Kuidas ma olen väga vana

oktoober 16, 2019 Lisa kommentaar

Mul olid eelmiseks nädalavahetuseks väga suured plaanid. Reedel kõigepealt L. sünnipäeva tähistamiseks istumine ja soojendamine ja siis Goresoerdi kontsert. Laupäeva õhtuks oli mul planeeritud Sindi Rock ja pühapäeva hommikuks jooksutrenn. Ei ole kirjapanduna mitte midagi erilist ega üle mõistuse käivat, mu meelest.

Algus läkski väga hästi, käisime reede õhtul ühes aasia toidukohas ja ma sain lõpuks ometi ka india toitu süüa ja india õlut juua. Ma olen töötegemise kõrvale väga palju KSHMR’i kuulanud ja kuna ta kasutab sõltuvalt oma päritolust väga palju indiapäraseid sämpleid ja saunde, siis on mul kogu aeg õudne india toidu isu 😀 Mulle hullult meeldib india toit. Ja KSHMR. Ja india õlu oli ka jumala OK.

Goresoerd oli muidugi ka hullult hea. Templisse jõudes olin ma juba nii sõiduvees, et marssisin baarileti juurde ja ütlesin, et andke mulle kõige huvitavama maitsega õlu, mis teil siin on. Sain sellise asja, mis oli ausalt öeldes isegi natukene huvitavam kui ma oleksin tahtnud 😀 Aasia teema jätkus, ühesõnaga. Ei, huvitav oli tõesti. Kui keegi oleks mulle pimetestis selle joogi ette pistnud, ma poleks küll kahtlustanud, et see õlu võiks olla.

Järgmise õlle võtsin igaks juhuks Blanci, mille kohta võib Saku Õlletehase kodulehelt lugeda, et “Prantslaste interpretatsioon klassikaline nisuõlu on eriline just oma puuviljasuse poolest. Blancis kohtuvad humala kerge kibedus, puuviljade magusus ja tsitruse värskus. See kõik teeb Kronenbourg 1664 Blancist ühe väga huvitava ja nauditava maitsepaletiga õlle.” Teate, peale seda eelmist väikest kollast draakonit oli tegemist täiesti tavalise õllega, ausõna.

Õhtu lõppes sellega, et absoluutselt kogu maja üürgas kooris laulda seda, et göörlfrend ei oota mind, göörlfrend ootab bussi.

Või noh, mis lõppes. Läksin vaguralt koju ära küll, aga ootamatult selgus, et magamajäämiseks paras aeg võiks saabuda näiteks hommikul kell viis.

Uni läks taas ära veidi enne kella üheksat, mis muidugi pole midagi ebatavalist, regulaarne unetute igapäevaelu. Laupäeval oli mul kavas minna Sindi Rockile, aga ma lihtsalt ei viitsinud, no lihtlabaselt ei viitsinud. Ma oleks selleks ju pidanud riidesse panema ja poolteist kilti seltsimajja jalutama ja… Nii mul siis eesti pikima ajalooga rockifestivali 50. juubel tähistamata jäigi. Pärast piltide pealt vaatasin, et ega ma poleks sinna majja enam vist sisse mahtunud ka.

Aga pühapäevase programmi ma täitsin ära, sest NII vana ma ju ometigi ei ole.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Laupäeva hommik, mis läks ajalukku

oktoober 12, 2019 Lisa kommentaar

Teadlased, spordifüsioloogid, mingid muud rändom vennad: “Maratonidistantsi ei ole võimalik joosta alla kahe tunni. Lihtsalt pole võimalik.”

Eliud Kipchoge: “Hoidke mu õlut.”

NINTCHDBPICT000530306197

 Jumal tänatud, et mul tuli hommikul meelde, et see kahe tunni alistamise katse täna toimuma pidi, nii et ma sain veel otseülekandest viimast kümmet kilomeetrit vaadata. Hullumeelne vend, midagi pole öelda. Kilomeetriajad stabiilsed 2:50 kogu aeg. Lõpuni välja.

Mu meelest parim osa oli veel pärast finishit, kui Kipchoge pärast esimeste õnnitlejate külakuhjast vabanemist Keenia lipuga sõna otseses mõttes ringi tormas ja kargas ja pealtvaatajatega patsu lõi. Nagu polekski kaks tundi järjest täiesti ebainimliku kiirusega jooksnud.

Juhtub ikka maailmas toredaid asju ka veel.

(Selgituseks lugejatele, kes ei ole pikamaajooksufanaatikud: see oli maailma ajaloos esmakordne juhus, kus inimene läbis maratonidistantsi 42,195 km vähem kui kahe tunniga. Kehtiv maailmarekord – Kipchoge enda nimel, Berliini Maratonilt 2018 – on 2:01:39. Tänane jooks maailmarekordi arvestusse ei lähe, vaid tegemist oli omamoodi teaduseksperimendiga INEOS 1:59 Challenge, kus olid peensusteni välja arvestatud asukoht, rada, õhuniiskus, tuule kiirus ja suund, õhutemperatuur, teatud intervalliga vahetuvad maailma tippjooksjatest tempotegijad ja nende väga täpselt määratud formatsioon tuuletakistuse minimeerimiseks, ja kõik muu, mis ühe maratoni õnnestumist või ebaõnnestumist mõjutada võivad. Kõik need peenhäälestatud tegurid ei muuda fakti, et Kipchoge pidi ikkagi ise jooksma lõppkokkuvõttes. Ja seda mitte esimest korda – kaks aastat tagasi Monza ringrajal korraldatud analoogse eksperimendi käigus, mis kandis nime Breaking2, jäi kahe tunni piir alistamata ja Kipchoge tulemuseks 2:00:25. Täna hommikul see tõke langes. Eliud Kipchoge on end maailma spordiajalukku kuldtähtedega sisse kirjutanud.)

#nohumanislimited

k.

Rubriigid:Uncategorized

Asjad, mis pole oma hinda väärt

oktoober 7, 2019 1 kommentaar

Sügis jõudis kätte ja basic white bitch minus hakkas tundma kummalist rahutust ja kripeldust millegi… järele.

Mis seal’s ikka, tuli sammud seada pühapäeval peale trenni Subway’sse, sest see on ainus mulle teadaolev koht Pärnu linnas, kus müüakse pumpkin spice latte’t.

9wtnte6o7uo31

Ma ju ütlesin. Basic white bitch.

Taustainfoks niipalju, et 90% ajast joon ma kohvi ilma lisanditeta. Musta, ilma suhkruta. Piimaga kohvi joon ma siis, kui must mingil põhjusel juua ei kõlba (nagu meie töökoha kohviautomaatidest). Mingisuguse vahu vajadus kohvijookide puhul jääb mulle sügavalt arusaamatuks, samas – kui ma ostan kohvi Statoilist Circle K’st, siis ostan ma flat white’i. See on mingi arusaamatu witchcraft, miks see flat white nii hea on seal. Latte on mu viimane valik, sest kui ma tahaks juua piima, siis ma jooks piima.

No nii. Jõudsime peategelase juurde tagasi. Pidin kõigepealt sada aastat ootama, kuna mingid lapsed ostsid võikusid (kas teistes linnades käivad ka Subways ainult lapsed? Pärnus on seal jumala eest ainult lapsed kogu aeg) ja tellimismoment oli veits piinlik, sest et #basic. Aga no ega ma ei hakanud enam ära ka minema, sest mul oli ju jumala eest VAJA seda pumpkin spice latte’t.

Mis on piim, piimavaht ja piparkoogimaitseline siirup. Ma ei pannud tähele, kas nad sinna kohvi ka panid, aru polnud küll saada. Eriti kuna see topsitäis oli õrnalt leige, nii et ma sain selle üheainsa sõõmuga endale sisse imeda ja topsi ära visata enne, kui ma autonigi olin jõudnud. Täiesti mõttetu jook.

Ja nüüd plot twist – see polnud esimene kord, kui mul tuleb sügisel mingi basic peale ja ma sedasama jooki sealtsamast asutusest ostan ja nendin, et see on täiesti mõttetu. Ma ei tea, miks ma seda endaga teen.

Subway kiituseks ma pean ütlema, et nende kookose jääkohv on imeline ja päästis mu elu 2018. aasta suve kuumalainetes päris mitmel korral.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Naise raske elu

oktoober 6, 2019 6 kommentaari

Mul on vist abi vaja. Ma ei tea, kas mul hakkab mingi vanadusnõtrus tekkima või misasi see on, aga ma ei oska nii lihtsaid asju enam ise lahendada.

Ma ei oska jõusaali minnes oma juustega mitte midagi ette võtta. Ilmselgelt tuleb need panna kuidagi kinni, aga no mul on ideed täiesti otsas. Ma reaalselt vaatan Doha MMi ülekandeid, et saada ideid, kuidas naissportlased oma juuksed lahendanud on, aga see ei aita mind mitte kuidagi. Selle asemel nägin hoopis õõvastavat otsepilti Magnus Kirdi õlavigastusest. Õehh. Sellele lisandus muidugi kohe mälestus lapsepõlvest, kuidas mul endal õlg liigesest välja läks, nii et tuli minna haiglasse seda paika panema. Veelkord õehhh.

Aga juuste juurde tagasi tulles… Täna hommikul tegin kolm soengut, enne kui kodust välja sain 😀 Krunniga näen ma välja nagu baleriin, hobusesaba on äärmiselt ebapraktiline ja punupatsist on mul lihtsalt absoluutne kopp ees.

Äkki ma peaks tegema seda, mida iga normaalne inimene teeks, ehk siis minema juuksurisse ja laskma oma juuksed mingisse inimlikku pikkusesse lõigata? Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin sellest või ainult mõtlesin, aga see plaan oli mul juba mitu aastat tagasi ja ma võin saladuskatte all öelda, et ma ei ole juuksurisse läinud ja mu juuksed on endiselt vööni.

Halp. What do?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Treenimise teemal taas

oktoober 4, 2019 Lisa kommentaar

Taaskord mõningaid tähelepanekuid jõusaalist. Eile sain aru, miks on hea, et seal nii palju peegleid on. Igasugustel põhjustel, aga ka näiteks sellepärast, et kui su selja taga olev noormees võtab ühel hetkel dressika seljast ära ja selle all on ülimalt atraktiivne, täiesti 100% sinu maitsele vastav füüsis, siis on väga tore, et sa ei pea isegi ümber keerama, vaid saad peeglist jõllitada nagu mingi klassikaline jõusaali creep. See tegelikult muidugi pole viisakas ega hea toon ega midagi muud säärast, aga no damn, see, mis sealt dressika alt välja tuli, oli seda väärt. Ma enda kaitseks ütlen, et ma tavaliselt sellist asja ei tee, sest pole vähimatki põhjust. Võibolla ma käin vales jõusaalis, aga no tõesti.

Suuremalt jaolt ma vahin nendest peeglitest muidugi iseennast ja oma isiklikku füüsist. Vaatasin juba mõnda aega tagasi, et mu selg näeb juba täitsa OK välja ja otsustasin, et on aeg endale ka õlad külge kasvatada. Nüüd mul tuleb siis õla-hooaeg. Püüan hetkel ignoreerida tõsiasja, et mu jalad on absoluutselt kahetsusväärses seisundis (saate aru, mul on jälle viimanegi tuharalihas kadunud, mis mul kunagi oli), sest ma ei saa nende heaks praegu eriti palju teha. Mul on neli nädalat viimase võistluseni ja ma ei suuda jooksutrenne teha, kui ma samaaegselt olen üritanud jalgu treenida. Ma ei saa valusate lihastega joosta lihtsalt! Nii ma siis teengi kükke 30 kiloga ja jõutõmmet 40 kiloga ja igas trennis ÜHE jalaharjutuse, mis on täiesti jabur, aga no ma ei saa sinna midagi parata, ma pean veel neli nädalat selle jaburusega tegelema. Siis hakkan inimeseks jälle.

Selline mulje jääb, nagu keegi sunniks mind selle pikamaajooksuga tegelema, et ma kogu aeg halan, et mul lihased ära kärbuvad. Ma ei hakka valetama, ma mõtlesin sel suvel väga palju kordi ja pikalt selle peale, et ma lõpetan selle jama ära ja veedan kogu oma ülejäänud elu kangi tõstes. Minu jooksutulemusi arvestades pole mu jooksmisharrastusel suuremat mõtet, ja ometi ma elan suure osa aastat ainult erinevate võistluste rütmis ja nimel. Ja milleks? Kõik see, mida ma tahtsin endale tõestada, on juba tõestatud. Ma suudan joosta 10 kilomeetrit järjest. Ma suudan joosta poolmaratoni. Ma suudan joosta maratoni. Kas mul on enam mõtet pungestada ja ennast lõhkuda selle nimel, et ajada taga mingeid tulemusi, mis niikuinii mitte midagi ei tähenda, sest need on parimal juhul väga keskpärased ja tavaliselt väga tagasihoidlikud? Ma ju näen (ja eelkõige tunnen) kogu aeg, kuidas mul ükski vigastus kunagi enam ära ei parane, vaid uusi järjest peale kuhjub 😀

Ja niipea, kui ma olen selle mõtte ära mõelnud, hakkan ma koheselt igatsema võistlusmelu ja medaleid ja eesmärgipärast tegutsemist ja kõike seda, mida ma jõusaalist ei saa. Igavene häda, nagu alati. Aga võibolla ma peaks lihtsalt proovima, järgmisel aastal üldse mitte jooksma, mitte kusagil võistlema? Ma arvan, et ma peakski seda proovima. Praegu mul on muidugi lihtne seda mõelda, aga suurem tõenäosus on see, et uue aasta saabudes viskun ma kõikvõimalikele võistlustele registreeruma enne, kui ma arugi saan, mis ma üldse teen…

Sport on sõltuvusttekitav ja tervistkahjustav tegevus, pidage meeles!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vedas jälle

oktoober 2, 2019 6 kommentaari

Huuh, äärepealt oleks Pärnu saanud lisaks suvepealinna väärikale tiitlile ka geipealinnaks, aga õnneks EKRE tulihingelised võitlejad seisid sellele vapralt vastu ja hoidsid säärase õnnetuse meie kaunilt suvepealinna palgelt eemal. Mõtle, kui olekski geipealinnaks saanud!

See on võit – EKRE ei lasknud muuta Pärnut geipealinnaks

Kuidas üldse saada geipealinnaks? Piisab ühe filmi näitamisest, mida tuleb vaatama kaks inimest. Rohkem ei olegi vaja, et õilsahingelised rahvuskonservatiivid aktiveeruksid ja koheselt barrikaadidele sööstaksid isamaa ilu hoidlema või ma ei tea täpselt, mida nad seal pimedas sisehoovis tegid. Ma ausalt öeldes isegi ei taha teada, millega ekrelased pimedates sisehoovides tegelevad.

Kuna asutus, mille ukse ees kogu see vabadusvõitlus toimus, on, ma tsiteerin, “väga räpane koht, kus käivad imelikud inimesed”, siis mõistagi tuleb sellisele patupesale kõigi jõududega vastu seista ja iseäranis tuleb väga häälekalt uurida, et miks teile nii palju raha antakse. Ma tsiteerin veelkord, “kui linnavalitsus sponsoreerib koos alkoholimüügi ettevõtetega noorte kooskäimise kohta, kus alkohol ja pederastia propageerimine on ühistegevuse osa, siis on siin linnavalitsuses midagi väga valesti.”

Jumal tänatud, et olid kaasa võetud ka mõned kohalikud Odini Sõdalaste liikmed, juhuks kui homopropaganda uksest välja tuleb või midagi.

Ma nüüd omalt poolt täpsustan, et kogu see päästeoperatsioon toimus kultuuriklubis Tempel. Kus käivad imelikud inimesed 😀 Kahjuks ma ei ole seal täheldanud erilist pederasta propageerimist, aga ma lähinädalatel olen sinna patupesasse taaskord mitmel korral minemas ja ma siis vaatan täpsemalt järele. Seal on muidugi suhteliselt pime alati, aga no nagu öeldud, ongi räpane urgas ju.

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma väga sooviks, et see ülalkirjeldatu oleks nali (nagu Sputniku link annaks alust arvata), aga kahjuks ei ole. Sest päris tõsiselt juhtus selline asi, et Templis näidati üht LGBT filmifestivali filmi ja kohalikud ekreiidid koos Odini Sõdalastega lendasid päriselt peale. Pärnu Postimehes oli ära toodud helisalvestis vestlusest klubi juhataja ja “protestijate” vahel, mis oli selline… noh, inimesed vahetasid mõtteid, ütleme nii. Ei saa öelda, et kõik neist väga targad mõtted oleks olnud, sest protest käis põhiliselt sel teemal, et “miks teile nii palju raha antakse”. Mille peale klubi juhataja vastas korduvalt, et tema tegeleb äritegevusega ja keegi talle niisama raha ei anna. Ei aga ikkagi, miks teile nii palju raha antakse, endal teil on selline urgas ja mingid imelikud inimesed käivad siin.

Ma puistaks veel mõne teravmeelse killu, aga ma vist enam ei oska. Seda eelpoolmainitud heliklippi kuulates ma isegi ei osanud otsustada, kas ma tahan nutta või naerda. Ma arvasin kogu aeg naiivselt, et maailm on hea ja tore, aga viimased paar aastat on mu usku päris tugevalt kõikuma löönud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Sisutühi loba

oktoober 1, 2019 6 kommentaari

Hirmsalt tahaks blogida, aga kirjutada pole mitte millestki. Täiesti tüüpiline. See tekib mul alati igal sügisel millegipärast, ma ei tea miks. Suviti ma näiteks eriti ei isegi ei taha blogida, sel suvel ma kohe eriti ei tahtnud blogida, sest ma suutsin sel suvel väga suurte raskuste ja tahtejõuga üleüldse ärkvel ja teadvusel püsida. Praegu ajab see mind täiesti marru – mulle tundub, et suve lihtsalt polnudki sel aastal. Suvi on mu lemmik aastaaeg, ma ootan seda pikisilmi kogu aeg (näiteks praegu), ja nüüd ma tunnen, et suvi 2019 on minult lihtlabaselt ära võetud, röövitud, ja ma ei saa seda mitte kunagi enam tagasi. Väga vihale ajab selline asi.

Ma olin terve suve lihtsalt NII kohutavalt väsinud, et ma ei mäleta enam mitte midagi, mis toimus. Mul on üksikud mälupildid sellest, kuidas ma istusin tööl laua taga ja mõtlesin, et ma kukun kohe laua alla ümber. Ma ei jaksa enam istuda. Ma ei jaksa ühtegi mõtet mõelda. Ma ei jaksa arvutihiirt liigutada. Selline enesetunne oligi reaalselt kogu aeg. Ja ega ma ei jaksanudki mitte midagi teha, ma ei käinud näiteks terve suve jooksul isegi mitte ühtegi korda ujumas.

Ja ma olen tige, et see suvi minult niimoodi ära võeti, sest järgmiseni on vähemalt kaheksa kuud (!!!) aega ja mitte keegi ei garanteeri, kas tuleb suvi või sitt suusailm. See on alati mu suur hirm, et äkki ei tulegi suve. Tuleb mingi… eesti suvi. Ma ei tea, miks ma sellises kliimas pean elama, kus mulle meeldivad mõned üksikud päevad aastas, mida iga aasta üldse isegi ei juhtugi. Ilmselt võiks ka hullem olla, ma kujutan ette, et näiteks Islandil on hullem. Ma pole muidugi Islandil kunagi käinud, ja kogu mu arusaam sellest maast on see, et seal on pidevalt väga tuuline ja seal on naljakad väikesed hobused ja maailma kõige tugevamad crossfiti naised. Kogu mu teadmine Islandist. Aa, üks islandi õlu oli ülimalt hea, mida ma Kivi Paber Käärides kunagi jõin.

Eks ma muidugi põhjala mütoloogiast tean rohkem, kui normaalne oleks, aga päriselust ma ei ta eriti midagi.

Mingit head seriaali tahaks vaadata. Niikui ma selle lause ära kirjutasin, tuli meelde, et National Geographicu “Hot Zone” ootab vaatamist ja HBO peal ootab “Gentleman Jack” lõpuni vaatamist ja kindlasti on HBO’s veelgi asju, mida võiks vaadata. Tasub ikka blogida, ma näen. Enne seda teadsin ma ainult, et “Stranger Things” viimane hooaeg tuleb lõpuni vaadata, aga see kuidagi on nagu nirum mu meelest kui eelmised ja üldse ei taha edeneda.

Ja aasta lõpus tuleb Netflixi “The Witcher”, millele mul on suured lootused ja natuke hirm, sest alati on nõme, kui sul on mingile asjale suured lootused ja tegelt polegi suurem asi. Ma olen kunagi ühte Witcheri-sarja raamatut isegi lugenud, aga ma ei mäleta, kas ma selle lõpuni lugesin.

Ja vot, lugemise ma õpin ka kunagi uuesti ära. Kui keegi oleks mulle kakskümmend aastat tagasi öelnud, et ma aastal 2019 loen läbi pool raamatut ja sedagi terve aasta jooksul (ja ma olen seda raamatut kunagi varem juba lugenud ka), siis ma oleks surnult maha langenud, sest tol ajal ei mahtunud mulle absoluutselt pähe, kuidas on üldse võimalik, et inimesed ei loe raamatuid. Ma ise lugesin mõõdutundetult ja tohututes kogustes. Mis minuga juhtunud on, ma ei tea.

k.

Rubriigid:Uncategorized