Rakvere Ööjooks “Valged ööd”

august 13, 2017 1 kommentaar

Kui mu ema kuskil selle jooksu alapealkirja nägi, siis küsis ta mu käest, et kas need korraldajad on peast soojad, mis ajast augustis valgeid öid on? Kui ta vaid oleks teadnud… aga sellest hiljem 🙂

Eellugu sellele jooksule on päris pikk. Olin mitu aastat juba mõelnud, et võiks ka ju ükskord Ööjooksule minna, ikkagi omaette elamus, mida mujalt ei saa. Tavaliselt takistas mind see, et samal õhtul toimub alati Pärnus tänavafestival Augustiunetus, kus ma alati esinemas olen käinud. Aga kui sel aastal selgus, et selleks päevaks on 12. august, mis on mu sünnipäev, siis otsustasin, et see on MÄRK ja tuleb minna. Ööjooksule siis.

Registreerisin end mõistagi poolmaratoni distantsile, aga juuli keskel juhtus minuga selline kurb lugu, et skoorisin endale vigastuse. Üks trenn jäi teisel kilomeetril pooleli, sest nagu noaga pussitamise tunne kuskil tuharalihase keskel ei olnud küll sedasorti valu, millega joosta oleks saanud (väikese väsimusvaluga siin ja seal harjub pikamaajooksu puhul ära, see ei sega, aga terav ja lõikav valu ei ole seda mitte). Võtsin aja maha, keskendusin võimlemisharjutustele, venitamisele, rullimisele – ja muidugi kaotasin ka igasuguse motivatsiooni ja lootuse ja tahte ja kõik muud asjad. Täpselt sellelsamal nädalal oleksin pidanud tegema kriitilise kõige pikema jooksu, mis enne poolmaratoni väga olulise tähtsusega on, aga seda ma muidugi teha ei saanud. Ööjooksust loobuda aga ei tahtnud, seega registreerisin end ümber 10 kilomeetri distantsile ja nädala pärast hakkasin taas vaikselt kilomeetreid mõõtma. Esialgu nelja ja viie kaupa, kui ükskord ka suhteliselt viisaka tundega 10 kilomeetrit läbida õnnestus, hakkas eluisu tasapisi tagasi tulema. Otsest valu enam pole olnud, aga selline kangus ja “kinnine” tunne on puusas endiselt, nii et võtan jätkuvalt väga rahulikult.

Niisiis jõudsime eilse päevani, kus mul oli sünnipäev ja selle tähistamiseks siis Baltikumi kõige erilisem jooksuvõistlus. Ilmateade lubas 30 kraadi ja äikest. Mina olin lisaks vigastusele ja kesisele trennitegemisele veel ka teisipäeval haigeks jäänud (Weekendi järelmõjud?), nii et selle 10 kilomeetri kohta ma arvasin, et kui 01:15 kandis finishisse jõuan, siis olen juba kõva tegija küll. Õnneks oli see mind tabanud nohu vist kõige kergem mu elus siiani üldse, laupäevaks oli praktiliselt otsas juba. Sõitsin Rakverre ja olin valmis ühest küljest kõigeks ja teisest küljest eimillekski. Mingit erilist tahtmist küll ei olnud kümmet kilti joosta, sest ilmateade ei valmistanud pettumust ja kella nelja ja kella kaheksa vahel (see aeg, kui ma Rakveres hängisin) oli kuum, lämbe, päike küttis, õhk oli sisuliselt füüsiliselt kombeldav (peamiselt niiskuse moel). Jooksmiseks kõige halvem ilm üldse.

Start anti kell 20.00 poolmaratonile ja kümme minutit hiljem 10 km läbijatele. Avastasin stardikoridoris enda suureks üllatuseks, et olen kõige tagumises reas 😀 Aga kuna mul mingeid ambitsioone teadupärast polnud, siis mul oli sellest savi. Eesti Ööjooksu start on juba ise elamus omaette – koridoride kõrvalt ülespaiskuvad tulekeeled, taevasse lastav ilutulestik ja eepiline vali muusika. No nii, Rakvere, üllata mind, mõtlesin viis minutit enne starti. Etteruttavalt võib öelda, et 10 kilomeetri distantsi alapealkiri “Raju Rakvere” oli ka lausa prohvetlikult täppi pandud…

Esimesed kilomeetrid olid rasked. Lämbe, niiske kuumus ja tihe, peamiselt kõndiv rahvamass (stardi veel tagantotsast, eksole). Tempo oli olematu ja pulss pole mul veel iial elus nii kõrge olnud. Jooksin rahulikult, aeglaselt ja sisuliselt chillisin niisama. Rajakõrvast melu on Rakveres tõesti palju, praktiliselt igal kilomeetril, kui mitte tihedamalt – muusikud, trummarid, tuleartistid, ansamblid, tantsijad, DJd. Lisaks niisama pealtvaatajad – tõesti tore. Muidugi tõusumeetreid on neil seal ka kõvasti. Kuskil viiendal kilomeetril hakkas aimdus, et varsti võib vihma saada, sest täpselt ees olid süsimustad pilvemassid ja hakkas nagu kergelt välgutama. Ja nii oligi. Jooksu teine pool möödus äikesetormis, paduvihmas, kohati pahkluuni vees. “Valged ööd” tähendas siin ilmselt seda, et taevas oli välgumöllust tõepoolest pool aega valge. “Raju Rakvere” omakorda kirjeldas hästi olukorda, kus särk pidi seljast ära lendama, vabatahtlikud hoidsid rajapiirdeid kinni ja joostes polnud sõna otseses mõttes mitte midagi näha, sest vett tuli taevast mitte ämbriga, vaid mingi palju suurema anumaga. Ja te ei kujuta ette, kui LAHE see oli! Kes jooksmisega ei tegele, siis nendele võib öelda, et vihmaga joosta on umbes sada korda kergem kui palavusega, nii et ma nautisin seda distantsi teist poolt ikka sajaga. Ja siis tuli see lõik (ma ei tea selle tänava nime, sest ma olen Rakveres käinud koos eilsega täpselt kaks korda), kus allamäge tänav oli pikalt-pikalt ääristatud suurte õueküünaldega ja see oli NII ILUS (selleks ajaks oli suurem torm läbi ka ja sadas lihtsalt niisama). Viimasel kilomeetril aitasid tuju veelgi tõsta veel leegiheitjatega ääristatud tänavalõik ja loomulikult rajasuunajatena tegutsevad sõdurpoisid, kes mitte ainult ei suunanud, vaid ka täiest jõust ergutasid ja kaasa elasid. Ja finish – üle pahkluu ulatuv vesi, mis finisheerijate alt kahte lehte lendas ja mille alla oli kahjuks jäänud ka ajavõtusüsteem, mistõttu paljude (ka minu) finishiaega lõpuprotokollis ei ole.

Kuna mina läksin jooksust elamust saama, siis pole mul lõpuajast sooja ega külma (see jäi mu kella andmetel kuhugi 01:08 kanti), aga kes ikka aega või rekordit jooksma läks, neil võis muidugi kahju olla küll. Elamuse sain täie raha eest ja veel rohkemgi. Finishikoridorides jagati igasugu nänni – näiteks Vytautase mineraalvett (miks teistel jooksudel mineraalvett ei anta?), suuri punaseid õunu, aga ka Snickersit ja mingit suhkrustatud vitamiinijooki, nii et igaühele midagi. Mulle sobivad nii õunad, šokolaad kui mineraalvesi kõik. Absoluutselt kõik osalejad olid luuüdini läbi vettinud ja kõigil lõbu laialt. Mäletate, kui äge oli lapsena soojas suvevihmas lompides hüpata? No vot, täpselt selline emotsioon valitseski. Ilm oli endiselt soe ja tuuleiilid jäid korraks vaid rajale, ehkki paduvihm kestis ja kestis. Lugesin küll seda ka, et poolmaratoni lõpetajad said veel mingi tormiraju kaela. Mina läksin kuivi riideid selga panema ja kirusin enda puudulikku aruraasukest, et mul oli küll olnud oidu kaasa võtta vihmavari (et autoni jalutada), aga mitte vahetusjalanõusid. Nii et sõitsin koju tagasi nendesamade läbivettinud tossudega. Jällegi spordiga mittetegelevate inimeste rahustuseks võin öelda, et tänapäeva jooksuriided ja -jalatsid on nii head, et isegi kui need on läbimärjad, siis ei ole need eriti ebamugavad.

Paduvihm hakkas järgi andma alles kuskil peale Türit, nii umbes kesköö paiku ja äikesemöllu jätkus ka umbes sinnamaani. Pärnus olla kergemalt läinud.

Nii et lõppkokkuvõtteks – esimene Ööjooks pakkus elamust rohkem, kui oleks osanud oodata ja ma olen ülirahul, et see just kõik nii läks – sest poolmaratoni ma vist siiski sellistes tingimustes läbida poleks tahtnud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Weekend Baltic 2017

august 6, 2017 Lisa kommentaar

Panin konkreetse pealkirja, et need, kes sellest festivalist mitte kõigevähematki teada ei taha, ei peaks end kogemata lugemisega vaevama. Kuigi ma luban, et väga pikka juttu ma ei tee, sest ma põhimõtteliselt käisin vaatamas ainult neid artiste, kes mulle väga meeldivad ja muu pole oluline. Jah, ma käin Weekendil muusikat kuulamas. Päriselt. Jah, ma tean, et ma olen tugevas vähemuses, kui mitte ainuke.

Kuna ma neljapäeval olin kõigepealt tööl ja siis käisin trennis ja alles ükskord väga õhtul sain aega linna minna, siis nägin ma täpselt kolme artisti. Kõigepealt pealaval Alesso, kellest ma mäletan peamiselt vaid seda, et kasutuses oli väga palju lasereid ja mitte ainult rohelisi, vaid ka punaseid, siniseid, lillasid ja valgeid. Kuna mulle väga meeldivad laserid, siis olin rahul. Ma muidu suur Alesso fänn ei ole. Järgmiseks mängis Weekend laval selline mees nagu Tchami, ja see oli karm andmine. Muide, kõige lahedamat muusikat mängitakse Weekendil alati väiksematel lavadel. Selle aasta Future lava (see kõige väiksem) oli sel aastal ka tõeline church of sound. Aga kui nüüd tagasi tulla pealava juurde, siis neljapäeva lõpetas Armin van Buuren. Jäin praegu mõtlema, kas vanameister Buuren lihtsalt ei avaldanud mulle sel aastal erilist muljet või varjutavad seda praegu järgnevate päevade superartistid? Mitte et halb oleks olnud, seda mitte. Aga ma nagu mäletan, et eelmisel korral üle-eelmisel aastal oli parem. Aga see “we are experiencing total blackout” trikk muidugi oli päris hea ja ehkki selle õnge vist keegi ei läinud, siis showelemendina mõjus see päris hästi.

Reede oli juba veits parem päev. Kõigepealt R3hab, keda ma täismahus ei näinud (sest sattusin sissepääsus tipptunnile vist ja värava läbimiseks läks aega 25 minutit). Aga R3hab on väga hea. Siis tuli see, mida ma olin väljakuulutamisest saadik pikisilmi oodanud – The Chainsmokers. Eelmisel suvel ma kuidagi avastasin, et jube hea bänd on. Laivis (no okei, see pole nüüd päris bänd, ikka DJ-de duo) juhtus nendega see kurb lugu, et merelt puhuv 11 m/s tuul puhus nende saundi lihtsalt minema 😀 Seega ma väga impressed ei olnud, kuigi saundi parandamiseks piisas, kui hoida rohkem lava maapoolsesse külge. A no tore oli ikkagi. Weekend laval oli Valentino Khan, see oli ka lahe mees. Aga siis tuli jälle minna pealavale, sest üles astusid minu sõbrad Tungevaag & Raaban. Arvestades seda, mitu korda kumbki neist mu Instagrami pilte laikinud on (rohkem kui korra viimase paari aasta jooksul), siis võib vist juba nii öelda küll. No ja kuna nad mängisid ka remixi sellisest loost nagu “Swalla”, mis mulle teadupärast hullult meeldib, siis ilmselgelt siin ikka midagi on. Miks mul on endal kõike seda nii piinlik kirjutada? 😀 No ja siis ühel hetkel hakkas vihma sadama. Kehvade ilmastikutingimustega on inimestel mingi loomuomane sund kokku koguneda ja nii ma Knife Party ajaks kuidagi väga lava ette sattusingi. Või no suhteliselt lava lähedale. Sa issand jeesus, KUI HEA on Knife Party!!! Kuna paduvihma sadas ja endiselt oli tuul 11m/s, siis neil läks korra ka päriselt vool ära, ilma showelementideta. Aga korraks. Siis läks küte edasi. Muide, kunagi, kui ma Pendulumi laivis nägin, sadas samamoodi padukat ja see oli üks lahedamaid laivielamusi kui elus, sest ka Pendulum on kohutavalt, kohutavalt hea. (Knife Party on Pendulumi nö. jätkuprojekt, sellest see side). Ja siis ma läksin ära koju ja hiiremaskiga Kanada tipp-DJst ma ei tea midagi, sest tol hetkel ei olnud mul elus enam mitte midagi rohkemat vaja, sest Knife Party oli nii hea, et ma olin valmis kasvõi kohe ära surema ja ma poleks midagi rohkem soovinud 😀

Kolmandal päeval oli tuul endiselt 11 m/s ja kes kunagi elus pole rannas käinud, siis sellele ma võin öelda, et liivarannas selline tuul tähendab seda, et see liiv on sul absoluutselt igal pool, kaasa arvatud joogi sees ja eriti mõnusatel hetkedel piitsana näos. Fun times. Aga spoiler alert, viimasel päeval vihma ei sadanud. Viimase päeva artistidest. Cartoon, kes eelmisel aastal täielikuks üllatuslemmikuks osutus, aga sel aastal eriti suurt üllatust enam ei valmistanud. Chase & Status, mis valmistas üllatuse sellega, et paiskas mu hoobilt ajas kakskümmend aastat tagasi tolleaegsetele reividele (ma mõnel ikka isegi käisin). Jälle see issand jeesus KUI HEA moment. Ja kogu asja lõpetuseks Martin Garrix, kes on endiselt nii noor (kuigi ta on vahepeal lausa 21-aastaseks saanud), nii nunnu ja nii andekas. Garrix mängis 20 minutit kauem kui ette nähtud ja oli täpselt nii hea nagu alati.

Aga et asi liiga positiivseks ei kisuks, siis ma pean siiski ära mainima, et Weekendi publik on absoluutselt traagiline. Suures plaanis on keskmine selle festivali külastaja umbjoobes röökiv oss. Kuna mul pole varem elus ossidega eriti kokkupuuteid olnud, siis olen ma juba kolmandat aastat täiesti hämmingus, miks nad lakkamatult röögivad? Ajuehituses mingi spetsiifika? Ma olen elus ikka igasugu suurüritusi ja festivale väisanud, tõsi küll, rockmuusika võtmes ja kuitahes purjus üks keskmine metalimees ka ei ole, mitte keegi neist ei röögi niimoodi. Me ei räägi esinejale kaasakarjumisest või millestki sellisest, oh ei. Täitsa suvalises kohas suvalisel hetkel karjast (sest oss ei liigu kunagi üksinda, ikka karjas) ärajoonud häälega täiest kõrist röökivatest ossidest. Täielik müstika. Antropoloogiline mõistatus. Samas jällegi need inimesed, kellega ma vestlema juhtusin, olid küll samamoodi umbjoobes, aga see-eest sõbralikud ja osad isegi eestlased. No ja osad inimesed on niikuinii lihtsalt naljakad, nagu näiteks see noormees, kes kahe lava vahelises liikumiskoridoris ühel hetkel äkki joogi sõbra kätte surus: “Hoia korra! Ma teen ühe kukerpalli!” Ja tegigi. “Tee veel!” innustasid ümberkaudsed. “Ei! Ma ju ütlesin, ma teen ühe!”

k.

Rubriigid:Uncategorized

10 viimast pilti mu telefonist

juuli 29, 2017 Lisa kommentaar

Levib selline huvitav meem mööda blogisid jälle. Või noh, mis ta nüüd nii väga huvitav on, aga näed levib. Suvine aeg, millest inimestel ikka kirjutada on? Ei millestki, seega näitavad inimesed, mis pildid neil telefonis on. Kümme viimast pilti, täpselt nii, nagu need seal on. No mingeid väga kompromiteerivaid asju muidugi ei pea näitama, ikka mõistuse piires.

Ma ei oska pildistada ega ilmselgelt ka telefoni otse käes hoida, nii et ärge küsige, miks kõik pildid viltused on. Aga sellised pildid mul seal hetkel on, kõige uuemast alates.

IMG_0428

Käisin kinos ja ma ei saanud Instagrami jagamata jätta, miks ma sinna täpselt läksin. Ma ei saa kinopiletitest kunstipäraseid fotosid teha, sest ma ostan pileteid alati äpi kaudu ja sellepärast screenshot. Muide, pimedas kinosaalis Jelly Beanse soovitan süüa ainult juhul, kui teil ei ole kaneeli vastu midagi. The Jelly Bean Factory 36 Flavours kommides on alati kaneeli omad sees ja need on lihtsalt kohutavad. Pimedas ei saa aru ka.

IMG_0426

Neljapäeval peale tööd käisin vaatamas, kuidas asi edeneb. Mehed ehitavad. See on Weekendi pealava Pärnu rannas. Või noh, sellest saab järgmiseks neljapäevaks Weekendi pealava.

IMG_0425

Lavaehitus teise nurga alt ka. IMG_0422

See on omapärane ja väga küps huumor minu kodukandist. Nagu näha, on antud tänav suhteliselt ühe auto laiune, mis muide ei ole fototöötluse trikk, ma sõidan sellest tänavast sisse mitu korda päevas ja vahel tuleb mõni teine auto vastu ka, siis läheb juba väga kitsaks. Aga noh, 80 on OK, ma arvan.

IMG_0431

Kui nüüd juhtumisi keegi veel ei ole aru saanud, siis mulle tõesti väga meeldib Kris Wu. Kuna tüüp on lisaks näitlemisele ka laulja/räppar/produtsent, siis tuli tal just sellel teisipäeval välja uus lugu, nimega “6”. Singel müüs Hiinas üle miljoni digitaalset koopiat esimese 11 tunniga pre-release ajal (ehk siis enne, kui see üldse ametlikult välja tuli).  Kris on nimelt Hiinas väga kuulus. Lugu on väga hea ja seetõttu ma jälle Instagram storys südamekesi pildusin. See oli tegelikult küll video, aga videosid ei saa wordpressi laadida.

IMG_0419

Jõin Läti kirsiõlut ja pidasin vajalikuks seda tõsiasja Instagramis jagada.

IMG_0411

See on üks lill, mille Liis ja Evelin mulle üle-eelmisel aastal sünnipäevaks kinkisid (potis). Mu ema istutas selle peenrasse ja see lill on nüüd umbes neli korda suurem, kui ta potis oli. Väga ilus lill ka, muide.

IMG_0409

Suvaline pilt Cesise kindlusevaremetest.

IMG_0408

Veel üks suvaline pilt Cesise kindlusevaremetest.

IMG_0405

Rundale lossi ees (taga?) olev purskkaev. Rundale loss ise muidugi ka. Muide, ma väga soovitan seal ära käia, sest nii ilusat lossi ja prantsuse aeda lähikonnas mujal ei näe. Kes juhtumisi Tsarskoje Selos kunagi käinud on (kui ma nüüd mingi muu Peterburis asuva lossiga seda segamini ei aja?), siis äratundmist on palju, aga väga kaunis on sellegipoolest.

 

k.

Rubriigid:Uncategorized

Filmiguru tegutseb jälle

juuli 28, 2017 Lisa kommentaar

Eile jõudis lõpuks kätte see kauaoodatud päev, mil kinodesse jõudis Luc Bessoni film “Valerian and the city of a thousand planets”. Miks ma seda nii kaua ootasin? Sest et Kris Wu. Mulle meeldib Kris nii väga, et ma lähen vaatama igat filmi, kus tal kaks minutit ekraaniaega on. Valerianis oli vist isegi natukene rohkem, mis siis, et ta roll oli sisuliselt ainult Väga Tõsise Näoga militaarsete väljendite ütlemine.

Luc Bessoni uut filmi oleks ma ausalt öeldes küll ka niikuinii vaatama läinud, sest maailmas kõige rohkem meeldivad mulle hüperfantastilise visuaalse poolega filmid. Ja kui Luc Besson oskab midagi hästi teha, siis on see visuaal. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et see visuaal oligi selle filmi puhul ainus tugev külg, sest nii süžee kui karakterid kui dialoog olid sellised natukene… noh, on paremaid nähtud. On muidugi ka halvemaid nähtud, nii et kõige hullem ei olnud, aga parem oleks võinud siiski olla. Sest nagu ma kuskilt eelnevalt lugesin, siis see mõte, et “teeme tehniliselt enneolematu filmi, tühja sellest sisust või süžeest” töötas ainult üks kord Avatari puhul. Aga, nagu juba öeldud, kuna mulle väga meeldivad visuaalselt suurepärased ja suure hulga eriefektidega ulmefilmid, siis ma ei viitsi väga nuriseda. Visuaalse poole pealt härra Besson kokku ei hoidnud, nii et kes vähegi on näinud sellist filmi nagu “The Fifth Element”, see võib ette kujutada, mida saab teha veel kakskümmend aastat edasi arenenud tehnoloogia ja veel suurema rahaga. Päris ilusa asja saab teha.

Ja kõige rohkem hämmastas mind hoopis see, et filmi vaat et kõige lahedam osa oli hoopis Rihanna. Päriselt. Ma teadsin ette, et visuaalselt on äge ja et Kris Wu on ilus mees ja muud sellist iseenesestmõistetavat, aga et Rihanna osatäitmine nii kihvt on, seda ma kahtlustada ei osanud.

Eile kinos treilerit nähes tuli mulle see ka meelde, et selline legendaarne film nagu “Terminator 2: Judgement Day” lastakse 3Ds uuesti välja. Ma olen väga elevil, sest kui ma alles põhikoolis käisin, siis oli see mu lemmikfilm ever üldse. Ma olin ikka tõsiselt obsessed. Muidugi ma olen seda filmi ka täiskasvanuna korduvalt vaadanud ja no on hea film. Ma ei tea küll, mida see mu kohta ütleb, et see vanuses 12-13 mu totaalne lemmik oli, sest ma kahtlustan, et selles vanuses tüdrukutel vist tavaliselt on natukene teistsugused lemmikud 😀 Aga no see olen ju mina. Ma pole kunagi sotsiaalsetele normidele eriti hästi kohandunud.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kesknädal

juuli 27, 2017 4 kommentaari

Läksin täna sööklasse lõunat sööma ning valikus oli kolm magustoitu – beseemagustoit maasikatega, kissell vahukoorega ja arbuus seemnetega. Oligi reaalselt niimoodi siltidel kirjas. Väike peotäis seemnetega arbuusitükke maksis 1 euro. Arvata oli, et ma seda ei ostnud.

Kuna kõiki jubedalt huvitab mu töökoha temperatuurihala, siis mainin ära, et seoses saabunud suvega on meil siin rämedalt palav ja kohutavalt umbne. Mu teadmised füüsikast on kesised, aga ilmselgelt on olemas mingi selline füüsikaseadus, et kui õhk on piisavalt soe, siis see enam ei liigu. Ma ei oska muudmoodi selgitada seda tõsiasja, et veidigi jahedamate ilmadega on meil siin tugev tõmbetuul, aga praegu pole õhu liikumisest juttugi. Elu konservikarbis. Joon juba kohvi asemel valget Monsterit. 😀

Ma ei tea, kes selle valge Monsteri välja mõtles, aga parem oleks, kui ta poleks seda teinud, sest see on nii neetult hea. Ma poleks iialgi uskunud, et üks energiajook võib nii maitsev olla. Jah, ma joon energiajooke. Vahel. Kui ma kohvi mingil põhjusel juua ei taha. Millegi najal peab inimene ju ärkvel ja püstiasendis püsima. Mina ei kuulu kohe kindlasti nende inimeste hulka, kes ainult tervisele kasulikke asju tarbivad.

Lisaks jooksin just praegu sõna otseses mõttes otsa ühele hiinlasele, sest ta oli nii lühike, et ma lihtsalt ei näinud teda.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Miks käiakse Lätis?

juuli 24, 2017 Lisa kommentaar

Kust käivad pärnakad õlut ostmas? Lõunanaabrite juurest mõistagi. Lõunanaabrid teavad seda ja on piiripunkti ehitanud kaks suurt alkoholipoodi. Alkoholipoest saab muuhulgas osta ka kastiga viina ja ilmselt ka kastiga veini, näiteks, aga kuna mina veini ei joo, siis ma veiniriiulite vahele ei läinud ja ma ei tea, mida nad seal mis kogustes pakkusid. Viina ma ka ei joo, aga need viinakastid olid kassade ette tõstetud, nii et hakkasid silma.

Ma olen üldse nii nigel alkoholitarbija, et mul ei tasuks see Lätis õllerallil käimine üldse äragi, aga mul on selline huvitav omadus, et mulle jubedalt maitseb Läti õlu. Palju rohkem kui Eesti oma. Kuigi ma isegi ei mäleta, millal ma viimati üldse mingit Eestis toodetud õlut jõin? Ega see ei ole mingi põhimõtteline küsimus, lihtsalt millegipärast on enamus muude riikide õllesid, mida ma proovinud olen, palju paremad.

Ja mitu õlut ma sealt Super Alkost ostsin? Ühe! Praegu mõtlen ise ka, et kui rumal saab inimene olla? Plokkidega ostsin siidrit hoopis. Ma ei tea isegi, miks. Mitte et mul siidri vastu midagi oleks, ma võin seda ka juua, aga nagu põhimõtteliselt ju… läti õlu!

Mine või tagasi.

Tegelikult ma muidugi ei käinud Lätis ainult alkopoes, ma käisin hoopis Rundale lossis, mis on imeilus, ja Cesises, kus oli täiesti ootamatult ja ettekavatsematult mingi hiiglaslik linnafestival.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vigastatud

juuli 20, 2017 Lisa kommentaar

Jõudis siis mulle ka see aeg kätte, kus jooksutreeningud pausile tuleb panna.

Väga kurb on muidugi, sest jooksuvorm läks just heaks, aga illotibial band syndrome (no ma tappes ka ei tea selle eestikeelset vastet) ja puusaliigese bursiit leidsid, et on õige aeg sekkuda. Diagnoosi panin ise dr. Google abiga, sest sümptomid klapivad ja kõik eeldused on täidetud (pikamaajooksuharrastus, skolioos, eri kõrgusel puusad, eri pikkuses jalad).

Nüüd ma siis puhkan ja võimlen ja venitan ja rullin ja olen VEEL halvemas tujus kui tavaliselt, sest et nagu… miks?

k.

Rubriigid:Uncategorized