Sündmusterikas trenn

veebruar 20, 2019 Lisa kommentaar

Mitte iga trenn ei ole sündmusterikas. Tavaliselt ei juhtu trenni ajal mitte midagi huvitavat – lähed saali, teed oma harjutused ära, lähed paar korda mingite suvaliste asjade peale närvi ja ongi kõik. Kõige huvitavamad asjad, mis minuga trennis juhtuvad, on midagi sellist, et ma kukutan ise endale kangi jala peale või läheb reie tagaosa masina tross pooleks (minuga reaalselt juhtunud asjad, muide). Neid ei juhtu õnneks ka väga tihti, kuigi selle reie tagaosa masina suhtes olen ma siiani võrdlemisi kahtlustav.

No aga siis täna. Jalatrenn. Juhtub ikka, eksole, ma teen nädalas kaks jalatrenni tavaliselt. Alustasin kükkidega. Kolmanda seeria ajaks tõmbasin endale tõstevöö nii kõvasti ümber, et pilt pidi eest ära minema. Uus ja võrdlemisi huvitav kogemus, ütleme nii. Kui ühe augu võrra tagasi lasin, polnud sellest vööst enam tolku. Otsustasin, et veidi liiga tihkelt ümber olev vöö on parem variant ja ilmselt ajusse jõudev vähene hapnik andis julgust seeriatega 60 kiloni välja minna. Mis oleks olnud jumala okei raskus, kui ma oleks samal ajal ka hingata saanud. Kas mu vööümbermõõt on viimase trenniga võrreldes kasvanud või kahanenud, et selline jama tekkis, teab vaid jumal taevas (vihje – kindlasti ei ole mu keha juures juba tükk aega midagi kahanenud).

Järgmise harjutusena tegin bulgaaria käärkükki (ehk siis tagumine jalg pingil), sellega õnneks midagi huvitavat ei juhtunud.

Kolmandaks puusatõsted kangiga. Väga normaalne, välja arvatud pisiasi, et mu puusa esimesel küljel on nüüd lõhkenud veresoon, sest ilmselgelt ei ole ühe inimese puusapainutaja mõeldud 90-kilost raskust enda peal hoidma.

 

img_1303

Sellega mu seiklused muidugi kaugeltki veel ei lõppenud. Reie esiosa masinal sain taas ilma eriliste vahejuhtumiteta ära teha, aga järgmise harjutuse ehk reie tagaosa tegemise ajal hakkas mul ninast verd jooksma. Kuna see oli tänase päeva jooksul juba kolmas kord, siis ma väga ei lasknud end sellest häirida. Vähemalt ei läinud masinal jälle tross pooleks.

Ühe harjutuse sain reie tagaosale veel ära teha, aga siis sai mu trenn küll ootamatu lõpu, sest mu mõlemad jalalabad läksid väga, väga valusalt krampi ja ma sain veel riietusruumiski tükk aega vaevelda. Õnneks ei olnud seal peale minu kedagi, sest ma kõndisin sõna otseses mõttes sokkis mööda garderoobi ringiratast, hüperventileerisin ja oigasin. Ma kujutan ette, et see võib kõrvaltvaatajale veits ehmatavalt mõjuda. Krambid kätes ja jalgades esinevad mul absoluutselt igal talvel juba nii kaua, kui ma ennast mäletan. Väga tüütu ja ebameeldiv.

Vot selline huvitav päev. Lisaks sadas õhtul lund – nagu mingi veebruar oleks, täiesti arusaamatu!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Lemmikasjad

veebruar 19, 2019 4 kommentaari

Teisipäevaõhtune lobapostitus suvalistest, tavalistest asjadest, mis mulle meeldivad. Trennist, Lõuna-Korea poistest, šokolaadist. Mis ongi laias laastus vist mu kõige lemmikumad asjad maailmas, kuna ma olen selline lihtne inimene.

Vahel olen ma peast kohe eriti lihtne, sest näiteks täna sain ma teada, et need Kalevi kommid, mille peal on suur kiri “Kalev” ja miskit laadi viikingilaev, kannavadki nime… arvake mis? “Kaevur” on vale vastus. Ma ei tea, miks ma siiani kogu aeg arvasin, et need “Kaevuri” kommid on. Siin pole mingit loogikat, kui aus olla. Suur oli mu üllatus, kui ma täna tööl vaatasin, et hei, need kommid vist ikka ei ole “Kaevur”. Nende kommide nimi ongi muide “Kalev”. Kes seda küll oleks osanud arvata? Mitte mina. “Kaevuri” kommid võeti tootmisest juba mitu aastat tagasi maha, sain ma guugli abiga teada, ja nende paber nägi ikka totaalselt teistsugune välja. Ei saaks nagu ka öelda, et ma vähe komme sööks või midagi… siuke tavaline näide mu tavapärasest geniaalsusest.

Eile käisin esimest korda sel hooajal jooksmas. Enamus tänavatest on võrdlemisi jäävabad, aga mitte kõik, mistõttu ma saingi teada, et mu jooksutossudel pole lume-, jää- ja muulaadse asjanduse peal vähimatki pidamist. Pidin läbima umbes kümnemeetrise lõigu lahtisulamata tänavat ja see võttis mul ikka päris hea hulga aega, sest liikuda sai ainult niimoodi jalgu maast lahtitõstmata sentimeetri haaval edasi nihkudes. Ma ei saa aru, kuidas inimesed talvel jooksevad???

Jõusaalis saavutasin täna järjekordse tippmargi ehk kolm järjestikust lõuatõmmet laias haardes. Arvestades tõsiasja, et ma pole iialgi elus nii palju kaalunud, kui ma praegu kaalun, siis pole paha.

Lõuna-Korea poistest pole muud mainida, kui seda, et nad endiselt mulle koledal kombel meeldivad. Minu vanuses veits kummaline, aga mulle tundub, et ma vist olengi see tüüp, kes vananedes järjest veidramaks läheb.

Endiselt on mul lemmikbändid ja ma olen hirmus elevil, kui neil kellelgi jälle uus lugu välja tuleb ja värki. Vahepeal ma küll pean facebookis kaitsekõnesid sellest, kuidas hair metal ei ole surnud ja kui lahe see on, aga siis näed jälle, hops, korea poiste juures tagasi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Blogimeem 2019

veebruar 19, 2019 Lisa kommentaar

Kelle blogist see lahti läks, ma ei tea, aga väga paljud on juba vastanud ja kõik muudkui lisavad lõppu, et pliis, teised blogijad, vastake ka. No ma siis vastan. Sest mulle meeldivad igasugused sellised küsimustikud, nii hea on ju etteantud küsimustele vastata, ei pea ise välja mõtlema, millest kirjutada.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid? 

Ma ei ole sellele mõelnud. Mul on praegu nii head suvalised asjad, mis mu enda isikuga absoluutselt ei seostu. Mitte et ma oma isikut varjaks kuidagimoodi, oh ei, minu nimega pole mingil varjamisel vähimatki mõtet. Veel huvitavamaks teeb asja see, et mul pole aimugi, mis kutsungi all mu lugejad mind üleüldse tunnevad? Noh, Ritsik on ju Ritsik ja Manjana on Manjana ja Nodsu on Nodsu, mis siis, et neil on pärisnimed ka olemas (ma võibolla pean mõne minuti mõtlema, enne kui need nimed mulle meenuvad, aga põhimõtteliselt ma tean ju, mis nende nimed on.) A mul on mingi suvaline blogipealkiri 😀

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole? 

On ülimalt vähe tõenäoline, et keegi iialgi mu blogiga koostööd tahaks teha, seega ma pole ka selle peale kunagi mõelnud 😀

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas? 

Kuna ma olen peast sportlane, siis ma pean ära nimetama Margiti, kelle blogi mind üleüldse kunagi jooksmisega tegelema ajendas.

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled? 

Reeglina nimetatakse siinkohal ikka Rentsi, no eks ta nii on ka. Ma kahjuks ei mäleta, et ma viimasel ajal kuskilt mujalt midagi eriti naljakat lugenud oleksin. Mis muide ei tähenda, et inimesed ei oskaks nalja teha. Mul lihtsalt on selline mälu, et mulle ei jää asjad meelde. 

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva? 

Jumala suva. Mul puudub igasugune visuaalne taju asjade suhtes, nii et mul on ükskõik. Reeglina. Muidugi kui blogi on mingi stiilis helekollane tilluke kiri valgel taustal, siis ma loomulikult ei hakka sellist blogi lugema, sest et vaadake, ma olen vana inimene.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks? 

Ma ei tahaks kellegagi kohti vahetada. Sorry! Mis jälle ei tähenda, et ma arvaks, et teised blogijad nii õudsed on, aga ma tõesti ei tahaks.

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam? 

See on väga hea küsimus, sest kust ma peaksin teadma, millised blogijate mehed välja näevad?

Kas oled mõni blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda? 
Jättes päriselu-sõbrannad välja, olen kohtunud (põgusalt) Tikriga, Kristeliga, Nodsuga, Minnaga, no igasugu vanad tuttavad ka, kes blogimisega tegelevad… Jooksuvõistlustel olen näinud paljusid aktiivseid spordi- ja jooksublogijaid, aga ma reeglina ei lähe inimesele ise tere ütlema, sest #sotsiaalfoobia. Ma vahin ikka eemalt nagu mingi creep.

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale? 
Olles stabiilselt erinevates keskkondades avalikult bloginud alates aastast 2001, ei tule mulle sellised mõtted enam pähegi. See rong vist on läinud.

Mida arvab sinu pere blogimisest? 

Ma ei usu, et nad üldse teavad. Isegi kui mõni teab, pole see kunagi jutuks tulnud.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks? 

Pole meest, pole probleemi. Ma ei näe sellist olukorda ka juhtuvat, sest ma ei näe võimalust, kuidas ma saaksin koos olla inimesega, kes mulle ütleb, mida ma tohin teha ja mida mitte.

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks? 

Üldiselt mitte, sest mul pole kombeks teisi inimesi üleüldse kadestada. Eks muidugi on asju, mis mind kadedaks teevad aegajalt, et kui keegi jookseb kiiremini või töötab mingis lahedamas kohas, aga see ei ole nagu selline päris kadedus, kuna miski peale mu enda laiskuse ja mugavuse ju ei takista mul targemalt treenimast või lahedamat töökohta otsimast… Selles mõttes on kadedus täiesti pointless emotsioon mu meelest.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kirju koer

veebruar 18, 2019 8 kommentaari

Sõin täna esimest korda elus kirjut koera (seda päris kodustehtud, mitte Kalevi kommi) ja ma praegu kahetsen seda sügavalt. Ma elasin nii vanaks ilma selle kogemuseta ja ma oleksin võinud vabalt ka niimoodi edasi elada, et ma ei teaks, mismoodi kirju koer maitseb. Nüüd on muidugi juba hilja. Tegu on tehtud ja ma sain teada, et see on üks kuradi maitsev asi.

Miks ma alles praegu esimest korda sellist asja sõin? Pagan seda teab. Minu lapsepõlvemaailmas seda ei esinenud miskipärast (ma sõin eelmisel aastal ka elus esimest korda lumepallisuppi näiteks) ja kui ma täiskasvanuna teada sain, et selline asi on olemas, oli mul millegipärast arusaam, et see sisaldab rummi. Kuna ma ei söö rummimaitselisi asju, siis loomulikult ma ei hakanud mingi kirju koera peale isegi mitte mõtlema. Siis tuli Kalev välja oma temaatiliste kommidega ja need mulle ka ei maitse. No ja ma siis mõtlesingi, et kirju koer on mingi siuke asi, mis mulle ei meeldi. Kuni tänaseni, kus ma reaalselt esimest korda elus seda sõin (olles enne autori käest üle täpsustanud, et see tõesti ei sisalda rummi).

Äkki mul õnnestub kuidagi koju minnes parklas jää peal peaga vastu maad kukkuda või midagi, et ma selle kogemuse unustaksin? Mul nagu jumala ausalt ei ole vaja enam mitte ainsatki magusat asja, mis mulle jubedalt meeldib.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vesine värk

veebruar 11, 2019 15 kommentaari

Mul oli täna hommikul väga tõsine ja megasuur kolmanda maailma probleem. Et kui ma tööle jõuan, kuhu pagana kohta ma oma auto pargin? Meie ettevõttel on kolm parklat. Esimene neist, kõige lähem, normaalsem ja mahamärgitud joontega on selleks ajaks, kui mina kell 7 tööle jõuan, ammuilma punnis täis. Teine parkla on praeguste ilmaoludega digimuutunud basseiniks, seega sinna saavad parkida ainult need inimesed, kes kõrgeid kummikuid kannavad. Minul kummikuid ei ole, seega ma sinna parklasse parkida ei saa (ma ei liialda, kui ma ütlen, et vesi selles parklas ulatub üle pahkluu. Küsige, kuidas ma seda tean.) Jäi üle kolmas parkla, mis on küll kaugel, aga eeldatavasti suhteliselt veevaba. Kolmanda maailma probleem jätkus muidugi sellega, et nii teise kui kolmandasse parklasse sõitmiseks tuli ületada mõningad väga sügavad augud pindamata teekattes, mis teatavate asjaolude kokkulangevusel tingis selle, et ma püüdsin neis aukudes manööverdades ühe käega rooli hoida ja teise käega kohvitopsi kaant katta, et mu kohv mööda autot laiali ei lendaks. No natuke kohvi jäi topsi ka. Vähemalt ei jäänud põhjapidi kuhugi kinni, mis on positiivne (ma ei tea, kas viga on minus või mis, aga mulle üldse ei meeldi parklasse sissesõitmine niimoodi, et auto põhja alt koledat kroops-kroops häält kostab…)

Auto edukalt ära pargitud, tuli kuidagimööda ka tööle jõuda. Kas ma pean mainima, et ainsaks võimaluseks seda teha oli seigelda kottpimedas mööda veega kaetud kiilasjääd? Kodust väljusin teadmisega, et jõuan tööle umbes 15 minutit enne ettenähtud kellaaega, reaalsuses uisutasin parklast nii kaua, et napikalt sain tööpäeva alguseks kohale. Positiivseks pean asjaolu, et püsti jäin.

No ja kuna meil see talv on selline nagu ta on, siis nädalavahetuse parim nali oli Twitteris, mille peale ma ikka kõva häälega tükk aega naersin.

Capture

k.

Rubriigid:Uncategorized

Telefoniekraanid

veebruar 6, 2019 Lisa kommentaar

Jälle siuke postitus, mille ma mitmetelt blogijatelt maha olen ahvinud. Telefoniekraanidest. Muidu point oli telefoni avaekraanidest, aga ma ei tea päris täpselt, mida selle all mõeldakse. Siiani on kõik postitused Androididest olnud.

Mul on iPhone. Mudeliks SE. Lock screen näeb välja selline:

img_1283

 

Nagu näha, siis tegin ma selle pildi juba eile hommikul ära.

Kes Apple toodetega kursis ei ole, siis lock screen on esimene ekraanikuva, mida sa näed. Mul on ekraan muidugi lukus ja avaneb sõrmejäljega. Kui swipida paremale, avaneb kaamera, kui swipida vasakule, avaneb dashboard. Dashboardil on igast Siri soovitused ja muud widgetid, mida ma tegelikult ei kasuta. Kui swipida alla, tulevad hiljutised teavitused ja kui swipida üles, siis tuleb… control centre. Mida ma ei oska kirjeldada.

Lock screeni pildiks on mul selline kaunis mererand, mis on  muide Pärnu rand 2017. aasta oktoobris. Enne Rannajooksu pildistasin. Ilm oli imekaunis ja kõva 2 kraadi oli sooja.

Äppe saab iPhone’ide puhul näha alles siis, kui lock screenist mööda pääseda oskad. Mis mulle üliväga sobib, sest minus tekitavad põhjendamatut ärevust telefoni esiekraanil olevad ikoonid, ja muide, ka arvutite desktoppidel olevad ikoonid. Minu arvuti desktopil ei ole ainsatki ikooni. Minu enda arvuti desktopil, ma mõtlen. Tööarvutil mõned on, aga ma hoian neid väga miinimumi piires ja mul jääb iga kord hing kinni, kui ma koosolekutel näen teiste inimeste arvuteid, mille desktop on ikoone sõna otseses mõttes täis.

Teised telefoniekraanivaated on mul muidugi ikoone täis, aga see mind ei sega. Kolm lehekülge on täis. Igasugu sotsiaalmeedia ja keeleõpe ja sport ja kõik muu eluks vajalik. Kõige vajalikumad äpid mu eluks on Instagram, Spotify, kalender, Notes ja meilid. Neist kolm viimast on mõistagi live-sünkroonis mu arvutiga, mis on äärmiselt mõistlik. Spotify’st ma kuulan kogu muusika maailmas. Muidugi mul on mingeid võrdlemisi kasutuid äppe ka, nagu näiteks mingi spets virmaliste pildistamise äpp, nagu ma ever käiks virmalisi pildistamas 😀 Aga no iial ei või teada.

IMG_1284

Esimene ekraan on näiteks selline. Siin on väga normaalsed ja mõistlikud äpid, mingi jura ma paigutan tagumistele ekraanidele.

Äppidega on mul sama probleem, mis kõige muuga, ma ei raatsi neid ära kustutada, isegi kui ma neid eriti ei kasuta. Sest kust ma tean, millal ma äkitselt just nimelt seda äppi jälle tahan? Hakka siis uuesti alla laadima, eksole…

Täna nägin FBs, kuidas keegi otsis endale trennikaslast 🙂 Nii nunnu. Ja nii naljakas. Ma olen maailma kõige suurem kassifanaatik küll, aga no… iga inimene, kellel on kunagi kodus kass olnud, teab, et trenniks on sellest väga vähe kasu. Sa võid ju üritada, aga kasutult. Näiteks mu õe kass kaalub mingi 7 kilo. Ma üritasin ükskord teda sülle võtta, pidin end äärepealt ära katkestama. Muidugi mu õel on ka kõige suurema kasvuga kass, keda ma üldse terves oma elus olen näinud, kõik teised kassid tunduvad mulle nüüd millegipärast nii väikesed.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Korralagedus

veebruar 4, 2019 13 kommentaari

Kirjutasin siin ükspäev, kuidas Instagramis on inimesed kõik ilusad ja head, aga Facebook on selline asi, mis paneb mind soovima mitu korda päevas mõrva sooritada.

Ma olen oma ajajoonel tänase päeva jooksul näinud juba umbes kolme sellist postitust, kus on pildistatud lund, jääd ja sulavee lompi suvalises kohas (tänaval, parklas, bussipeatuses) ja juures tekst stiilis “ebanormaalne, mismoodi siin peaks saama liikuda, keegi midagi ette ei võta”. Eile nägin samasuguseid postitusi samamoodi mitu korda, kuigi jah, eile oli suurem rõhk veelompidel ja täna on jäätunud lumi suurem tegija.

Nagu… kas see on su esimene talv elus, et sulle tuleb üllatusena, et lumi on maas, ja siis see mingil hetkel sulab, ja võib kahjuks jälle uuesti ära külmuda? Meie kliimas? Poleks uskunudki. Ja mind tõsiselt huvitab, mida need inimesed endale ette kujutavad, et keegi (see müstiline “keegi”) peaks antud olukorras ette võtma? Plusskraadid, lumi sulab, kuhugi tekib veelomp. Kas linnavalitsus või poe omanik võtab ämbri ja hakkab seda sulanud vett sealt tänavalt ära viima? Või mida?

Tõepoolest, karjuv korralagedus. Ootan huviga analoogseid postitusi näiteks suvel, kui vihma sajab. Võib ka veelomp tekkida. Jällegi, kaebame Facebooki, onju. Pildistame ka ikka. Keegi peaks midagi ette võtma! Lubamatu olukord!

Valimised on tulemas, kahjuks ma ei näinud ühegi erakonna valimislubadustes midagi sellist, mis lubaks keelata lume sulamise ja sellest tekkivat vett ja jääd. Arenguruumi on.

k. (läksin närvi ära, nagu näha)

 

 

Rubriigid:Uncategorized