Nädalavahetus nii mina, et johhaidii

oktoober 24, 2021 2 kommentaari

Kaks märksõna, mis mu peamisi huvialasid väga hästi kokku võtavad: rockfestival ja jooksuvõistlus. Täpselt sellises järjekorras. Ärge seda kodus järele proovige.

Mul muidugi oli hea plaan, et võtame selle rockifestivali niimoodi tagasihoidlikult, sest et noh, järgmine päev vaja jooksma minna ja nii… aga see plaan kukkus läbi esimese džinntooniku poole pealt. Ma ei tea, miks ma midagi muud üldse arvasin, teades imehästi, et kaks džinntoonikut ongi mu absoluutne piir 😀 Eriti kui neid džinntoonikuid tehakse nii vaba käega kui laupäeva õhtul seal baaris.

Ühesõnaga rockfestival sisaldas endas olukorra kohaselt käitumist, mille tulemusena on mul hääl ära, kael valus ja kõrvad siiani lukus. Häälepaelte jäädava vigastuse sain ma analoogses situatsioonis juba aastaid tagasi, nii et siin pole midagi uut. Miks kael kange on, seda ma päris täpselt ei tea, sest ega ma nüüd siis nii hoogsalt ka ei headbanginud. Kõrvade lukus olemises ma oskan süüdistada ainult väga halba heli, milles omakorda ma ei oska süüdistada muud kui saali halba akustikat. Võibolla helimeest ka veits.

Aga muidu oli tore. See oli tegelt eriti tore, et viiest bändist olid kõik täitsa eri stiilide esindajad. Siis oli väga tore veel see, et ma elus esimest korda Huntat laivis nägin. Singer-Vinger muidugi on ka klassika, kusjuures mind paneb hämmastama see, et ma ei mäleta, et ma iial elus oleks sihilikult iialgi Singer-Vingerit kuulanud, aga ma tean kõikide laulude sõnu peast. Kasvatus, ilmselt.

Avastasin ka oma telefonist uue äratuse kellaajaks 02:17. Mul pole vähimatki aimu, mis põhjusel see seal olla võis. Kindlasti puudub mul igasugune mälestus sellest, et ma oleks midagi sellist oma telefoni pannud. Mis muidugi pole suurem asi vabandus, aga noh.

Džinni kui sellise kiituseks peab alati ütlema, et järgnevad hommikud on kümnetes kordades meeldivamad kui mistahes muu alkoholiga. Kui te olete nagu mina, ei kanna kopika eestki ja põete tapvaid pohmelle, siis soovitan soojalt džinntoonikute konsumeerimisele üle minna. Pole tänu väärt.

Pühapäeva lõunase Rannajooksu stardiks mul seega rohkem muresid ei olnud, kui et ma ei viitsinud joosta ja jalad olid eelmisest õhtust kole väsinud. Okei, distantsi vältel muidugi selgus, et isegi kui ma viitsiks joosta, siis ega ikka ei jõuaks ka, aga õnneks ma olin sellega ette arvestanud, et ma ilmselt ei ole see kõige värskem võistleja seal rajal. Muidu on sportlastel ikka kehvavõitu soorituseks vabandusi igasuguseid tuua, küll pole vorm õigeks hetkeks realiseerunud ja küll on muud hädad, aga ma ei saa seekord muud süüdistada kui eelmisel õhtul konsumeeritud alkoholi, magamata ööd ja seda lavaesist, mis polnud küll moshpit, aga oli… midagi. 😀

Ma kirjutan seda postitust pühapäeva õhtul, aga ma ei saaks öelda, et mu aju päriselt veel tööle oleks hakanud, nii et ma vabandan, kui see pole parim kirjutis mu elus.

Vähemalt on nüüd see kogemus ka olemas, et kõigepealt jood ja rokid ja siis järgmine päev lähed oma aruga jooksuvõistlustele. Ma loodan, et ma ei pea enam eriti neid kahte asja sellises järjekorras kahe päeva sees tegema. Väsitav oli. 😀

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mul on jälle küsimusi

oktoober 21, 2021 5 kommentaari

Spordiklubi riietusruumis on 100 (sada) kappi. Umbes kümmekond neist on hõivatud, tabalukud ees. Millise kapi trenni tulles riietusruumis valid?

a) hõivatud kapist eemal

b) täpselt hõivatud kapi kõrval

Kui sa valisid variandi b, siis palun selgita, MIKS???

Küsimus on muidugi enamalt jaolt niisama pateetiline väljaelamis-röögatus, sest vaevalt et ma siia adekvaatset põhjendatud vastust saan päris inimeselt, kes niimoodi toimib. Aga samas, iial ei või teada, elu on täis üllatusi, näiteks on mul uus lemmikbänd, kellest ma olen hullumiseni vaimustuses, ja see bänd on Eurovisiooni võitja… (ma olen kogu oma teadliku elu Eurovisioonil kõlavat muusikat jälestanud mõningate üksikute eranditega, see on nüüd siis väga suur erand, ma järeldan).

Aga jah, selle kapiteema juurde tagasi tulles, ma lihtsalt ei saa aru, miks nad nii teevad. Muidu mind absoluutselt ei huvitaks, aga vahel õnnestub näiteks trenni lõpetades ajastada end täpselt sellisele hetkele, et lähed oma kapi juurde ja kõrvalkappi on keegi just sisse kolimas, terve elamine sinu kapi ette laiali laotatud. Why. Whyyyyyyyyy.

Ärge saage minust valesti aru, mulle väga meeldib jõusaalis käia ja trenni teha, mu ainus probleem on need teised inimesed, noh.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kuidas poes käies plussi jääda

oktoober 15, 2021 3 kommentaari
  1. Mine raamatupoodi
  2. Leia põrandalt 10 eurot sularaha
  3. Osta värvimisraamat, mis maksab 9.45 eurot
  4. Profit

Ma pole raha leidnud nii palju aastaid, et ma isegi ei mäleta, millal ma viimati raha leidsin. See on küll meeles, kuidas ma sajandivahetuse paiku puruvaese tudengina leidsin maast sada krooni ja see oli nii üüratu raha, et ma olin põhimõtteliselt tükiks ajaks päästetud.

Värvimisraamatu ostsin ka, tõepoolest. Mul on vaja midagi kätega teha, muidu läheb aju katki. Joonistada ega pilli mängida ma ei oska, need variandid jäävad ära. Igasugust käsitööd oskan teha küll, aga mul poleks selle tegevuse tulemustega mitte midagi peale hakata, ma ei kanna kootud, heegeldatud ega tikitud riideid ja mingeid linikuid ju ka ei tee, eksole. Teiste inimeste jaoks teha ei taha, see oleks kohustus ega aita aju parandamisele kuidagi kaasa. Õmblemine pole see (kui nüüd keegi peab vajalikuks märkida, et riideid kui selliseid ma ju kannan), sest tegevus peab olema pisike, nokitsev ja monotoonne. Värviraamat oli adekvaatne asjandus. Värvipliiatsid ostsin ka. Ja päev hiljem harukordse ajutegevuse tulemusena ka pliiatsiteritaja. Ei, muidugi mul ei olnud pliiatsiteritajat, miks mul oleks pidanud olema? Mul polnud ka ainsatki pliiatsit.

Esimese kümne minutiga selgus, et ehkki värvimine on NII ÄGE tegevus, on see ka ülimalt kurnav, sest ma ei kirjuta enam käsitsi ja mul on väga alaarenenud lihased selle koha peal, mida pliiatsi hoidmiseks vaja läheb. Endalgi on raske uskuda, et ma veetsin kolm aastat gümnaasiumis ja 4+ aastat ülikoolis päevast päeva, hommikust õhtuni lakkamatult konspekteerides.

Eelmisel nädalal pidasime kolleegidega orienteerumisviktoriini ja ma tean endiselt väga palju kasutuid fakte. See mõjus inimestele muljetavaldavalt ja ma olin taaskord hämmingus, sest enda meelest ei tea ma midagi iseäralikku, tavaline kasutute faktide pahn, mis iga inimese peas ruumi võtab, eivä? Samal ajal puudub mul igasugune aimdus, mida tähendab näiteks “aktsiate märkimine”, fraas, mida ma olen viimasel ajal palju meedias kohanud. Mul pole aimugi, mida see võiks tähendada. Ma olen alati öelnud, et kui ma teaks pooligi kasulikke asju sellevõrra, kui ma tean kasutuid, oleks ma väga rikas ja edukas. Aga noh, on nagu on…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Lõbusaimad matused ever

oktoober 10, 2021 3 kommentaari

Küünlad olid, pärjad olid, kõned olid, leinaseisak oli, kirst oli ka… samas kui nüüd tõele päriselt au anda, siis kadunuke on ka nagu veel alles, oma mingisuguses füüsilises vormis… et kas need nüüd siis ikka olid päris matused? Ärasaatmine kindlasti.

Mai kultuurikeskusest räägin, mis te siis arvasite?

Mitte-pärnakad võibolla ei tea, aga kultuurikeskus “Mai” oli Pärnu kultuurielu väga tähtis osa ning alternatiivkultuuri absoluutne põhipanus, põhiliselt vist üheksakümnendatel. Ja toredal kombel mitte ainult ühe alternatiivkultuuri, vaid suisa mitme – majas toimusid legendaarsed festivalid “Mai Musa Fest” (rock ja punk), “CopKilla” (hiphop) ja “Fiesta” (ma isegi ei tea, jazz?) Sisuliselt kõik selle majaga seonduv on tänapäevaks legendaarne, aga ma ei hakka seda ümber jutustama, sest ma pole pädev.

Meie (= mina, E. ja L.) gümnaasiumiaastatel ja minul natukene enne ka oli “Mai” keskus põhiline pidude koht, sest väikeses saalis ja Rohelises Salongis mängisid kogu aeg bändid ja mulle praegu tundub, nagu me oleks seal iga nädalavahetus konsadel käinud, aga päris nii tihti seda vist ei juhtunud. Aga bände sai seal majas nähtud ikka päris palju. Minu jaoks tähendas see koos vanema õega varakult kohale minemist, sest mu õemees töötas seal helistuudios ja maja helimehena – saime stuudio kaudu tasuta sisse, hängisime peo algust oodates ja soundchecke kuulates niisama, ja pärast, kui pidu läbi oli, siis hängisime jälle ja ootasime, kuni tehnikud oma töö lõpetasid, et koos taksoga koju sõita. See enne ja pärast hängimine oli mu jaoks vahel ägedamgi kui kontsert ise, sest mõistagi sai seal igasugust nalja. Vahel sai bändidega ka nalja, muidugi – mina, E. ja L. olime alati kontserdi ajal esimeses reas, kus me end tihtipeale toore jõuga ja kolmekesi üksteise käevangus lavaservast kinni hoidsime, et tagant pealepressiv rahvamass meid sealt lahti ei rebiks. Mul olid reaalselt tol perioodil stabiilselt ribide peal permanentsed muljumisjäljed. See esirea positsioon andis näiteks ükskord võimaluse ühe nimetuks jääda sooviva bändi lauljal saapapaelad omavahel kokku siduda (ärge küsige, miks, tundus tol hetkel mõistlik idee).

Rohelises Salongis jällegi ei olnud lava, mis tähendas, et bändid mängisid nurgas publikuga samal tasapinnal ja aeg-ajalt mõni purjus punkar kukkus bändi sisse ka.

Vot sellised olid minu üheksakümnendad. Pärast gümnaasiumi lõppu seal vist eriti enam selliseid pidusid ei toimunud, või vähemalt me ei suutnud eile seda enam meenutada.

Natuke oli nagu võõrik, et matusetalitus ja sellele järgnevad bändid olid suures saalis, mis toimis aastaid Pärnu linna ainsa kinona ja ehkki ma eeldan, et sellel laval on omal ajal ka kontserte tehtud, siis mina sellistel käinud ei ole. Küll aga oli tuttav luust ja lihast läbilõikav külm – õnnetu saatusega majakoloss on nüüdseks vist juba paar aastakümmet seisnud suuremalt jaolt tühjana ja ilma kütteta (kui mu mälu mind ei peta, siis küte kadust sealt majast juba siis, kui seal veel helistuudio töötas!) ja võite arvata, mis temperatuur seal on. Jah, seal töötas kino ka ilma kütteta. Päriselt. Jah, talvel ka.

Nüüd see majakoloss siis lõpuks suudeti maha müüa, mõistagi läheb see lammutamisele ja asemele tuleb… midagi muud.

Natuke ajalugu ka, mis ma kiirelt guugeldades leidsin: Mai Musa Fest 1997 kava. Ma vaatasin kolm päeva järjest kõik bändid ära! Kolmas päev oli niuke house ja electro päev, sinna ma vist pidin üksi minema, E. ja L. ei tahtnud.

Rubriigid:Uncategorized

Miks oktoober?

oktoober 5, 2021 Lisa kommentaar

Peaks olema seadusega keelatud kontorihoone akende väljapoolne pesemine oktoobrikuus, sest siis pole lootustki ilma särgita poistele akna taga. Nagu eile sündind kõik, maivõi.

Ja see on ainult üks asi, mis selle oktoobriga praegu halvasti on.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Loogika

oktoober 3, 2021 1 kommentaar

Mina: “Mind vabsee mingi tootmine ei huvita, mul on sellest kõrini, ma ei taha ühtegi tootmisettevõtet enam näha, ärge hakake üldse mingist tootmisest mulle rääkima.”

Raamatupoes kohtumine raamatuga “Terviklik tootmine: tootmise juhtimine ja planeerimine”.

Ka mina: “Aaaaaaa ma täiega tahaks seda lugeda, nii äge, pekki miks see raamat 50 euri maksab, kas raamatukogust saab vä?”

Elu pakub üllatusi ikka igal sammul, tuleb välja.

Põhiline probleem muidu mu elus on hetkel see, et ma tahaks töökohta vahetada, sest mul on töötlevast tööstusest kopp ees, aga ma peale tootmismaailma mitte millestki muust mitte midagi ei tea. Ma olen nädalate kaupa läbi lugenud kõiki töökuulutusi, aga absoluutselt kõik nõuavad asju, mida mul ei ole.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Helinälg

september 30, 2021 2 kommentaari

Eelmise postituse järjeks pean ütlema, et sain Eurovisiooni võitnud bändi kontserdi pileti siiski ostetud hoolimata Piletilevi serveri agooniast (mis ületas isegi meediaväljaannete uudise künnist).

Kahjuks pean seda ka ütlema, et ma suhtun igasuguste kontserdite toimumisse endiselt väga suure reservatsiooniga, sest neid tühistatakse ja lükatakse edasi tihedamini, kui ma suudan järge pidada. Mul on juba mitmeid aastaid ootel mitmeid pileteid, mille kohta mul on telefonis meeldetuletused, et ma aeg-ajalt vaataksin kuskilt järgi, kas tuurid toimuvad ja bändid tulevad. Siiani pole veel ükski tulnud, ütleme nii. Ega mul enam head ülevaadet ei ole, mis sündmused toimuvad ja millal. Nalja saaks, kui ma mõne mitu korda edasi lükatud kontserdi lihtlabaselt ära unustaks…

Aga noh, lootus sureb viimasena.

Ma käisin laupäeva õhtul Pärnus Valgusfestivalil ja olin pehmelt öeldes šokeeritud, sest ma polnud juba mitu aastat nii palju inimesi korraga näinud. Rahvamassid olid muljetavaldavad ja korraks tekkis isegi nagu tunne, et maailm on normaalne. Viimasena käisin vaatamas Vallikäärus, kuidas bänd mängis ja umbes minutiks tekkis hetk, kus valgus ja heli tekitasid mu ajus tühjuse. See oli uskumatu tunne, mida ma pole tundnud juba kaua aega – ma vaevlen kogu oma ärkveoleku selle käes, et mu pea sees on kohutav lärm ja segadus, ja ma ei tea, kas ma peaks õppima mediteerima või mis ma peaks tegema, et see jube kaos kuidagi kontrolli alla saada. Tore oleks vahelduseks mõnigi mõte lõpuni mõelda, isegi kui ma lihtlabasest keskendumisest isegi veel ei unista. Asi on läinud nii hulluks, et mul on piinlik inimestega rääkida – ma võin ju lauset alustada, aga ma ei garanteeri, et see lõpetatud ka saab. Aga vot see hetkeline tühjus mu peas, kus ausõna MITTE ÜHTEGI mõtet ei olnud peale valguse ja valju heli ülestimulatsiooni… ohh, see oli hea.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Poleks iial uskunud

september 28, 2021 Lisa kommentaar

… et maailm jõuab sellesse punkti, kus mina (mina!) üritan osta Eurovisiooni võitnud bändi kontserdile piletit, ainult ei ma EI SAA, sest ma olen juba pool tundi krdi järjekorras ja mul on reaalne hirm, et nüüd ma ei saagi minna Eurovisiooni võitnud bändi kontserdile.

Mul on enda kaitseks öelda ainult seda, et Eurovisiooni ma ei vaadanud ja seega ma sain alles tükk aega hiljem teada, et nii äge bänd üldse osales ja võitis.

A see pole suurem asi vabandus, ma saan aru küll.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Varude vajalikkusest

september 27, 2021 2 kommentaari

Ritsikul on tihtipeale mure sellega, et kõrvaklapid ununevad koju ja see tähendab, et bussiga Tartusse sõites peab Elmari raadiot kuulama. Mis muidugi ongi küllaltki kole kogemus, ma kujutan ette.

Ma võiks ennast kiita ja patsutada, et mul küll kunagi kõrvaklapid koju ei unune, aga noh, esiteks sõidan ma üliharva bussiga ja teiseks võib see needus ka mind tabada, miski pole välistatud… Aga eile käisin ma jõusaalis ja ehkki mul on ühed kõrvaklapid, mis mul permanentselt trennikotis elavadki, siis sellest ei piisanud. Vasak klapp hakkas hakkima ja kuna see ajas mind absoluutselt hulluks, siis ma võtsin klapid ära. Muide, miks kõrvaklappidel alati just vasak klapp esimesena läbi läheb? Ma olen elu jooksul läbi pidanud lugematu arvu kõrvaklappe ja mitte kunagi pole esimesena katki läinud parempoolne klapp. Nii ettenägelik ma kahjuks ei olnud, et mul oleks mitu paari kõrvaklappe kaasas olnud, ehkki aeg-ajalt juhtub ka seda. Niisiis pidin trenni tegema jõusaali helitausta saatel. Iseenesest polnudki see väga hull, sest pühapäeva hommik oli, rahvast oli vähe ja keegi ei lobisenud (ma absoluutselt ei talu mingite suvaliste inimeste jutuajamise pealtkuulmist). Kõlaritest ja telekatest mängis kodumaine muusikakanal MyHits, mis on tore, mulle see kanal meeldib (vajab süvaanalüüsi, miks mulle meeldib muukeelne popmuusika ja mitte eestikeelne, ma tõesti ei tea seda). Aga. Telekanalil on arusaadavalt ka reklaamid. Ja varsti on valimised. Mis toob mind järgneva küsimuseni.

Mitu EKRE reklaami tunni aja sees on normaalne?

Minu isiklik eelistus oleks mitte ühtegi, aga kahjuks oli neid kuus.

Üks Keskerakonna reklaam oli ka. Teiste erakondade omi mitte ühtegi.

Parlanksi ei ollagi.

Siit moraal – trennikotis peavad olema ka varukõrvaklapid, kui sa ei taha tunni aja jooksul kuulata kuut EKRE valimisreklaami.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Düün (filmipostitus)

september 26, 2021 Lisa kommentaar

Kõik need kiidusõnad ja ülistuslaul, mida te selle filmi kohta kuulete ja loete – võite neid täiesti vabalt uskuda ja lisaks veel arvesse võtta tõsiasja, et sõnad võivad vahel ka nõrgaks jääda.

Tõesti, väga hea film on. Väga, väga hea film. Iseennast kiidan ma veel ka selle eest, et ma võtsin end kokku, lugesin (taaskord) just praegu ka selle raamatu läbi (ok, paakümmend lehekülge lõpust on veel lugemata) ja sain seega kohe värskelt võrrelda filmi ja raamatut. Film järgib raamatu sündmusi täitsa täpselt, mõne pisikese erandiga, aga ma pole ka kunagi arvanud, et film ja raamat peaksid omavahel 100% kattuma, sest need on siiski erinevad meediumid.

Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et mõnikord hakkab mul raamatut lugedes endal detailne film peas jooksma, värvide ja soundtracki ja kaameranurkade ja kõigega, ja mõnikord tekib sellest suur probleem* kui selle raamatu pihta päriselt ka film on vändatud. “Düüniga” mul seda muret ei tekkinud, võibolla ka sellepärast, et ma hakkasin eelmisel nädalal seda raamatut lugema selge arusaamisega, et ma lähen kohe kinno filmi vaatama. Aga võibolla sellepärast ka, et ma olin juba treilereid näinud ja ma enamvähem juba kujutasin visuaale ja tonaalsusi ette.

Kui selle filmi kohta saaks kasutada ainult ühte sõna, siis oleks see suurejooneline. Sest see film on tõesti väga suurejooneline, igas mõttes. Ja samas ka väga suurejooneliselt aeglane, rahuliku tempoga. See pole actionfilm, aga ta pole ka uimane. See on selline film, mida vaatad kaks ja pool tundi järjest, suu lahti, ja püüad kõike seda majesteetlikkust oma väikesesse inimpähe ära mahutada. Visuaalid on hingematvad, see on vähim, mis ma oskan öelda.

Paljud on kommenteerinud, et huvitav mis pilguga vaatavad seda filmi need inimesed, kes raamatut lugenud ei ole. Noh, ma ei tea arvata, eksole… Küll aga on seal palju sellist, millele ilmselt ei oskaks siis tähelepanu pöörata. Näiteks olid minu meelest väga kõnekad kaadrid ja stseenid veest – ookeanist, vihmast, veeklaasidest hommikusöögilaual. Kes on raamatut lugenud, see teab juba filmi alguses, et edasi hakkab tegevus toimuma planeedil, kus vesi on hindamatu väärtusega. Mis minu meelest hiljem ei tule filmis tegelikult vist väga hästi välja, aga jällegi, ma ei oska öelda, ma olen ju raamatut lugenud, ma tean..

Filmi heliriba on samuti mingi täiesti unikaalsest ooperist päris nähtus, aga vot siin ma leidsin ühe asja, mis mulle ei sobinud. Torupillid! Stseen, kus Atreideste koda saabub Arrakisele ja seda koos tseremoniaalse torupillimängijaga, ja torupillihelid militaarse suurejoonelisuse taustaks… Jah, ma saan aru, et see on angloameerika kultuuris iseenesestmõistetav ja töötab seal niimoodi, ja mul iseenesest ei ole torupilli kui sellise vastu mitte midagi, aga vot selles stseenis seal see torupill mulle ei meeldinud. Kahjuks ma ei oska pakkuda, misasi seal siis selle asemel oleks võinud olla, nii et kasutu hala konstruktiivse kriitika asemel, nagu alati. Aga kui see torupill kõrvale jätta, siis muusika on samamoodi selles filmis täiesti imeline.

Ma jätan teile siia treileri ka, muidu pole nagu asjal erilist tuuma.

(Tihtipeale on suurte actionfilmide treiler selline, et kõik filmis huvipakkuv on treileris ära näidatud. See ei ole kindlasti selline treiler.)

k.

* Probleem tekkis filmi ja raamatuga “Call me by your name”. Raamat oli imeline. Film mu peas oli ka imeline ja detailne. Ja see päris film, mida ma pärast vaatama hakkasin, oli totaalselt teistmoodi, nii et ma ei suutnudki seda üle viie minuti vaadata. Nüüd on sellest umbes aasta möödas ja ma olen valmis sellele filmile teise võimaluse andma, sest film pole ju ometi süüdi selles, mis minu peas toimub. Lisaks on ka selle filmi peategelase rollis Timothee Chalamet, kelle osatäitmine “Düünis” oli täpselt sama vaimustav kui kõik muu selles filmis.

Rubriigid:Uncategorized