Täna on selle nädala reede

aprill 18, 2019 Lisa kommentaar

Vaatan praegu eelmise aasta Võidupüha Maratoni (või ametliku nimega Maraton Eesti Vabariik 100) pilte netist ja tabasin end mõttelt – täitsa naljakas, mõtle, kuidas inimesed jooksevad maratoni. Ja poolmaratoni. Nii palju inimesi. Miks nad seda küll teevad?

Muigan siin omaette. Juhuslikele või uuematele või kehvema mäluga lugejatele – poolmaraton on mu lemmik võistlusdistants. MIKS ma seda küll teen, või miks inimesed seda üldse teevad, ma muidugi kahjuks ei tea. Inimesed teevad igasugu jaburaid asju.

Pühapäeval on Luitejooks ja selleks olen ma nüüd igatahes rohkem valmis kui ma iial elus ühekski asjaks valmis olen olnud, nimelt sain esmaspäeva õhtul jalalabasse mingi vigastuse ja mu päevad mööduvad nüüd longates. Väga targa ja mõistliku inimesena lähen ma pühapäeval siiski Rannametsa mööda seda äärmiselt mägist maastikku lonkama, sest miks ma ei peaks? Muu ettevalmistus on niikuinii absoluutselt tasemel ju olnud, ma olen lausa no äkki neli jooksutrenni see aasta teind ja puha… Ma ei mõista, mis saaks siin halvasti minna.

this-is-fine-meme-625x350

Vähemalt lasin eile endale esimese puukentsefaliidi vastase vaktsiinisüsti teha, mis peaks andma oma 50% kaitset. Mis see mulle aga kindlasti andis, oli valus ja kange õlavars. Ma kavatsesin täna jõusaali minna. Vist peab ühe käega lõuatõmbeid tegema vms.

Nagu aru saate, siis spordiga läheb siinmail väga hästi.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Muusikaküsitlus

aprill 17, 2019 3 kommentaari

Marca blogist näpatud – algupärand väidetavalt R2 mingist saatest, aga kuna ma raadiot ei kuula (R2 pole aastaid kuulanud), siis ma ei oska selle kohta midagi kosta. Ma ei tea, mis küsimused selles intervjuus algselt siis olid, ma kopeerisin täpselt Marcalt.

Muusika, nagu kõik teavad, mängib mu peas kogu aeg. Kas päriselt, või siis lihtsalt nagu mu pea sees. Eriti tore on see, et hommikul ärgates mängib mul peas alati mingi TÄIESTI suvaline, seosetu, random muusikapala, mis mõnikord mulle üldse ei meeldigi. Ma peaks hakkama kuhugi kirja panema, mis soundtrackiga ma hommikuti ärkan, see oleks vist päris humoorikas. Vahel ma olen sunnitud muusika päriselt mängima panema lihtsalt sellepärast, et oma peas mängivat nõmedat lugu vaigistada. Ma olen kuulnud, et teistel inimestel ei ole nii. Nojah siis…

Igatahes, küsimustik!

Artist, keda oled kõige rohkem mänginud?
Nagu üldse, elus, ever? Kust ma peaks seda teadma? Mu muusikamaitse muutub kardinaalselt iga paari aasta tagant. Aga ma kujutan ette, et elu jooksul kokku ma olen ilmselt kuulanud näiteks Nine Inch Nailsi.

Kuidas leiad uut muusikat?
Kuna ma kuulan muusikat üldiselt Spotify’st, siis sealt leian. Ma kuulan palju juba valmistehtud playliste, mida ma ise pole loonud. Raadiot, nagu öeldud, ma ei kuula… Ma ei tea, muusika kuidagi tuleb ise mu juurde.

Kes on sinu iidolid?
Ma ei nimetaks teda just iidoliks, aga ma olen jätkuvalt juba aastakümneid arvamusel, et Trent Reznor on jumal.

Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?
Never. Ma olen varem ka kirjutanud, et ma raevun koheselt, kui kuskil avalikus ruumis raadio mängib – ma JÄLESTAN raadiote reklaamklippe ja raadios töötavate inimeste rääkimismaneeri. Ainus jaam, mida ma vahel autos kuulan, on Vikerraadio, sest seal töötavad inimesed suudavad normaalselt rääkida.

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?
Tänapäeval – kodust väljapool telefon ja Spotify, kodus arvuti ja Spotify, tööl tavaliselt arvuti ja Youtube, vahel harva meenub mulle ka, et mul on iTunesis ca 10 giga muusikat. CDsid mul on kodus igavene pinu, keegi neid ei kuula. Vinüüle on mu vanematel mitu igavest pinu, mu vanem õepoeg just hiljuti sirvis need läbi ja võttis hunniku endale… noorem generatsioon kuulab meil taas vinüüle nimelt, kui te veel ei teadnud.

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?
Kas see peab olema just plaat ja just üks? Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma arvan, et see võibolla oleks Nine Inch Nailsi “The Fragile”.

Viimane plaat, mille ostsid?
iTunesist ostsin Kris Wu “Antares” novembris, füüsiliselt pole aastaid enam ühtegi plaati ostnud. “Antaresi” ma muidugi oleks ka füüsiliselt tellinud, aga seda lihtsalt ei antudki füüsilisel kandjal välja.

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?
See on väga ebaaus küsimus, sest ma ei saa päris täpselt aru, mida selle all mõeldakse… muidugi on lugusid, mis on mind kunagi nii palju mõjutanud, et ma ei oleks ilma nendeta vist seesama inimene, kes ma olen, aga… no proovime.

Sisters Of Mercy – Temple Of Love
Nine Inch Nails – The Becoming
Placebo – Every Me Every You
Tori Amos – Me And A Gun
PJ Harvey – Down By The Water

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks?
Mulle ei ole kunagi meeldinud väga palju asju, nimetage suvaline estraadistiil suvalisest riigist suvalisest ajastust.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Trenninädal 08.04 – 14.04

aprill 14, 2019 Lisa kommentaar

Tugeva hilinemisega alustame siis iga-aastase nädalakokkuvõtete kirjutamisega. Tugeva hilinemisega igas mõttes. Jooksutrennid oleksid pidanud pihta hakkama vähemalt märtsi algusest, aga see algus oli väga konarlik. Esiteks jäin ma märtsi alguses kohe haigeks, pidin (endiselt haigena) prioriteetideks panema esinemisi ja proove, kogu aeg oli väga sitt ilm ja kõikvõimalikud muud hädad. Märtsikuus jõudsin jooksma viis korda.

Märts lõppes ja aprill algas sellega, et mingi ülima tarkuse ja valgustatuse mõjul tegin ma järjest 11 (üksteist!) trennipäeva ilma ühegi puhkuseta ja siis läksin selle kõige otsa Sinilille jooksule. 3,2 kilomeetrise distantsi läbisin ma nii, et jooksin kaks kilomeetrit, siis otsustasin, et fuck this shit ja kõndisin edasi 😀 Finishikaare alt läksin küll siiski jooksuga läbi ja kõndisin joonelt, kordagi seisma jäämata otsemat teed parklasse auto juurde ja sõitsin koju. Kuni järgmise päeva lõpuni olin ma suhteliselt kindel, et jooksuharrastusega on nüüdseks kõik. Aitab mulle. Pärast ühte õlut pühapäeva õhtul ma siiski veidi leebusin, sest võistlused kuni oktoobri lõpuni on registreeritud ja makstud ja ehkki mitu neist on juba muude plaanide tõttu ka kavast maha kriipsutatud (ehkki endiselt makstud :D), siis midagi on ikka kalendrisse alles jäänud ka. Otsustasin, et ootan selle püssi põõsasse viskamisega sügiseni ja siis vaatan edasi.

Seega, hooaeg on saanud ülimotiveeriva alguse! Siit edasi saab minna ainult… no saab ikka sitemaks ka minna.

Ahjaa, pärast seda, kui ma olin otsustanud selle Sinilillejooksu igaveseks ajaks unustada ja ignoreerida fakti, et see üldse aset leidis, potsatas mu postkasti meil sportfoto.ee aadressilt, et hei, sinust on jälle koledaid pilte internetti üles pandud! Minu strateegia rajal fotograafe märgates kaasjooksjate selja taha peitu pugeda ei töötanud väga hästi. Uskumatu, et tuttavate fotograafide olemasolu niukse käru võib keerata.

Siinkohal on siis hea alustada regulaarsete nädalakokkuvõtetega, sest et miks ka mitte.

Esmaspäev, 08.04
Kerge jooks 35 minutit. Distants 4,82 kilomeetrit, keskmine tempo 07:15, keskmine pulss 139. Hoidsin kõik võimalikult madala – pulsi, tempo jne. Kuna temperatuur oli kukkunud nädalavahetuse 15 kraadi pealt kuhugi 2 kraadi kanti, siis külm pidi meelemõistuse võtma, aga vähemalt ei sadanud meil lund. Jooksmast koju jõudes nentisin fakti, et tegelikult see jooksmine ikka väga õudne ei olegi. Täitsa tore oli. Kuigi külm.

Teisipäev, 09.04
Jõusaal. Alustan oma trenne alati lõuatõmmetega, need ma pean kohe esimesena ära tegema, pärast enam ei jaksa. Nendegagi oli tegemist, üle kahe korraga ei jõudnud. Neli seeriat vist tegin. Veel tegin kükke (50 kg kangil jäi seekord mu laeks), puusatõsteid kangiga (60 kg), seljatõmbeid kangiga (30 kg), rinnalt surumist hantlitega (12 kg), õlasurumist hantlitega (10 kg), nipet-näpet õlale ja seljale veel.

Kolmapäev, 10.04
15 minutit kerget jooksu soojenduseks ja siirdusin Laulukale, et teha mäkkejookse. Näete, valmistun Luitejooksuks nii mis mühiseb! Jõe ääres pidin nentima tõsiasja, et külm on taaskord üle mõistuse ja üle 4 mäkkejooksu ma teha ei suutnud, sest mu käed hakkasid kinnastes juba liiga tugevalt valutama. Sörkisin 15 minutit koju tagasi. Kahe buffi, kinnaste, fliisi ja jopega, aprillikuus, ja ma pole niimoodi veel mitte kunagi läbi külmunud. Valu kätes oli selline, mida ma ka kahekümne külmakraadiga veel tundnud pole… Kust saab toimivat vereringet osta?

Neljapäev, 11.04
Jõusaal. 3*3 lõuatõmmet, RDL kangiga, walking lunges hantlitega, seljatõmbed kangiga, seljatõmbed plokil, kätekõverdused, military press kangiga, lendamised õlale. Enesetunne oli üle pika aja juba päris inimlik.

Reede, 12.04
Tantsuproov. Tantsuõpetaja rollis valdan ma suurepäraselt kaheksani lugemist ja hulgaliselt “param-paraa” stiilis väljendeid, aga mitte niiväga arusaama, kumb pool on parem ja kumb vasak. Mitte et see kedagi üllataks, muidugi.

Laupäev, 13.04
Puhkepäev. Tegelesin kevadiste heakorratöödega, ehk siis värvisin juukseid.

Pühapäev, 14.04
Pikk jooks, plaani järgi 70 minutit, reaalsuses 01:12:39, täpselt 10 kilomeetrit, keskmine tempo 07:15, keskmine pulss 149. Kella vaatasin jooksu vältel esimest korda alles siis, kui ring ümber linna täis sai, et kui kaua veel aega jäänud on ja kuhu edasi joosta. Muidu jooksin täpselt enesetunde järgi, nii et mõnus oleks. Algus oli muidugi niruvõitu, sest tuul oli vastu ja jube külm oli, aga kui teisele maanteele pöörasin ja tuul selja taha jäi, siis oli väga mõnus. Aprilli klassika, vastutuult on külm ja allatuult on palav 😀 Pärast sellist jooksu tekkis jälle tunne, et tegelikult mulle ju meeldib joosta.

Järgmine nädal on mitmes mõttes väga huvitav. Esiteks on reede vaba, jei. Teiseks on pühapäeval Luitejooks ehk kõik aasta tõusumeetrid korraga ühel rajal. Kolmandaks hakkab esmaspäeval Game Of Thronesi viimane hooaeg ja ma ei tea, mis mu elust pärast seda enam saab. Neljandaks saab ülestõusmispühadega läbi minu vastlapäeval alguse saanud paastulaadne toode, mis tähendab, et ma saan jälle šokolaadi ja jäätist sööma hakata.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Sport ja kultuur

aprill 8, 2019 Lisa kommentaar

Käisin laupäeval suisa mitut puhku kodust väljas erinevatel põhjustel. Kõigepealt olin sportlik ja pärast olin kultuurne.

Sportlik osa oli Pärnus toimunud Sinilillejooks, millel ma ausalt öeldes isegi pikemalt ei taha peatuda. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga igal juhul mitte seda, et ma teisel kilomeetril otsustaksin, et fuck this shit. Aga täpselt nii juhtus. On ennegi juhtunud, muidugi. Positiivse poole pealt oli ilm imeline ja väga palav oli joosta. Kuuendal aprillil!

Õhtul läksin Templisse Goresoerdi plaadiesitluskontserdile, mis oli oluliselt meeldivam sündmus. Ma ei olnud Goresoerdi laivis näinud enam päris mitmeid aastaid, igatahes mitte sel ajal, kui Rasmus seal mänginud on. (Mu õepoeg, kitarrist). Goresoerdi uus album mulle igatahes väga meeldib, nii et mõistagi ma sikutasin endale oma aastaid tagasi soetatud Goresoerdi särgi selga ja läksin pidusse. Laiv oli meeleolukas, ikka tõsine värk, circle pitid ja muud jutud 😀 Ma ei teagi, kas ma olin enne circle pitti oma elus üldse päriselt näinud. Wall of deathi ühekorra olen. Sellel eelmisel Goresoerdi kontserdil, kus ma aastaid tagasi käisin. Niuke lõbus bänd. No ja see göörlfrend ootab endiselt bussi. See buss ei tule vist kunagi.

Öösel koju sõites läks üle tee kõigepealt kits ja siis mõne aja pärast ka siil. Kevad!

k.

Rubriigid:Uncategorized

Esimene aprill

aprill 1, 2019 Lisa kommentaar

Vanasti oli esimene aprill selline päev, kus ajalehti ja uudisteportaale ei tasunud väga lugeda, sest iial ei võinud teada, mis artikkel parasjagu nali või libauudis oli.

Aastaks 2019 oleme me jõudnud niikaugele, et ajakirjandusel ei ole vaja enam üldse pingutada, sest reaalselt toimuvad meie riigis kogu aeg sellised asjad, mille kohta ma ei saa päris täpselt aru, kas tegemist on naljaga või teevad mingid tüübid tõsiselt selliseid asju. Nagu koalitsioonikõnelused näiteks. Mul on kogu aeg uudiseid lugedes selline reaktsioon.

chUeJcc

Selle aasta kahtlemata kõige põletavam küsimus on see, et kas need kaabudega mehed on päriselt sellised või nad trollivad kogu aeg. Ja kumb variant hullem oleks.

Sorri, et esimesel aprillil selline EKRE-teema, aga äkki siis peetakse aprillinaljaks ja ei keelata mul blogimist ära vms. Asjalood tunduvad olevat sellised, et ega iial ei või teada.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Palju vastuseid

märts 30, 2019 Lisa kommentaar

Meil käib tööl parasjagu pikaajaline Toyota way koolitus, mille iga sessioon tavaliselt lõpeb traditsioonilise “küsimusi?” repliigi asemel “vastuseid?” pärimisega. Mul täna on vastuseid. Küsimused pärinevad mitmest teisest blogist, ja ma ei tea, kes nendega alustas. Mina kopeerisin Indigoaalaselt.

Kas päikese- või suusareisid?
Mina ja suusad ei kuulu ühte universumisse, seega mitte mingit suusatamist minu puhul mitte kunagi ei juhtu, lisaks vihkan ma lund ja külma. Päikest ja päevitamist armastan ma aga väga, seega pole küsimustki. Muidugi küsimus on valesti püstitatud, ma ei reisi kunagi, aga KUI ma peaks kunagi reisima, siis sinna, kus on päike.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Mulle ei meeldi koristada. Triikimine, nõude pesemine, mingisuguste asjade küürimine – jah, palun, aga selline tavaline koristamine on vastumeelne.

Mis on su lemmikpitsa peal?
Raudselt ananass. Ma armastan ananassi pitsa peal! Ja juust. Ja kana. Ja sink.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Oleneb. Kui ma oleksin selline blogija, kelle blogisse tuleks väga palju anonüümset paska ja vihkamist, siis paneks, sest I don’t need this kind of shit in my life. Aga kuna mu blogisse ei tule eriti üldse ühtegi kommentaari, siis ma ei pea selle pärast väga muretsema. Ükskord üks sõim tuli, ma ei mäleta isegi mille peale. Ma ei lasknud seda läbi.

Kas näeksid end kunagi veganina?
Kindlasti mitte. Ma ei näe mingit põhjust, miks ma peaks olema vegan ja ma ei leia ka, et ma peaks või tahaks olla taimetoitlane.

Parim raamat?
Nagu üldse ever maailmas? Kust mina tean 😀 Tegelikult ma pole enam väga ammu ühtegi raamatut lugenud ja vähemalt kakskümmend aastat ei ole ma lugenud mitte midagi, mis ei oleks ulme või fantasy. Ma kogu aeg mõtlen, et ma peaks seda parandama, aga ma ei oska.

Milles oled sa koba?
Pööretes üle vasaku õla. Mu aju ei tööta niipidi!

Kas oled ebausklik?
Kusjuures olen jah. Eluaeg olen olnud. Ma hoian selle enda teada ja ma ei lase oma ebausul enda elu mõjutada ega juhtida, aga see on sellegipoolest olemas.

Mis on õnneliku suhte saladus?
Kaks sõna: “Jah, kallis.” Tegelikult pole mul aimugi. Mul pole kunagi ühtegi suhet olnud.

Lemmik aastaaeg?
Ma jumaldan kuuma ja päikest, seega vaieldamatult suvi. Mida igal aastal meie laiuskraadil kahjuks ei juhtu, aga kui juhtub juhtuma, siis on ikka super.

Millised kolm asja võib su käekotist leida?
Ma olen ka sellest parteist, kellel on terve elu kogu aeg kaasas, nii et suvalisel hetkel võite te mu käekotist leida valuvaigisteid, taskunoa ja küünelaki. Kõik muud asjad muidugi ka.

Mida sa meeste puhul ei mõista?
Seda, kuidas maailma kõige hapram ja õrnem asi on meesterahva ego.

Kas oled realist või unistaja?
Realist vist pigem. Või ma peaks pigem ütlema, et endine unistaja.

Mis sul elus parasjagu käsil on?
One with the ship, one with the crew.

Kes on sinu lemmikblogija?
Ritsik.

Mis vanasõna sind kõige paremini iseloomustab?
Ma nii õudsalt tahaks siia midagi vaimukat panna, aga mul ei tule ühtegi vanasõna meelde 😀

Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Instagram. Eranditult positiivsed emotsioonid ja äärmiselt pinnapealne klantspildielu.

Suurim iluapsakas naiste puhul?
Ma olen üldiselt arvamusel, et enesekindel ja teadlik inimene kannab välja absoluutselt kõik, aga samas leian ma kogu aeg, et instagram makeup päriselus ei ole ilus, tegelt ka.

Mis on need 3 asja, mida sa alati poest ostad?
Kanafileed, skyri ja banaane. (Ja Coca Zerot ja valget Monsterit.)

Lapsepõlve hüüdnimi?
Lapsepõlves mul ei olnud hüüdnime, aga gümnaasiumis reageerisin kutsungile Soica (hääldub “soika”, mis on selline universaalne hüüdnimi minu perekonnanime kandvatele isikutele ehk siis minu lähisugulastele)

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik?
Lemmiksööke on igasuguseid ja palju, aga kõige vähem lemmik… ma ei söö kala ja mereande, seeni, oliive ja kõrvitsat.

Kas kontsad või tennised?
Tennised. Mulle tegelikult meeldib kontsi kanda ja ma kandsin palju aastaid igapäevaselt, aga praegu tööl enam ei saa ja trennis ka nagu kontsadega ei käi ja…

Emaduse parim külg?
Mul pole lapsi, seega ma jätan selle küsimuse vahele, sest ilmselgelt ma ei tea sellest midagi.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine (kõige kindlam viis mind raevu ajada). Liiklusega pole mul probleemi, ma elan Pärnus, meil siin liiklust sisuliselt ei eksisteerigi.

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Mul ei esine seadusloomealaseid ambitsioone.

Mis on mehe juures oluline?
Ma jätan selle küsimuse ka vahele, sest kust mina tean?

Suurim eneseületus?
No ereda mälestusena on kustumatu ikkagi see, kuidas ma pidin 60 meetri kõrguselt sadamakraana platvormilt alla hüppama ja sain teada, misasi on ellujäämisinstinkt. Selgituseks, tegemist oli benjihüppega ja ellujäämisinstinkt sai ikka alla surutud. Ma ei ütleks, et see suurim eneseületus oli, aga huvitav kogemus sellegipoolest.

Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Mitte midagi, mille taga ma ise 100% ihu ja hingega ei seisaks.

Kas lõhefilee või burger?
100% burger. Ma jumaldan head korralikku käsitööburgerit!

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda juures ei meeldi?
Mõtlen midagi, kellelegi ei ütle, pärast irisen, kui valesti on.

k.

Rubriigid:Uncategorized

Laupäev

märts 23, 2019 Lisa kommentaar

Lauanaaber küsis täna, et kas ma olen Luitejooksuks valmis.

Ma hakkasin selle peale kõva häälega naerma, sest ma olen jooksmas käinud täpselt kaks korda. Kui see ei ole võistlusteks valmisolek, siis ma ei tea, mis on…

Aga õnneks on sinna veel kuu aega aega ja võibolla ma jõuan selle kuu aja jooksul ikka mõned korrad veel jooksma või midagi. Ma vaevlen hetkel igakevadise ja -sügisese ümberlülitumise sündroomi käes, kus ma ei saa päris täpselt aru, mida ma tegema peaks. Loomulikult on hetkel veel ka see mõnus asjaolu, et pärast pühapäevast trennimaratoni olid mul absoluutselt KÕIK lihased valusad, aga eriti sääred ja puusapainutajad.

Joosta on üleüldse väga raske. Üllatus muidugi missugune. Mul oli talvel plaan mingisugust kardiotrenni ka teha, aga sellega läks täpselt samamoodi nagu igal talvel. Mismoodi üleüldse talvel aeroobset trenni tegema peaks, arvestades asjaolusid, et ma a) jälestan talvel õues viibimist ja b) jälestan jõusaali kardiomasinaid?

Täna vaatasin filmi, mis eile Netflixis välja tuli – The Dirt. Kuulsa 80-date rockbändi Mötley Crüe lugu. Muidu siuke päris lõbus laupäevane vaatamine, midagi eriti sügavmõttelist ei ole, tegin vahepeal mitu guugeldamise pausi, sest vaatamata oma kasvatusele ei tea ma Mötley Crüe’st eriti midagi, ma ei teagi, miks see bänd minust niimoodi kuidagi mööda on läinud (ma olen muidu suht 80-date hair metali peal üles kasvanud). Aga kui siin viimasel ajal on filmiparukate üle irisemine populaarseks muutunud, siis selles filmis oli ka mõni parukas ikka suhteliselt õudne. Õnneks mitte kõik.

k.

Rubriigid:Uncategorized