Elust SAIGI ulmefilm

aprill 4, 2020 10 kommentaari

No sai ju.

Lisaks leidsin täna, et jooksuringid on nagu mingid päriselu arvutimängud. Eesmärk vältida teisi inimesi. Vaatad kaugelt, et keegi liigub veel, ja pead kähku lipsama kas üle maantee või kõrvaltänavasse või põõsasse hüppama. Eelduseks, et maantee peal ei sõida parasjagu autot, kõrvaltänavas pole inimesi ja põõsasse hüppamine ei põhjusta luumurde.

Vähemalt pole jooksmine igav.

Õnneks liigub inimesi väga vähe, ma muidugi elan ka väga väikeses kohas, aga ikkagi tekkis mul süütunne – kas ma peaks ikka nii nahaalselt niimoodi õues sörkima? Mis siis, et ma teen seda suuremalt jaolt maantee servas ja linna vahele julgen minna harva?

k.

Rubriigid:Uncategorized

E-etteütlus 2020

aprill 3, 2020 2 kommentaari

Kuna ma töötan praegu kodukontoris, siis oli mul vaimustav võimalus reaalajas etteütlust kirjutada. Tööl kohapeal on see keeruline – raudselt keegi sõidab samal ajal mingi teemaga sisse ja ma ei saa ju öelda, et oota, ma kirjutan etteütluse ära, siis räägime. Nii ma olengi tavaliselt igal aastal päev otsa kramplikult spoilereid vältinud nagu parimatel Game Of Thronesi aegadel ja alles õhtul kodus asja ette võtnud. Sel aastal sain aga ERR lehel kastikese sisse trükkida ja ära saata ja. (Teate, et kihnlased lõpetavad iga lause sõnaga “ning”? See on nii äge mu meelest.)

Ilma vigadeta päriselt hakkama ei saanud, endale omaselt oli komavigu. Mul on komme komadega üleliia lahkelt ringi käia, ma tean seda küll. Mul neid jätkub! Ja viimase lause ma kirjutasin niimoodi, millist varianti pakutud ei olnud, järelikult siis kirjutasin valesti. Ma ei tea, ma kirjutaks vabalt selle lause niimoodi, aga ma ei hakka filoloogidega vaidlema. Rohkem vigu polnud.

See etteütlus iseenesest tekitab mus alati eelnevalt parajat ärevust, mis siis, et keegi seda ju ei näe ja hinnet panema ei hakka. Hirm on, et äkki ma ei oska enam üldse eesti keelt, raamatuid ma ju ei loe, ja kui loengi, siis ka inglise keeles. Õigekirjareeglitest ei tea ma kõigevähematki, ärge iial küsige mu käest, kuhu koma tuleb panna! Eelnevast lõigust võib välja lugeda, et ma panen neid niikuinii igale poole.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Märtsikuu raamatud

aprill 2, 2020 2 kommentaari

Märts, mis oleks potentsiaalselt võinud olla palju suurema lugemusega kuu johtuvalt poole kuu pealt kehtestatud eriolukorrast, aga tulemus selline, nagu minu puhul oodata oligi. Üks asi on Netflix, aga teine asi on see, et ega mul ei ole kuidagi oluliselt rohkem vaba aega kui enne. Ma töötan ikka 8 tundi päevas ja peale tööd käin kas jooksmas või niisama jalutamas või teen kodus jõuharjutusi või pilatest ja üks õhtu tegin Beriti tasuta kõhutantsutundi kaasa. Uskumatult hea oli lihtsalt mingeid liigutusi drillida, sest ma teen seda väga harva, aga peaks tegema kogu aeg. Nii ma siis polegi jõudnud eriti palju raamatuid lugeda, aga mõned ikka.

Kuna kuu algas niimoodi, et ma polnud raamatukogus käinud, siis pidin lootma oma kodusele raamaturiiulile. Riiulist võtsin sellise raamatu nagu “Intervjuu vampiiriga”, mille ma kunagi ammu ostsin, aga lugenud polnud siiamaani. Filmi olen mõistagi näinud palju kordi, kunagi kui see välja tuli (aasta siis oli mingi… 1994 äkki?) olin ma sellest filmist ikka väga vaimustuses, sest… ee, mulle on eluaeg väga meeldinud Brad Pitt ja ma ei häbene seda tunnistada 😀 Miks ma raamatut polnud lugenud, ei oska ma öelda. Ma muide polnud sellest raamatust ka üldse mitte vaimustuses, aga ma olin sellega ette arvestanud, sest ma olen kunagi lugenud üht teist Anne Rice’i romaani (ma kahjuks ei mäleta, millist, äkki see võis olla “The Vampire Lestat”?) ja ma juba teadsin, et mulle ei meeldi Rice’i stiil. Pluss mulle ei meeldi Anne Rice’i komme kaevata kohtusse järjest kõiki inimesi, kes tema teoste ja tegelaste ainetel fanfictionit kirjutavad, sest et nagu… see on nii haige. Aga mida iganes. See ei tähenda, et “Intervjuu vampiiriga” otseselt halb raamat oleks, üldse mitte, tasus täitsa lugeda ja filmi vaatasin muidugi selle otsa igaks juhuks ka veel.

Siis kukkus vahepeal maailm kokku ja tänu sellele avanesid mitmed online raamatukogud ka lihtinimestele, sest näiteks Tallinna Keskraamatukogu ma ju varasemalt kasutada ei saanud, nüüd saan ja ma olen sealt juba päris mitu e-raamatut läbi lugenud. Näiteks “Minu Malta”, mille ajend oli see, et mul oli endal ka Malta reis plaanis, aga noh, see maailma kokkukukkumine ja nii. Need Minu-sarja raamatud on alati nii kummalised kirjeldada, sest see on umbes nagu üritaks arvustada kellegi isiklikku blogi või midagi. Igatahes mulle see täitsa meeldis ja ma vist loen neid Minu-sarja raamatuid veel (ma olen mõne üksiku siiani lugenud neist).

“Kuidas minust sai jooksja” on olnud mu tahan-lugeda listis päris tükk aega juba, arusaadavatel põhjustel. Ei pidanud pettuma, oli hea raamat jälle ja kaasanoogutamist ja äratundmisrõõmu on palju, eriti kui sa juhtud olema mõne maratoni elus läbi teinud.

Viimaseks raamatuks sel kuul jäi Angela Marsonsi “Julmad mängud”, mille ma spetsiaalselt raamatukogust enne selle sulgemist üles otsisin, sest veebruaris loetud sama autori raamat avaldas nii suurt muljet. Ma ei teagi, kas need on kriminullid või thrillerid või misasjad. Wikipedia ütleb, et crime fiction, siis ikka kriminullid? Ma pole kriminulle ka elus praktiliselt üldse lugenud, seepärast ma vist nii vaimustuses olengi. Ma olen 15-aastasest saadik ainult fantasyt lugenud, noh! 😀 Igatahes ma praegu vaatasin seda ka, et Marsons on päris palju raamatuid kirjutanud, nii et ma kaevun sinna rahvusvahelistesse online-raamatukogudesse, mis siin globaalse kriisi raames lihtrahvale avanenud on.

Homme on Vikerraadio e-etteütlus, teate ikka, jah?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Selgitus

märts 24, 2020 6 kommentaari

Vaadake, ma maksan selle Netflixi eest mingi… summa iga kuu, eksole. (8 eurot, kui ma ei eksi).

Te ei tohi mind hukka mõista, kui ma päevas kaht uut sarja alustan, sest ma maksan selle eest, samas kui raamatukogu raamatud on täitsa tasuta käes, nii et mumeelest on täiesti loogiline, mis valiku ma siin teen.

Huvitava aspektina (mitte väga) on selgunud see, et kui mul on olnud eluaeg komme lugeda mitut raamatut korraga, siis samamoodi on mul komme vaadata mitut sarja korraga.

Aga tegelt, kas raamatukogu saab miinult viivist võtta, kui nad samal ajal isegi ei tööta? Asking for a friend. (Vastus – muidugi saab, see tuleb süsteemist automaatselt, tagastuskast ukse taga on 24/7 avatud, peaasi on minna sinna üksi ja hoida võimalike kaaskodanikega kaks meetrit distantsi, ja üldse, don’t fuck with librarians. Allakirjutanud, mina, ülikoolis raamatukogunduse alal kõrgharitud hobusevaras.)

Mul ei ole isegi lapsi, ja ma ikkagi ei saa selle karantiiniga mitte midagi loetud. Täielik raiskulastud globaalne kriis, ma ütlen.

Selle blogipostituse võib võtta näiteks või allikaks või milleks iganes, kui kunagi ajaloolased hakkavad uurima, millega tegelesid tavainimesed 2020. aasta suure pandeemia ajal, mis maailma igaveseks muutis.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esimese nädala kokkuvõte

märts 22, 2020 Lisa kommentaar

No mis siin ikka kokku on võtta – kaheksa tundi tööpäev (tegelt kaheksa ja pool, sest ma alustan ja lõpetan õigel ajal, aga ei käi lõunal), igapäevased jalutus- ja jooksuringid, üks poolpaaniline poeskäik…

Selgus, et ma kardan. Aga see selleks. Ma ei olnud selleks valmis ja ma katsun sellega kuidagi hakkama saada. Ma tean, et see läheb ühel hetkel üle. Kõik läheb.

Kodus töötamine on ikka siuke… meh. Ei meeldi. Millestki pole ülevaadet, info ei liigu, ja tundub, et ma nagu mängiks mingit töötegemist, sest puudub käegakatsutavus. Mis muidugi on natuke veider, sest ma olen tootmisplaneerija, minu tööd ei saagi käega katsuda (kärbsepesa oleks ikka väga suur asi tehtud :D), aga mingi reaalsuse mõõde on ikkagi nagu puudu. Ma pole kunagi varem kaugtööd teinud, eks ta on uus kogemus. Igapäevaselt muidugi saab kolleegide hääli ikka Skype koosolekutel kuulda, ja mõni päev ka valju tootmismüra, nii et see natuke aitab. Õde saatis ükspäev mulle sellise asja:

90022572_1645172102311573_8009728439235903488_n

Mul jäi üle vaid nentida, et eks ta enamvähem nii on jah.

Iga päev teen plangupausi ka. Kolm korda üks minut planku, mis on töötegemisele väga hea vaheldus.

Õhtuti käin jalutamas või jooksmas, praktiliselt iga päev. Ükspäev ei käinud, kohutav koerailm oli.

Erinevalt kõikidest teistest inimestest söön ma oluliselt vähem kui muidu, sest kuna ma ei tee trenni, siis pole mul söömiseks ka erilist põhjust. Kaalust on nädalaga kadunud poolteist kilo.

Raamatute lugemiseni pole veel jõudnud, sest Netflix. Koristanud ka ei ole, sest Netflix. Ausõna, järgmine nädal hakkan lugema.

k.

 

Rubriigid:Uncategorized

Captain’s log, day 1

märts 16, 2020 4 kommentaari

Esimene kodukontoripäev tõi üllatuse, mida ma poleks oodanudki. Samas, kui oleks oodanud, poleks see üllatus olnud.

Ärkasin kell 7 (tavapärase 6 asemel), tegin kohvi ja putru, sõin ja viisaka inimesena panin isegi riidesse ja kammisin juuksed ära. Mingi allakäiguruum peab ikka ka olema, eksole. 7.30 tegin arvuti lahti ja hakkasin tööle.

Kümne minuti pärast tabas mind arusaam, et ma ei oska ja ei suuda töötada, kui mu ümber parasjagu kümme inimest üksteisest üle ei räägi. Appi! Elus esimest korda panin teleka taustaks mängima. Mina! Kes ma vihkan seda, kui inimesed räägivad! See on see eluaeg avatud kontoris töötamine, ma ütlen. Aju on seitsmeteistkümne aastaga kodeeritud ainult ja ainult lärmis funktsioneerima.

Kahe tunni pärast suutsin juba telekalt ümber lülituda muusika kuulamisele ja kuskil peale lõunat julgesin natukene juba ka vaikuses olla.

Issand, mida kõike mu silmad peavad nägema. Või kõrvad kuulma. Või mitte kuulma. Ma ei teagi, ma olen suht hämmingus 😀

Kui ma kodus olen, siis mul ei mängi telekas mitte ii-al-gi. Ammugi siis mitte taustaks. Ma istun jumala rahus ja haudvaikuses ja ma ausõna ei kuula kodus kogu aeg muusikat. Suure osa ajast ei kuulagi. Aga tööd teha ma ilma taustamürata ei suuda, nii veider kui see ka ei ole.

Üks pluss aga kodus töötamisel on – ma tegin vahepeal mitu võimlemispausi. Dai pohh, kui mul selle kriisi lõpuks maailma tugevaimad kerelihased ei ole.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Koroonapäevikud

märts 15, 2020 1 kommentaar

Sest MILLEST muust oleks ometigi praegusel hetkel kirjutada?

Käisin hommikul jooksmas, sest jõusaalid ja spordiklubid teadupärast on suletud. See on nii… ma ei tea, minu elu. Mul oli konkreetne plaan ja kavatsus enam mitte joosta, eksole. Mul oli konkreetne plaan ja kavatsus tõsta ainult jõusaalid raskeid asju, kasvada jõhkraks kapiks, olla väga tugev ja nii edasi. Muide, mulle on osad särgid juba väikseks jäänud. Progress, juhhei! Jooksmine ei kuulunud kohe kindlasti enam mu edasiste elukavatsuste hulka. Aga praegu on nagu… okei fain. FAIN. Ma jooksen siis, jeesus küll noh. Niikaua, kuni totaalselt liikumiskeeldu ei rakendata. Kui rakendatakse ja kodust enam välja minna ei tohi, siis hakkan joogat tegema või midagi.

Sain ka ülemuselt kõne, pärast mida ma läksin korraks tööle ja tõin sealt ära oma arvuti, kalkulaatori, sahtlis olevad kommid ja pooliku kohvipaki. Ülemuse käsk käis muidugi ainult arvuti kohta, aga te ometi ju ei eelda, et ma hakkan tööd tegema nii, et mul pole sahtlis kommi? Esialgu kaheks nädalaks kodukontor, edasi siis selgub. Kui tootmine kinni pannakse, siis pole muidugi ka meil enam tööd vaja teha. Praegu jääb tootmine veel eeldatavalt tööle.

Kõige selle juures tunnen ma end üle ootuste hästi ja reipalt. Linnas käies polnud üldse aru saada, et maailm kuidagi teistsugune oleks. Zombiesid veel ei ole, seega on igati põhjust rõõmustada. Päike ka paistab ja.

PS – mul on praegu natukene samasugune tunne, kui 2001. aasta 11. septembril. Me vaatasime küll telekast kaadreid, kuidas kaks lennukit Kaksiktornidesse sisse sõitsid, aga see ei tundunud reaalne. Ja sellest hoolimata saime me kõik aru, et maailm on nüüd igaveseks muutunud. Praegu on täpselt sama tunne. Et me loeme küll uudiseid ja vaatame poes tõtt tühjade vetsupabeririiulitega, aga ega see kõik nagu päriselt kohale pole veel jõudnud. Ja maailm pole taaskord enam kunagi samasugune.

k.

Rubriigid:Uncategorized