Trenninädal 11.06 – 17.06

juuni 17, 2018 Lisa kommentaar

Tavaliselt ma püüan neid nädalakokkuvõtteid jooksvalt nädala sees kirjutada, sest et vastasel juhul on pühapäeva õhtul väga keeruline meenutada, mis täpselt esmaspäeval toimus. Seda eriti minu vanuses. Ja eriti minu mäluga. Ja eriti minu vanuses. Vaatasin siin ükspäev peeglisse, hallid juuksekarvad särasid väljakasvu seest vastu kut linnutee augustitaevas. Värvisin ruttu juuksed ära, sest et nii vana ma ju ometigi ei ole.

Aga vot sel nädalal juhtus selline lugu, et ma ei saanud jooksvalt seda postitust kirjutada, sest mul nimelt on puhkus ja… ma pole absoluutselt mitte midagi teinud. Ma kord juba olen selline inimene, et ma sõna otseses mõttes ei tee mitte midagi. Blogipostituste mittekirjutamine kuulub siia alla. Mul on sellegagi suuri raskusi, et leida oma igapäevases mittemidagitegemises see 10 minutit, et Duolingo abil korea keelt õppida. Päevad on kole lühikesed puhkuse ajal, noh.

Aa, see linnutee jutt oli puhas poeetiline liialdus, ma ei jaga astronoomiast mitte kõigevähematki ja ma ei tea isegi, milline see linnutee välja peaks nägema.

Aga võtaks selle nädala siis ikkagi kokku.

Esmaspäev, 11.06
Püüdsin veel päästa, mis päästa annab ja läksin Raeküla metsa jooksma. Seal on 3 km ja 5 km rajad, millega saab 8 kilti ilusti kokku, eksole. Nüüd arvake, kes tähistatud terviseradadel ära eksis. Ma olen seda viga varemgi teinud, et panen mööda vale rada minema ja alles metsa teises servas saan aru, et JÄLLE oli tegemist valgustatud suusarajaga, mis kujutab endast lihtsalt üht metsa servas olevat juppi pikkusega 1,5 kilomeetrit. Ma eeldan, et inimesed suusatavad seal edasi-tagasi, igatahes olin ma sunnitud siis raja lõppedes ise ka tagasi jooksma jälle. Kohutavalt põnev, joosta mööda üht metsarada edasi-tagasi. Aga no mis nad siis tegid selle raja kõige paremini silmapaistvamaks. Kolm kilomeetrit sain igatahes täis ja siirdusin siis viiekilomeetrisele rajale, mille ma siiski õigesti tuvastada suutsin. See oli juba huvitavam, seelkõige ohtrate männikäbide, liivaste küngaste ja – wait for it – jõulukuuse tõttu. Nagu reaalselt oli keset metsa raja ääres ehitud kuusk. Muidu joosta oli kohutavalt hea, mis siis, et tegemist oli metsaga (ma olen varemgi maininud tõsiasja, et ma naljalt vabatahtlikult metsa ei lähe, sest see ei meeldi mulle absoluutselt). 8 kilomeetrit ajaga 56:20, keskmine tempo 07:02, keskmine pulss 144.

Teisipäev, 12.06
Käisin Tallinnas Jooksueksperdis uusi tosse ostmas ja pärast seda Rocca Al Mare keskuses shoppamas. Shoppamine on väga väsitav. Eriti arvestades tõsiasja, et ma ei saanud sealt keskusest mitte midagi, mille järgi ma sinna läksin. Valgete kompressioonsääriste ja energiageelide asemel sain kaks ruudulist särki ja ühed kunstripsmed. Asi seegi.

Kolmapäev, 13.06
Jooksin 10*400 meetrit intervalle. Sellega läks kokku 8.57 kilomeetri ja aega 01:01:02. Ma isegi ei viitsinud pingutada ja lihtsalt kõndisin kõik lõikude vahed. Iseenesest oligi väga laisk trenn. Mis teha, kui ei viitsi, noh.

Neljapäev, 14.06
Puhkepäev. Käisin vanematega väljas söömas ja õhtul teatris.

Reede, 15.06
Tantsuproov, tund aega.

Laupäev, 16.06
Jooks 12 kilomeetrit. Oi, kui raske see oli, sest kes läheb 25 soojakraadiga keset päeva lauspäikese kätte jooksma? Mina muidugi! Aga joostud see sai. Ajaks 01:27:18, keskmine tempo 07:16, keskmine pulss 156. Enne jooksu sain teha pildi tõestamaks, et jooksuharrastus teeb trenni ajaks inimesest ikka hoopis midagi muud, kui ta päris elus on. Mina teadupärast tunnistan riietuses väga väheseid värvitoone – musta, halli, valget ja sellega asi enamvähem piirdub. See aga ei päde absoluutselt siis, kui ma trenniriided selga panen, sest et ma reaalselt panin jalga erksinised tossud, kollased sokid ja neoonroosad säärised.

img_0977

Valikus oleks olnud ka rohelised sokid, pildi mõttes oleks pidanud hoopis need jalga panema 😀

 
Pühapäev, 17.06
Puhkepäev. Püüdsin käituda valitsevatele oludele kohaselt ja läksin randa. Mulle põhimõtteliselt rannas õudselt meeldib ja puha, aga ma ei tea, ma vist olen juba nii vana, et ma kohe kuidagi ei viitsi sõita kuhugi spetsiaalselt selle pärast, et seal lapiti maas lamada. Seetõttu ma eriti tihti rannas ei käi ka, sest palju lihtsam on astuda uksest välja ja omaenese õues lapiti maas lamada. Ilm oli palav, merevesi olla soe olnud (ma ei tea, ma vees ei käinud) ja muidu oli ka tore.

k.

Advertisements
Rubriigid:Uncategorized

Uued papud

juuni 13, 2018 8 kommentaari

Kui mul tuli see üligeniaalne mõte minna ja joosta 42,195 kilomeetrit (ilmselgelt parim mõte mu elus üleüldse), siis umbes järgmise mõttena tuli mul see ka, et mul on selleks ikka mingeid normaalseid jooksujalatseid vaja, nagu PÄRIS korralikke jooksujalatseid, mitte selliseid, et “oh, Niked, 50 euri, jumala äge, ostan ära”.

See jutumärkides lause pole mingi nali, täpselt niimoodi ma endale eelmisel kevadel Nike Flex Run’id ostsingi. Need on sellised ülipehmed, ilma igasuguse toestuseta jalanõud, mida ma kasutan lühikeste distantside jooksmiseks, sest ma kujutan ette, et need veits aitavad pöialihaseid jms treenida.

Pikemateks distantsideks olid mul juba teist tiiru Nike Revolution 2 (st et ma ostsin teist korda järjest sama mudeli, sest see tõesti meeldis mulle), aga nende aeg on sedakorda nüüd tõesti jälle otsa saanud. Jooksjad teavad seda tunnet, et paned tossud jalga ja need on lihtsalt sõna otseses mõttes täiesti surnud. Jooksujalatsi eluiga pole väga pikk. Väidetavalt mingi 1000 kilomeetrit.

Niisiis, tossud on surnud, maraton terendab tulevikus, uued jalatsid on akuutne hädavajadus, tuleb minna poodi. Ma olen muidu küll kõva isetegija ja -otsustaja, aga siinkohal ma arvasin, et mingi asi võiks ikka spetsialisti rida ka olla. Läksin Jooksueksperti, sest et kui juba, siis juba.

Lindil joostes tehtud videoanalüüsist selgus, et stabiilsusega on mul lood kehvavõitu. What else is new. Mu vanad Revolution 2 on neutraalsed (st ilma erilise toestuseta) ja nagu öeldud, täiesti surnud ka. Jalad vajuvad sissepoole, põlved käivad kokku. Uus jalats peab seega olema toestav. Sain proovimiseks esialgu kaks tossupaari – ühe sinise ja teise roosa 🙂 Jooksueksperdis on nimelt nii, et seal sa valida ei saa midagi, seal öeldakse sulle, mis sa jalga paned. Hakkasin siis spetsialisti ettetoodud tossudega mööda poodi ringi sörkima. Esimene proovitud paar oli Asics Gel DS-Trainer 22. Esimestest sammudest oli selline tunne, et need tossud jooksevad ise, ma ei pea midagi tegema. Kõrvale sain proovida kahte eri mudelit Saucony’d, mille mudelite nimetusi ma kahjuks ei tea, sest need ei sobinud mulle kumbki. Esimene paar oli jalas nagu naelakast ja lisaks sain ma kolmanda jooksusammuga paremasse põlve sellise valusööstu, et ma arvasin, et mul läheb jalg pooleks. Ma küll arvan, et see oli mitte tossude viga, vaid mingi freak accident, aga ikkagi. Mul on erinevaid blogisid lugedes jäänud mulje, et enamus inimesi tulevad Jooksueksperdist just nimelt Saucony’dega välja, aga mulle need ei klappinud. Teine proovitud paar oli mugav küll, aga ülipehme ja vetruv ja ma hakkasin seda lihtsalt pelgama. Lisaks olid mõlemad Saucony’d mõeldud normaalse jalalaiusega inimestele, ehk siis mulle liiga laiad, nagu kõik ülejäänud jalatsid maailmas (mul on hästi kitsas jalg). Sibasin seal poes ikka päris mitmeid tiire, ühe paariga ja teise paariga ja ühes jalas üks ja teises jalas teine mudel ja jäin ikkagi Asicsite juurde. Need on sobivalt kitsa liistuga ka ja olid üldse veits nagu love at first step.

img_0972img_0971

Lisaks sain soovituse ikkagi stabiilsusharjutusi ka teha (mitte et ma seda muidugi ei teaks, aga ega ma eriti ei tee ka ju).

Pärast edukat sussiostu käisin terve Rocca Al Mare kaubanduskeskuse otsast lõpuni risti ja põiki läbi ja vist mitu korda ka veel. Jeerum, see ostlemine on ikka väga kurnav tegevus. Lõppkokkuvõttes ostsin ainult kaks uut ruudulist flanellsärki… kõigi maade kodutud puuraidurid, ühinege! 😀 (Ruudulised flanellsärgid on kapuutsiga dressikate kõrval mu põhiline riietus).

Tänaseks oli mul muidugi tekkinud asjakohane ja jumala adekvaatne paanikahoog, et ÄKKI need tossud ikkagi ei sobi ja ei meeldi ja mis siis saab, sest ma ei taha isegi mõelda sellele, kui palju need maksid (ma võin vaid käsi südamel vanduda, et need olid täpselt 7 korda kallimad kui mu talvesaapad…) Läksin intervalltrenni tegema – sobivalt lühike treening erinevate tempodega, et uusi jalanõusid mõnusalt aktsioonis hinnata.

img_0968

Paanika oli asjatu, tõesti väga mugavad tossud on. Paelutus on suvaline ja vajab timmimist, aga muus osas jooksevad tõesti ise.

Muus osas on selline veider lugu, et ma pean nähtavasti 9 päeva pärast poolmaratoni jooksma, sest et nagu… 22. juuni on juba järgmine reede ja ma tõesti ei tea, millal see juhtus. Muidu poleks nagu midagi, aga kuulujutud sellest, et esimesed 6 kilti tuleb joosta metsas ja ma ei tea, maantekraavis ei tekita minus erilist entusiasmi. Õnneks ma kavatsen selle joosta hästi aeglaselt, sest kiiresti ma ju ei viitsi ei jõua.

k.

 

 

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 04.06 – 10.06

juuni 10, 2018 Lisa kommentaar

Juunikuu? Millal see juhtus?

Ühtlasi ka nädal, mil lõpuks jõudis kohale ka tõeline Eesti suvi.

Esmaspäev, 04.06
Kuna plaanis oli 8 kilomeetrit, siis läksin jooksma Jaansoni rajale. Kes ei tea, mis on Jaansoni rada, siis see on Pärnus jõe kahel kaldal paiknev kergliiklustee, mis on omavahel ühendatud ühest otsast kesklinna sillaga ja teisest otsast Papiniidu sillaga. Sellel rajal peetakse ka Pärnu kõige kuulsamat jooksuvõistlust nimega Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks. Võistluse distants on 10 km, aga rada ise sillast sillani ringina veidi üle 8 kilomeetri. Väga ilus rada on muide ka.

Screen Shot 2018-06-09 at 19.44.43

Alustasin jooksu Papiniidust ja jooksin Kahe Silla Jooksu trajektoorile vastupidises suunas, ehk siis kõigepealt ülejõe poolset kallast pidi kesklinna ja siis merepoolset kallast pidi tagasi. Neil pooltel on muidu ka nimed – vasakkalda rada ja paremkalda rada, aga ma ei suuda paremagi tahtmise juures meeles pidada, kumb neist on kumb. Õues oli muide nii kõva tuul, et hakatuseks pidi see mu sealt Papiniidu silla pealt lihtsalt alla puhuma. Aga tuulest hoolimata oli ülihea jooks. 8 km ajaga 52 minutit, keskmine tempo 06:31, max tempo 05:52. Kusjuures ma ei vaadanud joostes tempot absoluutselt, vaid jooksin lihtsalt tunde järgi, nii et mõnus oleks. See vastab absoluutselt tõele, et kuskil uuel rajal joostes on sada korda parem olek ja minek ja tulek kui igapäevaselt kogu aeg sama ringi nühkida. Keskmine pulss 145, max 154. Ülimõnus. Üks neist (kahjuks vähestest) jooksudest, kus tunne on selline, et niimoodi joosta võiks lõpmatuseni. Kahjuks on enamik jookse sellised, et tempo on mingi 07 ja peale ja hing paelaga kaelas 😀

Teisipäev, 05.06
Nädalavahetuse 27 soojakraadist oli järgi jäänud napikas 12 ehk nagu öeldud, tõeline Eesti suvi 😀 Selle puhuks läksin jõusaali. Bussiga. Kuna pole harjunud enam riideid selga panema, siis ma naiivselt olin arvanud, et pusast küll (sest mu legendaarne fake Off White hoodie on tegelikult täitsa soe), aga ma ei mäletanud enam ilmselgelt, kui külm 12 kraadi tegelikult ikkagi on, eriti kui seda saadab 28 km/h tuul. No jõusaalis õnneks külm ei olnud. Lõuatõmbe jõud hakkab ära kaduma, jaksan napikalt teha ühe neutraalhaardes tõmbe korraga, aga seda oli ette arvata ja ega ma selle üle väga õnnetu ei ole, sest sügisest hakkan jälle täie hooga otsast pihta. Eks muidu on ka suhteliselt nutune see jõu asi ja kaalus olen ka mingi 2 kilo jälle alla võtnud. Aga kuna ma niikuinii mingeid erilisi jõunumbreid seal saalis ei tee, siis vahet pole. Teen kükke ja väljaasteid keharaskusega ja muud naeruväärset 😀

Kolmapäev, 06.06
Rahvusvahelise jooksupäeva puhul muidugi käisin jooksmas. Ega äärepealt poleks läindki, sest teadupärast on Eestis jooksmiseks kaks ilmavarianti – liiga külm ja liiga palav. Praegu on liiga külm. Nagu reaalselt jumala külm on. Aga läksin ikkagi. Plaanis oli 20 minutit võistlustempos. Lugesin hiljuti tarka artiklit sellest, mis asi õigupoolest on “võistlustempos” trenn – see ei ole see tempo, millega sa jooksid viimati, võibolla pool aastat tagasi oma viimase poolmaratoni või 10K või mis iganes. See pole ka see tempo, millega sa kavatsed järgmise võistluse joosta. See peaks olema see tempo, millega sa suudaksid just nimelt sel päeval joosta eesmärgiks oleva võistluse. No okei, tark jutt küll, aga mina sellest kinni pidada ei oska. Näiteks oli mul täna jube külm ja ma jooksin 20 minutit keskmise tempoga 06:12 ja kohe kindlasti ei jaksaks ma sellise tempoga poolmaratoni joosta. Positiivse poole peals tuleb tunnistada, et see 20 minutit sellise tempoga joosta polnud absoluutselt raske ja keskmine pulss oli 144. Kindlasti on oma osa ka jahedal ilmal (loe: mul olid käed tulipunased ja külmast kanged). Aga enesetunne on viimasel nädalal nii hea olnud kogu aeg, et päris optimistlik tunne on juba võidupühale vastu minna.

Neljapäev, 07.06
Jõusaal. Eriti midagi huvitavat teha ei viitsinud, proovisin naljapärast TRXiga pistol squat’e teha. Ilma abivahendita tundub see täiesti võimatu harjutus, mul pole selliseks asendiks piisavalt liikuvustki, rääkimata siis jõust.

Reede, 08.06
Trennivaba. Ootamatult sadas sülle vaba reede õhtu ja veetsin selle diivani peal napoleoni kooki süües.

Laupäev, 09.06

Screen Shot 2018-06-09 at 19.46.00

Jooks 16 kilomeetrit. Ilm oli jooksmiseks ülimõnus, polnud ei palav ega külm ja tuul ka väga tugev polnud. Joosta oli ka päris mõnus ja põhimõtteliselt on tunne, et ma vist olen oma selle hooaja esimeseks poolmaratoniks valmis. Kuna ma sel aastal rohkem rekordeid joosta ei plaani kui et maratoni oma (teadupärast on esimese maratoni läbimine automaatselt kohe rekord, onju), siis on mul suhteliselt savi, kuidas see EV100 poolik läheb. Finišisse tahaks jõuda, muid eesmärke nagu pole. Väga chill värk. Kellel neid rekordeid ikka vaja on? Tänane 16 kilti – mis on siis kõige pikem jooks enne poolikut – oli ka selline mõnus tiksumine keskmise tempoga 07:22 ja keskmise pulsiga 149. Aeg 01:58:08. Jalad olid muidugi suhteliselt surnud peale kaht jõusaalitrenni nädalas, aga võhmaga oli kõik väga hästi. Teisalt jällegi olid jalad ikka suhteliselt VÄGA surnud, nii et ma hakkasin päris tõsiselt mõtlema, et kas tõepoolest on üldse võimalik, et inimesed jooksevad nagu päris maratoni? Ma ei tea, saame näha. Muidugi surnud on ka mu jooksutossud, mis on teema, millel pikemalt peatume järgmisel nädalal, loodetavasti. Muide, ma tahan ära mainida ka tõsiasja, millest mitte iialgi mitte keegi teine ei räägi, aga mis pikamaajooksuga aeg-ajalt kaasneb – see hetk, kui sa oled mingi 10 kilti ära jooksnud ja su ümber on mingi faking kärbseparv, kes sulle pidevalt näkku lendab, sest sa oled väga higine ja haised rõvedalt. Vot sellised glamuursed lood siis.

 
Pühapäev, 10.06
Puhkepäev. Nii puhkepäev, et ma pistsin esimest korda nina toast välja õhtul kell 7, kui sauna läksin. Kuidagi šokeerivalt soe oli õues.
 

Ühtlasi jälle palju õnne mulle, sest mul on taas kord mingi täiesti idiootlik lemmiklugu.

Nagu… jeesus krist, noh. Mul ei ole sõnu. Miks mulle selline muusika meeldib?

Rubriigid:Uncategorized

Igavesed otsingud

juuni 8, 2018 7 kommentaari

Vannun kõikide jumalate nimel, mitte kunagi mu elus ei saa vist otsa see lõputu ristiretk leidmaks kolme lihtsat, aga samas nii uskumatut keerulist kosmeetikatoodet:

– must ripsmetušš
– must silmalainer
– mingi kulmude joonistamiseks sobilik asi

Kõikide muude asjadega siin maailmas saan ma hakkama, aga vot neid kolme asja ma leida ei suuda. Või noh, suudan, ja uskuge mind, kui ma ütlen, et mul on neid kodus päris arvestatav hulk, aga seda ÕIGET ei ole.

Ripsmetuši puhul teab vist iga enese meikimisega tegelev inimene, et selle sobivus ja meeldivus on nii individuaalne, et teiste inimeste soovitusi siinkohal absoluutselt kuulata ei saa. Ja mina näiteks isegi ei oska öelda, mida ma täpselt ripsmetuši puhul tootelt ootaks, aga ma tean täpselt, kui järjekordne testitav isend mulle ei meeldi. Õnneks on ripsmetušše igal kosmeetikafirmal valikus tohutult ja need on ka väga lühikese elueaga, nii et need otsingud ei ole väga piinarikkad, pigem nagu põnevad. Aga väga tihti juhtub, et ma leian mingi konkreetse toote, mis mulle meeldib ja ma olen sellega jube rahul ja kasutan lõpuni ja isegi ei osta samaaegselt miljonit teist kõrvale ja see saab otsa ja ostan teist korda veel, sest noh, oli ju täiesti ideaalne toode, ja kui ma olen selle teist korda ära ostnud, siis see äkitselt absoluutselt ei toimi enam nii, nagu eelmine, täpselt sama toode, ja ma olen jälle nagu WHY GOD WHY. Näiteks ma arvasin päris pikalt, et Max Factori legendaarne 2000 Calorie ripsmekas on nagu suhteliselt holy grail, niikaua kuni ma ühel hetkel äkki enam nii ei arvanud. Ma ei tea siiani, mis juhtus.

Laineri puhul on nõudmised konkreetsed ja täiesti olemas, ainult et neile nõudmistele vastavat toodet on päris keeruline leida. Õnneks saab lainerit ka enne ostmist testida kuigipalju, seda ei pea päris absoluutselt iga varianti igaks juhuks ära ostma. Lainer peab olema musta värvi, hästi pigmenteeritud, normaalse pintsliga. Ei pea olema veekindel, aga võiks mitte laiali minna. Võib olla nii vedel kui vildika moodi, aga mõlema puhul on normaalne pintsel esimene nõue (enamus ei läbi seda testi). Tegelikult eelistan ma üldse alati geellainerit, aga need kuivavad pagana kiiresti ära ja mul lihtsalt on liiga kurb enamikku tootest minema visata, ja ma ometi meigin end igapäevaselt, ma lihtsalt ei jaksa kuidagi NII palju lainerit kasutada. Ja kui keegi tahab mulle nüüd soovitada Make Up Store kuiva lainerit, siis see on mul täiesti olemas ja tegemist on hea tootega, aga seda on nii tüütu kasutada ja ma tahan midagi vähema vaevaga. Üleeile ostetud NYX Epic Ink Liner on muidu siiani väga paljutõotav, äkki ma nüüd seekord olen tõesti vähemalt ühe hea toote leidnud? Tony Moly geellainer on ka jumala super, peaks selle ka uuesti tellima, sest tõesti geelid on üle prahi, aga no… kuivab pärast jälle ära ju.

Ja kulmude joonistamiseks mõeldud asi… ma ei oska kulmupliiatsiga midagi peale hakata, ma olen alati ainult puudri kujul kulmuvärvi kasutanud, ja ma lihtsalt panen järjest värvitoonidega puusse. Jeesus noh, kui keeruline saab see asi olla?

Raske on olla naine. Kuigi, kui ma kunagi talvel olin suures hädas uue parfüümi valimisega, siis ma lõpuks ikkagi suure surmaga suutsin endale väga hea lõhna välja ka valida. Aga see nõudis palju aega ja väga põhjalikku lähenemist.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Nii pealiskaudne olengi

juuni 4, 2018 Lisa kommentaar

Avastasin just enda suureks üllatuseks, et venelased on teinud filmi ühest ülimalt ägedast ulmeromaanist nimega “Mustand” – Sergei Lukjanenko raamat, superäge, soovitan kahe käega nagu kõike muud Lukjanenkot ka. Film jookseb parasjagu kinodes ja hakkasin siis vaatama, et kas äkki ikkagi peaks vaatama minema või mis. Mul pole nimelt üldse aega kinos käia, sest ma olen kogu aeg kas tööl või teen trenni ja nädalavahetuseti ma ei viitsi absoluutselt hakata linna minema ja no muud sada häda, saate aru küll.

A siis ma vaatasin treilerit natuke ja millegipärast nad on pannud peategelast mängima nii koleda mehe, et jessas. Või no kui nüüd viisakalt väljenduda, siis antud näitleja välimus ei vasta kohe absoluutselt minu isiklikule maitsele. Kusjuures ma kahtlustan, et paljude naiste maitsele võibolla isegi vastab, sest tegemist on sellise… klassikaliselt maskuliinse näoplaaniga tegelasega, kes meenutab mulle väga üht väga kuulsat Eesti meeslauljat (kes ka minu isiklikule maitsele oma klassikaliselt maskuliinse näoplaaniga kohe sugugi ei imponeeri). Ma ei taha seda lauljat nimepidi nimetada ka igaks juhuks, sest et jällegi, ma arvan, et väga paljude naiste meelest on ta kindlasti väga kena mees.

No ja vat nüüd ma ei tahagi seda filmi vaatama minna, sest meespeategelane on kole ja ma olen selle üle kohe pettunud. Sest raamat on ülimalt äge ja võibolla see film on ka ülimalt äge.

PS ma mainin selle ka ära, et Sergei Lukjanenko on oma poliitiliste vaadete poolest mingi täielik putinist, aga krt, raamatuid oskab ta hästi kirjutada.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 28.05 – 03.06

juuni 3, 2018 2 kommentaari

Õues on jätkuvalt suur suvi ja esimest korda oma elus olen pidanud mõtlema, et oh, õnneks on tuul 😀 Tavaliselt on jooksmise juures tuul üks ilge tüütus ja ma tegelikult väga ei salli tuult ja tuuliseid ilmasid, aga palavaga on ilma tuuleta veel jubedam joosta. Õnneks ma vist hakkan suhteliselt aklimatiseeruma. Jällegi pean vajalikuks üle korrata, et muidu mulle palav ilm väga meeldib ja minu poolest võiks kogu aeg selline olla, aga vat joosta on pisut ebameeldiv sellega küll.

Esmaspäev, 28.05
Jooks, 7 kilomeetrit. Kahjuks pole ma selle postituse sündimiseks jooksvalt mustandit kirjutanud, kirjutan seda kõike järjest pühapäeva õhtul ja arvata on, et ma esmaspäevast mitte midagi ei mäleta. Ilmselgelt olen ma ikkagi 7 kilti jooksnud keskmise tempoga 06:44 ja keskmise pulsiga 148, ja mulle hakkab meenuma, et ma arvasin, et mul on peale nädalavahetuse suremist äkki mingi superkompensatsioon tekkinud. Hah.

Teisipäev, 29.05
Vaja oli joosta 9*400 meetrit ja ma tükk aega mõtlesin, kuhu seda jooksma minna. Plaanisin alguses Jaansoni rada, aga juba sõites tabas mind ootamatu valgustatus ja läksin hoopis Ehitajate tee kõrvale kergliiklusteele. Selle otsuse tingis peaasjalikult see, et ma sain siis auto parkida haigla parklasse ja ühtlasi ka haigla R-Kioskist vett osta ja vetsus käia. Mingi uue tee peal on tegelikult täitsa uskumatult hea jooksmas käia ja jooks on kohe oluliselt kergem. Ma ei tea, miks see nii on, aga on. Lõigud tulid vaatamata palavale ilmale päris heade tempodega ja üldse oli väga mõnus.

Kolmapäev, 30.05
Käisin jõusaalis ja tegin peamiselt kerelihaste harjutusi. Alustuseks muidugi lõuatõmbeid, kastile hüppeid ja paar seljalihaste harjutust ka.

Neljapäev, 31.05
Trennivaba, kui mitte trenniks pidada Pärnu kesklinnas ühe kilomeetri pikkuse takistusraja läbimist, tennised jalas ja rotikõrvad peas 🙂 Rat Race, noh. Aega ei tea 🙂

Reede, 01.06
Ja oligi juunikuu käes. Natukene alla tunni aja tantsuproovi, veits rattasõitu kah.

Laupäev, 02.06
Kuna eelmise nädalavahetuse pikk jooks näitas, et keset päeva võibolla ei ole kõige mugavam sellist asja teha, siis katsetasin hoopis, kuidas oleks pikk jooks ära teha õhtul. Läksin veidi peale kuute ja jooksin 14 kilomeetrit. Sootuks teine tera oli ja enesetunne kohe tunduvalt parem ja esimest korda selle treeningkava jooksul õnnestus üks pikk jooks ka lõpuks ilma kõnnipausideta läbida. Vahepeal hakkas juba tunduma, et see lugu on väga nutune ja et ma lihtsalt tõesti ei jaksagi enam üldse joosta. Tegelikult ikka natukene jaksan küll. 14 kilomeetrit, keskmise tempoga 07:11, keskmine pulss 153 (max pulss 160). Päris mõnus oli ausalt öeldes. Tuletage mulle ainult seda meelde, et ma enam SiS mustsõstramaitselist geeli ei ostaks, see oli nii läila.

Pühapäev, 03.06
Trennivaba. Täiesti vaba.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Maikuu kokkuvõte

juuni 1, 2018 Lisa kommentaar

Eneselegi suureks üllatuseks avastasin, et täna on 1. juuni. Ma olen seda muidugi täna juba mitu korda avastanud ja üllatus on iga kord suur olnud. Inimese kohta, kelle igapäevasest tööst moodustab 80% kalendrisse vaatamine (ma olen tootmisplaneerija), olen ma parasjagu käimas oleva kuuga tavaliselt võrdlemisi halvasti kursis.

Jooksukilomeetreid maikuus kokku 97. Oleks seda ette teadnud, oleks 100 täis jooksnud lihtsalt sellepärast, et mulle meeldivad ümmargused numbrid. Juunis tuleb mõistagi rohkem, sest et lihtsalt tuleb, noh. Ma jõudsin siin ükspäev arusaamisele, et ma olengi end sügiseks maratonile ära registreerinud ja ma peangi selleks trenni tegema ja ma peangi reaalselt mingi tundide kaupa jooksma järjest ja siis ma hoidsin küll kahe käega peast kinni, sest et nagu milline normaalne inimene sellist asja teeks?

Kaks rekordit jooksin maikuus ka. Ühe Maijooksul (38:41, mis oli eelmise rekordi parandus 1 minut ja 10 sekundit) ja teise Cooperi testi oma (2,34 km).

Ühe omapärase võidujooksu tegin veel, nimelt osalesime 31.mail kolleegidega üritusel nimega Rat Race, mis on kontorirottide kostümeeritud võidujooks heategevuslikul otstarbel. Meie ettevõttest osales rekordilised 6 tiimi ja mingi 26 inimest, mis oli ausalt öeldes uskumatu hulk rahvast. Väga tore üritus oli, ma polnudki varem rotikõrvad peas jooksnud 😀

Jõusaalis käisin kuus korda ja ehkki seda on vähe, siis lähitulevikus jääb seda ilmselgelt veel vähemaks ja ma ei tea, miks ma nii väga sapsin mingi kesklinna tasulise parkimise pärast, kui mul niikuii enam jõusaali minna aega ei ole.

Neli tantsuproovi ja kolm esinemist. Ühe korra käisin rattaga ka sõitmas ja ehkki ma loodan, et äkki see ei jää selle aasta ainukeseks korraks, siis suuri lootusi ma sellele rattasõidule küll ei pane.

Kokku erinevaid trenne 23 tundi.

Ühtlasi juhtus ka see, võimalik, et esimene kord mu elus, kus reaalselt oligi maikuu selline, et teiseks juuniks on kõik inimesed ammuilma pruunid juba ja mina pole tihtipeale sügisekski veel nii päevitunud, kui ma praegu olen. Mul on muidugi ka see häda, et ma ei salli ebastandartseid päevitusrante, mis paratamatult tekivad päikeseliste ilmadega pikamaajooksu harrastades ja siis ma veedan kogu vaba aja lapiti päikese käes lamades, et neid rante natukenegi ühtlustada. Loll teguviis, ma tean.

k.

Rubriigid:Uncategorized