Eesti Laul 2019 – osa 2

detsember 5, 2018 Lisa kommentaar

Kuna ma olin kord juba nii loll, et kirjutasin selle esimese osa valmis, siis nüüd ma pean teise osa ka kirjutama, muidu on ka nagu nõme. Aga teate, ma ei taha absoluutselt enam neid lugusid kuulata, sest esimene sats oli nii jabur ja mul absoluutselt puudub igasugune usk sellesse, et teises pooles võiks midagi ägedamat olla.

Aga eks me näe.

Teise poolfinaali lood siis siin.

1. “I’ll Do It My Way”, esitaja Synne Valtri
First of all bitch, you ain’t Sinatra. Teine asi on see, et ma sain enamvähem kõige viimasena Eestis teada, mis nähtus on Patune Pool ja ma soovin, et ma oleks selles osas igavesti õndsasse teadmatusse jäänud. Selle kollektiivi populaarsus jääb minu jaoks ilmselt igavesti arusaamatuks. Aga noh, eelmisel aastal ma olin sunnitud oma blogipostituse jaoks Marju Länikut ka kuulama, nii et võiks veel hullemgi olla. A see lugu on muide täpselt sama, aint inglise keeles. Väga mitte minu maitse. Kannatasin lõpuni kuidagi ära. No nii isikupäratu ja mõttetu lugu, et issand anna kannatust.

2. “Strong”, esitaja Sissi
Kuulsin praegu esimest korda Sissi häält, jumala kihvt hääl on tal ju, ma ei teadnudki 😀 Laul muidu selline hästi tüüpiline popikas, aga tänu häälele päris mõnus kuulata. Täitsa nunnu, midagi pole öelda.

3. “Wo sind die Katzen?”, esitaja Kaia Tamm
Mul on selle loo kohta ainult üks küsimus – miks?

4. “Kaks miinust”, esitaja Iseloomad
Kas ma kuulen KITARRI? Uskumatu. Kui ma väga pingutan, siis see kitarr kõlab kohati nagu The Doors, ja üleüldse puhtalt kontrasti tõttu mulle juba hullult meeldib see lugu. Mis näitab juba üksjagu, sest reeglina mulle selline muusika ka eriti ei sümpatiseeri. Aga ma ütleks, et antud kontekstis on tegemist lausa hea looga.

5. “Parmumäng”, esitaja Cätlin Mägi & Jaan Pehk
Teate, ma avaldan teile ühe saladuse. Mulle absoluutselt ei meeldi Jaan Pehk. Ma olin ükskord sunnitud kuulama laivis ansamblit Kõrsikud ja see oli kohutavalt tüütu. Antud laul ei ole küll Kõrsikud, aga umbes sama tüütu ja see ei meeldi mulle, mis siis, et see ka ühena vähestest natukene eristub kõikidest teistest.

6. “Milline päev”, esitaja Lumevärv ft. INGA
Noh, taaskord seesama soft ja leebe edm, mida me juba sada korda siin kuulnud oleme. Kes selle kojta ütleski, et kvaliteetne, aga igav? Väga tabav ütlus.

7. “Pretty Little Liar”, esitaja Uku Suviste
Ma poleks iial uskunud, et sellise stiili esindaja mulle meeldib… Aga tõsiselt, kõikidest senikuuldud lugudest meeldib just see mulle kõige rohkem. Ja mulle ei meeldi üldiselt muidu üldse ka Uku Suviste! Mõtlesin natuke, mida see lugu mulle meenutab – Bondi filmide tunnuslugusid 😀

8. “Cold Love”, esitaja Kerli Kivilaan
Teate, mul on nendest esitajatest juba kõikidest täitsa kahju. Inimesed teevad loo valmis, näevad ikka veits vaeva ja puha ja siis tulen mina ja kirjutan kõikide lugude kohta, kui igav ja mõttetu see on 😀 Ehk siis… jah.

9. “Follow Me Back”, esitaja Around The Sun
See on mingi koolibänd vä? Muus osas taaskord väga ebahuvitav ja kõlab täpselt nagu väga paljud teised selle konkursi lood.

10. “Halleluja”, esitaja Lacy Jay
ESIMENE lugu, mida ma tahaks teist korda veel kuulata! Halleluuja tõesti. Mulle meeldib, et taustaga ei ole liiale mindud, vaid see on selline mõnusalt… muted. Ei, mulle tõesti meeldib see lugu. Päriselt meeldib, mitte nagu Uku Suviste lugu, mis kõlas lihtsalt teistega võrreldes veits paremini.

11. “Kui isegi kaotan”, esitaja Grete Paia
Ei. Halb.

12.”Believe”, esitaja Kadiah
Ma ei oska enam midagi kommenteerida. Peale selle, et noh, igav…

Lõppkokkuvõte – kui mul eelmisel aastal oli ikka enamuste lugude suhtes huvi, kuidas need laivis, laval ja eetris töötavad, siis selle aasta lugude suhtes mul selline huvi täiesti puudub. No nii igav… IGAV! Ma saan taaskord aru, miks ma sellest konkursist nii kauge kaarega palju aastaid mööda olen käinud. Kui mul oleks mingi selline talendisaate kohtunikupult, siis ma oleks enamustele lugudele esimese kümne sekundiga FAIL vajutanud, nagu Kris Wu “Rap Of China” algussaadetes. Mulle niimoodi päriselt meeldis ÜKS lugu neist kahekümne neljast. ÜKS.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Eesti Laul 2019 – osa 1

detsember 3, 2018 Lisa kommentaar

See hetk, kui sa ostad poest kanafileed ja selles kanafilees on kanafilee sisaldus 83%… Ma ei teagi, mida ma peaks tegema, kas a) lugema poes silte enne asjade korviloopimist või b) üleüldse mitte mingeid silte mitte kunagi lugema ja elama edasi oma naiivses teadmatuses pealkirjaga “ignorance is bliss”. Ma vist pean rakendama varianti a), sest siltide lugemisest ma päris loobuda ei saa, sest et makrod. Aga no kurat. Mul oli kiire ja see oli ainuke kanafilee seal poes, noh. Nii et ma ei saa tootjale ka kirjutada, et teie häbematult kallis kanafilees on häbematult vähe kanafileed.

Aga tuleme nüüd postituse teema juurde ka, ehk siis taaskord on kätte jõudnud see õnnis aeg, kus ma saan kuulata suures koguses muusikat, mis mulle ei meeldi, ja sellest kirjutada! Eelmisel aastal tegin seda nalja esimest korda, et kuulsin läbi (päriselt, kuulasin läbi!) kõik Eesti Laulu poolfinalistid ja kirjutasin neist kaks postitust. Huvitav kogemus oli, sest ma ei olnud väga palju aastaid selle konkursiga seonduvat muusikat kuulanud. Asi läks lõpuks niikaugele, et mitu aastat järjest kuulsin ma Eestit esindavat eurolaulu esimest korda Eurovisiooni ülekannet vaadates. Jah, see on võimalik, sest ma ei kuula raadiot ja ma ei vaata telekat.

Niisiis, kuna eelmisel aastal oli päris huvitav see asi, siis ma kordan seda ja kuulan taaskord ära kõik lood ja panen kirja oma arvamuse. Aususe mõttes mainin ära, et enne postituse kirjutamist ma pole ausõna ühtegi lugu kuulnud ja ma olen näinud ainult osalejate nimekirja, mis ei öelnud mulle praktiliselt mitte kui midagi…

Antud postituses esimese poolfinaali lood.

1. “High Heels In The Neighbourhood”, esitaja The Swingers, Tanja & Birgit
Okei, kõigepealt ma olin pettunud, sest ma kogu aeg arvasin, et The Swingers on mingi… svingorkester. Minu paha, muidugi. Ja ehkki laulul pole viga, siis ma kuidagi ei suuda üle saada tõsiasjast, et ma sain svingorkestri asemel ühe saksofoni. Kas mulle see lugu meeldib? Mitte eriti. Isikupäratu mu meelest. Aga halb lugu kindlasti pole. Ma tahaks öelda, et särtsu on vähe, ja siis muidugi keegi ei saa aru, et mis mõttes… aga no on. Sisemist särtsu, mitte saksofoni, noh. Saksofoni on küll.

2. “Supernova”, esitaja Ranele
Väga halb eesti popp, millele on taha pandud mitte nii väga halb biit… Ärge saage minust valesti aru, see biit ei ole midagi imetabast, aga see on kõige parem asi selle loo juures. Lugu ise on väga halb. Ma ei taha seda enam mitte kunagi kuulata. Okei, teiseks refrääniks sain ma aru, et ka selles biidis pole mitte midagi head tegelikult, see lihtsalt kontrastina tundus alguses normaalne.

3. “Deep Water”, esitaja SOFIA RUBINA (ft. JANIKA TENN)
Vot see jällegi on näide, et elektroonilise taustabiidi ja naisvokaaliga saab ka normaalse loo teha, erinevalt eelmisest loost. See on nagu oluliselt parem kohe. Ma oleks nõus seda lugu isegi teist korda veel kuulama, kuigi ka see ei ole minu maitse, aga vähemalt see ei häiri mind kuidagi. Normaalne saund, normaalne biit, normaalne vokaal ja normaalne produktsioon.

4.”Hold Me Close”, esitaja xtra basic & Emily J
Ma ei tea, kes see esitaja on, aga xtra basic on see tõesti 😀 See öeldud, mulle meeldib see lugu. Jah, jumalast generic weekendi materjal, aga no… väga normaalne lugu! Väga normaalne! Biidid ja produktsioon lähevad muudkui paremaks, ma vaatan 😀

5. “Miks sa teed nii?”, esitaja Johanna Eendra
Vaadake, ma ei oska laulmist hinnata, sest ma ei ole kunagi elus kuulanud vokaalipõhist muusikat ja see ei ütle mulle mitte midagi. Nii et ärge imestage, et ma räägin kogu aeg biitidest ja trackist ja muust taustast ja saundist ja produktsioonist, sest sellest ma saan aru. Ühesõnaga. Ma ei oska selle laulu kohta midagi öelda tegelikult. Igavavõitu, esimene beat drop oli vähe huvitavam, aga seda ka ainult seetõttu, et ma tükk aega ootasin, kas üleüldse tuleb mingi beat drop või ei. Ilma selleta oleks minu jaoks väga pointless lugu olnud. Halb? Ei, seda mitte. Igav lihtsalt.

6. “Storm”, esitaja Victor Crone
Stig Rästa on Ed Sheeranist digimuutunud The Chainsmokersiks. Ma ei oska muud öelda. Päriselt, kui ma seda lugu lambist Spotify’st kuuleks, ma arvaks, et see on Chainsmokers 😀 Aga nagu… I don’t hate this. On see Stig mis ta on, aga ma ei saa öelda, et ta muusikat ei oskaks kirjutada.

7. “Without You”, esitaja STEFAN
Issand, siiani pole ühtegi huvitavat lugu olnud, ma hakkan tõsiselt ära tüdinema. Selles loos ka, refrään oli juba paljutõotav, aga midagi huvitavat sealt edasi ei tulnud. Ma ei tea, kas on juba väga näha, et mulle ei meeldi sedasorti muusika? 😀

8. “Little Baby El”, esitaja Jennifer Cohen
Järjekordne nii generic poplugu… Kas sel aastal tehti valik meelega selline, et mitte ükski lugu teistest jumala eest kuidagi ei erineks? Mul on juba nii igav seda postitust kirjutada… nagu, ükski lugu ei ole HALB (okei, üks oli tõesti). Kõik on väga hästi tehtud, ausõna. Professionaalselt. Turvaliselt. Igavalt 😛

9. “Soovide puu”, esitaja Sandra Nurmsalu
Mulle küll üldse ei meeldi Sandra Nurmsalu (ei, ma ei tea, miks), aga vähemalt on see üks korralik old school Priit Pajusaare eurolugu 😀 No nagu eurolaulud vanasti olid. Niuke ilus ja orkester võiks tausta mängida (mäletate, kunagi mängis Eurovisioonil laivis suur sümfooniaorkester kõikide lugude tausta?) Aga vaat sellega on selline lugu, et mulle ikkagi selline muusika ei meeldi. A no vähemalt on veits teistmoodi lugu, vanemaealistele kindlasti meeldib.

10.”Öhuloss”, esitaja ÖED
Ma tunnen, et mu jaks on juba täiesti otsas ja ma ei taha tükk aega ühtegi poplugu kuulata. Kas selles loos on midagigi, miks ma peaks tahtma seda teist korda veel kuulata? Ei ole.

11. “Smile”, esitaja Marko Kaar
Nii uskumatu, kui see pole, siis mulle peaaegu juba meeldib see lugu, aga peamiselt seetõttu, et selle tüübi hääl meenutab mulle kedagi, ainult et ma ei tea, keda. Ja nagu… üldse, polnudki väga igav lugu.

12.”Coming Home”, esitaja INGER
Oh jumal, see lugu on sõna otseses mõttes avokaadovõileib ja mandlipiimalatte… 😀 Nagu… ma vist olen liiga vana selliste asjade jaoks. Ahjaa, mul need musta raamiga prillid endiselt puudu. Läks irisemiseks? Läks jah. Mulle piisas sellest, et ma nägin ukulelet 😀

Niisiis.

Kas te tahate öelda, et ma pean 12 lugu veel kuulama? Jeesus.

Ausõna, MITTE ÜKSKI lugu ei eristu mitte millegi poolest mitte ühestki teisest loost 😀 Saatke sinna finaali mida tahate, niikuinii keegi aru ei saa, SEST NEED KÕLAVAD KÕIK IDENTSELT.

Ma ei tea, kas viga on minus (ilmselgelt) või… minus, aga ei, see kompott ei olnud minu maitsele. See tüütas mind nii ära, et isegi need lood, mille kohta ma alguses arvasin, et need mulle meeldivad, ei meeldi mulle enam.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Veel ebaõnnestumisi

detsember 1, 2018 5 kommentaari

Viimasel nädalal on veel igasugu asju tuksi läinud (teate küll, sinna Haapsalu lähistele).

Näiteks tõmbasin ma teisipäeva õhtul selja ära. Jah, sellesama selja, mis mul juba niikuinii pekkis on. Muidu polekski sellest suurt vahet olnud, aga mul pidi neljapäeva õhtul esinemine olema. Hakkas kergelt professionaalse tantsija tunne tulema, kus töö on töö ja kedagi ei huvita, kui vigastatud sa hetkel oled. Mis ma siis tegin? Mitte midagi. Kogu mu elu läbiv toimetulekustrateegia on kõikvõimalikke probleeme lihtsalt ignoreerida, neist mitte välja teha ja oodata, kuni need ise ära lähevad. Nii uskumatu kui see ka pole, siis toimis. Ööl vastu kolmapäeva ma ei saanud isegi magada, sest valus oli, aga neljapäeva õhtuks oli kõik taandunud tavapärase pekkisolemise tasemele. Miks ma arsti juurde ei lähe? Sest ma ei tea ühtegi inimest, kes seljaprobleemide vastu kuskilt abi oleks saanud.

Neljapäeva hilisõhtul käisime ühes hiinakas söömas ja kuna ma parasjagu ei pannud tähele, mida telliti, siis olid tellitud toidus seened. Roog oli mehises sojakastmes tehtud, nii et mul taldrikul visuaalselt ei olnudki võimalik seente ja kana vahel vahet teha ja söödava tõeline olemus paljastus hamba all konsistentsi näol. Tänu sellele mehisele sojakastmele muidugi mitte mingisugust seenemaitset õnneks tunda ei olnud, seega ma kannatasin need paar seent ära. Muidu oli hea toit.

Reede õhtul käisin poetiirul ja minu suureks üllatuseks selgus, et 30. november on täitsa normaalne kuupäev selleks, et KÕIKIDES kaubanduskeskustes ja poodides mängiks jõulumuusika. Ma arvan, et ma enam sel aastal ühtegi poodi sisse ei astu. Ma nagu tõsiselt ei kannata jõulumuusikat, see on ilge 😀 Miks ma seda nii kirglikult vihkan, ma ei tea, aga jõululauludest rohkem jälestan ma ainult veel saksa šlaagreid. Ma arvan. Ma ei mäleta, millal ma viimati mõnd saksa šlaagrit kuulsin, võibolla need on hoopis palju normaalsemad kui jõululaulud. Aga ma ei hakka igaks juhuks kontrollima.

Neljapäeva õhtuses söögikohas mängis taustaks tavapärase india muusika asemel hoopis tõsine hiina ballaadide playlist, mis oli päris naljakas. Niuksed paarikümne aasta vanused ilmselt megahitid. Sain teada, et ma eelistan hiina ballaade iga kell jõululauludele 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Valed ja filmid

november 25, 2018 2 kommentaari

Kuna mul mingit seotud teemat ei ole, millest postitust teha, siis niisama mingid killud viimasest ajast.

Valetasin ükspäev söögikohas teenindajale keset päist päeva ja mul on selles suhtes nii kahetised tunded. Sellel muidugi on pikem eellugu ka – tulin trennist ja pidin ühes kaubanduskeskuses oma vanematega kokku saama. Minu vanemad, nagu mingid süüdimatud eluvõõrad tüübid täiesti, onju, olid jäänud kaubanduskeskuse aatriumis mingit uut Hyundai demoautot vahtima ja täpselt seal kõrval olid LHV müügiagendid. Nagu… tegelt. Enne, kui ma arugi sain, mis täpselt toimub, oli müügimees mulle juba hea tükk müügijuttu ära rääkinud. Ja rääkis veel päris pikalt, sest ma IKKA veel ei saanud aru, mis toimub ja kes ta on ja miks ta minuga räägib ja mingeid graafikuid näitab. Lõpuks ma siis ütlesin talle, et mind oodatakse ja ma ei saa temaga rohkem oma pensionist rääkida. Kogu see ootamatu inimkontakt viis mind balansist nii välja, et mingil moel sattusin ma oma vanematega järgmiseks ühte söögikohta lõunat sööma. Päevapakkumisteks olid valida kala ja seenekastmes pasta. Ma ei söö kala ega seeni. Aga mul eriti midagi muud üle ei jäänud ja valisin kahest halvast kala – sest seda ma mingitel teatud tingimustel olen nõus sööma, aga seeni ei söö ma mitte mingitel tingimustel (erandiks on L. isa marineeritud seened.) Sõin kala ära, jäin ellu ja kui teenindaja pärast küsis, et kuidas maitses, siis vastasin, et väga hea oli. Mis oli väga sulaselge vale, aga no mida ma pidin vastama? Teenindaja pole selles süüdi ju, et ma tellin asju, mis mulle absoluutselt ei maitse. Täiesti ajuvaba päev oli.

Teine märkimisväärne juhtum oli see, et ma vaatasin ära kaks Marveli superkangelaste filmi, mis mul veel vaatamata olid. Ma ei kavatse isegi hakata teesklema, et ma vaataks elades mingeid muid filme, kui märuliulmekaid. Nii et ärge küsige enam mu käest, kas ma seda Queeni filmi olen vaatamas käinud. Ei ole. Ma vaatan isegi Marveli filme pool aastat hiljem. Mis siis, et need on enamvähem kõik mu kõige lemmikumad filmid üldse. Vaatasin ära “Black Pantheri” ja “Avengers: Infinity War’i”. Esimene neist oli väga hea ja ma ei saa tagantjärgi üldse aru, kuidas see aasta alguses, kui see välja tuli, minust kuidagi täiesti mööda läks. Mitte et ma siis ei oleks teadnud, et see välja tuli – seda olid kõik kohad täis. Aga kinno ma muidugi ei jõudnud. “Infinity War’iga” olid lood märksa komplitseeritumad – sellel oli väga konkreetne põhjus, miks ma selle vaatamist vältisin. Eks ma muidugi teadsin, et lõpmatuseni ma seda edasi lükata ei suuda, nüüd siis vaatasin ära…. ohhh. Kes filmi näinud on, see teab 🙂 Ei no ega ma ka teadsin, aga ikkagi. Heartbreaking. Aga kui ma nüüd vaatan, et mais tuleb Avengers 4 ja cast list on selline nagu ta on…

Täna küpsetasin karaskit. Mis oli viga. Sest mul on nüüd kõht liiga täis.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Leidmistest

november 21, 2018 6 kommentaari

Staažikad ja stabiilsed spordiklubide külastajad, mitu korda teie oma sportlaskarjääri jooksul olete spordiklubi kapist leidnud sinna unustatud pitsilist aluspesu? Või on see jälle mingi selline asi, mida juhtub ainult minuga?

Lisaks aluspesule olen ma kappidest leidnud muidki asju. Väga bling käekella (viisin admini kätte), Hugo Bossi dušigeeli (jätsin endale, mulle Bossi lõhnad väga meeldivad), mingisuguse näokreemi (tuubis, jätsin ka endale, potsikus poleks vast jätnud), šokolaadi (see vist oli küll mingi naistepäeva aktsioon, aga leitud Geisha päritolu ei seata küsimuse alla) ja ükskord ka kirjakese “sa oled ilus!” Vot selle viimase jätsin ma küll kappi edasi järgmisele leidmiseks, sest tore ju.

Selleg seoses meenus mulle, et eelmisel reedel käisime naistega Templis. Pidu ise oli kaugelt rohkem punk, kui ma oleks oodanud (üheksakümnendatel ohtralt väisatud punkkontserdid polnud ka nii punk, ausalt öeldes), aga muidu oli hullult tore. Eriti humoorikas oli see, et mulle koputati ühel hetkel õlale ja ulatati kokkumurtud kirjake. Pimedas ja pärast kolme gin-tonic’ut andis ikka lugeda, aga igatahes oli seal kirjas “kõige kaunim naine siin täna õhtul!” või midagi sellist. Kust see kiri tuli, ma ei tea. Igatahes otsustasin positiivset sõnumit jagada ja andsin selle edasi minu kõrval seisvale tütarlapsele ja ütlesin, et ta selle edasi annaks. 😀

Muidu asjade leidmisega on küll selline lugu, et ma kipun neid kõiki üles korjama ja pean end aeg-ajalt väga korrale kutsuma, sest nagu KÕIKE rämpsu ei ole ka maailmast vaja kaasa vedada. Huvitaval kombel ei leia ma kunagi rahakotte, telefone, võtmeid ega muud säärast (minu pikamaajooksuharrastuse juures ju aeg-ajalt midagi sellist võiks leida?). Küll aga leian ma tihti helkureid, patsikumme, sularaha ja muud säärast. Ma pole juba aastaid ühtegi helkurit endale ostnud, sest ma lihtsalt korjan need oma aiavärava küljest ära.

Eks ma muidugi kaotan asju ka. Kindaid tavaliselt. Ja spordiklubidesse veepudeleid ja treeningrätikuid.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kuidas on peale pikka pausi jõutrenni teha?

november 12, 2018 Lisa kommentaar

Lihtne vastus – nagu poleks iial elus enne teinud. Raskused on väikesed ja peegelpilt on selline, noh, suvaline. Aga mida veel oodata, kui pool aastat ainult pikamaajooksuga tegeleda?

Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et kogu mu harukordse andetuse taga on mu kangekaelne veendumus, et ma ei pea ühele alale keskenduma. Muidugi ei pea, sest maailmas ei muutu mitte midagi sellest, kui kiiresti ma poolmaratoni jooksen (aeglaselt) või kui suure raskusega kükki teen (väikesega). Minu tulemused mistahes alal on parimal juhul väga keskpärased või olgem ausad, ikka päris tagasihoidlikud. Kas ma jookseks kiiremini, kui ma keskenduks ainult jooksmisele? Kindlasti, aga maailmas ei muutuks sellest endiselt mitte midagi, sest mu tulemus jääks väga tagasihoidlikuks ka minu isiklikus absoluutses tipus. Nii et kuna absoluutselt mitte mingit vahet pole, siis ma ei kavatsegi mingile ühele asjale keskenduda ja olen endiselt kõiges rahulikult väga vähevõimekas edasi. Ainus, millest reaalselt midagi muutuda saaks, oleks see, et ma oleks parem tantsija, kui ma rohkem tantsiks, ja see muudaks tõesti reaalselt midagi. Mitte, et mulle oluliselt rohkem raha hakataks maksma, aga noh, endal oleks lihtsalt parem tunne. Sest kui sa mingit asja hakkad juba raha eest tegema, siis on lihtsalt viisakas sinna ka panustada.

Aga jõusaali juurde tagasi tulles, tagasilöök on olnud ilmselge ja ehkki ma teadsin täpselt ette, et niimoodi toimides ma kindlasti enam lõuga tõmmata ei jaksa, siis ma ausalt öeldes ei osanud isegi arvata, et see mind tegelikult nii nördima paneb. Aga mis seal ikka. Jõudsin selleni üks kord, jõuan veel. Tuleb lihtsalt kuidagi leida endas oskus oma nördimust motiveerivaks mõelda, üldiselt ma siiski tunnen end nagu mingi suvaline naine lihtsalt. Aga ma loodan, et see jõud tuleb tagasi. Reeglina tegelikult jõud tulebki suhteliselt kiiresti tagasi.

Kuna mul selg pekkis on (ja ma pole selle heaks siiani veel mitte midagi ette võtnud), siis ma jõutõmmet ei saa teha. Õigupoolest kangi maast lahti tõsta saan vabalt, maha tagasi ei saa panna. Aga noh, nagu me juba teame, siis maailm ei kaota sellest midagi, kui ma jõutõmmet ei tee. See-eest kükki teha on väga hea ja mulle väga meeldib praegu. Eelmine aasta kogu aeg alati ei meeldinud millegipärast. Ma arvan, et ma olen oma seljahäda tõttu praegu kükitehnika palju paremaks saanud, kui see mul enne oli, sest tõesti, tunnetus on palju parem. See-eest on mul puusade liikuvus palju kehvem, kui eelmisel aastal. Jälle asi, millega tegeleda.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Peaaegu tööõnnetus

november 7, 2018 Lisa kommentaar

November on alanud veidi pööraselt, näiteks sai peaaegu tõeks üks minu suurimaid hirme. Öeldakse muidugi, et mida kõige rohkem kardad, see sinuga juhtub, võibolla on sellel ka tõsi taga, aga igatahes läks selle hirmu täitumiseks omajagu aega. Hea seegi. Ja ma loodan, et kui see nüüd üks kord minuga ära on juhtunud, et siis seda rohkem ei juhtu.

Nimelt, kui nüüd keegi tõesti veel ei teadnud, siis olen ma varsti juba kümme aastat tegelenud idamaise tantsuga. Suhteliselt kogu selle aja jooksul on mul kogu aeg olnud kõige suurem hirm see, et mul läheb kostüümirinnahoidja kinnitus katki. See ei ole mingi naljaasi, eriti arvestades, et ma olen kogu aeg alati kandnud ainult selliseid väga trafaretseid kaheosalisi kostüüme, mis koosnevad rinnahoidjast ja seelikust. Ühest küljest väga hea lihtne, pole palju asju selga panna (ma ei kanna iialgi mingeid lisasid, nagu kehasukka või eraldi varrukaid või midagi sellist), aga teisest küljest on palju vähem variatsioone millegi malfunctionimiseks. Et kui sul läheb rinnahoidja kinnitus lahti või kukub seelik seljast ära, siis on ikka veits pekkis küll.

No vot, novembrikuu oli kestnud napikalt üheksateist tundi ja meie valmistusime bäkksteidžis lavale minekuks, kui ma tegin korra ühe saatusliku vea ja hingasin sisse. Mis sellele jõhkrale jõudemonstratsioonile vastu ei pidanud, oli mu rinnahoidja haak. Ma olen elus kunagi kõveraks väänanud isegi ühe roostevabast terasest küüslaugupressi, üks rinnahoidja haak pole selle kõrval midagi. Ma olen kindlasti kirjutanud oma suurepärasest Egiptuse päritolu kostüümist, mis on küll väga bling, aga mille ülemine osa ehk siis rinnahoidja on esiteks täiesti jäik ja teiseks ei veni mitte millimeetritki (seelik see-eest on väga mõnus). No ja sellises kammitsas hingamine ei ole tark tegu.

Tänasin kõiki jumalaid, et see juhtus kümme minutit enne lavaleminekut ja mitte laval. Trupikaaslane kinnitas mu haaknõeltega taas siivsasse olekusse ja the show must go on. Tantsisin oma pool tundi ära ja mitte midagi õnneks seljast ära ei kukkunud.

Kostüümivahetuse ajal muidugi olin sunnitud need fantastiliselt vastupidanud haaknõelad taas toore jõu abil lahti rebima, sest abikäsi enam polnud kuskilt võtta ja omaenda selja taha ma ei näe. Haaknõelu on mul õnneks väga palju.

Screenshot 2018-11-04 at 21.00.19

Üks eelmise aasta selfi.

Nii et nüüd ma loodan, et mul elus rohkem neid haake katki ei lähe ja ühtlasi on see õppetund mulle neid tihedamalt kontrollida.

k.

Rubriigid:Uncategorized