Kuidas sina oma mune hoiad?

oktoober 19, 2020 11 kommentaari

Täna Twitterist.

Vaatame mööda faktist, et ameeriklased on imelikud oma kogustega (12 muna karbis), sest nad on kõikide maailma kogustega imelikud.

Aga nagu.

Ma olen nr.1 ja mulle pole MITTE KUNAGI tulnud pähe variant mune kuidagi teistmoodi karbis hoida. Muidugi ei saaks öelda, et ma üleüldse kunagi oleksin kasvõi poolt mõtet selle peale mõelnud, kuidas munad poolikus karbis paiknevad. Kas see tähendab, et mul on sada targemat mõtet kogu aeg peas (jah) või seda, et ma ei pane pooli asju enda ümber mitte kunagi tähele (jah), või hoopis seda, et ühel heal päeval võtan ma külmkapist munakarbi valepidi kätte ja me kõik saame aru, kuidas see lõpeb?

Milline paljude võimaluste maailm.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esmakordsed kogemused

oktoober 11, 2020 1 kommentaar

On tore, kui elu pakub elamusi, millesarnaseid varem kohanud ei ole. Kas need elamused just täpselt SELLISED peavad olema, ma ei tea, aga no ju siis pidid.

Nimelt olen väga hiljuti saanud esmakordselt elus sellise kogemuse, et riided jäävad väikseks. Käsi südamel, minuga ei ole kunagi varem midagi sellist juhtunud. Uskumatu, ma tean, aga nii on. Nüüd ma muudkui avastan igasugu asju, mis mul on sada aastat kuskil kapis vedelenud ja mis mulle enam selga ei lähe. Mul pole kedagi süüdistada ka, sest ma olen ise oma suure töö ja vaevaga selle probleemi endale tekitanud (märksõnad on siinkohal õlad ja tagumik). Imelik on see naise elu. Häda, kui peeglisse vaatad ja endale liiga väike tundud, ja häda, kui kümme aastat vanad riided enam selga ei lähe.

Teine esmakordne kogemus oli mul täna trennis, kui ma sain aru, et ma olen jõusaalitropp. Ma teen alati trenni, klapid peas. Alati, sest ma absoluutselt ei taha mingite teiste tüüpide omavahelist juttu pealt kuulata. Ma lihtsalt ei viitsi. Ja ma lähen närvi 😀 Aga täna ma tulin oma mugavustsoonist välja ja ei pannud kohe klappe kõrva ja tänu sellele ma sain teada, et mu jõutõmbed teevad pauku, kui ma vahepeal kangi maha panen! Appi, kui piinlik. Muidugi kõikide teiste inimeste jõutõmbed teevad ka pauku, kui kang maha panna, aga ikkagi. Voltisin paar matti ketaste alla, selline väga ghetto crash padding, aga ega see eriti ei aidanud. Õnneks ma teen jõutõmmet ainult pühapäeva hommikuti, mil allkorrusel asuvates kontorites loodetavasti keegi ei tööta.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Retuusid retuusideks, aga sokid?

oktoober 10, 2020 4 kommentaari

Sel nädalal on mõnes blogis jälle üles tõusnud retuusiteema. Ikka selles tavalises võtmes, et kas retuuse võib kanda või mitte. Ja kui, siis kes. Ja kus. Ja millal. Ja nii edasi.

Minu käest ei ole mõtet sellist küsimust isegi mitte küsida, sest minu seisukoht retuuside teemal on vankumatu, raudkindel ja tavaliselt ka kaugele näha. Ja ma ei häbene sugugi tunnistada, et minu garderoobis on retuuside ja mitte-retuuside (ehk siis muude pükste) suhe ülekaalukalt retuuside kasuks.

Ma üleüldse ei saa aru, miks retuuse siis kanda ei võiks? Kas sellepärast, et need on liibuvad ja järgivad täpselt kehakuju? On ju olemas muid riideid ka, mis liibuvad ka kehakuju järgivad? Miks retuusid on kuidagimoodi rohkem sobimatud kui skinny-teksad? Sellega ma muidugi olen sajaprotsendiliselt nõus, et retuusid võiksid olla igal juhul täiesti läbipaistmatud. Mitte ei võiks, vaid lausa peaks. See muide polegi nii iseenesestmõistetav, kui võiks arvata, ka väga nimekate spordirõivaste tootjate nimesid ja logosid kandvad nime poolest spordiretuusid on aeg-ajalt täiesti läbipaistvad. Ka mu enda poolt palavalt armastatud Nike, mõnikord.

Aga sokid? Mis nendega siis on? Vaadake, ma olen sünniaasta poolt üsna iidne küll juba, aga ma ei ole veel jõudnud sellesse vanusesse, kus ümbritsevad trendid mind külmaks jätaks. Teisalt olen ma juba sellises vanuses, kus ma tihtipeale mõtlen, et kas see trend tegelikult ka meeldib mulle või oleks ikka veits imelik. No nagu need sokid, mis tänapäeva trennirõivastuse juures on pikad, valged, froteest ja üleval servas kahe triibuga. Nagu kaheksakümnendatel. Muidu need on nagu jumala ägedad, aga täpselt selline asi, mille kohta ma ei tea, kas ma julgen endale neid jalga panna või mitte. Ma muidu kannan alati ainult pahkluu-sokke, mul on nendega mingit sorti fiksatsioon lausa. Teine fiksatsioon, mis mul on, on see, et ma ei paneks mitte iialgi trenni jalga tumedaid sokke, see on minu puhul täiesti välistatud, minu trennisokid peavad olema absoluutselt alati valged või siis äärmisel juhul värvilised. Minu puhul, kes ma kannan 98% musta värvi riideid, on see kummaline, aga nii on. Nii et värvi poolest need kaheksakümnendate võimlasokid väga sobiks, pikkuse osas ma kahtlen. Aga mulle nii meeldib, kuidas need välja näevad! Ma teadsin kohe, et kaheksakümnendatel üleskasvamine jätab inimesesse teatava jälje. Mulle väga meeldib ka hair metal, et te teaksite.

Sellised keerulised probleemid siis mu elus hetkel. Mul on muidugi veel keerulisemaid probleeme ka, nimelt pannakse Pärnu MyFitness selle kuu lõpus kinni ja ma pean hakkama kuskil mujal jõusaalis käima ja see tekitab minus suurt stressi. Suuremat kui sokid.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Modifikatsioonid

oktoober 5, 2020 2 kommentaari

Mitte kehamodifikatsioonid, ehkki neid on mul ka rohkem kui tavalisel inimesel. Need modifikatsioonid, mida tuleb teha trennis ja niisama tavalises elus, kui sa oled parasjagu vigastatud. Ja mina olen teadupärast kogu aeg kuskilt otsast vigastatud. Ma isegi ei imesta enam ammu selle üle, sest ma tean küll, kui vana ma olen.

Praegu on mul tuksis parema käe ranne. See taaskord ei üllata mind, sest mul õnnestus seda vigastada kunagi 2004. aasta paiku ja see on sellest ajast saadik kogu aeg valus olnud (see ei ole nali), aga millalgi üle-eelmisel nädalal või nii suutsin ma seda veel kuidagi trennis millegagi üle koormata, nii et nüüd see on veel valusam kui tavaliselt. Ei, see ei ole karpaalkanali häda, ehkki mu töö ja eluviisi järgi võiks seda arvata.

Mu esimene reaktsioon kõikide vigastuste osas on alati seda kõigepealt eirata ja loota, et äkki läheb ise üle. Tavaliselt ei lähe ja siis mu järgmine tegevusplaan on natukene oma tegevusi modifitseerida ja loota, et äkki läheb ise üle. Kui see ka ei aita (tavaliselt ei aita), siis ma guugeldan, panen ise endale diagnoosi ja tegelen mingisuguste ravivõtetega, lootes, et äkki läheb siis üle. Selle tegevuse tagajärjed on varieeruvad, aga siiani pigem positiivsed olnud. Iseenesestmõistetavalt ei ole ma mitte kunagi mitte ainsagi probleemiga pöördunud mitte ühegi professionaali poole, sest et see oleks liiga lihtne ja loogiline. Okei, tegelikult ma muidugi kardan, et mulle öeldakse, et ma pean igasuguse füüsilise tegevuse koheselt lõpetama ja parimal juhul ettevaatlikult ujumisega tegelema. Mul pole otseselt midagi ujumise vastu, välja arvatud need väiksed pisiasjad, et ma ei oska ujuda ja ma ei salli vett.

Ühesõnaga, mu parem ranne. Hea uudis on see, et ma saan absoluutselt ilma igasuguste probleemideta joosta. Halvem uudis on see, et ehkki ma saan ilma suuremate probleemideta teha ka jõusaalis enamikke asju, oleks targem enamikke neist enamikest asjadest pigem mitte teha. Jõusaaliharjutuste omapära on teadupärast see, et suuremalt jaolt hoian ma mingitest võrdlemisi rasketest asjadest kinni. See arusaam koitis mulle üllatusliku selgusega siis, kui ma hakkasin kirja panema harjutusi, mida ma saaks teha ilma rannet koormamata. Võiks ju mõelda küll, et jalgu saab lõdvalt treenida, aga tuleb välja, et ka jalgu treenides hoian ma enamasti mingitest rasketest asjadest kinni… Näiteks ei saa ma teha isegi kükki, vähemasti mitte low-bar kükki, sest ma kahtlustan, et mu selja lihasmass on ebapiisav kangi fikseerimiseks low-bar asendis ja see paneb randmetele liiga suure koormuse liiga halvas asendis. Selge on ka see, et lähitulevikus mu lihasmass oluliselt määral ei suurene (kui üldse, heh), nii et selle asja peale peab veel mõtlema.

Aga siiski olen ma leidlik inimene ja jalatrenni ma eile ära tegin. Jätsin ära jõutõmbed (igaks juhuks, sest suurest raskusest kinnihoidmine ei tundunud hea mõte) ja üleüldse üritasin teha siukse “look mom no hands” värgi. Mis muide on ikkagi keerulisem, kui arvata võiks, sest kahekümnekiloste ketaste teisaldamisest ei pääse ma kuidagi. 120 kg jalapressi = kuus 20-kilost ketast masinale tõsta ja pärast ära tõsta. 110 kg puusatõstel = neli 20-kilost ketast kangile panna ja pärast ära panna. Sain aru, miks jalapäevad nii väsitavad on ja siin peitub ka vastus küsimusele, miks ma kardiot ei tee – see kuradi ketaste lappimine on ise juba paras kardio 😀 Lisaks veel paras ajugümnastika, sest arusaadavatel põhjustel püüdsin ma võimalikult palju tõsta ja paigaldada neid kettaid vasaku käega ja no jeesus maria, ma ei oska vasaku käega ikka üldse mitte midagi teha. Puhas vedamine, et mulle ükski ketas jala peale ei kukkunud. Ülejäänud trenni sain õnneks enamalt jaolt masinatega ära aetud, mis on meil kaablisüsteemil ja ma ei pidanud rohkem kettaid teisaldama.

(Teha harjumuspäraseid asju vasaku käega on täiesti legitiimne ja soovitatav ajutreening, nagu ka tagurpidi kõndimine ja muu säärane. Minu vanuses tuleb ka selliste asjade peale mõelda.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Septembri raamatud

september 30, 2020 6 kommentaari

Jaan Talts, Paavo Kivine “Tahtmine”. Taas üks neist “raamatukogus pole käinud, võtan kodust riiulist midagi” nähtusi. Kusjuures ma olen ammu tahtnud seda raamatut juba lugeda, nüüd lõpuks jõudsin siis. Kõik teavad, kes on Jaan Talts, onju? Aga seda ka teadsite, et ta püstitas oma sportlaskarjääri jooksul 41 maailmarekordit? No vot, mina ei teadnud. Kui nüüd kuskil viktoriinis küsitakse, siis teate. Olümpiamedalid, maailmameistrivõistluste medalid, Euroopa meistrivõistluste medalid niikuinii. Raamat ise on muidugi selline, et kui tõstesport üldse ei huvita, siis ma lugeda ei soovita, sest peale tõstespordi seal muud ei ole. Mul on ka tõstesport selline üsna uus huvi, sellepärast ilmselt polnud varem lugenud ka. Aga eks leiab sealt muudki, peaasjalikult seda, kuidas tippsportlane mõtleb ja tegutseb. Ja ma pakun teile isegi tsitaadi. “Ütleksin, et inimene suudab nii palju ja nii kaua, kuni ta usub oma võimetesse, kuni tal on elueesmärk ja kuni ta tahab selleni jõuda. Mida rohkem usku, tahtmist, mida kõrgemal siht, seda enam suudetakse. Inimene võib paljut, peaaegu kõike. Ta ei või ainult üht – järele jõuda oma järjest eemalduvatele unistustele. Seetõttu ei tunne ta ka kõige suurema triumfi hetkel täiuslikku rõõmu. Teadmine, usk: ma suudan rohkemat – see rikub ka kõige kaunima hetke täiuse. Igasugune võit on rahu ainult üürikeseks hetkeks, vaid selleks korraks.” Vot selline keeruline asjapulk on tippsportlane.

“Sütevaka lood”. Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium sai sellel aastal 30-aastaseks ja tolle tähtsa sündmuse tähistamiseks anti selline raamat välja. Mina olen selle kooli 7. lennu vilistlane ja loomulikult mul oli seda raamatut hädasti vaja. Ülimalt humoorikas lugemine oli, muide. Algab, nagu kõik lood siin maailmas, ikka algusest – kuidas üks seltskond veidi pööraseid inimesi pöörastel 90-datel ühe veidi pöörase erakooli lõid ja mis sellest siis kõik edasi sai. Raamatut lugedes ja tagasi meenutades olid 90-dad tõesti küllaltki pöörane aeg, mulle tundub, sest ma ei ole kindel, et teistes koolides selliseid asju toimus nagu meil. Aga no meil olid üldse kõik asjad teistmoodi kui teistes koolides 😀 Ma hullult tahaks siia panna miljon tsitaati raamatust, aga ma ei hakka panema, sest kõrvalseisjad ei saaks sellest vist aru ja vilistlased teavad niikuinii… Küll aga tekitas üks koht raamatus minus kerge maailmapildi kõikumise… “Gümnaasiumis õpetas matemaatikat äärmiselt nõudlik Laine Maidlas, kelle õpilasena oli raske ühtki kontrolltööd üle kolme saada – seegi tulemus saavutati enamasti teisel katsel. “Samas olid ülikooli kõrgema matemaatika kursused pärast seda lihtsalt lust ja lillepidu”, tähendab Siim.” (Siim on üks vilistlane.) Vaadake, ma olen end eluaeg matemaatikas idioodiks pidanud ja see Laine Maidlase kontrolltööde korduvtegemine oli mu gümnaasiumi argipäev, eksole… hmm. Äkki ma ei olegi päris idioot?

Äärmiselt paslik, ma leian, on siia lisada ka video Sütevaka Õpside Bändilt, sest, halloo, Õpside Bänd. Koosneb PSHG päris õpetajatest, frontmaniks ei keegi muu kui koolidirektor Andres.

Sellelt suht kannapöördena muidugi tundus järgmine lugemine – Silver Anniko “Rusikad” uus, kärpimata ja tsenseerimata väljaanne. Ma olen vana versiooni elu jooksul mitu korda lugenud, see on hea paks raamat, annab tükiks ajaks tegevust. Uus versioon, või ütleme siis algne versioon on veel paksem, sest omal ajal rappis nõukogude tsensuur käsikirja ikka päris korralikult. Tegemist pidada olema vaat et kultusteosega, ma seda ei oska kommenteerida, aga minu arust on see tükk toredat lugemist küll. Mis mulle selle raamatu juures kõige rohkem meeldib – karakterid on ülivärvikad, trafaretsed ja kohati väga üheplaanilised, aga see-eest täiesti usutavad ja ehkki raamat pole ilmselt eriline süvakirjandus, siis päriselt, see pole sugugi halb raamat. Hoogne ja tempokas veel lisaks kõigele. Kohutav seebikas, kohati muigava ajav, aga no ikkagi nähtus omaette. Lugesin praegu vikipeediast, et kirjanik olevat planeerinud seda raamatut kolmeosalise romaanisarja esimeseks, aga kuna autor kahtlastel ja siiani lahendamata asjaoludel 1981. aastal mõrvati, siis sinnapaika see ka jäi. Muidu võibolla oleks meil üks selline rahvalikum “Tõde ja õigus” ka, mida päriselt ka keegi lugeda viitsiks.

Kuna ma septembrikuus kordagi raamatukokku ei jõudnud, siis kuu viimaseks jäi jälle üks kohalik ülelugemine, Eiv Eloon’i “Kaksikliik”. Ma olen seda ka elu jooksul mitmeid kordi lugenud ja ma arvan, et see võis kergesti olla üks mu elu esimesi ulmeromaane, enne kui ma üldse teadsin, misasi on ulmeromaan. Kõige esimene vist oli klassikaliselt küll “Lilled Algernonile”, aga see on novellikogu. No ma õppisin nelja-aastaselt lugema ja lugesin seepeale kõike, mis mulle vähegi kätte sattus, raamatust arusaamine ei olnud mu jaoks primaarne, ütleme nii. Seepärast ma praegu seda raamatut lugedes vist alles esimest korda aru saingi, millest see tegelikult räägib 😀 (PS – kui ma ütlen, et ma olen elus mingit raamatut lugenud, siis nii tavaliselt on, aga see ei ütle mitte midagi :D) Ja uskumatul kombel ei saagi seekord öelda, et see raamat räägib inimestevahelistest suhetest… sest see räägib hoopis sellest, et kas inimliigi püsimajäämine teise liigi arvelt on õigustatud. Selline tore moraaliküsimus.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Inimene õpib, kuni elab

september 22, 2020 5 kommentaari

Igasuguseid asju olen siin viimasel ajal teada saanud. Lisaks sellele pudrupesale, mille ma sain teada Kitty blogist, ma polnud kunagi varem sellist sõna kuulnud ja ma ei olnud ka tuttav säärase kontseptsiooniga. Üldiselt ma olen küll väga paljulugenud inimene ja isegi kui ma pole asju oma silmaga näinud, siis tihtipeale olen ma neist lugenud ja ikkagi tean, mis need endast kujutavad. Pudrupesa oli mu jaoks uudne informatsioon.

Tuletab meelde, kuidas ma aastaid tagasi oma töökohas tööl hakkasin käima ja tööle minnes ma möödusin igapäevaselt Kakuami tänavast. Ma olin kindel, et see on mingi suvaline täheühend, sest ma polnud sellist sõna ka kunagi varem kuulnud, näinud ega lugenud. Niikaua kuni mu isa mind siis ükskord natuke haris. Kakuam on teatud liiki kaluripaat, kui te juhuslikult ka ei teadnud.

Veel olen teada saanud, et hetkel käimasoleva pandeemia valguses ma enam ei julge vastamata jätta tundmatutelt numbritelt tulevatele telefonkõnedele. Varem oli mu elu väga lihtne, mul polnud mingit probleemi tüütute müügikõnede ega muu säärasega, sest ma lihtsalt ei võta normaaltingimustes kunagi tundmatutelt numbritelt kõnesid vastu. Ja kui vahel juhtun võtma, siis mul pole vähimatki probleemi see kõne kohe katkestada, kui ma aru saan, millega tegemist on. Nüüd ma pean igaks juhuks kõikidele kõnedele vastama, sest kust ma tean, millal mulle helistab Terviseamet või nende robot. Nädala jooksul olen juba kaks müügikõnet saanud. Aga nagu öeldud, ma ei lasku nendega vestlusse, seega pole just otseselt probleem, aga no ikkagi. Ma pean kõned vastu võtma. Ma fihhhhhkkaannnnnnnnnnnnnnn telefoniga rääkimist.

Kõige huvitavam uus info tabas mind täna Sportland Outleti poes, kus ma sain teada, et naiste ja meeste jalanõude numeratsioon on erinev. Ma siiralt arvasin, et numbrid on samad, lihtsalt meeste omad lähevad sealt edasi, kust naiste omad otsa saavad. A vot ei lähe. Vähemalt USA numeratsioon ei lähe, ma euroopa numbreid ei vaadanud. Ma vaatan spordijalatsitel alati ainult USA numbrit ja sentimeetreid. Mu jalanumber on nihuke, et mu jooksutossud peavad olema 10,5 USA numeratsiooni järgi ja 27,5 sentimeetrit. Ma ei teagi täpselt, mis see euroopa numbrites teeb, 42? 43? Arusaadavalt saavad naiste mudelid selles kohas tihtipeale otsa ja sellepärast mul tuligi geniaalne idee, et aga meestele tehakse ju ometigi ka jalatseid. Neljakümne aasta vanusena tuli mul nii tark mõte! Siis ma saingi teada, et meeste tossud on sellises suuruses hoopis mingi 9. Mul on reaalselt telefonis üks note, kus on kirjas, mis suuruses, numeratsioonis ja sentimeetrites mul jalanõud olema peavad, et ma enamvähem teaks, mida üldse jalga proovima hakata. Seda ei tasu minust kindlasti loota, et ma peast teaks, mis mu jalanumber on. Ma muide ei tea ka oma riietesuurust, aga seda pole mõtet kuhugi kirja panna, sest teadupärast on igas poes suurused täiesti erinevad. Ja muide, kui te veel ei teadnud, siis ka Nike tossude eri mudelite suurused on erinevad. Rääkimata siis veel sellest, et eri tootjate janaõude numeratsioon ei ole ka sugugi üks ja sama. Aga see ei olnud mu jaoks uus informatsioon. See lihtsalt vihastab mind alati, sest nagu… kui raske on mingit standardit paika panna, ah? Jaa, ma tean, vanity sizing, aga no kurat.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jõutreening, wat?

september 18, 2020 1 kommentaar

Esiteks ma pean jagama üht absoluutselt geniaalset kirjutist sotsiaalmeediast, autoriks @fysioviis (kelle sisulooming on niikuinii puhas kuld ja harvaesinev terve mõistus). Postituse teemaks “Miks naised ei tohiks kunagi raskuseid tõsta”. Kogu järgnev on tsitaat:

1. Sa märkad, et tänu kõrgemale energiatasemele saad sa oma toimingutega märksa kiiremini hakkama. Mida sa küll kogu selle vaba ajaga peale hakkad???
2. Mehed internetis arvavad, et sa oled liiga tugev. Kas sa tuled ikka toime selle teadmisega, et sa ei ole enam võõraste meeste nilbe unistus??
3. Su püksid ei mahu sulle enam jalga, sest su tagumiku on liiga prinkis. Kujuta ette, kogu su tagumik täidab püksid ära! Hirmuäratav!!! 
4. Su lapsed näevad, et naine suudab olla midagi märksa rohkemat kui tavaline koduperenaine. Üldlevinud standardite lõhkumine pole kunagi hea mõte! Go EKRE!
5. Sa saad süüa märksa rohkem ja maitsavamaid toite. Kohutav ju! Andke mulle mu rasvatu piim ja kaks salatilehte tagasi! 
6. Mehed ignoreerivad sind jõusaalis, sest sa tõstad suuremaid raskuseid kui nemad. Kuidas sa küll ilma nende juhisteta edaspidi hakkama saad? 
7. Sa suudad purgikaane avada ilma kellegi teise abita. Mitte ükski naine ei tohiks omada sellist võimu!!!
8. Su luud püsivad terved ja tugevad elu lõpuni. Kas sa tõesti tahad röövida arstilt selle raha, mis ta sinu luuhõrenemise ravi pealt teeniks? 
9. Jõutreening on mitmekülgne ja huvitav. Oled sa ikka valmis vahetama selle monotoonse pikaajalise statsionaarse jalgrattaga sõitmise vastu? Vaevalt küll!!!
10. Su beibedest sõbrad, kes ei taha muud kui juua ja meeste pärast nutta, hakkavad vaikselt kaduma. Kas sa tõesti tahad nii väärtuslikke sõpru kaotada? 

(Originaalpostitus https://www.instagram.com/p/CFSGumdpYs4/ )

Purgikaante avamise tasemele ma muide veel jõudnud ei ole. Ma oskan siin süüdistada ainult loodust, kes on andnud mulle peene kondikava ja sellest johtuvalt väikesed käed, purgikaante läbimõõt on lihtsalt nii suur, et ma ei saa hakata mingit jõudu rakendamagi. Loll, kes vabandust ei leia, ma tean. Teeme trenni edasi. Äkki suudan kunagi lisaks lõuatõmmetele ka iseseisvalt mõne purgi lahti keerata.

Eile oli mul kükipäev ja ma võtsin lõpuks julguse kokku, et tööseeriates minna selle hirmuäratava 60 kilo peale. Ükskord, ma mäletan, oli see mu one rep max. Seeriaid ma olen võibolla (võibolla!) ühe korra elus selle raskusega teinud. Eile tegin siis ka. 60 kilo oli palju kergem kui ma ette kujutasin. Üllataval kombel tuleb stabiilselt trenni tehes jõudu kogu aeg juurde, kes seda küll oleks osanud arvata.

Eriti vinge oleks veel see ka, kui mul jalgadesse kunagi mingid lihased hakkaks tekkima.

Vana inimene peab ikka kahe käega telefoni hoidma, kui pilti teeb.

(PS ma ei saa teha seda tüüpilise fitness-influentseri tagumikupilti, sest et ma ei oska niimoodi poseerida ja no influentseri-tagumikuni mul on ikka areneda ka veel vaja. Ma saan parimal juhul ainult oksad laiali ajada ja jätta mulje, et mul on mingit laadi õlad. Õnneks ma pole mingi influentser ka.)

k.

(EDIT. Leidsin täna ka selle alguses tsiteeritud postituse inspiratsiooniallika. Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik oli reaalselt, tõsiselt ja ilma igasuguse naljata postitanud oma FB lehele teksti, miks naised ei tohiks kunagi tõsta suuremat raskust kui 5 kilogrammi. Raskemad kandamid kui 5 kilo soovitati jagada osadeks ja kanda neid kordamööda. Ma pole nüüd uusimate asjadega nii täpselt kursis, aga kas kahe-kolmekuused imikud tänapäeval hakkavad ise kõndima või saab neid nüüd ka kuidagi osadeks jagada ja vaheldumisi tõsta?)

Rubriigid:Uncategorized

Kriminaalseid lugusid minu kodulinnast vol ma ei tea mitmes

september 15, 2020 3 kommentaari

Mulle meeldib kajastada oma kodulinnas toimuvaid kriminaalseid lugusid, eelkõige sellepärast, et need miskipärast ei ole mingid normaalsed ja loogilised kuriteod, vaid nagu… ma ei teagi mis. Meil elavad siin vist veits kummalised inimesed, ma ei oska muud arvata.

Läbi aastate on siin toimunud nii mõndagi veidrat, mu isiklikud lemmikud on endiselt 2000. aastal toimunud sularahaautomaadi varguskatse, mille käigus sularahaautomaat tõmmati poe seinast välja lähedalasuva maja hoovist varastatud sibiautoga. Ja teise koletu roimana kümne pistaatsiapähkli vargus kohalikust Maximast aastal 2017. Kirjutasin pähklivargusest pikemalt ka siin.

Vahepeal on jäänud mainimata sel suvel toimunud välipeldiku vargus kohalikust väliujulast, aga noh, selline asi ka toimus, peldik varastati ära.

Täna on minu kodulinnake taas krimiuudiste esiküljel, sest öösel on keegi üritanud sularahaautomaati õhku lasta. Kas sibiautot polnud siis tõesti käepärast võtta, et niimoodi keset ööd kõmmutama tuleb hakata, ah?

k.

Rubriigid:Uncategorized

16 miljardit ja muu säärane

september 9, 2020 Lisa kommentaar

Ei ole lihtne olla Elon Musk. Elon Musk kaotas eilse päevaga 16 miljardit dollarit. Mul puudub igasugune aimdus sellest, kui suur raha on 16 miljardit dollarit, aga ma huvi pärast guugeldasin, mis siis Eloni net worth ka üldse on, mingi 77 miljardit. No saab hakkama, ma loodan.

Muidu ironiseeriks niisama, aga mul on väga tobe kalduvus olla üleliia vaimustuses asjadest, mis maksavad väga palju rohkem kui nende väärtus vist tegelikult on, kuna nende bränd on BRÄND. Muidugimõista olen ma üleliia vaimustuses ka Tesladest, ja ma ei saa isegi aru, miks, sest autod üleüldiselt pakuvad mulle null huvi. Aga näed, Teslad panevad linnapildis eranditult alati pead keerama ja imelikke hääli tegema. Vahel tähendavad need imelikud hääled ka sulaselget ehmatust, sest ma olen elus nüüdseks juba kaks korda kogemata peaaegu Tesla alla jäänud, sest need autod ei tekita liikudes absoluutselt mitte mingisugust heli, isegi mitte kummisahinat.

Eile nägin jõusaalis tüüpi, kellel olid jalas erinevatest paaridest tossud, üks must ja teine punane. Ka väga nähtavalt erinevad mudelid. See tõsiasi pani mind natuke paremini tundma selle suhtes, et ma ise mingit asjade matchimise suhtes üsna ükskõikne olen. Ma vahel loen kuskilt, et osad inimesed peavad oluliseks, et asjad omavahel kokku sobiks – noh selline klassikaline kingad ja käekott teema. Ma isegi ei tea, kuidas need siis omavahel kokku sobima peaks. Samuti ei ole mul minu kõrges vanuses siiani mitte ainsatki kokkusobivat aluspesukomplekti ja mul puudub ka igasugune motivatsioon sellist asja hankida, sest taeva pärast, milleks ometi? Küll aga olen ma siiani alati pannud jalga ühest paarist jalanõud, seega ma leian, et ma olen oma eluga päris hästi toimetulev. Teslat ilmselt kunagi osta ei jaksa, aga eks ma olengi siiani niikunii kõik autod liisinud…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tenet ja Tänak

september 8, 2020 Lisa kommentaar

Mind on tabanud mingi sõnulseletamatu eneseväljendamise vajadus, mida ma peamiselt oskan seletada sellega, et hakkasin taas rauatablette võtma ning juba vähem kui nädalaga on mu enesetunne umbes selline, nagu oleks vee alt lõpuks ometi pea veepinnale saanud. Ehk siis juhhei, mul on natukene energiat teadvusel ja vertikaalasendis püsida, let’s celebrate!

Küll aga on mul nüüd probleem, et mul ei ole mitte millestki kirjutada. Kirjutan siis kahest filmist, mida ma viimasel ajal näinud olen.

“Tenetit” käisin mõistagi kinos vaatamas, niipea kui see linastus. Kas on keeruline film, nagu igal pool räägitakse? Veidi, aga mitte nii keeruline, kui ma arvasin. Seda filmi vaadates tasub kasutada üht nippi, mida ma ühest arvustusest lugesin – et ära ürita sellest filmist iga hinna eest aru saada, vaid pigem tunneta seda. Kõlab naljakalt, aga töötab. Ma usun, et paljud lähevad selle eelarvamusega, et nonii, mingi Nolani film jälle, niikuinii kottigi aru ei saa. Pole nii hull see lugu ühti. Kindlasti oleks teistkordsel vaatamisel ka asi oluliselt selgem, aga ma ei tea, kas ma viitsin seda teist korda enam vaadata, ma olen Linnahalli, Laagna teed ja Pärnu maanteel sõitvat trammi ennegi elus näinud. Tallinn on filmis oluline ja seda näeb päris palju, mis on mu meelest väga tore, ja muidugi kohalikule omajagu naeruturtsatusi põhjustav ka: no Jan Uuspõld ja see, kuidas Laagna tee filmis saab alguse Pärnu maantee viaduktilt ja lõpeb sadamas. Päris tore vaatamine iseenesest. Kuigi see kriitika, et Nolani karakterid ei hakka elama, on vägagi põhjendatud.

Teist filmi vaatasin pühapäeva õhtul telekast, see oli muidugi see Ott Tänaku dokumentaal. See meeldis mulle vaat et isegi rohkem kui “Tenet”, sest sellel oli üks väga hea filmi väga tähtis omadus – see film oli väga huvitav vaadata ka mulle, kes ma ralli vastu terve elu jooksul täpselt null huvi olen tundnud. Mu huvi ralli vastu on täpselt sama olematu ka pärast selle filmi vaatamist, aga film kui selline on väga hea. Mul on ka väga hea meel lihtsalt selle fakti pärast, et meil on maailmameister, sest minu jaoks on sportlane siiski sportlane, ükskõik, kas tema ala mulle isiklikult huvi pakub või ei. Heal tasemel sportlane ja maailam tipp on alati väga oluline, eriti kui sa oled siin kuskil maailma mingis hämaras nurgas mingi Elboonia.

Rohkem filme ma vaadanud ei ole ja seetõttu ei saa ma hetkel ka millestki rohkem kirjutada.

k.

Rubriigid:Uncategorized