Selle asjaga on siis nii.

veebruar 20, 2018 Lisa kommentaar

IMG_0783.jpg

Aastal 2018 oleme oma kunstieluga siis niikaugele jõudnud, et ma maksin 40 eurot selle eest, et ühel (loodetavasti) ilusal septembrialguse pühapäeval joosta Tallinnas 42,195 kilomeetrit. Mis teeb ühe kilomeetri hinnaks 95 senti, muide. Kujutage ette, et te peaks iga kilomeetri eest 95 senti kellelegi maksma… Kui siin juba kilomeetri hinna arvestamiseks läks, siis see muide polegi väga kallis, sest näiteks Võidupüha Maratoni poolmaratoni distantsi kilomeetri hinnaks tuleb tervelt 1,18 eurot. Maijooksu kilomeetri hinnaks aga ulmelised 2,286 eurot! Hulgi ON odavam, midagi ei ole öelda.

Õue pole sel aastal veel läinud, sest vabandage väga, vaadake ise, mis seal toimub. Ma absoluutselt ei häbene öelda, et ma kardan väga külma. Ma muidugi pole proovinud kunagi miinuskraadidega joosta ega ausalt öelda ka muidu õues viibida, aga karta võib ju ikka.

Jooksmisega seoses ei saa jagamata jätta ka aasta parimat tsitaati:

IMG_0780

Pärineb ajakirja Sport veebruarinumbrist ja intervjuust ansambliga Goresoerd. See juhtus minuga küll esmakordselt, et ma pidin ostma ajakirja Sport selleks, et sealt Goresoerdi artiklit lugeda. Tsitaat muidu on täitsa tõele vastav, sest jooksmine on tõepoolest hirmus. Iga normaalne inimene teab seda. Kes päris normaalne ei ole, paneb ennast maratonile kirja ja muud säärast.

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized

Täitsa tõsine küsimus, muidu

veebruar 13, 2018 1 kommentaar

Kui vastlakuklid oleksid saadaval aastaringselt, kas keegi tegelikult neid sööks ka? Ma kaldun arvama, et mitte. Ma pole mitte kunagi kuulnud, et keegi keset augustikuud ütleks, et “issand, kuidas tahaks vastlakuklit praegu”. Muidugi võib asi olla ka lihtsalt selles, et ma ei lävi õigete inimestega.

Ei, ma nagu otseselt ei heidi vastlakukleid praegu, aga nagu… see on sai ja vahukoor. Ja kokkuleppeliselt ühel konkreetsel noorkuu teisipäeval seitse nädalat enne lihavõtteid (krt, ma pidin kolme allikat lugema, enne kui ma aru sain, kuidas seda vastlapäeva arvutatakse) lähevad kõik inimesed selle saia ja vahukoore pärast pöördesse. Ma läksin oma kodulinna ainukesse vastavatud kohvikusse, kus olid kõik rõhtsed pinnad vastlakuklitega kaetud (no joke) ja mulle öeldi sealt, et “ma pean nüüd vaatama, kas meil vabu kukleid ka on”. Köögist ikka mõned sain. Nende ainus andestatav omadus oli see, et need olid värsked, soojad, ehtsa ja päris vahukoorega. Saia vastu mul pole kunagi midagi, aga vot vastlapäev on küll ainus päev aastas, kus ma vahukoort olen nõus sööma.

Ja olgugi, et ma vahukoort põhimõtteliselt ei söö, ei ole ma oma elus veel ainsatki vastlakuklit vahele jätnud. Kui see ei ole massipsühhoos, siis ma ei tea, mis on. Sest nagu… sai ja vahukoor?

k.

Rubriigid:Uncategorized

Olümpia. Aga mitte nii, nagu teie mõtlete.

veebruar 8, 2018 4 kommentaari

Juba reedel, ehk siis homme, algavad taaskord olümpiamängud. Esimest korda elus olen ma selles osas tugevas ootusärevuses, aga sugugi mitte sel põhjusel, nagu enamus inimesi.

Vaadake, talisport jätab mind nii külmaks nagu… nagu üks väga külm asi. Taliolümpiamängudel pole mitte ainsatki spordiala, mis mulle natukenegi huvi pakuks või mida ma oleks nõus oma vabast ajast vaatama. Suveolümpiamängudel on neid alasid mõni üksik (maratonijooks näiteks). Nii et siiani pole ükski olümpia ja iseäranis taliolümpia minus ainsatki tundevirvendust tekitanud.

Aga teadupärast toimuvad seekordsed olümpiamängud Lõuna-Koreas ja teadupärast algavad ja lõpevad olümpiamängud suurte tseremooniatega ja teadupärast olen mina väga suur Lõuna-Korea popmuusika fänn ja eile jõudis minuni arusaam, et nii alguse- kui lõputseremoonial astuvad üles nii mõnedki popartistid, kes mind mitte külmaks ei jäta. Taeyang. CL. EXO. Hyorin. Seungri pidi lõputseremoonial hümni laulma. Võimalus kodus telekast ETV Kanal2 pealt Korea popstaare vaadata? Hell yeah.

Küll aga ma ei tea, kuidas neid tseremooniad üle kantakse ja mis mahus ja kuidas need üldse toimivad ja kas esinejaid üldse näidatakse ja nii edasi, sest ma pole mitte kunagi elus mitte ühegi olümpia mitte ainsatki tseremooniat vaadanud. Jah, ma tean, et ma kirjutan siia uskumatuid asju vahel, aga no tegelikult ka, ma tõesti pole kunagi sellist asja vaadanud telekast. Iga asja jaoks tuleb kord esimene kord, eksole.

Sporti vaadata siiski plaanis pole. Ma püüaks võimaluse piires edasi lükata seda esimest korda, kus ma telekast suusatamist hakkaks vaatama.

Aga Lõuna-Korea popstaare, vabalt. Kui näidatakse muidugi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Sõltuvustest

veebruar 6, 2018 5 kommentaari

Ma jälle kopeerin Manjanat, kes omakorda sai ilmselt inspiratsiooni Kristallkuuli pokkeri- ja kasiinopostitustest ja kirjutas ise pika postituse sõltuvustest.

Kristallkuuli postitused on väga huvitavad, sest ta kirjutab asjadest, millest ma absoluutselt mitte midagi ei tea. Hasartmängudest nimelt. Ma ei ole elus mitte iialgi astunud üle mitte ühegi kasiino läve ja misasi on pokker, sellest on mul ainult väga hägune arusaam. See on mingi kaardimäng? Ma olen seda filmidest näinud, aga mis selle reeglid on, pole mul õrna aimugi. Ma ei tea üldse ühegi kaardimängu reeglitest mitte midagi ja kui keegi ütleks mulle mingil igavusehetkel, et mängime kaarte, siis oleks minuga kööga ja selle teise inimesega ka, sest ma ei tea mitte ühestki kaardimängust mitte midagi. Ma ei oska enam ettegi kujutada, millal ma viimati kaarte mängisin, lapsena ilmselt. Õega ikka midagi mängisime, aga mida? Ma ei tea isegi, mis kaardimängud olemas on. Nii mööda on kogu see maailm minust läinud. Kasiinodes on (filmidest nähtu põhjal) ka automaadid, millega mu ainuke kokkupuude on olnud see, et ma olen töötanud tehases, kus on toodetud neile automaatidele osi. Äkki isegi toodame siiamaani.

Nii et hasartmängusõltuvusest olen ma väga kaugel, sest mul pole kunagi tulnud pähe isegi mõtet midagi sellist proovida. Mulle tundub ka, et nende jaoks on vaja mingit teatud strateegilise mõtlemise võimet – Kristallkuul kirjutas, et pokker on väga strateegiline – ja mul sellist võimet eriti ei ole.

Samamoodi pole ma kunagi olnud sõltuvuses ei arvuti-, konsooli- ega telefonimängudest. Mänginud olen neid küll, igasuguseid, aga mul pole selliste asjade jaoks grammigi püsivust ja kõik mu proovitud mängud on jäänud pooleli sellesse hetkesse, kust kohe paugupealt edasi ei saa. Tavaliselt tekib see hetk iga mängu esimese leveli hiljemalt poole peal või suisa tutorialis. Nii et mängurina olen ma väga vilets. Näiteks mängisin ma kunagi (aasta siis oli… 1997?) tegelikult suhteliselt arvestatavale maale välja Quake’i, aga seda ainult tänu sellele, et mu isa on palju kõvem mängur kui mina ja ta ütles mulle lihtsalt väga palju asju ette. Lõpuni jõudmiseks läks isa õpetussõnadele vaatamata veel ka god mode’i vaja. Teine arvutimäng, mida ma elus rohkem kui pool levelit olen mänginud, oli mu palavalt armastatud “Vampire: The Masquerade – Bloodlines”, millest ma olin väga vaimustuses veel mõned aastad tagasi ja mille ma olen lõpuni mänginud vist äkki kolm korda. Sellest ma natukene ikka olin sõltuvuses küll, kui nüüd päris aus olla. Aga ega ma pidin selle puhul ka netist vihjeid hankima. Mul nimelt on keskmise kolmeaastase keskendumisvõime (ma kahtlustan, et keskmisel kolmeaastasel võib see isegi parem olla kui mul) ja ma kaotan huvi koheselt, kui esimene väljakutsuv hetk ilmneb. Nii et jah, mängurisoont minus pole. Telefonis pole mul üldse kunagi ainsatki mängu olnud ja Facebookis ei ole ma ühegi mängu peale ka klikkinud. Kas FB on üldse mänge? Vanasti nagu mingeid kutseid sain, aga seda vist enam ei ole?

Mõnuained? Ühtegi illegaalset narkootikumi ei ole ma oma ihusilmaga isegi mitte näinud, veel vähem siis proovinud, ja ma ometi käin iga aasta Weekendil… 😀 Alkohol? Ka kehvavõitu tarbija olen, kuigi tarbin küll. Purjus olla mulle siiski ei meeldi, sest mul hakkab väga kiiresti halb ja mul on ka väga traumaatilised pohmellid, nii et ma katsun seda osa vältida. Õlut muidu joon (ja käin Lätis ostmas). Veini ei armasta. Kangest alkoholist olen nõus jooma vaid Vana Tallinnat (see teeb kõigile alati väga nalja, ma ei tea miks küll). Suitsetamise jätsin maha kümme aastat tagasi, kusjuures otsisin oma blogist veel praegu aastaarve välja. 1998. aasta juunis hakkasin stabiilselt suitsetama, enne seda tegin vahel seltskonnas ja pidudel ja nii (mäletan sellepärast, et see oli gümna lõpupidu, kus ma lasin kellelgi endale paki suitsu poest tuua ja pärast seda jäingi stabiilselt suitsetama) ja 2008. aasta juunis jätsin maha. 2018. aasta juunis uuesti alustada ei plaani. Suitsetamise mahajätmine oli täiesti üllatavalt valutu, nädal aega olin vähe kergestiärrituv, aga muid komplikatsioone ei kaasnenud. Veits igatsen siiani, sest mulle tegelikult väga meeldis suitsetada, aga taasalustamine tundub kuidagi täiesti ajuvaba, nii et ma üldiselt ei kavatse seda enam teha. Õnneks on tänapäeval suitsetamine ka nii ebamugavaks tehtud, et pole mingit mõtet seda tegevust enam ette võtta, sest mingit mõnu sellest enam niimoodi ei saa.

Need on siis need asjad, millest ma sõltuvuses ei ole. Üldiselt neid peetaksegi ühiskonnas väga taunitavateks asjadeks, nii et ongi hea. Aga sõltuvustevaba ma muidugi ei ole. Ükski inimene ei ole, ma arvan.

Kofeiin ja suhkur. Kummagi kohta ma ei oska arvata, et need läbinisti halvad oleksid, aga sõltuvust tekitavad vist küll. Ilma kofeiinita elu kogesin ma viimati algklassides, ma arvan, ja ma täiesti sõna otseses mõttes ei julge sellest loobuda, sest ma kardan. Ma ei kujuta ette, mismoodi ilma peaks saama? See on sõltuvuse ilming, eksole. Ma tarbin väga regulaarselt ja mitte väga väikestes kogustes kohvi, Coca-Colat, energiajooke ja pre-workout preparaate. Õnneks on mu poolt tarbitavad variandid alati vähemalt suhkruvabad, sest ma hoian oma sõltuvusi lahus, paistab. Kohv on mu igapäevane kaaslane raudselt ja vankumatult, teiste asjadega püüan piiri pidada. Eriti õudne mu meelest on energiajookide joomine, aga kuna ma joon ainult valget Monsterit, siis selle hind hoiab tarbimise suht madalal (sama on igasugu Noccode ja muude BCAA-jookidega, mis tihti kofeiini sisaldavad). Tähendab, Nocco ei ole õudne, lihtsalt liiga kallis.

Suhkur – nagu… ma isegi ei taha sel teemal pikemalt peatuda. Või noh, tahaks, aga keegi vist ei viitsiks seda hala kuulata. Ühesõnaga miks see maailmas peab olemas olema ja miks sellest loobumine nagu täiesti ilmvõimatu tundub, ma ei tea, mingi raudselt minu piinamiseks välja mõeldud asi jälle. (Isegi selle augu on nad siia minu jaoks kaevanud!) Aga kas suhkrust peaks üldse loobuma? Ma ka ei tea ju!

No ja siis muidugi see, et ilmselgelt olen ma ka trennisõltlane. Sellega on samuti väga mitmekülgsed lood. Väga selgelt on mul sõltuvus, sest kui juhtub, et ma pean planeeritud trennikorra vahele jätma, siis lähen ma sõna otseses mõttes paanikasse. Mõte, et ma peaks ÜLDSE trennitegemise ära jätma, tekitab nii lühise, et does. not. compute. Ma ilmselt leiaks mustmiljon põhjust ja vabandust, miks ma ei saaks mitte kunagi trennitegemist katki jätta. See idee lihtsalt tekitab minus täielikku kabuhirmu. Teisalt jällegi – minu meelest ei ole see kõige hullem asi, millest sõltuvuses olla (ütleb sõltuvuskäitumise tavaline eneseõigustus – ma olen ülikoolis psühholoogiat õppinud ja sõltuvuskäitumist sealhulgas). Ja ma ausõna hoian seda teadlikult kontrolli all. Ma ei tee üleliia palju trenni, ma tahaks teha palju rohkem, uskuge mind, aga ma väga teadlikult jätan endale nädalasse puhkepäevi. Kui tuleb ette mistahes muu tegevus planeeritud trennimineku asemel, siis ma lähen küll koheselt närvi, aga talitsen ennast ja ei jäta muid elus olulisi asju tegemata. Selline kontrollitud sõltuvus, millele on hea vabandusi leida, sest ma tõesti leian, et sport on väga hea ja kasulik ja sellega tuleb tegeleda. Kui vaid jah, mõte sellest loobumisest nii tohutut paanikat ei tekitaks. Mul pole muide umbes 15 aasta jooksul ühtki trennipausi esinenud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Ma jätsin isegi suitsetamise sellepärast maha, et see ei haakunud hästi mu sportlike harrastustega. Ma ei tarbi alkoholi sellepärast, et see nagu hästi ei haaku mu sportlike harrastustega. Ja kui ma nii pagana fitness peast ei oleks, siis ilmselt oleks mul sellest suhkrust ka üsna savi.

Seda muidugi ei pea nüüd niimoodi nägema, et ma kuidagi hulluls vaevleksin oma trennisõltuvuse käes või midagi. Ei, tegelikult mulle väga meeldib seda seda, tõsiselt. Ma teengi sellist trenni, mis mulle meeldib, näiteks ma ei lähe ju suusatama, sest ma jälestan seda, ja ma ei lähe võrkpallitrenni, sest mulle ei paku pallimängud mingit huvi. Ma ei käi isegi rattaga sõitmas, sest ma eriti ei fänna seda tegevust. Aga ma tõepoolest ei oleks kuigi õnnelik selle üle, kui ma mingil põhjusel ei saaks näiteks pool aastat joosta või jõusaali minna mis iganes põhjusel.

Vot sellised on lood sõltuvuste ja nende omavaheliste seostega.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kevadhooaeg läheneb

veebruar 5, 2018 Lisa kommentaar

Vaatasin eile mingil hetkel aknast välja ja tabasin naabrimehe teolt.

Suusatas kuuri taga.

Enda kuuri taga muidugi, mitte minu kuuri taga. Aga ikkagi. On vast inimesel tahtmist, ise ammu pensionär. Samamoodi on pidevalt palju autosid Raeküla metsaradade parklas, mida nad seal metsas teevad, seda ma muidugi ei tea.

Ise vaatan juba nädal aega kalendrisse ja mõtlen, et 17. veebruar läheneb kole kiiresti. See kuupäev pole midagi muud kui see, et ühel aastal alustasin ma sel päeval jooksutreeningutega, aga siis oli muidugi kevad juba ka. Ma ei tea, kuidas sel aastal läheb. Minu plaanist kasvõi aegajalt jõusaali kõrvale natukenegi kardiot teha pole loomulikult mitte midagi välja tulnud, sest et nagu… jõusaali kardiomasinad, õõõeeehhhhh. Eelmisel kolmapäeval pool tundi sörkisin natuke. Ütleme nii, et ma ei kannata silmaotsaski külma, lund, libedat, talve ja muud säärast, aga ma pigem jookseks praegu õues kui jõusaalis lindi peal. Päriselt. Ma ikka kohe tõesti ei armasta neid masinaid mitte sugugi. Millest muidu oleks savi, aga see tekitab olukorra, kus ma märtsikuuks olen oma füüsilise võimekusega jõudnud niikaugele, et ma väldin isegi juba väljaastekõnni tegemist jalapäeval, sest see võtab liiga võhmale. Kangile panen teatud harjutuste puhul küll juba oma keharaskuse + kaksümmend kilo, aga midagi vähegi pulssitõstvat enam teha ei viitsi, sest liiga raske on.

IMG_0759.jpg

Jah, mu treeningharjumused on väga loogilised, ma tean.

Hooaja esimese võistluseni on kaks kuud.

Kaks kuud!

Ja kohe pärast seda algab ettevalmistus Võidupüha (pool)maratoniks, juhhei! Ma juba natukene kahetsen oma elus tehtud otsuseid.

k.

 

Rubriigid:Uncategorized

Üks suvaline follow-up postitus

veebruar 3, 2018 Lisa kommentaar

Follow-up number 1 – käekiri. Mis, nagu ma hiljuti kirjutasin, on mul kole, aga et asi ikka veel dramaatilisem oleks, siis ma panen fototõestuse ka. Et kui kole see ikka täpselt on. Või kui te juhuslikult nüüd leiate, et see ei ole kole, siis ausõna, vanasti see oli kuidagi viisakam.

 

IMG_0764.jpg

 

Antud pildilt on ka näha, kuidas ma suvaliselt tähti vahele jätan, sest mu käelihased ei allu mu kontrollile. Teises reas on fraas “mille kohta”, ja nagu näha, siis h-tähe kirjutamisega pole ma hakkama saanud. Samuti olen ma viimases reas “asemele” kirjutanud rahumeeli “asemle”. PS, ma ei tea täpselt, misasi on sihitise lisa. Ma õpin korea keelt ingliskeelse materjaliga ja ma teen endale eesti keeles igaks juhuks mingeid märkmeid ja ma olen igasuguse grammatika ja selle terminite osas väga tume. Ma isegi ei tea täpselt, misasi on sihitis.

 

Follow-up number 2 – mul on nüüd umbes kuu aega olnud see õnnetu Androidiga Samsung ja ma vihkan seda veel rohkem kui alguses. Õnneks on see mu töötelefon. Mida ma tahtsin suuremas osas lihtsalt uudishimust ja mu uudishimu on nüüd igavesest ajast igavesti rahuldatud ja ma ei osta endale mitte kunagi mitte ainsatki seadet, mis ei ole ühe konkreetse puuviljalogoga firma toodang. Nope. Brändihullus jah. Vähemalt ma oskan neid kasutada, mida ei saa mitte öelda Windosi ja Androidi kohta.

Follow-up number 3 – minuni on jõudnud traagiline ja devasteeriv arusaam, et Eestis ei müüda naiste mudelit Vansi old skool mustadest valge triibuga tennistest? Appi? Tegelt?

 k.

Rubriigid:Uncategorized

Olen / ei ole?

veebruar 2, 2018 Lisa kommentaar

Ma olen mitu päeva juba kramplikult mõelnud, millest kirjutada, sest ma ei tahaks tekitada olukorda, kus ma saan ootamatult surma või midagi ja mu blogis on viimane postitus jälle mingist Lõuna-Korea poistebändist. Mitte et ma päevast päeva oma ootamatut surma ootaks, aga see on suht selline igaks juhuks valmis olla teema, samas stiilis, et paned hommikul matchiva pesukomplekti selga juhuks, kui auto alla jääd ja kiirabibrigaadis on mõni kena noormees. See muidugi oli nali, mul isegi ei ole olemas mitte ainsatki matchivat pesukomplekti. Pole kunagi olnudki. Ma pole iial elus selle pealegi tulnud, et sellist asja soetada, aga näe, nalja oskan teha küll.

Kuna ma midagi tarka välja mõelnud ei ole, siis ma surfan rahulikult selsamal lainel, kus mõned teisedki blogijad, kes on kirjutanud asjadest, mida nad mitte kunagi teinud ei ole. Kas ma viitsin ise midagi välja mõelda? Oh ei. Manjana juba kasutas Kai poolt kirjapandud listi asjadest, mida ta kunagi teinud ei ole, mis minulgi siin enam oma pead väga vaevata.

Alustuseks ma juba ütlesin, et ma polegi iialgi ühtegi matchivat pesukomplekti ostnud, so there’s that.

Tigusid söönud ma ei ole ja mul puudub ka suurem huvi seda teha, samas poleks mul midagi nende proovimise vastu. Ehkki ma suhteliselt eeldan, et ilmselt need ei maitseks mulle. Ma ei tea, miks ma nii arvan. Sushit olen loomulikult söönud ja see ei tekita minus erilisi emotsioone (st ma võin seda süüa, aga ma ei fänna seda). Konnakoibi ma ka pole söönud, aga võiks.

Ma olen käinud Venemaal, kaks korda – ühe korra NSVL ajal lapsena Leningradis ja teise korra juba üheksakümnendate teisel poolel Peterburis. Esimesest korrast ma palju ei mäleta, aga teine kord oli väga põnev, sest Venemaa üritas parasjagu siis omale mingisuguseid jalgu alla saada ja kogu valitsev olukord oli väga kaootiline, aga välisvaatlejana väga põnev. Kõige väiksem kehtiv rahaühik oli 100 rubla ja selle eest ei oleks pimedas kangialuses isegi mitte peksa saanud, kõik asjad maksid ikka tuhandeid ja kümneid tuhandeid. Poode ma ei mäleta, kõiki maailma asju müüdi putkades, kõige olulisemana muidugi piraaditud kassette, mille valik oli oluliselt laiem kui Eestis ja ma sain sealt endale mingisuguse väga olulise ja tähtsa kasseti, mille hind oli 6000 rubla, aga bändi ega albumit ma kahjuks enam ei mäleta (ma miskipärast arvan, et see oli Nirvana). Oli väga tragikoomiline reis (klassiekskursioon, muide). See-eest ei ole ma kunagi käinud rohkem väljaspool Euroopat. Lennukiga olen muidu lennanud küll, aga kõige kaugemale Pariisi. Mulle väga meeldib lennukiga sõita. Aga Egiptuses, Türgis, Tais, Ibizal käinud ei ole.

Ma ei ole kunagi elus käinud kosmeetiku, jumestaja, maniküüri ega pediküüri juures. Mul pole kunagi elus olnud ripsmepikendusi, juuksepikendusi, kunstküüsi ega muud säärast. See-eest on mul tätoveeringuid, piercinguid, venitatud kõrvalestad.

Ma ei ole kunagi elus lumelauaga sõitnud ja suusad panin ma viimati alla väga lapsena kellegi käskimise peale. Ma ei tea, mis rahasumma see peaks olema, mille eest ma oleksin nõus sellist asja veel iialgi elus tegema. Talvel õue minema, see tähendab. Uisutada ma oskan, aga ega ma sedagi tihti ei tee. See-eest olen ma hüpanud benjit, mis paljudele inimestele väga õudne tundub, aga mu meelest hullult äge on.

Ma olen olnud 10 aastat oma elust stabiilne doonor ja neli korda aastas verd andnud, aga enam ma kahjuks seda mitte kunagi teha ei saa ühel huvitaval meditsiinilisel põhjusel (mu verest leiti ühel heal päeval C-hepatiidi antikehad, ehkki ma pole kunagi C-hepatiiti põdenud) ja mul on sellest väga kahju. Aga mul pole kunagi olnud ühtegi operatsiooni peale nägemisteravuse korrigeerimise ja mul pole kunagi olnud ühtegi luumurdu.

Ma ei ole kunagi mänginud trumme. Kitarri ja bassi olen. Mitte et ma oskaks, kaugel sellest. Aga vot trummikomplekti taga ma vist… ei, vist ikka istunud olen. Jalaga basstrummi pedaali vajutanud näiteks. Ja ilmselt ka mõnele muule nahale pihta andnud, aga üldiselt on trummimäng isegi minu muidu hea koordinatsiooni jaoks kõrgem pilotaaž. Mistõttu mul on trummarite suhtes kõrge respekt.

Ma ei ole kunagi elus käinud vaatamas balletti, ooperit, operetti, muusikali ega muud, mis ei klassifitseeru klassikaliseks sõnateatriks. Aga ma olen käinud päris tsirkusehoones päris tsirkust vaatamas (Riias on säärane olemas).

Ma oleks juba äärepealt kirjutanud, et ma pole kunagi ühegi bändimehega maganud, aga õnneks sain ma enne aru, et WTF.

k.

Rubriigid:Uncategorized