Pärnu Rannajooks 2017

oktoober 22, 2017 Lisa kommentaar

Selleaastaseks Rannajooksuks oli mul kolm eesmärki: a) joosta aega 55 minuti kanti, b) parandada eelmise aasta 10 kilomeetri rekordit, mis oli 00:57:55 ja c) joosta lihtsalt alla tunni. Spetsialistid (kes täpselt? ma ei tea) soovitavad võistlusteks seada vähemalt kolm eesmärki – üks, mis oleks absoluutselt supertulemus, teine, mis oleks sellest natuke realistlikum ja kolmas, mis oleks suhteliselt normaalselt saavutatav. Ühe ikka täidad, eksole.

Kust see 55 minuti eesmärk tuli, ma täpselt enam ei mäletagi, ju mul kuskil kunagi oli nii hea vorm ja kerge joosta või midagi. Kahjuks viimastel nädalatel on jooksmine kuidagi jube raskeks muutunud, ma ei teagi, miks. Nii et sellest 55 minutist enam enam väga ei unistanud. Rekordit parandada aga tahtsin ikka, sest Rannajooks on selleks väga hea võimalus – 10 kilomeetrine rada, mis on suhteliselt lauge ilma eriliste tõusudeta, võrdlemisi väike osavõtjate arv (alla 1000 jooksja) ja toimumisajaks oktoobri teine pool, kus liigse palavuse probleemi ei ole.

Palavusega tõesti probleeme ei olnud, kella poole kaheteistkümneks, kui ma kodust liikuma hakkasin, oli termomeetri näit napilt üle nulli tõusnud (kui ma hommikul ärkasin, oli -7). Ilm see-eest oli imeline – pilvitu, päikesepaisteline, tuulevaikne, tõsine sügisidüll. Riietumisega olin veidi kimpus nagu alati – panin selga maika, pikkade varrukatega jooksupluusi ja dressipluusi peale (see pole eriti soe, tavaline õhuke jooksudressikas), jalga pikad retuusid ja säärised alla, ühe buffi peapaelaks pähe ja teise kaela. Kindad olid ka. Juba niimoodi kirjutades tundub seda kõike liiga palju. Start oli kell 13.00 ja selleks ajaks oli umbes 5 kraadi sooja. Tagasivaatena oli riideid veits palju, kindad rändasid juba teisel kilomeetril taskusse, aga samas jube palav ka polnud, kuigi pikk+lühike kiht ülemises otsas oleks vast piisav olnud. T-särkidega tegelasi esines rajal ka, neid oli muidugi veits hirmus vaadata. Kui juba harivaks tekstiks läks, siis spetsialistid (no needsamad, kes iganes nad ka ei oleks) soovitavad võistlusriietuseks jälgida +10 kraadi reeglit, ehk siis panna selga sellised riided, mida paneks tavaolekus 10 kraadi soojema ilmaga. Ma kirjutan seda siia sellepärast, et ma vahel ikka panen ise veel riietusega puusse (ehk siis liiga soojalt riidesse) ja üritan omast kogemusest õppida, aga mida sa õpid, kui mälu ei ole.

Aga jooksust ka. Tegin isegi sooja enne (sest õues külm, eksole), ehk siis sörkisin umbes 8 minutit ja käisin rannas pilte tegemas.

IMG_0653

Täitsa rannailm ju?

IMG_0658

Kui poole pealt ümber tahad otsustada 😉

IMG_0659

Nii tühja stardikoridori tihti ei näe. Kui nad saaks kuidagi nii ka veel korraldada, et päike staadionihoone taha ei jääks, siis oleks eriti äge. Igaks juhuks ma mainin ära, et stardini oli veel umbes 15 minutit aega ja rahvas polnud veel kogunenud.

Tegin stardikoridoris kaasa soojendusvõimlemise (sest et külm) ja hüplesin niisama jalalt jalale ja sättisin end hästi stardigrupi etteotsa, sest peale mõningaid sellesuviseid kogemusi olen ma otsustanud minetada igasuguse võltsvagaduse oma stardipositsiooni osas. Vanasti ma ikka hoidsin grupi tahaotsa pigem, et no ma olen ju aeglane ja jään teistele jalgu ja… täitsa lollakas, noh. Kes mööda tahab saada, vaadaku ise, kuidas saab. Tegelt ka. Startida tuleb õigest grupist (st ära mine jalutajana jooksjate gruppi, nad saavad tigedaks), aga vot seal grupi sees olgu küll igaüks iseenda eest väljas. Kui stardis on kitsas, siis jääd niikuinii jalgu ja kui ruumi on küll, siis pole probleemi. Simpel. Ma ei tea, mis üldrahvalikku haridustööd ma siin täna teen.

Kellale panin lõpuaja ennustuse peale ja jooks läks lahti. Ei saa öelda, et kerge oleks olnud ja kohe alguses oli selge, et mingit 55 minutit siit täna ei tule, hea kui üldse midagi tuleb. Esimestel kilomeetritel häiris mind veel ka täpselt mu selja taga valjuhäälselt lobisevate noormeeste punt, sest et noh… häiris. Mingit eriti intelligentset juttu sealt lihtsalt ei tulnud, noh. Eest neil ära joosta ei jõudnud ja neist maha jääda ka nagu ei tahtnud, aga kuskil Rannapargi vahel nad ikka must natukene mööda läksid, ja tahapoole nende möla ei kostnud. Raske oli ikka. Sellegipoolest läks esimesed viis kilomeetrit kuidagi päris kiiresti. Joogipunktis võtsin isegi paar lonksu vett. Pärast rannapromenaadi läheb rada üles puitsillale, mis rannaniidu kohal on ja kuna vesi on kõrge praegu, siis oli selle all ka vesi ja issand kui õudne see oli. Ma kardan sildu ja selliseid asju, kus vesi all on. Õnneks see pole väga pikk. Sealt edasi tuleb kõige raskem lõik – mööda kergliiklusteed Mai suunas ja mulle tundub, et see läheb tõusvas joones. Õnneks ma mäletasin eelmisest aastast, et pärast tagasipööret läheb kohe kergemaks ja selle lõigu lõpus tulevad ka teised vastu, mis aitab natuke muule keskenduda. Nii oligi. Pärast tagasipööret läkski kergemaks ja juba oli ka 7 kilomeetrit joostud. Viimased kilomeetrid polnudki nii rasked kui esimesed, tundub mulle – sest kellal oli rekordinäit ikka veel peal ja see andis indu mitte alla anda. Eriti kuna see uus isiklik rekord oli suht sekundite mäng. Üheksanda kilomeetriposti juures läks mul tossupael lahti, aga ei olnud minul aega seda seal siduma hakata, mul oli reksi vaja joosta! Jooksingi terve viimase kilomeetri lahtise paelaga.

Tempo ka püsis ja natukene tõusis ja oligi suht lõpp juba käega katsuda. Viimane staadioniring muidugi oli oi kui raske, aga no midagi ei jäänud üle. Tuli ka see ära joosta ja siis saigi juba lõpuspurdi teha.

Lõpuajaks ja uueks isiklikuks rekordiks 00:57:42.

Sidusin peale finisheerimist oma tossupaela kinni ja läksin medalisappa seisma. Jah, Rannajooksul jagatakse Pärnumaa kolmikürituse medaleid ja selle saamiseks tuleb üks pikk saba ära seista.

IMG_0661

Ja selline see kõige ilusama oktoobriilmaga jooks oligi.

Numbrites:

Distants: 10 kilomeetrit
Brutoaeg: 00:57:42
Netoaeg: 00:57:30
Koht: 416
Koht naiste arvestuses: 117
Keskmine tempo: 05:45
Maksimumtempo: 05:00
Keskmine pulss: 170
Maksimumpulss: 194 (aga see on mingi jama, sest pulsigraafikus on jooksu alguses mingid üles-alla hüpped, mis kindlasti tõele ei vasta, ilmselt kell jamas)

Aasta 2017 hooaeg on sellega läbi. Järgmine aasta jälle!

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized

Rakvere lihakombinaadist, võõrtööjõust ja sellest, kuidas palk on alati liiga väike

oktoober 19, 2017 Lisa kommentaar

Ma küll eriti uudiseid ei kuula, vaata ega loe, aga no päris kivi all ma ei ela ja Rakvere lihatööstuses toimuvaga olen ma laias laastus kursis, täna lugesin lausa lehest pika artikli selle kohta läbi. Teema nimelt huvitas mind.

Ma töötan ka ise ühes tootmisettevõttes ja olen selles ettevõttes töötanud juba varsti 15 aastat. Selle 15 aasta jooksul on nähtud kõikvõimalikke erinevaid aegu ja inimesi, näiteks on see konkreetne tehas kasvanud selle aja sees umbes kuus korda suuremaks ja kontsern, kuhu see tehas kuulub, laieneb umbes nagu universum. Ja ma arvan, et ma olen ära näinud vist nüüdseks juba kui mitte enamuse, siis vähemalt suure osa kõikvõimalikest probleemidest, millega üks tootmisettevõte päevast päeva tegelema peab.

Rakvere lihakombinaadi töötajad korraldasid (ebaseadusliku) streigi, et protestida madala palga, kehvade töötingimuste ja muu juhtkonna ebarahuldavate tegevuste vastu (kui ma õigesti aru sain, lasti mõned väga pikaajalised töötajad varrukast raputatud põhjuste tõttu lihtsalt lahti). See kõik on peaaegu meilgi kunagi läbi tehtud, streigini küll asi ei läinud, aga riikliku lepitajani küll. Olid palgakärped, olid näidispoomised (loe: vallandamised), ülehelikiirusel tekkis ametiühing, ja nii edasi. Rahulolematus ja konfliktid kestsid aastaid, niikaua kuni juhtkond lihtsalt vahetus. Üks asi, mida need 15 aastat seal firmas mulle on õpetanud, on see, et absoluutselt kõik on ajutine, vähemalt meie ettevõttes, kus tegevdirektorite lepingud ongi 2-3 aastat ja mitte pikemad. Aga igal direktoril tuleb ikkagi jätkuvalt tegeleda sisuliselt ühe ja sama probleemiga – iga töötaja leiab, et tema palk on liiga väike.

Meie tehases ei ole kõrged palgad. Ma olen suhteliselt kindel, et tootmissfääris üleüldse tegelikult ei ole kõrged palgad, sest kõrge palk tootmissfääris lihtsalt ei ole loogiline. Ma küll ei ole mitte mingit tootmisega seonduvat asja kusagil õppinud (ma olen üldse sügava humanitaarharidusega) ja seega ma ei oska neid asju eriti targalt seletada, aga no see lihtsalt ei saa loogiline olla. Iga tehas toodab tooteid, eksole (nii uskumatu kui see ka ei tundu) ja ehkki erinevates sektorites on hinnakujundus erinev, siis iga toote tootmisega kaasnevad teatud kulutused ja kuna mitte ükski tehas maailmas ei ole mittetulundusühing, siis lisaks nendele kulutustele peab toote hinnas sisalduma ka kasum. Erinevus tekib siin selles, kes määrab hinna. Kui seda saab teha tootja ise (ma kujutan ette, et Rakvere lihatööstus saab seda kui mitte ise määrata, siis selles vähemalt ise kaasa rääkida, sest nad turustavad oma tooteid ise otse turule, nende toodang on consumer product), siis on see isegi hästi, sest neil on mänguruumi, mis siis, et tarbija pärast viriseb, et vorst maksab poes liiga palju. See ettevõte, kus mina töötan, toodab tavaari mitte otse turule, vaid teistele tootmisettevõtetele, kes neist omakorda midagi teevad ja neid kuhugi müüvad, seega meie toodete hinna määrab klient. Vorsti hind poes tavaliselt aja vältel tõuseb ja see on tänapäeva maailmas normaalne ja keegi ei eelda ju tegelikult, et see peaks mingil põhjusel odavamaks minema, aga meie kliendid vastupidi eeldavad, et me peaksime iga aastaga oma tooteid hoopis odavamalt müüma. Hinnasurve on päris korralik, aga kust see madalam hind võtta? Toormaterjali võid kuskilt odavamalt saada, aga ei pruugi. Elekter, vesi, küte, transport, kõik säärane läheb ka järjest kallimaks, ka tootmisettevõtte jaoks. Toote hind peab minema madalamaks, aga kulutused selle toote tootmiseks võivad hoopis suuremaks minna. Mis sellest kõigest veel väheneb? Õige, kasum. Mis on üks asi, mida sellest kasumist tehakse? Õige, töötajate palgad. No nii laias laastus.

Kasumi vähendamise vältimiseks muidugi saab näiteks optimeerida tootmist, et vähendada kõikvõimalikke tootmiskulusid, mis ei ole just otseselt toormaterjal, aga ka see on võimalik vaid teatud piirini. Lean manufacturing on hea kontseptsioon ja Toyota Kata on aukohal iga tootmisjuhi kabinetis, aga kuskil tuleb kardetavasti ka seal piir ette ja siis ei aita enam ükski kaizen sul enam kulusid kokku hoida. Näete, ühe lausega lõin illusiooni, et ma tean, millest ma räägin. Seetõttu ei saagi mu meelest olla loogiline, et tootmises oleks kõrged palgad. Kui tootmises oleks kõrged palgad, ei maksaks iPhone X mitte 1000 eurot, vaid ma isegi ei kujuta ette, kui palju (sest sellest tuhandest eurost enamus on niigi juba kaubamärk ja brändiarendus). Nii et mina isiklikult ei imesta absoluutselt selle üle, et vähemalt Eestis tööstussfääris on nüüdseks juba tavapärane, et tööjõudu tuleb sisse tuua, sest kohalik inimene sellise palga eest tööd pole nõus tegema. Olen isegi näinud seda abi- ja renditööjõudu erinevatest Euroopa ja Aasia riikidest (sõna otseses mõttes näinud, nagu iga päev tööl). Kohutavalt lihtne on öelda ja internetis kommenteerida, et tööandjad maksku paremat palka, küll siis ka tööjõudu leitakse. Jah, see väide pole vale. Aga see kommenteerija ilmselt ei anna endale aru, et siis peaks ta poes selle vorsti eest maksma kaks või isegi kolm korda rohkem. Aga no kes seda siis endale lubada saab, me kõik saame ju liiga vähe palka!

Rakvere lihakombinaadi töötajate pahameelest saan ma väga hästi aru, nagu öeldud, ma tean, mida tähendab töötada niimoodi, et pidevalt tundub, et su tööandja lihtsalt paneb sulle päevast päeva näkku. Rakvere lihakombinaadi juhtkonda nagu ka ei tahaks süüdistada, sest nagu ma aru sain, kuuluvad nemadki rahvusvahelisse kontserni ja rahvusvahelistel kontsernidel on tihtipeale komme kirjutada palganumbreid globaalsel tasandil ette. Kahjuks need numbrid ei pruugi kohalike oludega alati kooskõlas olla. Ja see palk, see palk on alati liiga väike! Istusin kord meie firma eelmise tegevdirektori kabinetis, teemaks igavene ja lõppematu “meil ei ole piisavalt tootmisvõimsust, mis me nüüd teeme” ja kui keegi mainis töötajate palgatõusu vajalikkust, siis direktor ütles, et palgatõus motiveerib inimest hetkeks ja kahe kuu pärast tunneb ta ikka, et liiga vähe saab. Mis on muidugi tõsi. Mis teisalt ei tähenda, et inimesele üldse ei peaks palka maksma või seda tõstma. Kahjuks ma ei oska sellele dilemmale ja kogu selles postituses mainitud probleemidele lahendust leida, sest kui ma oskaks, võiks ma olla Eesti kõige edukama ettevõtte juht, ma arvan. Ilmselgelt ma ei ole.

Üks kommenteerija arvas, et ma võiks kirjutada päevakajalistel teemadel. Ma siis kirjutasin.

k.

Rubriigid:Uncategorized

When it’s time to let go

oktoober 18, 2017 5 kommentaari

Jõudsin raske südamega niikaugele, et viskasin ära kolm paari teksaseid, mis olid vähemalt kümme aastat vanad, võibolla ka rohkem. Nende vanus tähendas peaasjalikult seda, et need olid väga madala värvliga ja suhteliselt laiade säärtega. Tirisin need kõik endale ükshaaval jalga, purskasin peeglisse vaadates naerma ja ütlesingi endale, et I think it’s time to let go. Raske südamega tuli see otsus sellepärast, et no jumala terved püksid olid ju! Aga kui peeglisse vaadates ikka naer peale tuleb, siis mida ma neist alles hoian. Kinnitasin endale, et kui laiade säärtega püksid veel kunagi moodi tagasi peaksid tulema, siis ma ausõna võin endale poest uued püksid osta, ma ei pea kuskilt kapi tagant kakskümmend aastat vanu riideid välja otsima.

Mul on kohati täiesti õudne mõelda, KUI halb riiete äraviskaja ma olen. Naljalt enne ei viskagi, kui räbalad järel on. Isegi lootusetult moest ära minemine ei ole eriline argument, nagu näha, ikka hoian mingil väga veidral põhjusel alles. Mul on isegi alles mu tööandja antud firma t-särk, mille ma sain siis, kui ma tööle asusin (15 aastat tagasi!) ja mida ma pole kordagi elus selga pannud! Mul on t-särke üle 40, ja ei, see ei ole laest võetud number, ma lugesin need üle. T-särgid õnneks ei lähe kunagi moest ära. Eriti. Selles mõttes “eriti”, et loomulikult on mul alles mingeid igivanu bändisärke, mille ma lasen endale hauda kaasa pakkida, aga aeg ja kombed on vahepeal muutunud ja naiste särgid ei ole enam nii lühikesed, kui need vanasti olid. Nii et mul on päris mitmeid särke, mis on veits kummaliselt lühikesed (ma olen pikka kasvu ja kannan väikest riidesuurust, eksole).

Tänaseks päevaks on mu särkide arv muidugi suurem, sest et ühel päeval koristas mu isa oma riidekappi, leidis sealt mingisuguse imeliku spordifirma veidras suuruses särgi ja küsis, kas ma seda endale ei taha (miks mu isal nii väike särk üldse kapis oli, jääb siiani arusaamatuks). LOOMULIKULT ma tahtsin. Täiesti suvalise spordifirma üsna mõttetu disainiga meeste t-särki. Lihtsalt, et noh, tasuta saab. Kuna mul oli hädasti üht t-särki just juurde vaja (not). Vähemalt olen ma suutnud pärast seda särgiloendust hoiduda särkide juurdeostmisest (ei kehti muidugimõista trennisärkidele, kaugel sellest), samas pole ma ka ühtegi ära visanud.

Veel enne, kui see aasta läbi saab, kavatsen ma oma riidekapi läbi käia ja vähemalt MIDAGIGI sealt ära visata, ja ma olen sellest mõttest juba ette paanikas. Aga krt, mul ei mahu sinna kappi enam mitte midagi!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Blogimisest natuke

oktoober 17, 2017 6 kommentaari

WordPressil on selline kena väärtus, et see näitab lehe külastatavust ja muud statistikat. Ma ikka iga päev käin vaatamas, mitu klikki päevas tuleb. Kuna mul on väga tundmatu ja vähekülastatav blogi, siis üle saja naljalt ei tule, aga isegi see hämmastab mind tihti. Et üldse mingi sada inimest käib lugemas, mida ma kirjutan. Ma ei kirjuta ju mitte midagi huvitavat. No see eelmise nädala postitus, kus ma lisaainetest kirjutasin, sai 200 klikki. Muidugi, ega see pole mingi raketiteadus – kui tahad palju klikke, pead kirjutama narkootikumidest ja seksist. Või millestki muust sama põnevast. Kahju, et mu postitus täiesti legaalse ja toidupoes müüdava toote põhine oli, võibolla oleks veel rohkem klikke saanud. Seksist ma vist kirjutama ei hakka, ma arvan.

Tundmatu ja vähekülastatav blogi on mul sellepärast, et ma ei reklaami seda mitte kusagil, poleks Tikri blogrollis mu linki, oleks mul ilmselt kaks lugejat päevas. Kui sedagi. Blogi reklaamimisega ei tegele ma just sellepärast, et õudsalt kedagi huvitab, kui palju ma trenni teen ja millist hiina või korea popstaari parasjagu fännan. Ma muidugi saan aru, et 90% kõikidest teistest maailma blogidest on täpselt sama mõttetud ja ega ma ei tahagi olla mingi kuulus blogija või midagi, sest kui ma tahaks, küll ma endale mingit reklaami oskaks teha. Aga ma ei taha. Ma olen sellest varemgi kirjutanud, et ma päriselus häbenen oma aastatepikkust blogimisharjumust täiega 😀 Ja seda isegi seksist kirjutamata!

Mul oli tegelikult mingi mõte selle postitusega seoses veel, aga ma loen siin paralleelselt postkastis jooksvat kirjavahetust mingite ukraina renditöötajate teemal ja mul tuli samaaegselt meelde, kuidas ma kaks nädalat tagasi olin sunnitud vene keeles vestlema ja kui hirmus see oli, sest mu vene keele oskus on väga nigel. Aru saan (ikkagi koolis 12 aastat õppinud), aga kui rääkida on vaja, tulevad sõnad igas muus keeles enne meelde.

Ahjaa, tegelikult sellest tahtsin kirjutada, et mind ennast veidi häirib, et mul millestki kirjutada pole. Reklaami teha ei taha ja midagi öelda ei ole, aga seda tahaks ikka, et inimesed loeks. Kasvõi need sadakond, kes siia ära eksivad. Eelmisel sügisel umbes samal ajal oli mul sama häda ja siis ma tegin sellise 30 päeva väldanud challenge’i, et iga päev oli etteantud teema. See oli tore küll. Võiks seda korrata, aga ma pole leidnud head teemakogumikku, mis eelmise aasta oma väga ei kordaks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 9.10 – 15.10

oktoober 15, 2017 2 kommentaari

Kirjutan igaks juhuks postituse ikka ära, muidu ongi mu blogis viimane sissekanne mingil imelikul teemal.

Esmaspäev, 09.10
Jõusaal, kus ma tegin saatusliku vea sellega, et tegin kükke, üritades vähegi mingit raskuse moodi asja rakendada (35 kg ei ole päris see, mille üle uhke olla, aga noh, mis teha), ja siis pärast tegin väljaastekõndi äkki mingi 10 kg lisaraskusega? Ja sellest piisas, et mul oleks järgmisel 5 päeval tagumik nii kuratlikult valus, et issand jeesus. Muid asju tegin muidugi ka, aga need ei võtnud lihaseid valusaks.

Teisipäev, 10.10
45 minutit ühtlases tempos jooksu. Kas ma juba mainisin, et mu tagumik oli megavalus? Mul oli isegi istuda valus, kõigest muust rääkimata. Ma ei tea, kas sellest või mingil muul põhjusel, aga jooks oli jube raske. 7,12 kilomeetrit, keskmine tempo 06:19 ja keskmine pulss 152 (max 159). Niimoodi numbrite järgi nagu ei oleks pidanud see pooltki nii raske olema, aga no oli.

Kolmapäev, 11.11
Intervallid – 5*500 meetrit. Paberil kõlab see trenn suhteliselt lihtsana, aga kui üritada neid intervalle joosta a) kiiresti, b) ülivalusate jalgadega, siis see niisama lihtne ei ole. Muidugi oluliselt lihtsam siiski, kui eelmisel nädalal joostud 1,6 kilomeetrised lõigud. Nüüd mulle on muidugi tunduma hakanud, et see 05:30 tempo on vist veits ikka üle jõu mulle, aga no 22. oktoobril saab näha, mis sellest plaanist saab.

Neljapäev, 12.10
Jõusaal. Kükke targu ei teinud, aga see-eest lammutasin muud asjadega (pre-workouti power oli sees).

Reede, 13.10
Trennivaba päev, sest käisin kolmteist-ja-reede puhul sünnipäevalapsel L.-l külas lasanjet ja kooki söömas. Väga tore oli sõpradega koos istuda jälle.

Laupäev, 14.10
Teine trennivaba päev, sest vihma sadas terve päeva ja vedasin end kohvikute nädala raames kodust välja Teatrikohvikusse sööma (kinoasalat parmesanikanaga ja toscakattega õunakook). Ka väga hea oli. Pärast sattusin veel ühele spordikaupade soodukale, kust ma sain kaks paari Compressionsport jooksusokke ülihea hinnaga. Nüüd mul on kokku kolm paari sama mudeli kompressioonsokke värvides neoonlilla, neoonroheline ja neoonoranž. Ma tahaks veel näha, et keegi ütleb mulle, et ma ei kanna värve! (90% mu tavaelu riietest on musta värvi ja ülejäänud 10% hallid või sinised).

Pühapäev, 15.10
Viimane pikk jooks enne järgmist pühapäeva. Või noh, 45 minutit ei ole pikk jooks tegelikult. Tegelikult jooksin 50 minutit, kokku 7 kilomeetrit ja keskmine tempo 07:04, aga see on moonutatud, sest ma jäin vähemalt kümme korda vahepeal seisma, et pilte teha. Ilm oli nimelt ilus, päike paistis ja mul oli vaja iga viimane kui kollane kask ära pildistada. Ahjaa, kirikust jooksin ka mööda, aga kuna ma olin oma kogemusest õppinud, siis nägin eemalt, et mutt koeraga istub jälle pingil ja jooksin hoopis kiriku tagant jõe äärest pargirada mööda.

Selle nädala lugu on absoluutselt konkurentsitult olnud see:

Kris Wu – Deserve (ft Travis Scott)

Lit AF.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Testime kummalisi lisaaineid

oktoober 13, 2017 Lisa kommentaar

Vahel harva juhtun ma käima Pärnu suures triple-X Maximas ja reeglina ma iga kord kahetsen seda väga, sest ma lihtsalt vihkan seda poodi mitmel erineval põhjusel. Aga vahel ma leian sealt asju, mille tõttu ma suurema trauma möödudes sinna jälle tagasi lähen. Ükskord müüsid nad seal odavalt Pulsi pre-workout shotte ja mina, vana fitnessi-guru nagu ma olen, muidugi krabasin neid peoga, et kunagi proovin. See kunagi jõudis kätte alles sel nädalal, sest et tavalistel päevadel, kui mu mõistus töötab, püüan ma tarbida VÄHEM kofeiini, mitte rohkem, eksole.

Pre-workout on üks toidulisandite vorm, mida ma siiani kordagi proovinud polnud, aga üldjuhul sisaldavad nad mingit laadi erguteid ja erinevaid aineid lihaste töö toetamiseks intensiivse trenni puhul. Näiteks see eelpoolmainitud shott sisaldab 200 mg kofeiini (sama palju kui kaks tassi kanget kohvi), beeta-alaniini (mis aitab lihastel pinge all efektiivsemalt töötada, kui väga lihtsustatult öelda) ja arginiini (parandab lihaste verevarustust ja hapnikuvarustust). Kofeiini mittetarbivatel inimestel ilmselt ei tasuks seda katsetada, aga minu kofeiinitaluvus on teadupärast olümpiatasemel ja seega see lisa-200 mg mulle probleeme ei valmista. Juba shoti joomine (pisike pudelike, 60 ml) oli omaette kogemus, sest see oli erksinist värvi ja maitses nagu klassikalise energiajoogi kontsentraat. Ei saa öelda, et eriliselt meeldiv maitseelamus oleks. Jõin ära ja kobisin jõusaali.

Mõju oli mitmel viisil täiesti tuntav. Ega ma muidugi enne pudelilt mitte midagi lugema ei vaevunud ja seega ma ei teadnud, et see beeta-alaniini sisaldab. Beeta-alaniinil nimelt on üks omapärane kõrvalmõju, mida ma kohe omal nahal tunda sain. Juba esimese harjutuse ajal tundsin torkivat tunnet peopesades, ja üsna kiiresti hakkasid torkima ka kõrvalestad, huuled, nägu, õlad ja käsivarred. See elamus oli veel ebameeldivam kui battery kontsentraadi maitse. Õnneks ma aimasin, millega tegu võib olla, aga kuna mul isiklik kogemus puudus, siis ma ei teadnud, kaua see kesta võib. Trenni lõpuks oli üle läinud. Selle torkimise siiski korvas tõsiasi, et powerit oli tõesti ikka kohe kõvasti. Tuntavalt kõvasti. Ma olen see tüüp, kes ilma regulaarse kohvi pealevooluta püsti ei püsi ja kes kohvile vahelduseks on nõus jooma absoluutselt kõike, mis vähegi mingit kofeiini sisaldab (energiajoogid, Mountain Dew, Coca Zero, mis iganes), nii et ma julgen öelda, et minu üleüldise energiataseme TÕSTMISEKS on vaja tööstusliku tugevusega toimeaineid (see kõlas praegu nii, nagu ma kasutaks mingeid illegaalseid aineid – ei, ei kasuta). A see erksinine torkimist põhjustav kontsentraat pani ikka kohe hoopis teise käigu sisse. Nii hea trenn oli, et ma hakkasin tõsiselt mõtlema mingi pre-workout toote soetamise peale. Mida tavalisel inimesel, muide, pole kindlasti vaja. Ma olen täiesti tavaline inimene, nii et ma püüan sellise asja ostmisest hoiduda. Pidage meeles, et toidulisandite äri baseerub Ostap Benderi põhimõttel, et lollidelt tulebki nende raha ära võtta.

Ülaolev tekst ei ole kinnimakstud reklaam, ma ostsin need shotid täiesti oma raha eest, ehkki täishinnaga ma selliseid asju ilmselt iialgi ei ostaks, see 60 ml ebaloomuliku värvi ja suhteliselt ebameeldiva maitsega vedelikku maksab mingi, ma ei tea, 2 euro kandis? Ma ei raatsi valget Monsteritki täishinnaga osta ja see on ometi kõige parema maitsega jook maamunal üldse. Aga krt, reaktiivmootori annab ta küll, nagu reklaam lubab.

Ilmselgelt ei ole mul enam mitte millestki blogida, kui ma tarbin küsitava väärtusega lisaaineid ja sellest pärast kirjutan.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Can’t live without music

oktoober 10, 2017 3 kommentaari

Mis on kõige kurvem heli, mida sa jõusaalis kuulda saad? See, kui su kõrvaklapid teevad selle hoiatava piiksu, et nende aku hakkab kohe tühjaks saama. See tähendab, et on suur tõenäosus, et pead edasise trenni ilma oma hoolikalt valitud muusikalise taustata tegema. Ja see võib olla parimal juhul tüütu, halvimal juhul… eriti tüütu. Ma ei tahaks nüüd liigselt dramaatiliseks ka muutuda, eksole. Aga nii on. Ma leidsin eelmisel talvel kaks aspekti, mis aitasid mul jõunäitajaid mitte just nüüd hüppeliselt, aga siiski mõnusalt tõsta – kreatiin ja õige playlist.

Millalgi septembris arvasin millegipärast, et võiks harjutada end ilma muusikata jooksma. Ühest küljest ma näen sellel postiivseid aspekte – vähem asju kaasas tassida. Teisalt ma jällegi ei tea, ma ei tunne end sugugi kindlalt, minnes kodust mitmeks tunniks potentsiaalselt 10+ kilomeetri kaugusele ilma telefonita. Ma lihtsalt ei julge. Ja kui mul see telefon niikuinii juba kuskil küljes peab olema, siis ma võin samahästi juba kõrvaklapid ka kaasa võtta ja muusikat kuulata. Jooksmise puhul ongi kõige tüütum see telefoni kaasavõtmine, sest mingil minu jaoks täiesti arusaamatul põhjusel ei suuda spordiriiete tootjad panna jooksupükstele taskuid külge. Aga noh, vöökott on pikamaajooksja elu tõsiasi niikuinii.

Septembris suutsin siis joosta täpselt ühe pika jooksu ilma muusikata ja issand kui õudne see oli. Monotoonset, igavat ja nüri asja saab sellega teha VEEL monotoonsemaks ja igavamaks. Ma ikka täiesti imestan iga kord, kui ma näen, kuidas inimesed jooksevad ilma kõrvaklappideta ja mulle ei mahu pähe, kuidas nad suudavad? Mina ei suuda. Okei, mingi väikese pooletunnise otsa kannatan veel ära, aga sellest pikemalt… mkmm. Ma olen kuulnud küll, et inimesed kasutavad jooksmist mingiks “oma mõtete mõtlemiseks”, aga mina päris ausalt küll ei suuda end mingite mõtetega nii pikalt lõbustada. Mul muidugi pole kombeks ka eriti mingite asjade üle mõelda, võibolla peaks proovima… aga see tundub liialt keerukas. Milleks asjatult vaeva näha. Kusjuures on empiiriliselt tõestatud (st ma ise olen endale erinevates situatsioonides empiiriliselt tõestanud), et ilma muusikata on palju raskem joosta. Miks ma peaks seda niigi kurnavat tegevust enda jaoks veel raskemaks tegema?

Jõusaalis jällegi on mul see probleem, et seal on tavaliselt peale minu veel ka teisi inimesi ja ma lähen hullult närvi, kui ma pean pealt kuulma teiste inimeste omavahelisi vestlusi. Ma kuulen töö juures niigi 8 tundi järjest igasugu lakkamatut möla ja ma lihtsalt ei jaksa rohkem. Eriti kui saalis viibib seltskond nooremapoolseid meesterahvaid, kelle vestlusest 80% moodustavad türi, paide ja viljandi. Võibolla ma olen mõttetu esteet, aga ma päriselt ei soovi seda ropendamist pealt kuulata. Teine lakkamatult plädisev kontingent on tibid, need on lihtsalt tüütud. Ma pole nende suhtlusmoodusest ka veel päris täpselt aru saanud, sest need räägivad kogu aeg kõik korraga ja üksteisest üle. Ma siis parem topin klapid kõrva. Need mu Aliexpressist tellitud bluetooth klapid on veel selles suhtes ka väga head, et neil on päris adekvaatne mürasummutus. Ja need on praktiliselt esimesed klapid mu elus, mis seisavad mul kõrvas ilma igasuguste probleemideta! Ma ei jaksa end oma ostu eest ära kiita. Ütleme nii, et oma hinna (mingi alla 15 euro olid) on need juba mitmekordselt tasa teeninud.

Kui ma joostes eelistan kuulata sellist upbeat, mainstream-EDMi, siis jõusaalis ma kuulan reeglina hiphoppi. Muide, ma lugesin hiljuti, et olla tehtud mingisugune uuring, mille tulemusena selgus, et inimestel, kellele meeldib hiphop, on suurem tõenäosus psühhopaatsetele kalduvustele. Eriti oli välja toodud Eminem. Ma ei tea, mulle väga Eminem meeldib. 😀 Sellist asja olen ma ka internetist lugenud, et ühe teise uuringu kohaselt olla psühhopaatseid kalduvusi ka neil inimestel, kes eelistavad musta kohvi. Ma olen täiesti kindel, et kui piisavalt palju uuringuid läbi viia, siis kindlasti saab sama tulemuse paljude muude asjadega, mis mulle meeldivad – Apple tooted, maapähklivõi, must värv jms.

k.

Rubriigid:Uncategorized