Kevad on käes

veebruar 13, 2020 Lisa kommentaar

Märtsikellukesed õitsevad. Jah, ma tean, et ma olen viimane, kellel need õitsevad, aga mul tavaliselt ongi need kõige viimasena, ei teagi, miks. Lumikellukesi meil pole, need muidu õitseks ilmselt ammu juba.

Hommikul läksin tööle ja avastasin enda suureks üllatuseks, et polegi enam kottpime. Teised on juba mitu päeva rääkinud, et hommikuti hakkab juba valgemaks minema, aga ma pole sellest veel aru saanud, sest ma olen sel nädalal juba poole seitsme paiku tööle läinud ja sellisel kellaajal on ausõna veel täiesti pime. Täna läksin tavalisel ajal (poole kaheksaks) ja no nagu hakkas juba taevas veidi heledamaks tõmbuma küll.

Ja kevade saabumisega on käes ka see aeg, kus ma tunnen end nagu viimane paadialune, sest mul on juuksed juba mitu kuud värvimata ja ma näen ülimalt rääbis välja. Ma ei saa isegi passipilti minna tegema, sest ma sain teada, et uutes passides on värvilised pildid. Tegelt kui ma nüüd mõtlen, siis passipilt on vist kogu aeg värviline olnud. Igatahes ma keeldun dokumendifotol välja nägemast veel jubedam kui ma tavaliselt juba olen. Mis tähendab, et ma pean juuksed ära värvima.

Seoses värvimata juustega ja sellest tuleneva jube luitunud välimusega näengi ma välja nagu suvaline paadialune, sest et kui mul juba on juuksed suvalised, siis ma muuga enam üleüldse ei pinguta. Küll aga pidin ma täna minema kontserni globaalse juhtkonnaga koosolekule ja selle tarbeks ma panin hommikul igaks juhuks inimese moodi riidesse. Teksapüksid ja kampsun, kui kedagi huvitab. Max level effort ikka, ma ütleks.

Homme on aga meil tööl stiilipäev – punane ja südamed, ja mul süttis ükspäev lambike, et mul on olemas Marilyn Mansoni t-särk, mis vastab mõlemale kriteeriumile. Nii et homme on veel suurem effort, ma osalen esmakordselt ajaloos meie firma stiilipäeval. Eelmisel suvel oli meil küll ka bändisärgipäev, mis oli täpselt nagu minu jaoks loodud, aga nagu kiuste olin ma sel päeval hoopis välisreisil. Ma oleks saanud iga poole tunni tagant uue särgi selga panna ja siis vist oleks ka veel pidanud ületunde tegema, et kollektsioonile ring peale saaks.

k.

 

Rubriigid:Uncategorized

Mida ma jõusaalis teen- vol 3

veebruar 9, 2020 2 kommentaari

Siin on nüüd siis see jalatrenni postitus, mille ma pean ära kirjutama, enne kui mul meelest ära läheb. Ma nimelt hakkan tihtipeale suure hurraaga mingeid asju kirjutama ja tüdinen poole pealt ära ja ei viitsi enam.

Jalatrenne on mul nädalas kaks ja need on kuidagi nagu lõdvema struktuuriga, kui ülakehatrennid. Üldiselt järgivad kõik mu trennid üht ja sama loogikat, et suuremad baasharjutused kõigepealt, suuremad lihasgrupid kõigepealt, üleüldse suuremad asjad kõigepealt ja siis väiksemad ja ebaolulisemad. Mitte et ükski lihas oleks ebaoluline, eksole (ütleb mina, kes ei viitsi iialgi kerelihaseid teha, sest milleks.)

Kuna mul on kaks jalatrenni nädalas, siis ühel neist teen ma esimese harjutusena kükki ja teisel jõutõmmet. Nende puhul jälgin praegu ka seda meetodit, et korduste vahemik 4-6 ja raskus vastav. Kuna ma aga käin sellises saalis, kus on üks kükipuur, siis ma pean alati valmis olema selleks, et ma ei saa näiteks kükki teha ja pean tegema midagi muud. Liikumismustrit samaks jättes saaksin ma teha näiteks jalapressi, millel on ka isegi võimalik piisavalt suurt raskust rakendada. Põhimõtteliselt saaks teha kükki Smithil, aga ma pigem ei tee, sest ma olen veits sellest koolkonnast, mis usub, et Smithi masinat pole mitte kunagi mitte kellelgi otstarbekas kasutada. No ja kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää, siis saab teha sangpommiga või hantliga eestkükki, mis on ka parem kui mitte midagi.

Küki raskusega, nagu on selgunud, ma pole sugugi rahul, sest see on mul hetkel 55 kilo, aga ma tahaks, et see oleks rohkem. Samas on kükk ja selle suured raskused sisuliselt ainus harjutus, mis minus teatavat õudu tekitab. Ma pole veel iialgi selle kangiga puuri kinni lennanud ja ma hullult kardan seda 😀

Jõutõmmet teen ka endiselt 60 kiloga, aga vähemalt on see 60 kilo saanud selliseks väga heaks mugavaks raskuseks ja täna tõdesin, et isegi haare peab tervelt kuus kordust. Haare on mu kõige nõrgem lüli jõutõmbe puhul, aga ma ostsin vedelat talki, nii et nüüd alles läheb asjaks, ma ütlen.

Kui kükk või jõutõmme on tehtud, siis ma teen ülejäänud harjutusi suhteliselt suvalises järjestuses, siin mul enam pole oluline. Tavaliselt ma teen alati mingi väljaaste versiooni, mu lemmik on bulgiaaria käärkükk (mille puhul on tagumine jalg pingil või mingil kastil). Kui eriti palju energiat on, siis teen väljaastekõndi. Mõnikord teen tavalist käärkükki ka, mis on vahel harva ka ainus asi, mille jaoks ma Smithi masinat olen nõus kasutama. Väljaaste ja käärküki variatsioonid on imeline harjutus just seetõttu, et siin on nii palju erinevaid võimalusi.

Mu absoluutne lemmikharjutus jalapäeval aga on puusatõste kangiga. Paljudes saalides on selle jaoks spetsiaalne agregaat nimega Glute Builder, väga tänuväärne leiutis, sisaldab endas ka tavalist tõstekangi, millega näiteks saab ka jõutõmmet teha, kui vaja. Ma ei saa aru, miks mu jõusaal ei võiks hankida mingi paar tavalist lahtist kangi, mis nurgas seistes absoluutselt leiba ei küsiks, aga mida saaks kasutada näiteks jõutõmbeks, ilma et sa ei peaks kangi ära võtma kükipuurist või rinnalt surumise pingilt või selleltsamalt Glute Builderilt? Kui raske on üks kang osta, ah? Tagasi tulles puusatõste juurde, minu tagasihoidliku ekspertarvamuse kohaselt on tegemist parima harjutusega tuharale üleüldse, aga võibolla on arvamus kallutatud, sest see on ainus koht maailmas, kus minu poolt kasutatav raskus küündib kolmekohalistesse numbritesse?

img_1661

Casual 100 kilo. Jah, ma olen enda üle uhke. Jah, mul on kõrvaklapid peas ja ma ei kuule ise, mis hääli ma samal ajal teen, aga no kuulge. 100 kilo. Kõik tagumiku heaks!

Lisaks tavalisele jõutõmbele teen ma reeglina veel ka kas rumeenia jõutõmmet või ühe jalaga jõutõmmet. Eriti see viimane on väga hea tasakaalu ja kerelihaste jaoks. Rumeenia jõutõmme jällegi on ka versatiilne harjutus, sest seda saab teha kas kangiga, hantlitega või sangpommiga. Kui sa treenid saalis, kus on ainult üks kükipuur, siis õpid väga kiiresti igasuguseid erinevaid harjutuste variante ära.

Jalapressi teen ka. Üldiselt nii, et kui on kükipäev, siis teen lisaharjutusena rumeenia jõutõmmet ja kui on jõutõmbepäev, siis teen lisaharjutusena jalapressi.

Ja kuna siiani on kõik harjutused väga tuharapõhised, siis ma teen alati ka reie eesosa masinal, sest mul sisuliselt puudub reie nelipealihas, aga jällegi ma tahaks, et see oleks.

Säärt muidugi peaks ka treenima, aga sellega mul on veel kehvemini, kui kõhulihastega #teamnocalves. Ma püüan kogu aeg end parandada, ausõna.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Netflix ja chill

veebruar 8, 2020 Lisa kommentaar

Ma ei tea, kas te teate, mida see väljend tegelikult tähendab, aga millestki sellisest siin täna juttu ei tule. Või no Netflixist natuke tuleb küll.

Olete täheldanud, kuidas erinevad programmid, äpid ja muu sarnane üritavad kogu aeg ära arvata, mis sulle järgmisena meeldiks, mida sa tahaksid, nad jälgivad su käitumismustreid ja prognoosivad su tulevikuvajadusi? Nagu poodide kliendipakkumised, millest ma end alati veidi personaalselt rünnatuna tunnen, sest halloo, Rimi, ma tean väga hästi, et ma ostan palju šokolaadi, sa ei pea mulle seda spetsiaalselt oma äpis kogu aeg nina alla hõõruma?

Nii et Netflix, chill, ma olen kursis tõsiasjaga, et ma hakkasin ühte filmi vaatama ja jätsin pooleli, mul ei ole vaja kaks korda päevas meeldetuletust, et ma selle filmi lõpuni vaataksin! Ma jätsin selle pooleli, sest ma ei viitsinud seda enam edasi vaadata! Huvitav, kui ma veel mõned korrad Witcherit vaataks, siis kas Netflix mulle seda hakkaks ütlema, et kuule rahune nüüd maha, vaata midagi muud ka?

Millal keegi kirjutab sellise programmi, mis hakkab mulle pakkuma, mida ma homme süüa võiks, sest seda ma tõesti mitte kunagi ei tea ja see oleks mulle suureks abiks? Ma ei mõtle mingit toitumiskava, vaid sellist äppi, mis teab, mille järgi mul isu võiks tulla? No et näiteks tal on andmeid, et ma pole ammu läätsepada söönud ja äkki mul võiks selle vastu huvi olla, sest ma ise ei mäleta ja ei tule selliste asjade peale?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mida ma jõusaalis teen – vol 2

veebruar 6, 2020 3 kommentaari

Mu eelmine selleteemaline postitus läks suhteliselt lappesse, aga mis seal ikka. Näiteks jätsin ma täiesti mainimata ja vastamata mitmed olulised küsimused –

– miks ma üldse jõusaalis käin? Sest mulle siiralt meeldib raskeid asju tõsta. Mulle meeldib konkreetselt mõõdetav progress. Mulle meeldib minna trenni siis, kui ma ise tahan, ja teha seal seda, mida ma ise otsustan.

– mis mu eesmärk on? Tunda, et ma olen tugevam kui enne. Nagu öeldud, mulle kohutavalt meeldib raskusi tõsta ja mulle meeldib see tunne, et ma isegi midagi nagu natuke jõuan. Ma ei ole kehatüübilt just jõuline tegelane, ma olen 175 sentimeetrit pikk ja mu elu absoluutne tippkaal on olnud 63 kilo. Või noh, ongi praegu. Ma olen praegu oma elu kõige suuremas kaalus. Ma olen küll eluaeg näinud välja selline, nagu ma lendaks suurema tuulega minema, aga praegu ma… ee, ma arvan, et ma näen endiselt suht samasugune välja, aga vähemalt ma jõuan viis korda järjest lõuga tõmmata. Ja ma ei saa salata, et ma tahaks välja näha jõhkralt lihastes, aga seda vist ei juhtu mitte kunagi, nii et ma siis vähemalt rõõmustan oma tibatillukeste jõu-edusammude üle.

– kui kaua üks mu trenn ajaliselt kestab? Keskmiselt tund ja viisteist minutit. Selle sees on soojendus (see hädine üritus, mis ma teen), treening, ja vahel ka venitamine ja rullimine.

– kas ma pean treeningpäevikut? Ma kirjutan kõik harjutused, raskused, kordused ja seeriad üles tavalisse kaustikusse, tavalise pastakaga. Jah, ma käin kaustikuga jõusaalis. Ma olen muidu ülikõva nutimaniakk, aga ma ei ole leidnud mitte ühtegi vastavat rakendust, mis mulle meeldiks, ja ma olen proovinud praktiliselt kõiki, mis ma leidnud olen. Lisaks kasutan ma nagu mingi järjekindel jobu ikka veel pulsikella, ma ei tea küll, miks, sest ma pole iialgi treeningul pulssi jälginud, ma ei jälgi selle kellaga tegelikult üleüldse mitte midagi peale selle, et see salvestab mu trenni ja ma saan siis rahulolevalt PolarFlow keskkonnast vaadata, et näe, ma tegin trenni. Nagu ma ise ei teaks, eksole. Samas ma püüan kella kasutada kõikide trennide puhul, mis ma üldse elus teen ja see natuke aitab mul end ree peal hoida, sest aeg-ajalt juhtub minuga selliseid huvitavaid lugusid, et ma teen ilma ühegi puhkepäevata mingi kolmteist trennipäeva järjest, lähen siis kõige selle otsa võistlustele jooksma ja olen ülimalt imestunud, et miks see võistlus küll pekki läks. Tõesti kummaline. /sarkasm

– kas ma kavatsen kunagi fitnessis võistelda? Ma olen seda meelt, et ära iial ütle iial, aga mul pole vähimatki tahtmist võistlusdieeti pidada, seega mitte mingeid võistlemise kavatsusi mul ei ole.

Ühtegi neist küsimustest pole keegi kunagi mu käest küsinud, aga nagu näha, ei takista mitte miski mind nendele vastamast. Jalatrenni postitus tuleb endiselt kunagi hiljem. Pole kahtlustki, et ma suudaks veel palju jõusaalist kirjutada.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mida ma jõusaalis teen? – Vol 1

veebruar 4, 2020 4 kommentaari

Ma vaatan, et ma pole üldse kirjutanud oma trennidest, täpsemalt siis sellest, mida ma jõusaalis teen. Keegi pole muidugi huvi ka tundnud, aga millal see mind enne takistanud on. Ma olen mitmeid aastaid peensusteni oma jooksutrenne kajastanud, ilma et keegi selle vastu huvi oleks tundnud. Ja muide! Ma käisin esmaspäeval jooksmas! Kolmandal veebruaril! Saagu see igaks juhuks ära mainitud, sest mine tea, äkki jääbki mu selle aasta jooksumahuks see esmaspäevaõhtune 4 kilomeetrit.

Igatahes on mul praegu plaan täpselt kirja panna, mida ma jõusaalis teen. Põhiliselt sai postitus inspireeritud sellest, et ma olen viimastel päevadel Morgie blogi kommentaarides jõutreeningust jahunud, sest see on üks vähestest asjadest, mis mind tõesti kirglikult huvitab. Võibolla on endalgi kunagi hiljem hea lugeda.

Praegu käin ma jõusaalis neli korda nädalas ja teen kaks korda nädalas jalgu ja kaks korda ülakeha (vaheldumisi, eksole). Vahelduse mõttes teen kaheks jaotatud kava, sest siiani olin aasaid teinud kolmest jaotust. Käesolevat kava hakkasin tegema jaanuari algusest, siiani mulle meeldib. Meil on muidugi alles veebruari algus.

Vahemärkus – kui te iialgi kuulete mind kasutamas sõna “kava” jõusaalitreeningute kontekstis, siis see ei tähenda mitte seda, et mul oleks mingid kindlad etteantud harjutused vms. Ei, mul on süsteem ja loogika ja mulle sellest täiesti piisab. Praeguse kava ma leidsin kuskilt netist – ma ei mäleta enam, kust täpselt – ja see annab küll ette harjutuste liikumismustrid ja raskuste varieeruvuse ja soovitatava korduste vahemiku, aga ei muud.

Iga trenni ma alustan soojendusega, mida ma üldjuhul mitte kunagi ei tee kardiomasinatel, sest võeh. Võibolla kui ma olen kuidagi väga ära kangestunud või mul on väga külm või mul lihtsalt pole oma eluga mitte midagi targemat peale hakata, siis teen viis minutit midagi. Mu eelistuste järjekord on sõude-ergomeeter – stairmaster – jooksulint – kõik muu (ma vihkan elliptilist trenažööri ja jalgratast suht võrdselt, nii et ma ei kasuta kumbagi neist). Mina teen soojendust erinevate mobiliseerivate, aktiveerivate ja niisama toredate võimlemisharjutustega, millel ma ausalt öeldes isegi pikemalt ei peatuks, sest ma olen laisk, ei viitsi, mul pole kindlat rutiini, lasen suht poole p*rsega ja olen pärast suures hämmingus, kui ma jälle ennast kuskilt otsast vigastanud olen. Ärge võtke selles osas minust eeskuju. Soojendus on väga oluline. Ma andsin endale aasta alguses lubaduse, et hakkan korralikult sooja tegema, aga… ee, no aasta alles algas ka.

Ülakehapäevadel ja tegelikult ka ühel jalapäeval ma alustan alati lõuatõmmetega. Kuna mul jääb erinevatel logistilistel ja eraelulistel põhjusel alati kolm trennipäeva järjest, ehk siis teisipäev, kolmapäev ja neljapäev, siis päris kolm järjestikust päeva ma ei jaksa lõuga tõmmata. Jaksaks võibolla isegi küll, aga tunne pole eriti mõnus. Kuni veebruari lõpuni teen lõuatõmbeid ainult neutraalhaardes (sest lihtsalt niisama) ja üritan igas trennis teha vähemalt kolm seeriat, mõnikord teen neli ka. Iga seeria AMRAP (as many reps as possible) – mu maksimum on viis tükki seerias praegu.

Ülakehapäevadel on mul kasutada neli liikumismustrit – horisontaalne surumine, horisontaalne tõmme, vertikaalne surumine ja vertikaalne tõmme. Lisaks üks harjutus biitsepsile, üks triitsepsile ja kuna ma olen õlamaniakk, siis teen ma lisaks veel ka vähemalt ühe õlaharjutuse lisaks.

Raskused, mida ma kasutan, sõltuvad etteantud korduste vahemikust. Raske harjutus tähendab korduste vahemikku 4-6 ja raskus tuleb valida selline, millega jaksaks teha vähemalt 4 ja maksimum kuus kordust (kui jõuab rohkem kui kuus korda, siis järelikult oli liiga väike raskus). Kergem harjutus tähendab korduste vahemikku 6-8 ja raskus jällegi vastavalt sellele. Seeriaid põhiharjutuste juures neli (pluss soojendusseeriad vajadusel), ebaolulisemate juures aeg-ajalt kolm.

Kuna nädalas on kaks ülakehapäeva, siis harjutused vahelduvad neis raskuse poolest.

Esimene ülakehapäev – rasked harjutused on horisontaalne surumine ja horisontaalne tõmme. Surumine on siis rinnalt surumine kangi või hantlitega või spetsiaalsel masinal. Mulle meeldib kangiga rinnalt suruda, seega ma teen alati seda. Täna oli just see päev ja uueks raskuseks 35 kilo, millega jõudsin 4 korda neli seeriat teha ja ei jäänudki kangi alla. Rinnalt surumine on alati mul esimene harjutus (no peale lõuatõmbeid) ja seega ma teen seal ka soojendusseeriaid paar tükki, tühja kangiga 10 kordust ja 25 kiloga 8 kordust reeglina. Horisontaalne tõmme on row-tüüpi harjutus – kangiga, hantlitega (ühe käega või kahe käega korraga), masinal, T-kangiga jms. Ma reeglina teen hantli tõmmet ühe käega, sest mulle taaskord meeldib see harjutus, tänases trennis oli 22-kilone hantel, 5 kordust ja 4 seeriat. Edasi tulevad kergemad harjutused – vertikaalne surumine (õlalt üles, kangiga või hantlitega või masinal) ja vertikaalne tõmme (tõmme ülevalt, ehk siis mingit laadi lat pulldown või ka lõuatõmbed). Siin ma tavaliselt teen hantlitega ülalt surumist istudes (sest mulle meeldib istuda, eksole) ja raskusega hoian tagasi, 10-kiloste hantlitega teen. Mulle meeldiks, kui hantlid läheksid raskemaks ka väiksema sammuga kui 2 kilo, aga no mis teha. Lat pulldowni teen spets masinal, või siis tavalisel kaablijaamal, mõnikord teen hoopis üleveo stiilis asja. Kõik mu trennid nimelt kujunevad selliselt, et ma vaatan, mis asi saalis parasjagu vaba on ja kasutan seda, sest mul on sada targemat asja oma eluga peale hakata kui kellegi taga mingit seadet oodata.

Järgmisena ma teen ühe harjutuse õlale (reeglina hantlitega lendamist). Täna tegin 8 kiloga 10 kordust seerias, mis näitab, et hantel võiks juba raskem olla. Ja lõpetuseks ma teen ühe harjutuse triitsepsile ja ühe biitsepsile, mida ma teen sõna otseses mõttes seda, mis parasjagu pähe tuleb ja mugav tundub. Raskus selline, et max 10 kordust jaksaks teha. Nagu näha, ma ei armasta pikki seeriaid teha. Biitsepsid eelistan teha tavalise kangiga, aga kui ma ei viitsi kettaid lappida, siis teen hantlitega näiteks. Triitsepsile meeldib ilgelt teha skullcrusherit kangiga, aga jällegi, kui vaba pinki ei ole, siis teen mida iganes. Kaablil tavaliselt midagi.

Ja siis ma läheks hea meelega juba koju ära, aga üldiselt sunnin ennast veel kerelihaseid tegema. Ma üldse ei armasta kõhulihaseid treenida, see on nii tüütu ja ma vaatan alati hämminguga neid tibisid, kes viitsivad pool tundi järjest mingeid kõhulihaste asju teha. Okei, mulle meeldib teha näiteks Pallof pressi, mis on oluliselt raskem, kui see video pealt tundub, ja ma õppisin juba peaaegu tegema kettlebell windmill’i (mis, nagu selgus, on üle ootuste raske harjutus), aga ega ma sellegipoolest ei viitsi. Aga nutan ja teen. Midagi.

Nädala teine ülakehatrenn on samade liikumismustritega, aga vastupidi – raskete harjutustena on vertikaalne surumine ja vertikaalne tõmme, ning kergemad horisontaalne surumine ja horisontaalne tõmme. Siinkohal ma võimalusel valin mingi teise harjutuse, kui eelmisel ülakehapäeval, näiteks ülessurumisel teen parema meelega kangiga seistes military press’i (kõige nutusem asi üleüldse, ma jaksan hädaga 25 kilo nelja kordusega) ja horisontaalse surumise jätan üldse ära, sest ehkki mulle meeldib rinnalt suruda, siis ma ei taha seda teha kaks korda nädalas ja ma teen selle asemel õlaharjutusi rohkem.

Jalapäevast tuleb aga hoopis järgmine postitus, sest see on juba üle mõistuse pikk ja lohisev… jääge lainele (või siis mitte, kui teid ei huvita, aga vaevalt et te siis nii kaugele lugenud olete.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jaanuari raamatud

veebruar 1, 2020 Lisa kommentaar

Aruandluse pidamine on kõige efektiivsem meetod sundida end midagi tegema, ja mäletatavasti ma lubasin aasta alguses, et ma juurutan endasse taas raamatute lugemise harjumuse. Seega on mul plaanis hakata ka iga kuu lõpus andma avalikkusele aru nende raamatute kohta, mida ma lugesin. Vähemalt niikaua, kuni mu hea kavatsus jookseb sinnasamasse liiva kuhu kõik muudki mu kavatsused ja ma teen pärast nägu, et ma ei tea mingitest raamatutest mitte midagi. Aga senikaua ma ikka üritan. Trennikokkuvõtteid ma ju enam ei tee, MIDAGI peab inimene ometi oma blogis kokku võtma.

Jaanuaris käisin üle väga pika aja isegi raamatukogus, uitasin riiulite vahel ringi nagu klassikaline peata kana ja ei osanud midagi valida. Keeruline on see lugemine, kui sa ei tea, mida lugeda!

Aga mis seal ikka, kuskilt peab pihta hakkama. Ärge oodake, et mu kuu raamatute hulk suur hakkab olema – mu ööpäevas on endiselt 24 tundi, mille sisse mahub ka täisajaga kontoritöö, trennid, filmide ja seriaalide vaatamine ning tühjal pilgul seina jõllitamine. Magamine ka. Siiani sisustas see kõik väga kenasti mu 24 tundi ära, nüüd ma pean hakkama lugemise jaoks kuskilt ruumi leidma. Mille arvelt, küsin ma? Viiendat korda nähtud filmide vaatamise arvelt vä? Hakka või bussiga sõitma, sest gümnaasiumi ajal ma lugesin kohustuslikku kirjandust peaasjalikult bussis – näiteks Fausti ei teinud ma bussist väljas kordagi isegi lahti ja vabalt jõudsin nõutud ajaga läbi lugeda.

Mu jaanuari skooriks jäi seega viis raamatut, mida, uskuge mind, on juba rohkem kui terve eelmise aasta jooksul kokku. Great success.

Esmajärjekorras lugesin ma läbi Witcheri-sarja kolm esimest raamatut: “The Last Wish”, “Sword Of Destiny” ja “Blood Of Elves” (autoriks Andrzej Sapkowski). Kaks esimest neist on jutukogumikud, milles sisanduvad jutud on suures osas “The Witcheri” esimeses hooajas ekraanile toodud, ning kolmas täispikk romaan, millega algab kogu see pikk saaga (ja millega seriaali teine hooaeg edasi läheb, eeldatavalt). Ma olin “Blood Of Elves” kunagi ammu eestikeelses tõlkes lugenud ja pooleli jätnud, sest ma ei saanud absoluutselt midagi aru (ei saanudki saada, kui suvalt poole pealt maailma sisse hüpata, eksole). Nüüd normaalselt raamatuid õiges järjekorras lugedes oli asi oluliselt parem, ütleks ma. Sain isegi aru, mis mind esimest korda nii kohutavalt häiris – Triss Merigold, kelle põhiline mure oli see, et ta Geraltiga hullult magada tahtis ja ma ei saanud absoluutselt aru, MIKS, sest see oli nii suvaline ja arusaamatu. Kuna ma polnud siis veel esimesi raamatuid lugenud, siis ma lihtsalt ei teadnud, et Geralt ongi selline mees, kellele naised lihtsalt niisama ja ilma pikema jututa voodisse kukuvad. Vähemalt raamatutes. Seriaalis on seksi palju vähem, mis on natukene tõsiseltvõetavam, mis siis, et Geraltit mängib Henry Cavill, kes on ometigi kõige ilusam mees terves maailmas. Okei, see selleks. Jutukogumikud meeldisid mulle üle ootuste hästi, sest maailmas ei ole olemas palju raamatuid, mis mind üheaegselt nii naerma kui nutma ajaksid. Nalja saab rohkem, päris mitu korda ja see huumor on selline mõnus, mitte üleliia ilmselge. Ja ühe loo lõpp oli lihtsalt väga, väga kurb. Mis mulle kuskil poole pealt kohale jõudis – paljude juttude aluseks on mingid tuntud muinasjutud. Mõne koha pealt on see ilmne, teisalt jällegi mitte väga. Aga muidu suhteliselt klassikaline high fantasy, selline tumedamapoolne, mõnusa slaavi hõnguga. Ühtlasi ma mainin siin jutu sees ära, et ma olen “The Witcheri” seriaali nüüdseks juba kolm korda vaadanud. Kuu aja jooksul. Send help.

Raamatukogus sihitult ringiuitamise tulemusena sain ma kaks raamatut: Maarja Yano “Minu Tokyo” ja Triinu Merese “Kuigi sa proovid olla hea”.

Maarja oma lugesin esimesena. Ma olen Minu-sarja raamatuid vähe lugenud ja eranditult ainult sihtkohtadest, mis mulle isiklikult huvi pakuvad, aga selle raamatu ma võtsin ainult sellepärast, et mulle nii meeldib Maarja blogi. Üks mu lemmikblogisid üleüldse, nii armas ja omanäoline. Raamat on veidi… ma ei tea, ametlikumalt kirjutatud, rohkem ikka raamatu moodi, aga ikkagi sellesama toreda sooja stiiliga. Ma lugesin selle raamatu korraga läbi, uneajast mõistagi, aga sellegipoolest oli tore. Tokyo kohta midagi uut teada ei saanud, aga see on Minu-sarja raamatute põhiline häda, et sihtkoha kohta ei saa kunagi midagi eriti teada. Ma ei tea, kas ma ootan mingeid reisikirju või mida siis?

Triinu Merese raamat on hea. Täpselt selline fantasy, nagu mulle meeldib, ja käsitleb just seda teemat, mis mulle fantasy puhul alati kõige rohkem huvi pakub – mis on hea ja õige, ja kas kellegi õige on ilmtingimata kellegi teise jaoks vale? Väga nauditav lugemine väga nauditavas keeles. Ma ei ole vist väga ammu enam ühtegi eesti autorit lugenud, igatahes oli imeline kogemus lugeda keelt, mis ei ole tõlge. Ma ei oska seda selgitada, aga see on väga erinev – tõlge võib olla ükskõik kui hea, aga see on alati tõlge ja see on alati tunda. Aga kui lugeda midagi autori emakeeles, eriti kui autor seda keelt hästi kasutada oskab – see on sootuks teine tera.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Argipäevane

jaanuar 30, 2020 2 kommentaari

Eesti riik üllatas mind meeldivalt, kui ma eile koju jõudes juba postkastist oma uue juhiloa leidsin. Taotluse tegin laupäeval, kolmapäeval sain kätte. Kiiresti käivad need asjad tõesti, midagi ei ole öelda.

Passi taotlema ma pole veel hakanud, sest see eeldab jälle kuhugi minemist (sõrmejälgi andma jne), ja ma ju EI VIITSI, mitte et ma ei käiks neli korda nädalas sealsamas fuajees lausa, kus Politsei- ja Piirivalveameti büroo asub. Mu spordiklubi nimelt on samas majas, järgmisel korrusel. Mis me sõrmejälgedest räägime, ma pole mitu kuud viitsinud H&Mi ära viia oma kaht kotitäit vanu riideid – H&M asub ka põhimõtteliselt samas majas.

Ma ei tea, kas ma olen sellest kunagi kirjutanud, aga mul on elust tuua väga hea näide, KUI laisk inimene ma tegelikult olen. Kunagi kooliajal juhtus mul selline lugu, et mu kirjutuslaua ja tooli kõrvale kukkus maha püksirihm ning kuna ma toas susse ei kanna, siis astusin ma sada korda päevas palja jalaga selle pandla peale ning mõistagi oli see väga valus. Kolme päevaga suutsin õnneks ajusse kodeerida oskuse sellest rihmast hakata mööda astuma. Jah, see rihm vedeles seal maas vähemalt kolm päeva, sest ma sõna otseses mõttes ei viitsinud seda üles võtta. Selles loos pole grammigi kirjanduslikku ilustamist, täpselt nii see juhtuski.

Selle valguses oodata, et ma viitsiks minna PPA teenindusbüroosse sõrmejälgi andma… mis siis, et ma käin sellest praktiliselt mööda mitu korda nädalas… Aga paistab, et kui ma tahan varsti siit Euroopa Liidust välja pääseda, siis mul ei ole erilist valikut.

Eile mu horoskoop muide ütles mulle (see, mis Pärnu Postimehes iga päev ilmub), et mu olemasolevad reisiplaanid võivad ootamatult muutuda. Kuna mu planeeritavate reisideni on vähemalt pool aastat aega, siis võib muidugi juhtuda mis iganes. Eile saime kontserni juhtkonna poolt juba kirja, et meie Hiina tehased jäävad suletuks veel mõneks nädalaks ja kõikvõimalike Hiina tarnete osas olge valmis ootamatusteks. Vaadake, need hiinlaste nädal aega kestvad pühad on juba piisavalt tüütud, nüüd nad siis veel korraldasid endale mingi epideemia ka.

Kohalikest uudistest niipalju, et ma võin nüüd omal nahal kinnitada, et talv on siiski kohal, sest eile tabas mind taaskord üks nendest minu igatalvistest hädadest, mida ma sellel hooajal veel kogenud ei olnud. Jalakrambid nimelt. Ma ei tea, miks need mind ainult talviti piinavad ja mitte kunagi muudel aastaaegadel, täpselt nagu ma ei oska füüsikaliselt selgitada, kuidas on võimalik, et mu juuksed on kohutavalt elektrit täis oktoobrist aprillini, sõltumata ilmast või temperatuurist. Sel aastal olen üsna hästi pääsenud Raynaud’ sündroomi avaldumisest (sest külma pole), aga näed, krambid on juba kohal. Tabas mind eile keset jalatrenni, mis tähendas, et ma sain oma viis minutit paljajalu mööda saali ringi kõndida ja hädiseid nägusid teha, sest see on nii neetult valus. Siis õnneks läks üle, tagasi ei tulnud ja ma sain oma trenni lõpuni teha. Ettevaatlikult, aga siiski.

Sellega sai ka täidetud minu “kummaline käitumine jõusaalis” linnukese kast, sest ilmselgelt ei olnud piisav see, et ma puusatõstete tegemise ajal veits vokaalseks läksin. 90 kilo oli kangil, kui ma õigesti mäletan. Õnneks mul on trennis alati klapid peas, nii et ma ei tea, kui kõvasti ma hingan või mis hääli ma teen. Klapid ja vali muusika on jõusaalis absoluutselt kohustuslikud, sest et ma ei suuda siiani uskuda, KUI palju teised inimesed suudavad rääkida. Arusaamatu.

k.

Rubriigid:Uncategorized