Random asjad mu elust

september 26, 2016 1 kommentaar

Ma tean, et mu blog koosneb 98% mu trennikokkuvõtetest ja halast selle üle, et mu õunapildiga elektroonika hakkab vanadussurma surema ja mul pole raha uut osta. Kahjuks muidugi see ongi mu elu, midagi muud huvitavat siinkandis eriti ei toimu. Ma ei usu, et teil oleks huvitavam lugeda sellest, et Monsta X comeback on järgmisel nädalal ja et tiiserid näitavad selles suunas, et ma ei saa nende järgmisest videost ka mitte halligi aru. Või et ma vaatasin No.Mercy lõpuni ja see oli jumala julm, et ma teadsin ju ette, et Gunhee välja hääletatakse ja ikkagi oli jube heartbreaking. Ma annan endale täies mahus aru, et mitte keegi ei tea praegu, millest ma räägin.

Aga alternatiivina ma võin kirjutada sellest, kuidas ma täna olen järjest FB vaadanud lõunapakkumisi, ja kuidas ühes mu poolt tihti väisatavas söögikohas oli menüüs “kaalika-suvikürvitsapüreesupp” ja teises “teravhapu supp kanaligaga”. No ma ei tea. Ma saan aru, et esmaspäev, ma ise jõudsin enne kella poolt ühtteist juua ei rohkem ega vähem kui 4 kruusi kohvi, aga nii kiire ei saa ka olla oma FB uuendamisega, et õigekirja üle vaadata ei jõua.

Hommikul tööle sõites tekkis mul ka küsimus enda sõnavara sobivuse kohta, sest et kui mu auto andis mulle hoiatussignaali selle kohta, et tee võib libe olla (kui temperatuur õues on alla 4 kraadi, siis mu auto hoiatab mind) ja ma kasutasin selle heli kohta sõna “blinn”. Onomatopoeetiliselt korrektne muidu, sest see kõlab tõesti nagu “blinn”. Aga päris viisakas sõna vist ei ole. Või on? Kontekstivabalt niimoodi?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 19.09 – 25.09

september 26, 2016 Lisa kommentaar

Mul on nüüd neli nädalat aega selleks, et end kiiremini jooksma panna, sest kurat võtaks, kui kaua võib aega minna selleks, et 10 kilomeetrit alla tunni joosta? Tallinnast poolmaratonilt tagasi tulles ma autos mõtlesin selle peale ja sain aru, et tegelikult ma muidugi suudan selle aja välja joosta, aga ma kardan. Sõna otseses mõttes. Ma kardan seda rasket tunnet, mis paratamatult tekib, kui joosta tund aega järjest väga selges ebamugavustsoonis kõrge pulsiga. Ma tean, et ma suudan, aga ma tean ka, et see on halb ja vastik. Nii et ma nüüd põhimõttelisel tahaks oktoobri lõpus Rannajooksul selle lõpuks ometi ära vormistada ja siis ma ei peaks kunagi elus enam nii kiiresti jooksma. Sest aeglaselt tiksuda võin ma vabalt tundide kaupa, see pole mingi probleem. Aga isegi nii aeglane jooksja kui mina võiks ju ometi korra elus joosta 10K alla tunni? Kasvõi juba sellepärast, et see lollakas kinnisidee ükskord peast välja saada. Ja sellepärast ka, et sisuliselt kõik inimesed, kes jooksevad kordades vähem kui mina ja lähevad umbes elus esimest korda rahvajooksule ja jooksevad 10 kilomeetrit mingi 58 minutiga. Kurat. Ma ei tea, minu ego sellist asja ei kannata.

Eelmise nädala trennid siis.

Esmaspäev, 19.09
Käisin üle kuu aja bodypumpis. Johhaidii. Ei, trenn oli tore ja kõik ja ma tegin seda nii väikeste raskustega, nagu ma pole vist enam aastaid teinud, aga täiesti ootuspäraselt kujunesid järgnevad päevad mu jaoks üsna selliseks… huvitavaks. Nii juhtub, kui kuu aega mitte ainsatki raskust kaugelt ka ei vaata.

Teisipäev, 20.09
Plaanis 50 minutit keskmise tempoga jooksu. Selleks keskmiseks tempoks kujunes 06:26, mis oli mugavustsoonist natuke väljas, aga muidu täitsa normaalne. Keskmine pulss 154. Mis muide ei ütle mulle mitte midagi, sest mul pole aimugi, mis pulsiga ma peaks midagi tegema. Ma nimelt pole kunagi vaevunud seda asja endale selgeks tegema… tõsine sportlane ikka. Jooksin oma 50 minutit täis ja siis tuli mul geniaalne idee jooksuharjutusi teha. Neid ma pole ka iialgi elus veel teinud. Jaa, ma võtan seda jooksmise asja väga tõsiselt, nagu näha.

Kolmapäev, 21.09
Lõigud eeldatava võistlustempoga. 5*800 meetrit. Kuna esmaspäevase bodypumpi ja teisipäeva õhtuste jooksuharjutuste koosmõju oli selleks ajaks juba täismahus tunda, siis kogu selle trenni läbiv emotsioon oli “minge perse, tegelt ka”. Aga joostud need lõigud said. Ohtra vandumise saatel. Jalad olid nimelt nii kanged ja valusad, et isegi kõndimine oli raskendatud.

Neljapäev, 22.09
Puhkus.

Reede, 23.09
Tantsuproov poolteist tundi.

Laupäev, 24.09
Puhkus.

Pühapäev, 25.09
Aeglane rahulik jooks 11,5 kilomeetrit. Tund 20 minutit ja keskmine tempo 06:56 ja keskmine pulss 134. Ma ei tea, kas ma iial elus nii madalat keskmist pulssi näinud olen. See võib muidugi ka mingi kala olla, sest andmed on võetud otse kellast, mitte sünkroonitud – ma viisin reedel oma arvuti kõvaketta vahetusse, nii et nädalavahetusel oli mul suur rõõm (not) aega veeta oma tööarvutiga, mis on idiootne ja rõve. Kuna tegemist on Windowsiga, siis loomulikult ma ei saa oma kella ega telefoni ega iPodi ega väliseid kettaid ega üleüldse mitte midagi sinna külge ühendada. See arvuti ei saa isegi sellest aru, et kõlarite ühendamisel ja lahtiühendamisel peaks helitugevus olema erinev! Rääkimata siis sellest, et selle touchpadiga ei saa normaalselt scrollida, ma pidin terve nädalavahetuse veebilehti scrollima noolenupuga, saate aru? Ma võiks veel pikalt halada selle üle, kui nõme see Dell on, aga eks ta on suuremalt jaolt tingitud sellest, et mu enda arvuti on mu juurest ära ja ma olen täiesti freaked out, sest mis siis, kui nad ta seal pekki keeravad???

Käisin ükspäev ka poes telefone vaatamas ja näppimas ja sain aru sellest, et ma ei suuda isegi ette kujutada, et ma endale mingi Samsungi või Sony ostaksin. Nagu… mismõttes? Ei.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Rimi follow-up, nädal hiljem

september 23, 2016 1 kommentaar

Kassasabad keset tööpäeva riiulite vahele, sest töötab mõni üksik kassa.

Jäätee riiulid endiselt täiesti lagedad, ainult hinnasildid imetlemiseks.

Uue nähtusena olid sealt poest tänaseks kadunud ka nii Coca-Cola Zero kui Coca-Cola Light. Mõlemad. Hinnasildid tühjade riiulite küljes, nagu ikka.

???

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kuidas ma jänesele pai tegin, kuidas nastik surnut mängis ja muid linnainimese tähelepanekuid

september 22, 2016 3 kommentaari

Eelmisel reedel juhtus selline asi, et ma vist tegin elus esimest korda jänesele pai. Jänes oli Evelini oma, seega selline kodustatud tüüp. Ma ei mäleta, et ma varem elus jänest silitada oleks saanud, sest mul pole nendega väga kokkupuuteid olnud. Jänes oli üllatavalt pehme (ma tõesti ei tea, miks see mind üllatas) ja umbes poole väiksem kui mu õe kass. Mis ei näita selle jänese kohta suurt midagi, mu õel on lihtsalt väga suur kass, kelle kõrval mulle juba tunduvad kõik teised kassid kummaliselt väikesed. Kassid ongi enamvähem ainukesed loomad, kellega mul üldse elus kokkupuuteid on olnud, vähemal määral koerad ka – ma ei ole väga koerainimene, seevastu olen ma kordades üle võlli napakas kassi-inimene. Jäneseid ma natuke pelgan, sest ma olen miskipärast veendunud, et nad kas hammustavad või löövad tagajalgadega. Vabandan kõikide jäneste ees, et ma neid niimoodi ülekohtuselt agressiivseteks pean.

Surnut mängivat nastikut nägin ma pühapäeval, kui jooksma läksin. Kuna ma olen sellel suvel näinud vähemalt kümmet nastikut ja rästikut, maanteel või kergliiklusteel laiakssõidetud olekus, siis ma alguses ei pööranud talle erilist tähelepanu, aga kuna ta ei näinud eriti lapik välja, siis jäin lähemalt vaatama. Ei liigutanud. Togisin teda natuke, ikka ei liigutanud. Läksin paar sammu edasi, aga siis mõtlesin ümber, sest ma tahtsin tast pilti teha. Tagasi minnes polnud nastikust enam haisugi. Huvitav, ma ei teadnudki, et maod niimoodi surnut mängivad? Ja üldse, miks neid sel aastal nii palju on? Eelmisel suvel nägin vaid ühte, sedagi enda hoovis. Ja ma ikkagi elan linnas, eksole.

Looduse teemadel jätkates kasvatasin ma sellelgi aastal päevalilli ja selgus, et ma olen selles harukordselt andekas. Kolm päevalille kasvasid üle 3,5 meetri kõrgusteks.

14206069_10208552825392375_2740790665336358017_o

Ma tegin selle pildi lillede all püsti seistes, mitte peenral külitades.

Sain ka sünnipäevaks töökaaslastelt pundi väikseid päevalilli ja kui ma kilkasin, et mulle kohutavalt päevalilled meeldivad, siis tekkis sellest diskussioon, et huvitav, kas inimestele meeldivad kõige rohkem need lilled, mis nende sünnipäeva ajal õitsevad? Mul on augusti keskel sünnipäev ja lisaks päevalilledele meeldivad mulle roosid ja liiliad ja suured daaliad ja üldse igasugu suured uhked lilled. Üks kolleeg ütles, et tema lemmiklill on sinilill, tal on varakevadel sünnipäev. Suur orhideefänn olen ma ka, aga need õitsevad suvalistel aegadel, nii et need ei loe (mu kuukingad hakkasid jälle mõlemad õievarsi kasvatama).

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vanaksläind õunad

september 21, 2016 3 kommentaari

Nüüd on siis see ka ametlik, et mu MacBook – valge, plastik, early 2009, mäletab veel keegi selliseid MacBooke? – ei klassifitseeru uue MacOS Sierra jooksutamiseks. Ehk siis hüvasti tarkvarauuendused ja turvapaigad ja programmid hakkavad järjest kasutuskõlbmatuks muutuma (seilasime, teame).

Ja mu iPhone 4s (seda vast mõni mäletab, ma aegajalt näen peale enda veel teistel ka neid) ei klassifitseeru uus iOS10 jooksutamiseks, ehk siis hüvasti tarkvarauuendused ja turvapaigad ja seda ma veel ei tea, kas äpid lakkavad ka töötamast, sest mul on alati kõige uuem iOS peal olnud.

Kurb lugu.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Väga oluline

september 20, 2016 Lisa kommentaar

Lugesin just, et Brad Pitt ja Angelina Jolie lahutavad.

Ma vist kaotasin oma viimase usu inimkonda üldiselt.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädalad enne ja pärast poolmaratoni

september 19, 2016 2 kommentaari

Blogi külastatavuse statistika näitab küll, et kõige populaarsemad teemad mu blogis on olnud a) Maxxximas ei olnud banaane, b) Weekend 2016 ja c) miks Rimis riiulid tühjad on, aga kuna selliseid juhtumeid tuleb mu elus ette võrdlemisi harva (pärast toda kurikuulsat Maxxxima juhtumit paar aastat tagasi olen ma seal poes käinud vist ühe korra ja siis olid banaanid täitsa olemas), siis tuleb leppida selliste igapäevaste asjadega ehk siis trenniga.

Aa, üks huvitav asi juhtus minuga täna veel. Magasin hommikul sisse, sest mu telefoni aku oli öösel tühjaks saanud (mida ma ei osanud oodata, sest õhtul oli akut üle 40%). See juhtus peamiselt sellepärast, et üks aastaid vana iPhone 4S ei kesta ju ometi igavesti ja nüüd mul on kaks valikut – osta uus telefon või… ee, osta uus telefon. Seda hala, et mul pole raha omale uusi Apple tooteid soetada ja et ma teiste asjadega mitte midagi teha ei oska, ei viitsi ka enam keegi lugeda, ma tean. (Tegelt ka, ma lugesin just eile, et Androidi OSi ei saa telefonides uuendada, wtf? Ma muidugi pole ühtegi Androidi elus oma silmaga näinud, aga miks uuendusi ei saa?)

Aga hea küll. Trennist siis.

Esmaspäev, 05.09.
Puhkus.

Teisipäev, 06.09.
Jooks, 5 km, kergelt. Eksisin ära. Great success.

Kolmapäev, 07.09.
Tantsuproov, peaaegu poolteist tundi. Kerge paanikaosakond.

Neljapäev, 08.09.
Jooks, 5 km, kergelt. Enam ära ei eksinud. Keskmine pulss 143, sellist numbrit pole ka ammu näha olnud.

Reede, 09.09.
Esinemine, tunnise kavaga. Sellest muidugi ei ole kogu tund aega järjest laval, aga 80% ajast ikka, pluss vahele kiirkorras kostüümivahetused. Korralik higistamine, sest jess, lavaprožektorid.

Laupäev, 10.09
Puhkus. Peamiselt kummikommide söömine.

Pühapäev, 11.09
SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni distants, 21.1 km. Keskmine tempo 06:56 ja keskmine pulss 161.

Esmaspäev, 12.09
Puhkus.

Teisipäev, 13.09
Puhkus

Kolmapäev, 14.09
Jooks 5 km. Kilomeeter soojenduseks, 2 kilti eeldatava 10K tempoga (alla 06:00), 2 kilti lõdvestussörk. Ütleme nii, et päris ebameeldiv oli.

Neljapäev, 15.09.
Puhkus.

Reede, 16.09.
Tantsuproov tund aega.

Laupäev, 17.09
Puhkus

Pühapäev, 18.09
Jooks 11,5 km, oleks võinud natuke aeglasemat tempot hoida, aga tunne oli normaalne.

Tänasest alates lasen tavalise koormusega edasi, puhatud küll juba (tegelikult muidugi nii kiiresti see asi ei käi, aga mu treeningkoormus ei ole ka enam nii suur, või noh, tuleb natukene teistmoodi kui poolikuks valmistudes. Näiteks lähen ma täna esimest korda üle kuu aja spordiklubisse, juhhei!)

k.

Rubriigid:Uncategorized