Suvehooaja eesmärgid ja plaanid

aprill 28, 2017 2 kommentaari

Kui te arvate, et need on selles stiilis plaanid, et kuhu reisida, millal ja kus ja kuidas puhata, kui palju päikest võtta ja milliseid üritusi külastada, siis te eksite väga rängalt. Need ei ole üldse selles stiilis plaanid. Või noh, minu jaoks on, normaalsete inimeste jaoks ilmselt mitte.

Muidugi on jutt spordist ja võistlustest. Millest siis veel? Praegu ma olen kohe eriti sellel lainel, sest mu viimase nädala treeningud on piirdunud kahe jalutuskäiguga. Teate, mis minuga juhtub, kui ma trenni ei tee? Ma hakkan üle kere valutama ja jään kangeks. Täitsa tõsiselt. Õnneks on tunneli lõpus valgust paista, täna õhtul on tantsuproov, homme õhtul üks esinemine ja siis võib juba hakata trenni tegema jälle. Hoidsin end sel ja eelmisel nädalal ikka jube hoolega tagasi, et mitte rohkem haigeks jääda, sest ma tõesti ei ole huvitatud olukorrast, kus ma pean olema laval ja tantsima ja samal ajal võitlema kohutavate köhahoogudega. Õnneks ei pea tunniajast programmi esitama.

Aga selle aasta võistlustest siis. Osad neist annavad täitsa reisi mõõdu välja ja üritused on nad niikuinii, neile tuleb ju pilet osta 😉

Kõigepealt on muidugi Maijooks, mille suhtes ilmselt ei ole väga mõtet mingeid eesmärke seada, sest eelmiste aastate kogemus on olemas ja see rada on nii tihkelt inimesi täis, et seal mingi kindla tempoga joosta on keeruline. Aga äkki 38 minutit, näiteks? Kui just selleks ajaks suve ja sooja ilma ei tule. Eelmise aasta palavust küll enam ei tahaks. Eile avastasin enda suureks üllatuseks, et rada on teistpidi pandud ja start nüüd laulukaare ees. Väga veider.

Siis tuleb pikk ja sisutühi suvi, mille ma pean täitma igasugu huvitavate treeningutega. Pikamaajooks on teadupärast väga huvitav ja vaheldusrikas spordiala. Saab joosta erineva pikkusega distantse ja erinevas tempos. Ja maantee peal kas ühtepidi või teistpidi. Kohutavalt põnev, nagu te kõik aru saate. Ma kaalun juba vaikselt kuhugi teise linna kolimist, sest täitsa tõsiselt, mul on sellest maanteest selline kopp ees, et te ei usuks. Sel suvel plaanin igatahes hakata Pärnus jooksmas käima. Mis siis, et on paras idiootsus istuda autosse ja sõita kuhugi, selleks, et seal joosta, aga no päriselt. Kuskil on piir, eksole.

Sel suvel on mul plaan ka esimest korda minna Rakverre Ööjooksule. Kuna nad taipasid selle sel aastal korraldada täpselt mu sünnipäeval, siis ma lihtsalt ei näe mitte mingit põhjust sinna mitte minna, sest mis ometi saaks olla parem, kui tähistada on sünnipäeva laupäeva öösel poolmaratoni joostes? Kui ma veel eelmisel aastal mõtlesin, et savi nendest aegadest ja tulemustest, siis tegelikult on see sporditegemine ikka hirmus asi, kogu aeg tahaks mingit tulemust parandada (kuigi milleks, ma aru ei saa). Nii et nüüd ma siis mõtlengi, et kas oleks reaalne joosta see poolmaraton näiteks ajaga 2:15?

Septembris muidugi on traditsioonilised Kahe Silla Jooks ja SEB Tallinna Maraton. Vastavalt siis 10 kilomeetrit ja poolmaraton jälle. Ehkki ma olen oma 10K eesmärgi (alla tunni) juba eelmisel aastal ära täitnud, siis miskipärast ma väga tahaks sedasama korrata Kahe Silla Jooksul, see on nagu selline… see oli minu esimene võistlus elus üleüldse ja mul on selle võistlusega emotsionaalne side. Nii et oleks tore joosta ka see ükskord alla tunni. Kui muidugi jälle 25 kraadi sooja on selle ajal, siis see saab raske olema. Tallinna Maratoni osas sõltub kõik sellest, kuidas Rakveres läks. Või ma ei tea.

Oktoobris jälle Rannajooks (10K), selle kohta ma ei viitsi veel midagi mõelda. Kõigi teistega võrreldes väike jooks (vähe rahvast) ja oktoobris enam palav olla ei tohiks, rekordiparanduseks hea aeg?

Ühesõnaga mina, kes ma absoluutselt ei armasta mugavustempost kiiremini jooksmist, olen miskipärast hakanud endale kiiruseesmärke seadma ja ma ei ole päris kindel, kas see ikka on hea mõte. Aga nagu ma juba ütlesin, on sport selles suhtes üks hirmus asi. Kaval oleks mugavustempo kiiremaks saada, aga ma ei tea, kuidas see käib. Tark inimene otsiks endale treeneri, aga ma vist nii tark ei ole. Eks ole näha, kuidas nende plaanidega läheb.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Digiajastu inimene ikkagi

aprill 26, 2017 2 kommentaari

Sain paar päeva tagasi lahenduse ühele mind juba tükk aega painanud probleemile, kusjuures lahendus oli nii lihtne, et ei usukski, kui ma ise poleks sellele geniaalselt lihtsale lahendusele tulnud.

Teadupärast mõtles keegi kuskil hiljuti välja sellise toreda asja nagu Smart ID. Mina, korralik digiajastu kodanik, muidugi tahtsin ka seda kohe kasutama hakata, aga põrkusin vastu erinevate probleemide müürirägastikku. Peamine probleem oli see, et tuli algseks autentimiseks kasutada ID-kaarti. Kuna ma sisuliselt mitte kunagi ID-kaarti ei kasuta, siis arvata on, et lihtne see asi ei olnud. Esiteks avastasin, et mu arvutis, millel ma sügisel kõvaketta ära lasin vahetada, pole enam vastavaid programme. Okei, pole hullu, laeme uuesti. Programmid olemas, tuli järgmine probleem – ee… see ID-kaart ei… tööta? Ma tõesti ei kasuta arvutis mitte kunagi ID-kaarti, ma isegi ei tea, kuidas see peaks toimima. Või noh, elus mõned korrad olen kasutanud, siis nagu… töötas. Kogu see ID-kaardindus on minust natukene mööda läinud puhtalt tänu sellele, et Macil see tõepoolest natukene üle kivide ja kändude on vahel käinud (Apple õigustuseks tuleb öelda, et tegelikult kõik ikkagi töötab).

Vahepalana selline lugu, et kunagi aastaid tagasi aegusid mu ID-kaardi sertifikaadid. Selgus, et neid saab uuendada kas kasutades IE Explorerit või KMA büroos. Maci omanikuna olin sunnitud büroosse minema. Arvake ise, kui hämmeldunult nad mind seal vaatasid, isegi siis, kui ma neile selgitasin, et Maci peal ei ole võimalik kasutada IE Explorerit ja üleüldse, KES kasutab tänapäeval IE Explorerit? Ma ei tea, kas tänapäeval on see asi kuidagi inimese moodi lahendatud.

Nii, ühesõnaga seda Smart ID-d ma kasutusele võtta ei saanud, sest see ID-kaart ei… töötand. Ma ei saanud isegi aru, miks.

Vahepeal möödus mitu kuud ja ma proovisin mõned korrad veel, aga ei midagi. ID-kaart ei… tööta, noh. Sertifikaadid kehtivad ja PIN nagu ka olemas ja puha ja kõik.

Niikaua kuni ma nüüd eelmisel nädalal haigeks jäin ja sellega seonduvalt ilmselt midagi mu ajus ümbes paiknes, sest ühel heal päeval tabas mind totaalne valgustatus ja geniaalne idee, et ma ju vahetasin kunagi üks aasta oma ID-kaarti, täpsemalt eelmisel aastal ja ÄKKI tulevad uue kaardiga kaasa uued PIN-koodid või midagi. Noh, selline väike mõte, eksole. Kaevusin oma Tähtsate Dokumentide kausta ja loomulikult leidsin ma sealt tuttuue (eelmisest aastast) täiesti avamata koodiümbriku. Halleluuja! Inglikoorid! Taevalaotusest laialihajuvad pilvemassid ja jumalik valgus!

Ja nii ma saingi oma ID-kaardi täiesti normaalselt tööle ja igale poole sisse logida ja Smart ID ära autentida ja kõik töötab nagu määdžik.

Selline tehnikageenius, et kuku kummuli.

Ühtlasi lubasin pühalikult ka oma Id-kaarti rohkem kasutama hakata. Mistarbeks, ma veel täpselt ei tea, kuna siiani mul pole seda ilmselgelt vaja läinud, aga no millegi jaoks inimesed seda ju kasutavad.

Selline lugu siis täna.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Partidest (ja natuke muust ka)

aprill 24, 2017 1 kommentaar

Ma ei teagi, kummast otsast seda pardilugu alustada, natuke imelik oleks mõlemat pidi. Sest need asjad pole tegelikult üldse omavahel seotud tegelikult.

Pardiloo kronoloogiliselt esimene osa on see, kuidas ma tulin reede õhtul koju ja minu aia taga, minu puukuuri kõrval, minu kraavis oli part. Täitsa tavaline part. Emane. Otsis veest süüa ja siis ronis kraaviperve peale kössitama. Mina vahtisin ja pildistasin teda umbes viie meetri kauguselt ja kümme meetrit teisel pool asjatasid naabrid oma auto juures. Ma ei tea, kas see on päris normaalne, et minu kraavis on part? Ma elan ikkagi linnas. Väikelinnas, aga väga konkreetse tiheasustusega piirkonnas. Kuigi arvestades fakti, et ma olen omaenese hoovis näinud toonekurge, õunapuu all lume peal jänese jälgi, mööda tänavat kappavat kitse ja naabri põllumaa peal rebast, siis ma ikkagi ei ole päris kindel, kas ma elan niiväga linnas.

Pardist ma ei saa pilti panna, sest ma ei julgenud väga lähedale minna ja kaugelt pildistades jäi ta väga kraaviperve värvi.

Pardiloo teine osa on see, kuidas ma järgmisel päeval, ehk siis laupäeval läksin oma vanematega koos Pärnusse sööma. Võtsin riski ja tellisin elus teist korda pardifileed. Risk oli see sellepärast, et mu esimene kogemus pardi söömisega oli pehmelt öeldes väga ebameeldiv, aga kuna sellest juba palju aastaid möödas on, siis julgesin teise võimaluse anda. Kõlbas seekord süüa küll, kuigi võib juhtuda, et see jääb ka viimaseks korraks mu elus (ehk siis erilises vaimustuses ma sellest siiski ei olnud).

Eelmisel laupäeval käisime aga E. ja L.-iga koos väljas. Kuna L. tahtis tom kha suppi süüa, siis läksime ühte kohalikku aasia restosse, aga lõppkokkuvõttes sõime siiski kõik tolle söögikoha nepaali eriroogasid. Vähemalt minu toit oli ülimaitsev, aga ma olin süües veidi üllatunud, et see nii tugeva India mõjutusega oli. Pärast ma muidugi pidin end harima ja järgi vaatama, kuskohas see Nepaal üldse asub, siis ma enam nii üllatunud ei olnud. Aga kuna mulle India toit väga meeldib, siis mulle sobis. Toit serveeriti segmenteeritud plekk-kandikutelt, mis mu meelest oli äge ja autentne, aga E. sellest vist väga vaimustuses polnud. No ma ei tea. Tavalise taldriku pealt ma söön iga jumala päev mitu korda, selles pole midagi huvitavat.

Toidujutu täienduseks sobib öelda veel ka see, et ma olen saanud endale rämeda nohu ja köha ja igapäevase tugeva peavalu, mistõttu ma trenni ei tee ja kui ma muidu kasutaks seda juhust kodus peaasjalikult söömiseks, siis praegu mul puudub isegi söögiisu. See tähendab, et ma olen raskelt haige (mul puudub väga harva söögiisu).

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vanadus ja mäluprobleemid

aprill 21, 2017 3 kommentaari

E. kirjutas viimati sellest, et inimene on vana siis, kui ta kohta hakatakse “muhe” ütlema. See käis muide ta abikaasa, mitte ta enda kohta, aga see selleks.

Mina olen ka viimasel ajal aru saanud, et ma olen vanaks jäänud, aga kahjuks avaldub see mul hoopis kurvemal moel, ehk et ma olen hakanud ära unustama esiteks inimeste nimesid ja teiseks suvalisi sõnu. Ma pole iial elus ühtegi nime ära unustanud, nüüd on see juba täitsa tavaline. No ja seda, kuidas mulle sõnad meelde ei tule, sellest ei taha ma üldse rääkida.

Teadupärast hakkasin mõnda aega tagasi õppima korea keelt, mitte otseselt eesmärgiga seda selgeks saada, aga niisama huvi pärast ja aju ergutamiseks. Tuleb tunnistada, et ega ma sellega nüüd eriti kaugele jõudnud ei ole, sest juba esimese tõsisema grammatika-ettevõtmise järgi tuli kohe sellesama ettevõtmise erandid (või ma ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetatakse, exception, noh) ja see oli juba päris paras pähkel. Meenutas natuke seda, kuidas ma gümnaasiumis ladina keelt õppides sain normaalselt selgeks esimese, teise ja kolmanda käändkonna sõnade käänamise, aga neljas ja viies olid juba mu jaoks too much ja ma ei saanudki neid õieti selgeks. Korea keelega on praegu ka seis umbes selline, et reeglipärane tegu- ja omadussõnade conjugation (pööramine?) kõigis neljas speech levelis (ma ei tea, kuidas seda eesti keeles öelda, sest teistes keeltes ei esine sellist asja) on enam-vähem, aga ebareeglipärased pööramised… eee… jah. Aga sõnavara ma ikka vähehaaval õpin ja mõnda grammatilist asja ikka tean ka, nii et aeg-ajalt juhtub isegi seda, et ma loen Instagramist mõne popstaari pildiallkirja ja saan aru, mis seal kirjas on.

Igatahes on mulle hakanud tunduma, et see minu ajutreening on kuidagi vastupidiselt mõjunud, või ongi tegelikult asjalood nii, nagu ma ka olen kahtlustanud, et mu kõvaketas on lihtsalt täis ja iga juurdeõpitud koreakeelse sõnaga kustub üks eestikeelne alt ära. Või tuleb seda ajutreeningut kuidagi teistmoodi ja intensiivsemalt teha. Olen paar korda juhtunud raadiost kuulma tuntud mälutreeneri jutte, mismoodi seda teha, aga kõik need tehnikad tunduvad kuidagi kohutavalt keerulised ja aeganõudvad.

Selge on see, et oma elus ma ilmselt enam kuhugi kooli küll minna ei saaks, sest sügiseks ma vist ei oskaks enam enda kingapaelugi siduda.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Polegi kuulus blogija

aprill 18, 2017 4 kommentaari

Avastasin täna, et blog.tr-l on olemas blogide top 100. Igaks juhuks kontrollisin, et ega mind seal edetabelis pole – õnneks ei olnud.

Arvestades tõsiasja, et ma olen põhimõtteliselt juba üle 15 aasta bloginud (tähenärijatele, kes antud blogi ajalugu hakkavad vaatama, ei, see pole mu esimene rodeo), olen ma ikka pisitillukene tegelane. Ma ei reklaami oma blogi kuskil, ma vahel haruharva kommenteerin teiste blogisid, mul ei ole blogi FB lehekülge ega üleüldse mitte midagi. Ma vist tean ka umbes viite blogi, kelle blogrollis ma figureerin. Täitsa omaette olen siin ja kirjutan niimoodi… muhv, nõudmiseni 🙂

Kas ma tahaksin olla kuulus blogija? Ega tegelikult vist ei tahaks. Vahel mulle tundub küll, et võiks olla rohkem lugejaid ja oleks nagu äge või nii, aga samas iseenesele reklaami tegemine tundub kuidagi naljakas ja teisalt, mida mul on oma lugejatele pakkuda? Mingit segasevõitu mudru sellest, kuidas ma trenni teen ja… ee, ma ei teagi, millest ma veel kirjutada võiksin. Ma tegelikult loen vähe blogisid ise ka, ma ei teagi täpselt, millest inimesed kirjutavad.

Mõnda aega tagasi kirjutasin (vist, mingi hägune mälestus nagu on) sellest, et kas blogimine on piinlik tegevus. Ma olen endiselt seisukohal, et tegelikult nagu natuke on, sest et mulle tundub alati, et kui ma ütleksin kellelegi, et mul on blog ja ma kirjutan sinna, siis küsiks see inimene kohe vastu, et milleks selline jama, midagi targemat pole teha või. Ja siis ma oleksin sunnitud nentima, et tõesti mul ei ole midagi targemat teha. Misasi see targem asi oleks, üleüldse?

k.

Lisatud 20.04 – Leidsin oma blogi antud edetabeli 50. kohalt. Miks?

Rubriigid:Uncategorized

Rannametsa Luitejooks 2017

aprill 17, 2017 Lisa kommentaar

Eelmisel nädalal suutis Pärnu täieõiguslikult kaitsta oma suvepealinna tiitlit – kui mujal Eestis tundub et on igal pool paks lumi maas, siis Pärnumaa on täiesti lumevaba ja suuremalt jaolt päikesepaisteline. Lumi oli viimati maas vist märtsikuus, ma arvan.

Minu eelmises postituses näha olnud ilmaennustus ei läinud samuti täide (eriti) ja kogu hommik ning jooksu aeg oli tegelikult väga ilus ilm, päike säras, tuul oli suhteliselt vaikne ja kuigi temperatuuri üle oleks võinud natuke nuriseda – 2 soojakraadi – siis ma ei nurise, sest oleks võinud palju hullem olla. Ma ei julge mõeldagi, milline saab ükskord olema minu esimene halva ilmaga jooksuvõistlus, sest siiani on absoluutselt igal võistlusel jumala ilus ilm olnud.

IMG_0181

Luitejooks on selline tore üritus, mille raames ma saan alati aru, et ma ei oska absoluutselt joosta maastikul ja eriti ei oska ma joosta mäest üles. Aga kuna ma võtan seda niikuinii kui ühte ilusat kevadist elamust, siis ma seal mingit aega taga ei aja. Luitejooksu rada on selline pehmelt öeldes huvitav: esimene kilomeeter asfalti, teine ja kolmas põlluserva ja külavaheteed ja siis neljandast kilomeetrist läheb rada metsa, kus tuleb järgnevad neli kilomeetrit joosta suhteliselt tõuse ja langusi, sealhulgas ületada Eesti kõige kõrgemad luited, kõrgeim neist üle 33 meetri. Metsarada muide on väga ilus kõrge männimets, looduskaitseala ja puha.

profiil

Kuna ma mäest üles joosta ei jaksa, siis ma isegi ei vaevunud, kõndisin rahumeeli kõikidest tõusudest üles. Või noh, ronisin. Teate kui raske on kõigepealt mitu kilti joosta ja siis hakata muudkui mäkke ronima? 😀 Eriti kui sa mitte kunagi muidu mäkke ei roni? Õnneks oli mul eelmise aasta kogemus olemas, mis ütles, et kui parasjagu tundub, et enam kõrgemat mäge ei saa tervel Pärnumaal olemas olla, siis see ei ole veel SEE mägi. Kusjuures kõige selle ronimise juures osutus nõrgeimaks lüliks mu kardiovaskulaarne aparaat, jalalihased olid ülesannete tasemel.

Aeg oli kehvem kui eelmisel aastal, sest et ma tõesti ei viitsinud metsas mingit erilist tempot arendada, mul oli niigi viimastel tõusudel pulss 176. Aga muidu oli tore nagu alati. Inimesed, kes jooksuvõistlustel ei käi, ilmselt ei tea seda, et võistluse ajal on alati kohutav, vastik, ilge ja jälk. Peamiselt mõtled kahte mõtet – never again ja mitu kilomeetrit lõpuni veel on. Aga viis minutit peale finisheerimist on jälle väga hea ja hakkad järgmist võistlust ootama. Kõlab nagu mingi eriliselt veider masohhismivorm. Ma kohe ei teagi, miks see nii on.

Ilmajutu jätkuks peab ütlema niipalju, et Rannametsast koju sõites oli tee peal kaks korda lumetorm ja siis pealelõunal, kui ma juba kodus olin, oli ka korra totaalne lumetorm ja mingi lumi püsis umbes kümme minutit isegi maas, nii et päris nii et saa enam öelda, et üldse lund pole olnud. Aga see oli tõesti väga hetkeline ja otsereportaaž suvepealinnast on praegu jätkuvalt see, et lund ei ole, päike särab ja kaks kraadi on sooja. Tulge randa!

k.

Rubriigid:Uncategorized

What.

aprill 11, 2017 Lisa kommentaar

Halb nali, mehed, mul on pühapäeval selle hooaja avavõistlus…

Capture

Milleks üldse selline pull, kui eile oli 16 kraadi sooja ja ma olin selle arvelt peaaegu valmis andestama selle kohutava tuule, mis maanteel mu tempost terve minuti maha äsas nii et seda nägu oli (no lihtsalt polnud võimalik sellise vastutuulega kiiremini liikuda).

Aga see lumi? Miinuskraadid? Kas sellest juba küll ei ole, et see võistlus on 8 kilomeetrit kõrgeid tõuse, sealhulgas Eesti kõige kõrgem rannaluide?

k.

Rubriigid:Uncategorized