Veel arusaamatusi maailmast

juuni 20, 2019 1 kommentaar

20. juuni, 2019. Käin linnas lõunal, ehk siis Jaansoni raja ääres pingil istumas, sulan äärepealt väikese loigukesena vette, sest nii palav on.

Pealelõunal vaatan korra Twitterisse ja näen seal väikest videokatket, kuidas Kris Wu läheb parasjagu Pariisis moenädala miskisele üritusele, KASUKAS seljas. Või mingi asi, mis nägi välja nagu kasukas. Ma olen viimasel ajal palju Louis Vuittoni meestemoe loomingut näinud, pärast seda, kui Virgil Abloh selle juhtimise üle võttis. Ma ei saa moest absoluutselt mitte midagi aru.

(Okei, kümme minutit hiljem lisandunud piltidelt selgus, et see oli kampsun, mitte kasukas.)

Okei, ma vaatasin jah, et Pariisis on praegu napilt 20 kraadi sooja, mitte 28 nagu meil siin põhjamaades, aga ikkagi. Samas, fashion week vist praegu tegeleb sügis-talviste kollektsioonidega?

(Twitter ütles natuke hiljem, et SS2020 hoopis. Ehk siis järgmine kevadsuvi. Kampsuniga, mis näeb distantsilt välja nagu kasukas. Ma ei tea, mida sellest arvata. Ilmselt seda, et ma ei saa moest absoluutselt mitte midagi aru.)

Iseenda juurde tagasi tulles olen aru saanud, kuidas eelmise suve troopilistes tingimustes läbitud maratonitreening (ja maraton) on täielikult muutnud mu arusaamu asjadest. Oma peas tunnen ma siiani, et 10 kilomeetrit on mingi mõttetu väike sutsakas, milleks isegi trenni ei peaks tegema, ja 25 kraadi sooja on täitsa normaalne, üldse pole palav. Pole vist vaja mainida, et reaalses elus on mõlemad arusaamad juba sügavalt vääraks osutunud, mis muidugi ei tähenda, et ma ikka veel sellel arvamusel ei oleks.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Suvi Pärnus

juuni 20, 2019 6 kommentaari

Seisan autoga foori taga rohelist tuld oodates, minu ees kabriolett Peugeot (mai teadnki, et sellisseid kah tehasse*), katus maas, kaks tüdrukut sees, roheline vahtraleht küljes. Rooli taga istub näitsik meigib end tahavaatepeeglisse vaadates, vahepeal süttinud roheline tuli ei huvita väga kedagi. Kui liikuma saadakse, siis lennatakse uhke kaarega Kontserdimaja parklasse. Õigus, lõpetamiste aeg, linn on viisakalt riides ning lillekimpudega varustatud kodanikke pilgeni täis.

Pargin auto tänva äärde ning kui tagasi tulen, jõuan vaevalt autosse istuda, kui mu kõrval jääb seisma ohutuledega järgmine auto, kes minust vabanevale kohale parkida tahab. Tema taha koguneb koheselt ummik, millest kannatamatumad ümber ohutussaare vastassuunavööndi kaudu lahkuda püüavad. Suvine Pärnu on mitmete mu tuttavate ja pereliikmete sõnul kõige haigema liiklusega paik üleüldse. Ma olen nõus.

Iga kaubanduskeskuse parklas seisab vähemalt kaks, tihti ka kolm välismaiste numbrimärkidega turistibussi. Kaubanduskeskuse absoluutselt igas ukseavas seisab vähemalt kaks, aga tavaliselt rohkem pea kaotanud turisti. Elupõlise pärnakana ei salli ma turiste silmaotsaski. Jutud, et soomlased on loobunud Eestis käimast, ei vasta minu arust tõele. Tõsi, nende marsruudid on muutunud, aga Pärnu jääb Lätti sõites tee peale.

Soome numbriga Trabant (!!!) parklas, katuseraamile kinnitatud Läti õlle kastide kõrgus auto endaga enamvähem võrdne, läbi akna paistab, et auto sisemus on täis laotud kangema alkoholi kaste. Kuskilt peab ju ka soomlane oma alkoholi saama.

Kui ma veel niisama ka linna peal käiks peale oma igapäevase kodu-töö-kodu marsruudi, mida ma siis veel kõike näha võiks…

k.

* – see on Häädemeeste hääldus, mu osad juured on sealt (need, mis ei ole Peterburi külje alt).

Rubriigid:Uncategorized

Kohvikusse ja loomaaeda

juuni 12, 2019 1 kommentaar

Täna avalikustati selleaastase Tallinna Maratoni rajaskeemid, mis on alati üks palju kõneainet pakkuv teema nii jooksjatele kui tavatallinlastele. Jooksjatel on omad hädad (Vabaõhumuuseum? Kruusatee! Stroomi ranna edasi-tagasi lõik? Nõme! Paljassaare? Jumalauta!) ja tavatallinlastel mõistagi omad (tänav suletud? Aga kuidas ma autoga maale saan pühapäeva hommikul???) Kusjuures ma ei utreeri, kruusatee ja Stroomi rand on tõesti jooksjate nurinat põhjustanud ning seda, kuidas igal Tallinnas elaval inimesel kohe elu otsa lõpeb, kui mingi tänav korraks kinni pannakse, on terve internet igal aastal täis. No mis sa tavainimesest tahad, isegi linnapea üritab seal meeleheitlikult Hollywoodi mehi blokkida, kui nood Laagna teel filmi tahavad teha.

Sel aastal saavad maratoonarid aga hoopis loomaaeda, paistab. Kirjas on, et maratonirada läbib Tallinna Loomaaeda. Ma ei saa kaardi pealt aru, et nagu tegelt ka päris loomaaiast läbi, aga no nii nad väidavad. Kuna ma ise sel aastal maratoni ei jookse, siis ma loomaaeda ei saa. Õnneks ma olen seal enne ka käinud. Seevastu Vabaõhumuuseumisse tõstsin ma oma jala esmakordselt elus eelmisel aastal just Tallinna Maratoni raames ja noh, ma tean sellest niipalju, et seal on kruusatee 😀 Üks lõõtspillimängija oli ka. Rohkem asju ei täheldanud. Seda ma nüüd mõtlengi, et kas üks keskmine maratonijooksja oma kergelt nüristunud tähelepanuga saab aru, et ta loomaaias on? 😀

No ja Stroomi ranna edasi-tagasi lõik on jätkuvalt sees. Mis ei meeldinud kuuldavasti mitte kellelegi, aga palju õnne sellegipoolest. Õnneks pole enam Paljassaare otsa, mis oli surmavalt igav ja maratoni 35. kilomeetri kohta ääretult nüristav.

Ise veedan ma aega sellega, et istun hambad ristis diivani peal ja jooksin viimati esimesel juunil, sellegipoolest ei ilmuta jalg erilisi paranemise märke. Mis paneb mind mõtlema sellele, et ma vist peangi oma ähvarduse täide viima ja arsti juurde minema. Kes oskab pakkuda, mis aastal ma viimati oma perearsti nägin? Minu pakkumine on aastal 2005, kui mul juhiloa jaoks tervisetõendit vaja oli.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Sarjasoovitus

juuni 6, 2019 2 kommentaari

HBO uus superhitt “Chernobyl” loomulikult.

Kui palju seda ajaloolise tõe pähe võtta võib, kes seda teab, aga selge on see, et õhku see reaktor neil seal lendas ja selles pole ka kahtlustki, et tegemist oli tolleaegse rezhiimi ühe suurima käkiga. Mitte ainult reaktori õhkulennutamise tõttu, vaid ka selle tõttu, kuidas seda pärast händliti. Või ütleme siis nii, kuidas seda ei händlitud. Aastal 2019 vaatad seda ja mõtled ja saad aru, et see on täielik absurd, aga nõukogude ajal elanud inimesena see absoluutselt ei üllata sind, sest kogu see aeg oligi üks suur absurd.

Ühtlasi olen internetti lugedes saanud teada, et suht kõigil eestlastel, kes on vähemalt sama vanad kui mina või veel vanemad, on Tšornoboliga seoses ikka mingi suurem või väiksem traumamälestus. Kollektiivne PTSD, nii tore.

Aga seriaali ma soovitan vaadata igatahes, ükskõik kas te mäletate 1986. aasta kevadet või mitte. Seriaal on hea, ehkki mina üle ühe osa korraga seda vaadata ei suuda, sest veits liiga rusuv on.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Rimi Juunijooks 2019

juuni 3, 2019 1 kommentaar

Kui kevadel selgus, et ma Maijooksust osa võtta ei saa, olin mõistagi suhteliselt pettunud (siis ma veel ei teadnud, et ma sel aastal jooksmist vihkan). Kaalusin küll põgusalt, et äkki ma saan kuidagi Tallinnas joosta ja pealelõunal Pärnus esineda, aga väga kiiresti sain aru, et teleporteerumisvõimet mul pole ja seega pole selline avantüür võimalik. Hakkasin vaatama Rimi Juunijooksu poole – 5 kilomeetrit nädal pärast Rapla kümmet ei tundunud liig ja heategevus veel lisaks.

Vahepealsed sündmused läksid nii nagu läksid ja laupäeva hommikul Tallinnasse sõites polnud mul taaskord vähimatki aimu, misasja ma seal võistlusrajal tegema hakkan. Jalg on endiselt vigastatud ja arvata on, et Raplas joostud 10 kilomeetrit sellele midagi head ei teinud. Kui kedagi huvitab, mis mu jalal siis õigupoolest viga on, siis mu enda pandud diagnoosi põhjal “peroneal tendonitis”. Mul pole aimugi, mis see eesti keeles olla võiks.

Rimi Juunijooks oli jälle mu jaoks uus võistlus. Seekord toimus see Tallinna Vanalinna Päevade raames ja radagi oli vanalinnas. Tundus tore ja huvitav – mis näitab taaskord mu üüratut naiivsust, aga no keda see enam üllatab.

Jõudsin Tallinnasse kella 10 paiku, esialgu õe juurde, kust ma natukese aja pärast bussiga Vabaduse väljakule sõitsin. Mulle hullult meeldib bussiga läbi Mustamäe sõita, sest ma saan kahekümne minuti vältel alati hulgim antropoloogilisi ja kultuurilisi elamusi. Eriti üllatasid mind mitmed shaurma-kioskid bussipeatustes, kahjuks olin ma üksi ja mul ei olnud kellelegi ühtegi Avengersi-nalja teha. Keegi ilmselt poleks mu naljast aru niikuinii saanud. See kioski-teema on üldse veider. Pärnus kioskeid ei leidu, muide. Suviti väidetavalt üks food truck on, aga ma pole seda iialgi näinud.

Vabaduse väljakul veetsin enamuse ajast niisama hängides. Ma oleks parema meelega üldse seal niisama istunud ja FitGamesi vaadanud, sest crossfiti võistlused olid palju huvitavamad kui väljavaade kuhugi viite kilomeetrit jooksma minna. Aga läksin ikkagi, raha oli ju makstud.

Jooksust midagi erilist kirjutada ei ole. Läksin niisama rada läbima. Rada, mis kulges Tallinna Vanalinnas. Kes vähemalt korra eluski vanalinnas käinud on, see vast teab, et see koosneb a) erinevatest tõusudest ja b) munakiviteedest. Nii oligi. Üles Tõnismäele ja siis jälle alla ja siis tagasi üles ja siis jälle alla ja siis Toompeale ja tagasi alla ja üles vanalinna ja tagasi alla ja veel korra Toompeale ja tagais alla ja… saate isegi aru. Munakividel joosta on muide väga ebamugav, kui te veel ei teadnud. Ei soovita.

Tagantjärele tarkusena oleks võinud distantsi kõndides läbida, oleks oluliselt mõnusam ja huvitavam olnud.

Keskmiseks tempoks sai 06:37 ja keskmiseks pulsiks 162.

Mis emotsioon jäi? Mitte mingisugust. Praegu on esmaspäev, jooks toimus laupäeval ja ma ei mäleta mitte midagi enam. Mul on palju eredam mälestus eesti kõige kuulsamast kartulipõllust Harju mäel, mida ma enne jooksu vaatamas käisin. See inimene, kes selle põllu rajas, ei ole ilmselgelt ühtegi põldu varasemalt ei rajanud ega ka mitte näinud. Vähemalt ma nii arvasin. Pärast sain teada, et kuskil kandis (Setumaal?) pannaksegi kartuleid mitte vakku, vaid suvaliselt mätta alla. Minu meelest väga veider. Aga ma tean, et meie kandi komme võtta kartuleid spetsiaalse puidust kartulilabidaga (mitte konksuga) on umbes sama veider ja tundmatu. Vot kartulikasvatusest ma oskan praegu palju rohkem arvata kui sellest jooksuvõistlusest!

Nüüd ma kavatsen kaks nädalat käituda nagu normaalne mõistusega inimene ja mitte joosta. Äkki juhtub mingi ime ja ma saan vähemalt valuvabalt tantsidagi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Päevakajalist

mai 29, 2019 3 kommentaari

Blogiks päevakajalistel teemadel, aga mu sulg ja sõnaseadmisoskus jääks nõrgaks ja hätta kirjeldamaks seda, mida ma asjadest arvan või öelda tahan. Või noh, tegelikult ei jää, ma tean küll, mida ma öelda tahan, aga see poleks ei sünnis, viisakas ega läbiks eetrikombesuse piiksufiltrit. No ma ei hakka niimoodi avalikult ropendama, eksole.

Aga jah… loen iga päev uudiseid ja ajalehti ja ma isegi enam ei oska otsustada, kas ma peaks selle kõige üle imestama või mitte. Kõige parem lugu, mida ma hiljuti lugenud olen, oli see, kuidas humoristidel on kurvad päevad, sest valitsus võtab nende leiva lihtsalt käest ära. Et mõtled mingi jumala hea nalja välja ja siis selgub, et see on juba päriseluna ajalehtede esikülgedel.

Täna lugesin intervjuud Mart Helmega ja ma ei saanud nagu ÜLDSE aru, mida ta rääkis. Me elame ilmselgelt mingites täiesti erinevates maailmades, võimalik, et suisa paralleeluniversumites. See, et ma vana kaabu jutust mõhkugi aru ei saa, on muidugi tavaline, sest ma olen niigi juba pidanud end harima igasugustes erinevates teemades, näiteks läks mul omajagu aega, et aru saada, mis pagana asi on süvariik. Mis täpselt on “roosa löga”, sellest ma veel aru ei ole saanud. Tänasest intervjuust, kuidas raha on jalaga segada ja pool miljardit vedeleb kellegi taskus lihtsalt niisama taskurahana ma ka päris hästi matsu ei jaganud. Ma tahaks ka niukest taskut. Andke mulle ka seda, mida te suitsetate? Või tegelt ei, ärge andke. Ma neid süvariike ja roosat löga ja homoteerulle ei taha.

Ilmselt peaks siiski tänulik olema, ma arvan, et kui Mart Helme jutt hakkab kuidagi mõistlik ja loogiline tunduma, siis on asjalood juba halvad ja tuleks kiiremas korras lasta enda pead kontrollida või midagi.

Võimalik, et esimene poliitikaga haakuv postitus mu blogis, aga ma ei garanteeri, et see ainsaks jääb. Võibolla hakkan veel asjade kohta arvamust avaldama.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Rapla Selveri Suurjooks 2019

mai 26, 2019 2 kommentaari

Võtsin sel aastal plaani taas ühe uue võistluse, nimelt Rapla Selveri Suurjooksu. Et käiks muudkui terve suve mööda Eestit ringi ja jookseks muudkui igal pool kümmet kilti. Mingil hetkel tundus see hea plaan.

Tee selle konkreetse võistluseni oli muidugi okkalisem kui mistahes okkaline asi. Mitu kuud on mind painanud vaheldumisi ja korraga sada häda – tohutu väsimus, ärevusest tingitud hingamisprobleemid, põhjamuda kündev ferritiinitase, parema jalalaba vigastus ja parema puusa mingisugune lollakas valu. Motivatsioon on null ja tahe trenni teha umbes sama palju. Paari kuu jooksul olen kavatsenud jooksmisest loobuda umbes sada korda, aga tegudeni pole miskipärast veel jõudnud.

Nädala keskpaigas tõusis temperatuurinäidik õues kuhugi sinna 28 kraadi kanti, õnneks näitas ilmateade kogu aeg nädala lõppu kukkumist napilt kümne tuuri. Nii oligi. Lisaks lubas pühapäevaks jubedat tuult ja vihma kogu aeg. Sõitsin pühapäeva hommikul Raplasse ja pidasin terve tee läbirääkimisi ilmaga, et selliste tingimustega – 11 kraadi sooja ja pilves – ausõna ei ole vihma vaja, saab ilma ka.

Raplasse jõudsin nagu planeeritult kell 11 ja koperdasin natuke niisama ringi, enne kui asjad pakihoidu panin ja soojendusjooksule suundusin. Peamiselt oli kaks probleemi – jalg oli valus ja tuul oli külm. Mul olid jalas pikad, aga üsna õhukesed jooksupüksid ja seljas õhuke pikkade varrukatega särk. Pelgasin, et kui ma joosta ei saa, siis kõndimiseks on neid riideid ikka vähe.

Jooksuks erilist eesmärku mul polnud. Arvasin, et kui sellist 06:30 kanti tempot jaksan hoida, siis olen suht kõva tegija juba küll. Mul on sellel kevadel olnud paar sellist trenni, kus mulle tundub, et joosta on suht OK, ja suurel hulgal selliseid trenne, kus mul on 07:45 tempoga hing paelaga kaelas ja süda paha. Seetõttu ma endale suuri eesmärke mõistagi seadma ei hakanud.

Esimesed kilomeetrid läksid ettekavatsetud tempost tiba kiiremini, 06:15 kandis, seda põhiliselt seetõttu, et minu taga polnud suurt enam kedagi ja ma kohe stardis ei tahtnud kõige viimaseks jääda 😀 Enesetunne oli selline… no oli kah. Päris mitu kilomeetrit ikka mõtlesin, et miks ma siin olen ja mis mõttega ma seda kõike teen. Et võistlemisest on nagu ikka kopp ees, kui päris aus olla. Riietus oli ka selline imelik, et jalgadel nagu oli soe ja kerel ja kätel oli kohutavalt külm. Aga muidu oli enesetunne OK, raske ei olnud, lihtsalt… tüütu.

Rapla jooksul kulgeb suur osa võistlustrassist mööda maanteed. Näiteks neli kilomeetrit pikka sirget maateed. Olin sellest lugenud igasugu hirmulugusid, et õudne ja igav ja tuul vastu ja mis kõik veel. Pikal sirgel tühjal maanteel vastutuules jooksmine on teadupärast minu spetsialiteet ja eriala, seega ma ei osanud sellest midagi arvata. Kusjuures joostes selgus, et maanteel oli tuul hoopiski selja tagant, nii et mulle see väga meeldis. Raske ei olnud ikka veel, sest et ma hoidsingi enamvähem sellist 06:30 kandis tempot ja need 4 kilomeetrit maanteesirget olid täitsa mõnusad. Olin vahepeal igasugu inimestest möödunud ka ja enam kõige viimases reas ei pidanud jooksma. Vahepeal möödusin kahest naisest, kellest üks lihtsalt lobises täiesti lakkamatult, nii et kaaslane ei saanud sõnagi vahele öelda. Kui neist mööda jooksin, siis oli kuulda, et teine naine lõõtsutas päris raskelt, aga niikaua, kuni nad mu kuuldeulatuses olid, siis selle ühe naise loba ei vaikinud hetkekski. Päris õudne 😀 Ja siis vahepeal sõitis mööda suur veoauto, koormaks… sead. Oo, mida aroomi!

Jalg oli muidugi jube valus ja puus ka, aga midagi polnud parata, sest ega need kõndides vähem valusad poleks olnud. No ja ma ei tahtnud kõndida niikuinii, sest enesetunne selliselt joostes oli jumala hea, pikad sirged, taganttuul, ei piiskagi vihma… mida veel tahta?

Üheksanda kilomeetri täitudes ma korraks mõtlesin, et kas viitsiks üldse selle jooksu käigus pingutama hakata, aga ega mul polnudki vaja selleks midagi erilist teha, sest koheselt tuli kruusalõik ja õudne vastutuul. Hetkega hakkas suhteliselt rõve. Kilomeeter veel, punnitame lõpuni. Issand, mu auto on üle tee saja meetri kaugusel, ma saaks kohe minema…. aa ei, võti on võistluskeskuses pakihoius. Okei. Viissada meetrit veel. Appi, ma ei taha enam, miks ma pean veel jooksma? Lõpuspurti? Minge metsa, ma ei taha. Oh, õnneks saigi läbi.

Sain medali ja korjasin laudadelt kokku oma saagi – veepudeli, õuna ja alkoholivaba õlle. Teate, kui keeruline on korraga käes hoida veepudelit, õllepurki ja suurt õuna?

Jooks numbrites:
Distants: 10 kilomeetrit
Distants minu kella järgi: 9,98 kilomeetrit (kas rada on reaalselt lühem? Ma olen legendaarne väliskurvides jooksja, ma kohe kindlasti ei oska ühtegi rada lühemaks joosta…)
Brutoaeg: 01:03:32
Netoaeg: 01:03:06
Keskmine tempo: 06:19
Keskmine pulss: 151 (pulsigraafikut vaadates on muidugi aru saada, et see on totaalne bullshit, sest ilmselgelt ei tööta mu peal enam ükski pulsivöö)
Maksimumpulss: 172

Pärast riiete vahetamist käisin tiiru ka Selveris, kus ma käitusin mõistagi täiesti adekvaatselt, sest ma ostsin sealt: a) kohupiimasaiakesi, b) kolm karpi Pocky’t, c) Doritose krõpse ja d) suure KarlFazeri shokolaadi. Kõik. Aa, ühe smuuti ka. Täiesti normaalne sportlase toidukorv. Very fitness, much wow!

Koju sõites jõudis lõpuks kohale ka vihm ja ilge tuul.

Objektiivselt võttes on kõik jumala okei, kui välja arvata see koht, et mul on jalg täiesti tuksis, aga kogu see üritus tekitas mul täpselt null emotsiooni. Mis muidugi on kurb, sest vanasti mulle ikka meeldis võistlustel käia ja värki. Võibolla on tõesti see aeg mu elust otsa saamas, sest ma ei olnud finishijärgselt rõõmus ega rahul ega polnud hea meel, et jälle tehtud sai. Ma endiselt mõtlesin, et miks ma seda teen, see on nii pointless. Võibolla tuleb mingi tunne veel kunagi tagasi, eks me näe.

k.

Rubriigid:Uncategorized