÄGA paljusid esinejaid igat masti stiilidest.

No ja siia lõppu ma loomulikult räägin selle loo kõige paremast tüngast, mis ma iial elus olen saanud. Aasta siis oli 2009, kuupäevaks 1. aprill. Rada7 foorumisse nimelt ilmus selle kuupäeva hommikul uudis, et Nick Cave annab Tallinnas, Linnahallis kontserdi. Mina, kell pool seitse hommikul, väljusin endast ja hakkasin juba paremale-vasakule tõmblema, et mis ja kuidas, enne kui mul hakkas koitma, et Linnahall on veits kahtlane ja siis ma vaatasin korra kalendrisse ka ja muidugi see oli aprillinali. Oi, ma olin pissed off. Esiteks sellepärast, et ma tegelt ka jäin seda uskuma ja teiseks sellepärast, et Nick Cave, noh.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Päevad pole vennad

august 21, 2022 Lisa kommentaar

Vahepeal jõudsin täitsa juba 85 kilo mitu korda üles tõsta – muidugi mitte mitu korda järjest, aga no mitu korda kahekümne minuti jooksul, ütleme siis nii. Täna aga jälle ei jõudnud ja isegi 80 kilo tuli maast lahti nii suure vaevaga, et ma andsin alla ja tegin tibitrenni edasi. Puusatõsteid ja värki. Kuigi, kas ma ikka saan seda tibitrenniks nimetada, kui ma kummilinte ei kasutanud?

Tuleb muidugi tunnistada, et ma pole neljapäevaõhtusest kontserdist veel ära taastunud, selg ja jalad on endiselt väsinud, ega siis mina pole kaugeltki nii heas vormis kui 64-aastane Nick Cave.

k.

Rubriigid:Uncategorized

There she goes, my beautiful world

august 19, 2022 1 kommentaar

Teate, misasi on korraga meditatiivne, ekstaatiline ja täiesti kaootiline?

Nick Cave and The Bad Seedsi kontsert.

Nagu fkng sekti kogunemisele oleks sattunud.

11/10 would do it again.

k.

Rubriigid:Uncategorized