Raamatutest

aprill 6, 2021 10 kommentaari

Millist nõu ma annaksin noortele inimestele? Hetkel sellist, et kui sa tead, et mingi raamat on jube hea ja tasub lugeda, siis jumala eest, LOE seda. Et sa ei oleks pärast nagu mina, 40-aastane ja loed esimest korda elus Neil Gaimani “Ameerika jumalaid” ja oigad kõik see 640 lehekülge – ühest küljest vaimustusest ja teisest küljest seepärast, et miks ma seda alles praegu loen.

Samas ma muidugi ei oska öelda, mis mu elus oleks olnud teistmoodi, kui ma oleks seda raamatut lugenud 15 aastat tagasi, kui ma ka väga hästi teadsin, et see on väga hea raamat ja Tuleb Lugeda. Ilmselt mitte midagi. Teistmoodi siis. Ja noh, nüüd ma siis ju ikkagi lugesin.

Aga tõesti on väga hea raamat, kes veel lugenud ei ole, lugege.

Pärnu Keskraamatukogul on niuke moodne süsteem, et saad oma kontole sisse logida ja siis saad sealt igasugu asju näha ja teha. Võibolla on neil see süsteem juba ammu, mina avastasin selle alles eelmisel koroonakevadel, sest miks ma peaksingi olema kursis mingite raamatukogu-asjadega, ega mul ju ometi sellealast kõrgharidust ei ole ega midagi… Muuhulgas saab sealt oma konto alt näha kõiki neid raamatuid, mis sa kunagi laenutanud oled. Ilmselgelt on see süsteem neil käigus juba väga kaua, sest mu laenutuste ajalugu läks kuhugi nii kaugesse aega, et ma ei mäletagi ennast sellisest ajast. Veetsin seal ükskord meeleolukalt aega, sest enamikest nendest raamatutest, mida ma väidetavalt elu jooksul olen laenutanud ja eeldatavasti ka lugenud, puudub mul igasugune mälestus ja paljudel juhtudel ka teadmine, et selliseid raamatuid üldse olemaski on. Samas olid kõik raamatud sellised, et nende lugemist võib minust uskuda küll, ei olnud ainsatki sellisest žanrist, milliseid ma teadupärast pole kunagi lugenud (naistekad, eesti kirjandus, ja üleüldse kõik raamatud maailmas, mis ei ole fantasy/ulme/pseudoajalooline romaan/mingi imelik kirjeldamatu asi, mida ainult mina loen)… Seega tundus usutav, et on tõepoolest minu laenutusajalugu.

Ülalpoolmainitud süsteem teenis hiljuti mu silmis veel plusspunkte, sest sinna on nüüd võimalik sisse logida ka Smart ID-ga. Enne sai ainult ID-kaardiga või Mobiil-ID-ga. Mobiil-ID-d mul ei ole ja ID-kaardiga sisselogimine on mu jaoks tarbetult tüütu ja ajakulukas – ma pean selle jaoks kuskilt üles otsima oma ID-kaardi, ID-kaardi lugeja ja ID-kaardi paroolid. Mõistagi on need kõik kuskil eri kohtades ja ma ei mõista, miks ma peaks nii palju vaeva nägema, kui ma saaks kasutada Smart ID-d, mille jaoks on vaja ainult telefoni, mida ma ei pea kuskilt otsima. Ei ole see ID-kaardi kasutamine mu lemmiktegevus, aga see on muidugi mu enda isiklik probleem, et mul Mac on. Kuigi, tuleb tunnistada, need asjad isegi töötavad tänapäeval koos. Enam-vähem.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jooksust ja hair metalist

aprill 4, 2021 3 kommentaari

Selle aasta esimesed 10 kilomeetrit joostud. Väärib äramärkimist, sest ehkki ma olen terve talv läbi stabiilselt jooksmas käinud (ise ka ei usu), siis eriti üle viie kildi pole teinud… paar aastat. Ma jooksin eesmärgipäraselt viimati 2019, eksole. Ja nagu arvata oligi, siis ka need viis kilti on olnud sellised, noh, keskpärased. Kohati veits katastroofilised. Vahepeal tundus mulle päris pikalt, et ega nüüd ongi kõik, ma ei jaksa enam üldse joosta, ja ei hakkagi kunagi jaksama*, ja ega nagu ju otseselt vaja polnud ka ja… ühesõnaga ikaldus, nagu ikka.

Eelmisel aastal ei osalenud ma ühelgi võistlusel, see oligi mu plaan kohe pikalt ette, enne kui aasta 2020 üldse pihta hakkas, ja me kõik teame, mis aastal 2020 juhtus, nii et niikuinii jäid kõik võistlused ära ka. Mu kavatsus oli vaadata, kas tuleb võistlemise isu üldse tagasi. Kusjuures isegi tuli. Natuke. Nii et aastaks 2021 ma ikkagi natukene võistlusi olen endale planeerinud – kui need muidugi toimuvad, seda ei tea keegi ette. Pärnu kolmik ja Ööjooks, ei muud. Luitejooksu koha pealt oleksin ülimalt üllatunud, kui see toimuks, aga ülejäänud on sügisel ja no mingi väike lootus praegu veel on. Eks näis.

Nii et nüüd ma siis jooksen eesmärgipäraselt. Mida muud mul teha olekski, jõusaalid teadupärast on taaskord kinni ja kui ma eelmise aasta koroonakevadega midagi enda kohta teada sain, siis oli see tõsiasi, et ma tõepoolest vihkan kodus treenimist väga kirglikult. Ma muidugi teadsin seda juba enne ka, aga eelmine kevad kinnitas seda teadmist väga. See aasta ma isegi üldse ei ürita. Fuhh.

Tänane 10 kilomeetrit oli tähelepanuväärne juba kasvõi selles mõttes, et ma tegelikult tundsin end hommikul mitte nüüd just otseselt halvasti, aga otseselt hästi ka mitte. Pea käis ringi ja iga püstitõusmine kippus pilti silme ees viltuseks võtma. See, et mul hooga püstitõusmise peale pilt eest ära läheb, on väga tavaline ja ei ületa mu jaoks mitte mingit uudise künnist, seega ma ei pidanud seda eriliseks probleemiks ja läksin jooksma. Küll aga olin valmis selleks, et võibolla tuleb s*tt jooks ja võibolla ei jaksa üle kolme kilomeetri üldse sörkida, sedagi on küllalt tihti viimasel ajal ette tulnud. Faktiline teadmine, et ma olen kunagi elus maratoni jooksnud, takistab mind päris tugevalt endale aru andmast oma tegelikest võimetest, ütleme nii (ehk siis mul on keeruline hoomata tõsiasja, et kui poolteist aastat ei jookse, siis arusaadavalt alustad nullist, eksole). Niisiis hoidsin ootused madalad, panin hea tuju tekitamiseks Spotify’st mängima mingi “Best of 80ies Hair Metal” playlisti ja läksin.

No ja teate. Võibolla oli asi selles playlistis, sest ma tõesti väga armastan hair metalit – you can take the girl out of the 80ies but you can’t take the 80ies out of the girl – aga joosta oli nii tore. Mis siis, et maantee peal oli ilge vastutuul, ikkagi oli tore. Püüdsin iga loo esitajat ära arvata ilma telefoni vaatamata ja kümne kilomeetri vältel ei suutnud identifitseerida ainult kahte artisti. Üks oli Lita Ford (pole ka ime, ma olen terves elus vist temalt ühte lugu ühe korra kuulnud) ja teine oli… Scorpions. Nagu… I don’t even. Kas Scorpions muidugi nüüd päris hair metal on, see on ka iseasi. Ja noh, see oligi tegelikult selline hetk, et “eee, jaaa, see on see…. oota ma tean küll mis bänd see on…. eee, noh…” Nimi ei tulnud lihtsalt meelde. Klaus Meine vokaali tunneb ilmeksimatult ära iga inimene, kes on vähemalt 40-aastane, sest “Wind Of Change” oli omal ajal ikka nagu THE lugu.

Ja mida oleks see postitus väärt ilma Mötley Crüe’ta?

k.

*- ma olen selles suhtes väga dramaatiline inimene, et kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda KOHE ja kui mul midagi ebaõnnestub, siis ei saa sellest asja MITTE KUNAGI.

Aa, üks naljalugu ka. Ükskord tööl ühel meie kliendil tuli uus projekt koodnimetusega Hanoi Rocks. Ma hakkasin kick-off meetingul üksinda kõva häälega naerma. Mitte keegi ei jaganud mu huumorit.

Rubriigid:Uncategorized

Seiklused jätkuvad

aprill 3, 2021 Lisa kommentaar

Kirjeldasin ühes eelmises postituses, kuidas ma Nike maaletooja e-poest tellitud asjadega üht-ja teistpidi ebaõnnestusin, aga ega see ei olnud muide veel kõik. Sama kord tellisin ma veel ka elus esimest korda netist jalanõusid, sest nii odavad olid noh. Lausa nii odavad, et ma olin nõus neid e-poest tellima. Lootsin tõsiasjale, et ma olen nii palju igasuguseid Nike tosse elu sees kandnud, et no kui mööda siin ikka saab panna.

Kauba kohale jõudes selguski, et tossud, mille osas mul kõige suurem hirm oli, olid jumalast parajad ja riided, mille osas mul vähimatki kahtlust ei taibanud tekkida, olid siis vastavalt suured ja väikesed, mis siis, et täpselt seesama number, mida ma lademetes juba Nike riietest kandnud olen… mida iganes.

Tossud, hoolimata oma hästi valitud suurusnumbrist, osutusid tegelikult ikkagi sellisteks, et kui ma neid poes jalga oleks proovinud, siis ma arvatavasti neid ostnud ei oleks. Kunagi aastaid tagasi olen ma läbi jooksnud lausa kaks paari Revolution 2 mudelit, mis omal ajal mulle väga meeldisid, sest need olid pehmed, kerged ja mugavad. Revolution 5 aga on miskipärast saanud suhteliselt jäiga talla, mis, nagu selgus, mulle eriti ei meeldi. Olen ära harjunud Pegasuse pehmetel õhkpatjadel hõljumisega, mis muide ka tuli paraja šokina pärast seda, kui ma tükk aega samuti võrdlemisi jäiga Asicsi mudeliga olin jooksnud (ma enam ei mäleta, mis need olid, Gel DS something-something?) Aga Asicsi jäikus oli teistmoodi ja meeldis mulle rohkem. Lisaks on need Revolution 5-d mulle liiga laiad, hoolimata tihti kõlavatest väidetest, et Nike liist on reeglina kitsas… aga mul on ka ebanormaalselt kitsas jalg, mulle on kõik maailma jalanõud laiad.

Jäik jalats ei ole muidugi halb asi, ma kannan jõusaalis (kui need lahti juhtuvad olema) Nike Metcon 4, mis sileda põranda peal lausa kõpsub, aga iseenesestmõistetavalt ei lähe ma nendega jooksma, ehkki väidetavalt nendega saaks lühikest distantsi joosta. Ma tean neid crossfittereid küll, nende jooks on üks miil. Heal juhul. Asjade tõstmiseks ma armastan Metcone väga. Mis pani mind mõtlema, et äkki kannatab ka neid Revolutioneid jõusaalis kanda (kui need kunagi juhtumisi jälle lahti tehakse), aga teisalt on need ikkagi mulle veits laiad ja minus tekitab ebamugavust mõte, et ma peaks selliste jalatsitega kükki vms tegema.

Siit moraal, internetist asjade tellimine on seotud teatava riskiga.

Täna sain kätte järjekordse paki ikka sealtsamast Nike maaletooja e-poest (why am I like this) ja suur oli mu üllatus, kui ma avastasin, et need Nike Pro lühkarid, mis ma tellisin, olid tumesinist värvi… mis iseenesest oli päris hea üllatus, sest musta värvi Pro-sid on mul kaks paari (ma keeldun vastamast küsimusele, miks ma omast arust kolmandad juurde tellisin…) Õnneks olid parajad ka, nii et win-win. Küll aga huvitab mind nüüd, et kas seal e-poes olid pildi peal ka tumesinist värvi püksid ja ma lihtsalt ei pööranud värvile erilist tähelepanu või mis…

Postitus sobib lõpetada märkusega, et see seljakott, mis ma tellisin, oli täpselt samasugune, kui ma eeldasin.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Hakkab looma

märts 27, 2021 3 kommentaari

Täna oli esimene päev, kus mulle tundus, et jaa, vist on kevad. Õhtul hakkas isegi natukene päikest paistma ja enam nii külm ei olnud, kui siiani kogu aeg oli. Akna taga oli esimene kärbes, lumi on põhimõtteliselt ära sulanud, ja ühes peenras on ühed… asjad ninaotsad mullast välja pistnud. Ma ei tea, misasjad need on. Nartsissid, kahtlustan.

Kevad algas muidu küll juba nädal aega tagasi, aga siis oli hiiglaslik lumetorm, käisin pahkluudeni ulatuvas lumelopas jooksmas (loe: sumpamas), jalad põlvini märjad. Ma olen sel kevadtalvel juba rohkem kui korra hambad ristis paksus lumes koperdanud ja ennast motiveerinud, et ehk see on nüüd viimane. No okei, NÜÜD on viimane. Ei no nüüd peaks ikka nagu PÄRISELT viimane olema. Ühesõnaga on mul sellest lumest siiber ja ma ei taha seda enam kunagi näha.

Tegin eile õhtul kogemata teleka lahti ja kuna ühelt kanalilt tuli The Avengersi film, siis jäin seda vaatama. Suure Marveli-filmide fännina ma olen seda muidugi juba korduvalt näinud, aga vaatan alati hea meelega. Siis mulle meenus, et ma kavatsesin juba ükskord ammu järjest ära vaadata kõik Avengersi-sarja filmid – neid on kokku mingi… kakskümmend kolm? Nii et tegevust jätkub. Hea, et ma selle projektiga varem ei alustanud, sest alles eile koitis mulle, et filmide kronoloogiline järjestus on hoopis teine, kui filmide tegelik valmimine. Täna olen ära vaadanud kaks ajalise järjestuse esimest filmi – “Captain America: The First Avenger” ja “Captain Marvel”. Kakskümmend üks filmi veel. 😀 Ega mul muud targemat oma ajaga pihta hakata niikuinii ei ole, alternatiiviks oleks vaadata “The Untamed’i” neljandat korda järjest viimase nelja kuu jooksul. Mitte et see otseselt HALB alternatiiv oleks, ma hakkasin sellega juba otsast pihta ja Netflix saatis mulle selle peale meili: “Klari, are you enjoying “The Untamed”?” Ma tõlgendasin seda kui passiiv-agressiivset rünnakut oma isiku pihta, et nagu MIDA te sellega täpsemalt nüüd siis öelda tahate, ah? I don’t need this kind of judgement in my life.

Muus osas on kordunud eelmise kevade stsenaarium, ehk siis pooleteise kuuga, mis ma jõusaalis pole käinud, olen kaalust taaskord kaotanud kolm kilo. Ma pole kindel, kas asjad ikka peavad elus just niimoodi käima, aga no ma ka ei tea.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esimese maailma probleemid

märts 24, 2021 6 kommentaari

Nike maaletooja e-poes olid eelmise nädala lõpus ilged allahindlused ja mis te siis arvate, et ma võtsin selle niisama teadmiseks ja ei teinud midagi, jah? Mina, kellel on kodus trenniriiete jaoks sõna otseses mõttes eraldi kapp, sest mujale need enam ära ei mahu? Kui trenni teha ei saa, siis trenniriideid osta saab ju vabalt. Kas ma mainisin allahindlust? Allahindlused on kõige kindlam moodus saada mind ostma asju, mida mul tegelikult üldse vaja ei ole. Sest see kapp ei ole ka mitte lõputu mahutavusega, ütleme nii. Ma ei suuda uskuda, et see riietehunnik mahtus kunagi ühteainsasse sahtlisse… hmm, kas võib olla, et kapp kui selline oli vale otsus? Jah, minu trenniriiete arulageda koguse kohta võib küsida palju küsimusi.

Ega ma siiski palju asju ei ostnud. Ühed tossud, ühe särgi ja ühe rinnahoidja. Kunagi aastal 2018 oli mul hädasti vaja erksinist spordisärki, aga siis ma seda mitte kusagilt ei leidnud, sest naiste kollektsioonid ei sisalda sinist värvi. Nüüd ma sealt e-poest täpselt sellise sinise särgi sain, kuigi ma ei tea, miks mul seda praegu vaja on. Ilmselgelt ei ole see oluline, peaasi, et mul on olemas erksinine särk… Tossud ostsin ainuüksi selle pärast, et need olid nii odavad, ja rinnahoidja sellepärast, et tasuta transpordi piir täis tuleks. Rinnahoidjat läheb ikka inimesel vaja. (Sellest kapist me ei räägi.)

Küll aga ilmnes selline huvitav tõsiasi, et rinnahoidja – suurus S – on mulle väike (erinevalt kõikidest teistest Nike rinnahoidjatest S-suuruses, mis mul olemas on) ja särk – suurus S – on mulle suur (erinevalt kõikidest teistest Nike särkidest S-suuruses, mis mul olemas on).

Nagu… for fuck’s sake, noh.

Ma tean, et ma olen igasuguste asjade suurusnumbritest enne ka irisevaid postitusi kirjutanud, aga sellist asja ma polnud varem kogenud, et ühe ja sama brändi asjad samas suuruses on nii erinevad. Arulage.

Eks ma olen muidugi üleüldiselt ka tige, sest õues on külm, lumi ja tuul ja täna ma vaatasin kogemata ilmateenistuse veebilehte, mis oli väga suur viga. Sest ma nägin sealt ebameeldivat väidet, et enamuses Eestist oli täna päikesepaisteline ilm ja ca 10 kraadi sooja, aga Pärnus on napikas 2 kraadi ja megakülm tugev tuul ja vahepeal sadas lörtsi ka.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Unenägudest

märts 19, 2021 5 kommentaari

Tööl on asjalood nii intesiivsed, et vaikselt hakkab katus sõitma. Sellega ma olen juba harjunud, et ma enam ei tea, mida ma teen, aga täna hommikul jõudsin ma faasi, kus ma enam ei teadnud, kus ma üldse olema pean. Sisesta siia videoklipp minust mööda koridore ja treppe uitamas, arvuti käes ja nöost peegeldumas ülim hämming. 9-10 koosolekut iga päev on juba standard, lisaks siis kõik need, millele sind ilma ettehoiatamata suvaliselt sisse lülitatakse.

Õnneks on täna reede.

Nägin öösel (tegelikult hommikul vahetult enne ärkamist) väga huvitavat unenägu. Nimelt nägin ma unes kooli. Ma olen kindel, et kõik inimesed näevad elu lõpuni unes kooli ja niipalju kui ma inimestega sellest rääkinud olen, tundub kõigil olevat enamvähem sama muster – näed unes, et kontrolltööks on õppimata, või lähed kooli ja seljas on ainult öösärk, või midagi selles stiilis. Ma olen oma elus käinud kolmes koolis – põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis. Need kõik olid erinevad koolis erinevates linnades. Reeglina on mu unenägudes gümnaasium (ilmselt jättis kõige sügavama jälje?) ja vahel segu gümnaasiumist ja põhikoolist, ülikooli ma vist pole unes eriti näinudki. Minu kooli-unenägude klassika on see, et ma pean minema gümnaasiumi ja ma ei saa aru, miks – ma olen ju gümnaasiumi lõpetanud, ülikooli ka, miks ma pean jälle koolis käima? See on alati segu kergest ärritusest (jälle seesama sara) ja kergendusest (savi, et mul mata eksamiks õppimata on, ma olen tegelikult ju kooli lõpetanud). Parim unenägu, mis ma kooliga seoses üldse näinud on, oli selline, et ma pidin minema kooli. Sütevakka, nagu ikka. Mingil mulle teadmata põhjusel juba kolmandat korda. Unenäos oli esimene koolipäev ja ma siis läksin nagu ikka kooli minnes nr. 40 bussi pealt Bussijaama peatuses maha, ja Rüütli tänavat mööda Hommiku tänavale ja Grandist mööda ja nagu ma ikka kolm aastat järjest hommikuti kooli läksin… ise olin juba suht endast väljas, et wtf, miks ma pean kolmandat korda sinna minema? Teised vaatavad, et ma olen mingi sooda peast… Elma kindlasti mõtleb, et ma olen veits imelik! (Elma oli meie klassijuhataja). No ja nii ma siis läksingi mööda Lõuna tänavat ja Sütevaka väravast mööda (vanasti oli aed ja värav, et te teaks!) ja ei julgenud kooli minna. Koheselt tekkis minus ärevus, et aga kuidas ma kodus teistele ütlen, et ma ei läinudki kooli? Sellega mu unenägu lõppes, aga see on minu kui inimese kohta ülimalt kõnekas. “Mis teised minust mõtlevad” ja “appi, kuidas ma neile seda ütlen” on mu elu kaks suurimat stressiallikat ever.

Aga täna öösel nägin ma unes, et ma olin kolledžis. Londonis. (Ma pole elus Londonis käinud). Elasin ühiselamus ja mul olid toakaaslased. Kolledžit ennast ma ei näinudki, mu peamine probleem unenäos oli see, et mul oli vaja viia prügi välja, aga ma ei saanud seal ühikas aru, kus prügikonteinerid on ja kuidas ma sinna saan. Ja siis muutus unenägu selliseks, et me hakkasime bussiga kooli sõitma (mis prügist sai, ma ei tea) ja bussipeatuse juures oli suur eestikeelne reklaamtahvel, millele mu tähelepanu juhiti. Hakkasin sellest pilti tegema, et nii äge, ma saan panna instasse asukoha tagiks London ja puha, aga pilti tehes selgus, et mu telefon ei tööta hästi. Lahendust ei saanudki, äratus tuli peale.

Mida sellest unenäost järeldada, ma ei tea. Mul muidugi üleüldse pole kommet oma unenägudest midagi järeldada. Mul pole vähimatki kavatsust kuhugi midagi õppima minna, sest kogu mu energia läheb praegu sellele, et aru saada, kas ma olen õiges kohas.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mis siis vahepeal toimunud on?

märts 11, 2021 2 kommentaari

MItte midagi, loomulikult.

Pole nagu sel aastal bloginud, eksole. Sel lihtsal põhjusel, et mitte midagi pole toimunud, millest kirjutada võiks. Ja ma kahtlustan, et äkki mul on depressioon. (Minul? Depressioon? Mis te nüüd… /sarkasm) See tekitab mul kuudepikkuseid mäluauke, nii et pole midagi imestada.

Küll aga olen ma tegelenud intensiivse eskapismiga (noh, et päriselule ei peaks tähelepanu pöörama), mis mingi novembrikuust saadik on tähendanud seda, et ma a) vaatasin ära täismahus “The Untamed” Netflixist, siis b) vaatasin ära “The Untamed” special editioni Youtube’ist, siis c) lugesin läbi “The Untamed” aluseks olnud romaani “The Grandmaster Of Demonic Cultivation”, siis d) vaatasin ära täismahus “The Untamed” Rakuten Vikist (sest väidetavalt pidi Viki tõlge parem olema) ja nüüd e) hakkan vaatama donghua’d (sama, mis anime, aint hiina keeles), mille pealkirjas ma ausalt öeldes isegi päris kindel ei ole (“Mo Dao Zu Shi”?) See viimane punkt näitab, et mu obsessioon on võtnud enneolematud mõõtmed, ma pole iial elus enne animet vaadanud.

Praegu imestan isegi, et mul selle kõrvalt veel on aega olnud ka trenni teha, näiteks 17. jaanuaril sooritasin uue jõutõmbe rekordi 85 kilo. Pluss ma olen terve talve vältel jooksmas käinud. Oleks keegi mulle seda aasta aega tagasi öelnud, ma oleks kõva häälega naerma hakanud. Lumi ja külm ei meeldi endiselt, tänan küsimast.

Aa noh ja siis mul on ikka ju töökoht ka, mis praegusel ajal tähendab seda, et mul on iga (!) päev (!) keskmiselt kuus kuni kaheksa koosolekut. Ei, ma ei ole peaminister, ma olen tootmisplaneerija.

Aga vanemaid hakatakse juba otsast vaktsineerima (ema näiteks sel laupäeval), mis oli tänase päeva üks positiivne uudis. Kusjuures mingi teine positiivne asi oli ka, aga ma siiralt ei mäleta seda enam – äkki mul ei olegi depressioon, vaid mingi ajuhaigus, sest mu mäluhäired on ikka nagu… absurdsed. Noh, samas, lugege eelmist lõiku.

k.

Uuendus reede hommikul – mul oli täna kell 7.30 kalendris kümme koosolekut, millest kella üheksaks oli saanud kaksteist koosolekut. Hetkel on kell 9.30 ja ma olen täiesti kindel, et neid koosolekuid tuleb veel.

Rubriigid:Uncategorized

Ei midagi uut siin päikese all

märts 4, 2021 12 kommentaari

Kaks kanget tegutsevad jälle.

Kui eelmise hooaja “Kaks kanget Jaapanis” heliriba koosnes peamiselt hiina popmuusikast, sekka näpuotsaga k-poppi, siis praegune “Kaks kanget Tansaanias” hellitab kõrva näiteks jamaika patois’ga. Kas ma olen mingi ainuke inimene, kes selliseid asju ära tunneb?

Ma vaatan mingi kaks korda aastas telekat ja iga kord on mingi jama.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Kas peaks endast märku andma?

märts 2, 2021 Lisa kommentaar

See oli retooriline küsimus.

(Jah, ma trollin niisama. Oma blogi, teen mis tahan. Põhiliselt ma ei taha, et kuu ilma postituseta jääks, aga ma ei julge lubada, et rohkem postitusi tuleb.)

k.

Rubriigid:Uncategorized

Mu fantastiline mälu

veebruar 2, 2021 1 kommentaar

Loen praegu raamatut “The Girl With The Dragon Tattoo”. Teadupärast on tegemist ühe mõrvaloo lahendamisega, eksole.

Ma olen seda raamatut lugenud ka varem, ja ilmselt rohkem kui ühe korra. Võimalik, et isegi mitmes keeles.

Ma olen näinud rootslaste tehtud filmi kaks korda ja ameeriklaste tehtud filmi ühe korra.

Ja ma olen selle raamatuga hetkel viimase kolmandiku peal ja minuni jõudis just arusaam, et ma ei tea, kes on mõrvar.

Ma usun, et te kõik sooviksite, et ka teil oleks selline fantastiline mälu nagu minul. Nii palju uusi elamusi kogu aeg!

k.

Rubriigid:Uncategorized