Viking Line Eesti Ööjooks 2019

august 19, 2019 Lisa kommentaar

Täna on juba esmaspäev ja jooks toimus laupäeva õhtul ja ma pole üldse viitsinud sellest veel mõtlemagi hakata, mida kirjutada, aga ma vist ikkagi pean selle postituse ära tegema, enne kui kõik meelest ära läheb.

Kuna ma jooksen sel aastal väga vähe ainult 10 kilomeetrit ja mitte pikemaid võistlusi, siis muidugi oli 10 kilomeetrit menüüs ka Rakveres. Seda, kui mõttetu ma sel aastal olnud olen, ma enam kordama ei hakka, sest ma olen seda hala juba mitu korda kirjutanud ja keda see ikka huvitab, et ma joosta ei jõua. Rakvereks mul niikuinii mingeid eesmärke polnud, sest noh, ma olen seal enne ka käinud ja ma enamvähem tean, mis seal toimub. Kohutavalt äge võistlus ja mingi täiesti unikaalne Rakvere määdžik ja kõik selline, aga väga palju tuhandeid inimesi ka.

Laupäeval Rakverre sõites oli selline naljakas tunne, et ma nagu ei saaks üldse aru, et ma peaks kuskil jooksma hakkama või midagi. Täiesti null emotsiooni, nagu niisama läheks sinna linna peale hängima. Kusjuures erinevalt eelnevatest aastatest ei olnudki Rakvere linna peal eriti aru saada, et Ööjooks toimuks. Võistluskeskus oli viidud keskväljakult ära spordihoone ja staadioni juurde – või tähendab, võistluskeskus oli varem ka spordihoones, aga nüüd olid ka start ja finish staadionile viidud. See tähendas, et linn nägi täitsa inimtühi välja, aga see-eest ei olnud vaja enam edasi-tagasi siiberdada. Mulle see muudatus täitsa meeldis. Rajad olid ka väidetavalt uued, aga ma ei tunne Rakveret nii hästi, et ma sellest midagi väga aru oleks saanud. Lisaks olen ma täielik orienteerumishälvik, mis tähendab, et üks ja sama koht valges ja pimedas on minu jaoks kaks täiesti erinevat maailma 😀

Õhtu oli imeilus ja ilm oli mõnusalt soe. Oleks võinud isegi paar kraadi jahedam olla mu meelest, aga noh, see oleks juba irisemine. Ööjooksul õnneks seda häda ei ole, et päike küpsetaks. Mul oli stardieelne ajakava täpselt paika pandud – kell 20.00 astun hotellist välja, kell 20.15 olen spordihoone juures, kell 20.30 hakkan soojendust tegema, kell 21.00 seisan WC-sabasse ja kell 21.20 olen stardikoridoris, sest 21.40 on start. Tundub naljakas, aga niimoodi mu aju töötab. See ajakava pidas suures osas muide isegi paika, lappama läks ainult sealt, kui ma WC-sabas planeeritud 20 minuti asemel napilt viis minutit pidin seisma, sest hästi valitud saba oli vist. See andis mulle 20 lisaminutit staadionimurul sääskede söötmiseks.

Start staadionil oli äge. Pealtvaatajate jaoks tribüün ja stardikoridorideks peaaegu terve jooksurada, mis omakorda leegiheitjatega ääristatud. Mulle isegi tundus, et stardikoridoris oli ruumi rohkem kui eelmisel aastal. Kõike järgnevat arvestades oli see veidi kummaline, aga noh, mis seal’s ikka. Stardid anti, nagu ikka, ilutulestiku ja muu tulevärgi saatel.

Kuni stardini oli kõik väga äge, aga pärast starti pidin ma endalt küll korduvalt küsima, et miks pagana pärast ma siin olen. Ei, mitte sellepärast, et joosta oleks raske olnud või midagi. Jooksmiseni läks nimelt kõvasti aega, sest päris pikalt meenutas kogu see üritus ei midagi muud kui tipptunni linnaliinibussi… Esimese kilomeetri keskmine tempo oli mul nimelt 07:44. Kiiremini liikuda polnud lihtsalt füüsiliselt võimalik. Ööjooksu korraldus on muidu igas mõttes väga OK, aga üks suur puudujääk on see, et ei eraldata sama distantsi kõndijaid ja jooksjaid. Kõndijad ise vist ei tule ka väga selle peale, et stardikoridoris kuhugi tahapoole hoida. Mina ei startinud kusjuures üldse mitte väga tagant otsast, aga terve esimese kilomeetri (ja tegelikult terve distantsi) pidin ma sõeluma kõndijate vahel. Raja algus oli ikka väga hull, ausõna.

Ja kuna 10 kilomeetri kõndijatest ilmselgelt ei olnud veel küllalt, siis käis rada mitmes kohas ja päris pikalt kokku 5 kilomeetri kõndijatega… ma pole mitte kunagi elus sellist slaalomit pidanud jooksma kõik see 10 kilomeetrt järjest. Ma ei tee nalja. Ma suht hakkasin igasuguseid kõndijaid juba vihkama sel õhtul. 😀 Eriti neid, kes kõnnivad keset teed neljakesi käest kinni. Vaadake, kui te kavatsete sellist asja teha, siis ärge vähemalt turtsuge jooksjate peale, kes teist kuidagi mööda üritavad saada. Just sayin’.

Ühesõnaga sain ma aru, et Rakveres tasub joosta ainult poolmaratoni. Vähemalt eelmisel aastal oli sellel distantsil oluliselt hõredam.

Kui kogu distantsi vältel toimuv pidev trügimine kõrvale jätta (ja no ma ei ole kiire jooksja, ei ole…) siis kogu ülejäänu oli mõistagi jälle väga lahe. Tohutu palju meelelahutust – 10-kilomeetrisel ringil 28 meelelahutuspunkti! – mida ma küll kõike ei suutnud isegi registreerida, sest ma olin ametis endale küünarnukkidega tee rajamisega. Aga no neid oli ikka palju. Eriline tänu ühele DJ-le, kes mängis parasjagu Pendulumi, ja ühele teisele DJ-le, kes mängis järjest Rammsteini. Ja mu meelest on juba jube naljakas see, et iga aasta on kuskil tee ääres kõhutantsutrupp Alima, kellel iga jumala aasta mängib mu möödudes täpselt üks ja sama laul, Rohy Feek. Mul on juba tappev uudishimu, kas see lugu mängib neil lihtsalt kogu aeg järjest, või suudan ma igal aastal neist täpselt ühel ja samal hetkel mööduda? Mina staažika kõhutantsijana muidugi käitun alati väga adekvaatselt – kas karjun neist möödudes “yalla, yalla!!” või teen zaghareeti. Jooksu pealt zaghareeti teha polegi kõige lihtsam. Ööjooksu juurde käib nimelt alati ergutuspunktide ergutamine jooksjate poolt. No kuidas sa ei aplodeeri, kui möödud tuleartistidest või svingorkestrist või noorteansamblist? Kuidas sa ei roki kaasa, kui tee ääres ja kohal on valgusshow, leegiheitjad, vali muusika ja cheerleaderid? Ja need kohalikud, kes on endale aiavärava ette toonud tugitoolid ja diivanid ja kogu peo?

See kõik ongi see Rakvere määdžik, mis teeb ööpimeduses jooksmise nii ägedaks ja imeliseks, isegi kui parasjagu pole pakkuda sajandi äikesetormi ja paduvihma (2017, anyone?) Sel aastal oli isegi jooksusärk musta värvi ja eestlastel on jooksupüksid niikuinii samamoodi musta värvi. Kogu see must mass pimedatel tänavatel 😀 Nojah, joogipunktides käis hullem mäsu, aga punktide enda paigutus oli ideaalne (vesi-spordijook-vesi-spordijook-vesi) ja lauad piisavalt pikad. Isegi selle kaose sees ei olnud mul joogi kättesaamisega suuremaid raskusi. Muidugi ma võtsin ka väga rahulikult ega üritanud jooksu pealt juua, sest ma niikuinii ei valda seda kunsti.

Tempod olid sellised, et mida kilomeeter edasi, seda kiiremaks. Minu puhul ei juhtu sellist asja mitte kunagi. Mis näitab, et rahvast oli liiga palju lihtsalt. Kui esimesed neli kilomeetrit olid seal 06:50 kandis (välja arvatud see kõige esimene 07:44), siis näiteks kuues kilomeeter oli 06:21, kaheksas 06:11 ja viimane lausa 05:38. Raske polnud seejuures üldse.

Kogu jooksu keskmine tempo kokku oli 06:34, keskmine pulss 160, brutoaeg 01:06:56 ja netoaeg 01:05:39. Üldse mitte sellised ajad, millega ma kavatsesin sel aastal 10 kilomeetrit joosta, aga mis teha, minu suutlikkus sel aastal on selline.

bdf0ef31-03c1-42be-9ab8-5004b81bd6cf

Medal on väga ilus, mulle jubedalt meeldib. Ja jooks tervikuna jättis ikkagi hea emotsiooni, ehkki inimesi mu jaoks oli tiba liiga palju rajal 😀

PS ma olen täiesti kindel, et see rada oli lühem kui 10 kilomeetrit. Ma olen maailma kõige ebaefektiivsem jooksja, mis puudutab kurvide sirgeksjooksmist (väliskurv on minu teema ikka) ja sirgjoones jooksmine oli seal absoluutselt välistatud, aga distants mu kella järgi oli 10.02 kilomeetrit. Ja jooksu lõpp tuli kuidagi väga äkki, ma olin kohe üllatunud, kui staadionile sisse tuli joosta. Ja loomulikult ei jooksnud ma siseringil, sest milleks 😀

PPS pärast ma uurisin natuke finišiprotokolli ja selgus, et isegi oma tagasihoidliku tulemusega olin ma nii üldarvestuses kui vanuseklassis väga selgelt esimese poole seas. Võibolla need kõndijad statistilises mõttes ei olegi nii halvad… 😉

k.

Rubriigid:Uncategorized

Inimene õpib kogu elu

august 12, 2019 Lisa kommentaar

Ma sain täna 39.

Ühtlasi sain täna (!) teada, et meie põhjanaabrite pealinna nime ei kirjutata eesti keeles samamoodi nagu soome keeles.

Eestikeelne kirjapilt on Helsingi.

Mitte Helsinki, nagu ma siiamaani arvasin.

Ma olen veits šokeeritud, sest ma olen end siiani kogu aeg pidanud inimeseks, kellel eesti keelega kõik ikka suht korras on, aga paistab, et mu andmed on valed. Seda ma tean, et ma ei oska käänata sõnu “kontsert” ja “korsten”, aga et ma kohanimesid ka valesti tean, tuli mulle üllatusena.

k.

 

Rubriigid:Uncategorized

Rammsteini laivist veel

august 7, 2019 Lisa kommentaar

Veel asju Rammsteini kontserdist, mis ma unustasin enne kirjutada.

Kõige tähtsam asi üleüldse – ma ostsin endale särgi! Ma nimelt kogun väikestviisi bändisärke ja ostan neid kontserditelt, eksole. Mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei olnud mul kuni eilseni ainsatki Rammsteini särki, mis siis, et juba kuues kord oli seda bändi laivis näha. Mul on üks pibo (kootud talvemüts) ja üks krae ja nööpidega nn. workshirt, aga kõige tavalisemat t-särki ei olnud. Eile ma siis lõpuks selle endale ostetud sain. Väga nahaalselt pealegi, kõikide merchi telkide ees olid megapikad sabad, aga me läksime lihtsalt leti ette ja ma küsisin oma särgi sealt ära.

Väravates polnud sisuliselt mitte mingit turvakontrolli. Kuna naisturvasid polnud kuskil näha, siis tüüp ei puudutanud mind sõrmeotsagagi ja vaatas korra eemalt vilksamisi mu koti poole. Ma oleks võinud kolm kilo kokaiini sisse viia, kui ma oleks tahtnud. WTF Läti, vol.2.

Kontserdi ajal seisid mu kõrval kaks mingit hästi noort eesti tüüpi, kes põhimõtteliselt kogu aeg telefonist setlisti jälgisid ja omavahel arutasid: “A mis lugu see on? Sa tead siukest lugu vä? On hea lugu vä? Aa, ei ole vä?” Ja siis elavnesid ainult Deutschlandi ja Radio ajal, mis tähendab, et nad olid ainult viimast albumit kuulnud ilmselgelt. Kuna ma olen ilge mõrd ja vastik inimene, siis ma vahepeal röökisin suht meelega neile Sehnsuchti kaasa lauldes kõrva oma koleda saksa keele hääldusega. Et nad mu ette seisma ei tuleks. Mõlemad olid 190+ sentimeetrit pikad. Mitte et see midagi muutnud oleks, ma ei näinud lavale niikuinii absoluutselt mitte midagi, nagu ma juba eelmises postituses mainisin.

Enne kontserti lasti kõlaritest teadaanne, kus paluti kontserti mitte filmida. Mis te arvate, kas mu vaateväljas olid enamuse aega ainult ülestõstetud käed ja telefonid? FB kommentaaridest olen täna lugenud, et kuna ülejäänud 40 000 inimest ka lavalt mitte midagi ei näinud, siis paljud kasutasidki telefoniga filmimist selleks, et üldse aru saada, mis laval toimub. Weird flex, but OK. Eks ma muidugi filmisin ise ka jupikese Sonne tulevärgist, aga hiljem üle vaadates selgus, et ma ei saa seda isegi Instagrami üles panna, sest heli on lihtsalt kohutavalt jube. Võibolla sellepärast palutigi mitte filmida, et nad juba ette teadsid, et saund on perses? 😀

Ma vist irisen nii palju sellepärast, et 2017. aasta Tallinna kontsert oli kuidagi jube hea emotsiooniga ja mul on siiani meeles see vaimustus, mis mul pärast seda oli. No ma ei tea. Või on minu ja Rammsteini pikaajalises stabiilses püsisuhtes mingi mõõnaperiood või midagi. 😀 (Ma kirjutasin veidi aega tagasi, et ma olen juba nii palju Rammsteini kontserditel käinud, et see on kõige pikajalisem püsisuhe mu elus üleüldse. Ikkagi juba 18 aastat!)

k.

 

Rubriigid:Uncategorized

Mis ühendab leegiheitjat ja kummipaati?

august 7, 2019 Lisa kommentaar

Eileõhtuse Riias toimunud Rammsteini kontserdi kõige-kõigemad:

– kõige madalam lava, mida eales nähtud

– kõige sitem heli, mida eales kuuldud

😀

WTF, Läti?

Ma muidugi ei tea, kas see oli lätlaste süü, aga ütleme, et oli. Keegi peab ju süüdi olema. See oli juba kuues Rammsteini kontsert mu elus, seega on nähtud ja kuuldud paremat. Või siis ütleme lihtsalt, et nähtud. Nagu üleüldse. Eile ma kolm esimest lugu näiteks ei olnud üldse kindel, kas Till Lindemann ikka on laval, sest ma ei näinud teda kordagi. Teisi mehi vilksamisi ikka aeg-ajalt nägin.

Miks heli nii sitt oli, ma ei oska isegi arvata.

Aga muidu kui positiivsetest külgedest rääkida, siis lava iseenesest kui selline kogu oma disaini ja konstruktsiooniga oli muljetavaldav. Kes veel juhtumisi ei tea, siis ma fännan Rammsteini tuurilavasid umbes sama palju kui seda bändi ennast. Setlist oli ka tore. Muidugi Rammstein võiks panna oma setlisti mingid suvalised oma lood ja ikka oleks tore, ja ikkagi tekiks see tunne, et “aaaaaga seda lugu polndki vä?” Kui ma nüüd mõtlen, siis Feuer Frei’d ei olnud ja Ich Tu Dir Weh ka mitte. Aga see-eest oli Heirate Mich.

1900x1000_precise2

Foto – jauns.lv

Püroelementidest mulle meeldis kõige esimese loo ajal kõikidest tornidest väljalastud paks must toss, mis kattis taeva ja publiku ja tekitas väga apokalüptilise meeleolu, ja et lava kõige kõrgematest tornidest ka ikka lõpuks leeke välja lasti. Kahjuks ma muidugi ei näinud kõigevähematki ei Puppe ega Mein Teili lavaelementidest, mis on selle tuuriga uued ja mida ma seetõttu varem näinud pole. Võimalik muidugi, et ka teistes lugudes oli uusi asju, millest ma midagi ei tea, sest lavale ma tõesti absoluutselt ei näinud kohe mitte midagi. Näiteks Rammlied, milles oli raudselt selliseid leeke, mida ma veel näinud pole.

Me muide polnud lavast üldse väga kaugel. Kui ülalolev pilt kelleski küsimusi tekitab, siis liiga madalal oli see osa, kus bänd mängis. Ja ei, ma ei irise niisama ilmaasjata, ma olin Rammsteini viis korda varem ka näinud (nagu päriselt näinud).

Kogu mu lootus püsib järgmise aasta suvel, kui sama tuuriga Tallinnasse tullakse.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Käisin veel igasugustes kohtades

august 2, 2019 3 kommentaari

Pikka juttu kirjutada ei viitsi, seega märksõnaline lühiülevaade. Mõni pilt ka.

Tegime kolmepäevase tripi lõunanaabrite juurde, täpsemalt Kuramaale.

Jaunpils’i orduloss, kuhu läksime tegelikult ainult möödaminnes lõunat sööma, sest veetsime terve esimese päeva Liepajasse sõites. Lõuna oli aus, viie inimese arve läks kokku 22 eurot, nii et mu õde pidi ära minestama. Päevapraad 2.40, ma pole enam palju aastaid nii odavalt süüa saanud.

Liepaja – arvamused lahknesid natuke, vanema generatsiooni arvates veits liiga räämas ja korda tegemata, minu ja mu õe meelest jumala äge hipikas ja chill linn. Palju art noveau maju, palju muusikat ja üldse mitte inimesi. Rand on neil väga nunnu. Õudsalt mõnusa vibe’iga linn, kuigi tuleb tunnistada, et me mõistagi käisime ainult vanalinnas ja rannas.

img_1444

Hotellitoa rõdult.

img_1455

Randa viivalt laudteelt.

img_1462

Neid noote on täis terve kesklinna sillutis.

img_1466

Maja.

Ventspils

Mulle kirjeldati seda kui imekaunist ja fantastilist linna, aga mulle ei meeldinud seal üldse. Jõeäärne promenaad oli jah viisakas ja turuplats ilmselt äge ja puha, aga miski mulle seal ei sümpatiseerinud. Mu meelest ei olnud mitte midagi erilist. Inimesi taaskord seal linnas ei olnud.

img_1478

Irbene raadioteleskoop

Jääb tee peale, kui sõita Ventspilsist üles Kolka neemele. Nõukogude ajal kuulati sellega pealt vaenulikku läänt (ja salvestati vaenuliku lääne popmuusikat :D), tänapäeval kasutatakse seda kosmose uurimiseks. Tee pealt maha sõites tuleb läbida ka mahajäetud sõjaväelinnak, mis koosneb tühjadest, lagunevatest paneelmajadest. Teleskoop ise on impressiivne – taldriku läbimõõt on 32 meetrit ja see on Põhja-Euroopa suurim. Kui see end pöörab, siis metallikrigin on ka impressiivne.

img_1484

Siia aia taha saab vabalt juurde. Aia sisse pääsemiseks tuleb spets eksursioon ette tellida, mida me ei teinud. Pilt ei anna edasi seda emotsiooni, mis seal tegelikult on. See asi on tõesti väga suur ja võimas.

Kolka neem

Koht, kus saavad kokku Läänemere ja Riia lahe lained üks ühel, teine teisel pool neeme tippu ja ehkki ristlainetuse efekti pole võimalik pildistada, siis näeb see siiski päris naljakas välja. Väga ilus männimetsaga liivarand muidugi ka.

img_1493

Seal kivide taga on neemetipp.

Kuldiga

Mu lemmiklinn Kuramaal. Pisike, keskaegne, imearmas. Loomulikult pole mul ühtegi pilti nende kõige kuulsamatest vaatamisväärsustest nagu 250 meetri pikkune juga või Euroopa üks pikimaid telliskivisildu, sest milleks.

img_1504

Ööbimiskohas oli meil koduloom – kass, keda polnud mitte keegi mitte kunagi kuskilt süganud ja mitte keegi polnud talle mitte kunagi pai teinud ja mitte keegi polnud talle mitte kunagi süüa andnud ja nii edasi. Hommikusöögi valmistamine ja söömine toimus igatahes väga lõbusalt, sest kass ju!

img_1524

Lisaks suurele jõele on linnasüdames ka väike.

img_1514

Jõgi otse maja all. Muide, esimesel õhtul käisime raekoja platsis mingis pubis söömas, mis kaardi järgi jõe kaldal asus. Keegi ei saanud aru, mis jõgi, kus? Järgmisel päeval valges selgus, et jõgi oligi terrassi all ja see ei paistnud pimedas lihtsalt välja.

img_1511

Mu lemmik.

img_1516

Raekoja plats. Parasjagu tehti vanalinnas ka filmi Viktor Tsoi’st, mis tingis asjaolu, et linnapildis figureerisid Ikarus bussid ja veits kummaliselt riides inimesed.

25533b0f-d263-425b-86cf-7afc5c5c2ec6

Lätis miskipärast ei ela inimesi, ma ei tea, miks.

img_1520

Maja. Vana.

Riežupe liivakoopad

Kuldigast mingi viis kilti väljas asuvad liivakoopad, umbes nagu meil Piusa, aga sisse pääseb ka, giidituuriga mõistagi. Arusaadavalt pole neist ühtegi pilti, sest koobastes puudub valgustus, need asuvad 11 meetrit maa all, seal on 8 kraadi sooja ja ringi liikuda tuleb tugevalt kummargil ja käigud on ülikitsad. Aga kogemusena lahe. Klaustrofoobikutele mõistagi ei saa seda soovitada. Eriti naljakas kogemus oli 8-kraadise koopaõhu käest tulla 31-kraadise välisõhu kätte…

Tagasiteel käisime veel Tukumsis söömas ja oligi kõik. Tukumsis polnud ka ühtegi inimest. See oligi kogu reisi kõige naljakam aspekt, et kõik linnad olid jumalast inimtühjad – välja arvatud Kuldiga jõeäärsed ujumiskohad, kus oli megapalju autosid, ja täiesti suvaline Sabile linnake, millest läbisõit osutus ootamatult piinarikkaks, sest parasjagu toimuva veinifestivali tõttu olid kõik Kuramaa inimesed ilmselgelt seal.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Vahel käin kohtades

juuli 23, 2019 Lisa kommentaar

Minu pühapäev – kuumav päike, mis kütab saunaks kõik, mis ette jääb. Kaasa arvatud saali, mis on terveks päevaks täidetud kirjude roosiliste mustlasrätikutega ning suurte keerlevate värviliste seelikutega.

Ükski seelik pole teise sarnane. Igal rätikul on erinev lillemuster. Ja põrand on rätikute küljest pudisenud narmaid täis.

Töö on intensiivne, sest õpetus käib vene keeles ja kes meist seda ikka nii väga oskab (ma endast muidugi räägin, paljud ikka oskavad ka ja küsivad küsimusi). Kolmanda tunni lõpuks kisuvad jalad sõlme, rätik puntrasse ja kõrvadest tuleb suitsu – palav ju 😀

Lõpuks tekib olukord, kus saalis on igienergiline ukrainlasest õpetajanna ja kari rampväsinud eestlasi. Milline on väsinud eestlane? Veel vaiksem.

Kursusepäeva lõpupildi teeme punase seina taustal. Sulame nägudega seinaga ühte…

Ja siis kojusõit, 2,5 tundi. Hämmastaval kombel ei olegi jalad nii väsinud kui eelnevatel aastatel – esimesel aastal Natalja meistriklassides osalenuna tundus mulle, et see on hullem koormus kui poolmaraton. Teisel aastal ma treenisin parasjagu niikuinii maratoniks. Nüüd kolmandal aastal ma vist lihtsalt olen väga heas vormis või midagi.

many-russian-scarves-boris-suntsov

Illustreeriv pilt väga kirjudest rätikutest.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Nalja kah

juuli 19, 2019 1 kommentaar

Nali on häbematult varastatud FB kommuunist “Ajakirjandus- ja reklaamipärleid meilt ja mujalt”, aga kuna see on nii kohutavalt naljakas mu meelest, siis ma lihtsalt pean selle siia ka kopeerima.

67106839_2881953868488488_3888704307951828992_n

 

“Kui nad koju jõudsid ja ema riidest lahti võttis, tuli ta rinnahoidja vahelt välja bassimängija Robert Trujillo.”

MÄH??

Aa, see lause läheb edasi veel.

Robert Trujillo initsiaalidega medikas.

Ei noh, abiks seegi raskel ajal.

Sest et ma leian, et see on karjuv ebaõiglus, et ma olen nii palju käinud igasugu kontsertidel ja festivalidel ja mul pole mitte iialgi ühtegi bändimeest rinnahoidja vahel koju kaasa tulnud.

k.

Rubriigid:Uncategorized