Et igav ei hakkaks

mai 12, 2021 Lisa kommentaar

Mina pühapäeval jooksma minnes: õues on mingi napikas 5 kraadi sooja, ma ei oska midagi selga panna!

Mina teisipäeval jooksma minnes: õues on 26 kraadi sooja, ma ei oska midagi selga panna!

Eestimaa kevade reaalsus. Ikka kohe otsemat teed nullist sajani.

Teine asi, mis ajul manduda ei lase – läksin teist korda sinna uude, paar päeva avatud olnud jõusaali ja nad olid seal vahepeal juba pooled asjad ümber tõstnud. Jälle oli väga põnev. Seal on muuhulgas ka päris tõsteplatvormid ja bumper-kettad. Kettad muidu on väga toredad, alates viiest kilost täismõõdus diameetriga, aga ma polnud kunagi mõelnud selle peale, et bumper-kettaid on ebamugav käsitleda, kui sa oled naisterahvas, väga väikeste kätega ja veits olematu haardejõuga. Noh, loodame selle peale, et kui ma ükskord jälle nii tugevaks saan, et mingeid päris raskusi tõsta jõuan, on ka mu sõrmede haardejõud natukene paranenud ja on lootust kahekümnekiloseid kettaid päriselt sinna kangi peale ka saada. Sinna läheb natuke veel aega. Uskumatu on endalgi mõelda, et ma vaid mõned kuud tagasi tegin jõutõmmet 85 kiloga.

Kolmas asi, mis ajul manduda ei lase, on “Word of Honor”. Ma suutsin kangelaslikult paar kuud seda mitte vaatama hakata, aga nüüd ma andsin ikkagi alla. Mitte et mul midagi selle vastu oleks olnud, ma kahtlustasin kohe, et kui ma seda vaatama hakkan, siis ikka andunult, nagu mul kombeks on. Sellepärast ma pidingi ootama, et ma oleks hingeliselt valmis taas pool aastat järjekordsest Hiina fantasy-seriaalist vaimustunud olema. Ma olen praeguseks hetkeks kuus osa ära vaadanud – mitte midagi aru ei saa, nagu Hiina seriaalide puhul tavaline (kuskil 20. osa paiku on lootust, et sisu hakkab pärale jõudma), aga see on nii vaimustav ja nii ülimalt gei ja ma juba jumaldan seda.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Asjad

mai 11, 2021 5 kommentaari

I was today years old * kui ma sain teada, et maasikataimi müüakse sügavkülmutatult, nii et sa saad need kevadel maha istutada ja suvel juba maasikaid süüa. Hea variant, kui oled sügise maha maganud. Veel rohkem üllatas mind see, et neid sügavkülmutatud taimi (frigo-taimed, nagu neid nimetatakse) saab tellida pakiautomaati. Ma ei tea, MIKS see mind nii üllatas, aga mulle tundub veider idee minna pakiautomaadist maasikataimi ära tooma.

Muidu ma toon ikka pakiautomaatidest kogu aeg palju asju ära, sest ma ei suuda end tagasi hoida igasugu asjade ostmisest. Näiteks ostsin eelmisel nädalal üle mitmete aastate taas ühe tahke šampooni, mille kohta ma kuskilt blogist soovitust lugesin (äkki oli Nullkulu blogi?). Mu kogemused tahkete šampoonidega on siiani elus olnud valdavalt negatiivsed, sellest ka aastatepikkune vahe. Aga see šampoon oli imeline ja ma olen sellega jumalast rahul. Kokos tahke savišampoon kookospiimaga. Pole tänu väärt.

Eile oli e-esmaspäev ja mul said otsa kõik argumendid iseenda veenmiseks, miks mul ei ole Airpodse vaja. Mul siiralt ja tõesti ei ole neid VAJA, aga noh, ükspäev nad mulle sinna pakiautomaati nüüd siis tulevad. Pärast ma muidugi võin olla taas ainult väga üllatunud, et miks ma neid varem pole ostnud. Saame näha.

Kas ma olen kirjutanud sellest, kuidas mul Polari kelladega siiani läinud on? 2019. aasta kandis kuskil hakkas mulle tunduma, et ma tahan uut kella. Veensin end väga kaua, et mul ei ole uut kella vaja, sest mu M400 töötas laitmatult. Lõpuks kuskil eelmise kevade paiku mul said jälle argumendid otsa ja ostsin endale Polar Ignite. Selle kellaga ma rahul ei olnud, sest see… ei näita kella. Lisaks ei meeldinud mulle selle puute-ekraan. Ühel hetkel sai mul sellest mõõt täis ja kannatus katkes ja ma ostsin endale Vantage M. Sellega ma olen siiani väga rahul olnud ja võibolla mul nüüd natuke aega ei ole jälle vaja uut kella osta. Ma kannan kella 24/7 juba umbes eluaeg ja ma ei oskaks ilma käekellata elada, lisaks teen ma teadupärast palju trenni ja seetõttu ma olen viimased… 18 aastat või nii kasutanud spordikellasid. Polareid. Niikuinii saan nüüd kommentaari, et Garmin on parem. Ma ei tea, võibolla on. Küll aga on kallim, seda ma tean kohe kindlalt.

Mul kestab endaga juba pikka aega ka diskussioon, et mul tegelikult praegu veel ei ole uut telefoni vaja. Need diskussioonid lõpevad alati ainult ühtemoodi (vaata kahte eelmist lõiku), nii et eks me näe, kui kaua ma vastu pean.

k.

*ma ei tea, kust see meem pärit on. Asjad vahel lihtsalt ilmuvad.

Rubriigid:Uncategorized

Maikuu

mai 6, 2021 3 kommentaari

Viimati käisin ma jõusaalis 23. veebruaril.

Ja täna siis jälle.

Vahepealse kümne nädalaga on juhtunud nii mõndagi. Mu ihust on ära kadunud iga viimnegi kui lihas, mis kahjuks siiski ei ole kulmineerunud sellega, et mu internetist tellitud jope mulle vahepeal parajaks oleks saanud. Ma nimelt tellisin endale jope, eksole. Mõõdud olid kodulehel ilusti olemas, mõõtsin ennast siis ja tellisin – kahtlesin, aga no ma ju mõõtsin. Loomulikult oli see jope mulle õlgadest kitsas, sest millistel naiste riietel on mingi õlgade mõõt olemas? Asjaolu, et maikuus endiselt jopega peab käima, on ka muidugi eraldi teema…

Selle kümne nädalaga juhtus üks asi veel – Pärnusse ehitati tuliuus spordiklubi hiigelsuure jõusaaliga. Eile avati. Ma käisin täna. Nii uus klubi, et värvilõhn ja kõik värgid alles 😀 Nii suur, et nagu polekski Pärnu üldse. Pärnus tavaliselt on kõik asjad väga väikesed.

Esimene trenn üle kümne nädala muidugi oli homeeriliselt naljakas. Esiteks üllatas mind see, KUI raske on tõstekang. Ma ei teadnudki. Teine nali oli see, kuidas mul 30 kiloga kükki tehes vasak tagareis konkreetselt krampi läks ja seda juba kangi alla minnes. Homme on kindlasti veel naljakam, seda oskan ma palju aastaid treeninud inimesena juba ette aimata…

k.

Rubriigid:Uncategorized

Tõsine postitus ka

aprill 29, 2021 6 kommentaari

Tõsiseid postitusi leidub siin blogis harva, sest ma üldiselt ei taha sellistel teemadel rääkida, veel vähem kirjutada ja ammugi mitte mõelda, aga ma teen seekord seda. Ilmselgelt ma hakkan seda ka hiljem väga kahetsema, aga eks ma siis kahetsen, mis seal ikka.

Mul oli täna taaskord arenguvestlus nagu igal aastal ja jälle üllatas mind hingepõhjani täpselt üks ja seesama asi, mis mind igal aastal üllatuma paneb. Arenguvestluse vormis on üks punkt, kus tuleb anda hinnang teatud isikuomadustele või oskustele või ma ei mäleta, kuidas see täpselt defineeritud on. Eeldused on numbriliselt kirja pandud ja siis ülemus annab hinnangu. Ise pead muidugi ka endale hinnanguid andma. No ja siis iga-aastane nali – ma ise leian (ilma naljata, täiesti tõsiselt) et mu suhtlemisoskus on ümmargune null ja meeskonnatöö oskust pole ka ollagi, ja ülemus omakorda leiab, et ma olen väga hea suhtleja ja imeline meeskonnamängija. Nüüd mul tekib küsimus, et kas ma oskan jätta endast nii imetabaselt hea mulje, või on mul hoopis ülimadal enesehinnang? Ülemused vahetuvad mul ka suht igal aastal, nii et seda muret ei saa olla, et mingi konkreetne inimene minust mingil põhjusel lihtsalt heal arvamusel on. Nii et ilmselgelt on siin teine põhjus…

Muidugi ma ironiseerin, sest ma tean väga hästi, et mul on ülimadal enesehinnang, sest ma veedan kogu oma ärkveloldud aja uskumuses, et ma olen loll ja mõttetu, ei saa mitte millegagi hakkama, kukun kõiges koheselt läbi enne, kui üldse midagi ette võtma hakkangi ja kõik inimesed vihkavad mind. Kui vahel juhtub, et ma mõne asjaga ka hakkama saan, siis ma reeglina ei pane seda tähelegi, sest et alati on ka väga palju negatiivset, millele keskenduda. No ja kui ka ei ole, siis välja saab alati midagi mõelda. If there is a will, there is a way! Näete, jälle läksin sarkastiliseks. Veel üks asi, mida ma ei oska – tõsistest asjadest tõsiselt rääkida. Ma olen psühholoogiat õppinud, ma tean, kuidas asjad peaks teoreetiliselt toimima – eduelamused ja positive affirmation ja muu säärane. Aga ma reaalselt ei mäleta, et mul iialgi mõni eduelamus oleks olnud. Ma tean ainult seda, et ma olen kõiges alati feilinud. (Pange tähele – ma TEAN, et mu aju ütleb mulle seda ja et see ei vasta tegelikult tõele, aga mul nii häid eneseteraapilisi oskusi ei ole, et ma oma aju väga hästi juhtida oskaks.)

Arenguvestluse üks osa on alati ka see, et pead rääkima, millised ambitsioonid sul on. Kui te veel ei teadnud, siis väga kummaliseks peetakse, kui sul ambitsioone ei ole. Ma tean seda hästi, sest ma olen täiesti sajaprotsendiliselt ambitsioonivaba inimene. Veel enamgi, ma olen inimene, kellele on pakutud ametikõrgendusi ja ma olen neist ära öelnud. Seda peetakse VEEL kummalisemaks. Tsiteerides filmiklassikat – “ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, ma olen väga andekas, mind võidakse edutada…” Ma lähen põhimõtteliselt koheselt hulluks, kui ma mõtlen, et ma peaks millegi eest vastutama – ma ei saa, ma ei oska, ma olen loll ja mõttetu, ma ei tule mitte millegagi toime, kõik peavad mind viimaseks idioodiks…

Okei, ma tegelikult ei tea, kas neid asju peetakse kummaliseks või ma lihtsalt arvan, et MIND peetakse kummaliseks. Vt ka üle-eelmist lõiku.

Kahjuks ma ei tea, mida sellest minu kohta üliharuldasest eneseanalüüsist järeldada võiks. Et ma pean oma probleemidega tegelema? Tore ju oleks, aga kas ma seda ka kunagi tegema hakkan? Ma olin umbes 17, kui ma sain aru, et mul on mingit, ma ei tea, abi vaja. Ma olen praegu 40. Ma vist ei pea välja ütlema, et selle 23 aasta jooksul pole selles vallas küll midagi toimunud.

Vähemalt on järgmise arenguvestluseni aasta aega, ma ei pea enne seda oma puuduvaid ambitsioone lahkama.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Virtuaaljooksud – yay or nay?

aprill 23, 2021 5 kommentaari

Nagu arvata oligi, on mitmed jooksuvõistlused taas ainult virtuaalselt toimumas. Mitte et see mind üllatanud oleks, muidugi. Ma oleks olnud äärmiselt üllatunud hoopis füüsiliselt toimuvate võistluste üle.

Küll aga on kehv uudis see, et ma olen nendele võistlustele registreerunud, mis tähendab, et ma pean* neil osalema, ehkki virtuaalne jooksuvõistlus on umbes kõige mõttetum asi, mida ma üldse tean. Ma eelmine aasta ühel osalesin. Täiesti pointless oli. Päriselt. Jah, ma saan aru, miks neid korraldatakse ja ma olen väga nõus mulle meeldivate võistluste korraldajaid oma osalustasudega toetama ja nii edasi, aga no reaalselt mingit virtuaalset võistlust joosta… ehhh.

*-Jah, ma tean, et ma tegelikult ei PEA neil osalema, aga ma olen mingi psüühilise puudega, mis tähendab, et kui ma olen mingi asja osas mõelnud, et ma seda teen, siis ma TEEN seda. Ma lõpetasin isegi ülikooli ära, mis siis, et see võttis aega üle 7 aasta ja ma olin sügavas, suitsiidses depressioonis ja ma pole selle haridusega mitte ainsatki asja oma elus pärast peale hakanud. Minu pähe lihtsalt ei tulnud variant kool pooleli jätta või midagi sellist, sest ma olin sinna juba korra läinud. Selle kõrval on üks virtuaaljooks puhas lõbu, ma ütlen.

Niisiis terendab mul saabuva maikuu jooksul suurepärane võimalus joosta ihuüksinda mööda neidsamu tänavaid, kus igapäevaselt trenni teheski, ainult et ma olen selle eest raha maksnud. Ma vist lähen kuhugi mujale jooksma nendel päevadel, ma arvan, oleks MIDAGIGI teistmoodi.

Ma olen muidugi praktiliselt kõikide võistluste kohta, kus ma aastate vältel olen osalenud, kirjutanud pärast üht ja sedasama hala teemal “liiga palju rahvast, väga nõme”. Poleks iial uskunud, et ma hakkan seda rahvamassis trügimist taga igatsema. Jooksuvõistluste kontekstis. Rahvamassid on üks neid asju, mida ma selle parasjagu käimasoleva pandeemia vältel põhimõtteliselt esimesena teravalt taga igatsema hakkasin (umbes teisel nädalal või nii). Sotsiaalfoobikuna ma kardan inimestega suhtlemist päris palju, aga füüsiliselt inimeste seas viibimine meeldib mulle väga (tingimusel, et ma pea kellegagi rääkima, mõistagi). Eelmises maailmas oli mu lemmikasi näiteks käia Weekend Festivalil, kus ma käisin muide alati üksi, selles tohutus rahvamassis, kus ma kolm päeva järjest ei lausunud rohkem sõnu, kui baarist jookide tellimiseks. Imeline.

Praeguses maailmas saab bände muidugi ainult ekraanilt vaadata, näiteks täna õhtul on Goresoerdi veebikontsert, kuhu ma ostsin pileti. Taaskord, iial poleks uskunud, et ma hakkan virtuaalkontserdi eest raha maksma.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Raamatutest

aprill 6, 2021 11 kommentaari

Millist nõu ma annaksin noortele inimestele? Hetkel sellist, et kui sa tead, et mingi raamat on jube hea ja tasub lugeda, siis jumala eest, LOE seda. Et sa ei oleks pärast nagu mina, 40-aastane ja loed esimest korda elus Neil Gaimani “Ameerika jumalaid” ja oigad kõik see 640 lehekülge – ühest küljest vaimustusest ja teisest küljest seepärast, et miks ma seda alles praegu loen.

Samas ma muidugi ei oska öelda, mis mu elus oleks olnud teistmoodi, kui ma oleks seda raamatut lugenud 15 aastat tagasi, kui ma ka väga hästi teadsin, et see on väga hea raamat ja Tuleb Lugeda. Ilmselt mitte midagi. Teistmoodi siis. Ja noh, nüüd ma siis ju ikkagi lugesin.

Aga tõesti on väga hea raamat, kes veel lugenud ei ole, lugege.

Pärnu Keskraamatukogul on niuke moodne süsteem, et saad oma kontole sisse logida ja siis saad sealt igasugu asju näha ja teha. Võibolla on neil see süsteem juba ammu, mina avastasin selle alles eelmisel koroonakevadel, sest miks ma peaksingi olema kursis mingite raamatukogu-asjadega, ega mul ju ometi sellealast kõrgharidust ei ole ega midagi… Muuhulgas saab sealt oma konto alt näha kõiki neid raamatuid, mis sa kunagi laenutanud oled. Ilmselgelt on see süsteem neil käigus juba väga kaua, sest mu laenutuste ajalugu läks kuhugi nii kaugesse aega, et ma ei mäletagi ennast sellisest ajast. Veetsin seal ükskord meeleolukalt aega, sest enamikest nendest raamatutest, mida ma väidetavalt elu jooksul olen laenutanud ja eeldatavasti ka lugenud, puudub mul igasugune mälestus ja paljudel juhtudel ka teadmine, et selliseid raamatuid üldse olemaski on. Samas olid kõik raamatud sellised, et nende lugemist võib minust uskuda küll, ei olnud ainsatki sellisest žanrist, milliseid ma teadupärast pole kunagi lugenud (naistekad, eesti kirjandus, ja üleüldse kõik raamatud maailmas, mis ei ole fantasy/ulme/pseudoajalooline romaan/mingi imelik kirjeldamatu asi, mida ainult mina loen)… Seega tundus usutav, et on tõepoolest minu laenutusajalugu.

Ülalpoolmainitud süsteem teenis hiljuti mu silmis veel plusspunkte, sest sinna on nüüd võimalik sisse logida ka Smart ID-ga. Enne sai ainult ID-kaardiga või Mobiil-ID-ga. Mobiil-ID-d mul ei ole ja ID-kaardiga sisselogimine on mu jaoks tarbetult tüütu ja ajakulukas – ma pean selle jaoks kuskilt üles otsima oma ID-kaardi, ID-kaardi lugeja ja ID-kaardi paroolid. Mõistagi on need kõik kuskil eri kohtades ja ma ei mõista, miks ma peaks nii palju vaeva nägema, kui ma saaks kasutada Smart ID-d, mille jaoks on vaja ainult telefoni, mida ma ei pea kuskilt otsima. Ei ole see ID-kaardi kasutamine mu lemmiktegevus, aga see on muidugi mu enda isiklik probleem, et mul Mac on. Kuigi, tuleb tunnistada, need asjad isegi töötavad tänapäeval koos. Enam-vähem.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Jooksust ja hair metalist

aprill 4, 2021 3 kommentaari

Selle aasta esimesed 10 kilomeetrit joostud. Väärib äramärkimist, sest ehkki ma olen terve talv läbi stabiilselt jooksmas käinud (ise ka ei usu), siis eriti üle viie kildi pole teinud… paar aastat. Ma jooksin eesmärgipäraselt viimati 2019, eksole. Ja nagu arvata oligi, siis ka need viis kilti on olnud sellised, noh, keskpärased. Kohati veits katastroofilised. Vahepeal tundus mulle päris pikalt, et ega nüüd ongi kõik, ma ei jaksa enam üldse joosta, ja ei hakkagi kunagi jaksama*, ja ega nagu ju otseselt vaja polnud ka ja… ühesõnaga ikaldus, nagu ikka.

Eelmisel aastal ei osalenud ma ühelgi võistlusel, see oligi mu plaan kohe pikalt ette, enne kui aasta 2020 üldse pihta hakkas, ja me kõik teame, mis aastal 2020 juhtus, nii et niikuinii jäid kõik võistlused ära ka. Mu kavatsus oli vaadata, kas tuleb võistlemise isu üldse tagasi. Kusjuures isegi tuli. Natuke. Nii et aastaks 2021 ma ikkagi natukene võistlusi olen endale planeerinud – kui need muidugi toimuvad, seda ei tea keegi ette. Pärnu kolmik ja Ööjooks, ei muud. Luitejooksu koha pealt oleksin ülimalt üllatunud, kui see toimuks, aga ülejäänud on sügisel ja no mingi väike lootus praegu veel on. Eks näis.

Nii et nüüd ma siis jooksen eesmärgipäraselt. Mida muud mul teha olekski, jõusaalid teadupärast on taaskord kinni ja kui ma eelmise aasta koroonakevadega midagi enda kohta teada sain, siis oli see tõsiasi, et ma tõepoolest vihkan kodus treenimist väga kirglikult. Ma muidugi teadsin seda juba enne ka, aga eelmine kevad kinnitas seda teadmist väga. See aasta ma isegi üldse ei ürita. Fuhh.

Tänane 10 kilomeetrit oli tähelepanuväärne juba kasvõi selles mõttes, et ma tegelikult tundsin end hommikul mitte nüüd just otseselt halvasti, aga otseselt hästi ka mitte. Pea käis ringi ja iga püstitõusmine kippus pilti silme ees viltuseks võtma. See, et mul hooga püstitõusmise peale pilt eest ära läheb, on väga tavaline ja ei ületa mu jaoks mitte mingit uudise künnist, seega ma ei pidanud seda eriliseks probleemiks ja läksin jooksma. Küll aga olin valmis selleks, et võibolla tuleb s*tt jooks ja võibolla ei jaksa üle kolme kilomeetri üldse sörkida, sedagi on küllalt tihti viimasel ajal ette tulnud. Faktiline teadmine, et ma olen kunagi elus maratoni jooksnud, takistab mind päris tugevalt endale aru andmast oma tegelikest võimetest, ütleme nii (ehk siis mul on keeruline hoomata tõsiasja, et kui poolteist aastat ei jookse, siis arusaadavalt alustad nullist, eksole). Niisiis hoidsin ootused madalad, panin hea tuju tekitamiseks Spotify’st mängima mingi “Best of 80ies Hair Metal” playlisti ja läksin.

No ja teate. Võibolla oli asi selles playlistis, sest ma tõesti väga armastan hair metalit – you can take the girl out of the 80ies but you can’t take the 80ies out of the girl – aga joosta oli nii tore. Mis siis, et maantee peal oli ilge vastutuul, ikkagi oli tore. Püüdsin iga loo esitajat ära arvata ilma telefoni vaatamata ja kümne kilomeetri vältel ei suutnud identifitseerida ainult kahte artisti. Üks oli Lita Ford (pole ka ime, ma olen terves elus vist temalt ühte lugu ühe korra kuulnud) ja teine oli… Scorpions. Nagu… I don’t even. Kas Scorpions muidugi nüüd päris hair metal on, see on ka iseasi. Ja noh, see oligi tegelikult selline hetk, et “eee, jaaa, see on see…. oota ma tean küll mis bänd see on…. eee, noh…” Nimi ei tulnud lihtsalt meelde. Klaus Meine vokaali tunneb ilmeksimatult ära iga inimene, kes on vähemalt 40-aastane, sest “Wind Of Change” oli omal ajal ikka nagu THE lugu.

Ja mida oleks see postitus väärt ilma Mötley Crüe’ta?

k.

*- ma olen selles suhtes väga dramaatiline inimene, et kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda KOHE ja kui mul midagi ebaõnnestub, siis ei saa sellest asja MITTE KUNAGI.

Aa, üks naljalugu ka. Ükskord tööl ühel meie kliendil tuli uus projekt koodnimetusega Hanoi Rocks. Ma hakkasin kick-off meetingul üksinda kõva häälega naerma. Mitte keegi ei jaganud mu huumorit.

Rubriigid:Uncategorized

Seiklused jätkuvad

aprill 3, 2021 Lisa kommentaar

Kirjeldasin ühes eelmises postituses, kuidas ma Nike maaletooja e-poest tellitud asjadega üht-ja teistpidi ebaõnnestusin, aga ega see ei olnud muide veel kõik. Sama kord tellisin ma veel ka elus esimest korda netist jalanõusid, sest nii odavad olid noh. Lausa nii odavad, et ma olin nõus neid e-poest tellima. Lootsin tõsiasjale, et ma olen nii palju igasuguseid Nike tosse elu sees kandnud, et no kui mööda siin ikka saab panna.

Kauba kohale jõudes selguski, et tossud, mille osas mul kõige suurem hirm oli, olid jumalast parajad ja riided, mille osas mul vähimatki kahtlust ei taibanud tekkida, olid siis vastavalt suured ja väikesed, mis siis, et täpselt seesama number, mida ma lademetes juba Nike riietest kandnud olen… mida iganes.

Tossud, hoolimata oma hästi valitud suurusnumbrist, osutusid tegelikult ikkagi sellisteks, et kui ma neid poes jalga oleks proovinud, siis ma arvatavasti neid ostnud ei oleks. Kunagi aastaid tagasi olen ma läbi jooksnud lausa kaks paari Revolution 2 mudelit, mis omal ajal mulle väga meeldisid, sest need olid pehmed, kerged ja mugavad. Revolution 5 aga on miskipärast saanud suhteliselt jäiga talla, mis, nagu selgus, mulle eriti ei meeldi. Olen ära harjunud Pegasuse pehmetel õhkpatjadel hõljumisega, mis muide ka tuli paraja šokina pärast seda, kui ma tükk aega samuti võrdlemisi jäiga Asicsi mudeliga olin jooksnud (ma enam ei mäleta, mis need olid, Gel DS something-something?) Aga Asicsi jäikus oli teistmoodi ja meeldis mulle rohkem. Lisaks on need Revolution 5-d mulle liiga laiad, hoolimata tihti kõlavatest väidetest, et Nike liist on reeglina kitsas… aga mul on ka ebanormaalselt kitsas jalg, mulle on kõik maailma jalanõud laiad.

Jäik jalats ei ole muidugi halb asi, ma kannan jõusaalis (kui need lahti juhtuvad olema) Nike Metcon 4, mis sileda põranda peal lausa kõpsub, aga iseenesestmõistetavalt ei lähe ma nendega jooksma, ehkki väidetavalt nendega saaks lühikest distantsi joosta. Ma tean neid crossfittereid küll, nende jooks on üks miil. Heal juhul. Asjade tõstmiseks ma armastan Metcone väga. Mis pani mind mõtlema, et äkki kannatab ka neid Revolutioneid jõusaalis kanda (kui need kunagi juhtumisi jälle lahti tehakse), aga teisalt on need ikkagi mulle veits laiad ja minus tekitab ebamugavust mõte, et ma peaks selliste jalatsitega kükki vms tegema.

Siit moraal, internetist asjade tellimine on seotud teatava riskiga.

Täna sain kätte järjekordse paki ikka sealtsamast Nike maaletooja e-poest (why am I like this) ja suur oli mu üllatus, kui ma avastasin, et need Nike Pro lühkarid, mis ma tellisin, olid tumesinist värvi… mis iseenesest oli päris hea üllatus, sest musta värvi Pro-sid on mul kaks paari (ma keeldun vastamast küsimusele, miks ma omast arust kolmandad juurde tellisin…) Õnneks olid parajad ka, nii et win-win. Küll aga huvitab mind nüüd, et kas seal e-poes olid pildi peal ka tumesinist värvi püksid ja ma lihtsalt ei pööranud värvile erilist tähelepanu või mis…

Postitus sobib lõpetada märkusega, et see seljakott, mis ma tellisin, oli täpselt samasugune, kui ma eeldasin.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Hakkab looma

märts 27, 2021 3 kommentaari

Täna oli esimene päev, kus mulle tundus, et jaa, vist on kevad. Õhtul hakkas isegi natukene päikest paistma ja enam nii külm ei olnud, kui siiani kogu aeg oli. Akna taga oli esimene kärbes, lumi on põhimõtteliselt ära sulanud, ja ühes peenras on ühed… asjad ninaotsad mullast välja pistnud. Ma ei tea, misasjad need on. Nartsissid, kahtlustan.

Kevad algas muidu küll juba nädal aega tagasi, aga siis oli hiiglaslik lumetorm, käisin pahkluudeni ulatuvas lumelopas jooksmas (loe: sumpamas), jalad põlvini märjad. Ma olen sel kevadtalvel juba rohkem kui korra hambad ristis paksus lumes koperdanud ja ennast motiveerinud, et ehk see on nüüd viimane. No okei, NÜÜD on viimane. Ei no nüüd peaks ikka nagu PÄRISELT viimane olema. Ühesõnaga on mul sellest lumest siiber ja ma ei taha seda enam kunagi näha.

Tegin eile õhtul kogemata teleka lahti ja kuna ühelt kanalilt tuli The Avengersi film, siis jäin seda vaatama. Suure Marveli-filmide fännina ma olen seda muidugi juba korduvalt näinud, aga vaatan alati hea meelega. Siis mulle meenus, et ma kavatsesin juba ükskord ammu järjest ära vaadata kõik Avengersi-sarja filmid – neid on kokku mingi… kakskümmend kolm? Nii et tegevust jätkub. Hea, et ma selle projektiga varem ei alustanud, sest alles eile koitis mulle, et filmide kronoloogiline järjestus on hoopis teine, kui filmide tegelik valmimine. Täna olen ära vaadanud kaks ajalise järjestuse esimest filmi – “Captain America: The First Avenger” ja “Captain Marvel”. Kakskümmend üks filmi veel. 😀 Ega mul muud targemat oma ajaga pihta hakata niikuinii ei ole, alternatiiviks oleks vaadata “The Untamed’i” neljandat korda järjest viimase nelja kuu jooksul. Mitte et see otseselt HALB alternatiiv oleks, ma hakkasin sellega juba otsast pihta ja Netflix saatis mulle selle peale meili: “Klari, are you enjoying “The Untamed”?” Ma tõlgendasin seda kui passiiv-agressiivset rünnakut oma isiku pihta, et nagu MIDA te sellega täpsemalt nüüd siis öelda tahate, ah? I don’t need this kind of judgement in my life.

Muus osas on kordunud eelmise kevade stsenaarium, ehk siis pooleteise kuuga, mis ma jõusaalis pole käinud, olen kaalust taaskord kaotanud kolm kilo. Ma pole kindel, kas asjad ikka peavad elus just niimoodi käima, aga no ma ka ei tea.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esimese maailma probleemid

märts 24, 2021 6 kommentaari

Nike maaletooja e-poes olid eelmise nädala lõpus ilged allahindlused ja mis te siis arvate, et ma võtsin selle niisama teadmiseks ja ei teinud midagi, jah? Mina, kellel on kodus trenniriiete jaoks sõna otseses mõttes eraldi kapp, sest mujale need enam ära ei mahu? Kui trenni teha ei saa, siis trenniriideid osta saab ju vabalt. Kas ma mainisin allahindlust? Allahindlused on kõige kindlam moodus saada mind ostma asju, mida mul tegelikult üldse vaja ei ole. Sest see kapp ei ole ka mitte lõputu mahutavusega, ütleme nii. Ma ei suuda uskuda, et see riietehunnik mahtus kunagi ühteainsasse sahtlisse… hmm, kas võib olla, et kapp kui selline oli vale otsus? Jah, minu trenniriiete arulageda koguse kohta võib küsida palju küsimusi.

Ega ma siiski palju asju ei ostnud. Ühed tossud, ühe särgi ja ühe rinnahoidja. Kunagi aastal 2018 oli mul hädasti vaja erksinist spordisärki, aga siis ma seda mitte kusagilt ei leidnud, sest naiste kollektsioonid ei sisalda sinist värvi. Nüüd ma sealt e-poest täpselt sellise sinise särgi sain, kuigi ma ei tea, miks mul seda praegu vaja on. Ilmselgelt ei ole see oluline, peaasi, et mul on olemas erksinine särk… Tossud ostsin ainuüksi selle pärast, et need olid nii odavad, ja rinnahoidja sellepärast, et tasuta transpordi piir täis tuleks. Rinnahoidjat läheb ikka inimesel vaja. (Sellest kapist me ei räägi.)

Küll aga ilmnes selline huvitav tõsiasi, et rinnahoidja – suurus S – on mulle väike (erinevalt kõikidest teistest Nike rinnahoidjatest S-suuruses, mis mul olemas on) ja särk – suurus S – on mulle suur (erinevalt kõikidest teistest Nike särkidest S-suuruses, mis mul olemas on).

Nagu… for fuck’s sake, noh.

Ma tean, et ma olen igasuguste asjade suurusnumbritest enne ka irisevaid postitusi kirjutanud, aga sellist asja ma polnud varem kogenud, et ühe ja sama brändi asjad samas suuruses on nii erinevad. Arulage.

Eks ma olen muidugi üleüldiselt ka tige, sest õues on külm, lumi ja tuul ja täna ma vaatasin kogemata ilmateenistuse veebilehte, mis oli väga suur viga. Sest ma nägin sealt ebameeldivat väidet, et enamuses Eestist oli täna päikesepaisteline ilm ja ca 10 kraadi sooja, aga Pärnus on napikas 2 kraadi ja megakülm tugev tuul ja vahepeal sadas lörtsi ka.

k.

Rubriigid:Uncategorized